Kinzalkomb - Kinzalkomb toote info LISA I

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Kinzalkomb 40 mg/12,5 mg tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Tablett sisaldab 40 mg telmisartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
Abiained:
Iga tablett sisaldab 112 mg laktoosmonohüdraati ja 169 mg sorbitooli (E420).
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Tablett.
Kahevärvilised punane/valge ovaalse kujuga kahekihilised 5,2 mm tabletid, millele on pressitud kood
H4.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni raviks.
Kinzalkomb fikseeritud annuste kombinatsioon (40 mg telmisartaani/12,5 mg hüdroklorotiasiidi) on
näidustatud patsientidele, kellel telmisartaan üksinda ei ole vererõhu langetamiseks piisavalt efektiivne.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Kinzalkomb’i tuleb manustada patsientidele, kellel vererõhk ei allu telmisartaani monoteraapiale. Enne
fikseeritud annustega kombinatsioonile üleminekut soovitatakse kummagi komponendi annust eraldi
individuaalselt kohandada. Olenevalt kliinilisest vajadusest võib kaaluda vahetut üleminekut
monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonile.
– Kinzalkomb 40/12,5 mg võib manustada patsientidele, kellel vererõhk ei allu vajalikul määral
Kinzalmono 40 mg-le.
– Kinzalkomb 80/12,5 mg võib manustada patsientidele, kellel vererõhk ei allu vajalikul määral
Kinzalmono 80-mg-le.
Patsientide erigrupid:
Neerukahjustus: Neerufunktsiooni soovitatakse ravi ajal perioodiliselt kontrollida (vt lõik 4.4).
Maksakahjustus: Kerge ja keskmise raskusega maksakhjustuse korral ei tohi ravimi annus olla suurem
kui Kinzalkomb 40/12,5 mg i üks kord ööpäevas. Kinzalkomb ei ole näidustatud raske
maksakahjustusega patsientidele. Maksakahjustusega patsientidel tuleb tiasiiddiureetikume
ettevaatlikult kasutada (vt lõik 4.4).
Eakad inimesed: Annustamine eakatele patsientidele ei erine üldisest annustamisest.
Lapsed

Kinzalkomb’i ohutust ja efektiivsust lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud. Vastavad
andmed puuduvad.
Manustamisviis
Kinzalkomb tablette manustatakse suukaudselt üks kord ööpäevas koos vedelikuga, olenemata
söögiajast.
Ettevaatusabinõud, mida tuleb meeles pidada enne ravimi käsitsemist või manustamist
Tablettide hügroskoopsete omaduste tõttu tuleb Kinzalkombi’i hoida pitseeritud blistrites. Tabletid
tuleb blistrist välja võtta vahetult enne manustamist.
4.3 Vastunäidustused
– Ülitundlikkus ravimi toimeainete või ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).
– Ülitundlikkus sulfoonamiidi teiste derivaatide suhtes (kuna hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidse
päritoluga).
– Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
– Kolestaas ja sapiteede obstruktiivsed haigused.
– Raske maksapuudulikkus.
– Raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).
– Raskesti ravile alluv hüpokaleemia, hüperkaltseemia.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui
ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistiga peetakse oluliseks, tuleb rasestumist planeeriv
patsient üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutuseprofiil raseduse korral on
tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega koheselt
lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Maksakahjustus: Suurem osa telmisartaanist elimineeritakse sapiga, mistõttu Kinzalkomb’i ei tohi
manustada kolestaasiga, obstruktiivseid sapiteede haigusi või maksapuudulikkust põdevatele
patsientidele (vt lõik 4.3). Neil haigetel on oodata telmisartaani hepaatilise kliirensi alanemist.
Lisaks tuleb Kinzalkomb’i kasutada ettevaatusega maksafunktsiooni kahjustusega või progresseeruva
maksahaigusega patsientidel, kuna vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu väikesed muutused võivad neil
esile kutsuda maksakooma. Seni puudub kliiniline kogemus Kinzalkomb’i kasutamisest
maksapuudulikkusega patsientidel.
Renovaskulaarne hüpertensioon: Kahepoolse neeruarteri stenoosiga haigetel või juhtudel, kui patsiendil
on stenoseerunud arter ainsas funktsioneerivas neerus, on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi
mõjutavate ravimite kasutamisel suurenenud oht raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.
Neerukahjustusega või siirdatud neeruga patsiendid: Kinzalkomb’i ei tohi kasutada raske
neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <30 ml/min) (vt lõik 4.3). Kinzalkomb’iga
puuduvad ravikogemused haigetel, kellele on hiljuti tehtud neerusiirdamine. Kerge või mõõduka
raskusega neerukahjustusega patsientidel on Kinzalkomb’i kasutamise kogemused piiratud, mistõttu
neil soovitatakse perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi-, kreatiniini- ja kusihappetaset.
Kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel võib tekkida tiasiiddiureetikumidest tingitud asoteemia.
Intravaskulaarne hüpovoleemia: Tugeva diureetilise raviga, keedusoola tarvitamise märgatava
piiranguga või kõhulahtisuse või oksendamise all kannatavad haiged, kellel on selle tagajärjel välja
kujunenud hüpovoleemia/hüponatreemia, on Kinzalkomb’i kasutamisel ohustatud sümptomaatilisest
hüpotensioonist, eriti pärast esimest annust. Enne Kinzalkomb-ravi alustamist tuleb nimetatud
seisundid korrigeerida.
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi kahekordne blokaad: Reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemi inhibeerimise tagajärjel on tundlikel inimestel täheldatud hüpotensiooni, sünkoopi,
hüperkaleemiat ja neerufunktsiooni muutusi (sh ägedat neerupuudulikkust), eriti kui ravimit on
kasutatud kombinatsioonis teiste seda süsteemi mõjustavate ravimitega. Seega ei soovitata reniinangiotensiin-
aldosterooni süsteemi kahekordset blokaadi (nt AKE inhibiitori lisamisega angiotensiin II
retseptori antagonistile) sellistel patsientidel, kelle vererõhk on juba kontrolli all, ning see peab
piirduma vastavalt individuaalselt määratletud juhtudele, jälgides hoolikalt neerufunktsiooni.
Teised olukorrad, mil on tegemist reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsiooniga: Haigetel,
kelle veresoonkonna toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemi aktiivsusest (südame raske paispuudulikkusega või kaasuva neeruhaigusega, sh neeruarteri
stenoosiga haiged), on seda süsteemi mõjutavad preparaadid põhjustanud ägedat hüpotensiooni,
hüperasoteemiat, oliguuriat, harva ka ägedat neerupuudulikkust (vt lõik 4.8).
Primaarne aldosteronism: Nendel haigetel ei saavutata reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi
inhibiitoritega tavaliselt hüpotensiivset efekti ja Kinzalkomb’i kasutamine ei ole soovitatav.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia: Sellel haigetegrupil on
ravimi määramisel vajalik täiendav ettevaatus, analoogselt teiste vasodilataatorite ordineerimisega.
Metaboolsed ja endokriinsed toimed: Ravi tiasiididega võib kahjustada glükoositaluvust. Diabeetikutel
võib vajalikuks osutuda insuliini või suukaudsete hüpoglükeemilise toimega ravimite annuse muutmine.
Tiasiidravi ajal võib latentne suhkurdiabeet manifesteeruda.
Tiasiiddiureetikumide manustamisega seoses on täheldatud kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõusu,
kuid Kinzalkomb’is sisalduva 12,5 mg hüdroklorotiasiidi annuse korral on need toimed minimaalsed
või puuduvad. Mõnedel tiasiididega ravitavatel patsientidel võib tekkida hüperurikeemia või ilmneda
podagra.
Elektrolüütiline tasakaalu häire: Nii nagu kõigil diureetilist ravi saavatel patsientidel, tuleb ka selle
ravimi korral vajalike intervallide järel perioodiliselt määrata seerumi elektrolüütide taset.
Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaalu häireid (sh
hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi). Vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu
häire hoiatavateks sümptomiteks on suukuivus, janu, jõuetus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või –
krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired nagu iiveldus või
oksendamine (vt lõik 4.8).
- Hüpokaleemia:
Kuigi tiasiiddiureetikumide kasutamisel võib hüpokaleemia tekkida, võib samaaegne telmisartaanravi
vähendada diureetikumi poolt esile kutsutud hüpokaleemiat. Hüpokaleemiast on enim ohustatud
patsiendid, kes põevad maksatsirroosi, kel esineb rohke diurees, kes saavad suu kaudu ebapiisavalt
elektrolüüte või keda ravitakse samaaegselt kortikosteroidide või adrenokortikotroopse hormooniga
(AKTH) (vt lõik 4.5).
- Hüperkaleemia:
Vastupidiselt võib tekkida ka hüperkaleemia, kuna Kinzalkomb’is sisalduv telmisartaan toimib
angiotensiin II (AT1) retseptorite antagonistina. Ehkki Kinzalkomb’iga ei ole dokumenteeritud
kliiniliselt märkimisväärset hüperkaleemiat, on hüperkaleemia tekke riskifaktoriteks neerupuudulikkus
ja/või südamepuudulikkus ja suhkurdiabeet. Samaaegselt Kinzalkomb-raviga tuleb kaaliumisäästvaid
diureetikume, kaaliumisisaldusega toidulisandeid või kaaliumisisaldusega soolasid kasutada
ettevaatlikult (vt lõik 4.5).
- Hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos:
Tõendid selle kohta, et Kinzalkomb vähendaks või väldiks diureetikumist põhjustatud hüponatreemiat,
puuduvad. Kloriididefitsiit on tavaliselt kergekujuline ning ei vaja ravi.
- Hüperkaltseemia:
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ning põhjustada kaltsiumitaseme vahelduvat ja
vähest tõusu seerumis, ilma et esineks teadaolevat kaltsiumiainevahetuse häiret. Märkimisväärne
hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi ilminguks. Enne kõrvalkilpnäärmefunktsiooni
testide teostamist tuleb tiasiidide manustamine lõpetada.
- Hüpomagneseemia:
On ilmnenud, et tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mille tagajärjeks võib olla
hüpomagneseemia (vt lõik 4.5).
Sorbitool ja laktoosmonohüdraat: see ravim sisaldab sorbitooli ja laktoosmonohüdraati. Harvaesineva
päriliku galaktoosi või fruktoosi talumatusega, Lapp’i laktaasi defitsiidiga või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
Etnilised erinevused: On täheldatud, et sarnaselt kõigile teistele angiotensiin II retseptori
antagonistidele on ka telmisartaan ilmselt vererõhku alandava toime osas musta nahavärvusega
patsientidel vähem efektiivne. Võimalikuks põhjuseks võib olla madala reniinitaseme suurem
esinemissagedus mustanahaliste hüpertoonikute populatsioonis.
Teised: Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ainetele võib vererõhu liigne alandamine
telmisartaaniga põhjustada isheemilise kardiopaatia või isheemilise kardiovaskulaarse haigusega
patsientidel müokardiinfarkti või ajuinfarkti.
Üldised: Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidile võivad esineda, vaatamata sellele, kas
patsiendil esineb anamneesis ülitundlikkus või bronhiaalastma või mitte, kuid on tõenäolisem vastava
anamneesiga patsientidel. Tiasiiddiureetikumide s.h. hüdroklorotiasiidi kasutamisel on registreeritud
süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist.
Tiasiiddiureetikumidega on täheldatud fotosensibilisatsiooni reaktsioone (vt lõik 4.8). Kui
fotosensibilisatsiooni reaktsioon tekib ravi ajal, soovitatakse ravi lõpetada. Kui peetakse vajalikuks
diureetikumi taasmanustamist, soovitatakse reaktsiooni all kannatanud kehapiirkondi kaitsta päikese
või kunstlike ultraviolett A-kiirte eest.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.
Liitium: liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori koosmanustamisel on täheldatud
vereseerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse mööduvat tõusu. Harva on seda täheldatud ka
angiotensiin II retseptorite antagonistidega (sh Kinzalkomb’iga). Liitiumi ja Kinzalkomb’i samaaegne
manustamine ei soovitatav (vt lõik 4.4). Kui selline kombinatsioon osutub vajalikuks, siis üheaegse
kasutamise korral on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumi taset seerumis.
Ravimid, mis võivad tekitada kaaliumikaotust ja hüpokaleemiat (nt teised kaaliumi väljaviivad
diureetikumid, lahtistid, kortikosteroidid, AKTH, amfoteritsiin, karbenoksoloon, penitsilliin-naatrium
G, salitsüülhape ja selle derivaadid): kui neid toimeaineid tuleb ordineerida koos hüdroklorotiasiiditelmisartaani
kombinatsiooniga, soovitatakse jälgida kaaliumi taset plasmas. Need ravimid võivad
suurendada hüdroklorotiasiidi mõju plasma kaaliumitasemele (vt lõik 4.4).
Ravimid, mis võivad tõsta kaaliumitaset ja esile kutsuda hüperkaleemiat (nt AKE-inhibiitorid,
kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumi sisaldavad toidulisandid, kaaliumisisaldusega
soolaasendajad, tsüklosporiin või muud ravimid, nt hepariinnaatrium): kui neid toimeaineid tuleb
ordineerida koos hüdroklorotiasiidi-telmisartaani kombinatsiooniga, soovitatakse jälgida kaaliumitaset
plasmas. Lähtuvalt kogemustest, mis on saadud teiste reniin-angiotensiini süsteemi pärssivate ravimite
kasutamisest, võib nimetatud ravimite samaaegne kasutamine tekitada seerumi kaaliumitaseme tõusu ja
ei ole seetõttu soovitatav (vt lõik 4.4).
Ravimid, mille toimet mõjutab kaaliumi tasakaaluhäire: seerumi kaaliumitaset ja EKG-d soovitatakse
perioodiliselt jälgida, kui Kinzalkomb’i manustatakse samaaegselt selliste ravimitega, mille toimet
mõjutavad kaaliumi tasakaaluhäired (nt südameglükosiidid, antiarütmikumid) ja vatsakeste
tahhükardiat (torsade de pointes’i) indutseerivate järgmiste ravimitega (sh mõned antiarütmikumid),
kuna hüpokaleemia on vatsakeste tahhükardiat (torsade de pointes’i) soodustavaks faktoriks.
- Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);
- III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);
- mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin,
tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool);
- muud: (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin IV, halofantriin, misolastiin,
pentamidiin, sparfloksatsiin, terfenadiin, vinkamiin IV).
Südameglükosiidid: tiasiidide poolt esile kutsutud hüpokaleemia või hüpomagneseemia soodustab
digitaalisest põhjustatud arütmiate teket (vt lõik 4.4).
Teised antihüpertensiivsed ravimid: telmisartaan võib tugevdada teiste antihüpertensiivsete ravimite
hüpotensiivset toimet.
Diabeedivastased ravimid (suukaudsed ained ja insuliin): vajalikuks võib osutuda diabeedivastase
ravimi annuse korrigeerimine (vt lõik 4.4).
Metformiin: metformiini tuleb kasutada ettevaatlikult: esineb võimalikust hüdroklorotiasiidiga seotud
funktsionaalsest neerupuudulikkusest põhjustatud piimhappeatsidoosi oht.
Sapphappeid siduvad vaigud/ kolestipool ja kolestüramiin: anioonvahetajavaigud takistavad
hüdroklorotiasiidi imendumist.
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid: MSPVR-d (st atsetüülsalitsüülhape põletikuvastaste
annustamisskeemidena, COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed MSPVR-d) võivad vähendada tiasiiddiureetikumide
diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet ja angiotensiin II retseptori
antagonistide antihüpertensiivseid toimeid.
Mõnel piiratud neerufunktsiooniga patsiendil (nt dehüdreeritud patsiendid või vähenenud
neerufunktsiooniga eakad patsiendid) võib samaaegse angiotensiin II retseptori antagonistide ja tsüklooksügenaasi
inhibiitorite kasutamise tagajärjel neerufunktsioon jätkuvalt halveneda ning areneda
ägedaks neerupuudulikkuseks, mis on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb sellise kombinatsiooni
kasutamisel olla ettevaatlik, eriti eakate patsientidega. Patsientidele tuleb piisavalt vedelikke manustada
ning tuleks kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast kaasuva ravi algust ning seejärel perioodiliselt.
Ühes uuringus oli telmisartaani ja ramipriili samaaegse manustamise tulemuseks kuni 2,5-kordne
ramipriili ja ramiprilaadi AUC0-24 ja Cmax suurenemine. Selle tähelepaneku kliiniline tähendus ei ole
teada.
Katehhoolamiinid (nt noradrenaliin): katehhoolamiinide toime võib nõrgeneda.
Mittedepolariseerivad perifeersed müorelaksandid (nt tubokurariin): hüdroklorotiasiid võib võimendada
mittedepolariseeriva toimega perifeersete müorelaksantide toimet.
Podagra ravis kasutatavad ravimid (nt probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool): kuna
hüdroklorotiasiid võib põhjustada kusihappe taseme tõusu seerumis, siis võib vajalikuks osutuda
urikosuuriliste ravimite annuse kohandamine. Võib tekkida probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse
tõstmise vajadus. Tiasiidiga koosmanustamine võib tõsta ülitundlikkusreaktsioonide sagedust
allopurinoolile.
Kaltsiumisoolad: kaltsiumierituse vähenemisest tulenevalt võivad tiasiiddiureetikumid tõsta
kaltsiumitaset seerumis. Juhul kui on vaja ordineerida täiendavalt kaltsiumi, tuleb kaltsiumitaset
seerumis jälgida ning kaltsiumi annust vastavalt korrigeerida.
β-blokaatorid ja diasoksiid: tiasiidid võivad suurendada β-blokaatorite ja diasoksiidi hüperglükeemilist
toimet.
Antikoliinergilised ained (nt atropiin, biperideen) vähendavad seedetrakti motoorikat ja aeglustavad
mao tühjenemist, mistõttu võivad suurendada tiasiiddiureetikumide biosaadavust.
Amantadiin: tiasiidid võivad suurendada amantadiini kõrvaltoimete ohtu.
Tsütotoksilised ained (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat): tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste
ravimite renaalset eritumist ning võimendada nende müelosupressiivseid toimeid.
Vastavalt oma farmakoloogilistele omadustele võib oletada, et järgmised ravimid potentseerivad kõigi
antihüpertensiivsete ravimite, sh telmisartaani hüpotensiivseid toimeid: baklofeen, amifostiin. Lisaks
võivad alkohol, barbituraadid, narkootikumid ja antidepressandid süvendada ortostaatilist
hüpotensiooni.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4).
Angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal
trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Kinzalkomb’i kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku
toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Epidemioloogiline tõendusmaterjal teratogeensusohu suhtes
pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse esimesel trimestril ei ole piisavalt veenev. Siiski ei saa
välistada riski vähest suurenemist. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta
seoses angiotensiin II retseptori antagonistidega, võivad samasugused riskid esineda ka selle
ravimirühmaga. Välja arvatud juhul, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptori antagonistiga peetakse
oluliseks, tuleb rasestumist planeeriv patsient üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille
ohutuseprofiil raseduse ajal on tõestatud. Kui rasedus on diagnoositud, tuleb ravi angiotensiin II
retseptori antagonistidega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivset ravi.
On teada, et ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega võib raseduse teisel ja kolmandal trimestril
põhjustada inimesel fetotoksilisust (neerufunktsiooni vähenemine, lootevee vähesus, kolju luustumise
aeglustumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia). (Vt lõiku
5.3). Kui alates raseduse teisest trimestrist on aset leidnud angiotensiin II retseptori antagonistide
kasutamine, soovitatakse neerufunktsiooni ja koljut ultraheli abil kontrollida.
Imikuid, kelle emad on võtnud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb tähelepanelikult
hüpotensiooni osas jälgida (vt ka lõike 4.3 ja 4.4).
Tiasiidid läbivad platsentaarbarjääri ning on tuvastatavad nabanööri veres. Need võivad põhjustada
lootel elektrolüütide tasakaalu häireid ning võib-olla ka teisi täiskasvanuil täheldatud häireid. Ema
tiasiidraviga on kaasnenud vastsündinu trombotsütopeenia ja loote või vastsündinu ikteruse juhtumeid.
Imetamine
Kuna puudub informatsioon telmisartaani kasutamise kohta imetamise ajal ei soovitata seda kasutada,
vaid eelistada tuleks alternatiivseid ravimeid, mille ohutuseprofiil imetamise perioodil on paremini
tõestatud, eriti vastsündinu või enneaegse imiku rinnaga toitmisel.Tiasiidid erituvad emapiima ja
võivad laktatsiooni pärssida.
Fertiilsus
Prekliinilistes uuringutes ei tuvastatud telmisartaanil ega hüdroklorotiasiidil mingeid toimeid meeste
ega naiste viljakusele.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Uuringud ravimi omaduste kohta mõjutada autojuhtimist ja masinatega töötamist puuduvad. Siiski
tuleb autot juhtides või masinaid käsitsedes arvestada, et antihüpertensiivse ravimi kasutamisega võivad
mõnikord kaasneda pearinglus või uimasus.
4.8 Kõrvaltoimed
a. Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini registreeritud kõrvaltoime on pearinglus. Harva võib esineda raskekujuline
angioödeem (vähem kui 1 patsiendil 1 000-st).
Fikseeritud annuste kombinatsioon
Randomiseeritud, kontrollrühmaga uuringus 1471 patsiendil,, kellele manustati kas telmisartaani koos
hüdroklorotiasiidiga (835) või ainult telmisartaani (636), täheldati Kinzalkomb’il umbes samasugust
kõrvalnähtude üldist esinemissagedust kui telmisartaanil. Kõrvaltoimetel ei tehtud kindlaks annusest
sõltuvust ning neil ei ilmnenud seost patsiendi soo, vanuse ega rassiga.
b. Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina
Kõigis kliinilistes uuringutes registreeritud ning telmisartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga
sagedamini (p<0,05) kui platseeboga esinenud kõrvaltoimed on allpool esitatud vastavalt
organsüsteemile. Kinzalkomb-ravi ajal võivad avalduda kõrvaltoimed, mis teadaolevalt esinevad siis,
kui kumbagi komponenti üksikult manustada, kuid mida ei ole täheldatud kliinilistes uuringutes.
Kõrvaltoimed on pealkirjade all järjestatud sageduse alusel: väga sage (> 1/10); sage (> 1/100 kuni
1/1 000 kuni 1/10 000 kuni < 1/1 000); väga harv (< 1/10 000),
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)..
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud nende tõsiduse vähenemise järjekorras.
Infektsioonid ja infestatsioonid
Harv:
Immuunsüsteemi häired
Harv:
Bronhiit, farüngiit, sinuiit
Süsteemse erütematoosluupuse ägenemine või aktiveerumine¹
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt:
Harv:
hüpokaleemia
hüperurikeemia, hüponatreemia
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt:
Harv:
ärevus
depressioon
Närvisüsteemi häired
Sage:
Aeg-ajalt:
Harv:
pearinglus
sünkoop, paresteesia
unetus, unehäired
Silma kahjustused
Harv: nägemishäire, hägune nägemine
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: peapööritus
Südame häired
Aeg-ajalt: tahhükardia, arütmiad
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt:
Harv:
düspnoe
respiratoorne distress-sündroom (sh pneumoniit ja kopsuturse)
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt:
Harv:
kõhulahtisus, suukuivus, meteorism
kõhuvalu, kõhukinnisus, düspepsia, oksendamine, gastriit
Maksa- ja sapiteede häired
Harv: ebanormaalne maksafunktsioon/maksa häire²
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: angioödeem (ka letaalse lõppega), erüteem, sügelus, lööve,
liighigistamine, urtikaaria
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused
Aeg-ajalt:
Harv:
seljavalu, lihasspasmid, lihasvalu
liigesevalu, lihaskrambid, jäsemevalu
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsiooni häired
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt:
Harv:
valu rinna piirkonnas
gripitaoline sündroom, valu
Uuringud
Aeg-ajalt:
Harv:
kusihappe kontsentratsiooni tõus veres
kreatiniini kontsentratsiooni tõus veres, kreatiinfosfokinaasi
kontsentratsiooni tõus veres, maksaensüümide kontsentratsiooni
tõus
¹: Põhineb turustamisjärgsel kogemusel
²: Täiendav kirjeldus vt lõik 4.8.c.
Täiendav informatsioon kummagi komponendi kohta:
Kõrvaltoimed, mida on eelnevalt kummagi komponendiga registreeritud, võivad olla ka Kinzalkomb’i
kõrvaltoimeteks, isegi kui neid ei ole selle tootega teostatud kliinilistes uuringutes täheldatud.
Telmisartaan:
Kõrvaltoimed esinesid ühesuguse sagedusega nii telmisartaani kui platseeboga ravitud patsientidel.
Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes oli kõrvaltoimete üldine esinemissagedus telmisartaani
(41,4%) ja platseebo (43,9%) korral võrreldav. Järgnevad, allpool loetletud kõrvaltoimed on kogutud
kõigist kliinilistest uuringutest, mis hõlmasid patsiente, keda raviti hüpertensiooni tõttu telmisartaaniga,
või vähemalt 50-aastaseid patsiente, kel esines kõrge kardiovaskulaarsete atakkide risk.
Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt:
Harv:
ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon sh
tsüstiit
epsis, sh letaalse lõppega³
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt:
Harv:
aneemia
eosinofiilia, , trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Harv: ülitundlikkus, anafülaktilised reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt:
Harv:
hüperkaleemia
hüpoglükeemia (diabeediga patsientidel)
Südame häired
Aeg-ajalt: bradükardia
Seedetrakti häired
Harv: ebamugavustunne maos
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: ekseem, ravimlööve, toksiline nahalööve
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused
Harv: artroos, kõõlusevalu
Neeru- ja kuseteede häired
Uncommon: neerukahjustus (sh äge neerupuudulikkus)
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: asteenia
Uuringud
Harv: hemoglobiini kontsentratsiooni langus
³: Täiendav kirjeldus vt lõik 4.8.c.
Hüdroklorotiasiid:
Hüdroklorotiasiid võib põhjustada või ägestada hüpovoleemiat, mille tagajärjeks võib olla
elektrolüütide tasakaalu häire (vt lõik 4.4).
Alljärgnevalt on toodud teadmata sagedusega kõrvalnähud, mida on registreeritud hüdroklorotiasiidiga.
Infektsioonid ja infestatsioonid
Teadmata: süljenäärmepõletik
Vere ja lümfisüsteemi häired
Teadmata: aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia, luuüdipuudulikkus,
leukopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, trombotsütopeenia
Immuunsüsteemi häired
Teadmata: anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkus
Endokriinsüsteemi häired
Teadmata: suhkurtõve ebapiisav ravivastus
Ainevahetus- ja toitumishäired
Teadmata: anoreksia, söögiisu vähenemine, elektrolüütide tasakaalu häire,
hüperkolesteroleemia, hüperglükeemia, hüpovoleemia
Psühhiaatrilised häired
Teadmata: rahutus
Närvisüsteemi häired
Teadmata: uimasus
Silma kahjustused
Teadmata kollanägemine
Vaskulaarsed häired
Teadmata: nekrotiseeruv vaskuliit
Seedetrakti häired
Teadmata: pankreatiit, ebamugavustunne maos
Maksa- ja sapiteede häired
Teadmata: hepatotsellulaarne ikterus, kolestaatiline ikterus
Naha ja nahaaluskoe
kahjustused
Teadmata: luupusetaoline sündroom, fotosensibilisatsiooni reaktsioonid, naha
vaskuliit, epidermise toksiline nekrolüüs
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude
kahjustused
Teadmata: nõrkus
Neeru- ja kuseteede häired
Teadmata: interstitsiaalne nefriit, neerufunktsiooni häire, glükosuuria
Üldised haired ja
manustamiskoha reaktsioonid
Teadmata: palavik
Uuringud
Teadmata: triglütseriidide kontsentratsiooni tõus
c. Valikuliste kõrvaltoimete kirjeldus
1) Ebanormaalne maksafunktsioon / maksa häire
Enamus müügijärgses kogemuses registreeritud ebanormaalse maksafunktsiooni / maksa häire
juhtumeid seoses telmisartaaniga esines jaapani patsientidel. Jaapani patsientidel esinevad need
kõrvaltoimed suurema tõenäosusega.
2) Sepsis
PRoFESS uuringus täheldati telmisartaani puhul sepsise esinemissageduse suurenemist, võrreldes
platseeboga. See juhtum võib olla juhuslik leid või on seotud seni tundmata mehhanismiga (vt lõik 5.1).
4.9 Üleannustamine
Seoses telmisartaani üleannustamisega inimestel on andmed piiratud. Hüdroklorotiasiidi eemaldumise
astet hemodialüüsi abil ei ole kindlaks tehtud.
Sümptomid: telmisartaani üleannuse kõige silmapaistvamateks nähtudeks on olnud hüpotensioon ja
tahhükardia. Samuti on esinenud bradükardiat, pearinglust, oksendamist, kreatiniini kontsentratsiooni
tõusu seerumis ja ägedat neerupuudulikkust. Hüdroklorotiasiidi üleannustamisega kaasneb
elektrolüütide vähesus (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ning liigsest diureesist tulenev hüpovoleemia.
Üleannuse kõige levinumateks nähtudeks on iiveldus ja somnolentsus. Hüpokaleemia võib põhjustada
lihaskrampe ning/või samaaegsel südameglükosiidide või teatud antiarütmikumide kasutamisel
raskendada/tekitada arütmiaid.
Ravi: telmisartaani ei saa hemodialüüsi abil eemaldada. Patsienti tuleb tähelepanelikult jälgida ning
rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Ravi sõltub manustamisest möödunud ajast ja sümptomite
raskusest. Soovitatavateks meetmeteks on oksendamise esilekutsumine ja/või maoloputus. Üleannuse
ravis võib kasu olla aktiveeritud söe manustamisest. Sageli tuleb kontrollida elektrolüütide- ja
kreatiniinitaset seerumis. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient lamama panna ning teostada kiiresti
soolade ja veremahu asendus.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II retseptori antagonistid ja diureetikumid, ATC kood:
C09DA07
Kinzalkomb on angiotensiin II retseptori antagonist telmisartaani ja tiasiiddiureetikum
hüdroklorotiasiidi kombinatsioon. Nende komponentide kombinatsioonil on aditiivne
antihüpertensiivne toime ning see vähendab vererõhku suuremal määral kui kumbki komponent üksi.
Kinzalkomb’i terapeutiliste annuste manustamine üks kord ööpäevas kutsub esile vererõhu efektiivse ja
sujuva vähenemise.
Telmisartaan on suukaudsel manustamisel efektiivne ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite
1. alatüübi (AT1) antagonist. Telmisartaan tõrjub väga suure afiinsusega välja angiotensiin II tema
seondumiskohast AT1 retseptori alatüübil, mis vastutab angiotensiin II teadaolevate toimete eest.
Telmisartaanil ei ole mingit osalist agonistlikku toimet AT1 retseptorite suhtes. Telmisartaan seob
selektiivselt AT1 retseptoreid. Sidumine on pikaajaline. Telmisartaan ei ole afiinne teiste retseptorite
suhtes, kaasaarvatud AT2 ja teised vähemtuntud AT-retseptorid. Nende retseptorite funktsioon ei ole
veel selge, samuti ka mitte nende võimalik ülestimuleerimine angiotensiin II poolt, mille hulk
telmisartaani toimel suureneb. Telmisartaan vähendab plasma aldosterooni sisaldust. Telmisartaan ei
inhibeeri vereplasmas reniini ega blokeeri ioonkanaleid. Telmisartaan ei inhibeeri angiotensiini
konverteerivat ensüümi (kininaas II), s.o ensüümi, mis lammutab bradükiniini. Seetõttu ei ole
tõenäoline bradükiniiniga seotud kõrvaltoimete esinemine.
Tervetel vabatahtlikel inhibeerib 80 mg telmisartaani peaaegu täielikult angiotensiin II poolt tekitatud
vererõhu tõusu. Ravimi inhibeeriv toime kestab üle 24 tunni ja on mõõdetav kuni 48 tundi.
Pärast telmisartaani esimese annuse manustamist ilmneb antihüpertensiivne toime järk-järgult 3 tunni
jooksul. Maksimaalne vererõhku langetav toime saabub tavaliselt 4-8 nädala jooksul pärast ravi
alustamist ja püsib pikaajalise ravi jooksul.Ambulatoorsed vererõhu mõõtmise tulemused näitavad, et
telmisartaani vererõhku langetav toime püsib pärast annustamist muutumatuna 24 tundi, kaasaarvatud
viimased 4 tundi enne uut annustamist. Seda on kinnitanud minimaalse ja maksimaalse
kontsentratsiooni suhe, mis oli platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes 40 mg ja 80 mg
telmisartaani manustamise järgselt püsivalt üle 80%.
Hüpertensiooniga patsientidel langetab telmisartaan nii süstoolset kui ka diastoolset vererõhku,
muutmata pulsisagedust. Telmisartaani antihüpertensiivne efektiivsus on võrreldav antihüpertensiivsete
ravimite teiste rühmade esindajate efektiivsusega (kliinilistes uuringutes on telmisartaani võrreldud
amlodipiini, atenolooli, enalapriili, hüdroklorotiasiidi ja lisinopriiliga).
Telmisartaanravi järsul lõpetamisel taastub vererõhk mõne päevaga järk-järgult ravieelsele tasemele
ilma tagasilöögi fenomenita.
Kliiniliste uuringute alusel esines telmisartaaniga ravitud patsientidel kuiva köha tunduvalt vähem kui
AKE-inhibiitoritega ravitud haigetel.
Uuringus Prevention Regimen For Effectively avoiding Second Strokes (Profülaktika režiim teise
ajuinfarkti efektiivseks vältimiseks) (PRoFESS), milles osalesid vähemalt 50-aastased patsiendid, kel
oli hiljuti esinenud ajuinfarkt, täheldati telmisartaanravi puhul suuremat sepsise esinemissagedust kui
platseebo puhul – 0,70% vs 0,49% [RR (suhteline risk) 1,43 (95% usaldusintervall 1,00...2,06)].
Letaalse lõppega sepsise juhtumite esinemissagedus oli telmisartaani saavatel patsientidel suurem
(0,33%) kui platseebo puhul (0,16%) [RR 2,07 (95% usaldusintervall 1,14...3,76)]. Telmisartaani
kasutamisega kaasnev suurenenud tuvastatud sepsise esinemissagedus võib olla kas juhuslik leid või
see on seotud mõne käesolevalt teadmata mehhanismiga.
Telmisartaani toime suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole veel teada.
Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum. Tiasiiddiureetikumide antihüpertensiivse toime mehhanism ei
ole täielikult teada. Tiasiidid mõjustavad elektrolüütide tagasiimendumise mehhanisme neerutuubulites
ning suurendavad naatriumi ja kloriidi ekvivalentsete hulkade eritumist. Hüdroklorotiasiidi diureetilise
toime tulemusel väheneb plasmaruumala, suureneb reniini aktiivsus plasmas ning suureneb
aldosterooni sekretsioon, mille tagajärjel suureneb kaaliumi- ja bikarbonaatide kadu ning väheneb
kaaliumitase seerumis. Arvatavasti reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi blokeerimise tõttu väldib
telmisartaani samaaegne manustamine nende diureetikumidega seotud kaaliumikadu.
Hüdroklorotiasiidi manustamisel algab diurees 2 tunni jooksul ning maksimaalne toime saabub umbes 4
tunni pärast, kusjuures toime püsib ligikaudu 6-12 tundi.
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et pikaajalisel ravil hüdroklorotiasiidiga väheneb
kardiovaskulaarne haigestumus ja suremus.
Telmisartaani/hüdroklorotiasiidi fikseeritud annustega kombinatsiooni toimed suremusele ja
kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole seni teada.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Näib, et tervetel inimestel ei mõjusta hüdroklorotiasiidi ja telmisartaani samaaegne manustamine
kummagi toimeaine farmakokineetikat.
Imendumine
Telmisartaan: suukaudse annuse korral saabub telmisartaani maksimaalne kontsentratsioon plasmas
0,5...1,5 tundi pärast manustamist. Telmisartaani annuste 40 mg ja 160 mg absoluutne biosaadavus oli
vastavalt 42% ja 58%. Telmisartaani koosmanustamine toiduga vähendab veidi ravimi biosaadavust
ning plasma kontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala (AUC) väheneb 40 mg annuse korral umbes 6%
ja 160 mg annuse korral umbes 19%. Kolm tundi pärast manustamist on plasmakontsentratsioonid
samasugused, olenemata sellest, kas ravimit manustati koos toiduga või ilma. AUC vähene alanemine ei
vähenda arvatavasti ravimi terapeutilist efektiivsust. Suukaudselt manustatud telmisartaani
farmakokineetika on annuste vahemikus 20...160 mg mittelineaarne, kusjuures annuste kasvades tõuseb
kontsentratsioon plasmas (Cmax ja AUC) rohkem kui proportsionaalselt. Korduval manustamisel
telmisataan plasmas märkimisväärselt ei kumuleeru.
Hüdroklorotiasiid: pärast Kinzalkomb’i suukaudset annust saavutatakse hüdroklorotiasiidi maksimaalne
kontsentratsioon ligikaudu 1,0...3,0 tundi pärast manustamist. Lähtuvalt hüdroklorotiasiidi
kumulatiivsest renaalsest eritumisest on aine biosaadavus umbes 60%.
Jaotumine: telmisartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (>99,5%), peamiselt albumiini ja alfa-1-
happelise glükoproteiiniga. Keskmine jaotusruumala on ligikaudu 500 l, mis näitab täiendavat
koeseonduvust.
Hüdroklorotiasiid seondub 68% ulatuses plasmavalkudega ja tema jaotusruumala on 0,83...1,14 l/kg.
Biotransformatsioon ja eliminatsioon: telmisartaan: Pärast veenisisest või suukaudset 14C-märgistatud
telmisartaani manustamist elimineerus enamus manustatud annusest (> 97%) biliaarse eritumise kaudu
väljaheitega. Uriinis leidus ainult tühine kogus. Telmisartaan metaboliseerub konjugatsiooni teel
farmakoloogiliselt inaktiivseks atsüülglükuroniidiks. Ainus inimesel määratletud metaboliit on esialgse
ühendi glükuroniid. Pärast 14C-märgistatud telmisartaani ühekordset annust moodustab glükuroniid
ligikaudu 11% mõõdetud radioaktiivsusest plasmas. Tsütokroom P450 isoensüümid ei osale
telmisartaani metabolismis. Telmisartaani totaalne kliirens pärast suukaudset manustamist on >1500
ml/min. Eliminatsiooni lõplik poolväärtusaeg on >20 tundi.
Hüdroklorotiasiid: hüdroklorotiasiid inimesel ei metaboliseeru ning eritub peaaegu täielikult
muutumatul kujul uriiniga. Umbes 60% suukaudsest annusest elimineerub muutumatult 48 tunni
jooksul. Renaalne kliirens on umbes 250...300 ml/min. Hüdroklorotiasiidi eliminatsiooni lõplik
poolväärtusaeg on 10...15 tundi.
Patsientide erigrupid
Eakad patsiendid: telmisartaani farmakokineetika ei erine alla 65 aastastel ja vanemaealistel inimestel.
Sugu: telmisartaani kontsentratsioon plasmas on naistel tavaliselt 2...3 korda kõrgem kui meestel.
Kliinilistes uuringutes ei täheldatud naistel siiski oluliselt suuremat vastust vererõhu osas ega
ortostaatilise hüpotensiooni sagenemist. Annuse kohandamine ei ole vajalik. Hüdroklorotiasiidi
kontsentratsioon plasmas oli naistel tavaliselt kõrgem kui meestel. See ei oma arvatavasti kliinilist
tähtsust.
Neerupuudulikkusega patsiendid: renaalne eritumine ei mõjuta telmisartaani kliirensit. Lähtuvalt kerge
või keskmise raskusega neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min, keskmiselt umbes 50
ml/min) patsientidega saadud tagasihoidlikust kogemusest ei vaja langenud neerufunktsiooniga
patsiendid annuse kohandamist. Telmisartaan ei ole hemodialüüsitav. Kahjustatud neerufunktsiooniga
patsientidel on hüdroklorotiasiidi eliminatsioon aeglustunud. Tüüpilises uuringus patsientidel, kelle
kreatiniini kliirens oli keskmiselt 90 ml/min, oli hüdroklorotiasiidi eliminatsiooni poolväärtusaeg
pikenenud. Funktsionaalselt anefrilistel patsientidel on eliminatsiooni poolväärtusaeg umbes 34 tundi.
Maksapuudulikkusega patsiendid: farmakokineetilised uuringud näitasid maksakahjustusega
patsientidel ravimi absoluutse biosaadavuse suurenemist kuni peaaegu 100%-ni. Eliminatsiooni
poolväärtusaeg nendel patsientidel ei muutunud.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Prekliinilistes ohutuse uuringutes, kus telmisartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustati
normotensiivsetele rottidele ja koertele, ei põhjustanud sellised annused, mis tekitasid plasmas umbes
samasugused kontsentratsioonid nagu kliinilise terapeutilise laiuse vahemikus, mingeid täiendavaid
leide, võrreldes nendega, mida oli täheldatud kummagi aine manustamisel üksikult. Täheldatud
toksikoloogilised leiud ei oma ilmselt mingit tähtsust inimese ravi seisukohast.
Toksikoloogilisteks leidudeks, mida teatakse hästi ka angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite
ja angiotensiin II retseptorite antagonistidega teostatud prekliinilistest uuringutest, olid: vere
15
punaliblede parameetrite vähenemine (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit), neerude
hemodünaamika muutused (vere uurealämmastiku ja kreatiniini sisalduse tõus), reniini aktiivsuse tõus
plasmas, jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia/hüperplaasia ja maolimaskesta kahjustus.
Maolimaskesta kahjustusi oli võimalik vältida/leevendada suukaudse füsioloogilise lahuse lisamisega ja
loomade grupiviisilise elamapaigutusega. Koertel täheldati neerutuubulite laienemist ja atroofiat.
Nende leidude põhjuseks peetakse telmisartaani farmakoloogilist aktiivsust.
Teratogeense toime kohta ei saadud selget tõestust, kuid telmisartaani toksiliste annuste tasemel
täheldati toimet järglaste postnataalsele arengule nagu madalam kaaluiive ja hilisem silmade
avanemine.
In vitro uuringutes ei esinenud mutageensust ega olulist klastogeenset aktiivsust, samuti puuduvad
andmed kartsinogeensuse kohta rottidel ja hiirtel. Hüdroklorotiasiidi uuringud on mõnedes
eksperimentaalsetes mudelites andnud ebakindlaid tõendeid genotoksilise ja kantserogeense toime
kohta. Ometi ei ole hüdroklorotiasiidi kasutamise laiaulatuslik kogemus inimestel osutanud mingile
seosele aine kasutamise ja kasvajate tekke sageduse tõusu vahel.
Telmisartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni fetotoksilise potentsiaali kohta vt lõik 4.6.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Laktoosmonohüdraat,
magneesiumstearaat,
maisitärklis,
meglumiin,
mikrokristalne tselluloos,
povidoon (K25),
punane raudoksiid (E172),
naatriumhüdroksiid,
naatriumtärklisglükollaat (tüüp A),
sorbitool (E420).
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Niiskuse eest kaitsmiseks hoida originaalpakendis.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium/alumiiniumblisterpakendid (PA/Al/PVC/Al või PA/PA/Al/PVC/Al). Üks blisterpakend
sisaldab 7 või 10 tabletti.
Pakendisuurused: blisterpakend 14, 28, 56 või 98 tabletiga või perforeeritud ühikannuse
blisterpakendid 28 x 1 tabletiga.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Vahel on täheldatud, et blisterpakendi väliskiht eraldub blistertaskute vahelisest sisekihist. Sellisel
juhul ei ole vaja midagi ette võtta.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Bayer Pharma AG
13342 Berlin
Saksamaa
8. MÜÜGILOA NUMBER(NUMBRID)
EU/1/02/214/001-05
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 19 aprill 2002
Müügiloa uuendamise kuupäev: 16 detsember 2008
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel