Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Tasmar

ATC Kood: N04BX01
Toimeaine: tolcapone
Tootja: Meda AB

Artikli sisukord

Tasmar

Tasmarit kasutatakse Parkinsoni tõvega patsientide raviks. Parkinsoni tõbi on progresseeruv ajuhäire, mis põhjustab värinaid, liigutuste aeglust ja lihasjäikust.

Tasmar


Mis on Tasmar?
Tasmar on ravim, mis sisaldab toimeainena tolkapooni. Seda turustatakse kuusnurksete tablettidena (helekollased100 mg, oranžikas-kollased 200 mg).

Milleks Tasmarit kasutatakse?
Tasmarit kasutatakse Parkinsoni tõvega patsientide raviks. Parkinsoni tõbi on progresseeruv ajuhäire, mis põhjustab värinaid, liigutuste aeglust ja lihasjäikust. Tasmarit kasutatakse koos teiste Parkinsoni tõve standardravimitega (kas levodopa ja benserasiidi või levodopa ja karbidopa kombinatsiooniga), kui patsientidel esineb standardravimikombinatsiooni kahe annuse vahelise aja lõpus haigustunnuste kõikumisi. Kõikumised on seotud levodopa toime vähenemisega, mille korral patsiendil hakkavad vahelduma seisundid, mil nad on võimelised liikuma (on-seisund), seisunditega, mil neil on liikumisega raskusi (off-seisund). Tasmarit kasutatakse üksnes juhul, kui patsiendil ei teki teistele sama liiki ravimitele ravivastust või nad ei saa neid kasutada.
Seda ravimit saab üksnes retsepti alusel.

Kuidas Tasmarit kasutatakse?
Tasmari ravi võib välja kirjutada ja jälgida üksnes kaugelearenenud Parkinsoni tõvega patsientide ravi kogemusega arst.
Tasmarit kasutatakse alati koos levodopa ja benserasiidi või levodopa ja karbidopaga. Soovitatav annus on 100 mg kolm korda ööpäevas. Tabletid tuleb alla neelata tervelt.
Tasmari lisamisel patsiendi olemasolevale Parkinsoni tõve ravile on vaja teda teavitada levodopa võimalikest kõrvalnähtudest, kuigi neid võib levodopa annuse väiksemaks muutmisega vähendada. Tasmari annust võib suurendada 200 mg-ni kolm korda päevas, kuid üksnes juhul, kui oodatav kasulikkus on suurem kui maksakahjustuse risk. Kui kolme nädala pärast ei ilmne olulist kasulikkust, tuleb Tasmari ravi lõpetada.
Arst jälgima patsiendi maksatalitlust nii enne ravi alustamist kui ka regulaarselt ravi kestel. Ravi tuleb lõpetada patsientidel, kellel tekivad maksaprobleemid.

Kuidas Tasmar toimib?
Parkinsoni tõvega patsientidel hakkavad neurotransmitterit (närvide virgatsainet) dopamiini tootvad rakud hävima ja dopamiini sisaldus ajus väheneb. Selle tagajärjel ei suuda patsiendid liigutusi enam usaldusväärselt juhtida. Tasmari toimeaine tolkapooni toimel taastub dopamiini sisaldus aju nendes osades, mis juhivad liigutusi ja koordinatsiooni. See toimib ainult kasutamisel koos levodopaga, mis on neurotransmitter dopamiini analoog, mida võib manustada suukaudselt. Tolkapoon blokeerib ensüümi katehhool-O-metüültransferaasi, mis osaleb levodopa lagundamisel kehas. Selle tulemusena püsib levodopa toime kauem. See aitab leevendada Parkinsoni tõve tunnuseid ja sümptomeid, näiteks jäikust ja liigutuste aeglust.

Kuidas Tasmarit uuriti?
Tasmarit uuriti esialgu kahes 13-nädalases ja ühes 6-nädalases uuringus kokku 594 patsiendil. Kõikides uuringutes võrreldi Tasmarit platseeboga (näiv ravim) nende lisamisel patsiendi ravile (levodopa ja karbidopa või levodopa ja benserasiid). Ravi efektiivsuse põhinäitaja oli patsiendi off- või on-seisundi kestus.
Tasmarit uuriti ka 150 patsiendil, kelle ravi muudeti. Need patsiendid juba said levodopa ja entakapooni (teine katehhool-O-metüültransferaasi blokeeriv ravim) kombinatsioonravi. Uuringus võrreldi entakapooni ravi jätkamist ja Tasmari ravile üleminekut. Efektiivsuse põhinäitaja oli nende patsientide arv, kellel Tasmari ravile üleminekule järgnenud kolme nädala kestel on-seisund pikenes vähemalt ühe tunni võrra.

Milles seisneb uuringute põhjal Tasmari kasulikkus?
Esialgsed uuringud näitasid, et Tasmar oli efektiivsem kui platseebo. Tasmarit saanud patsientidel vähenes off-seisund 20–30% võrra.
Ravimi muutmise uuringus oli Tasmarit kasutanud rühmas ravivastusega patsiente rohkem kui entakapooni kasutanud patsientide rühmas (vastavalt 53% ehk 40 patsienti 75-st ja 43% ehk 32 patsienti 75-st).

Mis riskid kaasnevad Tasmariga?
Tasmari kõige sagedamad kõrvalnähud (esinenud enam kui ühel patsiendil kümnest) on iiveldus, isukaotus, kõhulahtisus, düskineesia (kontrollimatud liigutused), düstoonia (lihasespasmid), peavalu, peapööritus, unehäired, ülemäärased unenäod, unisus, segasus, hallutsinatsioonid (olematute asjade nägemine) ja ortostaatika kaebused (peapööritus seismisel). Tasmar võib põhjustada maksakahjustusi, mis harvadel juhtudel võivad olla surmavad. Arst peab ravi ajal patsienti väga hoolikalt jälgima. Tasmari kohta teatatud kõrvalnähtude täieliku loetelu leiate pakendi infolehelt.

Tasmarit ei tohi kasutada patsiendid, kes võivad olla tolkapooni või selle ravimi mis tahes muu koostisaine suhtes ülitundlikud (allergilised). Tasmarit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on järgmised haigused:
-maksahaiguse nähud või maksaensüümide suurem sisaldus;
-feokromotsütoom (neerupealise kasvaja);
-varem esinenud neuroleptosündroom (ohtlik närvisüsteemi häire, mida põhjustavad tavaliselt antipsühhootikumid) või rabdomüolüüs (lihaskiudude lagunemine) või hüpertermia (kuumarabandus);
-raskekujuline düskineesia.

Miks Tasmar heaks kiideti?
Inimravimite komitee otsustas, et Tasmari kasulikkus selle kasutamisel koos levodopa/benserasiidi või levodopa/karbidopaga patsientidel, kelle idiopaatiline Parkinsoni tõbi ja seisundite vaheldumine allub levodopa ravile, kuid kellel ei tekkinud katehhool-O-metüültransferaasi teistele inhibiitoritele ravivastust või need ravimid ei sobinud neile, on suurem kui Tasmariga kaasnevad riskid. Komitee soovitas anda Tasmarile müügiloa.

Muu teave Tasmari kohta
Euroopa Komisjon andis Tasmarile müügiloa, mis kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil, 27. augustil 1997. Surmaga lõppenud maksakahjustuste teadete tõttu peatati müügiluba 11. detsembril 1998. Müügiloa peatamine tühistati 31. augustil 2004. Müügiloa hoidja on Meda AB. Müügiluba pikendati 31. augustil 2009.
Euroopa avaliku hindamisaruande täisteksti Tasmari kohta leiate siit.
Kokkuvõtte viimane uuendus: 08-2009

 

 


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Tasmar, 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 100 mg tolkapooni.

Abiained: üks tablett sisaldab 7,5 mg laktoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Kahvatu- või helekollast värvi, kuusnurkne, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud „TASMAR“ ja „100“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Tasmar on näidustatud kasutamiseks kombinatsioonis levodopa/benserasiidi või levodopa/karbidopaga patsientidel, kellel esinevad levodopa-ravile alluv idiopaatiline Parkinsoni tõbi ja motoorsed fluktuatsioonid ning kellel ei ole efektiivsed või kes ei talu teisi katehool-O-metüültransferaasi (COMT) inhibiitoreid (vt lõik 5.1). Potentsiaalselt eluohtliku ägeda maksakahjustuse ohu tõttu ei tohiks Tasmar’it kasutada esimese valiku täiendava ravimina lisaks ravile levodopa/benserasiidi või levodopa/karbidopaga (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Kuna Tasmar’it kasutatakse ainult kombinatsioonis levodopa/benserasiidi ja levodopa/karbidopaga, kehtivad nende levodopa preparaatide kasutamise juhised ka nende samaaegsel kasutamisel koos Tasmar’iga.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi Tasmar’iga peab toimuma kaugelearenenud Parkinsoni tõve ravile spetsialiseerunud arsti järelevalve all.

Päeva esimene Tasmar’i annus tuleb võtta koos päeva esimese levodopa preparaadi annusega ning järgnevad annused umbes 6 ja 12 tundi hiljem. Tasmar’it võib võtta koos söögiga või ilma (vt lõik 5.2).

Tasmar’i soovitatav annus on 100 mg kolm korda ööpäevas, alati lisatuna ravile levodopa/benserasiidi või levodopa/karbidopaga. Vaid erandjuhtudel, kui oodatav kliiniline kasu ületab maksareaktsioonide suurenenud riski, võib annust suurendada 200 mg-ni kolm korda ööpäevas (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui kokku kolm nädalat kestnud ravi (sõltumata annusest) järgselt ei ilmne 200 mg annuse kasutamisel oodatud ravitoime suurenemist, tuleb ravi Tasmar’iga lõpetada.

Mitte ületada maksimaalset raviannust 200 mg kolm korda ööpäevas, kuna suuremate annuste kasutamisel ei ole ilmnenud ravitoime suurenemist.

Maksafunktsiooni tuleb kontrollida enne Tasmar-ravi alustamist ning seejärel iga 2 nädala tagant esimesel raviaastal, iga 4 nädala järel järgneva 6 kuu jooksul ning seejärel iga 8 nädala tagant. Kui annust suurendatakse 200 mg-ni kolm korda ööpäevas, tuleb maksaensüümide aktiivsust määrata enne annuse suurendamist ning seejärel eespool toodud sagedusega (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Ravi Tasmar’iga tuleb samuti lõpetada juhul, kui ALT (alaniinaminotransferaasi) ja/või AST (aspartaataminotransferaasi) aktiivsus ületab normi ülemise piiri või ilmnevad maksapuudulikkuse tekkele viitavad sümptomid (vt lõik 4.4).

Levodopa annuse korrigeerimine Tasmar-ravi ajal:

Kuna Tasmar vähendab levodopa lammutamist organismis, võivad Tasmar-ravi alustamisel ilmneda levodopa kontsentratsiooni suurenemisest tingitud kõrvaltoimed. Kliinilistes uuringutes vajas üle 70% patsientidest levodopa ööpäevase annuse vähendamist, kui see ületas 600 mg või kui patsientidel esinesid enne ravi alustamist mõõdukad või rasked düskineesiad.

Levodopa ööpäevast annust vähendati keskmiselt umbes 30% võrra patsientidel, kes vajasid levodopa annuse vähendamist. Tasmar-ravi alustamisel tuleb kõiki patsiente teavitada levodopa liiga kõrge annusega kaasnevatest sümptomitest ning mida sellisel juhul teha.

Levodopa annuse korrigeerimine Tasmar-ravi lõpetamisel:

Järgnevad soovitused põhinevad farmakoloogilistel andmetel ja neid ei ole hinnatud kliinilistes uuringutes. Levodopa annust ei ole vaja vähendada juhul, kui Tasmar-ravi lõpetatakse kõrvaltoimete tõttu, mis on tingitud levodopa liiga suurest kontsentratsioonist. Ent kui Tasmar-ravi lõpetatakse muudel põhjustel kui levodopa liiga suur kontsentratsioon, võib osutuda vajalikuks levodopa annuse suurendamine sama või suurema annuseni kui enne Tasmar-ravi alustamist, eriti kui patsiendil on Tasmar-ravi alustamisel levodopa annust oluliselt vähendatud. Kõigil juhtudel tuleb patsiente teavitada levodopa liiga madala annusega kaasnevatest sümptomitest ja mida sellisel juhul teha. Levodopa annust tuleb tõenäoliselt korrigeerida 1...2 päeva jooksul pärast Tasmar-ravi lõpetamist.

Neerukahjustusega patsiendid (vt lõik 5.2): kerge või mõõduka neerukahjustuse puhul (kreatiniini kliirens 30 ml/min või üle selle) ei ole vaja Tasmar’i annust korrigeerida. Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Puuduvad andmed tolkapooni talutavuse kohta nendel patsientidel (vt lõik 5.2).

Maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 4.3): Tasmar on vastunäidustatud maksahaigusega või suurenenud maksaensüümide aktiivsusega patsientidele.

Eakad patsiendid: Eakatel patsientidel ei ole vaja Tasmar’i annust muuta.

Lapsed ja noorukid: Tasmar’it ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse või efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu. Puudub asjakohane näidustus kasutamiseks lastel ja noorukitel.

Manustamisviis

Tasmar’it manustatakse suu kaudu kolm korda päevas. Tasmar’it võib võtta koos söögiga või ilma (vt lõik 5.2).

Tasmar tabletid on õhukese polümeerikattega ning neid tuleb tervelt alla neelata, kuna tolkapoonil on mõru maitse.

Tasmar’it võib kombineerida levodopa/benserasiidi ja levodopa/karbidopa kõigi ravimvormidega (vt ka lõik 4.5).

4.3 Vastunäidustused

• ülitundlikkus tolkapooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes;

• maksahaigus või maksaensüümide aktiivsuse suurenemine;

• raske düskineesia;

• anamneesis maliigne neuroleptosündroom (NMS) ja/või mittetraumaatiline rabdomüolüüs või hüpertermia;

• feokromotsütoom;

• ravi mitteselektiivsete monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Tasmar-ravi tohib alustada ainult kaugelearenenud Parkinsoni tõve ravile spetsialiseerunud arst, et tagada õige riski ja kasu suhte hindamine. Tasmar’it ei tohi määrata enne põhjalikku riskide kaalumist ning patsiendi informeerimist nendest.

Tasmar’i kasutamine tuleb lõpetada juhul, kui sõltumata annusest ravi alustamisele järgneva 3 nädala jooksul ei ilmne märkimisväärset ravivastust.

Maksakahjustus:

Harvaesineva, kuid potentsiaalselt eluohtliku ägeda maksakahjustuse ohu tõttu on Tasmar’i kasutamine näidustatud vaid levodopa-ravile alluva idiopaatilise Parkinsoni tõve ja motoorsete fluktuatsioonidega patsientidel, kellel ei ole efektiivsed või kes ei talu teisi COMT inhibiitoreid. Maksaensüümide aktiivsuse regulaarne määramine ei prognoosi usaldusväärselt fulminantse hepatiidi teket. Ent üldjuhul arvatakse, et ravimist tingitud maksakahjustuse varajane avastamine koos kahtlusaluse ravimi kohese ärajätmisega suurendab paranemise tõenäosust. Maksakahjustus on kõige sagedamini tekkinud 1…6 kuud pärast Tasmar-ravi alustamist. Lisaks on harvadel juhtudel teatatud hilisest hepatiidi tekkest umbes 18 kuud pärast ravi algust. Samuti tuleb märkida, et naispatsientidel võib olla suurem oht maksakahjustuse tekkeks (vt lõik 4.8).

Enne ravi alustamist: Tasmar’it ei tohi määrata, kui esinevad kõrvalekalded maksafunktsiooni testides või maksafunktsiooni häire sümptomid. Kui Tasmar’it siiski määratakse, tuleb patsienti informeerida, millised on maksakahjustusele viitavad sümptomid, mille ilmnemisel on koheselt vaja võtta ühendust arstiga.

Ravi ajal: maksafunktsiooni tuleb kontrollida iga 2 nädala järel esimesel raviaastal, iga 4 nädala järel järgneva 6 kuu jooksul ning seejärel iga 8 nädala tagant. Kui annust suurendatakse 200 mg-ni kolm korda ööpäevas, tuleb maksaensüümide aktiivsust määrata enne annuse suurendamist ning seejärel eespool toodud sagedusega. Kui ALT ja/või AST aktiivsus ületab normivahemiku ülempiiri või esinevad algavale maksapuudulikkusele viitavad sümptomid (püsiv iiveldus, väsimus, letargia, isutus, ikterus, tume uriin, sügelus ja valulikkus paremal pool ülakõhus), tuleb Tasmar’i kasutamine otsekohe lõpetada.

Kui ravi lõpetatakse: patsientidel, kellel tekib Tasmar-ravi ajal äge maksakahjustus ja kellel jäetakse ravim ära, võib olla suurem oht maksakahjustuse tekkeks Tasmar’i uuesti kasutuselevõtmisel. Seetõttu ei tohi neil patsientidel tavaliselt ravi uuesti alustada.

Maliigne neuroleptiline sündroom:

Parkinsoni tõvega patsientidel tekib maliigne neuroleptiline sündroom sagedamini dopamiinergiliste ravimitega ravi katkestamisel või lõpetamisel. Seetõttu, kui Tasmar’i annuse vähendamise või ravi lõpetamise järgselt ilmnevad vastavad sümptomid, peab arst kaaluma patsiendi levodopa annuse suurendamist (vt lõik 4.2).

Tasmar-raviga on seostatud maliigse neuroleptilise sündroomi üksikjuhte. Sümptomid on tavaliselt ilmnenud Tasmar-ravi ajal või vahetult pärast ravi lõpetamist. Maliigset neuroleptilist sündroomi iseloomustavad motoorsed sümptomid (rigiidsus, müokloonus ja treemor), vaimse seisundi muutused (agitatsioon, segasus, stuupor ja kooma), kehatemperatuuri tõus, autonoomne düsfunktsioon (ebastabiilne vererõhk, tahhükardia) ja seerumi kreatiinfosfokinaasi (CPK) aktiivsuse suurenemine, mis võib olla müolüüsi tagajärg.

Maliigse neuroleptilise sündroomi diagnoosi tuleb kaaluda isegi juhul, kui ei esine kõiki ülalkirjeldatud leide. Sellise diagnoosi korral tuleb Tasmar-ravi koheselt lõpetada ning patsienti hoolikalt jälgida.

Enne ravi alustamist: maliigse neuroleptilise sündroomi ohu vähendamiseks ei määrata Tasmar’it patsientidele, kellel esineb raske düskineesia või on anamneesis maliigne neuroleptiline sündroom, kaasa arvatud rabdomüolüüs või hüpertermia (vt lõik 4.3). Korraga mitut erinevat kesknärvisüsteemi (KNS) mõjutavat ravimit (nt antidepressandid, neuroleptikumid, antikoliinergilised ravimid) saavatel patsientidel võib olla suurem oht maliigse neuroleptilise sündroomi tekkeks.

Parkinsoni tõvega patsientidel, keda ravitakse tsentraalset dopamiinergilist toonust suurendavate ravimitega, on eriti suurte annuste korral esinenud libiido tõusu, hüperseksuaalsust ja patoloogilist mängurlust, mis on üldiselt pöörduv annuse vähendamisel või ravi katkestamisel.

Düskineesia, iiveldus ja muud levodopaga seotud kõrvaltoimed: suureneda võib levodopaga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus. Need kõrvaltoimed taanduvad sageli levodopa annuse vähendamisel (vt lõik 4.2).

Kõhulahtisus: kliinilistes uuringutes tekkis kõhulahtisus 16% ja 18% patsientidest, kes said vastavalt 100 mg ja 200 mg kolm korda ööpäevas, võrreldes 8%-ga platseebot saanud patsientidel. Tasmar’iga seotud kõhulahtisus tekkis tavaliselt 2...4 kuud pärast ravi alustamist. Kõhulahtisuse tõttu katkestas uuringu 5% ja 6% patsientidest, kes said vastavalt 100 mg ja 200 mg kolm korda ööpäevas, võrreldes 1%-ga platseebot saanud patsientidel.

Koostoime benserasiidiga: koostoime võimaluse tõttu suures annuses benserasiidi ja tolkapooni vahel (mis põhjustab benserasiidi kontsentratsiooni suurenemist) tuleb kuni täiendava informatsiooni selgumiseni patsiente jälgida annusega seotud kõrvaltoimete suhtes (vt lõik 4.5).

MAO inhibiitorid: Tasmar’it ei tohi kasutada koos mitteselektiivsete monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (nt fenelsiin ja tranüültsüpromiin). MAO-A ja MAO-B inhibiitorite kombinatsioon on samaväärne mitteselektiivse MAO inhibeerimisega, mistõttu neid ei tohi kasutada koos Tasmar’i ja levodopa preparaatidega (vt ka lõik 4.5). Selektiivseid MAO-B inhibiitoreid ei tohi Tasmar-ravi ajal kasutada soovitatust suuremates annustes (nt selegiliin 10 mg ööpäevas).

Varfariin: Kuna kliinilised andmed varfariini ja tolkapooni kombineerimise kohta on piiratud, tuleb nende ravimite kooskasutamise ajal jälgida hüübimisnäitajaid.

Patsientide erigrupid: raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Puuduvad andmed tolkapooni talutavuse kohta nendel patsientidel (vt lõik 5.2).

Laktoositalumatus: Tasmar sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

COMT inhibiitorina suurendab Tasmar teadaolevalt samaaegselt manustatud levodopa biosaadavust. Järgnev dopamiinergilise stimulatsiooni suurenemine võib viia dopamiinergiliste kõrvaltoimete tekkeni, mida täheldatakse pärast ravi COMT inhibiitoritega. Neist sagedasimad on suurenenud düskineesia, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, minestus, ortostaatilised häired, kõhukinnisus, unehäired, somnolentsus, hallutsinatsioonid.

Levodopa kasutamist on seostatud somnolentsuse ja äkilise uinumise episoodidega. Väga harva on kirjeldatud äkilist uinumist igapäevase tegevuse ajal, mõnel juhul ilma sellest teadlik olemata või ilma eelnenud hoiatavate nähtudeta. Patsiente tuleb sellest teavitada ja soovitada ettevaatust autojuhtimisel või masinate käsitsemisel levodopa-ravi ajal. Patsiendid, kellel on tekkinud somnolentsus ja/või äkilise uinumise episood, peavad hoiduma autojuhtimisest või masinate käsitsemisest (vt lõik 4.7). Peale selle võib kaaluda levodopa annuse vähendamist või ravi lõpetamist.

Katehhoolid ja teised katehhool-O-metüültransferaasi (COMT) vahendusel metaboliseeruvad ravimid: tolkapoon võib mõjutada COMTi vahendusel metaboliseeruvate ravimite farmakokineetikat. Ei ole täheldatud toimet COMTi substraadi karbidopa farmakokineetikale. Täheldatud on koostoimet benserasiidiga, mis võib põhjustada benserasiidi ja tema aktiivse metaboliidi kontsentratsiooni suurenemist. Selle toime ulatus sõltus benserasiidi annusest. Benserasiidi plasmakontsentratsiooni väärtused olid pärast tolkapooni ja benserasiidi(25 mg)/levodopa samaaegset manustamist samas vahemikus kui pärast ainult levodopa/benserasiidi manustamist. Samas võib benserasiidi plasmakontsentratsioon pärast tolkapooni ja benserasiidi(50 mg)/levodopa samaaegset manustamist saavutada suuremad väärtused kui tavaliselt pärast levodopa/benserasiidi manustamist. Ei ole uuritud tolkapooni toimet teiste COMTi vahendusel metaboliseeruvate ravimite (nt -metüüldopa, dobutamiin, apomorfiin, adrenaliin ja isoprenaliin) farmakokineetikale. Silmas tuleb pidada kõrvaltoimeid, mis on tingitud nende ravimite arvatavast plasmakontsentratsiooni suurenemisest Tasmar’iga kombineerimisel.

Tolkapooni toime teiste ravimite metabolismile: in vitro afiinsuse tõttu tsütokroom CYP2C9 suhtes võib tolkapoon mõjutada ravimite toimet, mille kliirens sõltub sellest ensüümist (nt tolbutamiid ja varfariin). Koostoimeuuringus ei muutnud tolkapoon tolbutamiidi farmakokineetikat. Seetõttu ei ole tõenäoline tsütokroom CYP2C9-ga seotud kliiniliselt oluliste koostoimete teke.

Kuna varfariini ja tolkapooni kombineerimise kohta on kliinilisi andmeid vähe, tuleb nende ravimite samaaegsel kasutamisel kontrollida hüübimisnäitajaid.

Katehhoolamiinide sisaldust suurendavad ravimid: kuna tolkapoon mõjutab katehhoolamiinide metabolismi, on teoreetiliselt võimalikud koostoimed teiste katehhoolamiinide sisaldust suurendavate ravimitega.

Kui Tasmar’it manustati koos levodopa/karbidopa ja desipramiiniga, ei ilmnenud vererõhu, pulsisageduse ega desipramiini plasmakontsentratsiooni olulist muutust. Kõrvaltoimete üldine esinemissagedus suurenes vähesel määral. Need kõrvaltoimed olid prognoositavad kõigi kolme eraldi ravimi teadaolevate kõrvaltoimete põhjal. Seetõttu peab olema ettevaatlik tugevatoimeliste noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (nt desipramiin, maprotiliin või venlafaksiin) manustamisel Parkinsoni tõvega patsientidele, kes saavad ravi Tasmar’i ja levodopa preparaatidega.

Kliinilistes uuringutes oli Tasmar’it/levodopa preparaate saavatel patsientidel kõrvaltoimete profiil sarnane sõltumata sellest, kas neile manustati või ei manustatud samaaegselt ka selegiliini (MAO-B inhibiitor).

4.6 Rasedus ja imetamine

Rottidel ja küülikutel täheldati pärast tolkapooni manustamist toksilist toimet embrüole/lootele (vt lõik 5.3). Potentsiaalne oht inimestele on teadmata.

Puuduvad piisavad andmed tolkapooni kasutamise kohta rasedatel. Seetõttu tohib Tasmar’it raseduse ajal kasutada vaid juhul, kui potentsiaalne kasu ületab võimaliku ohu lootele.

Loomkatsetes eritus tolkapoon rinnapiima.

Tolkapooni ohutus imikutel ei ole teada; seetõttu ei tohi Tasmar-ravi ajal last rinnaga toita.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Kliinilistes uuringutes ei ole ilmnenud Tasmar’i ebasoodsat toimet patsiendi autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Ent patsiente tuleb teavitada sellest, et nende autojuhtimise ja masinatega töötamise võime võib alaneda Parkinsoni tõve sümptomite tõttu.

COMT inhibiitorina suurendab Tasmar teadaolevalt samaaegselt manustatud levodopa biosaadavust. Järgnev dopamiinergilise stimulatsiooni suurenemine võib viia dopamiinergiliste kõrvaltoimete tekkeni, mida täheldatakse pärast ravi COMT inhibiitoritega. Patsiente, kes saavad ravi levodopaga ja

kellel esineb somnolentsust ja/või äkilise uinumise episoode, tuleb teavitada, et nad hoiduksid autojuhtimisest ja tegevustest, mille puhul võib tähelepanuvõime vähenemine seada neid ennast või teisi tõsise vigastuse või surma ohtu (nt masinatega täöötamisel), kuni korduvad episoodid ja somnolentsus on taandunud (vt ka lõik 4.4).

4.8 Kõrvaltoimed

Alljärgnevas tabelis on loetletud Tasmar’i kasutamisega seoses kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed, mida esines sagedamini kui platseebot saanud patsientidel. COMT inhibiitorina suurendab Tasmar teadaolevalt samaaegselt manustatud levodopa biosaadavust. Järgnev dopamiinergilise stimulatsiooni suurenemine võib viia dopamiinergiliste kõrvaltoimete tekkeni, mida täheldatakse pärast ravi COMT inhibiitoritega. Neist sagedasimad on suurenenud düskineesia, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, minestus, ortostaatilised häired, kõhukinnisus, unehäired, unisus, hallutsinatsioonid.

Ainus kõrvaltoime, mille tõttu lõpetati kliinilistes uuringutes sageli ravi Tasmar’iga, oli kõhulahtisus (vt lõik 4.4).

Väga sage (1/10)

Sage (1/100 kuni <1/10)

Aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100)

Harv (1/10 000 kuni <1/1000)

Väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Järgnevas tabelis on toodud Tasmar’iga võimalikult seotud kõrvaltoimed, mis saadi Parkinsoni tõvega patsientidel läbiviidud paralleelgruppides, platseebokontrollitud randomiseeritud uuringutest.

Kokkuvõte Tasmar’iga võimalikult seotud kõrvaltoimetest, mille esinemissagedus baseerub III faasi platseebokontrollitud uuringutel: Organsüsteemi klass

Esinemissagedus*

Kõrvalnähud

Infektsioonid ja infestatsioonid

Sage

Ülemiste hingamisteede infektsioon

Psühhiaatrilised häired

Väga sage

Unehäired

Liiga sagedased unenäod

Unisus

Segasus

Hallutsinatsioon

Närvisüsteemi häired

Väga sage

Düskineesia

Düstoonia

Peavalu

Pearinglus

Sage

Hüpokineesia

Vaskulaarsed häired

Väga sage

Ortostaatilised vaevused

Sage

Minestus

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage

Gripp

Seedetrakti häired

Väga sage

Iiveldus

Anoreksia

Kõhulahtisus

Sage

Oksendamine

Kõhukinnisus

Suukuivus

       

EPAR CHMP Tasmar, INN-tolcapone 14.00 Normal 0 false false false RU X-NONE X-NONE

Organsüsteemi klass Esinemissagedus* Kõrvalnähud Valu kõhu piirkonnas

Düspepsia

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage

Suurenenud higistamine

Neerude ja kuseteede häired

Sage

Uriini värvuse muutus

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Sage

Valu rinnus

 

EPAR CHMP Tasmar, INN-tolcapone 14.00 Normal 0 false false false RU X-NONE X-NONE

Alaniinaminotransferaasi (ALT) aktiivsuse suurenemine üle 3 x normivahemiku ülempiirist tekkis 1% patsientidest, kes said 100 mg Tasmar’it kolm korda ööpäevas, ning 3% patsientidest, kes said 200 mg kolm korda ööpäevas. ALT aktiivsuse suurenemist esines umbes kaks korda sagedamini naistel. See ilmnes tavaliselt 6...12 nädala jooksul pärast ravi alustamist ning ei põhjustanud kliinilisi sümptomeid. Umbes pooltel juhtudel taastus esialgne maksaensüümide aktiivsus spontaanselt Tasmar-ravi jätkamisel. Ülejäänutel taastus ravieelne maksaensüümide aktiivsus pärast ravi katkestamist.

Turustamisjärgselt on teatatud harvadest raske maksakahjustuse juhtudest, mis lõppesid surmaga (vt lõik 4.4).

Üksikutel juhtudel on maliigsele neuroleptilisele sündroomile viitavaid sümptomeid (vt lõik 4.4) kirjeldatud pärast Tasmar’i annuse vähendamist või ravi lõpetamist ning pärast Tasmar’i kasutuselevõtmist, kui sellega kaasnes teiste samaaegselt kasutatavate dopamiinergiliste ravimite annuse oluline vähendamine. Lisaks on täheldatud maliigsele neuroleptilisele sündroomile või raskele düskineesiale järgnenud rabdomüolüüsi.

Uriini värvuse muutus: tolkapoon ja tema metaboliidid on kollased ning võivad põhjustada patsiendi uriini värvuse ohutut intensiivistumist.

4.9 Üleannustamine

Üksikjuhtudel on kirjeldatud tolkapooni tablettide juhuslikku või tahtlikku üleannustamist. Ent nende juhtude kliiniline pilt oli sedavõrd erinev, et nende põhjal ei saa teha üldisi järeldusi.

Tervete eakate vabatahtlikega läbiviidud ühenädalases uuringus oli suurim inimestele manustatud tolkapooni annus 800 mg kolm korda päevas, koos või ilma levodopa samaaegse manustamiseta. Selle annuse puhul oli tolkapooni maksimaalne plasmakontsentratsioon keskmiselt 30 g/ml (võrreldes väärtustega 3 ja 6 g/ml vastavalt pärast 100 mg ja 200 mg tolkapooni manustamist kolm korda ööpäevas). Täheldati iiveldust, oksendamist ja pearinglust, eriti levodopa samaaegsel kasutamisel.

Üleannustamise ravi: soovitatav on hospitaliseerimine. Näidustatud on üldtoetav ravi. Ühendi füüsikalis-keemiliste omaduste põhjal ei ole hemodialüüs suure tõenäosusega efektiivne.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: parkinsonismivastased ained, teised dopaminergilised ained, ATC-kood: N04BX01

Tolkapoon on suukaudselt manustatav selektiivne ja pöörduva toimega katehhool-O-metüültransferaasi (COMT) inhibiitor. Manustatuna koos levodopa ja aromaatsete aminohapete dekarboksülaasi inhibiitoriga (AADC-I), tagab see levodopa stabiilsema plasmakontsentratsiooni, vähendades levodopa metabolismi 3-metoksü-4-hüdroksü-L-fenüülalaniiniks (3-OMD).

3-OMD kõrget plasmakontsentratsiooni on Parkinsoni tõvega patsientidel seostatud vähese ravivastusega levodopale. Tolkapoon vähendab märkimisväärselt 3-OMD moodustumist.

Kliiniline farmakoloogia

Uuringutest tervete vabatahtlikega on ilmnenud, et pärast suukaudset manustamist inhibeerib tolkapoon pöörduvalt inimese erütrotsüütide COMT aktiivsust. See on tihedalt seotud tolkapooni plasmakontsentratsiooniga. Tolkapooni 200 mg annuse puhul on erütrotsüütide COMT aktiivsuse maksimaalne inhibeerimine keskmiselt üle 80%. Tasmar’i manustamisel annuses 200 mg kolm korda päevas on minimaalse kontsentratsiooni perioodil erütrotsüütide COMT aktiivsus 30...45% ilma tolerantsuse tekketa.

Pärast tolkapooni ärajätmist täheldati erütrotsüütide COMT aktiivsuse mööduvat suurenemist kõrgemale ravieelsetest väärtustest. Parkinsoni tõvega patsientidel läbiviidud uuring aga kinnitas, et pärast ravi lõpetamist ei esine olulist muutust levodopa farmakokineetika või patsiendi ravivastuse osas levodopale ravieelsete näitajatega võrreldes.

Kui Tasmar’it manustatakse koos levodopaga, suureneb levodopa suhteline biosaadavus (AUC) ligikaudu kaks korda. See on tingitud L-dopa kliirensi vähenemisest, mille tulemuseks on levodopa terminaalse eliminatsiooni poolväärtusaja (t½) pikenemine. Levodopa keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) ja selle saabumise aeg (tmax) üldjuhul ei muutunud. Toime ilmneb pärast esimest manustamist. Tervetel vabatahtlikel ja Parkinsoni tõvega patsientidel teostatud uuringud on kinnitanud, et maksimaalse toime tagab tolkapooni annus 100...200 mg. Tolkapooni toimel vähenes märkimisväärselt ja annusest sõltuvalt 3-OMD plasmakontsentratsioon, kui tolkapooni manustati koos levodopa/AADC-I-ga (aromaatsete aminohapete dekarboksülaasi inhibiitor) (benserasiid või karbidopa).

Tolkapooni toime levodopa farmakokineetikale on sarnane levodopa/benserasiidi ja levodopa/karbidopa kõigi ravimvormide puhul; see ei sõltu levodopa annusest, levodopa/AADC-I (benserasiidi või karbidopa) suhtest ning prolongeeritud toimega ravimvormide kasutamisest.

Kliinilised uuringud

Kliinilistest platseebokontrolliga topeltpimeuuringutest on ilmnenud OFF-aja oluline umbes 20...30% vähenemine ja ON-aja sarnane pikenemine, millega kaasneb sümptomite raskuse vähenemine Tasmar-ravi saavatel fluktuatsioonidega patsientidel. Uurija üldhinnang ravi efektiivsusele näitas samuti olulist paranemist.

Ühes topeltpimeuuringus võrreldi Tasmar’it entakapooniga Parkinsoni tõvega patsientidel, kellel esines optimaalse levodopa-ravi ajal vähemalt 3-tunnine OFF-aeg päevas. Esmane tulemusnäitaja oli patsientide arv, kellel ON-aeg pikenes 1 või enama tunni võrra (vt tabel 1).