Simponi
Artikli sisukord
I LISA
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Simponi 50 mg süstelahus pensüstelis.
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks 0,5 ml pensüstel sisaldab 50 mg golimumabi*.
* Inimese IgG1κ monoklonaalne antikeha, mida toodetakse hiire hübridoomi rakuliinil rekombinantse
DNA tehnoloogia abil.
Teadaolevat toimet omav abiaine:
Iga pensüstel sisaldab 20,5 mg sorbitooli ühe 50 mg annuse kohta.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Süstelahus pensüstelis (süstitav ravim), SmartJect
Lahus on selge kuni kergelt opalestseeruv, värvusetu kuni helekollane.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Reumatoidartriit (RA)
Simponi kombinatsioonis metotreksaadiga on näidustatud:
· mõõduka kuni raskekujulise aktiivse reumatoidartriidi raviks täiskasvanutel, mis ei ole
adekvaatselt allunud haiguse kulgu modifitseerivatele antireumaatilistele ravimitele
(disease-modifying anti-rheumatic drug, DMARD), sh metotreksaadile;
· raskekujulise aktiivse reumatoidartriidi raviks täiskasvanutel, mida ei ole varem ravitud
metotreksaadiga.
Samuti on näidatud, et Simponi kombinatsioonis metotreksaadiga pidurdab röntgenoloogiliselt
hinnatud liigesekahjustuse progresseerumise kiirust ning parandab patsientide füüsilist funktsiooni.
Psoriaatiline artriit (PsA)
Simponi üksi või kombinatsioonis metotreksaadiga on näidustatud aktiivse ja progresseeruva
psoriaatilise artriidi raviks täiskasvanutel, mis ei ole adekvaatselt allunud varem kasutatud haiguse
kulgu modifitseerivatele antireumaatilistele ravimitele. On näidatud, et Simponi pidurdab
röntgenoloogiliselt hinnatud perifeersete liigesekahjustuste progresseerumise kiirust patsientidel, kellel
on mõni haiguse polüartikulaarne sümmeetriline alatüüp (vt lõik 5.1) ja parandab füüsilist funktsiooni.
Anküloseeriv spondüliit (AS)
Simponi on näidustatud täiskasvanutel raskekujulise aktiivse anküloseeriva spondüliidi raviks, kui
haigus ei ole adekvaatselt allunud tavapärasele ravile.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi Simponi’ga peavad alustama ning ravi kulgu jälgima reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või
anküloseeriva spondüliidi diagnoosimise ja ravi kogemustega spetsialistid. Simponi’ga ravitavatele
patsientidele tuleb anda patsiendi hoiatuskaart.
Annustamine
Reumatoidartriit
Simponi 50 mg manustatakse üks kord kuus, iga kuu ühel ja samal kuupäeval.
Simponi’t tuleb manustada samaaegselt metotreksaadiga.
Psoriaatiline artriit
Simponi 50 mg manustatakse üks kord kuus, iga kuu ühel ja samal kuupäeval.
Anküloseeriv spondüliit
Simponi 50 mg manustatakse üks kord kuus, iga kuu ühel ja samal kuupäeval.
Olemasolevate andmete kohaselt saavutatakse kliiniline vastus tavaliselt 12…14 ravinädala jooksul
(pärast 3…4 annust). Ravi jätkamist peab hoolikalt kaaluma patsientide puhul, kes selle aja jooksul
ravile ei reageeri.
Kui üle 100 kg kehakaaluga patsientidel ei avaldu piisav kliiniline vastus pärast 3 või 4 annuse
manustamist, võib kaaluda golimumabi annuse suurendamist 100 mg-ni üks kord kuus, võttes arvesse
teatud tõsiste kõrvaltoimete suuremat tekkeriski 100 mg annuse kasutamisel võrreldes 50 mg annusega
(vt lõik 4.8). Ravi jätkamist peab hoolikalt kaaluma patsientide puhul, kes ei reageeri ravile ka pärast
3…4 täiendavat 100 mg annust.
Annuse vahelejäämine
Kui patsient unustab süstida Simponi’t ettenähtud kuupäeval, tuleb ununenud annus süstida niipea, kui
see patsiendile meenub. Patsientidele tuleb öelda, et nad ei tohi süstida kahekordset annust, kui annus
jäi eelmisel korral manustamata.
Järgmine annus tuleb manustada järgnevate juhiste kohaselt:
· kui annusega on hilinetud vähem kui 2 nädalat, peab patsient süstima ununenud annuse ja
püsima oma esialgses igakuises ajagraafikus;
· kui annusega on hilinetud rohkem kui 2 nädalat, peab patsient süstima ununenud annuse ja selle
süstimise kuupäeva alusel tuleb paika panna uus üks kord kuus ajagraafik.
Eakad patsiendid (≥ 65-aastased)
Eakatel ei ole annuse kohandamine vajalik.
Neeru- ja maksakahjustus
Nendel patsiendirühmadel ei ole Simponi kasutamist uuritud. Annustamissoovitusi anda ei saa.
Lapsed
Simponi ohutus ja efektiivsus alla 18-aastastel patsientidel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.
Manustamisviis
Subkutaanne. Pärast õige subkutaanse süstimistehnika omandamist võivad patsiendid Simponi’t ise
süstida, kui arst leiab, et see on sobiv. Vajaduse korral tagatakse meditsiiniline jälgimine. Patsientidele
tuleb öelda, et nad süstiksid Simponi täieliku annuse üldise manustamisjuhendi kohaselt, mis on
toodud pakendi infolehes. Juhendit ravimi manustamiseks vt lõik 6.6.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Aktiivne tuberkuloos või muud rasked infektsioonid, nagu sepsis ja oportunistlikud infektsioonid (vt
lõik 4.4).
Mõõdukas ja raske südamepuudulikkus (NYHA klass III/IV) (vt lõik 4.4).
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Infektsioonid
Patsiente tuleb enne ja pärast ravi Simponi’ga ning selle ajal hoolikalt jälgida infektsioonide, sh
tuberkuloosi suhtes. Kuna golimumabi eliminatsioon võib kesta kuni 5 kuud, peab patsiente jälgima
kogu selle aja jooksul. Ravi Simponi’ga ei tohi jätkata patsiendid, kellel tekib tõsine infektsioon või
sepsis (vt lõik 4.3).
Simponi’t ei tohi manustada kliiniliselt olulise aktiivse infektsiooniga patsientidele. Simponi
määramisel patsientidele, kellel on anamneesis korduvad või kroonilised infektsioonid tuleb rakendada
ettevaatust. Patsientidele tuleb öelda, et nad peavad võimaluse korral vältima kokkupuudet
infektsioonide võimalike riskiteguritega.
TNF-i blokaatoreid võtvad patsiendid on tõsistele infektsioonidele vastuvõtlikumad.
Simponi’t saavatel patsientidel on teatatud bakteriaalsete (sh sepsise ja pneumoonia),
mükobakteriaalsete (sh tuberkuloosi), invasiivsete seeninfektsioonide ja oportunistlike infektsioonide
tekkest, millest mõned on lõppenud ka surmaga. Mõned nendest tõsistest infektsioonidest on esinenud
patsientidel, kes said samaaegselt immunosupressioonravi, mis võis lisaks nende põhihaigusele
soodustada infektsioonide teket. Patsiente, kellel tekib ravi ajal Simponi’ga uus infektsioon, tuleb
hoolikalt jälgida ja neil tuleb teha täielik diagnostiline hindamine. Simponi manustamine tuleb
lõpetada, kui patsiendil tekib uus tõsine infektsioon või sepsis. Sobivat mikroobi- või seentevastast
ravi tuleb alustada ja jätkata niikaua, kuni infektsioon on kontrolli alla saadud. Invasiivsete
seeninfektsioonide (nt histoplasmoos, koktsidioidmükoos või blastomükoos) suure levimusega
piirkondades elanud või reisinud patsientide puhul tuleb enne ravi alustamist hoolikalt kaaluda
Simponi ravist saadava kasu ja riskide suhet.
Tuberkuloos
Simponi’t saanud patsientidel on teatatud tuberkuloosi juhtudest. Tuleb märkida, et enamikul nendest
juhtudest oli tegemist kopsuvälise tuberkuloosiga, mis oli lokaalne või dissemineerunud.
Enne ravi alustamist Simponi’ga tuleb kõiki patsiente hinnata nii aktiivse kui ka inaktiivse (“latentse”)
tuberkuloosi suhtes. See hindamine peab sisaldama põhjalikku patsiendi meditsiinilise anamneesi
koostamist koos küsimustega põetud tuberkuloosi või võimaliku eelneva kokkupuute kohta
tuberkuloosiga ning varasema ja/või praeguse immunosupressiivse ravi kohta. Kõigile patsientidele
tuleb teha vajalikud sõeluuringud, s.o naha või vere tuberkuliinitest ja röntgenülesvõte rindkerest
(kehtida võivad kohalikud soovitused). Need uuringud on soovitatav kirja panna patsiendi
hoiatuskaardile. Ravimi väljakirjutajad peavad meeles pidama naha tuberkuliinitesti valenegatiivsete
tulemuste riski, eriti raskesti haigete või immuunpuudulikkusega patsientide puhul.
Aktiivse tuberkuloosi diagnoosimisel ei tohi ravi Simponi’ga alustada (vt lõik 4.3).
Kui patsiendil kahtlustatakse latentset tuberkuloosi, tuleb nõu pidada tuberkuloosi ravis kogenud
arstiga. Kõikide allpool kirjeldatud olukordade puhul tuleb Simponi ravist saadava kasu ja riski suhet
väga hoolikalt kaaluda.
Inaktiivse („latentse”) tuberkuloosi diagnoosimisel tuleb enne ravi alustamist Simponi’ga alustada
latentse tuberkuloosi vastast ravi vastavalt kohalikele soovitustele.
Patsientide puhul, kellel on mitmed või olulised tuberkuloosi riskitegurid ja kelle latentse tuberkuloosi
testi vastus on negatiivne, tuleb kaaluda tuberkuloosivastase ravi määramist enne ravi alustamist
Simponi’ga. Tuberkuloosivastase ravi kasutamist enne ravi alustamist Simponi’ga tuleb kaaluda ka
patsientide puhul, kellel on minevikus anamneesis latentne või aktiivne tuberkuloos ja kelle puhul
kohase ravikuuri läbimist ei saa kinnitada.
Kõigile patsientidele tuleb öelda, et nad pöörduksid arsti poole, kui ravi ajal Simponi’ga või pärast
seda tekivad tuberkuloosile viitavad nähud/sümptomid (nt püsiv köha, kõhnumine/kehakaalu langus,
subfebriilne palavik).
Hepatiit B viiruse (HBV) reaktivatsioon
Hepatiit B reaktivatsiooni on esinenud patsientidel, kes on selle viiruse kroonilised kandjad (st
pinnaantigeen-positiivne) ja saavad TNF-i antagoniste, sh Simponi’t. Mõned juhud on lõppenud
surmaga.
Enne ravi alustamist Simponi’ga tuleb patsiente kontrollida HBV infektsiooni suhtes. HBV
positiivsete patsientide osas on soovitatav konsulteerida B-hepatiidi ravi kogemust omava arstiga.
Simponi ravi vajavaid HBV kandjaid tuleb kogu ravi ajal ning mitme kuu jooksul pärast ravi lõppu
hoolikalt jälgida aktiivse HBV infektsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Puuduvad piisavad andmed
HBV reaktivatsiooni vältimiseks samaaegselt viirusevastast ravi ja ravi TNF-i antagonistiga saavate
HBV kandjatest patsientide ravimise kohta. Patsientidel, kellel areneb HBV reaktivatsioon, tuleb ravi
Simponi’ga katkestada ja alustada tõhusat viirusevastast ravi koos sobiva toetava raviga.
Pahaloomulised kasvajad ja lümfoproliferatiivsed haigused
TNF-i blokeeriva ravi võimalik roll pahaloomuliste kasvajate tekkes ei ole teada. Praeguste teadmiste
kohaselt ei saa TNF-i antagonistidega ravitud patsientidel lümfoomide, leukeemia ja teiste
pahaloomuliste kasvajate võimalikku riski välistada. Ettevaatust tuleb rakendada, kui TNF-i
blokeeriva ravi kasutamist kaalutakse patsientide puhul, kellel on anamneesis pahaloomulisi kasvajaid,
või kui kaalutakse ravi jätkamist patsientidel, kellel on tekkinud pahaloomuline kasvaja.
Pahaloomulised kasvajad lastel
TNF-i blokeerivate ravimitega (ravi alustamine ≤ 18-aastastel) ravitud laste, noorukite ja noorte
täiskasvanute (kuni 22-aastaste) hulgas on turustamisjärgselt teatatud pahaloomulistest kasvajatest,
milledest mõned on lõppenud surmaga. Ligikaudu pooled neist olid lümfoomid. Teistel juhtudel oli
tegu erinevate pahaloomuliste kasvajatega ja sealhulgas harva esinevad immunosupressiooniga seotud
pahaloomulised kasvajad. Ei saa välistada pahaloomuliste kasvajate tekkimise riski TNF-i
blokaatoritega ravitud lastel ja noorukitel.
Lümfoom ja leukeemia
Kõigi TNF-i blokeerivate ravimite (sh Simponi) kontrollitud osadega kliinilistes uuringutes täheldati
patsientide hulgas, kes said TNF-i inhibeerivat ravi rohkem lümfoomi juhte, võrreldes kontrollgrupi
patsientidega. Simponi IIb ja III faasi kliinilistes uuringutes oli lümfoomi esinemissagedus Simponi’ga
ravitud patsientidel suurem kui eeldatav esinemissagedus üldpopulatsioonis. TNF-i antagonistidega
ravitud patsientidel on turustamisjärgselt teatatud leukeemia juhtudest. Pikaajalise, väga aktiivse
põletikulise haigusega reumatoidartriidi patsientidel on haigusest tingituna suurenenud oht lümfoomi
ja leukeemia tekkeks, mis raskendab võimaliku riski hindamist.
Muud pahaloomulised kasvajad. v.a lümfoom
Simponi IIb ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kontrollitud
osadega kliinilistes uuringutes oli mittelümfoomsete pahaloomuliste kasvajate (v.a mittemelanoomne
nahavähk) esinemissagedus sarnane Simponi grupis ja kontrollgrupis.
Uurimuslikus kliinilises uuringus, kus püsiva raskekujulise astmaga patsientide ravis hinnati Simponi
kasutamist, teatati Simponi’ga ravitud patsientidel suuremast hulgast pahaloomulistest kasvajatest
võrreldes kontrollgrupi patsientidega (vt lõik 4.8). Selle leiu tähtsus ei ole teada.
Uurimuslikus kliinilises uuringus, kus hinnati teise TNF-i inhibeeriva ravimi infliksimabi kasutamist,
teatati mõõduka kuni raske kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (KOK) patsientidel suuremast
hulgast pahaloomulistest kasvajatest (peamiselt kopsu- või pea- ja kaelapiirkonnas) infliksimabi
saanud patsientidel võrreldes kontrollgrupiga. Kõik patsiendid olid minevikus palju suitsetanud.
Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust mistahes TNF-i antagonisti kasutamisel KOK-iga patsientidel ja
samuti patsientidel, kellel on pahaloomuliste kasvajate tekke risk suurenenud rohke suitsetamise tõttu.
Südame paispuudulikkus
TNF antagonistide, sealhulgas Simponi kasutamisel on teatatud südame paispuudulikkuse
halvenemisest ning südame paispuudulikkuse tekkest. Teise TNF-i antagonistiga teostatud kliinilises
uuringus on täheldatud südame paispuudulikkuse süvenemist ja südame paispuudulikkusest tingitud
suremuse suurenemist. Südame paispuudulikkusega patsientidel ei ole Simponi kasutamist uuritud.
Kerge südamepuudulikkusega (NYHA klass I/II) patsientidel tuleb Simponi’t kasutada ettevaatusega.
Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja ravi Simponi’ga tuleb katkestada patsientidel, kellel ilmnevad
südamepuudulikkuse uued või raskemad sümptomid (vt lõik 4.3).
Neuroloogilised reaktsioonid
TNF-i blokeerivate ravimite (sealhulgas Simponi) kasutamist on seostatud kesknärvisüsteemi
demüeliniseerivate häirete, sh hulgiskleroosi ja perifeersete demüeliniseerivate haiguste kliiniliste
sümptomite ja/või röntgenileiu uue avaldumise või süvenemisega. Enne ravi alustamist Simponi’ga
tuleb olemasoleva või hiljuti avaldunud demüeliniseeriva häirega patsientidel hoolikalt kaaluda TNF-i
inhibeerivast ravist saadavat kasu ja riske. Nimetatud häirete tekkimisel tuleb kaaluda ravi lõpetamist
Simponi’ga (vt lõik 4.8).
Kirurgia
Simponi ravi ohutust puudutav kogemus patsientidel, kellel on teostatud kirurgilisi protseduure, sh
liigeseplastikat on piiratud. Kirurgilise protseduuri planeerimisel tuleb arvesse võtta ravimi pikka
poolväärtusaega. Patsienti, kes vajab operatsiooni ravi ajal Simponi’ga, tuleb hoolikalt infektsioonide
suhtes jälgida ja kasutada kohaseid meetmeid.
Immunosupressioon
TNF-i blokaatorite, sh Simponi kasutamisega seoses esineb infektsioonide ja pahaloomuliste kasvajate
vastaste organismisiseste kaitsemehhanismide nõrgenemise võimalus, sest TNF vahendab põletikku ja
moduleerib rakulist immuunvastust.
Autoimmuunprotsessid
TNF-i inhibeerivast ravist tingitud suhteline TNFa puudulikkus võib põhjustada
autoimmuunprotsesside teket. Kui patsiendil tekivad pärast Simponi ravi sümptomid, mis viitavad
luupusetaolisele sündroomile ja patsiendil on tekkinud antikehad kaheahelalise DNA suhtes, tuleb ravi
Simponi’ga katkestada (vt lõik 4.8).
Hematoloogilised reaktsioonid
TNF-i blokaatoreid saavatel patsientidel on turustamisjärgselt teatatud pantsütopeeniast,
leukopeeniast, neutropeeniast, aplastilisest aneemiast ja trombotsütopeeniast. Harva on Simponi
kliiniliste uuringute käigus teatatud tsütopeeniast, sh pantsütopeeniast. Kõigile patsientidele peab
soovitama, et nad otsiksid vältimatut meditsiinilist abi, kui neil kujunevad vere düskraasiale viitavad
nähud ja sümptomid (nt püsiv palavik, verevalumid, verejooksud, kahvatus). Patsientidel, kellel on
tuvastatud olulised hematoloogilised kõrvalekalded, tuleb kaaluda Simponi ravi katkestamist.
TNF-i antagonistide ja anakinra samaaegne manustamine
Anakinra ja teise TNF-i blokaatori etanertsepti samaaegsel kasutamisel täheldati kliinilistes uuringutes
tõsiseid infektsioone ja neutropeeniat; täiendavat kliinilist kasu ei ilmnenud. Sellise kombinatsioonravi
korral täheldatud kõrvaltoimete iseloomu tõttu võib sarnane toksilisus tekkida ka anakinra ja teiste
TNF-i blokaatorite kombinatsiooni kasutamisel. Simponi ja anakinra kombinatsiooni ei ole soovitatav
kasutada.
TNF-i antagonistide ja abatatsepti samaaegne manustamine
Kliinilistes uuringutes on TNF-i antagonistide ja abatatsepti samaaegset manustamist seostatud
infektsioonide (sh tõsiste infektsioonide) tekke riski suurenemisega ilma suurenenud kliinilise kasuta,
võrreldes ainult TNF-i antagonistide manustamisega. Simponi ja abatatsepti kombinatsiooni ei ole
soovitatav kasutada.
Bioloogiliste DMARD-ide vahetamine
Üleminekul ühelt bioloogiliselt ravimilt teisele tuleb patsienti jälgida infektsiooni sümptomite osas.
Vaktsineerimised
Simponi’ga ravitavatele patsientidele võib samaaegselt manustada ka vaktsiine, v.a elusvaktsiine (vt
lõigud 4.5 ja 4.6). Puuduvad andmed elusvaktsiinidest lähtuvate reaktsioonide, infektsiooniriski või
infektsioonide ülekandumise kohta patsientidel, kellele manustatakse Simponi’t.
Allergilised reaktsioonid
Turuletuleku järel on pärast Simponi manustamist teatatud tõsistest süsteemsetest
ülitundlikkusreaktsioonidest (sealhulgas anafülaktiline reaktsioon). Mõned nimetatud reaktsioonid
avaldusid juba pärast esmakordset Simponi manustamist. Anafülaktilise reaktsiooni või muu tõsise
allergilise reaktsiooni tekkimisel tuleb Simponi manustamine otsekohe lõpetada ja alustada sobivat
ravi.
Tundlikkus lateksi suhtes
Pensüsteli nõelakate on valmistatud kuivast naturaalsest kummist, mis sisaldab lateksit. See võib
põhjustada allergilisi reaktsioone isikutel, kes on tundlikud lateksi suhtes.
Patsientide erirühmad
Eakad patsiendid (≥ 65-aastased)
III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi uuringutes oli
kõrvaltoimete, tõsiste kõrvaltoimete ja tõsiste infektsioonide esinemissagedus Simponi’t saanud
65-aastastel või vanematel patsientidel (n = 155) üldiselt võrreldav nooremate patsientide puhul
täheldatuga. Siiski tuleb rakendada ettevaatust, kui ravitakse eakaid ja pöörata erilist tähelepanu
infektsioonide esinemisele.
Neeru- ja maksakahjustus
Neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole Simponi’ga spetsiifilisi uuringuid läbi viidud.
Maksafunktsiooni kahjustusega isikutel tuleb Simponi’t kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.2).
Abiained
Simponi sisaldab sorbitooli (E420). Harvaesineva päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi
Simponi’t kasutada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoimeid ei ole uuritud.
Samaaegne kasutamine koos anakinra ja abatatseptiga
Simponi kombinatsiooni anakinra või abatatseptiga ei ole soovitatav kasutada (vt lõik 4.4).
Elusvaktsiinid
Elusvaktsiine ei tohi samaaegselt Simponi’ga manustada (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Metotreksaat
Kuigi metotreksaadi samaaegne kasutamine põhjustab reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või
anküloseeriva spondüliidiga patsientidel Simponi minimaalsete tasakaalukontsentratsioonide
suurenemist, ei viita andmed sellele, et Simponi või metotreksaadi annust on vaja kohandada (vt lõik
5.2).
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasestuda võivad naised
Fertiilses eas naised peavad kasutama adekvaatseid rasestumisvastaseid vahendeid ja jätkama nende
kasutamist vähemalt 6 kuu jooksul pärast viimast ravitsüklit golimumabiga.
Rasedus
Golimumabi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. TNF-i inhibeerimise tõttu võib
raseduse ajal manustatud golimumab mõjutada vastsündinu normaalseid immuunvastuseid.
Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule,
sünnitusele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3). Golimumabi ei ole soovitatav kasutada raseduse
ajal; golimumabi tohib rasedatele anda ainult selge vajaduse korral.
Golimumab läbib platsenta. Raseduse ajal saadud TNF-i blokeeriva monoklonaalse antikeha ravi järel
on märgatud antikeha ravitud naiste vastsündinute seerumis kuni 6 kuu jooksul. Sellest tulenevalt võib
neil vastsündinutel olla kõrgenenud infektsioonide tekkerisk. Elusate vaktsiinide kasutamine
vastsündinutel, kes on emakasiseselt olnud kokkupuutes golimumabiga, ei ole soovitatav 6 kuud pärast
emale raseduse ajal tehtud golimumabi infusiooni (vt lõigud 4.4. ja 4.5).
Imetamine
Ei ole teada, kas golimumab eritub rinnapiima või imendub pärast sissevõtmist süsteemselt. On
näidatud, et golimumab eritub ahvide rinnapiima; kuna inimese immunoglobuliinid erituvad
rinnapiima, ei tohi naised ravi ajal golimumabiga ja vähemalt 6 kuu jooksul pärast seda last rinnaga
toita.
Fertiilsus
Fertiilsusuuringuid katseloomadel ei ole golimumabiga läbi viidud. Fertiilsusuuring hiirtel, mis viidi
läbi analoogilise antikehaga, mis inhibeerib selektiivselt hiire TNFα funktsionaalset aktiivsust, ei
näidanud olulist toimet fertiilsusele (vt lõik 5.3).
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Simponi võib omada kerget toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Pärast Simponi
manustamist võib tekkida pearinglus (vt lõik 4.8).
4.8 Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi
kontrollitud III faasi uuringutes 16 nädala jooksul oli ülemiste hingamisteede infektsioon, mida
täheldati 7,2%-l golimumabiga ravitud patsientidest võrrelduna 5,8%-ga kontrollgrupi patsientidest.
Kõige tõsisemateks kõrvaltoimeteks, mida Simponi kasutamisel on täheldatud, on tõsised
infektsioonid (sealhulgas sepsis, kopsupõletik, tuberkuloos, invasiivsed seeninfektsioonid ja
oportunistlikud infektsioonid), demüeliniseerivad häired, lümfoom, HBV ägenemine, südame
paispuudulikkus, autoimmuunne protsess (luupuselaadne sündroom) ja hematoloogilised reaktsioonid
(vt lõik 4.4).
Kõrvaltoimete nimekiri tabelina
Tabelis 1 on loetletud kõrvaltoimed, mida täheldati golimumabi kliinilistes uuringutes ning millest on
teatatud golimumabi turuletuleku järgse kogemuse vältel kogu maailmas. Ravimi kõrvaltoimed on
loetletud organsüsteemi klasside kaupa esinemissageduste pealkirjade alla, kasutades järgmist
konventsiooni: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv
(≥ 1/10 000 kuni 1/1000); väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete
alusel).
Tabel 1
Kõrvaltoimete kokkuvõte tabeli kujul
Infektsioonid ja infestatsioonid
Väga sage: Ülemiste hingamisteede infektsioon (nasofarüngiit, farüngiit,
larüngiit ja riniit)
Sage: Bakteriaalsed infektsioonid (nt tselluliit), viirusinfektsioonid (nt
gripp ja herpes), bronhiit, sinusiit, pindmised seeninfektsioonid
Aeg-ajalt: Septiline šokk, sepsis, tuberkuloos, alumiste hingamisteede
infektsioon (nt pneumoonia), oportunistlikud infektsioonid (nt
invasiivsed seeninfektsioonid [histoplasmoos,
koktsidioidmükoos, pneumotsütoos], bakteriaalne, atüüpiline
mükobakteriaalne infektsioon ja protosoos), püelonefriit,
abstsess, bakteriaalne artriit, infektsioosne bursiit
Harv: B-hepatiidi ägenemine
Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata
kasvajad
Aeg-ajalt: Kasvajad (nt nahavähk, skvamoosrakuline kartsinoom ja
melanotsüütneevus)
Harv: Lümfoom, leukeemia
Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage:
Aeg-ajalt:
Aneemia
Leukopeenia, trombotsütopeenia
Harv: Pantsütopeenia
Teadmata: Aplastiline aneemia*
Immuunsüsteemi häired
Sage:
Harv:
Allergilised reaktsioonid (bronhospasm, ülitundlikkus,
urtikaaria), positiivsed autoantikehad
Tõsised süsteemsed ülitundlikkusreaktsioonid (sealhulgas
anafülaktiline reaktsioon), vaskuliit (süsteemne), sarkoidoos
Endokriinsüsteemi häired
Aeg-ajalt: Kilpnäärme häire (nt hüpotüreoidism, hüpertüreoidism ja
struuma)
Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: Vere glükoositaseme tõus, lipiidide taseme tõus
Psühhiaatrilised häired
Sage: Depressioon, unetus
Närvisüsteemi häired
Sage: Pearinglus, paresteesia, peavalu
Aeg-ajalt: Demüeliniseerivad häired (tsentraalsed ja perifeersed),
tasakaaluhäired, düsgeusia
Silma kahjustused
Aeg-ajalt: Nägemishäired (nt hägune nägemine ja vähenenud
nägemisteravus), konjunktiviit, silma allergia (nt kihelus ja
ärritus)
Südame häired
Aeg-ajalt: Südame paispuudulikkus (uus haigestumine või halvenemine);
arütmia, südame pärgarterite isheemilised häired
Vaskulaarsed häired
Sage: Hüpertensioon
Aeg-ajalt: Tromboos (nt süvaveeni ja aordi), Raynaud’ fenomen, õhetus
Respiratoorsed, rindkere ja
mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: Astma ja kaasnevad sümptomid (nt vilisev hingamine ja
bronhide hüperaktiivsus)
Harv: Interstitsiaalne kopsuhaigus
Seedetrakti häired
Sage: Kõhukinnisus, düspepsia, seedetrakti- ja kõhuvalu, iiveldus
Aeg-ajalt: Seedetrakti põletikulised haigused (nt gastriit ja koliit), gastroösofageaalne
refluks, stomatiit
Maksa ja sapiteede häired
Sage: Alaniinaminotransferaasi aktiivsuse tõus,
aspartaataminotransferaasi aktiivsuse tõus
Aeg-ajalt: Kolelitiaas, maksa häired
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: Alopeetsia, dermatiit, kihelus, lööve
Aeg-ajalt: Psoriaas (uus haigestumine või olemasoleva psoriaasi
halvenemine, palmaarne/plantaarne ja pustulaarne), urtikaaria,
vaskuliit (kutaanne)
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: Luupusesarnane sündroom
Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt: Põie häired
Harv: Neerude häired
Reproduktiivse süsteemi ja
rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: Rinnanäärme häired, menstruatsioonihäired
Üldised häired ja manustamiskoha
reaktsioonid
Sage: Palavik, asteenia, süstekoha reaktsioon (nt süstekoha erüteem,
urtikaaria, kõvastumine, valu, verevalum, kihelus, ärritus ja
paresteesia), paranemise aeglustumine, ebamugavustunne
rinnus
Vigastus, mürgistus ja protseduuri
tüsistused
Aeg-ajalt: Luumurrud
* Täheldatud teiste TNF-i blokeerivate ainetega, kuid ei ole täheldatud kliinilistes uuringutes
golimumabiga.
Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Infektsioonid
III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kombineeritud uuringutes
oli 16 nädala jooksul kõige sagedasem kõrvaltoime ülemiste hingamisteede infektsioon, mis esines
7,2%-l golimumabi saanud patsientidest (esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 26,3; 95%
usaldusvahemik: 22,1; 31,2) võrreldes 5,8%-ga kontrollgrupi patsientide hulgas (esinemissagedus
100 inimaasta kohta: 22,9; 95% usaldusvahemik: 16,6; 30,7). Uuringute kontrollitud ja kontrollimata
osades, mille keskmine jälgimisperiood oli ligikaudu 3 aastat, oli ülemiste hingamisteede
infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta 17,4 juhtu; 95% usaldusvahemik: 16,4;
18,6 golimumabi saanud patsientide hulgas.
III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kontrollitud uuringutes
täheldati 16 nädala jooksul infektsioone 28,3%-l golimumabi saanud patsientidest (esinemissagedus
100 inimaasta kohta: 128,0; 95% usaldusvahemik: 118,3; 138,2) võrreldes 24,7%-ga kontrollgrupi
patsientide hulgas (esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 116,6; 95% usaldusvahemik: 101,8; 132,9).
Uuringute kontrollitud ja kontrollimata osades, mille keskmine jälgimisperiood oli ligikaudu 3 aastat,
oli infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta 96,0 juhtu; 95% usaldusvahemik: 93,5;
98,6 golimumabi saanud patsientide hulgas.
III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidiga patsientide kontrollitud
uuringutes täheldati 16 nädala jooksul tõsiseid infektsioone 1,4%-l golimumabi saanud patsientidest ja
1,3%-l kontrollgrupi patsientidest. 16 jälgitud nädala jooksul oli tõsiste infektsioonide
esinemissagedus 100 inimaasta kohta: 7,4; 95% usaldusvahemik: 4,6; 11,1 100 mg golimumabi
grupis; 3,3; 95% usaldusvahemik: 1,3; 6,9 50 mg golimumabi grupis ja 4,2; 95% usaldusvahemik: 1,8;
8,2 platseebogrupis. Golimumabi saanud patsientide hulgas täheldatud tõsiste infektsioonide hulka
kuuluvad tuberkuloos, bakteriaalsed infektsioonid, sh sepsis ja pneumoonia, invasiivsed
seeninfektsioonid ja teised oportunistlikud infektsioonid. Mõnel juhul on need infektsioonid olnud
letaalsed. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi II ning III faasi
uuringute kontrollitud ja kontrollimata osades, mille keskmine jälgimisperiood oli ligikaudu 3 aastat,
täheldati 100 mg golimumabi grupis 50 mg golimumabi grupiga võrreldes suuremat tõsiste
infektsioonide, sh oportunistlike infektsioonide ja tuberkuloosi esinemissagedust. Kõigi tõsiste
infektsioonide esinemissagedus 100 inimaasta kohta oli: 5,1; 95% usaldusvahemik: 4,4; 5,9 100 mg
golimumabi grupis ja 3,0; 95% usaldusvahemik: 2,4; 3,8 50 mg golimumabi grupis.
Pahaloomulised kasvajad
Lümfoom
IIb ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kontrollitud osadega
kliinilistes uuringutes oli lümfoomi esinemissagedus ligikaudu 3-aastase jälgimisperioodi ajal
Simponi’t saanud patsientide hulgas suurem kui eeldatav esinemissagedus üldpopulatsioonis.
Nimetatud uuringute kontrollitud ja kontrollimata osades, mille keskmine jälgimisperiood oli
ligikaudu 3 aastat, täheldati 100 mg golimumabi grupis 50 mg golimumabi grupiga võrreldes suuremat
lümfoomi esinemissagedust. Lümfoom diagnoositi 7 isikul (1 oli 50 mg golimumabi grupis ja 6 olid
100 mg golimumabi grupis) ning selle esinemissagedus (95%, usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta
kohta oli 0,04 (0,00; 0,24) ja 0,18 (0,06; 0,38) juhtu vastavalt 50 mg ja 100 mg golimumabi grupis ja
0,00 (0,00; 0,84) juhtu platseebogrupis. Enamikku lümfoomi juhtudest täheldati uuringus GO-AFTER,
millesse kaasati patsiendid, kes olid varem saanud ravi TNF-i antagonistidega ning kellel oli pikema
kestusega ja ravile halvemini alluv haigus. Vt lõik 4.4.
Muud pahaloomulised kasvajad, v.a lümfoom
IIb ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kontrollitud osadega
kliinilistes uuringutes ning ligikaudu 3-aastase jälgimisperioodi jooksul oli mittelümfoomsete
pahaloomuliste kasvajate (v.a mittemelanoomne nahavähk) esinemissagedus Simponi ja kontrollgrupis
sarnane.
IIb ja III faasi reumatoloogiliste näidustuste uuringute ligikaudu 3-aastase jälgimisperioodi jooksul
diagnoositi mittemelanoomset nahavähki 33-l isikul (5 platseebogrupis, 10 golimumabi 50 mg grupis
ja 18 golimumabi 100 mg grupis) ning selle esinemissagedus (95%, usaldusvahemik) 100 jälgitud
inimaasta kohta oli 0,49 (0,33; 0,71) kombineeritult golimumabi saanud patsientide hulgas ja
1,40 (0,46; 3,28) platseebot saanud patsientide hulgas.
IIb ja III faasi reumatoloogiliste näidustuste uuringute ligikaudu 3-aastase jälgimisperioodi jooksul
diagnoositi teisi pahaloomulisi kasvajaid peale mittemelanoomse nahavähi ja lümfoomi 34-l isikul
(2 platseebogrupis, 18 golimumabi 50 mg grupis ja 14 golimumabi 100 mg grupis) ning nende
esinemissagedus (95%, usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta kohta oli 0,56 (0,38; 0,79)
kombineeritult golimumabi saanud patsientide hulgas ja 0,56 (0,07; 2,02) platseebot saanud
patsientide hulgas. Vt lõik 4.4.
Juhud, millest teatati astma kliinilistes uuringutes
Uurimuslikus kliinilises uuringus said püsiva raskekujulise astmaga patsiendid golimumabi
küllastusannuses (150% määratud raviannusest) subkutaanselt nädalal 0 ja seejärel 200 mg
golimumabi, 100 mg golimumabi või 50 mg golimumabi subkutaanselt iga 4 nädala järel 52 nädala
jooksul. Kombineeritud golimumabi ravigrupis (n = 230) esines 8 pahaloomulist kasvajat ja
platseebogrupis (n = 79) ei esinenud ühtegi. Ühel patsiendil teatati lümfoomist, kahel patsiendil
mittemelanoomsest nahavähist ja viiel patsiendil teatati muudest pahaloomulistest kasvajatest.
Mistahes tüüpi pahaloomuliste kasvajate spetsiifilist kuhjumist ei esinenud.
Uuringu platseebokontrollitud osas oli kõikide pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus (95%
usaldusvahemik) golimumabi grupis 100 jälgitud inimaasta kohta 3,19 (1,38, 6,28) juhtu. Selles
uuringus oli lümfoomi esinemissagedus (95% usaldusvahemik) golimumabi grupis 100 jälgitud
inimaasta kohta 0,40 (0,01, 2,20) juhtu, mittemelanoomsete nahavähkide puhul oli see 0,79 (0,10,
2,86) juhtu ja teiste pahaloomuliste kasvajate puhul 1,99 (0,64, 4,63) juhtu. Platseebot saanud isikutel
oli nende pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus (95% usaldusvahemik) 100 jälgitud inimaasta
kohta 0,00 (0,00, 2,94) juhtu. Selle leiu tähtsus ei ole teada.
Neuroloogilised reaktsioonid
II faasi reumatoidartriidi ja III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi
kontrollitud ja kontrollimata osadega uuringutes, keskmise jälgimisperioodiga ligikaudu 3 aastat,
täheldati demüelinisatsiooni suuremat esinemissagedust 100 mg golimumabi saanud patsientide
hulgas, võrreldes 50 mg golimumabi saanud patsientide hulgas. Vt lõik 4.4.
Maksaensüümide taseme tõus
Kontrollitud III faasi uuringutes esines reumatoidartriidi ja psoriaatilise artriidi uuringutes kuni
16. nädalani kerge ALAT taseme tõus (>1 ja <3 x normi ülemine piir, (ULN)), mis oli sarnane nii
golimumabi kui ka kontrollgrupi patsientide hulgas; anküloseeriva spondüliidi uuringus esines kerget
ALAT taseme tõusu golimumabiga ravitud patsientide hulgas rohkem (25,6%), võrreldes kontrollgrupi
patsientidega (3,9%). Reumatoidartriidi ja psoriaatilise artriidi uuringute ligikaudu 3-aastase
jälgimisperioodi jooksul oli kerge ALAT tõusu esinemissagedus sarnane golimumabi grupi patsientide
ja kontrollgrupi patsientide hulgas. Anküloseeriva spondüliidi uuringu populatsioonis oli kerge ALAT
tõusu esinemissagedus golimumabi grupi patsientide hulgas suurem kui kontrollgrupi patsientide
hulgas.
Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi uuringutes esines 16 nädala jooksul aeg-ajalt ALAT
tõuse ³5 x ULN; neid esines rohkem golimumabi grupi patsientide hulgas (0,4% kuni 0,9%) kui
kontrollgrupi patsientide hulgas (0,0%). Psoriaatilise artriidi uuringu populatsioonis sellist suundumust
ei täheldatud. Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi III faasi uuringute
ligikaudu 3-aastase jälgimisperioodi jooksul oli ALAT tõusude ³5 x ULN esinemissagedus sarnane
golimumabi grupi ja kontrollgrupi patsientide hulgas. Üldiselt olid need suurenemised
asümptomaatilised ja hälbed vähenesid või kadusid golimumab-ravi jätkamisel või selle lõpetamisel
või samaaegselt manustatavate ravimite muutmisel.
Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi II ja III faasi uuringutes tekkis
ühel olemasoleva maksakahjustusega ja vastandlike ravimitega ravitud patsiendil golimumabiga
mitteinfektsioosne surmaga lõppenud hepatiit koos ikterusega. Golimumabi rolli soodustava või
süvendava faktorina ei saa välistada.
Süstekoha reaktsioonid
Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi kontrollitud III faasi uuringutes
esines kuni 16. nädalani süstekoha reaktsioone 5,8%-l golimumabi grupi patsientidest ja 2,2%-l
kontrollgrupi patsientidest. Antikehade olemasolu golimumabile võib suurendada süstekoha
reaktsioonide riski. Enamik süstekoha reaktsioonidest olid kerged ja mõõdukad; kõige sagedasem
ilming oli süstekoha erüteem. Üldjuhul ei toonud süstekoha reaktsioonid kaasa ravi lõpetamise
vajadust.
Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi, anküloseeriva spondüliidi ning püsiva raskekujulise astma IIb
ja III faasi kontrollitud uuringutes ei tekkinud ühelgi golimumabi saanud patsiendil anafülaktilist
reaktsiooni.
Autoimmuunsed antikehad
Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi III faasi uuringute 1-aastase
jälgimisperioodi jooksul muutus ANA (antinukleaarsete antikehade) test positiivseks 4,0%-l
golimumabi saanud patsientidest ja 2,6%-l kontrollgrupi patsientidest (tiitrite juures 1:160 või
suuremad). Aeg-ajalt esines 1-aastase jälgimisperioodi jooksul kaheahelalise DNA vastaste antikehade
teket patsientidel, kellel neid algtasemel ei esinenud.
4.9 Üleannustamine
Kliinilises uuringus on annust piirava toksilisuse ilmnemiseta intravenoosselt manustatud ühekordseid
annuseid kuni 10 mg/kg. Üleannustamise korral on soovitatav patsienti jälgida kõrvaltoimete nähtude
või sümptomite suhtes ja alustada otsekohe sobiva sümptomaatilise raviga.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: tuumorinekroosifaktori alfa (TNF-α) inhibiitorid, ATC-kood: L04AB06
Toimemehhanism
Golimumab on inimese monoklonaalne antikeha, mis moodustab kõrge afiinsusega stabiilseid
komplekse nii lahustuvate kui ka transmembraansete TNF-α bioaktiivsete vormidega, mis takistab
TNF-α seondumist selle retseptoritega.
Farmakodünaamilised toimed
On näidatud, et TNF-i seondumine golimumabiga neutraliseerib TNF-α poolt indutseeritud rakupinna
adhesioonimolekuli E-selektiini, veresoone seina adhesioonimolekuli (VCAM)-1 ja intertsellulaarse
adhesioonimolekuli (ICAM)-1 ekspressiooni inimese endoteelirakkudes. In vitro inhibeeris
golimumab ka TNF-i poolt indutseeritud interleukiin (IL)-6, IL-8 ja granulotsüütide-makrofaagide
kolooniaid stimuleeriva faktori (GM-CSF) sekretsiooni inimese endoteelirakkudes.
Võrreldes platseebogrupiga täheldati C-reaktiivse valgu (CRV) taseme normaliseerumist. Ravi
Simponi’ga vähendas võrreldes lähteväärtustega olulisel määral IL-6, ICAM-1, maatriksmetalloproteinaas-
3 (MMP-3) ja vaskulaarse endoteliaalse kasvufaktori (VEGF) sisaldust seerumis
võrreldes kontrollgrupiga. Lisaks vähenes reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidiga patsientidel
TNF-a ja psoriaatilise artriidiga patsientidel IL-8 sisaldus. Neid muutusi täheldati esmasel hindamisel
(4. nädalal) pärast Simponi esimest manustamist ja need säilisid üldiselt 24 nädala jooksul.
Kliiniline efektiivsus
Reumatoidartriit
Simponi efektiivsust on demonstreeritud kolmes mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas,
platseebokontrollitud uuringus, milles osales enam kui 1500 patsienti vanuses ³ 18 aasta, kellel oli
mõõdukal kuni raskel kujul aktiivne reumatoidartriit diagnoositud Ameerika Reumatoloogia
Kolleegiumi (ACR) kriteeriumite järgi vähemalt 3 kuud enne sõeluuringut. Patsientidel oli vähemalt 4
turses ja 4 valulikku liigest. Simponi’t või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel.
Uuringus GO-FORWARD hinnati 444 patsienti, kellel esines aktiivne reumatoidartriit vaatamata
stabiilsete metotreksaadi annuste manustamisele (vähemalt 15 mg nädalas) ja keda ei olnud enne
TNF-i inhibeeriva ravimiga ravitud. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile manustati
järgmisi ravimikombinatsioone: platseebo + metotreksaat, Simponi 50 mg + metotreksaat, Simponi
100 mg + metotreksaat või Simponi 100 mg + platseebo. Patsiendid, kellele manustati platseebot +
metotreksaati, lülitati Simponi 50 mg + metotreksaat ravigruppi pärast 24. nädalat. 52. nädalast
jätkasid patsiendid avatud pika-ajalises jätku-uuringus.
Uuringus GO-AFTER hinnati 445 patsienti, keda oli eelnevalt ravitud ühe või mitme TNF-i
inhibeeriva ravimiga (adalimumab, etanertsept või infliksimab). Patsiendid randomiseeriti
gruppidesse, kus neile manustati platseebot, Simponi’t annuses 50 mg või Simponi’t annuses 100 mg.
Patsientidel lubati uuringu ajal jätkata samaaegset DMARD-ravi metotreksaadi, sulfasalasiini (SSZ)
ja/või hüdroksüklorokviiniga (HCQ). Eelneva TNF-i inhibeeriva ravi katkestamise põhjused olid
efektiivsuse puudumine (58%), talumatus (13%) ja/või muud põhjused peale ohutuse või efektiivsuse
(29%, enamasti rahalised põhjused).
Uuringus GO-BEFORE hinnati 637 aktiivse reumatoidartriidiga patsienti, keda ei olnud varem ravitud
metotreksaadiga ja kes ei olnud saanud varem ravi ka TNF-i antagonistiga. Patsiendid said
randomiseeritult kas platseebot + metotreksaati, 50 mg Simponi’t + metotreksaati, 100 mg Simponi’t +
metotreksaati või 100 mg Simponi’t + platseebot. Pärast 52. nädalat kaasati patsiendid pikaaegsesse
avatud jätku-uuringusse, kus varem platseebot + metrotreksaati saanud patsiendid said 50 mg
Simponi’t + metotreksaati, kui neil oli vähemalt üks valulik või turses liiges.
Uuringu GO-FORWARD esmane (ühis-)tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutasid 14.
nädalaks ACR-i kriteeriumide järgi vastuse 20 ja tervise hindamise küsimustiku (HAQ) tulemuse
paranemise 24. nädalal võrreldes lähteväärtustega. Uuringu GO-AFTER esmane tulemusnäitaja oli
patsientide protsent, kes saavutasid 14. nädalaks ACR-i kriteeriumide järgi vastuse 20. Uuringu GOBEFORE
esmane (ühis-)tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutasid 24. nädalaks ACR-i
kriteeriumide järgi vastuse 50 ning 52. nädalaks paranemise võrreldes lähteväärtusega van der Heijde
modifitseeritud Sharp’i skoori (vdH-S) osas. Lisaks esmas(t)ele tulemusnäitaja(te)le hinnati
täiendavalt Simponi mõju artriidi nähtudele ja sümptomitele, füüsilisele funktsioonile ning tervisega
seotud elukvaliteedile.
Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi Simponi 50 mg ja 100 mg (koos
samaaegselt manustatava metotreksaadiga) annustamisskeemide efektiivsuses.
Nähud ja sümptomid
ACR-i vastuse võtmetulemused Simponi 50 mg annuse puhul 14., 24. ja 52. nädalal GO-FORWARD,
GO-AFTER ja GO-BEFORE uuringutes on näidatud tabelis 2 ja kirjeldatud allpool. Vastuseid
täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast esimese Simponi annuse manustamist.
GO-FORWARD uuringus jätkas Simponi 50 mg + metotreksaat ravigruppi randomiseeritud 89
uuringus osalejast ravi 104. nädalal 48. Nende hulgas 40, 33 ja 24 patsiendil oli 104. nädalaks
ravivastus vastavalt ACR 20/50/70.
Uuringus GO-AFTER oli ACR 20 vastuse saavutanute protsent suurem Simponi’t saanud patsientide
hulgas võrreldes platseebot saanud patsientidega, olenemata põhjusest, miks üks või mitu eelnevat
TNF-i inhibeerivat ravikuuri katkestati.
Tabel 2
Uuringute GO-FORWARD, GO-AFTER ja GO-BEFORE kontrollitud osade efektiivsuse
võtmetulemused.
Uuring GO-FORWARD
Aktiivne reumatoidartriit
vaatamata ravile
metotreksaadiga
Uuring GO-AFTER
Aktiivne
reumatoidartriit,
eelnevalt ravitud ühe
või mitme TNF-i
inhibeeriva ravimiga
Uuring GO-BEFORE
Aktiivne reumatoidartriit,
varem metotreksaadiga
mitteravitud
Platseebo
+
metotreksaat
Simponi
50 mg
+
metotreksaat Platseebo
Simponi
50 mg
Platseebo +
metotreksaat
Simponi 50
mg
+
metotreksaat
na 133 89 150 147 160 159
Ravile reageerinud patsiendid, %
ACR 20
14. nädal 33% 55%* 18% 35%* NA NA
24. nädal 28% 60%* 16% 31%
P = 0,002
49% 62%
52. nädal NA NA NA NA 52% 60%
ACR 50
14. nädal 10% 35%* 7% 15%
p = 0,021
NA NA
24. nädal 14% 37%* 4% 16%* 29% 40%
52. nädal NA NA NA NA 36% 42%
ACR 70
14. nädal 4% 14% p = 0,008 2% 10%
p = 0,005
NA NA
24. nädal 5% 20%* 2% 9%
p = 0,009
16% 24%
52. nädal NA NA NA NA 22% 28%
a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib erinevatel
ajahetkedel erinev olla.
* p £ 0,001
NA: pole asjakohane
GO-BEFORE uuringus ei täheldatud mõõduka kuni raske reumatoidartriidiga patsientidel esmase
analüüsi osas (ACR 50 kombineeritud Simponi 50 mg ja 100 mg + metotreksaadi grupis vs. ainult
metotreksaadi grupp) 24. nädalal statistiliselt olulist erinevust (p = 0,053). 52. nädalal täheldati
patsientide üldpopulatsioonis Simponi 50 mg + metotreksaadi grupis ainult metotreksaadi grupiga
võrreldes suuremat patsientide protsenti, kellel saavutati ACR-i vastus, aga see erinevus ei olnud
statistiliselt oluline (vt tabel 2). Lisaks sellele viidi läbi täiendavad analüüsid patsientide
alamgruppides, mis esindasid raske, aktiivse ja progresseeruva reumatoidartriidiga patsientide
populatsioone. Nimetatud patsientide populatsioonides täheldati üldpopulatsiooniga võrreldes Simponi
50 mg + metotreksaadi grupis üldiselt suuremat toimet kui ainult metotreksaadi grupis.
GO-FORWARD ja GO-AFTER uuringutes täheldati haiguse aktiivsuse skaalal (DAS)28 kliiniliselt
tähenduslikke ja statistiliselt olulisi vastuseid igal eelnevalt määratletud ajahetkel 14. ja 24. ravinädalal
(p £ 0,001). Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud Simponi ravile,
säilisid (DAS)28 ravivastused 104 nädala jooksul.
GO-BEFORE uuringus hinnati olulist kliinilist vastust, mis oli defineeritud kui ACR 70 vastuse
säilimine 6-kuulise pideva perioodi vältel. 52. nädalal saavutati oluline kliiniline vastus 15%-l
patsientidest Simponi 50 mg + metotreksaadi grupis võrrelduna 7%-ga patsientidest platseebo +
metotreksaadi grupis (0 = 0,018). 96 patsienti 159-st, kes olid randomiseeritud Simponi 50 mg +
metotreksaadi gruppi, said 104. nädalal veel seda ravi. Neist oli 104. nädalal ACR 20/50/70 vastusega
tegemist vastavalt 85, 66 ja 53 patsiendil.
Radiograafiline vastus:
GO-BEFORE uuringus kasutati struktuursete kahjustuste raskusastme hindamiseks vdH-S skoori
muutust võrreldes lähtetasemega, mis kujutab endast struktuursete muutuste ühendskoori, mis
radiograafiliste näitajate alusel mõõdab liigese erosioonide arvu ja raskusastet ning liigeseõõne
ahenemist käte/randme ja jala liigestes. Võtmetulemused Simponi 50 mg annuse kohta on esitatud
tabelis 3.
Patsientide arv, kellel ei täheldatud uusi erosioone, või kellel vdH-S üldskoori muutus võrreldes
lähtetasemega oli ≤ 0, oli Simponi ravigrupis oluliselt suurem kui kontrollgrupis (p = 0,003).
Radiograafilised muutused, mida täheldati 52. nädalal, püsisid kuni 104. nädalani.
Tabel 3
Keskmised radiograafilised muutused (SD) vdH-S üldskoori osas võrreldes lähtetasemega 52. nädalal
uuringu GO-BEFORE üldpopultasioonis
Platseebo +
metotreksaat
Simponi 50 mg +
metotreksaat
n a 160 159
Üldskoor
Lähtetase 19,7 (35,4) 18,7 (32,4)
Muutus võrreldes lähtetasemega 1,4 (4,6) 0,7 (5,2)*
Erosioonide skoor
Lähtetase 11,3 (18,6) 10,8 (17,4)
Muutus võrreldes lähtetasemega 0,7 (2,8) 0,5 (2,1)
JSN-i skoor
Lähtetase 8,4 (17,8) 7,9 (16,1)
Muutus võrreldes lähtetasemega 0,6 (2,3) 0,2 (2,0)**
a n tähistab randomiseeritud patsiente
* p = 0,015
** p = 0,044
Füüsiline funktsioon ja tervisega seotud elukvaliteet
Uuringutes GO-FORWARD ja GO-AFTER kasutati füüsilise funktsiooni ja invaliidsuse hindamisel
eraldi tulemusnäitajatena puude indeksit HAQ. Nendes uuringutes näidati võrreldes kontrollgrupiga
Simponi kasutamisel 24. nädalaks kliiniliselt tähendusrikast ja statistiliselt olulist HAQ väärtuse
paranemist võrreldes lähteväärtusega. Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses
randomiseeritud Simponi ravile, säilis HAQ väärtuse paranemine104 nädala jooksul.
Uuringus GO-FORWARD näidati Simponi puhul võrreldes platseeboga kliiniliselt tähendusrikast ja
statistiliselt olulist paranemist tervisega seotud elukvaliteedis, mõõdetuna SF-36 füüsilise komponendi
skoori alusel 24. nädalaks. Nende patsientide hulgas, kes jäid neile uuringu alguses randomiseeritud
Simponi ravile, säilis SF-36 füüsilise komponendi paranemine 104 nädala jooksul. Uuringutes
GO-FORWARD ja GO-AFTER täheldati statistiliselt olulist väsimuse vähenemist, mõõdetuna
kroonilise haiguse ravi funktsionaalse hindamise väsimuse (FACIT-F) skaala abil.
Psoriaatiline artriit
Simponi efektiivsust ja ohutust on hinnatud mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas,
platseebokontrollitud uuringus (GO-REVEAL), milles osales üle 405 täiskasvanud patsiendi, kellel
esines aktiivne psoriaatiline artriit (³ 3 turses liigest ja ³ 3 valulikku liigest) vaatamata ravile
mittesteroidse põletikuvastase aine (MSPVA) või DMARD-iga. Selles uuringus osalenud patsientidel
oli psoriaatilist artriiti diagnoositud vähemalt 6 kuud varem ja neil esines uuringu ajal vähemalt kerge
psoriaatiline haigus. Uuringusse kaasati kõigi psoriaatilise artriidi alatüüpidega patsiendid, sh
polüartikulaarne artriit, mille puhul reumatoidsõlmekesi ei esinenud (43%), asümmeetriline perifeerne
artriit (30%), distaalsete interfalangeaalliigeste (DIP) artriit (15%), spondüliit koos perifeerse artriidiga
(11%) ja mutileeriv artriit (1%). Eelnev ravi TNF-i inhibeeriva ravimiga ei olnud lubatud. Simponi’t
või platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus
neile manustati platseebot, Simponi 50 mg või Simponi 100 mg. Patsientidele, kes said platseebot,
hakati 24 nädala möödudes manustama Simponi't 50 mg. 52. nädalast jätkasid patsiendid avatud
pikaajalises jätku-uuringus. Ligikaudu 48% patsientidest jätkas stabiilsete metotreksaadi annuste
(≤ 25 mg nädalas) kasutamist. Uuringu esmased ühistulemusnäitajad oli patsientide protsent, kes
saavutas ACR 20 vastuse 14. nädalaks ja muutuse psoriaatilise artriidi modifitseeritud vdH-S
üldskooris 24. nädalal võrreldes lähteväärtustega.
Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi Simponi 50 mg ja 100 mg
annustamisskeemide efektiivsuses.
Nähud ja sümptomid
Võtmetulemused 14. ja 24. nädalal 50 mg annuse puhul on näidatud tabelis 4 ja kirjeldatud allpool.
Tabel 4
Uuringu GO-REVEAL efektiivsuse võtmetulemused
Platseebo
Simponi
50 mg*
na 113 146
Ravile reageerinud patsiendid, %
ACR 20
14. nädal 9% 51%
24. nädal 12% 52%
ACR 50
14. nädal 2% 30%
24. nädal 4% 32%
ACR 70
14. nädal 1% 12%
24. nädal 1% 19%
PASIb 75c
14. nädal 3% 40%
24. nädal 1% 56%
* p < 0,05 kõigi võrdluste puhul;
a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik
arv võib erinevatel ajahetkedel erinev olla
b Psoriaasist haaratud pinna ja selle raskusastme indeks
c Põhineb patsientide alagrupil, kelle kehapindala haaratus oli algtasemel
³ 3% – platseebogrupis 79 patsienti (69,9%) ja Simponi 50 mg grupis 109
patsienti (74,3%).
Vastust täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal) pärast Simponi esimest manustamist. 14. nädalal
täheldati sarnaseid ACR 20 vastuseid patsientidel, kellel esinesid järgmised psoriaatilise artriidi
alatüübid: polüartikulaarne artriit, mille puhul reumatoidsõlmekesi ei esinenud ja asümmeetriline
perifeerne artriit. Teiste psoriaatilise artriidi alatüüpidega patsientide arv oli liiga väike, et selle põhjal
tähendusrikast hinnangut anda. Simponi’t saanud patsientide gruppides täheldatud ravivastused olid
sarnased olenemata sellest, kas patsiendid kasutasid samaaegselt metotreksaati või mitte.
146 patsiendi hulgast, kes olid randomiseeritud gruppi, kus neile manustati Simponi't 50 mg, olid 104.
nädalal sellel samal ravil 70 neist. Neist 70 patsiendist oli ACR 20/50/70 vastus vastavalt 64, 46 ja
31 patsiendil.
14. ja 24. nädalal täheldati ka DAS 28 skaalal statistiliselt olulist vastust (p < 0,05).
Simponi’ga ravitud patsientidel täheldati 24. nädalal psoriaatilisele artriidile iseloomulike perifeersete
aktiivsusnäitajate paranemist (nt turses liigeste hulk, valulike/õrnade liigeste hulk, daktüliit ja entesiit).
Ravi Simponi’ga parandas märkimisväärselt füüsilist funktsiooni, hinnatuna HAQ alusel, samuti
parandas märkimisväärselt tervisega seotud elukvaliteeti, mõõdetuna SF-36 küsimustiku füüsilise ja
vaimse komponendi summaarse skoori alusel. Patsientide hulgas, kes jätkasid ravi Simponi’ga grupis,
kuhu oli neid uuringu alguses randomiseeritud, säilisid 104. nädalal vastused DAS 28 ja HAQ skaalal.
Radiograafiline vastus:
Käte ja jalgade struktuurseid kahjustusi hinnati radiograafiliste näitajate alusel, vdH-S skoori
lähteväärtuste muutuste alusel, modifitseeritud psoriaatilise artriidi jaoks käe distaalsete
interfalangeaalliigestega (distal interphalangeal, DIP).
Ravi Simponi 50 mg-ga pidurdas perifeerse liigesekahjustuse progresseerumise kiirust võrreldes
platseebo raviga 24. nädalal mõõdetuna modifitseeritud vdH-S üldskoori lähteväärtuste muutuste
alusel (keskmine + SD skoor oli platseebo grupis 0,27 + 1,3 võrreldes näitajatega -0,16 + 1,3 Simponi
grupis; p = 0,011). 146 patsiendi hulgast, kes olid randomiseeritud gruppi, kus neile manustati
Simponi't 50 mg, oli 126 patsiendi kohta olemas röntgeni andmed 52. nädalast - neist 77%-l ei
täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtustega. 104. nädalal olid olemas röntgeni andmed
114 patsiendi kohta, kellest 77%-l ei täheldatud progresseerumist võrreldes lähteväärtustega.
Anküloseeriv spondüliit
Simponi efektiivsust ja ohutust hinnati mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas,
platseebokontrollitud uuringus (GO-RAISE), milles osales 356 aktiivse anküloseeriva spondüliidiga
(kus Bathi anküloseeriva spondüliidi haiguse aktiivsuse indeks BASDAI oli ≥ 4 ja seljavalu visuaalse
analoogskaala (VAS) üldskoor oli ≥ 4 skaalal 0 kuni 10 cm) täiskasvanud patsienti. Sellesse
uuringusse kaasatud patsientidel oli aktiivne haigus vaatamata käimasolevale või eelnevale ravile
MSPVA või DMARD-iga ja neid ei olnud varem ravitud TNF-i inhibeeriva ravimiga. Simponi’t või
platseebot manustati subkutaanselt iga 4 nädala järel. Patsiendid randomiseeriti gruppidesse, kus neile
manustati kas platseebot, Simponi 50 mg või Simponi 100 mg. Neil lubati jätkata samaaegset ravi
DMARD-iga (metotreksaadi, sulfasalasiini ja/või hüdroksüklorokviiniga). Uuringu esmane
tulemusnäitaja oli patsientide protsent, kes saavutas 14. nädalal anküloseeriva spondüliidi hindamise
uuringu grupis (Ankylosing Spondylitis Assessment Study Group, ASAS) vastuse 20.
Platseebokontrollitud efektiivsuse andmeid koguti ja analüüsiti 24 nädala jooksul.
ACR-i vastuse võtmetulemused 50 mg annuse puhul on näidatud tabelis 5 ja kirjeldatud allpool.
Üldiselt ei täheldatud mingeid kliiniliselt olulisi erinevusi Simponi 50 mg ja 100 mg
annustamisskeemide efektiivsuses.
Tabel 5
Uuringu GO-RAISE efektiivsuse võtmetulemused.
Platseebo
Simponi
50 mg*
na 78 138
Ravile reageerinud patsiendid, %
ASAS 20
14. nädal 22% 59%
24. nädal 23% 56%
ASAS 40
14. nädal 15% 45%
24. nädal 15% 44%
ASAS 5/6
14. nädal 8% 50%
24. nädal 13% 49%
* p £ 0,001 kõigi võrdluste puhul
a n viitab randomiseeritud patsientidele; iga kord hinnatud patsientide tegelik arv võib
erinevatel ajahetkedel erinev olla
14. ja 24. nädalal täheldati statistiliselt olulisi ravivastuseid ka BASDAI 50, 70 ning 90 (p £ 0,017)
hindamisel. Haiguse aktiivsuse võtmenäitajate paranemist täheldati esmasel hindamisel (4. nädalal)
pärast Simponi esimest manustamist ja need säilisid 24 nädala jooksul. 14. nädalal täheldati püsivat
efektiivsust ASAS 20 vastuste abil hinnatud HLA-B27 antigeeni taseme või CRV tasemete
lähteväärtuste osas sõltumata sellest, kas patsiendid kasutasid samal ajal DMARD-e (metotreksaati,
sulfasalasiini ja/või hüdroksüklorokviini) või mitte.
Simponi ravi tagajärjel paranes märkimisväärselt füüsiline funktsioon, hinnatuna BASFI muutustena
14. ja 24. ravinädalal, võrreldes esialgsega. Tervisega seotud elukvaliteet, mõõdetuna SF-36 füüsilise
komponendi skoori alusel oli samuti 14. ja 24. nädalaks märkimisväärselt paranenud.
Immunogeensus
III faasi reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi ja anküloseeriva spondüliidi uuringute lõikes täheldati
54. nädalal golimumabivastaseid antikehi 5%-l (105/2115) golimumabiga ravitud patsientidest ning
kui testiti, peaaegu kõik antikehad in vitro neutraliseerusid. Sarnaseid esinemissagedusi täheldati ka
reumatoloogiliste näidustuste puhul. Patsientidel, kes said samaaegselt metotreksaati oli
golimumabivastaste antikehade esinemissagedus väiksem kui patsientidel, kes said golimumabi ilma
metotreksaadita (vastavalt ligikaudu 3% (41/1262) võrreldes 8%-ga (64/853)).
Antikehade olemasolu golimumabile võib suurendada süstekoha reaktsioonide riski (vt lõik 4.4).
Golimumabivastaste antikehadega patsientide väike arv ei võimalda teha lõplikke järeldusi
golimumabivastaste antikehade ja kliinilise efektiivsuse või ohutuse meetmete vahelise suhte osas.
Kuna immunogeensuse analüüsid on ravimi- ja uuringuspetsiifilised, ei ole kohane võrrelda
antikehade tekke taset erinevate ravimite puhul.
Lapsed
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Simponi’ga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide
alarühmade kohta anküloseeriva spondüliidi ja reumatoidartriidi korral (teave lastel kasutamise kohta:
vt lõik 4.2).
Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Simponi’ga läbi viidud uuringute tulemused laste
ühe või mitme alarühma kohta juveniilse idiopaatilise artriidi ja psoriaatilise artriidi korral (teave lastel
kasutamise kohta: vt lõik 4.2).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Pärast ühekordse annuse subkutaanset manustamist tervetele isikutele või reumatoidartriidiga
patsientidele oli keskmine golimumabi maksimaalse plasmakontsentratsiooni (Tmax) saavutamise aeg
2…6 ööpäeva. Pärast ühekordse 50 mg golimumabi annuse subkutaanset manustamist tervetele
isikutele saavutati keskmine (± standardhälve) maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax)
3,1 ± 1,4 mg/ml.
Pärast ühekordse 100 mg subkutaanse annuse manustamist oli golimumabi imendumine sarnane nii
manustamisel õlavarde, kõhupiirkonda kui ka reide ja keskmine absoluutne biosaadavus oli 51%.
Kuna golimumabi farmakokineetika oli pärast subkutaanset manustamist ligikaudu proportsionaalne
annusega, arvatakse, et golimumabi 50 mg annuse absoluutne biosaadavus on sarnane.
Jaotumine
Pärast ühekordset intravenoosset manustamist oli keskmine jaotusruumala 115 ± 19 ml kg kohta.
Eritumine
Golimumabi süsteemne kliirens oli hinnanguliselt 6,9 ± 2,0 ml ööpäevas kg kohta. Terminaalne
poolväärtusaeg oli tervetel isikutel hinnanguliselt ligikaudu 12 ± 3 päeva ja samasuguseid väärtusi
täheldati ka reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või anküloseeriva spondüliidiga patsientidel.
Kui 50 mg golimumabi manustati subkutaanselt reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või
anküloseeriva spondüliidiga patsientidele iga 4 nädala järel, saavutati ravimi tasakaalukontsentratsioon
vereplasmas 12. nädalaks. Pärast 50 mg golimumabi subkutaanset manustamist iga 4 nädala järel
(samaaegselt metotreksaatraviga) reumatoidartriidiga patsientidele (kelle reumatoidartriit oli aktiivne
vaatamata ravile metotreksaadiga) oli keskmine (± standardhälve) minimaalne
tasakaalukontsentratsioon seerumis ligikaudu 0,6 ± 0,4 mg/ml, ligikaudu 0,5 ± 0,4 mg/ml aktiivse
psoriaatilise artriidiga patsientidel ning ligikaudu 0,8 ± 0,4 mg/ml anküloseeriva spondüliidiga
patsientidel.
Reumatoidartriidi, psoriaatilise artriidi või anküloseeriva spondüliidiga patsientidel, kes ei saanud
samaaegselt metotreksaati, olid golimumabi minimaalsed tasakaalukontsentratsioonid vereplasmas
ligikaudu 30% võrra väiksemad kui patsientidel, kes said golimumabi koos metotreksaadiga. Piiratud
arvul reumatoidartriidiga patsientidel, keda raviti subkutaanse golimumabiga 6 kuu jooksul, vähendas
metotreksaadi samaaegne kasutamine golimumabi näivat kliirensit umbes 36% võrra. Samas näitas
populatsiooni farmakokineetiline analüüs, et MSPVA-te, suukaudselt manustatavate kortikosteroidide
või sulfasalasiini samaaegne kasutamine ei mõjutanud golimumabi näivat kliirensit.
Patsientidel, kellel olid tekkinud golimumabivastased antikehad, oli golimumabi minimaalne
tasakaalukontsentratsioon üldiselt väike (vt lõik 5.1).
Lineaarsus
Pärast ühekordse intravenoosse annuse (annusevahemikus 0,1…10,0 mg/kg) manustamist
reumatoidartriidiga patsientidele oli golimumabi farmakokineetika ligikaudu proportsionaalne
annusega.
Kehakaalu mõju farmakokineetikale
Esines kalduvus golimumabi suuremale näivale kliirensile suurema kehakaalu puhul (vt lõik 4.2).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Mutageensuse uuringuid, fertiilsuse uuringuid loomadel ega pikaajalisi kartsinogeensuse uuringuid ei
ole golimumabiga läbi viidud.
Hiirtel teostatud fertiilsuse ja üldise reproduktiivse funktsiooni uuringutes, kus kasutati analoogseid
hiire TNF-α funktsionaalset aktiivsust selektiivselt inhibeerivaid antikehi, vähenes tiinete hiirte arv. Ei
ole teada, kas see leid oli põhjustatud toimest isastele ja/või emastele isenditele. Hiirtel teostatud
arengutoksilisuse uuringus, kus kasutati samu analoogseid antikehi, ja uuringus, kus Cynomolgus’e
ahvidele manustati golimumabi, ei täheldatud toksilisust emasloomale, embrüotoksilisust ega
teratogeensust.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Sorbitool (E420)
L-histidiin
L-histidiinmonovesinikkloriidmonohüdraat
Polüsorbaat 80
Süstevesi
6.2 Sobimatus
Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.
6.3 Kõlblikkusaeg
1 aasta.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida külmkapis (2 °C...8 °C).
Mitte lasta külmuda.
Hoida pensüstel välispakendis, valguse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
0,5 ml lahust süstelis (1,0 ml I tüüpi klaasist), millele on kinnitatud nõel (roostevabast terasest) ja
nõelakate (kummist, mis sisaldab lateksit), mis paikneb pensüstelis. Simponi on saadaval pakendites,
mis sisaldavad 1 pensüstelit ja mitmikpakendites, mis sisaldavad 3 pensüstelit (3 ühest pakendit).
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Simponi’t ei tohi kasutada, kui lahus on kaotanud värvi, on hägune või sisaldab nähtavaid võõrosakesi.
6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Simponi’t tarnitakse ühekordseks kasutamiseks mõeldud pensüstelis, mida nimetatakse SmartJect’iks.
Igas Simponi pakendis on juhised, kus kirjeldatakse põhjalikult pensüsteli kasutamist. Pärast
külmkapist väljavõtmist tuleb pensüstelil lasta soojeneda toatemperatuurini, oodates ligikaudu 30
minutit enne Simponi süstimist. Pensüstelit ei tohi loksutada.
Lahus on selge kuni kergelt opalestseeruv, värvusetu kuni helekollane ja võib sisaldada veidi väikseid
poolläbipaistvaid või valgeid valguosakesi. Selline välimus ei ole valku sisaldavate lahuste puhul
ebaharilik.
Üldised juhised Simponi pensüsteli ettevalmistamiseks ja manustamiseks on toodud pakendi infolehes.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Janssen Biologics B.V.
Einsteinweg 101
2333 CB Leiden
Holland
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/09/546/001 1 pensüstel
EU/1/09/546/002 3 pensüstelit
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 01/10/2009
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV