Prandin - Prandin toote info LISA I

 

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMI NIMETUS

Prandin 0,5 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 0,5 mg repagliniidi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett

Repagliniiditabletid on valged, kujult ümar-kumerad ja nende pinnale on pressitud Novo Nordiski

logo (härg Apis).

4. KLIINILISED OMADUSED

4.1 Näidustused

Repagliniid on näidustatud II tüüpi diabeedi ehk insuliinsõltumatu diabeedi raviks, kui vere

glükoosisisaldust ei suudeta hoida kontrolli all dieedi, füüsilise koormuse või kehakaalu

vähendamisega. Repagliniidi võib kasutada ka kombineeritult metformiiniga II tüüpi diabeedi raviks,

kui metformiini monoteraapiaga ei saavutata vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist.

Ravi tuleks määrata lisaks dieedile ja kehalisele koormusele, et vähendada toidust sõltuvat vere

glükoosisisaldust.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Repagliniidi võetakse enne sööki. Optimaalse glükeemilise kontrolli tagamiseks määratakse annus

individuaalselt. Vähima efektiivse annuse kindlaksmääramiseks peab arst, lisaks patsiendi tavalisele

enesekontrollile (vere ja/või uriini glükoosisisalduse mõõtmine), perioodiliselt jälgima glükoositaset

patsiendi veres. Ravi tulemuslikkust võib hinnata ka glükosüleeritud hemoglobiini taseme järgi.

Regulaarne jälgimine on vajalik, et avastada vere glükoosisisalduse ebapiisavat langust maksimaalse

soovitatud annuse kasutamisel (primaarne insuliinidefitsiit) või ravi vere glükoosisisaldust langetava

toime vähenemist pärast esialgset efektiivsusperioodi (sekundaarne insuliinidefitsiit).

Repagliniidi lühiajaline manustamine võib olla piisav diabeedi ajutise subkompensatsiooni perioodidel

neile II tüüpi diabeediga patsientidele, kelle diabeet on tavaliselt hästi kompenseeritud dieediga.

Repagliniidi tuleb võtta vahetult enne peamisi söögikordi (st preprandiaalselt).

Ravimiannused võetakse tavaliselt 15 minuti jooksul enne sööki, kuid see ajavahemik võib varieeruda

ka kuni 30 minutini vahetult enne sööki (s.t ravimit võetakse eine-eelselt 2, 3 või 4 toidukorra puhul

päevas). Patsiente, kes jätavad toidukorra vahele (või lisavad täiendava toidukorra), tuleb õpetada, et

nad jätaksid vahele (või lisaksid) ka selle toidukorra annuse.

Teiste toimeainete samaaegsel kasutamisel tutvu annuse arvestamiseks lõikudega 4.4 ja 4.5.

Algannus

Annuse määrab arst vastavalt patsiendi vajadusele.

Soovitatav algannus on 0,5 mg. Vajadusel tuleks annust muuta 1...2 nädala järel (lähtudes glükoosi

muutustest veres).

Üleviimisel teistelt suukaudsetelt hüpoglükeemilise toimega preparaatidelt on soovitatav algannus

1 mg.

Säilitusannus

Soovitatav ühekordne suurim annus on 4 mg manustatuna peamiste söögikordade ajal.

Suurim päevane annus ei tohi ületada 16 mg.

Spetsiifilised patsiendirühmad

Repagliniid eritub peamiselt sapiga, mistõttu eritumine ei ole mõjutatud neeruhäiretest.

8% ühest repagliniidiannusest väljub organismist läbi neerude, neerukahjustusega patsientidel on

preparaadi lõplik kliirens plasmas langenud. Kuna insuliinitundlikkus neerukahjustusega

diabeedihaigetel on suurenenud, tuleb ravimit annustada ettevaatlikult.

Kliinilisi uuringuid ei ole tehtud üle 75-aastastel ja maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Ohutuse ja/või tõhususe andmete puudumise tõttu ei ole repagliniidi kasutamine alla 18-aastastel lastel

soovitatav.

Hüpoglükeemia vältimiseks peaks preparaadi alg- ja säilitusannus kurnatud või alatoitluse all

kannatavatele patsientidele olema konservatiivne ja annuse muutmine ettevaatlik.

Patsiendid, kes kasutavad teisi suukaudselt manustatavaid hüpoglükeemilise toimega ravimeid

Patsiente võib teistelt suukaudsetelt hüpoglükeemilise toimega preparaatidelt repagliniidile otse üle

viia. Kindel seos repagliniidiannuse ja teiste suu kaudu manustatavate hüpoglükeemilise toimega

ravimite annuse vahel puudub. Siirdumisel repagliniidravile on soovitatav maksimaalne algannus

1 mg, võetuna enne peamisi söögikordi.

Repagliniidi võib võtta kombineeritult metformiiniga siis, kui vere glükoosisisalduse kontrolliks ei

piisa ainult metformiinist. Sellisel juhul jääb metformiiniannus samaks ning repagliniidi manustatakse

täiendavalt. Repagliniidi algannus on 0,5 mg enne peamisi söögikordi; annust muudetakse, nagu

monoteraapia puhulgi, vastavalt muutustele vere glükoosisisalduses.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus repagliniidi või Prandin’i ükskõik millise abiaine suhtes

• I tüüpi diabeet (insuliinsõltuv diabeet), C-peptiid negatiivne

• Diabeetiline ketoatsidoos (koomaga või ilma)

• Tõsine maksatalitluse häire

• Gemfibrosiili samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud ravimi kasutamisel

Üldised hoiatused

Repagliniid on näidustatud ainult juhul, kui kontroll vere glükoosisisalduse üle on ebapiisav ja

diabeedi sümptomid ei kao, vaatamata piisavale dieedile, kehalisele koormusele ja kehakaalu

vähendamisele.

Repagliniid, nagu teisedki insuliini sekretsiooni põhjustavad ravimid, võib esile kutsuda

hüpoglükeemiat.

Paljudel patsientidel nõrgeneb aja jooksul hüpoglükeemilise toimega ravimite vere glükoosisisaldust

langetav toime. See võib tuleneda diabeedi süvenemisest või vähenenud ravimitundlikkusest. Sellist

reaktsiooni nimetatakse sekundaarseks insuliinidefitsiidiks, et eristada seda primaarsest

insuliinidefitsiidist, mille puhul preparaat osutub ebaefektiivseks kohe ravi alguses. Enne kui otsustate,

et patsiendil on sekundaarne insuliinidefitsiit, kontrollige ravimiannuse ja füüsilise koormuse piisavust

ja dieedi järgimist.

Repagliniid mõjub β-rakkudele lühitoimeliselt läbi kindla seondumiskoha. Repagliniidi kasutamist

insuliini sekretsiooni põhjustavate preparaatide manustamisega kaasneva sekundaarse

insuliinidefitsiidi puhul ei ole kliiniliste katsetuste käigus uuritud.

Uuringuid koosmõju kohta teiste insuliini sekretsiooni esile kutsuvate ravimitega ja akarboosiga ei ole

tehtud.

On tehtud uuringuid kombineeritud ravi kohta NPH (Neutral Protamine Hagedorn) insuliini või

tiasolidiindioonidega. Võrdluseks teiste kombineeritud ravimeetoditega tuleb siiski veel määrata kasu

ja riski suhe.

Kombineeritud ravi koos metformiiniga suurendab hüpoglükeemia ohtu.

Patsientidel, kelle diabeet on kompenseeritud hüpoglükeemilist toimet omavate suukaudsete

ravimitega, võib stressiolukorras (palavik, trauma, infektsioon või operatsioon) vere glükoosisisalduse

kontroll osutuda ebapiisavaks. Sellistel puhkudel võib tekkida vajadus katkestada repagliniidravi ja

ravida ajutiselt insuliiniga.

Repagliniidi kasutamist võib seostada suurenenud ägeda koronaarse sündroomi (nt müokardi infarkt)

esinemissagedusega (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Kooskasutamine

Repagliniidi peaks kasutama ettevaatlikult või vältima patsientide puhul, kes kasutavad repagliniidi

metabolismi mõjutavaid ravimeid (vt lõik 4.5). Kui kooskasutus on vajalik, on nõutav vere

glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja haige täpne kliiniline seire.

Spetsiifilised patsiendirühmad

Maksakahjustusega patsientidel ei ole kliinilisi uuringuid tehtud. Kliinilised uuringud puuduvad ka

laste, alla 18-aastaste noorukite ja üle 75-aastaste patsientide osas. Seetõttu ei ole nende patsientide

ravi soovitatav.

Jõuetute või alatoitunud patsientide puhul on soovitatav hoolikas annuse tiitrimine. Alg- ja

säilitusannused peaksid olema tagasihoidlikud (vt lõik 4.2).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

On teada, et mitmed ravimid mõjutavad repagliniidi metabolismi. Arst peab seetõttu silmas pidama

võimalikke koostoimeid.

In vitro andmed näitavad, et repagliniid metaboliseerub peamiselt CYP2C8, aga ka CYP3A4 kaudu.

Tervete vabatahtlike kliinilised andmed näitavad samuti, et CYP2C8 on tähtsaim repagliniidi

metabolismis osalev ensüüm ning ensüümil CYP3A4 on vähem tähtis roll, kuigi selle suhteline

osakaal võib suureneda CYP2C8 inhibeerimise korral. Järelikult võivad repagliniidi metabolismi ja

seeläbi kliirensit muuta ravimid, millel on neid tsütokroom P-450 ensüüme inhibeeriv või indutseeriv

toime. Eriti ettevaatlik tuleb olla, kui üheaegselt manustatakse nii CYP2C8 ja 3A4 inhibiitoreid koos

repagliniidiga.

Tuginedes in vitro uuringutele, näib repagliniid olevat aktiivse hepaatilise seondumise substraadiks

(orgaaniline anioontransportvalk OATP1B1). Ravimid, mis inhibeerivad OATP1B1, võivad

samamoodi suurendada plasma repagliniidi kontsentratsiooni, nagu on ilmnenud tsüklosporiini puhul

(vt allpool).

Repagliniidi hüpoglükeemilist toimet võivad tugevdada ja/või pikendada järgmised ained:

gemfibrosiil, klaritromütsiin, itrakonasool, ketokonasool, trimetoprim, tsüklosporiin, teised

diabeediravimid, monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI), mitteselektiivsed beetablokaatorid,

angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, salitsülaadid, mittesteroidsed

põletikuvastased ained (MPVA), oktreotiid, alkohol ja anaboolsed steroidid.

CYP2C8 inhibiitori gemfibrosiili (600 mg kaks korda päevas) ja repagliniidi (ühekordne 0,25 mg

annus) samaaegsel kasutamisel tervetel vabatahtlikel suurenes repagliniidi AUC 8,1 korda ja Cmax 2,4

korda. Gemfibrosiil pikendas repagliniidi poolväärtusaega 1,3 tunnilt 3,7 tunnini, mille tagajärjel võib

tugevneda ja pikeneda repagliniidi vere glükoosisisaldust alandav toime, ja suurendas repagliniidi

kontsentratsiooni plasmas 7. tunniks 28,6 kordseks. Gemfibrosiili ja repagliniidi samaaegne

kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

CYP2C8 mõõduka inhibiitori trimetoprimi (160 mg kaks korda päevas) ja repagliniidi (ühekordne

0,25 mg annus) koosmanustamise tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC, Cmax ja t½

(vastavalt 1,6; 1,4 ja 1,2 korda), kuid sellel ei olnud statistiliselt olulist toimet vere

glükoosisisaldusele. Selline farmakodünaamilise toime puudumine oli täheldatav repagliniidi

terapeutilisest väiksema annuse puhul. Kuna selliseid ohutusomadusi ei ole kindlaks tehtud

kombinatsioonides, kus repagliniidiannus ületab 0,25 mg ja trimetoprimiannus ületab 320 mg, tuleb

trimetoprimi ja repagliniidi kooskasutamist vältida. Kui kooskasutamine on vajalik, on nõutav vere

glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja haige täpne kliiniline seire (vt lõik 4.4).

Rifampitsiin, mis on tugev CYP3A4, aga ka CYP2C8 indutseerija, toimib nii repagliniidi metabolismi

indutseerija kui ka inhibiitorina. Eelnev 7-päevane ravi rifampitsiiniga (600 mg), millele järgnes

repagliniidi (ühekordne 4 mg annus) samaaegne manustamine seitsmendal päeval, viis repagliniidi

AUC 1,5-kordse vähenemiseni (induktsiooni ja inhibitsiooni koosmõju). Kui repagliniidi manustati 24

tundi pärast viimase rifampitsiiniannuse manustamist, täheldati repagliniidi AUC 1,8-kordset

vähenemist (ainult indutseeriv toime). Rifampitsiini ja repagliniidi koosmanustamisel võib seetõttu

vajalikuks osutuda repagliniidiannuse korrigeerimine, mis peab põhinema hoolikal vere

glükoosisisalduse jälgimisel rifampitsiinravi alustamisel (äge inhibitsioon), järgneval annustamisel (nii

inhibitsioon kui ka induktsioon), ravi lõpetamisel (ainult induktsioon) ning ligikaudu kahe nädala

möödumisel rifampitsiinravi lõpetamisest, mil rifampitsiini indutseeriv toime on lakanud. Ei saa

välistada, et teiste indutseerijate, näiteks fenütoiini, karbamasepiini, fenobarbitaali ja liht-naistepuna

toime võib olla samalaadne.

Ketokonasooli, CYP3A4 mõjusate inhibiitorite prototüübi toimet repagliniidi farmakokineetikale

uuriti tervetel katsealustel. 200 mg ketokonasooli samaaegsel manustamisel suurenesid repagliniidi

AUC ja Cmax 1,2 korda ning vere glükoosisisaldus muutus alla 8%, kui samaaegselt manustati

repagliniidi ühekordne annus 4 mg. 100 mg itrakonasooli, CYP3A4 inhibiitori samaaegsel

manustamisel tervetele vabatahtlikele suurenes repagliniidi AUC 1,4 korda. Tervetel vabatahtlikel ei

täheldatud märkimisväärset toimet vere glükoosisisaldusele. Koostoimeuuringus manustati tervetele

vabatahtlikele 250 mg klaritromütsiini, mille toimemehhanism põhineb CYP3A4 tugeval

inhibeerimisel. Selle tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC (1,4 korda) ja Cmax (1,7

korda). Seerumiinsuliini AUC keskmine kasv suurenes 1,5 korda ja maksimaalne kontsentratsioon 1,6

korda. Täpne vastastikuse toime mehhanism ei ole selge.

Tervete vabatahtlikega läbiviidud uuring näitas, et repagliniidi (üksikannus 0,25 mg) ja tsüklosporiini

(korduv annus 100 mg) koosmanustamine suurendas repagliniidi AUC ja Cmax vastavalt 2,5 korda ja

1,8 korda. Kuna koostoimet repagliniidi suuremate annustega kui 0,25 mg ei ole kindlaks tehtud, siis

tsüklosporiini koosmanustamist repagliniidiga tuleks vältida. Kui kooskasutus on vajalik, on nõutav

patsiendi hoolikas kliiniline seire ja vere glükoosisisalduse jälgimine (vt lõik 4.4).

β-adrenoblokaatorid võivad ähmastada hüpoglükeemia sümptomeid.

CYP3A4 substraatide tsimetidiini, nifedipiini, östrogeeni või simvastatiini samaaegne manustamine

koos repagliniidiga ei muutnud oluliselt repagliniidi farmakokineetilisi näitajaid.

Stabiilses seisundis tervetele vabatahtlikele antud repagliniid ei avaldanud kliinilisest seisukohast

olulist toimet digoksiini, teofülliini või varfariini farmakokineetilistele omadustele. Seega ei ole vaja

muuta digoksiini, teofülliini või varfariini annust üheaegsel manustamisel repagliniidiga.

Repagliniidi hüpoglükeemilist toimet võivad vähendada järgmised ained:

suukaudsed kontratseptiivid, rifampitsiin, barbituraadid, karbamasepiin, tiasiidid, kortikosteroidid,

danasool, türeoidhormoonid ja sümpatomimeetikumid.

Kui loetletud ravimeid määratakse või ravi nendega lõpetatakse, tuleb repagliniidravi saavat patsienti

tähelepanelikult jälgida, et avastada muutusi diabeedi kompensatsiooni tasemes.

Repagliniidi kasutamisel koos teiste, repagliniidi kombel peamiselt sapi kaudu erituvate ravimitega

tuleb arvestada võimalikku koostoimet.

4.6 Rasedus ja imetamine

Repagliniidi toimet rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele ei ole uuritud. Seetõttu ei ole hinnatud ka

tema ohutust raseduse ajal. Loomkatsetes ei ole repagliniid teratogeenset mõju avaldanud. Suurte

repagliniidiannuste manustamisel rottidele tiinuse lõppstaadiumis ja imetamise perioodil ilmnes

embrüotoksilisus, ebanormaalne jäsemete areng lootel ja vastsündinul.

Repagliniidi on leitud katseloomade piimas. Seega ei tohi repagliniidi kasutada raseduse ajal ning

rinnaga toitmise korral ei tohi emad ravimit kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiente peab teavitama ettevaatusabinõudest hüpoglükeemia vältimiseks sõiduki juhtimise ajal. See

on eriti oluline neile, kellel puudub või on vähenenud võime tunnetada hüpoglükeemia hoiatavaid

sümptomeid või kellel on korduvalt esinenud hüpoglükeemiat. Sellisel juhul tuleb tõsiselt kaaluda auto

juhtimise või masinal töötamise vajalikkust.

4.8 Kõrvaltoimed

Repagliniidi ja teiste hüpoglükeemiliste ravimite kasutamisel on täheldatud alljärgnevaid kõrvalnähte.

Kõrvalnähtude esinemissagedused on esitatud järgmiselt: sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000

kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (ei saa hinnata

olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired

Väga harv: allergia

Üldised ülitundlikkuse reaktsioonid (nt anafülaktiline reaktsioon) või immunoloogilised reaktsioonid

nagu vaskuliit.

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: hüpoglükeemia

Teadmata: hüpoglükeemiline kooma ja hüpoglükeemiline teadvusetus

Nagu teistegi hüpoglükeemiliste ravimite puhul, on pärast repagliniidi manustamist täheldatud

hüpoglükeemilisi reaktsioone. Need reaktsioonid on enamasti kerged ja hõlpsasti kõrvaldatavad

süsivesikute manustamisega. Rasketel juhtudel, mis nõuavad kõrvalist abi, võib vajalikuks osutuda

glükoosi infusioon. Nende reaktsioonide esinemissagedus sõltub, nagu igasuguse diabeediravi puhul,

individuaalsetest teguritest, nagu toitumisharjumused, annustamine, liikumine ja stress (vt lõik 4.4).

Koostoimed teiste ravimitega võivad suurendada hüpoglükeemia riski (vt lõik 4.5). Turustamisjärgselt

on saadud andmeid, et hüpoglükeemiat on esinenud patsientidel, kelle ravis on kasutatud ka

metformiini või tiasolidinediooni.

Seedetrakti häired

Sage: kõhuvalu ja kõhulahtisus

Väga harv: oksendamine ja kõhukinnisus

Teadmata: iiveldus

Kliinilistes uuringutes on kirjeldatud järgmisi seedetrakti kaebuseid: kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus,

oksendamine ja kõhukinnisus. Nende sümptomite esinemissagedus ja raskus ei erinenud sellest, mida

on täheldatud teiste insuliini sekretsiooni soodustavate ravimite puhul.

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused

Teadmata: ülitundlikkus

Naha ülitundlikkusreaktsioonid võivad avalduda erüteemi, sügeluse, nahalööbe ja urtikaariana.

Erineva keemilise struktuuri tõttu ei ole põhjust karta ristuvat allergiat sulfonüüluurea preparaatidega.

Silmakahjustused

Väga harv: nägemishäired

Vere glükoosisisalduse muutused on teadaolevalt viinud mööduvate nägemishäirete tekkeni, eriti ravi

alguses. Pärast repagliniidravi alustamist on neid häireid kirjeldatud vaid väga üksikutel juhtudel.

Kliinilistes uuringutes ei ole ükski neist juhtudest viinud repagliniidravi katkestamiseni.

Südame häired

Harv: kardiovaskulaarne haigus

II tüüpi diabeet on seotud kõrgenenud kardiovaskulaarsete haiguste riskiga. Kuigi ühes

epidemioloogilises uuringus teatati repagliniidi grupis ägeda koronaarse sündroomi kõrgemast

esinemissagedusest, jääb seose põhjuslikkus ebaselgeks (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Maksa ja sapiteede häired

Väga harv: ebanormaalne maksafunktsioon

Väga harvadel juhtudel on teatatud maksa raskest talitlushäirest. Põhjuslikku seost repagliniidiga ei ole

siiski tõestatud.

Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine

Üksikutel juhtudel on repagliniidravi ajal kirjeldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Enamik

neist juhtudest olid kerged ja mööduvad ning maksaensüümide aktiivsuse suurenemise tõttu

katkestasid ravi vaid üksikud patsiendid.

4.9 Üleannustamine

Repagliniidi manustati 6 nädala jooksul 4 korda päevas. Annust suurendati järk-järgult iga nädal,

algannus oli 4 mg, lõppannus 20 mg. Mingit ohtu ei täheldatud. Kuna selle uuringu käigus suurendati

hüpoglükeemia vältimiseks kalorite hulka toidus, siis võib suhteline üleannustamine esile kutsuda vere

glükoosisisalduse liigse languse koos hüpoglükeemia sümptomite (pearinglus, higistamine, värinad,

peavalu jne) kujunemisega. Nimetatud sümptomite ilmnemisel tuleb tarvitusele võtta adekvaatsed

meetmed vere madala glükoosisisalduse korrigeerimiseks (süüa süsivesikuid). Tõsisema

hüpoglükeemia tekkimisel (järsk enesetunde halvenemine, teadvusekaotus või kooma) tuleb

manustada intravenoosselt glükoosi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: karbamoüülmetüülbensoehappe derivaat, ATC kood: A10B X 02

Repagliniid on uus suukaudne lühitoimeline insuliini sekretsiooni põhjustav ravim. Repagliniid

langetab vere glükoosisisalduse taset akuutselt, stimuleerides insuliini vabanemist pankreasest. Toime

sõltub β-rakkude funktsioonivõimest pankreasesaarekestes.

Repagliniid sulgeb ATP-sõltuvad kaaliumikanalid β-raku membraanis, toimides läbi sihtvalgu, mis on

erinev kui teistel insuliini sekreteerivatel preparaatidel. See depolariseerib β-raku ja viib

kaltsiumikanalite avanemisele. Kaltsiumi suurenenud juurdevool põhjustab insuliini sekretsiooni β-

rakust.

II tüüpi diabeedi haigetel kujunes insulinotroopne vastus toidule 30 min jooksul pärast repagliniidi

suukaudset manustamist. Toime ilmnes vere glükoosisisalduse langusena kogu söögiaja vältel.

Kõrgenenud insuliinitase ei jäänud püsima pärast toidu seedumist. Repagliniiditase plasmas vähenes

kiiresti ja 4 tundi pärast manustamist oli ravimi kontsentratsioon II tüüpi diabeedi haigete plasmas

madal.

II tüüpi diabeedi haigetel esines ravimiannusest sõltuv vere glükoosisisalduse langus, kui repagliniidi

manustati 0,5…4 mg.

Kliiniliste uuringute tulemused osutavad, et repagliniidi on optimaalne annustada lähtuvalt

põhisöögiaegadest (preprandiaalne annustamine).

Ravimit võetakse tavaliselt 15 min enne sööki, kuid manustamisaeg võib ka varieeruda – kas vahetult

enne sööki või kuni 30 min enne sööki.

Ühes epidemioloogilises uuringus täheldati repagliniidiga ravitud patsientidel kõrgenenud ägeda

koronaarse sündroomi riski võrreldes sulfonüüluureaga ravitud patsientidega (vt. lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Repagliniid imendub seedetraktist kiiresti ning seetõttu tõuseb ka ravimi kontsentratsioon plasmas

kiiresti. Kõrgtase saabub ühe tunni jooksul ravimi manustamisest. Maksimumtase saavutatud, väheneb

repagliniidi kontsentratsioon plasmas kiiresti ning repagliniid elimineerub 4…6 tunni jooksul.

Poolväärtusaeg plasmas on umbes üks tund.

Repagliniidi farmakokineetikale on iseloomulik keskmine täielik biosaadavus 63% (CV 11%), väike

jaotumismaht 30 l (mis vastab levikule intratsellulaarsesse koevedelikku) ning kiire elimineerumine

verest.

Kliiniliste uuringute käigus on ilmnenud plasma repagliniidikontsentratsiooni kõrge interindividuaalne

muutlikkus (60%). Intraindividuaalne muutlikkus varieerub madalast mõõdukani (35%) ning kuna

repagliniidi annustatakse vastavalt kliinilisele vastusele, ei ole preparaadi tõhusus mõjutatav

interindividuaalsest muutlikkusest.

Maksapuudulikkusega patsientidel ning eakatel II tüüpi diabeedi haigetel on repagliniidi ekspositsioon

plasmas tõusnud. AUC (SD) oli pärast 2 mg (maksapuudulikkusega patsientidel 4 mg) ühekordset

manustamist 31,4 ng/ml tunnis (28,3) tervetel vabatahtlikel, 304,9 ng/ml tunnis (228,0)

maksapuudulikkusega patsientidel ning 117,9 ng/ml tunnis (83,8) eakatel II tüüpi diabeedi haigetel.

Pärast raske neerupuudulikkusega patsientide (kreatiniini kliirens 20...39 ml/min) 5-päevast ravi

repagliniidiga (2 mg 3 korda ööpäevas) näitasid tulemused AUC ja poolväärtusaja (t1/2) olulist 2-

kordset tõusu, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientide näitudega.

Repagliniid on inimorganismis tihedalt seotud plasmaproteiiniga (rohkem kui 98%).

Repagliniidi farmakokineetikas ei esinenud kliiniliselt olulisi erinevusi, kui preparaati manustati 0; 15

või 30 minutit enne sööki või söögist loobumisel.

Repagliniid metaboliseerub peaaegu täielikult ja ükski seni uuritud metaboliit ei ole andnud kliiniliselt

olulist hüpoglükeemilist efekti.

Repagliniid ja selle metaboliidid erituvad eelkõige sapi kaudu. Väga väike osa (vähem kui 8%)

manustatud annusest ilmneb uriinis, peamiselt metaboliitidena. Vähem kui 1% algravimist leidub

väljaheites.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised

uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

mikrokristalne tselluloos (E460)

kaltsiumvesinikfosfaat, veevaba

maisitärklis

amberliit (polakriliinkaalium)

povidoon (polüvidoon)

glütserool 85%

magneesiumstearaat

meglumiin

poloksameer

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend (alumiinium/alumiinium) sisaldab vastavalt 30, 90, 120 või 270 tabletti.

Kõik pakendisuurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõudeid ei ole.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Novo Nordisk A/S

Novo Allé

DK-2880 Bagsværd

Taani

8. MÜÜGILOA NUMBRID

EU/1/00/162/003-005, EU/1/00/162/021

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 29. jaanuar 2001

Müügiloa uuendamise kuupäev: 23. juuli 2008