Kinzalmono - Kinzalmono kokkuvõte üldsusele

Kinzalmono on ravim, mis sisaldab toimeainena telmisartaani. Ravimit turustatakse valgete tablettidena (ümmargused 20 mg, piklikud 40 ja 80 mg).

Milleks Kinzalmonot kasutatakse?

Kinzalmonot kasutatakse essentsiaalse hüpertensiooni (kõrgvererõhutõve) ravimiseks täiskasvanud patsientidel. Essentsiaalne tähendab, et kõrgvererõhutõbe ei põhjusta ükski teine haigus.
Kinzalmonot kasutatakse ka kardiovaskulaarsete (südame-veresoonkonna) häirete, näiteks infarkti või insuldi ennetamiseks. Ravimit kasutatakse patsientidel, kellel on olnud trombootilisi tüsistusi (nt südamehaigus, infarkt või arterite haigus) või kellel on II tüüpi diabeet (suhkurtõbi), mis on kahjustanud elundeid (nt silmi, südant või neere).
Seda ravimit saab üksnes retsepti alusel.

Kuidas Kinzalmonot kasutatakse?

Essentsiaalse hüpertensiooni raviks on soovitatav Kinzalmono annus 40 mg üks kord ööpäevas, kuid mõnele patsiendile võib piisata ka annusest 20 mg. Kui see ei alanda vererõhku, võib annust suurendada 80 mg-ni või täiendada ravi muu kõrgvererõhuravimiga, näiteks hüdroklorotiasiidiga.
Kardiovaskulaarsete häirete ennetamiseks on soovituslik annus 80 mg üks kord ööpäevas. Arst peab Kinzalmono ravi alguses tähelepanelikult jälgima patsiendi vererõhku ning ta võib otsustada vererõhku vähendavat annust kohandada.

Kuidas Kinzalmono toimib?

Kinzalmono toimeaine telmisartaan on angiotensiin II retseptori antagonist, mis blokeerib organismi hormooni angiotensiin II toime. Angiotensiin II on tugev vasokonstriktor (veresooni ahendav aine). Blokeerides retseptorid, millele angiotensiin II tavaliselt kinnitub, peatab telmisartaan hormooni toime ja võimaldab veresoontel laieneda. See vähendab vererõhku ja kõrgvererõhuga seotud riske, näiteks infarkti või insuldi riski. Samuti võimaldab ravim südamel lihtsamini verd pumbata, mis aitab vähendada tulevasi kardiovaskulaarseid häireid.

Kuidas Kinzalmonot uuriti?

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi korral uuriti Kinzalmonot 2647 patsiendil, kes võtsid kas ainult Kinzalmonot või Kinzalmonot koos hüdroklorotiasiidiga. Kinzalmono eri annuste toimet võrreldi platseebo (näiva ravimi) ja teiste kõrgvererõhuravimite (atenolool, lisinopriil, enalapriil, amlodipiin)
toimega. Efektiivsuse põhinäitaja oli diastoolse vererõhu (kahe südamelöögi vaheline ehk nn alumine vererõhk) alanemine.
Kardiovaskulaarsete häirete ennetamiseks uuriti üks kord ööpäevas manustatava 80 mg Kinzalmono mõju ühes põhiuuringus, milles osales ligikaudu 26 000 vähemalt 55-aastast patsienti, kellel oli südame- või arterite haigus, oli olnud infarkt või kellel oli suhkurtõbi ja suur kardiovaskulaarse häire risk. Kinzalmono toimet võrreldi ramipriili toimega (teine kardivaskulaarseid häireid ennetav ravim) ja mõlema ravimi koostoimega. Efektiivsuse põhinäitaja oli nende patsientide arvu vähenemine, kes surid või vajasid haiglaravi või said infarkti või insuldi. Patsiente jälgiti keskmiselt neli ja pool aastat.

Milles seisneb uuringute põhjal Kinzalmono kasulikkus?

Essentsiaalse hüpertensiooni ravis oli Kinzalmono diastoolse vererõhu vähendamisel efektiivsem kui platseebo ja toime kõrgvererõhule sarnanes teiste kõrgvererõhuravimite toimega.
Kardiovaskulaarsete häirete ennetamisel oli Kinzalmono mõju sarnane ramipriili mõjuga: ligikaudu 17% patsientidest suri, vajas kardiovaskulaarsete häirete tõttu haiglaravi või sai südameinfarkti või insuldi. Kahe ravimi kombinatsioon ei olnud efektiivsem kui kumbki ravim eraldi manustatuna ja kõrvalnähtude risk suurenes.

Mis riskid Kinzalmonoga kaasnevad?

Kinzalmono kasutamisel esineb kõrvalnähte harva. 1–10 patsiendil 1000st on siiski esinenud järgmised kõrvalnähud: ülemiste hingamisteede nakkus (külmetus), sh kõri- ja ninakõrvalurgete põletik, kuseteede infektsioon, sh põieinfektsioon, aneemia (punaliblede vähesus), hüperkaleemia (vere liigne kaaliumisisaldus), depressioon, unetus, sünkoop (minestus), vertiigo (peapööritus), bradükardia (südameaeglus), hüpotensioon (madal vererõhk), düspnoe (õhupuudustunne), kõhuvalu, kõhulahtisus, düspepsia (kõrvetised), kõhupuhitus, oksendamine, hüperhidroos (liigne higistamine), kihelus, lööve, müalgia (lihasevalu), seljavalu, lihaskrambid, neeruprobleemid, sh äkiline neerupuudulikkus, valud rindkeres, asteenia (nõrkus) ja kreatiniini (lihaskoe lagunemise marker) suurenenud sisaldus veres. Hüpotensioon võib sagedamini esineda patsientidel, kes võtavad Kinzalmonot kardiovaskulaarsete häirete ennetamiseks. Kinzalmono kohta teatatud kõrvalnähtude täieliku loetelu leiate pakendi infolehelt.
Kinzalmonot ei tohi kasutada patsiendid, kes võivad olla telmisartaani või selle ravimi mis tahes muu koostisaine suhtes ülitundlikud (allergilised). Ravimit ei tohi kasutada rasedatel pärast esimest kolme raseduskuud. Ravimit ei soovitata kasutada raseduse esimesel kolmel kuul. Kinzalmonot ei tohi kasutada ka patsiendid, kellel on rasked maksa- või sapihäired.

Miks Kinzalmono heaks kiideti?

Inimravimite komitee otsustas, et Kinzalmono kasulikkus on suurem kui sellega kaasnevad riskid, ning soovitas anda ravimi müügiloa.

Muu teave Kinzalmono kohta

Euroopa Komisjon andis Kinzalmono müügiloa, mis kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil, 16. detsembril 1998. Müügiloa hoidja on Bayer Schering Pharma AG. Müügiluba on tähtajatu.
Euroopa avaliku hindamisaruande täistekst Kinzalmono kohta on siin.
Kokkuvõtte viimane uuendus: 12-2009.