Rivastigmine Actavis
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Rivastigmine Actavis 1,5 mg kõvakapslid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks kapsel sisaldab rivastigmiinvesiniktartraati, mis vastab 1,5 mg rivastigmiinile.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Kõvakapsel.
Peaaegu valget kuni helekollast värvi pulber kollase kapsli kaane ja kollase kapsli kehaga kõvakapslis,
kapsli kehale on punasega trükitud „RIV 1,5mg“.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Kerge kuni keskmise raskusega Alzheimeri tõve sümptomaatiline ravi.
Idiopaatilise Parkinsoni tõvega kaasneva kerge kuni keskmise raskusega dementsuse sümptomaatiline
ravi.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi peaks alustama ja selle käiku kontrollima Alzheimeri tõve (dementsuse) või Parkinsoni tõvega
kaasneva dementsuse diagnoosimise ja ravi kogemusega arst. Diagnoos tuleb panna kehtivatest
ravijuhistest lähtuvalt. Ravi rivastigmiiniga tohib alustada ainult juhul, kui on olemas hooldaja, kes
regulaarselt jälgib ravimpreparaadi võtmist.
Annustamine
Rivastigmiini manustatakse kaks korda päevas, hommiku- ja õhtusöögi ajal. Kapslid neelatakse alla
tervetena.
Algannus
1,5 mg kaks korda päevas.
Annuse tiitrimine
Algannuseks on 1,5 mg kaks korda ööpäevas. Kui see annus on vähemalt kahe ravinädala jooksul
olnud hästi talutav, võib annust suurendada 3 mg–ni kaks korda päevas. Annuste edasine
suurendamine 4,5 mg ja seejärel 6 mg–ni kaks korda ööpäevas eeldab samuti viimati kasutatud annuse
head talumist. Ajavahemik annuste suurendamise vahel peab olema vähemalt kaks nädalat.
Kui ravi ajal tekivad kõrvaltoimed (näiteks iiveldus, oksendamine, kõhuvalu või isutus), kehakaalu
langus või ekstrapüramidaalnähtude süvenemine (näiteks treemor) Parkinsoni tõvega kaasneva
dementsusega patsientidel, võivad need mööduda ühe või enama annuse vahelejätmisel. Kui
kõrvaltoimed püsivad, tuleks ööpäevast annust ajutiselt vähendada eelmise hästi talutud annuseni või
lõpetada ravi.
Säilitusannus
Efektiivne annus on 3…6 mg kaks korda päevas; maksimaalse ravitulemuse saamiseks tuleks kasutada
suurimat hästi talutud annust. Maksimaalne lubatud ööpäevane annus on 6 mg kaks korda päevas.
Säilitusannuse kasutamist tuleks jätkata senikaua kuni patsiendil on ravist kasu. Seetõttu tuleb
rivastigmiinist saadavat kliinilist tulemust hinnata regulaarselt, eelkõige on see vajalik patsientidel,
kellel annus on väiksem kui 3 mg kaks korda päevas. Kui säilitusannuse kasutamisel 3 kuu jooksul
dementsuse sümptomid ei leevendu, tuleb ravi katkestada. Ravi katkestamist tuleks kaaluda ka siis, kui
enam ei täheldata ravist saadavat kasu.
Individuaalset vastusreaktsiooni rivastigmiinile ei saa prognoosida. Paremat ravitulemust täheldati
patsientidel, kellel Parkinsoni tõvega kaasnes keskmise raskusega dementsus. Parem oli ravitulemus
ka nägemishallutsinatsioonidega Parkinson’i tõve haigetel (vt lõik 5.1).
Platseeboga kontrollitud uuringutes on ravitoimet hinnatud kuni 6 kuud.
Ravi taasalustamine
Kui ravi on katkenud rohkem kui mõneks päevaks, tuleks seda taasalustada annusega 1,5 mg kaks
korda päevas. Annust tuleb seejärel suurendada nagu eespool kirjeldatud.
Neeru– ja maksakahjustus
Kerge kuni mõõduka neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust muuta. Sellegipoolest
tuleks täpselt järgida annuse suurendamise juhiseid ja arvestada ravimi individuaalset taluvust, kuna
ravimi sisaldus plasmas suureneb ja kuna kliiniliselt olulise neeru- või maksakahjustusega patsientidel
võib esineda rohkem kõrvaltoimeid. Raske maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4 ja
5.2).
Lapsed
Puudub rivastigmiini asjakohane kasutamine lastel Alzheimeri tõve ravis.
4.3 Vastunäidustused
Selle ravimi kasutamine on vastunäidustatud patsientidel, kellel on teadaolev ülitundlikkus toimeaine
rivastgmiini, teiste karbamaadi derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
Varasemad manustamiskoha reaktsioonid, mis viitavad rivastigmiini plaastritega seotud allergilisele
kontaktdermatiidile (vt lõik 4.4).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Suuremate annuste kasutamisel kõrvaltoimete esinemissagedus ja raskusaste suurenevad. Kui ravi
katkeb rohkem kui mõneks päevaks, tuleks seda uuesti alustada annusega 1,5 mg kaks korda päevas, et
vähendada ohtu kõrvaltoimete tekkeks (näiteks oksendamine).
Manustamiskoha reaktsioonid nahal võivad esineda rivastigmiini plaastrite kasutamise korral ja on
raskusastmelt enamasti kerged või mõõdukad. Need reaktsioonid iseenesest ei ole sensibiliseerumise
tunnuseks. Siiski võib rivastigmiini plaastrite kasutamine viia allergilisele kontaktdermatiidile.
Allergilist kontaktdermatiiti tuleks kahtlustada, kui manustamiskoha reaktsioonid levivad suuremaks kui
plaastri pindala, kui on märke raskemast lokaalsest reaktsioonist (nt süvenev nahapunetus, turse,
paapulid, vesiikulid) ja kui sümptomid ei parane märgatavalt 48 tunni jooksul pärast plaastri
eemaldamist. Sellistel juhtudel tuleks ravi lõpetada (vt lõik 4.3).
Patsiendid, kellel tekib manustamiskoha reaktsioon, mis viitab rivastigmiini plaastriga seotud
allergilisele kontaktdermatiidile ja kes siiski vajavad ravi rivastigmiiniga, tuleks suukaudsele
rivastigmiinile üle viia ainult pärast negatiivset allergiatesti ja koos põhjaliku meditsiinilise jälgimisega.
On võimalik, et mõned rivastigmiini plaastrite kasutamisega rivastigmiini suhtes sensibiliseerunud
patsiendid ei saa kasutada rivastigmiini üheski ravimvormis.
Turuletulekujärgselt on üksikutel kordadel teatatud patsientidest, kellel on rivastigmiini manustamisel
esinenud dissemineeritud naha ülitundlikkuse reaktsioone olenemata manustamisviisist (suukaudne,
transdermaalne). Sellistel juhtudel tuleks ravi katkestada (vt lõik 4.3).
Patsiente ja hooldajaid tuleb vastavalt juhendada.
Annuse tiitrimine: Kõrvaltoimeid (näiteks hüpertensioon ja hallutsinatsioonid Alzheimeri
dementsusega patsientidel ning ekstrapüramidaalnähtude süvenemine, eriti treemor, Parkinsoni tõvega
kaasneva dementsusega patsientidel) on täheldatud vahetult pärast annuse suurendamist. Tekkinud
kõrvaltoimed võivad taanduda pärast annuse vähendamist. Muudel juhtudel on rivastigmiini
kasutamine lõpetatud (vt lõik 4.8).
Seedetrakti häired, nagu iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus on ravimi annusest sõltuvad ja võivad
tekkida eelkõige ravi alustamisel ja/või annuse suurendamisel (vt lõik 4.8). Neid kõrvaltoimeid esineb
sagedamini naistel. Patsiente, kellel esineb pikalt kestnud oksendamise või kõhulahtisuse tagajärjel
tekkinud dehüdratsiooni ilminguid või sümptomeid, võib ravida intravenoossete vedelike
manustamisega ja annuse vähendamise või ravi katkestamisega, kui diagnoosida ja ravida viivitamata.
Dehüdratsioonil võivad olla tõsised tagajärjed.
Alzheimeri tõvega naistel võib kehakaal väheneda. Koliinesteraasi inhibiitoreid, sealhulgas
rivastigmiini, on nendel patsientidel seostatud kehakaalu langusega. Ravi ajal tuleb jälgida patsiendi
kehakaalu.
Rivastigmiin-raviga seotud tugeva oksendamise korral tuleb korrigeerida annust vastavalt soovitustele
lõigus 4.2. Mõnedel juhtudel võib tugev oksendamine olla seotud söögitoru ruptuuriga (vt lõik 4.8).
Need nähud ilmnesid pärast annuse suurendamist või rivastigmiini suurte annuste kasutamist.
Rivastigmiini tuleb manustada ettevaatusega siinussõlme nõrkuse sündroomi või südame
juhtehäiretega (sinuatriaalne blokaad, atrioventrikulaarne blokaad) patsientidele (vt lõik 4.8).
Rivastigmiin võib põhjustada maohappe sekretsiooni suurenemist. Ettevaatusega tuleb ravida ägeda
mao– või kaksteistsõrmikuhaavandiga või vastava soodumusega patsiente.
Koliinesteraasi inhibiitoreid tuleb määrata ettevaatusega patsientidele, kes on põdenud astmat või
kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust.
Kolinomimeetikumide toimel võivad vallanduda või süveneda kusepeetus ja krambihood. Nende
haiguste või vastava eelsoodumusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega.
Rivastigmiini kasutamist Alzheimeri tõve korral esineva või Parkinsoni tõvega kaasneva raskekujulise
dementsusega, samuti teist tüüpi dementsusega või teiste mäluhäiretega (näiteks vanusega seotud
kognitiivsed häired) patsientidel ei ole uuritud ning seetõttu kasutamist selles patsientide
populatsioonis ei soovitata.
Sarnaselt teistele kolinomimeetikumidele võib rivastigmiin vallandada või muuta tugevamaks
ekstrapüramidaalnähud. Täheldatud on seisundi halvenemist (kaasa arvatud bradükineesia,
düskineesia, kõndimishäired) ja treemori sagenemist ning intensiivistumist (vt lõik 4.8). Mõnedel
juhtudel on nende nähtude tõttu rivastigmiinravi katkestatud (katkestamisi treemori tõttu oli näiteks
1,7% rivastigmiini- ja 0% platseeborühmas). Neid kõrvaltoimeid on soovitatav kliiniliselt jälgida.
Patsientide erirühmad
Kliiniliselt olulise neeru- või maksakahjustusega patsientidel võib esineda rohkem kõrvaltoimeid (vt
lõigud 4.2 ja 5.2). Raske maksakahjustusega patsiente pole uuritud. Sellegipoolest võib rivastigmiini
mainitud patsientide populatsioonis kasutada, kuid vajalik on nende hoolikas jälgimine.
Patsientidel kehakaaluga alla 50 kg võib esineda rohkem kõrvaltoimeid ning nad võivad suurema
tõenäosusega kõrvaltoimete tõttu ravi katkestada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koliinesteraasi inhibiitorina võib rivastigmiin tugevdada suktsinüülkoliini tüüpi lihasrelaksantide
toimet anesteesia ajal. Anesteetikumide valimisel on soovitatav ettevaatus. Võimalik annuse
kohandamine või vajadusel ravi ajutine katkestamine on arvesse võetav.
Farmakodünaamilistest toimetest lähtuvalt ei tohi rivastigmiini manustada koos teiste
kolinomimeetiliste ainetega ning võimalik on toime antikolinergiliste ravimite aktiivsusele.
Uuringutes osalenud tervetel vabatahtlikel ei ole täheldatud farmakokineetilisi koostoimeid
rivastigmiini ning digoksiini, varfariini, diasepaami või fluoksetiini vahel. Rivastigmiini manustamine
ei mõjuta varfariini toimel pikenenud protrombiini aega. Digoksiini ja rivastigmiini koosmanustamisel
ei täheldatud kahjustavat toimet südame juhtesüsteemile.
Rivastigmiini metabolismi arvestades pole metaboolsed koostoimed teiste ravimpreparaatide vahel
tõenäolised. Rivastigmiin võib aga pärssida teiste ainete biotransformatsiooni butürüülkoliinesteraasi
poolt.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Kasutamise kohta raseduse ajal kliinilised andmed puuduvad. Peri– ja postnataalsetes uuringutes
rottidega täheldati tiinuse aja pikenemist. Rivastigmiini ei tohi kasutada raseduse ajal kui see ei ole
hädavajalik.
Imetamine
Rivastigmiin eritub loomadel rinnapiima. Pole teada, kas rivastigmiin eritub inimese rinnapiima.
Seetõttu ei tohi naised rinnaga toitmise ajal rivastigmiini kasutada.
Viljakus
Toimet viljakusele või embrüo/loote arengule täheldati rottidel ja küülikutel ainult emasloomale
toksiliste annuste kasutamisel.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Alzheimeri tõbi võib põhjustada autojuhtimise ja masinatega töötamise võime järk-järgulist
vähenemist. Lisaks võib rivastigmiin põhjustada pearinglust ja somnolentsust, seda peamiselt ravi
alustamisel või annuse suurendamisel. Selle tulemusena rivastigmiin omab kerget või mõõdukat
toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Seetõttu peab raviarst reeglipäraselt hindama
rivastigmiin-ravi saavate dementsusega patsientide võimet juhtida autot või töötada masinatega.
4.8 Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks on olnud seedetrakti häired, sh iiveldus (38%) ja
oksendamine (23%), mis tekkisid eelkõige annuse suurendamise ajal. Kliinilistes uuringutes esines
naispatsientidel sagedamini seedetrakti häireid ja kehakaalu vähenemist kui meespatsientidel.
Kõrvaltoimete loetelu tabel
Tabelis 1 ja tabelis 2 on kõrvaltoimed järjestatud vastavalt MedDRA organsüsteemi klassi ja
esinemissageduse järgi. Kasutatud on järgmist konventsiooni: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni
< 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 10/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000)
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Tabelis 1 toodud andmed kõrvaltoimete kohta on kogutud rivastigmiiniga ravitud Alzheimeri
dentsusega patsientidelt.
Tabel 1
Infektsioonid ja infestatsioonid
Väga harv Kuseteede infektsioonid
Ainevahetus ja toitumishäired
Väga sage Anoreksia
Teadmata Dehüdratsioon
Psühhiaatrilised häired
Sage Agitatsioon
Sage Segasus
Sage Ärevus
Aeg–ajalt Unetus
Aeg–ajalt Depressioon
Väga harv Hallutsinatsioonid
Teadmata Agressioon, rahutus
Närvisüsteemi häired
Väga sage Pearinglus
Sage Peavalu
Sage Somnolentsus
Sage Treemor
Aeg–ajalt Minestus
Harv Krambid
Väga harv Ekstrapüramidaalnähud (sh Parkinsoni tõve
süvenemine)
Südame häired
Harv Stenokardia
Väga harv Südame rütmihäired (näiteks bradükardia,
atrioventrikulaarne blokaad, kodade fibrillatsioon ja
tahhükardia)
Teadmata Siinussõlme nõrkuse sündroom
Vaskulaarsed häired
Väga harv Hüpertensioon
Seedetrakti häired
Väga sage Iiveldus
Väga sage Oksendamine
Väga sage Kõhulahtisus
Sage Kõhuvalu ja düspepsia
Harv Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid
Väga harv Seedetrakti verejooks
Väga harv Pankreatiit
Teadmata Mõned söögitoru ruptuuriga seostatavad
tugeva oksendamise juhud (vt lõik 4.4).
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt Maksa funktsionaalsete testide näitajate tõus
Teadmata Hepatiit
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage Hüperhidroos
Harv Nahalööve
Teadmata Pruuritus, dissemineeritud naha ülitundlikkusreaktsioon
Üldised häired ja manustamiskoha
reaktsioonid
Sage Väsimus ja asteenia
Sage Halb enesetunne
Aeg-ajalt Kukkumine
Uuringud
Sage Kehakaalu langus
Järgmisi lisakõrvaltoimeid on täheldatud rivastigmiini transdermaalsete plaastrite kasutamisel:
deliirium, palavik, söögiisu vähenemine, uriinipidamatus (sage), psühhomotoorne hüperaktiivsus (aegajalt),
erüteem, urtikaaria, villid, allergiline dermatiit (teadmata).
Tabelis 2 on toodud kliinilise uuringu jooksul raporteeritud kõrvaltoimed, mis esinevad Parkinsoni
tõvega kaasneva dementsusega patsientidel, keda ravitakse rivastigmiini kapslitega.
Tabel 2
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage Vähenenud söögiisu
Sage Dehüdratsioon
Psühhiaatrilised häired
Sage Unetus
Sage Rahutus
Sage
Sage
Sage
Ärevus
Nägemishallutsinatsioonid
Depressioon
Teadmata Agressioon
Närvisüsteemi häired
Väga sage Värin
Sage Pearinglus
Sage Unisus
Sage Peavalu
Sage Parkinsoni tõve süvenemine
Sage Bradükineesia
Sage
Sage
Sage
Düskineesia
Hüpokineesia
Hammasrattafenomen
Aeg-ajalt Düstoonia
Südame häired
Sage Bradükardia
Aeg-ajalt Kodade virvendus
Aeg-ajalt Atrioventrikulaarne blokaad
Teadmata Siinussõlme nõrkuse sündroom
Vaskulaarsed häired
Sage
Aeg-ajalt
Hüpertensioon
Hüpotensioon
Seedetrakti häired
Väga sage Iiveldus
Väga sage Oksendamine
Sage Kõhulahtisus
Sage Alakõhuvalu ja düspepsia
Sage Liigne süljevoolus
Maksa ja sapiteede häired
Teadmata Hepatiit
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage
Teadmata
Hüperhidroos
Dissemineeritud naha ülitundlikkusreaktsioon
Üldised häired ja manustamiskoha
reaktsioonid
Väga sage
Sage
Kukkumine
Väsimus ja asteenia
Sage
Sage
Kõnnaku häired
Parkinsoni kõnnak
Järgnevaid täiendavaid kõrvaltoimeid on täheldatud uuringus Parkinsoni tõvega kaasneva dementsusega
patsientidel, keda raviti rivastigmiini transdermaalsete plaastritega: ärrituvus (sage).
Tabelis 3 on toodud patsientide arv ja protsent 24-nädalases spetsiifilises rivastgmiini kliinilises
uuringus esinenud Parkinsoni tõvega kaasneva dementsusega patsientidel, kellel esinesid määratletud
kõrvaltoimed, mis võivad viidata parkinsonismi sümptomite ägenemisele.
Tabel 3
Määratletud kõrvaltoimed, mis võivad viidata Rivastigmiin Platseebo
Parkinsoni tõvega kaasneva dementsusega n (%) n (%)
patsientidel parkinsonismi sümptomite ägenemisele
Kõik uuritud patsiendid 362 (100) 179 (100)
Kõik patsiendid kindla(te) tunnus(te)ga 99 (27,3) 28 (15,6)
Treemor 37 (10,2) 7 (3,9)
Kukkumine 21 (5,8) 11 (6,1)
Parkinson’i tõbi (ägenemine) 12 (3,3) 2 (1,1)
Liigne süljevoolus 5 (1,4) 0
Düskineesia 5 (1,4) 1 (0,6)
Parkinsonism 8 (2,2) 1 (0,6)
Hüpokineesia 1 (0,3) 0
Häiritud liigutused 1 (0,3) 0
Bradükineesia 9 (2,5) 3 (1,7)
Düstoonia 3 (0,8) 1 (0,6)
Kõndimishäired 5 (1,4) 0
Lihaste rigiidsus 1 (0,3) 0
Tasakaaluhäire 3 (0,8) 2 (1,1)
Lihas-skeleti jäikus 3 (0,8) 0
Kangestus 1 (0,3) 0
Motoorne düsfunktsioon 1 (0,3) 0
4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Enamuse tahtmatu üleannustamise juhtudega ei ole kaasnenud sümptomeid ega kaebusi ning peaaegu
kõik patsiendid jätkasid ravi rivastigmiiniga. Sümptomitena esines iiveldust, oksendamist,
kõhulahtisust, hüpertensiooni ja hallutsinatsioone. Kuna koliinesteraasi inhibiitorid omavad
vagotoonset toimet südame löögisagedusele, võivad tekkida ka bradükardia ja/või minestus. Ühel
juhul võeti sisse 46 mg; konservatiivse ravi järgselt paranes patsient täielikult 24 tunniga.
Ravi
Kuna rivastigmiini plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 1 tund ja atsetüülkoliinesteraasi pärssimise
kestus ligikaudu 9 tundi, ei soovitata asümptomaatilise üleannustamise korral järgneva 24 tunni
jooksul rivastigmiini kasutada. Rasket iiveldust ja oksendamist põhjustava üleannustamise korral
tuleks kaaluda antiemeetikumide kasutamist. Vajadusel teiste kõrvaltoimete sümptomaatiline ravi.
Väga suure üleannustamise korral võib manustada atropiini. Algannusena on soovitatav manustada
veeni 0,03 mg/kg atropiinsulfaati, edasised annused olenevad kliinilisest vastusreaktsioonist.
Skopolamiini kasutamist antidoodina ei soovitata.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: psühhoanaleptikumid, antikoliinesteraasid, ATC-kood: N06DA03
Rivastigmiin on karbamaadi tüüpi atsetüül– ja butürüülkoliinesteraasi inhibiitor, mille arvatavaks
toimeks on kolinergilise närviimpulsi ülekande soodustamine säilinud funktsiooniga kolinergilistest
neuronitest vabanenud atsetüülkoliini degradatsiooni aeglustamise tulemusena. Seega võib
rivastigmiin parandada kolinergiliselt vahendatud kognitiivseid häireid dementsuse puhul, mis
kaasnevad Alzheimeri tõvega ja Parkinsoni tõvega.
Rivastigmiin moodustab sihtensüümiga kovalentse sidemega kompleksi, inaktiveerides selle ajutiselt.
Tervetel noortel meestel vähendab 3 mg suukaudne annus atsetüülkoliinesteraasi (AChE) aktiivsust
liikvoris esimese 1,5 tunni jooksul pärast manustamist ligikaudu 40%. Ensüümi aktiivsus taastub
algnäitajateni ligikaudu 9 tunni möödumisel maksimaalse pärssiva toime saavutamisest. Alzheimer’i
tõvega patsientidel oli atsetüülkoliinesteraasi pärssimine liikvoris annusest sõltuv kuni annuseni 6 mg
kaks korda päevas, mis on suurim uuritud annus. Butürüülkoliinesteraasi aktiivsuse pärssimine
liikvoris oli 14 rivastigmiin-ravi saanud Alzheimeri tõvega patsiendil sarnane atsetüülkoliinesteraasiga
saadud näitajale.
Alzheimeri dementsuse kliinilised uuringud
Rivastigmiini efektiivsuse kinnitamiseks on kasutatud kolme sõltumatut erialaspetsiifilist
hindamismeetodit, mida rakendati kindlate ajavahemike järel kuuekuulistes raviperioodides. Nendeks
olid ADAS–Cog (Alzheimer’s Disease Assessment Scale – Cognitive subscale, kognitiivse funktsiooni
hindamine sooritusvõime järgi), CIBIC–Plus (Clinician’s Interview Based Impression of Change-Plus,
patsiendile laiahaardelise üldhinnangu andmine arsti poolt, hõlmab ka hooldajalt saadud andmeid) ja
PDS (Progressive Deterioration Scale, hooldajapoolne hinnang igapäevategevustele, sealhulgas isiklik
hügieen, söömine, riietumine, kodutööd, poes käimine, orienteerumisvõime, rahaga seotud tegevused
jne).
Uuritud patsientidel oli MMSE (Mini-Mental State Examination) skoor 10...24.
Kliiniliselt olulise vastusreaktsiooniga patsientide kohta kogutud andmed on toodud tabelis 4.
Tulemused on saadud kahest fikseerimata annusega uuringust (kokku on korraldatud kolm keskset 26–
nädalast mitmekeskuselist uuringut), kus osalesid kerge kuni keskmise raskusastmega Alzheimeri
tõvega haiged. Kliiniliselt olulist paranemist defineeriti nendes uuringutes a priori ADAS–Cog
vähemalt 4–punktilise paranemisena, CIBIC–Plus paranemisena ja PDS vähemalt 10%-lise
paranemisena.
Lisaks on samas tabelis toodud post–hoc vastuse definitsioon. Sekundaarse vastusreaktsiooni
definitsiooni järgi oli vajalik 4–punktiline või suurem paranemine ADAS–Cog osas ning
mittehalvenemine CIBIC–Plus ja PDS osas. 6...12 mg grupis oli keskmine tegelik ööpäevane annus
selle definitsiooni järgi 9,3 mg. Oluline on märkida, et sellel näidustusel kasutatud skaalad varieeruvad
ja otsene võrdlus erinevate toimeainete vahel ei ole võimalik.
Tabel 4.
Kliiniliselt olulise vastusreaktsiooniga patsiendid (%)
Ravitud patsiendid Viimane hinnatud näitaja
Vastusreaktsiooni näitaja Rivastigmiin Platseebo Rivastigmiin Platseebo
6-12 mg 6-12 mg
N=473 N=472 N=379 N=444
ADAS-Cog: paranemine
vähemalt 4 punkti
21*** 12 25*** 12
CIBIC-Plus: paranemine 29*** 18 32*** 19
PDS: paranemine vähemalt
10%
26*** 17 30*** 18
Vähemalt 4- punktiline
Paranemine ADAS–Cog
osas, mille juures CIBIC–
Plus ja PDS ei halvenenud
10* 6 12** 6
*p<0,05, **p<0,01, ***p<0,001
Parkinsoni tõvega kaasneva dementsuse kliinilised uuringud
Rivastigmiini efektiivsust Parkinsoni tõvega kaasneva dementsuse puhul on näidatud 24-nädalases
mitmekeskuselises topeltpimedas platseebo-kontrollitud baasuuringus ning sellele järgnenud 24-
nädalases avatud lisauuringus. Uuringus osalesid patsiendid, kelle MMSE (Mini-Mental State
Examination) skoor oli 10...24. Efektiivsust tõestati regulaarsete intervallide järel 6-kuulise
raviperioodi jooksul kahe iseseisva skaala abil nagu on näidatud allpool tabelis 5: kognitiivsuse määr
ADAS-Cog ja üldmäär ADCS-CGIC (Alzheimer’s Disease Cooperative Study-Clinician’s Global
Impression of Change).
Tabel 5.
Parkinson’i tõvega ADAS-Cog ADAS-Cog ADCS- CGIC ADCS-CGIC
kaasnev dementsus Rivastigmiin Platseebo Rivastigmiin Platseebo
ITT + RDO populatsioon (n=329) (n=161) (n=329) (n=165)
Keskmine algtase ± SD 23,8 ± 10,2 24,3 ± 10,5 n/a n/a
Keskmine muutus 24
nädalal ± SD
2,1 ± 8,2 -0,7 ± 7,5 3,8 ± 1,4 4,3 ± 1,5
Kohandatud ravierinevus
p-väärtus vs platseebo
2,881
<0,0011
n/a
0,0072
ITT - LOCF
populatsioon (n=287) (n=154) (n=289) (n=158)
Keskmine algtase ± SD 24,0 ± 10,3 24,5 ± 10,6 n/a n/a
Keskmine muutus 24
nädalal ± SD
2,5 ± 8,4 -0,8 ± 7,5 3,7 ± 1,4 4,3 ± 1,5
Kohandatud ravierinevus
p-väärtus vs platseebo
3,541
<0,0011
n/a
<0,0012
1ANCOVA ravi ja maa faktoritena ning algtaseme ADAS-Cog ühismuutuja. Positiivne muutus viitab
paranemisele.
2 Sobivuse keskmised andmed, analüüsi tegemiseks kasutati van Elteren’i testi. ITT: Intent-To-Treat;
RDO: Retrieved Drop Outs; LOCF: Last Observation Carried Forward.
Kuigi ravitulemus ilmnes kogu uuringu populatsioonis, selgus andmetest et Parkinsoni tõvega
kaasneva keskmise raskusega dementsuse korral oli ravitulemus võrrelduna platseeboga suurim.
Sarnast parimat ravitulemust täheldati nägemishallutsinatsioonidega patsientidel (vt tabel 6).
Tabel 6
Parkinson’i tõvega ADAS-Cog ADAS-Cog ADAS-Cog ADAS-Cog
kaasnev dementsus Rivastigmiin Platseebo Rivastigmiin Platseebo
Nägemishallutsinatsioonidega Nägemishallutsinatsioonideta
Patsiendid patsiendid
ITT + RDO populatsioon (n=107) (n=60) (n=220) (n=101)
Keskmine algtase ± SD 25,4 ± 9,9 27,4 ± 10,4 23,1 ± 10,4 22,5 ± 10,1
Keskmine muutus 24
nädalal ± SD 1,0 ± 9,2 -2,1 ± 8,3 2,6 ± 7,6 0,1 ± 6,9
Kohandatud ravierinevus
4,271 2,091
p-väärtus vs platseebo 0,0021 0,0151
Dementsuse keskmise Kerge dementsusega
raskusega patsiendid (MMSE
10...17)
patsiendid (MMSE 18...24)
ITT + RDO populatsioon (n=87) (n=44) (n=237) (n=115)
Keskmine algtase ± SD 32,6 ± 10,4 33,7 ± 10,3 20,6 ± 7,9 20,7 ± 7,9
Keskmine muutus 24
nädalal ± SD 2,6 ± 9,4 -1,8 ± 7,2 1,9 ± 7,7 -0,2 ± 7,5
Kohandatud ravierinevus
4,731 2,141
p-väärtus vs platseebo 0,0021 0,0101
1 ANCOVA ravi ja maa faktoritena ning algtaseme ADAS-Cog ühismuutuja. Positiivne muutus viitab
paranemisele.
ITT: Intent-To-Treat; RDO: Retrieved Drop Outs; LOCF: Last Observation Carried Forward.
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama rivastigmiiniga läbiviidud uuringute tulemusi laste kõikide
alarühmade kohta Alzheimeri dementsuse ravis ja patsientidel, kellel esineb idiopaatilise Parkinsoni
tõvega kaasnev dementsus (informatsiooni kasutamise kohta lastel vt lõik 4.2).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Rivastigmiin imendub kiiresti ja täielikult. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse
ligikaudu 1 tunniga. Seoses rivastigmiini mõjuga spetsiifilisele ensüümile on biosaadavuse
suurenemine ligikaudu 1,5 korda suurem kui annuse suurenemisel oodata. Absoluutne biosaadavus
pärast 3 mg annust on ligikaudu 36%±13%. Rivastigmiini võtmisel koos toiduga pikeneb imendumine
(tmax) 90 minutit, väheneb Cmax ja AUC väärtus suureneb ligikaudu 30%.
Jaotumine
Rivastigmiini seondumine plasmavalkudega on ligikaudu 40%. Ta läbib kergesti
hematoentsefaalbarjääri ja tema jaotusruumala on vahemikus 1,8...2,7 l/kg.
Biotransformatsioon
Rivastigmiin metaboliseeritakse peamiselt koliinesteraasi vahendatud hüdrolüüsil kiiresti ja
ulatuslikult (plasma poolväärtusaeg ligikaudu 1 tund) dekarbamüülitud metaboliidiks. In vitro pärsib
nimetatud metaboliit atsetüülkoliinesteraasi minimaalselt (<10%). In vitro ja loomkatsete andmetel on
peamised tsütokroom P450 isoensüümid rivastigmiini metabolismiga minimaalselt seotud.
Rivastigmiini plasma üldkliirens oli pärast 0,2 mg intravenoosse annuse manustamist ligikaudu 130 l/h
ja vähenes pärast 2,7 mg intravenoosset annust 70 l/h–ni.
Eritumine
Muutumatul kujul ei ole rivastigmiini uriinist sedastatud; metaboliidid erituvad peamiselt neerude
kaudu. 14C–rivastigmiini manustamise järgselt oli renaalne eliminatsioon kiire ja 24 tunni jooksul
praktiliselt täielik (>90%). Alla 1% manustatud annusest eritub roojaga. Alzheimer’i tõvega
patsientidel ei toimu rivastigmiini ega selle dekarbamüleeritud metaboliidi kuhjumist.
Eakad
Kuigi rivastigmiini biosaadavus on eakatel suurem kui noortel tervetel vabatahtlikel, ei näidanud
uuringud Alzheimeri patsientidega vanuses 50...92 aastat biosaadavuse muutusi seoses vanusega.
Maksafunktsiooni häired
Kerge kuni keskmise maksakahjustusega isikutel oli rivastigmiini Cmax ligikaudu 60% suurem ja
rivastigmiini AUC üle kahe korra suurem kui tervetel.
Neerufunktsiooni häired
Keskmise neerukahjustusega isikutel olid rivastigmiini Cmax ja AUC rohkem kui kaks korda suuremad
kui tervetel vabatahtlikel; raske neerukahjustusega isikutel aga ei esinenud muutusi rivastigmiini Cmax
ja AUC osas.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Kroonilise toksilisuse uuringutes rottide, hiirte ja koertega täheldati vaid tugevnenud
farmakoloogilisest toimest tingitud nähte. Organspetsiifilist toksilisust ei täheldatud. Kuna katsetes
kasutatud loomaliikide tundlikkus kolinergilise stimulatsiooni suhtes oli suur, ei õnnestunud kindlaks
teha ohutuspiire inimesele.
Tavapärastes in vitro ja in vivo testides ei olnud rivastigmiin mutageense toimega, va kromosoomi
aberratsiooni testid inimese perifeersete lümfotsüütidega annuses, mis ületas 104 korda kliiniliselt
kasutatud maksimaalse annuse. In vivo mikronukleuse test oli negatiivne.
Hiirte ja rottidega läbiviidud uuringutes maksimaalse talutava annusega ei leitud viiteid
kartsinogeensele toimele, kuigi rivastigmiini ja selle metaboliitide sisaldus oli väiksem kui inimeste
puhul. Kehapindala järgi kohandades vastas rivastigmiini ja selle metaboliitide sisaldus ligikaudu
inimesel kasutatud maksimaalse annuse 12 mg päevas saavutatud sisaldusele. Võrreldes aga inimese
maksimaalse annusega, saavutati loomadel ligi 6–kordne tõus.
Loomadel läbib rivastigmiin platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima. Suukaudselt manustatud ravimiga
uuringud tiinetel rottidel ja küülikutel ei andnud viiteid rivastigmiini teratogeensusele.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Kapsli sisu:
Magneesiumstearaat
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Hüpromelloos
Mikrokristalliline tselluloos
Kapsli kest:
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E172)
Želatiin
Trükitint:
Šellak
Propüleenglükool
Punane raudoksiid (E172)
Trükitint võib sisaldada kaaliumhüdroksiidi
6.2 Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Blistrid (Al/PVC): 28, 56 ja 112 kõvakapslit.
LDPE-korgiga kapslipurk (HDPE): 250 kõvakapslit.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erinõuded hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Actavis Group PTC ehf.
Reykjavíkurvegur 76-78
220 Hafnarfjörður
Island
8. MÜÜGILOA NUMBRID
EU/1/11/693/001
EU/1/11/693/002
EU/1/11/693/003
EU/1/11/693/004
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 16. juuni 2011
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel