Bridion

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bridion 100 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml sisaldab sugammadeksnaatriumi koguses, mis vastab 100 mg sugammadeksile.

2 ml sisaldab sugammadeksnaatriumi koguses, mis vastab 200 mg sugammadeksile.

5 ml sisaldab sugammadeksnaatriumi koguses, mis vastab 500 mg sugammadeksile.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

Abiaine(d):

Iga ml sisaldab 9,7 mg naatriumi (vt lõik 4.4).

3. RAVIMVORM

Süstelahus.

Läbipaistev ja värvitu kuni kergelt kollakas lahus.

Lahuse pH on vahemikus 7 kuni 8 ja osmolaalsus vahemikus 300 kuni 500 mOsm/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Rokurooniumi või vekurooniumiga tekitatud neuromuskulaarse blokaadi kõrvaldamine.

Pediaatriline populatsioon: sugammadeksi soovitatakse lastele ja noorukitele ainult rokurooniumiga tekitatud blokaadi rutiinseks kõrvaldamiseks.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Sugammadeksi võib manustada ainult anestesioloog või manustamine peab toimuma anestesioloogi järelevalve all. Neuromuskulaarsest blokaadist taastumise jälgimiseks on soovitatav kasutada sobivat neuromuskulaarse ülekande jälgimise tehnikat. Nagu pärast neuromuskulaarset blokaadi tehtava anesteesiajärgse ravi korral tavapärane, soovitatakse patsienti vahetult pärast operatsiooni kõrvaltoimete, sealhulgas neuromuskulaarse blokaadi taastekkimise suhtes jälgida (vt lõik 4.4). Kui teatud ravimeid, mis võivad põhjustada farmakodünaamilisi koostoimeid, manustatakse parenteraalselt 6 tunni jooksul pärast sugammadeksi manustamist, tuleb patsienti neuromuskulaarse blokaadi taastekkimise nähtude suhtes jälgida (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Sugammadeksi soovitatav annus sõltub kõrvaldatava neuromuskulaarse blokaadi sügavusest.

Soovitatav annus ei sõltu anesteetikumi kasutamisskeemist.

Sugammadeksi võib kasutada rokurooniumi või vekurooniumiga tekitatud erineva tugevusega neuromuskulaarse blokaadi kõrvaldamiseks.

Täiskasvanud

Rutiinne kõrvaldamine:

Kui taastumine rokurooniumi või vekurooniumiga tekitatud blokaadist on jõudnud vähemalt 1-2 posttetaanilise vastuseni (post-tetanic counts, PTC), on sugammadeksi soovitatav annus 4 mg/kg. Keskmine taastumisaeg T4/T1 suhteni 0,9 on umbes 3 minutit (vt lõik 5.1).

Sugammadeksi annust 2 mg/kg soovitatakse kasutada siis, kui spontaanne taastumine pärast rokurooniumi või vekurooniumiga tekitatud blokaadi on jõudnud vähemalt T2 taasilmumiseni. Keskmine taastumisaeg T4/T1 suhteni 0,9 on umbes 2 minutit (vt lõik 5.1).

Soovitatavate annuste kasutamine blokaadi rutiinseks kõrvaldamiseks põhjustab rokurooniumi puhul veidi kiirema keskmise taastumisaja T4/T1 suhteni 0,9 võrreldes vekurooniumiga tekitatud neuromuskulaarse blokaadiga (vt lõik 5.1).

Rokurooniumiga tekitatud blokaadi viivitamatu kõrvaldamine:

Kui tekib kliiniline vajadus kõrvaldada blokaad kohe pärast rokurooniumi manustamist, on sugammadeksi soovitatav annus 16 mg/kg. Kui sugammadeksi manustatakse annuses 16 mg/kg 3 minutit pärast rokurooniumbromiidi boolusannuse 1,2 mg/kg manustamist, on eeldatav keskmine taastumisaeg T4/T1 suhteni 0,9 umbes 1,5 minutit (vt lõik 5.1).

Puuduvad andmed, mis soovitavad sugammadeksi kasutada vekurooniumiga tekitatud blokaadi viivitamatuks kõrvaldamiseks.

Sugammadeksi korduv manustamine:

Erandjuhtudel, st kui operatsioonijärgselt tekib pärast algannuse 2 mg/kg või 4 mg/kg sugammadeksi manustamist uuesti neuromuskulaarne blokaad (vt lõik 4.4), soovitatakse sugammadeksi manustamist korrata annuses 4 mg/kg kohta. Pärast sugammadeksi teist annust tuleb patsienti hoolikalt jälgida, et veenduda neuromuskulaarse funktsiooni stabiilses taastumises.

Rokurooniumi ja vekurooniumi korduv manustamine pärast sugammadeksi:

Arvestada tuleb 24-tunnise ooteajaga (vt lõik 4.4).

Täiendav teave patsientide eripopulatsiooni kohta

Neerukahjustus:

Kerge ja mõõduka neerukahjustuse puhul (kreatiniini kliirens ≥ 30 ja < 80 ml/min) on annustamissoovitused samasugused kui täiskasvanute puhul, kellel ei ole neerukahjustust.

Sugammadeksi kasutamine raske neerukahjustusega patsientidel (sealhulgas dialüüsi vajavatel patsientidel (CrCl < 30 ml/min)) ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Uuringud raske neerukahjustusega patsientidel ei ole andnud piisavalt ohutusteavet, mis toetaks sugammadeksi kasutamist neil patsientidel (vt ka lõik 5.1).

Eakad patsiendid:

Pärast sugammadeksi manustamist T2 taasilmumisel oli keskmine taastumisaeg T4/T1 suhteni 0,9 pärast rokurooniumiga tekitatud blokaadi täiskasvanutel (18-64-aastat) 2,2 minutit, eakatel täiskasvanutel (65-74-aastased) 2,6 minutit ja kõrges vanuses täiskasvanutel (75-aastased või vanemad) 3,6 minutit. Kuigi eakate taastumisaeg on pikem, soovitatakse eakatel kasutada sama annust kui täiskasvanutel (vt lõik 4.4).

Rasvtõvega patsiendid:

Rasvtõvega patsientidele tuleb sugammadeksi manustada vastavalt tegelikule kehakaalule. Annustamissoovitused on samasugused kui täiskasvanute puhul.

Maksakahjustus:

Kerge kuni mõõdukas maksakahjustus: kuna sugammadeks eritub peamiselt neerude kaudu, ei ole annust vaja kohandada.

Maksakahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud ja seetõttu tuleb raske maksakahjustusega patsiente ravida suure ettevaatusega (vt lõik 4.4).

Pediaatriline populatsioon:

Andmed pediaatrilise populatsiooni kohta on piiratud (vaid üks uuring rokurooniumiga tekitatud blokaadi kõrvaldamiseks T2 taasilmumisel).

Lapsed ja noorukid:

Rokurooniumiga tekitatud blokaadi rutiinseks kõrvaldamiseks T2 taasilmumise korral lastel ja noorukitel (2-17-aastased) soovitatakse 2 mg/kg sugammadeksi. Teisi blokaadi rutiinse kõrvaldamise olukordi ei ole uuritud ja seetõttu puuduvad annustamissoovitused täiendavate andmete saamiseni.

Viivitamatut kõrvaldamist lastel ja noorukitel ei ole uuritud ja seetõttu täiendavate andmete saamiseni ei soovitata.

Annustamistäpsuse suurendamiseks pediaatrilistel patsientidel võib Bridion 100 mg/ml lahjendada 10 mg-ni/ml (vt lõik 6.6).

Ajalised vastsündinud ja väikelapsed:

Sugammadeksi kasutamise kogemus väikelastel (30 päeva kuni 2 aasta vanused) on piiratud ja kasutamist ajalistel vastsündinutel (alla 30 päeva vanused) ei ole uuritud. Seetõttu ei soovitata sugammadeksi ajalistele vastsündinutele ja väikelastele anda, kuni on saadud rohkem andmeid.

Manustamisviis

Sugammadeksi tuleb manustada intravenoosselt ühekordse boolussüstina. Boolussüst tuleb teha kiiresti 10 sekundi jooksul otse veeni või intravenoosse manustamissüsteemi voolikusse (vt lõik 6.6). Sugammadeksi on kliinilistes uuringutes manustatud vaid ühekordse boolussüstina.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hingamisfunktsiooni jälgimine taastumise ajal:

Pärast neuromuskulaarse blokaadi kõrvaldamist vajavad patsiendid hingamise toetamist kuni adekvaatse spontaanse hingamise taastumiseni. Isegi kui taastumine neuromuskulaarsest blokaadist on täielik, võivad teised peri- ja postoperatiivsel perioodil kasutatud ravimid tekitada hingamisdepressiooni ja seetõttu on ikkagi vajalik hingamist toetada.

Kui neuromuskulaarne blokaad tekib taas pärast ekstubatsiooni, tuleb kasutada adekvaatset ventileerimist.

Neuromuskulaarse blokaadi taastekkimine:

Kliinilistes uuringutes teatati neuromuskulaarse blokaadi taastekkimisest peamiselt suboptimaalsete annuste (annuse leidmise uuringutes) manustamisel. Neuromuskulaarse blokaadi taastekke vältimiseks tuleb kasutada soovitatavaid rutiinse või viivitamatu kõrvaldamise (vt lõik 4.2) annuseid.

Toime hemostaasile:

Uuringus vabatahtlikel pikendasid sugammadeksi annused 4 mg/kg ja 16 mg/kg aktiveeritud osalist tromboplastiini aega (activated partial thromboplastin time, aPTT) ja protrombiini aega (PT) [INR] maksimaalselt keskmiselt vastavalt 17 ja 22% ning 11 ja 22% võrra. Need piiratud keskmised aPTT ja PT (INR) pikenemised olid lühikese kestusega (≤ 30 minutit). Toetudes kliinilisele andmebaasile (n=1738) puudus sugammadeksil manustatuna üksinda või kombinatsioonis antikoagulantidega kliiniliselt oluline toime peri- või postoperatiivse verejooksuga seotud tüsistuste esinemissagedusele.

In vitro katsetes täheldati vitamiin K antagonistide, fraktsioneerimata hepariini, madala molekulmassiga hepariinide, rivaroksabaani ja dabigatraaniga farmakodünaamilist koostoimet (aPTT ja PT pikenemine). Patsientidel, kes saavad rutiinset postoperatiivset profülaktilist antikoagulatsioonravi, ei ole see farmakodünaamiline koostoime kliiniliselt oluline. Ettevaatusega tuleb kaaluda sugammadeksi kasutamist patsientidel, kes saavad terapeutilist antikoagulatsioonravi olemasoleva või komorbiidse seisundi jaoks.

Suurenenud verejooksu riski ei saa välistada patsientidel:

• kellel on pärilik vitamiinist K sõltuvate hüübimisfaktorite puudus;

• kellel on olemasolevad koagulopaatiad;

• kes saavad kumariini derivaate ja kellel on INR üle 3,5;

• kes kasutavad antikoagulante ja saavad sugammadeksi annuses 16 mg/kg.

Kui on olemas meditsiiniline vajadus anda sugammadeksi nendele patsientidele, peab anestesioloog otsustama, kas kasu kaalub üles võimaliku verejooksuga seotud tüsistuste riski, arvestades patsientide verejooksu episoodide anamneesi ja määratud kirurgia tüüpi. Kui sugammadeksi manustatakse nendele patsientidele, on soovitatav jälgida hemostaasi ja koagulatsiooni parameetreid.

Ooteajad neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ainete korduvaks manustamiseks pärast blokaadi kõrvaldamist sugammadeksiga:

Kui rokurooniumi või vekurooniumi on vaja korduvalt manustada, on soovitatav ooteaeg 24 tundi.

Kui neuromuskulaarset blokaadi vajatakse enne soovitatava ooteaja möödumist, tuleb kasutada mittesteroidset neuromuskulaarset ülekannet blokeerivat ainet.

Neerukahjustus:

Sugammadeksi ei soovitata manustada raske neerukahjustusega patsientidele, sh ka nendele, kes vajavad dialüüsi (vt lõik 5.1).

Koostoimed, mis on tingitud rokurooniumi või vekurooniumi pikaajalisest toimest:

Kui postoperatiivsel perioodil kasutatakse neuromuskulaarset blokaadi võimendavaid ravimeid, tuleb erilist tähelepanu pöörata neuromuskulaarse blokaadi võimalikule taastekkimisele. Konkreetsete, neuromuskulaarset blokaadi võimendavate ravimite loetelu on toodud rokurooniumi või vekurooniumi pakendi infolehel. Neuromuskulaarse blokaadi taastekkimise korral võib patsient vajada mehhaanilist ventileerimist ja sugammadeksi korduvat manustamist (vt lõik 4.2).

Võimalikud koostoimed:

• Farmakokineetilised koostoimed:

Sugammadeksi manustamisel võib mõnede ravimite tõhusus väheneda, kuna langeb nende (vaba) kontsentratsioon plasmas (vt lõik 4.5, hormonaalsed kontratseptiivid).

Kui esineb selline olukord, tuleb vastavalt kaaluda ravimi korduvat manustamist, terapeutiliselt võrdväärse ravimi manustamist (eelistatult erinevast keemilisest rühmast) ja/või mittefarmakoloogilise sekkumise kasutamist.

• Farmakodünaamilised koostoimed:

Teatud ravimite manustamisel pärast sugammadeksi võivad teoreetiliselt rokuroonium või vekuroonium saada välja tõrjutud kompleksist sugammadeksiga. Selle tulemusena võib täheldada neuromuskulaarse blokaadi taastekkimist. Sellises olukorras tuleb patsienti ventileerida. Infusiooni korral ei tohi kasutada selliseid ravimeid, mis võivad põhjustada farmakodünaamilisi koostoimeid. Olukorras, kus on oodata võimalikke farmakodünaamilisi koostoimeid, tuleb juhul, kui teist ravimit manustatakse parenteraalselt 6 tunni jooksul pärast sugammadeksi manustamist, patsiente hoolikalt jälgida neuromuskulaarse blokaadi taastekkimise nähtude suhtes (umbes kuni 15 minutit). Farmakodünaamilisi koostoimeid eeldatakse käesoleval hetkel ainult mõnede raviainete puhul (toremifeen ja fusidiinhape, vt lõik 4.5).

Kerge anesteesia:

Kui neuromuskulaarne blokaad kõrvaldati kliinilises uuringus tahtlikult anesteesia keskel, täheldati mõnikord kerge anesteesia nähte (liigutused, köha, grimassitamine ja hingetoru imemine).

Kui neuromuskulaarne blokaad kõrvaldatakse anesteesia ajal, tuleb manustada anesteetikumi ja/või opioidi täiendav annus, nagu kliiniliselt näidustatud.

Maksakahjustus:

Sugammadeksi ei metaboliseerita ega elimineerita maksa kaudu, seetõttu ei ole vastavaid uuringuid maksakahjustusega patsientide kohta läbi viidud. Raske maksakahjustusega patsiente tuleb ravida suure ettevaatusega.

Kasutamine intensiivraviosakonnas:

Sugammadeksi kasutamist ei ole uuritud patsientide puhul, kes saavad rokurooniumi või vekurooniumi intensiivraviosakonnas.

Teiste neuromuskulaarset blokaadi kõrvaldavate ainete kasutamine peale rokurooniumi ja vekurooniumi:

Sugammadeksi ei tohi kasutada mittesteroidsetest neuromuskulaarset ülekannet blokeerivatest ainetest, nagu suktsinüülkoliin või bensüülisokinoliiniühendid, põhjustatud blokaadi kõrvaldamiseks.

Sugammadeksi ei tohi kasutada steroidsetest neuromuskulaarset ülekannet blokeerivatest ainetest , peale rokurooniumi või vekurooniumi, põhjustatud blokaadi kõrvaldamiseks, sest puuduvad andmed tõhususe ja ohutuse kohta nendes olukordades. Pankurooniumiga tekitatud blokaadi kõrvaldamise kohta on andmed piiratud, kuid selles olukorras ei soovitata sugammadeksi kasutada.

Aeglustunud taastumine:

Olukorrad, mille puhul on tsirkulatsiooniaeg pikenenud, nagu kardiovaskulaarne haigus, kõrge vanus (vt lõik 4.2 taastumise kohta eakatel) või tursete esinemine, võib taastumisaeg olla pikem.

Ülitundlikkusreaktsioonid ravimi suhtes:

Arstid peavad olema valmis võimalike ülitundlikkusreaktsioonide (sealhulgas anafülaktiliste reaktsioonide) tekkimiseks ravimi suhtes ja võtma kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud (vt lõik 4.8).

Piiratud soolasisaldusega dieedil olevad patsiendid:

Iga ml lahust sisaldab 9,7 mg naatriumi. Naatriumisisaldust 23 mg loetakse praktiliselt “naatriumivabaks”. Kui on vaja manustada rohkem kui 2,4 ml lahust, tuleb seda piiratud soolasisaldusega dieedil olevate patsientide puhul arvestada.

QTc-intervalli pikenemine:

Kahes põhjalikus QTc uuringus (N=146), milles jälgiti teadvusel olevaid vabatahtlikke, näidati, et sugammadeksi kasutamist üksi ega kombinatsioonis rokurooniumi või vekurooniumiga ei seostata QTc-intervalli pikenemisega. Mõlemas uuringus jäi QTc erinevuse ühepoolne ülemine 95% usalduspiir allapoole 10 ms piiri iga 12-13 hinnatud ajapunkti juures võrreldes platseeboga.

Kliinilises programmis täheldati mõnel korral QTc-intervalli pikenemist (QTc > 500 msek või QTc suurenemine > 60 msek) kliinilistes uuringutes, mille käigus sugammadeksi kasutati koos sevofluraani või propofooliga. Anesteesia ajal manustatakse erinevaid QTc-intervalli pikendavate omadustega ravimeid (nt sevofluraani). Kaaluda tuleb tavapäraste arütmiate ravis kasutatavate ettevaatusabinõude rakendamist.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Selles lõigus toodud teave põhineb seondumisafiinsusel sugammadeksi ja teiste ravimite vahel, mittekliinilistel katsetel, kliinilistes uuringutes ja simulatsioonides, kus kasutati mudelit, mis arvestas neuromuskulaarsete blokaatorite farmakodünaamilist toimet ja farmakokineetilist koostoimet neuromuskulaarsete blokaatorite ja sugammadeksi vahel. Põhinedes nendele andmetele, ei ole teiste ravimitega kliiniliselt olulisi farmakodünaamilisi koostoimeid oodata; v.a järgmised ravimid:

Farmakodünaamilisi koostoimeid ei saa välistada toremifeeni ja fusidiinhappega (kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid eeldatavalt ei ole).

Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid ei saa välistada hormonaalsete kontratseptiividega (farmakodünaamilisi koostoimeid eeldatavalt ei ole).

Koostoimed, mis võivad mõjutada sugammadeksi tõhusust (vt ka lõik 4.4):

Toremifeen:

Toremifeeniga, millel on suhteliselt kõrge afiinsuskonstant ja suhteliselt suur plasmakontsentratsioon, võib esineda mõningal määral vekurooniumi või rokurooniumi väljatõrjumist kompleksist sugammadeksiga. Patsientidel, kes saavad operatsioonipäeval toremifeeni, võib seetõttu taastumine T4/T1 suhteni 0,9 aeglustuda.

Fusidiinhappe intravenoosne manustamine:

Fusidiinhappe kasutamine operatsioonieelses faasis võib mõningal määral aeglustada taastumist T4/T1 suhteni 0,9. Operatsioonijärgses faasis ei ole oodata neuromuskulaarse blokaadi taastekkimist, sest

fusidiinhapet manustatakse mitu tundi kestva infusioonina ning selle sisaldus veres kumuleerub 2-3 päevase ravi järgselt.

Sugammadeksi korduva manustamise kohta vt lõik 4.2.

Koostoimed, mis võivad mõjutada teiste ravimite tõhusust (vt ka lõik 4.4):

Hormonaalsed kontratseptiivid:

Sugammadeksi 4 mg/kg ja progestageeni vahelise koostoime tõttu võib väheneda progestageeni ekspositsioon (34% AUC-st) sarnaselt sellele, mida on täheldatud siis, kui suukaudse kontratseptiivi ööpäevane annus manustatakse 12 tundi hiljem, mis võib ravimi tõhusust vähendada. Östrogeenide puhul on toime tõenäoliselt nõrgem. Seetõttu loetakse sugammadeksi boolusannuse manustamist võrdväärseks ühe vahelejäänud suukaudse steroidse kontratseptiivi päevaannusega (kas kombineeritud või ainult progesteroon). Kui sugammadeksi manustatakse samal päeval, kui võetakse suukaudset kontratseptiivi, tuleb vaadata suukaudse kontratseptiivi pakendi infolehel olevat teavet vahelejäänud annuse kohta. Teiste hormonaalsete kontratseptiivide kasutamisel peab patsient järgmise 7 päeva jooksul kasutama täiendavat mittehormonaalset kontratseptioonimeetodit ja lugema ravimi pakendi infolehel olevat teavet.

Toime laboratoorsetele analüüsidele:

Üldiselt ei mõjuta sugammadeks laboratoorseid analüüse, võib-olla ainult progesterooni määramist seerumis. Mõju sellele testile täheldati sugammadeksi plasmakontsentratsiooni juures 100 μg/ml (maksimaalne plasmatase pärast 8 mg/kg boolussüste manustamist).

Uuringus vabatahtlikel pikendasid sugammadeksi annused 4 mg/kg ja 16 mg/kg aktiveeritud osalist tromboplastiini aega (aPTT) ja protrombiini aega (PT) [INR] keskmiselt maksimaalselt vastavalt 17 ja 22% ning 11 ja 22% võrra. Need piiratud keskmised aPTT ja PT (INR) pikenemised olid lühikese kestusega (≤ 30 minutit).

In vitro katsetes täheldati vitamiin K antagonistide, fraktsioneerimata hepariini, madala molekulmassiga hepariinide, rivaroksabaani ja dabigatraaniga farmakodünaamilist koostoimet (aPTT ja PT pikenemine)(vt lõik 4.4).

Pediaatriline populatsioon

Formaalseid koostoimete uuringuid ei ole korraldatud. Eespool lõigus 4.4 täiskasvanute kohta mainitud koostoimeid ja hoiatusi tuleb arvestada ka pediaatrilise populatsiooni puhul.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Sugammadeksi kasutamise kohta rasedatel ei ole kliinilisi andmeid.

Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule.

Raseduse ajal tuleb ravimit kasutada ettevaatusega.

Imetamine

Ei ole teada, kas sugammadeks eritub inimese rinnapiima. Loomkatsed on näidanud sugammadeksi eritumist rinnapiima. Tsüklodekstriinide imendumine suukaudsel manustamisel on üldiselt väike ja arvatakse, et ühekordse annuse manustamisel imetavale emale puudub toime lapsele.

Sugammadeksi võib rinnaga toitmise ajal kasutada.

Fertiilsus

Sugammadeksi mõju inimese viljakusele ei ole uuritud. Loomkatsed ei ole näidanud kahjulikku toimet viljakusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

Sugammadeksi ohutust on hinnatud umbes 1700 patsiendi ja 120 vabatahtliku ühtse ohutuse andmebaasi põhjal. Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoime kirurgilistel patsientidel on anesteesia tüsistused (sage [≥ 1/100 kuni < 1/10]).

Kliiniliste uuringute jooksul on kirurgilistel patsientidel teatatud järgmistest sugammadeksi kasutamisega seotud kõrvaltoimetest

Ülitundlikkusreaktsioonid ravimi suhtes:

Mõnedel patsientidel ja vabatahtlikel (teavet vabatahtlike kohta vt allpool Teave tervete vabatahtlike kohta) on esinenud ülitundlikkusreaktsioone, sh anafülaksiat. Kliinilistes uuringutes kirurgilistel patsientidelteatati neist reaktsioonidest aeg-ajalt ja turustamisjärgsetes teadetes ei ole nende sagedus teada.

Need reaktsioonid ulatuvad isoleeritud nahareaktsioonidest raskete süsteemsete reaktsioonideni (st anafülaksia, anafülaktiline šokk) ja on esinenud patsientidel, kes ei ole varem sugammadeksiga kokku puutunud.

Nende reaktsioonidega seotud sümptomite hulka võivad kuuluda: punetus, urtikaaria, erütematoosne lööve, (raske) hüpotensioon, tahhükardia ning keele ja kurgu turse. Rasked ülitundlikkusreaktsioonid võivad lõppeda surmaga.

Anesteesia tüsistused:

Anesteesia tüsistused, mis viitavad neuromuskulaarse funktsiooni taastumisele, hõlmavad jäsemete või keha liigutamist või köhimist anesteesiaprotseduuri või operatsiooni ajal, grimassitamist või endotrahheaaltoru imemist. Vt lõik 4.4 kerge anesteesia.

Teadvusel olek:

Mõnel juhul on sugammadeksi manustanud patsientidel täheldatud teadvusel olekut. Selle seos sugammadeksiga ei ole teada.

Neuromuskulaarse blokaadi taasteke:

I…III faasi platseeborühmaga tehtud uuringute koondandmete põhjal oli neuromuskulaarse blokaadi taastekke esinemissagedus, mida mõõdeti neuromuskulaarse jälgimisega, pärast sugammadeksi manustamist 2% ja pärast platseebo manustamist 0%. Kõik need juhud pärinevad annuse leidmise uuringutest, kus manustati suboptimaalseid annuseid (vähem kui 2 mg/kg) (vt lõik 4.4).

Teave tervete vabatahtlike kohta:

Sugammadeksi kasutamisel on täheldatud ülitundlikkusreaktsioone, sh anafülaksiat. Uuringus tervete teadvusel vabatahtlikega (platseebo, N=150; 4 mg/kg, N=148; ja 16 mg/kg, N=150) teatati ülitundlikkusreaktsioonidest sageli sugammadeks 16 mg/kg rühmas (n=7; 4,7%), aeg-ajalt sugammadeks 4 mg/kg rühmas (n=1; 0,7%) ja mitte ühtegi korda platseebo rühmas (n=0; 0%).

Selles uuringus täheldati ka düsgeusia, iivelduse ja punastuvuse puhul annusest sõltuvat esinemissagedust.

Täiendav teave eripopulatsioonide kohta

Kopsuprobleemidega patsiendid:

Ühes kliinilises uuringus jälgiti patsiente, kellel varem oli esinenud kopsuprobleeme. Uuringu käigus tekkis kahel patsiendil kõrvaltoimena bronhospasm, mille põhjuslikku seost ravimi kasutamisega ei saanud täielikult välistada. Kõikide patsientide puhul, kellel on varem esinenud kopsuprobleeme, peab arst olema teadlik bronhospasmi esinemise võimalusest.

Pediaatriline populatsioon

Piiratud andmebaas kinnitab, et sugammadeksi ohutusprofiil (kuni 4 mg/kg) pediaatrilistel patsientidel oli sarnane täiskasvanute omaga.

4.9 Üleannustamine

Kliinilistes uuringutes teatati ühest 40 mg/kg annuse juhusliku üleannustamise juhust, mingeid olulisi kõrvaltoimeid ei täheldatud. Talutavuse uuringus manustati inimestele sugammadeksi annustes kuni 96 mg/kg. Annusega seotud kõrvaltoimeid ega tõsiseid kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Sugammadeksi saab eemaldada, kasutades hemodialüüsil hõredamat, mitte tihedamat filtrit. Kliiniliste uuringute põhjal väheneb sugammadeksi kontsentratsioon plasmas kuni 70% pärast 3- kuni 6-tunnist dialüüsi.

5. FARMAKOKOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised ravis kasutatavad ained, ATC-kood: V03AB35

Toimemehhanism:

Sugammadeks on modifitseeritud gamma-tsüklodekstriin, mis on selektiivne müorelaksandiga seonduv aine. See moodustab neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ainete rokurooniumi või vekurooniumiga plasmas kompleksi ja vähendab seega neuromuskulaarset ülekannet blokeeriva aine kogust, mis seondub nikotiiniretseptoritega neuromuskulaarses sünapsis. Selle tulemusena kõrvaldatakse rokurooniumi või vekurooniumiga tekitatud neuromuskulaarne blokaad.

Farmakodünaamilised omadused:

Sugammadeksi on rokurooniumiga tekitatud blokaadi (0,6, 0,9, 1,0 ja 1,2 mg/kg rokurooniumbromiidi koos säilitusannustega ja ilma) ja vekurooniumiga tekitatud blokaadi (0,1 mg/kg vekurooniumbromiidi koos säilituannustega või ilma) annuse-vastuse uuringutes manustatud erinevatel ajamomentidel / blokaadi sügavustel annustes vahemikus 0,5-16 mg/kg. Nendes uuringutes täheldati selget annuse-vastuse seost.

Kliiniline tõhusus ja ohutus:

Sugammadeksi võib manustada ükskõik millal pärast rokurooniumi või vekurooniumbromiidi manustamist:

Rutiinne kõrvaldamine – sügav neuromuskulaarne blokaad:

Olulise tähtsusega uuringus randomiseeriti patsiendid kas rokurooniumi või vekurooniumi gruppi. Pärast rokurooniumi või vekurooniumi viimase annuse manustamist, 1-2 PTC-d, manustati 4,0 mg/kg sugammadeksi või 70 ìg/kg neostigmiini juhuslikus järjekorras. Aeg alates sugammadeksi või neostigmiini manustamisest kuni taastumiseni T4/T1 suhteni 0,9 oli järgmine

Aeg (minutites) alates sugammadeksi või neostigmiini manustamisest rokurooniumi või vekurooniumiga tekitatud sügava neuromuskulaarse blokaadi ajal (1-2 PTC-d) kuni taastumiseni T4/T1 suhteni 0,9

Rutiinne kõrvaldamine – mõõdukas neuromuskulaarne blokaad:

Järgmises olulise tähtsusega uuringus randomiseeriti patsiendid kas rokurooniumi või vekurooniumi gruppi. Pärast rokurooniumi või vekurooniumi viimase annuse manustamist manustati T2 taasilmumisel juhuslikus järjekorras 2 mg/kg sugammadeksi või 50 ìg/kg neostigmiin. Aeg alates sugammadeksi või neostigmiini manustamisest kuni taastumiseni T4/T1 suhteni 0,9 oli järgmine:

Aeg (minutites) alates sugammadeksi või neostigmiini manustamisest T2 taasilmumisel pärast rokurooniumi või vekurooniumi manustamist kuni taastumiseni T4/T1 suhteni 0,9

Neerukahjustus:

Kahes avatud uuringus võrreldi sugammadeksi efektiivsust ja ohutust raske neerukahjustusega ja ilma raske neerukahjustuseta kirurgilistel patsientidel. Ühes uuringus manustati sugammadeksi pärast rokurooniumiga tekitatud blokaadi, 1-2 PTC-ni (4 mg/kg; N=68); teises uuringus manustati sugammadeksi T2 taasilmumisel (2 mg/kg; N=30). Blokaadist taastumine võttis mõnevõrra kauem aega raske neerukahjustusega patsientidel võrreldes ilma neerukahjustuseta patsientidega. Nendes uuringutes ei teatatud raske neerukahjustusega patsientidel täielikult kõrvaldamata neuromuskulaarsest blokaadist ega neuromuskulaarse blokaadi taastekkimisest.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Sugammadeksi farmakokineetilised parameetrid arvutati sugammadeksi nii kompleksi mitteseotud kontsentratsioonide kui ka kompleksi seotud kontsentratsioonide kogusumma põhjal. Sellised farmakokineetilised parameetrid nagu kliirens ja jaotusruumala on anesteseeritud isikutel kompleksi mitteseotud ja kompleksi seotud sugammadeksi korral eeldatavalt samad.

Jaotumine:

Sugammadeksi jälgitud jaotusruumala tasakaalukontsentratsiooni saabumisel on umbes 11 kuni 14 liitrit normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel (põhineb konventsionaalsel mittekambrilisel farmakokineetilisel analüüsil). Kasutades meeste vereplasmat ja täisverd on in vitro näidatud, et sugammadeks üksi ega sugammadeksi ja rokurooniumi kompleks ei seondu plasmavalkude ega erütrotsüütidega. Sugammadeksi kineetika on lineaarne annusevahemikus 1 kuni 16 mg/kg, kui ravimit manustatakse veenisisese boolusannusena.

Metabolism:

Prekliinilistes ja kliinilistes uuringutes sugammadeksi metaboliite ei täheldatud ja ainsaks eliminatsiooniteeks oli eritumine muutumatul kujul neerude kaudu.

Eliminatsioon:

Normaalse neerufunktsiooniga anesteseeritud täiskasvanud patsientidel on sugammadeksi efektiivne poolväärtusaeg umbes 2,5 tundi ja hinnanguline plasmakliirens umbes 75 ml/min (kambrilise farmakokineetilise analüüsi alusel, kasutades kolme kambrit). Massitasakaalu uuring näitas, et > 90% annusest eritus 24 tunni jooksul. 96% annusest eritus uriiniga, sellest vähemalt 95% muutumatu sugammadeksina. Väljaheite või väljahingatud õhuga eritus alla 0,02% annusest. Sugammadeksi manustamine tervetele vabatahtlikele suurendas kompleksi seotud rokurooniumi eritumist neerude kaudu.

Eripopulatsioonid:

Neerukahjustusega patsiendid ja vanus:

Kahes farmakokineetilises uuringus, kus võrreldi raske neerukahjustusega patsiente normaalse neerufunktsiooniga patsientidega, olid sugammadeksi tasemed plasmas sarnased vähemalt esimese 20 minuti jooksul pärast manustamist ning seejärel vähenesid tasemed kiiremini kontrollrühmas. Koguekspositsioon sugammadeksile pikenes, mis viis umbes 15 korda kõrgema ekspositsioonini raske neerukahjustusega patsientidel. Mõnedel raske neerupuudulikkusega patsientidel olid üks kuu pärast manustamist sugammadeksi tasemed plasmas minimaalselt määratavad.

Kompartmentaalsel modelleerimisel (kasutades kolme kompartmenti) põhinevad sugammadeksi hinnangulised farmakokineetika parameetrid on toodud allpool vanuserühma ja neerufunktsiooni järgi

Soolised erinevused:

Soolisi erinevusi ei täheldatud.

Rass:

Uuringus osalesid terved jaapanlased ja valged isikud, kellel ei leitud farmakokineetilistes parameetrites kliiniliselt olulisi erinevusi. Piiratud andmed ei näita erinevusi mustanahaliste farmakokineetilistes parameetrites.

Kehakaal:

Populatsiooni farmakokineetilises uuringus, milles osalesid täiskasvanud ja eakad patsiendid, ei leitud kehakaalu kliiniliselt olulist seost kliirensi ja jaotusruumalaga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja reproduktsioonitoksilisuse, paikse taluvuse või verega kokkusobivuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Sugammadeks elimineeritakse kiiresti enamikest elunditest; siiski säilib ühend mõningal määral roti luudes ja hammastes. Kõige tõenäolisem pöörduva seondumisega seotud komponent on hüdroksüapatiit, nende kudede anorgaaniline maatriks. Prekliinilised katsed noorte täiskasvanud ja küpsete rottidega on näidanud, et see säilimine ei mõjuta hammaste värvi või luu kvaliteeti, struktuuri, ainevahetust ega arengut. Noortel rottidel täheldati korduval manustamisel valkjaid plekke lõikehammastel ja emaili moodustumise häireid, siiski oli eksponeerituse tase 48-480 korda suurem kui kliiniline eksponeeritus 4 mg/kg.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Vesinikkloriidhape 3,7% ja või naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks)

Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6. Füüsikalisest sobimatusest on teatatud verapamiili, ondansetrooni ja ranitidiiniga.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

Pärast esmakordset avamist ja lahjendamist püsib temperatuuril 2°C kuni 25°C lahuse keemiline ja füüsikaline stabiilsus kasutamise ajal 48 tundi. Mikrobioloogilisest seisukohast tuleb lahjendatud ravim kohe ära kasutada. Kui lahust ei kasutata kohe ära, vastutab säilitusaja ja tingimuste eest kasutaja ning see ei tohi ületada 24 tundi temperatuuril 2°C kuni 8°C, välja arvatud juhul, kui lahustamine toimus kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Mitte lasta külmuda. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Lahjendatud ravimi säilitustingimuste kohta vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ühekordse kasutusega tüüp I klaasist viaal, mis on suletud halli klorobutüülkummist korgi, lainelise alumiiniumkorgi ja flip-off-sulguriga.

Viaali kummikork ei sisalda lateksit.

Pakendi suurused: 10 viaali 2 ml või 10 viaali 5 ml.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kui Bridion’i manustatakse sama infusioonisüsteemi kaudu, mida kasutatakse ka teiste ravimite manustamiseks, tuleb enne Bridion’i või teiste ravimite manustamist infusioonisüsteemi korralikult loputada (nt naatriumkloriidi lahusega kontsentratsioonis 9 mg/ml (0,9% lahus)). See kehtib eriti nende ravimite kohta, millel esineb Bridion’iga kokkusobimatus või mille kokkusobivust Bridion’iga ei ole kindlaks tehtud.

Sugammadeksi võib süstida järgnevate intravenoossete lahuste püsiinfusiooni voolikusse: naatriumkloriid 9 mg/ml (0,9%), glükoos 50 mg/ml (5%), naatriumkloriid 4,5 mg/ml (0,45%) ja glükoos 25 mg/ml (2,5%), Ringeri laktaadi lahus, Ringeri lahus, glükoos 50 mg/ml (5%) naatriumkloriidilahuses 9 mg/ml (0,9%).

Pediaatriliste patsientide jaoks võib Bridion’i lahjendada 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidilahusega kontsentratsioonini 10 mg/ml (vt lõik 6.3).

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

N.V. Organon, Kloosterstraat 6, 5349 AB Oss, Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/08/466/001

EU/1/08/466/002

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

25. juuli 2008

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel