Cyanokit

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Cyanokit 2,5 g infusioonilahuse pulber.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 2,5 g hüdroksükobalamiini.

Pärast manustamiskõlblikuks muutmist 100 ml lahjendusvedelikuga sisaldab üks milliliiter valmissegatud lahust 25 mg hüdroksükobalamiini.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.

Tumepunane kristalliline pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Teadaoleva või oletatava tsüaniidimürgistuse ravi igas vanuses patsientidel.

Cyanokiti tuleb manustada koos asjakohaste dekontaminatsiooni- ja toetavate meetmetega (vt lõik 4.4).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Algannus

Täiskasvanud. Cyanokiti algannus on 5 g (2 x 100 ml).

Lapsed. Imikuealistest kuni noorukiealisteni (0-18-aastased) on Cyanokiti algannus 70 mg/kg kehakaalu kohta, mitte ületades annust 5 g.

Järgnev annus

Sõltuvalt mürgistuse raskusest ja kliinilisest vastusest (vt lõik 4.4) võidakse manustada ka teine annus.

Täiskasvanud. Cyanokiti järgnev annus on 5 g (2 x 100 ml).

Lapsed. Imikuealistest kuni noorukiealisteni (0-18-aastased) on Cyanokiti järgnev annus 70 mg/kg kehakaalu kohta, mitte ületades annust 5 g.

Maksimaalne annus

Täiskasvanud. Maksimaalne soovitatav annus kokku on 10 g.

Lapsed. Imikuealistest kuni noorukiealisteni (0-18-aastased) on maksimaalne soovitatav annus kokku 140 mg/kg kehakaalu kohta, mitte ületades annust 10 g.

Neeru- ja maksakahjustus

Ehkki hüdroksükobalamiini ohutust ja tõhusust neeru- ja maksakahjustustega patsientidel uuritud ei ole, manustatakse Cyanokiti esmaabiravina ainult ägedate ja eluohtlike juhtumite korral ilma annuse kohandamise vajaduseta nendel patsientidel.

Manustamisviis

Cyanokiti algannus manustatakse intravenoosse infusioonina 15 minuti vältel.

Teise annuse intravenoosse infusioonina manustamise aeg ulatub 15 minutist (eriti ebastabiilsetel patsientidel) kuni 2 tunnini, põhinedes patsiendi seisundil.

Ettevalmistamis- ja käsitsemisjuhiseid vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Puuduvad.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Tsüaniidimürgistuse ravis peab viivitamatut tähelepanu pöörama hingamisteede avatusele, piisavale hapnikuga varustamisele ja hüdratsioonile, kardiovaskulaarsele toetusele ning krampidega toimetulemisele. Kaaluda tuleb dekontaminatsioonimeetmeid vastavalt allika päritoluteele.

Cyanokit ei asenda hapnikravi ja ülalnimetatud meetmete rakendamist ei tohi edasi lükata.

Tsüaniidimürgistuse olemasolu ja ulatus on algselt sageli teadmata. Puudub laialt kasutatav, kiire ja kinnitav tsüaniidi veretest. Raviotsused tuleb teha kliinilise kulu ja/või tsüaniidimürgistuse märkide ja sümptomite alusel.

Tsüaniidimürgistust võib põhjustada suletud ruumis oleva tule suits, sissehingamine, suu kaudu manustamine või kokkupuude nahaga. Tsüaniidimürgistust põhjustavate allikate hulka kuuluvad vesiniktsüaniidhape ja selle soolad – tsüanogeenid – sh tsüanogeensed taimed, alifaatsed nitriilid või pikaajaline kokkupuude naatriumnitroprussiidiga.

Tsüaniidimürgistuse märgid ja sümptomid

Tsüaniidimürgistuse tavaliste märkide ja sümptomite hulka kuuluvad iiveldus, oksendamine, peavalu, muutuv psüühiline seisund (nt segasus, desorientatsioon), pitsitustunne rindkeres, düspnoe, tahhüpnoe või hüperpnoe (varajane), bradüpnoe või apnoe (hiline), hüpertensioon (varajane) või hüpotensioon (hiline), kardiovaskulaarne kollaps, krambid või kooma, müdriaas ja plasma laktaadi kontsentratsioon >8 mmol/l.

Paljude kannatanute korral, nt seoses terrorismiga või kemikaalikatastroofidega, võivad paanikasümptomid, sh tahhüpnoe ja oksendamine, imiteerida tsüaniidimürgistuse varaseid märke. Muutunud psüühilise seisundi (segasus ja desorientatsioon) ja/või müdriaasi olemasolu viitavad tõelisele tsüaniidimürgistusele.

Suitsu sissehingamine

Mitte kõikidel suitsu sissehinganud kannatanutel ei pruugi olla tsüaniidimürgistust, aga see võib esineda koos põletuste, trauma ja kokkupuutel veel muude toksiliste ainetega, mis raskendavad kliinilist pilti. Enne Cyanokiti manustamist on soovitatav kannatanuid kontrollida järgmiste näitajate suhtes:

• kokkupuude tulest tingitud suitsuga suletud piirkonnas,

• tahma olemasolu suu, nina ja/või orofaarünksi ümber,

• muutunud psüühiline seisund.

Selliste näitajate olemasolul on hüpotensioon ja/või laktaadi kontsentratsioon ≥10 mmol/l plasmas (suurem kui märkide ja sümptomite all viidatud, sest süsinikmonooksiid soodustab piimhappe atsideemiat) tõsine viide tsüaniidimürgistusele. Ülalnimetatud märkide olemasolul ei tohi viivitada Cyanokit-raviga, et saavutada plasma laktaadi kontsentratsiooni.

Ülitundlikkusreaktsioonid

Teadaolevat ülitundlikkust hüdroksükobalamiini või vitamiin B12 suhtes tuleb enne Cyanokiti manustamist võtta arvesse kasu/riski hindamisel, sest hüdroksükobalamiini saavatel patsientidel võivad tekkida ülitundlikkusreaktsioonid (vt lõik 4.8).

Vererõhu tõus

Hüdroksükobalamiini saavatel patsientidel võib tekkida mööduv, tavaliselt asümptomaatiline vererõhu tõus. Vererõhu maksimaalset tõusu täheldati infusiooni manustamise lõppjärgus (vt lõik 4.8).

Mõju tsüaniidi sisaldusele vereanalüüsis

Hüdroksükobalamiin vähendab tsüaniidi kontsentratsiooni veres. Ehkki tsüaniidi kontsentratsiooni määramine veres ei ole kohustuslik ega tohi põhjustada viivitamist hüdroksükobalamiinraviga, võib see olla kasulik tsüaniidimürgistuse dokumenteerimiseks. Kui planeeritakse tsüaniidi taseme määramist veres, on soovitatav vereproov võtta enne ravi alustamist Cyanokitiga.

Toime põletuse hindamisele

Hüdroksükobalamiin võib oma tumepunase värvuse tõttu naha punaseks värvida ja seetõttu häirida põletuse hindamist. Siiski vihjavad nahakahjustused, ödeem ja valu suurel määral põletustele.

Toime laboratoorsetele analüüsidele

Hüdroksükobalamiin võib oma tumepunase värvuse tõttu häirida laboratoorsete näitajate (nt kliiniline keemia, hematoloogilised, koagulatsiooni- ja uriininäitajad) määratlemist. In vitro katsed näitavad, et toime ulatus ja kestus sõltub paljudest faktoritest, nt hüdroksükobalamiini annusest, analüüdist, analüüdi kontsentratsioonist, metoodikast, analüsaatorist, kobalamiin-(III) sh tsüanokobalamiini kontsentratsioonidest ja osaliselt ka proovi võtmise ning mõõtmise vahelisest ajast.

Alljärgnev tabel põhineb tervete vabatahtlikega läbiviidud in vitro katsetel ja saadud farmakokineetilistel andmetel ning kirjeldab toimet laboratoorsetele analüüsidele, mis ilmneb pärast 5 g hüdroksükobalamiini annuse manustamist. Toime 10-grammise annuse manustamise järgselt kestab eeldatavalt veel 24 tundi kauem. Toime ulatus ja kestus tsüaniidimürgistusega patsientidel võib erineda sõltuvalt mürgistuse tugevusest. Sõltuvalt analüsaatorist võivad tulemused märkimisväärselt erineda ja seetõttu tuleb laboratoorsete analüüside tulemuste esitamisel ja tõlgendamisel olla ettevaatlik.

Kasutatud analüsaatorid: ACL Futura (Instrumentation Laboratory), Axsym/Architect (Abbott), BM Coasys110 (Boehringer Mannheim), CellDyn 3700 (Abbott), Clinitek 500 (Bayer), Cobas Integra 700, 400 (Roche), Gen-S Coultronics, Hitachi 917, STA® Compact, Vitros 950 (Ortho Diagnostics)

Hüdroksükobalamiin võib mõjutada kõiki uriini kolorimeetrilisi näitajaid. Toime nendele analüüsidele kestab tavaliselt 48 tundi pärast 5-grammise annuse manustamist, kuid võib kesta ka pikemat aega. Urotrakti kolorimeetrilisi analüüse tuleb tõlgendada ettevaatlikult nii kaua, kui uriini värvus on muutunud.

Toime koos hemodialüüsiga

Hüdroksükobalamiin võib oma tumepunase värvuse tõttu põhjustada hemodialüüsiseadmete väljalülitumist eksliku „verelekke“ tuvastamise tõttu. Sellega tuleb arvestada enne hemodialüüsi alustamist hüdroksükobalamiinravi saanud patsientidel.

Kasutamine koos teiste tsüaniidi antidootidega

Teiste tsüaniidi antidootide ohutus samaaegsel manustamisel Cyanokitiga ei ole teada (vt lõik 6.2). Kui on otsustatud manustada teist tsüaniidi antidooti koos Cyanokitiga, ei tohi neid ravimeid manustada samaaegselt samasse veeniteesse (vt lõik 6.2).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeid ei ole uuritud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Loomkatsed on näidanud teratogeenset toimet igapäevasel kokkupuutel organogeneesi vältel (vt lõik 5.3). Hüdroksükobalamiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid ja võimalik risk inimesele ei ole teada.

Siiski, arvestades:

- et ei manustata rohkem kui kaks hüdroksükobalamiini süsti,

- potentsiaalselt eluohtlikku seisundit,

- alternatiivse ravi puudumist,

võib hüdroksükobalamiini määrata rasedatele.

Kui rasedus on teada Cyanokit-ravi ajal või kui rasedusest saadakse teada Cyanokit-ravi järgselt, palutakse tervishoiutöötajatel viivitamatult anda müügiloa hoidjale teada ravimiga kokkupuutumisest raseduse ajal ning hoolikalt jälgida rasedust ja selle tulemust.

Imetamine

Hüdroksükobalamiin võib erituda inimese rinnapiima. Et hüdroksükobalamiini manustatakse potentsiaalselt eluohtlikes olukordades, ei ole imetamine selle kasutamisele vastunäidustatud. Andmete puudumise tõttu imetatavate imikute kohta on soovitatav imetamine katkestada pärast Cyanokiti manustamist.

Fertiilsus

Fertiilsuse uuringuid ei ole läbi viidud (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes sai hüdroksükobalamiini kokku 347 inimest. 347 inimesest oli 245 patsiendil hüdroksükobalamiini manustamise ajal oletatav kokkupuude tsüaniidiga. Ülejäänud 102 inimest olid terved vabatahtlikud, kellel ei olnud hüdroksükobalamiini manustamise ajal kokkupuudet tsüaniidiga.

Enamikul patsientidest tekib pöörduv naha ja limaskestade punane värvus, mis võib kesta kuni 15 päeva pärast Cyanokiti manustamist. Kõikidel patsientidel värvub uriin tumepunaseks, eriti märkimisväärselt manustamisele järgneva kolme päeva vältel. Uriini värvusemuutus võib kesta kuni 35 päeva pärast Cyanokiti manustamist.

Cyanokiti kasutamisega seoses on märgitud alljärgnevaid kõrvaltoimeid. Siiski ei ole olemasolevate andmete vähesuse tõttu võimalik määrata esinemissagedusi.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Lümfotsüütide osakaalu vähenemine.

Immuunsüsteemi häired

Allergilised reaktsioonid, sh angioneurootiline ödeem, nahalööve, nõgestõbi ja kihelus.

Psühhiaatrilised häired

Rahutus.

Närvisüsteemi häired

Mäluhäired; pearinglus.

Silma kahjustused

Paistetus, ärritus, punetus.

Südame häired

Ventrikulaarsed ekstrasüstolid. Tsüaniidimürgistusega patsientidel täheldati südame löögisageduse kiirenemist.

Vaskulaarsed häired

Mööduv vererõhu tõus, mis laheneb tavaliselt mõne tunni jooksul; kuumahood. Tsüaniidimürgistusega patsiendil täheldati vererõhu alanemist.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Pleuraefusioon, düspnoe, pitsitustunne kurgus, kurgukuivus, ebamugavustunne rindkeres.

Seedetrakti häired

Ebamugavustunne kõhus, düspepsia, diarröa, oksendamine, iiveldus, düsfaagia.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Naha ja limaskestade pöörduv punaseks värvumine (vt ülalpool). Pustuloosne lööve, mis võib kesta mitu nädalat, kahjustades peamiselt nägu ja kaela.

Neerude ja kuseteede häired

Uriini muutunud värvus (vt ülaltpoolt).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Peavalu; süstekoha reaktsioon; perifeerne turse.

Uuringud

Cyanokit võib põhjustada plasma värvumist punaseks, mis võib omakorda põhjustada teatud laboratoorsete näitajate tasemete kunstlikku tõusu või langust (vt lõik 4.4).

Lapsed

Piiratud andmed hüdroksükobalamiinravi saanud laste (0-18-aastased) kohta ei näidanud ühtegi erinevust täiskasvanute ja laste hüdroksükobalamiini ohutusprofiili võrdlemisel.

4.9 Üleannustamine

15-grammiste annuste manustamisel ei ole teatatud konkreetsetest annusespetsiifilistest kõrvalreaktsioonidest. Üleannustamise korral on ravi sümptomaatiline. Sellistel asjaoludel võib hemodialüüs olla tõhus, kuid seda soovitatakse ainult hüdroksükobalamiiniga seotud märkimisväärse mürgistuse korral. Siiski võib hüdroksükobalamiin oma tumepunase värvuse tõttu häirida hemodialüüsiseadmete talitlust (vt lõik 4.4).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antidoodid, ATC-kood: V03AB33

Toimemehhanism

Hüdroksükobalamiini toime tsüaniidimürgistuse ravis põhineb tema võimel tsüaniidiioone tugevalt siduda. Hüdroksükobalamiini iga molekul suudab siduda ühe tsüaniidiiooni, asendades trivalentse koobaltiooniga seotud hüdroksüligandi ja moodustades tsüanokobalamiini. Tsüanokobalamiin on stabiilne mittetoksiline ühend, mis eritub uriini.

Tõhusus

Eetilistest kaalutlustest lähtudes kontrollitud tõhususe uuringuid inimestel läbi viidud ei ole.

• Loomade farmakoloogia

Hüdroksükobalamiini tõhusust uuriti kontrollitud uuringus tsüaniidiga mürgitatud täiskasvanud koertel. Koerte mürgitamiseks manustati neile intravenoosselt kaaliumtsüaniidi surmav annus. Seejärel said koerad naatriumkloriidi 9 mg/ml, 75 mg/kg või 150 mg/kg hüdroksükobalamiini, manustatuna intravenoosselt 7,5 minuti vältel. Annused 75 mg/kg ja 150 mg/kg vastavad inimesel ligikaudu hüdroksükobalamiini annustele vastavalt 5 g ja 10 g mitte ainult kehakaalu alusel, aga ka hüdroksükobalamiini maksimaalse kontsentratsiooni alusel seerumis (Cmax) [üldkobalamiinid-(III), vt lõik 5.2)].

Elulemus 4. tunnil ja 14. päeval oli märkimisväärselt suurem hüdroksükobalamiini annuste 75 mg/kg ja 150 mg/kg rühmades võrreldes koertega, kes said ainult 9 mg/ml naatriulkloriidi.

Histopatoloogiline uuring näitas ajukahjustusi, mis vastasid tsüaniidi poolt tekitatud hüpoksiale. Ajukahjustuste esinemissagedus oli märkimisväärselt väiksem koertel, kes said 150 mg/kg hüdroksükobalamiini võrreldes koertega, kes said 75 mg/kg hüdroksükobalamiini või 9 mg/kg naatriumkloriidi.

Hemodünaamiliste näitajate ja järgnevalt veregaaside, pH ja laktaadi kiire ning täielik taastumine pärast tsüaniidimürgistust aitab tõenäoliselt kaasa hüdroksükobalamiiniga ravitud koerte paremale tulemusele. Hüdroksükobalamiin vähendas täisveres tsüaniidi kontsentratsioone infusiooni lõpus väärtuselt 120 nmol/ml väärtusele 30…40 nmol/ml võrreldes väärtusega 70 nmol koertel, kes said ainult naatriumkloriidi annuse 9 mg/ml.

• Tsüaniidimürgistusega patsiendid

Hüdroksükobalamiini kui antidoodi tõhususe kliinilistes uuringutes osales kokku 245 patsienti oletatava või teadaoleva tsüaniidimürgistusega. 213 patsiendist, kelle kohta tulemus oli teada, jäi ellu

58%. 89 patsiendist, kes surid, leiti 63-l südameseiskus, mis vihjab sellele, et paljudel nendest patsientidest oli peaaegu kindlalt parandamatu ajukahjustus enne hüdroksükobalamiini manustamist. 144 patsiendist, kellel ei olnud esialgset südameseiskumist ja kelle kohta tulemused olid teada, jäi ellu 118 (82%). Veelgi enam, 34 patsiendist, kellel oli teadaolevalt tsüaniidi surmavast annusest suurem kontsentratsioon (≥100 μmol/l), jäi pärast hüdroksükobalamiinravi ellu 21 (62%).

Hüdroksükobalamiini manustamine seostus üldiselt vererõhu normaliseerumisega (süstoolne vererõhk >90 mmHg) 17 patsiendil 21-st (81%), kellel oli pärast tsüaniidiga kokkupuudet madal vererõhk (süstoolne vererõhk >0 ja ≤90 mm Hg). Juhtudel, mil neuroloogiline hindamine oli võimalik pikema aja vältel (96 patsienti 171 patsiendist, kellel olid neuroloogilised sümptomid enne hüdroksükobalamiini manustamist), ilmnes hüdroksükobalamiini saaval 51 (53%) patsiendil paranemine või täielik taastumine.

• Eakad patsiendid

Kliinilistes uuringutes manustati hüdroksükobalamiini ligikaudu 50-le teadaoleva või oletatava tsüaniidimürgistusega 65-aastasele või vanemale kannatanule. Üldiselt oli hüdroksükobalamiini tõhusus nendel patsientidel sarnane noorematel patsientidel näidatuga.

• Lapsed

Dokumentatsioon tõhususe kohta on kättesaadav 54 lapse kohta. Laste keskmine vanus oli ligikaudu kuus aastat ja hüdroksükobalamiini keskmine annus oli ligikaudu 120 mg/kg kehakaalu kohta. Elulemus oli 41% ning sõltus väga suurel määral kliinilisest seisundist. 20 lapsest, kellel ei olnud esialgset südameseiskumist, jäi ellu 18 (90%), nendest 4 jääknähtudega. Üldiselt oli hüdroksükobalamiini tõhusus lastel sarnane täiskasvanutel näidatuga.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Pärast Cyanokiti intravenoosset manustamist ilmneb märkimisväärne sidumine plasmavalkude ja väikese molekulmassiga füsioloogiliste ühenditega, mis asendades hüdroksüligande, moodustavad erinevaid kobalamiini-(III) ühendeid. Moodustunud väikese molekulmassiga kobalamiinid-(III), sh hüdroksükobalamiin, on ajutised vabad kobalamiinid-(III); vabade ja valguga seotud kobalamiinide kogum on üldkobalamiin-(III). Et kajastada kõikide derivaatide kogumi mõju, uuriti hüdroksükobalamiini asemel kobalamiinide-(III) farmakokineetikat, mis nõuab kontsentratsiooniühikut μg eq/ml (s.t kobalamiin-(III) entiteet ilma spetsiifilise ligandita).

Ühekordse annuse Cyanokiti (2,5…10 g) manustamise järgselt tervetele vabatahtlikele täheldati annusega võrdelist farmakokineetikat. Cyanokiti 5 g annuse (soovitatav algannus) manustamise järgselt määrati vabade ja üldkobalamiinide-(III) keskmiseks Cmax-i väärtuseks vastavalt 113 μg eq/ml ja 579 μg eq/ml. Samamoodi määrati Cyanokiti 10 g annuse manustamise järgselt vabade ja üldkobalamiinide-(III) keskmiseks Cmax-i väärtuseks vastavalt 197 μg eq/ml ja 995 μg eq/ml. Vabade ja üldkobalamiinide-(III) valdav keskmine poolestusaeg oli annuste 5 g ja 10 g korral ligikaudu 26…31 tundi.

Uriini eritunud kobalamiinide-(III) keskmine koguhulk 72-tunnisel kogumisperioodil oli ligikaudu 60% Cyanokiti 5-grammise annuse korral ja ligikaudu 50% 10-grammise annuse korral. Kokkuvõttes arvutati, et uriini eritumise totaalkogus on vähemalt 60…70% manustatud annusest. Suurem osa uriini eritumisest toimus esimese 24 tunni jooksul, kuid punase värvusega uriini täheldati kuni 35 päeva vältel pärast manustamist intravenoosse infusioonina.

Annuse kohandamisel vastavalt kehakaalule ei ilmnenud meestel ja naistel pärast 5 g või 10 g Cyanokiti manustamist suuri erinevusi vabade ning üldkobalamiinide-(III) farmakokineetilistes näitajates plasmas ja urotraktis.

Tsüaniidimürgistusega patsientidel seob hüdroksükobalamiin eeldatavalt tsüaniidi, et moodustada tsüanokobalamiin, mis eritub uriini. Üldkobalamiinide-(III) farmakokineetilisi omadusi selles

populatsioonis võib mõjutada organismi tsüaniidikoormus, sest tsüanokobalamiinil leiti olevat 2…3 korda väiksem poolestusaeg kui üldkobalamiinidel-(III) tervetel täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Narkoosis olevatel küülikutel avaldas hüdroksükobalamiin hemodünaamilisi toimeid (suurenenud keskmine vererõhk ja totaalne perifeerne resistentsus, alanenud südame löögimaht), mis on seotud tema lämmastikoksiidi siduva omadusega.

Ühekordse ja kroonilise toksilisuse ning genotoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Maks ja neerud leiti olevat peamised sihtorganid. Siiski täheldati leide vaid kliinilistest maksimaalsetest annustest suuremate annuste manustamisel ning seetõttu on nende tähtsus kliinilisel kasutamisel piiratud. Eriti täheldati maksafibroosi koertel pärast 300 mg/kg hüdroksükobalamiini manustamist 4 nädala vältel. Selle leiu tähtsus inimesele on siiski ebatõenäoline, sest leidu ei täheldatud hüdroksükobalamiiniga läbi viidud lühiajalistes uuringutes.

Rottidel ja küülikutel täheldati 150 mg/kg ja kõrgematel igapäevastel annusetasemetel organogeneesi ajal arengut kahjustavat mürgistust, sealhulgas teratogeensust. 150 mg/kg vastab ligikaudu maksimaalsele inimestele soovitatavale annusele.

Meeste ja naiste fertiilsuse, samuti peri- ja postnataalse arengu kohta andmed puuduvad. Hüdroksükobalamiini ei ole hinnatud kartsinogeense potentsiaali suhtes.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Vesinikkloriidhape (pH kohandamiseks)

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Hüdroksükobalamiini seguga täheldati füüsikalist sobimatust (osakeste moodustumine) manustamiskõlblikuks muudetud lahuses järgmiste ravimitega: diasepaam, dobutamiin, dopamiin, fentanüül, nitroglütseriin, pentobarbitaal, fenütoiinnaatrium, propofool ja tiopentaal.

Hüdroksükobalamiini seguga täheldati keemilist sobimatust manustamiskõlblikuks muudetud lahuses järgmiste ravimitega: epinefriin, lidokaiinvesinikkloriid, adenosiin, atropiin, midasolaam, ketamiin, suktsinüülkoliinkloriid, amiodaroonvesinikkloriid, naatriumvesinikkarbonaat, naatriumtiosulfaat, naatriumnitrit ja teada on antud ka askorbiinhappest..

Seetõttu ei tohi neid ja teisi ravimeid manustada samaaegselt sama veenitee kaudu nagu hüdroksükobalamiini.

Hüdroksükobalamiini ja verepreparaatide (täisveri, erütrotsüütide preparaat, trombotsüütide kontsentraat ja värskelt külmutatud plasma) samaaegset manustamist sama veenitee kaudu ei soovitata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Ambulatoorse kasutamise eesmärgil võib Cyanokiti lühikeste perioodide vältel hoida muutlikul temperatuuril tavatransportimisel (15 päeva temperatuurivahemikus 5°C…40°C), kõrbes transportimisel (4 päeva temperatuurivahemikus 5°C…60°C) ja külmutamis-/sulatamistsüklites

(15 päeva temperatuurivahemikus -20°C…40°C). Kui nende ajutiste tingimuste kestus on möödunud, tuleb ravim kasutuselt kõrvaldada.

Naatriumkloriidiga 9 mg/ml (0,9%) manustamiskõlblikuks muudetud lahuse keemiline ja füüsikaline kasutamisstabiilsus püsib 6 tundi temperatuuril 2°C…40°C.

Mikrobioloogilisest aspektist peab ravimit kasutama kohe. Kui lahust ei kasutata kohe, vastutab kasutaja kasutusvalmis ravimi säilitamisaja ja -tingimuste eest enne kasutamist ja see ei tohi tavaliselt ületada 6 tundi temperatuuril 2°C…8°C.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Manustamiskõlblikuks muudetud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tüüpi II värvitu 250 ml klaasviaal, suletud bromobutüülkummist korgiga ja plastkaanega alumiiniumkorgiga.

Iga pakend sisaldab kahte klaasviaali (iga klaasviaal pakitud ühte pappkarpi), kahte steriilset ülekandeseadet, ühte steriilset intravenoosse infusiooni komplekti ja ühte steriilset lühikest kateetrit lastele manustamiseks.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.

Iga viaal tuleb 100 ml lahjendusvedelikuga manustamiskõlblikuks muuta, kasutades komplekti kuuluvat steriilset ülekandeseadet. Soovitatav lahjendusvedelik on naatriumkloriidi 9 mg/ml süstelahus (0,9%). Ainult siis, kui naatriumkloriidi 9 mg/ml süstelahus ei ole kättesaadav, võib kasutada ka Ringeri lahust laktaadiga või glükoosi 50 mg/ml (5%) süstelahust.

Cyanokiti viaali tuleb lahuse segamiseks loksutada või pöörata ümber vähemalt 30 sekundi vältel. Viaali ei tohi raputada, sest see võib põhjustada vahu tekkimist ja muuta lahustumise kontrollimise raskemaks. Et manustamiskõlblikuks muudetud lahus on tumepunane lahus, võivad mõned lahustumata osad jääda märkamata. Kasutada tuleb pakendisse kuuluvat intravenoosse infusiooni manustamise komplekti, sest see sisaldab asjakohast filtrit, mis tuleb täita manustamiskõlblikuks muudetud lahusega. Vajadusel korrake seda protseduuri teise viaaliga.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Merck Santé s.a.s.

37, rue Saint-Romain

69379 Lyon Cedex 08

Prantsusmaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/07/420/001

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

23/11/2007

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel