Lantus - Lantus toote info LISA I

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE2

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Lantus 100 ühikut/ml süstelahus viaalis

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga ml sisaldab 100 ühikut insuliinglargiini (vastab 3,64 mg).

Iga viaal sisaldab 5 ml süstelahust, mis vastab 500 ühikule või 10 ml süstelahust, mis vastab 1000 ühikule.

Insuliinglargiin on toodetud rekombinantse DNA tehnoloogia abil, kasutades Escherichia coli’t .

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus.

Selge, värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Insuliinravi vajav suhkurtõbi täiskasvanutel, noorukitel ning 6-aastastel ja vanematel lastel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Lantus sisaldab insuliinglargiini, mis on pikendatud toimeajaga insuliini analoog.

Lantus’t manustatakse üks kord ööpäevas vabalt valitud kellaajal, kuid iga päev samal ajal.

Lantus’e annustamisskeem (annus ja manustamisaeg) tuleb individuaalselt kohandada. Lantus’t võib manustada ka II tüüpi diabeediga patsientidele koos suukaudsete antidiabeetiliste ravimitega.

Selle ravimi tugevust väljendatakse ühikutes. Need ühikud kehtivad ainult Lantus’e kohta ning ei ole samad, mis on IU (RÜ) või ühikud, mis väljendavad teiste insuliinanaloogide tugevust (vt lõik 5.1).

Eakad (≥ 65 aastased)

Eakatel võib neerufunktsiooni progresseeruv halvenemine püsivalt vähendada insuliinivajadust.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientide insuliinivajadus võib väheneda insuliini metabolismi aeglustumise tõttu. .

Maksakahjustus

Maksakahjustusega patsientide insuliinivajadus võib väheneda glükoneogeneesi võime languse ja insuliini metabolismi aeglustumise tõttu.

Lapsed

Lantus’e ohutus ja efektiivsus on tõestatud noorukitel ning 6-aastastel ja vanematel lastel. 3

Lastel on Lantus’e efektiivsus ja ohutus tõestatud ainult õhtuse manustamise korral. Piiratud kogemuse tõttu Lantus’e efektiivsuse ja ohutuse kohta alla 6-aastastel lastel, tohib Lantus’t kasutada selles vanuserühmas ainult hoolika meditsiinilise järelevalve tingimustes.

Üleminek teistelt insuliinidelt Lantus’ele

Kui raviskeemis asendatakse keskmise- ja pikatoimelised insuliinid Lantus’ega, võib osutuda vajalikuks basaalinsuliini annuse muutmine ning samuti kaasneva antidiabeetilise ravi kohandamine (täiendavate regulaarinsuliinide või kiiretoimelise insuliini analoogide annuse ja manustamisaja või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annuse muutmine).

Patsiendid, kes muudavad oma basaalinsuliini manustamise režiimi, asendades kaks korda ööpäevas manustatava NPH insuliini üks kord ööpäevas manustatava Lantus’ega, peavad vähendama oma basaalinsuliini annust esimestel ravinädalatel 20%...30% võrra, et vähendada öise ja varahommikuse hüpoglükeemia riski.

Esimeste nädalate jooksul tuleks basaalinsuliini annuse vähendamist vähemalt osaliselt kompenseerida söögiaegse insuliini annuse tõstmisega, pärast seda perioodi tuleb raviskeemi kohandada individuaalselt.

Sarnaselt teiste insuliini analoogidega võivad patsiendid, kes kasutavad iniminsuliini vastaste antikehade tõttu suuri insuliini annuseid, saavutada Lantus’ega parema insuliinvastuse.

Üleminekul Lantus’ele ja sellele järgnevatel nädalatel on soovitav hoolikalt jälgida patsiendi metaboolset seisundit.

Paranenud metaboolse kontrolli ja sellest tuleneva insuliintundlikkuse tõusu tõttu võib osutuda vajalikuks täiendavalt kohandada annustamisrežiimi. Annuse kohandamine võib samuti olla vajalik, kui muutuvad patsiendi kehakaal või elustiil, insuliini manustamise aeg, või ilmnevad muud asjaolud, mis suurendavad patsiendi vastuvõtlikkust hüpo- või hüperglükeemiale (vt lõik 4.4).

Manustamisviis

Lantus’t manustatakse subkutaanselt.

Lantus’t ei tohi manustada intravenoosselt. Lantus’e pikendatud toimeaeg sõltub manustamisest subkutaansesse koesse. Lantus’e tavalise subkutaanse annuse intravenoosne manustamine võib põhjustada rasket hüpoglükeemiat.

Seerumi insuliini- või glükoosisisaldus ei sõltu kliiniliselt olulisel määral Lantus’e manustamiskohast abdominaal-, reie või deltalihase piirkonnas. Iga süstekorraga tuleb süstekohta süstepiirkonnas roteerivalt vahetada.

Lantus’t ei tohi segada ühegi teise insuliiniga ega lahjendada. Segamine või lahjendamine võib muuta Lantus’e toimeprofiili ning segamine võib põhjustada pretsipitatsiooni.

Täiendavate käsitsemisjuhiste kohta vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Lantus ei ole valikinsuliin diabeetilise ketoatsidoosi raviks. Selle asemel on soovitav manustada tavalist insuliini intravenoosselt . 4

Ebapiisava metaboolse kontrolli korral või kalduvusel hüper- või hüpoglükeemiliste episoodide esinemisele peab annuse muutmist kaaludes kontrollima ravirežiimist kinnipidamist, süstepiirkondade ja õige süstimistehnika järgimist patsiendi poolt ning teisi olulisi faktoreid.

Patsiendi üleviimine insuliini teisele tüübile või kaubamärgile peab toimuma arstliku järelevalve all. Tugevuse, kaubamärgi (tootja), tüübi (lühitoimeline, NPH, lente, pikatoimeline, jne), päritolu (loomne, inim, iniminsuliini analoog) ja/või tootmismeetodi muutusel võib osutuda vajalikuks annuse korrigeerimine.

Insuliini manustamine võib põhjustada antikehade teket. Harvadel juhtudel võib selliste insuliini antikehade esinemisel osutuda vajalikuks insuliini annuse muutmine, et korrigeerida hüper- või hüpoglükeemiale kalduvust. (Vt lõik 4.8).

Hüpoglükeemia

Hüpoglükeemia tekke aeg sõltub kasutatavate insuliinide toimeprofiilist ja võib seetõttu muutuda, kui ravirežiim muutub. Tulenevalt stabiilsemast basaalinsuliini tasemest Lantus’e kasutamise korral võib eeldada vähem öise ja rohkem varahommikuse hüpoglükeemia esinemist.

Eriline ettevaatus ja intensiivsem veresuhkru kontroll on soovitatav patsientidel, kellel hüpoglükeemilised episoodid võivad olla erilise kliinilise tähtsusega, nt pärgarterite või peaaju veresoonte märkimisväärse stenoosiga patsiendid (hüpoglükeemiast tingitud aju- või südamekomplikatsioonide risk), samuti ka proliferatiivse retinopaatiaga, eriti fotokoagulatsiooni abil ravimata patsiendid (hüpoglükeemia järgse pöörduva amauroosi risk).

Patsiendid peaksid olema teadlikud asjaoludest, mil hüpoglükeemia hoiatussümptomid on vähem väljendunud. Hüpoglükeemia hoiatussümptomid võivad olla muutunud, vähem väljendunud või puududa teatud riskigruppidel. Sellised riskigrupid hõlmavad patsiente:

- kellel glükeemiline kontroll on märgatavalt paranenud,

- kellel hüpoglükeemia tekib järk-järgult,

- kes on eakad,

- kelle ravis asendatakse loomset päritolu insuliin iniminsuliiniga,

- kellel on autonoomne neuropaatia,

- kelle diabeet on kestnud pikka aega,

- kes põevad psühhiaatrilisi haigusi,

- kes saavad samaaegselt ravi teiste ravimitega (vt lõik 4.5).

Nimetatud juhtudel võib tekkida raskekujuline hüpoglükeemia (koos võimaliku teadvuse kaotusega) enne, kui patsient saab hüpoglükeemiast teadlikuks.

Subkutaanse insuliinglargiini pikk toimeaeg võib aeglustada hüpoglükeemiast toibumist.

Kui glükeeritud hemoglobiini väärtus on normaalne või langenud, tuleb mõelda korduvate, märkamata jäänud (eriti öiste) hüpoglükeemia episoodide võimalikkusele.

Hüpoglükeemia riski vähendamiseks on oluline, et patsient järgib insuliini annust ja dieedirežiimi, manustab insuliini õigesti ning on teadlik hüpoglükeemia sümptomitest. Faktorid, mis suurendavad kalduvust hüpoglükeemiale, vajavad eriti hoolikat jälgimist ja võivad nõuda annuse muutmist. Sellisteks faktoriteks on:

- süstepiirkonna muutus,

- paranenud insuliinitundlikkus (nt stressfaktorite kadumisel),

- harjumatu, suurenenud või kestvam füüsiline koormus,

- äge haigestumine (nt oksendamine, kõhulahtisus),

- ebaadekvaatne toitumine,

- vahelejäänud söögikorrad,

- alkoholi tarvitamine,

- teatud kompenseerimata endokriinhäired (nt hüpotüreoidism ja hüpofüüsi eessagara või neerupealiste puudulikkus),

- samaaegne ravi teatud teiste ravimitega.

Kaasuvad haigused

Kaasuva haiguse korral peab hoolikalt jälgima patsiendi metaboolset seisundit. Paljudel juhtudel on näidustatud ketoonide määramine uriinist ja sageli on vajalik insuliini annuse kohandamine. Insuliinivajadus on sageli kasvanud. I tüüpi diabeediga patsiendid peavad jätkama süsivesikute väikeste koguste regulaarset tarbimist isegi siis, kui nad on võimelised sööma vähe või üldse mitte, oksendavad vms. Insuliini manustamist ei tohi kunagi täielikult lõpetada.

Ravi eksimused

Teatatud on ravivigadest, mille korral on ekslikult manustatud teisi insuliine, eriti lühitoimelisi insuliine, insuliinglargiini asemel. Enne igat süstimist peab alati kontrollima insuliini märgistust, et vältida ravivigu insuliinglargiini ja teiste insuliinide segiajamise tõttu.

Lantus’e kombinatsioon pioglitasooniga

Pioglitasooni kasutamisel kombinatsioonis insuliiniga on teatatud südamepuudulikkuse juhtudest, eriti südamepuudulikkuse tekke ohuteguritega patsientidel. Seda peab meeles pidama, kui kaalutakse kombinatsioonravi pioglitasooni ja Lantus’ega. Kombinatsioonravi korral peab patsiente jälgima südamepuudulikkuse nähtude ja sümptomite, kehakaalu tõusu ja tursete suhtes. Kui ilmneb kardiaalsete sümptomite mistahes halvenemine, tuleb ravi pioglitasooniga lõpetada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Mitmed ained mõjutavad glükoosi ainevahetust ja võivad tingida vajaduse muuta insuliinglargiini annust.

Suukaudsed antidiabeetilised ravimid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, disopüramiid, fibraadid, fluoksetiin, monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid, pentoksüfülliin, propoksüfeen, salitsülaadid ja sulfoonamiidrea antibiootikumid võivad tugevdada insuliini hüpoglükeemilist toimet ja suurendada tundlikkust hüpoglükeemiale.

Kortikosteroidid, danasool, diasoksiid, diureetikumid, glükagoon, isoniasiid, östrogeenid ja progestogeenid, fenotiasiini derivaadid, somatropiin, sümpatomimeetilised ained (nt epinefriin, [adrenaliin], salbutamool, terbutaliin), türeoidhormoonid, atüüpilised antipsühhootilised ravimid (nt klosapiin ja olansapiin) ja proteaasi inhibiitorid võivad nõrgendada insuliini hüpoglükeemilist toimet.

Beeta-blokaatorid, klonidiin, liitiumi soolad või alkohol võivad insuliini hüpoglükeemilist efekti nii tugevdada kui nõrgendada. Pentamidiin võib põhjustada hüpoglükeemiat, millele võib mõnikord järgneda hüperglükeemia.

Lisaks võivad sümpatolüütiliste ravimite (nt beeta-blokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin) mõjul adrenergilise vastureaktsiooni nähud nõrgeneda või puududa.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Insuliinglargiini kasutamise kohta raseduse ajal ei ole kontrollitud kliinilistes uuringutes saadud kliinilisi andmeid. Mõõdukas hulgas andmed turustamisjärgselt insuliinglargiiniga ravitud rasedate kohta

(vahemik 300...1000 rasedust) ei viita insuliinglargiini kõrvaltoimetele rasedusele, väärarenguid põhjustavale toksilisusele ega ka toksilisele toimele lootele/vastsündinule.

Loomkatsed ei ole näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele.

Lantuse kasutamist raseduse ajal võib vajadusel kaaluda.

Varasemalt manifesteerunud või gestatsioonidiabeediga patsientidel on hädavajalik hoida head metaboolset kontrolli kogu rasedusaja jooksul. Insuliinivajadus võib esimese trimestri jooksul langeda ning tõuseb tavaliselt teisel ja kolmandal trimestril. Vahetult pärast sünnitust langeb insuliinivajadus kiiresti (kõrgenenud hüpoglükeemia risk). Vere glükoosisisalduse hoolikas kontroll on hädavajalik.

Imetamine

Ei ole teada kas insuliinglargiin eritub rinnapiima. Rinnaga toidetaval vastsündinul/imikul ei ole oodata suukaudselt insuliinglargiini metaboolset toimet, kuna insuliinglargiin kui peptiid lagundatakse aminohapeteks inimese seedetraktis. Rinnaga toitvatel naistel võib osutuda vajalikuks kohandada dieeti ja insuliini annust.

Fertiilsus

Loomaktsed ei ole näidanud otsest kahjulikku toimet fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendi kontsentreerumis- ja reaktsioonivõime võivad väheneda hüpoglükeemia või hüperglükeemia tagajärjel, nt nägemiskahjustuse tulemusena. See võib olla riskifaktoriks olukorras, kus need võimed omavad erilist tähtsust (nt auto juhtimisel või masinatega töötamisel).

Patsiente tuleks nõustada ettevaatusabinõude suhtes, mis võimaldavad vältida hüpoglükeemia teket auto juhtimise ajal. Eriti oluline on see patsientide puhul, kelle hüpoglükeemia hoiatussümptomid on vähe väljendunud või puuduvad või kellel esineb sageli hüpoglükeemiat. Nende asjaolude korral on soovitatav hinnata auto juhtimise ja masinatega töötamise otstarbekust.

4.8 Kõrvaltoimed

Hüpoglükeemia, mis on üldiselt kõige sagedasem insuliinravi kõrvaltoime, võib tekkida olukorras, kus insuliini annus on insuliini vajadusest suurem.

Alljärgnevad kliinilistes uuringutes tekkinud kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa kahanevas sagedusjärjekorras (väga sage: ≥1/10; sage: ≥1/100 kuni <1/10; aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni <1/100; harv: ≥1/10000 kuni <1/1000; väga harv: <1/10000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. MedDRA organsüsteemi klassid	Väga sage	Sage	Aeg-ajalt	Harv	Väga harv
Immuunsüsteemi häired			Allergilised reaktsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired			Hüpoglükeemia
Närvisüsteemi häired			Düsgeusia
Silma kahjustused			Nägemise kahjustus Retinopaatia
Naha ja nahaaluskoe		Lipohüpertroofia		Lipoatroofia

EPAR CHMP Lantus, INN-insulin glargine 14.00 Normal 0 false false false RU X-NONE X-NONE

Ainevahetus- ja toitumishäired

Rasked hüpoglükeemilised atakid, eriti kui nad on korduvad, võivad viia neuroloogiliste kahjustuste tekkeni. Pikad või rasked hüpoglükeemia episoodid võivad olla eluohtlikud.

Paljudel patsientidel ilmnevad enne neuroglükopeenia sümptomeid adrenergilise vastureaktsiooni sümptomid. Üldiselt, mida suurem ja kiirem on vere glükoosisisalduse langus, seda väljendunum on vastureaktsiooni fenomen ja selle sümptomid.

Immuunsüsteemi häired

Kiiret tüüpi allergilised reaktsioonid insuliinile on harvad. Selliste reaktsioonidega insuliinile (k.a insuliinglargiinile) või abiainetele võivad kaasneda generaliseerunud nahareaktsioonid, angioödeem, bronhospasm, hüpotensioon ja šokk, mis võivad olla eluohtlikud.

Insuliini manustamine võib põhjustada insuliinivastaste antikehade teket. Kliinilistes uuringutes esines insuliinivastaseid antikehasid, mis ristreageerivad nii humaaninsuliini kui ka insuliinglargiiniga, NPH insuliini ja insuliinglargiiniga ravitud patsiendigruppides võrdselt. Harvadel juhtudel võivad sellised insuliinivastased antikehad tekitada vajaduse kohandada insuliini annust, et korrigeerida kalduvust hüpo- või hüperglükeemiale.

Silma kahjustused

Oluline muutus glükeemilises kontrollis võib tänu silmaläätse läbimõõdu ja refraktsiooniindeksi muutusele põhjustada ajutist nägemise halvenemist.

Kestvalt paranenud vere glükoosisisalduse kontroll vähendab diabeetilise retinopaatia progressiooni riski. Samas võib insuliinravi intensiivistamine koos vere glükoosisisalduse kontrolli järsu paranemisega põhjustada diabeetilise retinopaatia ajutist halvenemist. Proliferatiivse retinopaatiaga, eriti fotokoagulatsiooni abil ravimata patsientidel võivad rasked hüpoglükeemilised episoodid põhjustada mööduvat amauroosi.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sarnaselt kõikide insuliinpreparaatidega, võib tekkida süstekohal lipodüstroofia ja insuliini imendumine süstekohalt aeglustuda. Pidev süstekoha roteerimine süstepiirkonnas võib aidata neid reaktsioone vähendada või ära hoida.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Süstekoha reaktsioonid, sh punetus, valu, sügelus, turse, lööve ja põletik. Enamus kergematest süstekoha reaktsioonidest insuliinile mööduvad mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.

Harva võib insuliin põhjustada naatriumi peetust ja turseid, eriti juhtudel, kus eelnev halb metaboolne kontroll on paranenud intensiivistatud insuliinteraapia abil.

Lapsed

Üldiselt on ohutusprofiil lastel ja noorukitel ( 18-aasta vanused) sama, mis täiskasvanutel.

Turustamisjärgse järelevalve käigus teatatud kõrvaltoimete hulka kuulus lastel ja noorukitel ( 18-aasta vanused) suhteliselt sagedamini süstekoha reaktsioone (süstekoha valu, süstekoha reaktsioon) ja nahareaktsioone (lööve, urtikaaria), kui täiskasvanutel.

Kliinilistest uuringutest pärinevad ohutusandmed alla 6-aastate laste kohta puuduvad.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid

Insuliini üleannustamine võib põhjustada rasket ning mõnikord pikaajalist ja eluohtlikku hüpoglükeemiat.

Ravi

Hüpoglükeemia kergeid episoode saab tavaliselt ravida suukaudsete süsivesikutega. Vajalikuks võivad osutuda ravimi annuse kohandamine, toitumisrežiimi või kehalise aktiivsuse muutmine.

Raskemaid episoode, millega kaasnevad kooma, krambid või neuroloogiline kahjustus, saab ravida intramuskulaarse/subkutaanse glükagooni või kontsentreeritud glükoosi intravenoosse manustamisega. Jätkuv süsivesikute manustamine ja patsiendi seisundi jälgimine on vajalikud hüpoglükeemia taastekke võimaluse tõttu pärast näilist kliinilist paranemist.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: diabeedi raviks kasutatavad ained, insuliinid ja analoogid süstimiseks, pika toimeajaga.

ATC kood: A10A E04.

Insuliinglargiin on humaaninsuliini analoog, millel on madal lahustuvus neutraalse pH juures. See on täielikult lahustuv Lantus’e süstelahuse happelise pH juures (pH 4). Pärast süstimist nahaaluskoesse happeline lahus neutraliseerub, tekkivad mikropretsipitaadid, millest vabaneb pidevalt väikestes kogustes insuliinglargiini, tagades ühtlase, piikideta, ennustatava kontsentratsioonikõveraga pikendatud kestvusega toime.

Seondumine insuliinretseptoritega: insuliinglargiin on insuliinretseptoritega seondumise kineetikalt humaaninsuliiniga väga sarnane. Seetõttu võib eeldada, et insuliinglargiini poolt insuliinretseptorite kaudu vahendatud toime on insuliiniga sarnane.

Insuliini (ka insuliinglargiini) esmaseks toimeks on glükoosi ainevahetuse reguleerimine. Insuliin ja tema analoogid langetavad vere glükoosisisaldust stimuleerides glükoosi perifeerset omastamist, eriti skeletilihaste ja rasvkoe poolt ning inhibeerivad glükoosi tootmist maksas. Insuliin inhibeerib lipolüüsi rasvarakkudes ja proteolüüsi ning soodustab valkude sünteesi.

Kliinilistes uuringutes on näidatud, et intravenoosselt manustatud humaaninsuliini ja insuliinglargiini võrdsed annused on ekvipotentsed. Sarnaselt teiste insuliinidega võib insuliinglargiini toimeprofiili mõjutada kehaline aktiivsus ja muud faktorid.

Euglükeemilistes uuringutes tervete inimeste või I tüüpi diabeeti põdevate patsientidega oli subkutaanse insuliinglargiini mõju algus aeglasem kui NPH insuliinil, toimeprofiil ühtlane, järskude tõusudeta ning toime kestus pikenenud.

Järgneval joonisel on esitatud uuringus osalenud patsientidel saadud tulemused:

Subkutaanse insuliinglargiini pikem toimeaeg on otseselt seotud tema aeglasema imendumisega ning võimaldab manustamist üks kord ööpäevas. Insuliini ja insuliini analoogide nagu insuliinglargiini toime kestus võib isikuti, aga ka samal isikul oluliselt varieeruda.

Insuliinglargiini ja iniminsuliini intravenoossel manustamisel kliinilises uuringus tervetele indiviididele ja I tüüpi diabeediga patsientidele olid hüpoglükeemia sümptomid või hormonaalsed vastureaktsioonid sarnased.

5-aastases avatud uuringus vaadeldi 1024 II tüüpi diabeediga patsiendil diabeetilise retinopaatia progresseerumist insuliinglargiiniga (1 kord päevas) ning võrreldi seda NPH insuliiniga (2 korda päevas). Silmapõhja fotografeerimisega hinnati retinopaatia progresseerumist 3 või enama astme võrra ETDRS (Early Treatment Diabetic Retinopathy Study) skaalal. Insuliinglargiini ja NPH insuliini võrdlusel ei leitud diabeetilise retinopaatia progressioonis märkimisväärset erinevust.

Lapsed

Randomiseeritud, kontrollitud kliinilises uuringus raviti I tüüpi diabeediga (n = 349) pediaatrilisi patsiente (vanusevahemik 6...15 aastat) 28 nädala jooksul raviskeemi alusel, milles manustati basaalinsuliini boolusena ja lühitoimelist insuliini enne igat söögikorda. Insuliinglargiini manustati üks kord päevas enne magamaminekut ja NPH iniminsuliini manustati üks või kaks korda päevas. Mõlemas ravirühmas täheldati sarnast toimet glükohemoglobiinile ja sümptomaatilise hüpoglükeemia esinemissagedust, kuid veresuhkru sisaldus vereplasmas tühja kõhu korral vähenes algväärtusega võrreldes rohkem insuliinglargiini rühmas kui NPH-rühmas. Insuliinglargiini rühmas esines rasket hüpoglükeemiat vähem. Ükssada nelikümmend kolm patsienti, keda selles uuringus raviti insuliinglargiiniga, jätkas ravi insuliinglargiiniga kontrollgrupita jätku-uuringus, mille keskmine jälgimisperiood oli 2 aastat. Selle pikendatud ravi vältel insuliinglargiiniga ei täheldatud ohutusele viitavaid märke.

Teostati ka ravi ristvahetusega uuring, milles võrreldi insuliinglargiin koos lisproinsuliiniga ja NPH-d koos lühitoimelise iniminsuliiniga (kumbki ravi 16 nädalat juhuslikus järjekorras), milles osales 26 1.tüüpi diabeediga noorukit vanuses 12...18 aastat. Sarnaselt ülalkirjeldatud pediaatrilise uuringuga oli veresuhkru sisalduse langus vereplasmas tühja kõhu korral lähteväärtusega võrreldes suurem insuliinglargiini rühmas kui NPH-rühmas. HbA1c muutused lähteväärtusega võrreldes olid ravirühmades sarnased, kuid öö jooksul salvestatud veresuhkru väärtused olid oluliselt kõrgemad insuliinglargiin/lispro rühmas kui NPH/lühitoimelise rühmas; keskmine madalaim väärtus oli 5,4 mmol versus 4,1 mmol. Öise hüpoglükeemia esinemissagedus oli insuliinglargiin/lispro rühmas 32% ja NPH/lühitoimelise rühmas 52%.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Insuliinglargiini subkutaansel manustamisel tervetele indiviididele ja diabeediga patsientidele näitas isuliini kontsntratsioon seerumis aeglast ja pikaajalist imendumist ilma järsu tõusuta, erinedes NPH insuliinist. Kontsentratsioonid olid seega vastavuses insuliinglargiini farmakodünaamilise aktiivsuse ajakõveraga. Ülaltoodud joonis näitab insuliinglargiini ja NPH insuliini toimekõveraid.

Üks kord ööpäevas süstitav insuliinglargiin saavutab püsitasakaalu kontsentratsiooni 2...4 päeva pärast esimest annust.

Intravenoossel manustamisel olid humaaninsuliini ja insuliinglargiini eliminatsiooni poolväärtusajad samaväärsed.

Inimese nahaaluskoes lagundatakse insuliinglargiin osaliselt beeta-ahela karboksüülotsast, mille tulemusel tekivad aktiivsed metaboliidid 21A-Gly-insuliin ja 21A-Gly-des-30B-Thr-insuliin. Vereseerumis leidub nii muutumatut insuliinglargiini kui ka laguprodukte.

Kliinilistes uuringutes ei ilmnenud alamgruppide analüüsil mingeid ealisi ega soolisi iseärasusi insuliinglargiini ravi efektiivuses ja ohutuses, võrreldes kogu uuringu populatsiooniga

Lapsed

Spetsiifilist farmakokineetilist uuringut lastel või noorukitel ei ole teostatud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliiniliste uuringute andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tsinkkloriid, m-kresool, glütserool, soolhape, naatriumhüdroksiid, süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimit ei tohi segada teiste ravimitega. On oluline, et süstlad ei sisalda ühegi teise aine jääke.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Kolbampulli kõlblikkusaeg pärast esmast kasutamist

Ravimit võib hoida maksimaalselt 4 nädalat kuni 25C ja otsese kuumuse või valguse eest kaitstult. Pensüstelit koos selles oleva kolbampulliga ei pea hoidma külmkapis.

Pärast igakordset süstimist tuleb pensüsteli kate pensüstelile tagasi panna, et kaitsta seda valguse eest.

6.4 Säilitamise eritingimused

Avamata kolbampullid

Hoida külmkapis (2C...8C).

Mitte hoida sügavkülmas.

Ärge asetage Lantus’t külmkapi sügavkülmutusosa või külmabrikettidega kõrvuti.

Hoida kolbampull välispakendis valguse eest kaitstult.

Kasutusele võetud kolbampullid

Ettevaatusabinõude kohta säilitamisel vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

3 ml süstelahust kolbampullis (I tüüpi värvitu klaas) musta värvi kolvi (broombutüülkumm), pealdisega (alumiiniumäärik) ja korgiga (bromobutüülkumm või polüisopreenlaminaat ja broombutüülkumm). Klaasist kolbampull on püsivalt kinnitatud läbipaistvasse mahutisse ja ühendatud plastikmehhanismiga, mille ühes otsas on keermega varras.

Pakendis on 1, 3, 4, 5, 6, 8, 9 või 10 kolbampulli OptiClik’is kasutamiseks. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Lantus’t ei tohi segada või lahjendada teiste insuliinidega. Segamine või lahjendamine võib muuta aja/toime profiili ning segamine võib põhjustada sademe teket.

OptiClik’is kasutamiseks mõeldud kolbampulli kasutatakse ainult OptiClik’is ja vastavalt seadme tootja poolt väljastatud kasutamisjuhendile.

Tootja pensüsteli kasutamisjuhendit tuleb kolbampulli sisestamisel, nõela paigaldamisel ning insuliini süstimisel hoolikalt järgida.

Kui OptiClik on vigastatud või ei tööta korralikult (mehhaanilise vigastuse tõttu), tuleb see hävitada ning kasutada uut pensüstelit.

Enne pensüstelisse asetamist tuleb kolbampulli hoida 1...2 tundi toatemperatuuril. Kontrolli kolbampulli enne kasutamist. Kasutamine on lubatud ainult juhul, kui kolbampull on terve ja lahus on selge, värvitu, selles ei ole nähtavaid osakesi ja selle konsistents on veetaoline. Kuna Lantus on lahus, ei vaja see enne tarvitamist lahustamist.

Enne süstimist tuleb kolbampullist eemaldada õhumullid (vt pensüsteli kasutamisjuhendit). Tühje kolbampulle ei tohi uuesti täita.

Juhul, kui pensüstel ei tööta (vt pensüsteli kasutamisjuhendit), võib kolbampullis oleva lahuse tõmmata süstlasse (mis sobib insuliinile kontsentratsiooniga 100 ühikut/ml) ja seejärel süstida.

Enne igat süstimist peab alati kontrollima insuliini märgistust, et vältida ravivigu insuliinglargiini ja teiste insuliinide segiajamise tõttu (vt lõik 4.4).

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Sanofi-Aventis Deutschland GmbH, D-65926 Frankfurt am Main, Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER(NUMBRID)

EU/1/00/134/022-029

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 9. juuni 2000

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 9. juuni 2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel