Targretin - Targretin toote info LISA I
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Targretin, 75 mg pehmekapslid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga kapsel sisaldab 75 mg beksaroteeni
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Pehmekapsel
Valkjas kapsel, mis sisaldab vedelat suspensiooni ja millel on kiri “Targretin”
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Targretin’i kapslid on mõeldud nahakahjustuste raviks naha T-rakulise lümfoomi (CTCL)
kaugelearenenud vormiga patsientidel, kelle haigus ei ole allunud vähemalt ühele süsteemsele ravile.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi beksaroteeniga tohivad alustada ja läbi viia ainult arstid, kel on kogemusi naha T-rakulise
lümfoomiga patsientide ravimisel. Soovitatav algannus on 300 mg/m2/päevas. Targretin’i kapsleid
tuleb võtta üks kord päevas suu kaudu koos toiduga (vt lõik 4.5). Algannus kehapinna kohta
arvestatakse välja alltoodud viisil:
Algannuse määr (300 mg/m2/päevas)
Kehapind (m2) Päevane koguannus
(mg/päevas)
75 mg Targretin’i
kapslite arv
0,88...1,12 300 4
1,13...1,37 375 5
1,38...1,62 450 6
1,63...1,87 525 7
1,88...2,12 600 8
2,13...2,37 675 9
2,38...2,62 750 10
Juhtnöörid annuse muutmise kohta: annuse määra 300 mg/m2/päevas võib vähendada määrani 200
mg/m2/päevas ja siis määrani 100 mg/m2/päevas või ajutiselt katkestada, kui see on toksilisuse tõttu
vajalik. Kui toksilisus on kontrolli all, võib annuseid ettevaatlikult suurendada. Nõuetekohasel
kliinilisel jälgimisel olevatel patsientidel võib olla abi annustest, mis on suuremad kui 300
mg/m2/päevas. Annuseid, mis on suuremad kui 650 mg/m2/päevas, ei ole naha T-rakulise lümfoomiga
patsientidel hinnatud. Kliiniliste uuringute käigus on beksaroteeni manustatud naha T-rakulise
lümfoomiga patsientidele kuni 118 nädalat. Ravi tuleb jätkata nii kaua, kuni sellest on patsiendile
kasu.
Kasutamine lastel ja noorukitel: beksaroteeni kliinilist ohutust ja efektiivsust ei ole pediaatrilistel (alla
18-aastastel) patsientidel uuritud ja seda ravimit ei tohi enne täiendavate andmete saamist
pediaatrilistel patsientidel kasutada.
Kasutamine eakatel inimestel: kliinilistes uuringutes osalenud naha T-rakulise lümfoomiga patsientide
koguarvust olid 61% 60-aastased või vanemad ja 30% olid 70-aastased või vanemad. Ei täheldatud
mingeid üldisi erinevusi ohutuses, võrreldes 70-aastaseid või vanemaid patsiente noorematega, kuid ei
saa välistada võimalust, et mõned eakamad inimesed on beksaroteeni suhtes tundlikumad. Eakatel
patsientidel tuleb kasutada standardannust.
Neerupuudulikkus: uuringuid neerupuudulikkusega patsientidel ei ole läbi viidud. Kliinilised
farmakokineetilised andmed näitavad, et beksaroteeni ja selle metaboliitide eliminatsioon uriini kaudu
on üks beksaroteeni vähemtähtsaid eritusteid. Kõigil hinnatud patsientidel oli beksaroteeni arvestuslik
renaalne kliirens vähem kui 1 ml/minutis. Arvestades andmete piiratud hulka, tuleks
neerupuudulikkusega patsiente beksaroteeni ravi ajal hoolikalt jälgida.
4.3 Vastunäidustused
Teadaolev ülitundlikkus beksaroteeni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes
Rasedus ja imetamine
Viljastumisvõimelised naised, kui ei kasutata efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid
Põetud pankreatiit
Kontrollimatu hüperkolesteroleemia
Kontrollimatu hüpertriglütserideemia
Vitamiin A hüpervitaminoos
Kontrollimatu kilpnäärmehaigus
Maksapuudulikkus
Süsteemne infektsioon
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Üldine: Targretin’i kapsleid tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kel on teada olev ülitundlikkus
retinoidide suhtes. Kliinilistest ristreaktiivsuse juhtumitest ei ole teatatud. Beksaroteen-ravil olevad
patsiendid ei tohi anda verd vereülekandeks. Targretini koostisesse kuuluv butüleeritud
hüdroksüanisool võib põhjustada limaskestade ärritust, seetõttu ei tohi kapsleid katki hammustada,
vaid need tuleb tervelt alla neelata.
Lipiidid: kliiniliste uuringute käigus on kindlaks tehtud, et hüperlipideemia on üks mõjusid, mida
seostatakse beksaroteeni kasutamisega. Tühja kõhuga vereanalüüs lipiidide määramiseks
(triglütseriidid ja kolesterool) tuleb teha enne beksaroteeni ravi alustamist ja siis nädalaste
intervallidega, kuni on selgunud lipiidvastusreaktsioon beksaroteenile, mis tavaliselt leiab aset kahe
kuni nelja nädala jooksul, ja seejärel mitte harvem kui ühe kuu pikkuste intervallidega. Tühja kõhuga
määratud triglütseriidide tase peab olema normaalne või see tuleb normaliseerida enne beksaroteeni
ravi alustamist. Tuleb teha kõik, mis võimalik, et hoida triglütseriidide taset püsivalt alla 4,52 mmol/l,
et vähendada tüsistuste teket. Kui tühja kõhuga määratud triglütseriidide tase on tõusnud või tõuseb
ravi ajal, on soovitatav alustada lipeemiavastast ravi ja vajadusel vähendada annuseid (beksaroteeni
annusest 300 mg/m2/päevas annuseni 200 mg/m2/päevas ning vajadusel annuseni 100 mg/m2/päevas)
või ravi lõpetada. Kliinilistes uuringutes saadud andmed näitavad, et atorvastatiini samaaegne
manustamine ei mõjutanud beksaroteeni kontsentratsioone. Kuid gemfibroziili samaaegse
manustamise tulemusena suurenesid beksaroteeni plasmakontsentratsioonid märgatavalt ja seetõttu ei
ole gemfibroziili samaaegne manustamine soovitatav (vt lõik 4.5). Seerumi kolesterooli taseme
kõrgenemist tuleb ravida tavapraktika kohaselt.
Pankreatiit: kliiniliste uuringute käigus on esinenud ägedat pankreatiiti, mida seostatakse tühja kõhuga
määratud seerumi triglütseriidide taseme tõusuga. Naha T-rakulise lümfoomiga patsiente, kelle puhul
on olemas pankreatiidi riskifaktorid (nt varasemad pankreatiidijuhtumid, kontrollimatu
hüperlipideemia, alkoholi liigtarvitamine, kontrollimatu suhkurdiabeet, sapiteede haigus ja ravimid,
mille kohta on teada, et need suurendavad triglütseriidide taset või mida seostatakse
pankreasekahjustusega), ei tohi beksaroteeniga ravida, välja arvatud juhul, kui ravist loodetav kasu on
suurem kui võimalik oht.
Maksafunktsiooni analüüside tulemuste muutused (Liver Function Test - LFT): teatatud on
kõrgenenud maksafunktsiooni analüüside näitajatest, mida seostatakse beksaroteeni kasutamisega.
Käimasolevates kliinilistes uuringutes saadud andmete põhjal normaliseerusid maksafunktsiooni
näitajad 80% patsientidest ühe kuu jooksul pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Tuleb
määrata maksafunktsiooni baasnäitajad ja maksafunktsiooni tuleb hoolikalt jälgida kord nädalas
esimese kuu jooksul ja seejärel kord kuus. Kui analüüsitulemused ületavad rohkem kui kolmekordselt
s-GOT/AST, s-GPT/ALT või bilirubiini normaalväärtuste ülempiiri, siis tuleb kaaluda beksaroteeni
ravi ajutist katkestamist või lõpetamist.
Muutused kilpnäärme funktsiooni analüüsis: patsientidel, kes saavad beksaroteeni, on täheldatud
muutusi kilpnäärme funktsiooni analüüsides, kõige sagedamini on teatatud türeoidhormooni
(türoksiini koguväärtus [koguväärtus T4]) ja kilpnääret stimuleerivate hormoonide (TSH) taseme
pöörduvast vähenemisest. Tuleb määrata kilpnäärme funktsiooni baasnäitajad ja siis neid jälgida
vähemalt kord kuus ravi kestel ja juhul, kui seda nõuab hüpotüreoosi sümptomite ilmnemine.
Sümptomaatilise hüpotüreoosiga patsientidele, kes saavad ravi beksaroteeniga, on manustatud
täiendavalt türeoidhormooni, mille tulemusena on sümptomid leevenenud.
Leukopeenia: kliiniliste uuringute käigus on teatatud beksaroteeni raviga seostatavast leukopeeniast.
Suurem osa juhtudest leevenes pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Leukotsüütide arvu
koos valgevere valemiga tuleb määrata ravi alguses, kord nädalas esimese kuu jooksul ja seejärel kord
kuus.
Aneemia: kliiniliste uuringute käigus on teatatud beksaroteeni raviga seostatavast aneemiast.
Hemoglobiini kontsentratsioon tuleb määrata enne ravi alustamist, kord nädalas esimese kuu jooksul ja
seejärel kord kuus. Hemoglobiini taseme alanemist tuleb hoida kontrolli all tavalise ravi abil.
Läätse tuhmumine: mõnedel patsientidel täheldati pärast beksaroteeni ravi läätse varem avastamata
tuhmumist või varem esinenud läätsekahjustuse muutusi, mis ei olnud seotud ravi kestuse ega annuse
tasemega ravi ajal. Arvestades kae laia levikut ja loomulikku määra kliinilises uuringus esindatud
eakate patsientide hulgas, ei leitud ilmseid seoseid läätse läbipaistmatuse esinemise ja beksaroteeni
manustamise vahel. Siiski ei ole välistatud, et pikaajalise beksaroteeni ravi kõrvaltoimena võib
inimestel tekkida läätse läbipaistmatus. Kõikidel beksaroteeni ravi saavatel patsientidel, kel tekib
nägemisraskusi, tuleb teha oftalmoloogiline läbivaatus.
A-vitamiin toidulisandina: kuna beksaroteen on seotud A-vitamiiniga, tuleb patsientidele soovitada, et
nad ei võtaks A-vitamiini toidulisandeid rohkem kui 15 000 RÜ/päevas, vältimaks võimalikke
lisanduvaid toksilisi mõjusid.
Suhkurdiabeediga patsiendid: patsientidele, kes saavad insuliini, insuliini sekretsiooni suurendavaid
aineid (nt sulfonüüluurea) või insuliini sensibiliseerijaid (nt. tiasolidiindioonid) tuleb beksaroteeni
manustada ettevaatusega. Teadaoleva toimemehhanismi põhjal on alust arvata, et beksaroteen võib
suurendada nende ainete toimet, mille tulemusena võib tekkida hüpoglükeemia. Hüpoglükeemia
juhtudest, mida seostatakse beksaroteeni kasutamisega monoteraapiana, ei ole teatatud.
Valgustundlikkus: mõnede retinoidide kasutamist on seostatud valgustundlikkusega. Patsientidele
tuleb soovitada, et nad oleksid beksaroteeni ravi ajal võimalikult vähe aega päikesevalguse käes ja ei
kasutaks ultraviolettlampe, kuna in vitro andmed näitavad, et beksaroteenil võib olla valgustundlikkust
suurendav mõju.
Suukaudsed rasestumisvastased vahendid: beksaroteen võib indutseerida metaboolseid ensüüme ja
seetõttu võib see teoreetiliselt vähendada kombineeritud rasestumisvastaste vahendite efektiivsust.
Seega, kui viljastumisvõimeline naine saab beksaroteeni ravi, tuleb kasutada ka usaldusväärseid
mittehormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, sest beksaroteen kuulub ravimite klassi, mille
puhul loote väärarengu oht on suur.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Muude ainete mõjud beksaroteenile: uuringuid ravimite koostoime hindamiseks beksaroteeniga ei ole
läbi viidud. Beksaroteeni oksüdatiivse metabolismi alusel tsütokroomi P4503A4 (CYP3A4) kaudu on
teoreetiliselt võimalik, et koosmanustamine muude CYP3A4 substraatidega, nagu näiteks
ketokonasool, itrakonasool, proteaasi inhibiitorid, klaritromütsiin ja erütromütsiin, võib viia
beksaroteeni plasmakontsentratsioonide suurenemiseni. Lisaks on teoreetiliselt võimalik, et
koosmanustamine CYP3A4 indutseerivate ainete, nagu näiteks rifampitsiin, fenütoiin, deksametasoon
või fenobarbitaal, võib põhjustada beksaroteeni plasmakontsentratsioonide vähenemist.
Ettevaatlik peab olema ravimi kasutamisel koos CYP3A4 substraatidega, millel on kitsas terapeutiline
vahemik, s.t immunosupressantide (tsüklosporiin, takroliimus, siroliimus) ja CYP3A4 poolt
metaboliseeritavate tsütotoksiliste ainetega, s.t tsüklofosfamiid, etoposiid, finasteriid, ifosfamiid,
tamoksifeen, vinka-alkaloidid.
Plasma beksaroteeni kontsentratsioonide populatsioonianalüüs naha T-rakulise lümfoomiga
patsientidel näitas, et gemfibroziili koosmanustamise tulemusena suurenesid beksaroteeni
plasmakontsentratsioonid märgatavalt. Koostoime mehhanism ei ole teada. Atorvastatiini ega
levotüroksiini samaaegne manustamine samalaadsetes tingimustes ei mõjutanud beksaroteeni
kontsentratsioone. Gemfibroziili koosmanustamine beksaroteeniga ei ole soovitatav.
Beksaroteeni mõjud muudele ainetele: on andmeid, et beksaroteen võib indutseerida CYP3A4.
Seetõttu võib beksaroteeni korduvmanustamise tulemusena tekkida selle oma metabolismi
autoinduktsioon ja eriti juhul, kui annused on suuremad kui 300 mg/m2/päevas, võib see suurendada
metabolismi kiirust ja vähendada muude ainete, mis metaboliseeruvad tsütokroomi P4503A4
vahendusel (nagu näiteks tamoksifeen), plasmakontsentratsioone. Näiteks võib beksaroteen vähendada
suukaudsete rasestumisvastaste vahendite efektiivsust (vt lõik 4.4 ja 4.6).
Koostoimete avaldumine laborianalüüsides: beksaroteeni ravi võib suurendada CA125 analüüside
väärtusi munasarjavähiga patsientidel.
Koostoimed toiduga: kõikides kliinilistes uuringutes soovitati patsientidel Targretin’i kapsleid võtta
koos toiduga või kohe pärast sööki. Ühes kliinilises uuringus olid plasma beksaroteeni AUC ja Cmax
väärtused pärast rasva sisaldava toidu söömist märgatavalt kõrgemad kui samad väärtused pärast
glükoosilahuse manustamist. Kuna kliinilistes uuringutes saadud andmed ohutuse ja efektiivsuse kohta
on kogutud Targretin’i võtmisel koos toiduga, on soovitatav, et Targretin’i kapsleid manustataks koos
toiduga.
Pidades silmas beksaroteeni oksüdatiivset metabolismi tsütokroomi P450 3A4 vahendusel, on
teoreetiliselt võimalik, et greibimahl põhjustab plasma beksaroteeni kontsentratsioonide suurenemist.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus: Beksaroteeni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud
kahjulikku toimet reproduktiivsusele. Beksaroteeni saanud loomade ja inimeste näitajate võrdlemise
alusel ei ole teratogeensuse suhtes ohutut ravimihulka inimestel tõestatud (vt lõik 5.3). Beksaroteen
vastunäidustatud raseduse ajal (vt lõik 4.3).
Kui ravimit kasutatakse kogemata raseduse ajal või kui patsient jääb selle ravimi võtmise ajal
rasedaks, tuleb patsiendile teatada võimalusest, et see võib loodet ohustada.
Fertiilses eas naised peavad ravi ajal beksaroteeniga kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid
vahendeid. Nädal aega enne beksaroteeni ravi alustamist peab tundlik rasedustest (nt seerumi beetakooriongonadotropiin,
beeta-HCG) olema negatiivne. Ajavahemikul negatiivsest rasedustestist ravi
alustamiseni, ravi ajal ja vähemalt ühe kuu jooksul pärast ravi lõpetamist tuleb kasutada efektiivseid
rasestumisvastaseid vahendeid. Alati, kui on vaja kasutada rasestumisvastaseid vahendeid,
soovitatakse kasutada samaaegselt kaht usaldusväärset kontratseptsioonivormi. Beksaroteen võib
indutseerida metaboolseid ensüüme ja seetõttu teoreetiliselt vähendada kombineeritud hormonaalsete
rasestumisvastaste vahendite efektiivsust (vt lõik 4.5). Seega, kui viljastumisvõimeline naine saab
beksaroteeni ravi, on soovitatav kasutada ka usaldusväärset mittehormonaalset rasestumisvastast
meetodit. Beksaroteeni ravi ajal ja vähemalt ühe kuu jooksul pärast viimase annuse võtmist peavad
meessoost patsiendid, kelle seksuaalpartner on rase, võib olla rase või võib rasestuda, kasutama
seksuaalvahekorra ajal kondoomi.
Imetamine: ei ole teada, kas inimestel eritub beksaroteen rinnapiima. Imetavad emad ei tohi
beksaroteeni kasutada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuid
Targretin’i saavad patsientidel on esinenud pearinglust ja nägemisraskusi. Patsiendid, kel esineb ravi
ajal pearinglust või nägemisraskusi, ei tohi autot juhtida ega masinaid käsitseda.
4.8 Kõrvaltoimed
Beksaroteeni ohutust on uuritud kliinilistes uuringutes 193-l naha T-rakulise lümfoomiga patsiendil,
kes said beksaroteeni kuni 118 nädalat ja 420-l ilma naha T-rakulise lümfoomita vähihaigel patsiendil
muude uuringute käigus.
109-l naha T-rakulise lümfoomiga patsiendil, kelle ravi algannus oli soovituslik 300 mg/m2/päevas,
olid ravimi kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks hüperlipeemia ((eelkõige triglütseriidide
kõrgenenud tase) 74%), hüpotüreoos (29%), hüperkolesteroleemia (28%), peavalu (27%), leukopeenia
(20%), sügelus (20%), asteenia (19%), lööve (16%), eksfoliatiivne dermatiit (15%) ja valu (12%).
Kliinilistes uuringutes naha T-rakulise lümfoomiga patsientidel (N=109), kelle ravi algannus oli
soovituslik 300 mg/m2/päevas, teatati alljärgnevatest ravimiga seotud kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimete
esinemissagedust klassifitseeritakse järgnevalt: väga sage (>1/10), sage (>1/100, <1/10), aeg-ajalt
(>1/1000, 1/10,000, <1/1000) ja väga harv (<1/10000).
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga sage: leukopeenia
Sage: lümfoomitaoline reaktsioon, lümfadenopaatia, hüpokroomne aneemia1,2,3
Aeg-ajalt: vere düskraasia, purpur, hüübimishäire, pikenenud hüübimisaeg2,3, aneemia1,
trombotsütopeenia3, trombotsüteemia, eosinofiilia1, leukotsütoos2, lümfotsütoos
Endokriinsüsteemi häired
Väga sage: hüpotüreoos
Sage: kilpnäärmehäire
Aeg-ajalt: hüpertüreoos
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: hüperlipeemia, hüperkolesteroleemia
Sage: kehakaalu suurenemine, s-GOT, s-GPT, laktaatdehüdrogenaasi kõrgenenud
aktiivsus, suurenenud kreatiniinikontsentratsioon, hüpoproteineemia
Aeg-ajalt: podagra, bilirubineemia1,3, vere uurea lämmastiku suurenenud
kontsentratsioon1, kõrge tihedusega lipoproteiini vähenenud kontsentratsioon
Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, hüperesteesia, unetus
Aeg-ajalt: ataksia, neuropaatia, vertiigo, hüperesteesia, depressioon1,2,3, agiteeritus
Silma kahjustused
Sage: silmade kuivus, silmahäired
Aeg-ajalt: katarakt1,2,3, amblüoopia3, nägemisvälja kahjustused, sarvkestakahjustus,
nägemisanomaaliad1,2,3, blefariit, konjunktiviit3
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: kurtus
Aeg-ajalt: kuulmishäired
Südame häired
Aeg-ajalt: tahhükardia
Vaskulaarsed häired
Sage: perifeerne turse
Aeg-ajalt: hemorraagia, hüpertensioon, turse3, vasodilatatsioon1,2,3, veenilaiendid
Seedetrakti häired
Sage: oksendamine, kõhulahtisus1,3, iiveldus3, anoreksia1, anormaalsed
maksafunktsiooni näitajad, keiliit2, suu kuivus2,3, kõhukinnisus, kõhupuhitus
Aeg-ajalt: pankreatiit1,3, maksapuudulikkus, mao- ja seedetrakti häired1
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga sage: eksfoliatiivne dermatiit, sügelus, lööve
Sage: nahahaavand, alopeetsia1, naha hüpertroofia, nahasõlmed, akne, higistamine,
naha kuivus2,3, nahakahjustus
Aeg-ajalt: seroosne eritis1, herpes simplex, pustuloosne lööve, nahalaigud3,
juustekahjustus1, küüntekahjustus1,3
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: luuvalu, artralgia, müalgia
Aeg-ajalt: müasteenia1
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: albuminuuria1,3, neerufunktsiooni häired
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: valu, peavalu, asteenia
Sage: allergiline reaktsioon, infektsioon, külmavärinad1, kõhuvalu, muutused
hormoonide tasemes1
Aeg-ajalt: kasvaja, palavik1,2,3, tselluliit, parasitaarne infektsioon, limaskesta kahjustus3,
seljavalu1,2,3, anormaalne laborianalüüs
1: kõrvaltoimeid esines sagedamini, kui beksaroteeni manustati annuses >300 mg/m2/päevas
2: mitte-CTCL vähiga patsientidel esines kõrvaltoimeid esines sagedamini, kui beksaroteeni manustati annuses
>300 mg/m2/päevas mitte-CTCL vähiga patsientidel
3: mitte-CTCL vähiga patsientidel esines kõrvaltoimeid esines sagedamini, kui beksaroteeni manustati annuses
>300 mg/m2/päevas (võrrelduna 300 mg/m2/päevas CTCL vähiga patsientidel)
Lisakõrvaltoimed tekkisid, kui eirati soovitatud annust ja näidustust (st kasutamisel naha Trakulise
lümfoomi puhul algannuses >300mg/m2/päevas või muude vähivormide puhul ilma
naha T-rakulise lümfoomita):
Hiljuti täheldatud kõrvaltoimed: ekhümoos, petehhia, ebanormaalsed leukotsüüdid, tromboplastiini aja
lühenemine, ebanormaalsed erütrotsüüdid, dehüdratsioon, gonadotroopse luteiniseeriva hormooni
taseme suurenemine, kehakaalu kaotus, alkaalse fosfataasi suurenenud aktiivsus, kreatiinfosfokinaasi
suurenenud aktiivsus, lipaasi suurenenud aktiivsus, hüperkaltseemia, migreen, perifeerne neuriit,
paresteesia, hüpertoonia, segasustunne, ärevustunne, emotsionaalne labiilsus, somnolentsus,
vähenenud libiido, närvilisus, kanapimedus, nüstagm, lakrimatsiooni häire, kõrvade kumisemine,
maitsetundlikkuse muutused, valu rindkeres, arütmia, perifeerse verevarustuse häire, generaliseerunud
turse, veriköha, düspnoe, köha süvenemine, sinusiit, farüngiit, düsfaagia, suu haavandumine, suu
kandidoos, stomatiit, düspepsia, janu, anormaalne iste, röhitsus, villiline lööve, makulopapuloosne
lööve, jalakrambid, hematuuria, gripi sündroom, valu vaagnapiirkonnas ja halb kehalõhn.
Üksikutel juhtudel on täheldatud ka järgmisi kõrvaltoimeid: luuüdi supressioon, protrombiini aja
lühenemine, gonadotroopse luteiniseeriva hormooni taseme vähenemine, amülaasi aktiivsuse
suurenemine, hüponatreemia, hüpokaleemia, hüperurikeemia, hüpokolesteroleemia, hüpolipeemia,
hüpomagneseemia, ebanormaalne kõnnak, stuupor, suu ümbruse paresteesia, ebanormaalne
mõtlemine, silmavalu, hüpovoleemia, subduraalne hematoom, südame paispuudulikkus, südame
pekslemine, epistaksis, vaskulaarne anomaalia, verevarustuse häire, kahvatus, pneumoonia,
respiratoorsed häired, kopsukahjustus, pleura kahjustus, koletsüstiit, maksakahjustused, kollatõbi,
kolestaatiline kollatõbi, meleena, oksendamine, larüngospasm, tenesm, riniit, isu suurenemine,
gingiviit, herpes zoster, psoriaas, furunkuloos, kontaktdermatiit, seborröa, lihhenoidne dermatiit,
artriit, liigestekahjustus, kusepeetus, raskendatud urineerimine, polüuuria, noktuuria, impotentsus,
uriini ebanormaalsus, rindade suurenemine, kartsinoom, fotosensibilisatsiooni reaktsioon, näoturse,
halb enesetunne, viirusinfektsioon, kõhu suurenemine.
Enamik kõrvaltoimeid esines kõrgenenud sagedusega, kui annused olid suuremad kui
300 mg/m2/päevas. Üldjuhul taandusid need kõrvaltoimed annuste vähendamisel või ravi lõpetamisel
ilma tüsistusteta. Kuid 810 beksaroteeni ravi saanud patsiendi hulgas, kaasa arvatud ilma
pahaloomulise kasvajata patsiendid, esines kolmel juhul tõsine, surmaga lõppenud kõrvaltoime (äge
pankreatiit, subduraalne hematoom ja maksapuudulikkus). Nendest oli maksapuudulikkus, mis
hilisemal uurimisel osutus mitteseotuks beksaroteeniga, ainus, mis esines naha T-rakulise lümfoomiga
patsiendil.
Hüpotüreoos tekib tavaliselt 4-8 nädalat pärast ravi algust. See võib olla asümptomaatiline ja allub
ravile türoksiiniga ja taandub ravi lõpetamisel.
Beksaroteeni kõrvaltoimete profiil on teistsugune kui muudel suukaudsetel, mitte-retinoidse Xretseptori
(RXR) suhtes selektiivsetel retinoid-ravimitel. Tulenevalt selle peamiselt RXR-iga
seondumisest on vähem tõenäoline, et beksaroteen põhjustab naha- ja limaskesta-, küünte- ja
juustetoksilisust, artralgiat, ja müalgiat, millest teatatakse sageli retinoolhappe retseptoritega (RAR)
seostuvate toimeainete puhul.
4.9 Üleannustamine
Kliinilistest kogemustest Targretin’i üleannustamise kohta ei ole teatatud. Üleannustamise korral
tuleb määrata toetav ravi vastavalt patsiendi sümptomitele.
Kliinilistes uuringutes on manustatud beksaroteeni annustes kuni 1000 mg/m2/päevas, ilma et oleks
esinenud akuutset toksilist toimet. Rottidel ja koertel olid üksikud annused, vastavalt 1500 mg/kg
(9000 mg/m2) ja 720 mg/kg (14 400 mg/m2), talutavad ilma märkimisväärse toksilisuse tekketa.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: muud antineoplastilised toimeained, ATC-kood: L01XX25
Beksaroteen on sünteetiline ühend, mille bioloogiline toime avaldub kolme RXR-i: α, β, ja γ
selektiivse sidumise ja aktiveerimise kaudu. Aktiveerituna toimivad need retseptorid
transkriptsioonifaktoritena, mis reguleerivad selliseid protsesse nagu rakkude diferentseerumine ja
proliferatsioon, apoptoos ning insuliini suhtes sensibiliseerimine. RXR-ide võime moodustada
heterodimeere erinevate retseptor-partneritega, mis on olulised rakkude funktsioonis ja füsioloogias,
näitab, et beksaroteeni bioloogilised toimed on mitmekesisemad kui ühenditel, mis aktiveerivad RARe.
In vitro inhibeerib beksaroteen hematopoeetilise ja skvamoosrakulise päritoluga kasvajarakuliinide
kasvu. In vivo põhjustab beksaroteen tuumori regressiooni mõnedel loom-mudelitel ja teistel takistab
tuumori induktsiooni. Kuid beksaroteeni täpne toimemehhanism naha T-rakulise lümfoomi (CTCL)
ravimisel ei ole teada.
Beksaroteeni kapsleid hinnati kliinilistes uuringutes 193-l naha T-rakulise lümfoomiga patsiendil,
kellest 93 puhul oli tegemist kaugelearenenud staadiumis haigusega, mis ei allunud varasemale
süsteemsele ravile. 61 patsiendi hulgas, kes said algannusena 300 mg/m2/päevas, allus ravile arsti
kokkuvõtlikul hinnangul 51% (31/61), kusjuures täielik kliiniline ravivastus esines 3%-l.
Ravivastuseid määrati ka viie kliinilise näitaja skooride summana (pindala, erüteem, naastude
kõrgenemine, ketendamine ja hüpo/hüperpigmentatsioon), kusjuures arvestati ka kõiki nahaväliseid
naha T-rakulise lümfoomi manifestatsioone. Selle liithinnangu järgi allus ravile 31% (19/61),
kusjuures täielik kliiniline ravivastus esines 7% (4/61).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumise/annuse proportsionaalsus: farmakokineetika oli lineaarne kuni annuseni 650 mg/m2.
Lõpliku eliminatsiooni poolväärtusajad olid üldjuhul ühest kuni kolme tunnini. Pärast ravimi korduvat
manustamist üks kord päevas annuses ≥ 230 mg/m2 olid Cmax ja AUC mõnedel patsientidel väiksemad
kui sama annuse ühekordsel manustamisel. Tõendeid pikemast akumulatsioonist ei täheldatud.
Soovitatava päevase algannuse juures (300 mg/m2) olid beksaroteeni farmakokineetilised parameetrid
ühekordse manustamise ja korduva üks kord päevas manustamise puhul sarnased.
Proteiiniga seondumine/jaotumine: beksaroteen seondub suurel määral (>99%) plasma valkudega.
Beksaroteeni jaotumist elunditesse ja kudedesse ei ole hinnatud.
Metabolism: beksaroteeni metaboliidid plasmas on 6- ja 7-hüdroksü-beksaroteen ja 6- ja 7-oksobeksaroteen.
In vitro uuringute põhjal võib arvata, et metabolismi teeks on glukuronidatsioon ja et
tsütokroom P4503A4 on põhiline tsütokroom P450 isosüüm, mis vastutab oksüdatiivsete metaboliitide
moodustumise eest. Metaboliitide sidumise ja retinoid-retseptori aktiveerimise in vitro profiili alusel ja
üksikute metaboliitide relatiivse hulga põhjal plasmas võib öelda, et metaboliitide mõju retinoidretseptorite
beksaroteeniga aktiveerimise farmakoloogilisele profiilile on väike.
Eritumine: beksaroteen ega selle metaboliidid ei eritu uriini arvestataval määral. Beksaroteeni
arvestuslik renaalne kliirens on vähem kui 1 ml/minutis. Renaalne ekskretsioon ei kuulu beksaroteeni
oluliste eliminatsiooniradade hulka.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Kartsinogenees, mutagenees, viljakuse halvenemine: beksaroteen ei ole genotoksiline.
Kartsinogeensuse uuringuid ei ole läbi viidud. Viljakuse uuringuid ei ole läbi viidud; kuid mittesuguküpsetel
isastel koertel täheldati pöörduvat aspermatogeneesi (28 päevane uuring) ja testikulaarset
degeneratsiooni (91 päevane uuring). Beksaroteeni manustamisel suguküpsetele koertele kuue kuu
jooksul testikulaarseid mõjusid ei täheldatud. Mõju viljakusele ei saa välistada. Beksaroteen, nagu
enamik retinoide, oli teratogeenne ja embrüotoksiline loomsetes katsetes süsteemsel annustamisel
koguhulgas, mida on kliiniliselt võimalik inimestel saavutada. Beksaroteeni süsteemsel manustamisel
rottidele ja koertele koguhulgas, mida on kliiniliselt võimalik inimestel saavutada, esines
pöördumatuid katarakte läätse tagaküljel. Selle leiu etioloogia ei ole teada. Katarakti moodustumist
inimestel pikaajalise beksaroteenravi kõrvalnähuna ei saa välistada.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Kapsli koostis:
makrogool
polüsorbaat
povidoon
butüleeritud hüdroksüanisool
Kapslikest:
želatiin
sorbitooli eri-glütseriini segu (glütseriin, sorbitool, sorbitooli anhüdriidid (1,4-sorbitaan), mannitool ja
vesi)
titaandioksiid (E171)
trükitint (SDA 35A alkohol (etanool ja etüülatsetaat), propüleenglükool (E1520), must raudoksiid
(E172), polüvinüülatsetaatftalaat, puhastatud vesi, isopropüülalkohol, makrogool 400, 28%
ammooniumhüdroksiid)
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 oC.
Hoida pudel tihedalt suletuna.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Kõrge tihedusega polüetüleenist pudelid, millel on lapsekindel kork ja mis sisaldavad 100 kapslit
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Eisai Ltd.
European Knowledge Centre
Mosquito Way
Hatfield
Hertfordshire
AL10 9SN
Ühendkuningriik
8. MÜÜGILOA NUMBER
EU/1/01/178/001
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise: 29. märts, 2001
Viimane müügiloa uuendamise kuupäev: 29. märts, 2006
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV