Fabrazyme - Fabrazyme toote info LISA I

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fabrazyme 35 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga Fabrazyme’i viaal sisaldab nominaalkogusena 35 mg agalsidaas beetat. Pärast lahustamist

vastavalt 7,2 ml süsteveega sisaldab iga Fabrazyme’i viaal 5 mg/ml (35 mg/7 ml) agalsidaas beetat.

Seda lahust tuleb veel lahjendada (vt lõik 6.6).

Agalsidaas beeta on inimese -galaktosidaas A rekombinantne vorm ja seda toodetakse rekombinantse

DNA tehnoloogia abil, kasutades imetaja – hiina hamstri munasarja [Chinese Hamster Ovary (CHO)]

rakukultuuri. Rekombinantse vormi aminohappeline järjestus, samuti ka seda kodeerinud nukleotiidide

järjestus, on identsed -galaktosidaasi loodusliku vormiga.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraadi pulber.

Valge või valkjas lüofiliseeritud tükk või pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Fabrazyme on näidustatud pikaajaliseks ensüümasendusraviks Fabry haiguse diagnoosiga (alfagalaktosidaas

A puudulikkusega) patsientidel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi Fabrazyme’iga peab jälgima arst, kes on kogenud Fabry haiguse või teiste kaasasündinud

ainevahetushaigustega patsientide ravis.

Annustamine

Soovitatav Fabrazyme’i annus on 1 mg/kg kehakaalu kohta, manustatuna üks kord iga 2 nädala järel

intravenoosse infusioonina.

Kliinilistes uuringutes on kasutatud alternatiivseid annustamisskeeme. Ühes nendest uuringutest

kasutati algannust 1,0 mg/kg iga 2 nädala järel 6 kuu vältel ja pärast seda annust 0,3 mg/kg iga 2

nädala järel, mis suudab osadel patsientidel hoida ära GL-3 kuhjumise teatud tüüpi rakkudes. Nende

leidude pikaajaline kliiniline tähtsus ei ole siiski teada (vt lõik 5.1).

Infusiooniga seotud reaktsioonide tekkevõimaluse minimeerimiseks ei tohi esialgne infusioonikiirus

olla suurem kui 0,25 mg/min (15 mg/tunnis). Kui patsient talub seda hästi, siis võib järgnevate

infusioonide puhul infusioonikiirust järk-järgult suurendada.

Neerukahjustusega patsiendid

Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole annuste kohandamine vajalik.

Maksakahjustusega patsiendid

Maksapuudulikkusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud.

Eakad

Andmed Fabrazyme’i ohutuse ja efektiivsuse kohta üle 65-aastastel patsientidel puuduvad ning hetkel

pole nendele patsientidele ka annustamissoovitusi.

Lapsed

0...7-aastaste lastega ei ole uuringuid teostatud ning selles pediaatrilises vanusegrupis patsientidele ei

ole võimalik praeguse seisuga annustamissoovitust pakkuda, kuna ohutus ja tõhusus ei ole veel välja

selgitatud. 8...16-aastastel lastel ei ole annuste kohandamine vajalik.

Manustamisviis

Instruktsioonid ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmiseks ja lahjendamiseks, vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Eluohtlik ülitundlikkus (anafülaktiline reaktsioon) toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuna agalsidaas beeta (r-hαGAL) on rekombinantne proteiin, võib vähese või puuduva ensümaatilise

aktiivsusega patsientidel oodata IgG antikehade teket. Enamusel patsientidest tekkisid r-hαGAL

vastased IgG antikehad, tüüpiliselt 3 kuu jooksul pärast esimest Fabrazyme’i infusiooni. Kliiniliste

uuringute käigus täheldati enamikul seropositiivsetest patsientidest aja möödudes antikehade tiitri

langustendentsi (põhines ≥4-kordsel tiitri langusel kõrghetke ajal tehtud mõõtmisest viimase

mõõtmiseni, 40% patsientidest) tolerantsi teket (tuvastatavate antikehade puudumine tõendati kahe

järjestikuse radioimmunopretsipitatsioonanalüüsiga (RIP)) (14% patsientide seas) või platoo teket

(35% patsientidest).

Agalsidaas beeta (r-hαGAL) vastaste antikehadega patsientidel on suurem potentsiaal kogeda

infusiooniga seotud reaktsioone (IR), mis on defineeritud mistahes kõrvaltoimena infusioonipäeva

jooksul. Agalsidaas beeta taasmanustamisel nendele patsientidele peab olema ettevaatlik (vt lõik 4.8).

Antikehade taset tuleb korrapäraselt jälgida.

Kliiniliste uuringute käigus koges kuuskümmend seitse protsenti (67%) patsientidest vähemalt ühte

infusiooniga seotud reaktsiooni (vt lõik 4.8). Aja möödudes IR sagedus langes. Kliinilistes uuringutes

agalsidaas beetaga ravitud patsiendid, kes kogesid kergeid või mõõdukaid infusiooniga seotud

reaktsioone, on jätkanud ravi pärast infusioonikiiruse vähendamist (~0,15 mg/min; 10 mg/t) ja/ või

premedikatsiooni antihistamiinsete ainete, paratsetamooli, ibuprofeeni ja/või kortikosteroididega.

Nagu mistahes valku sisaldava intravenoosse ravimi puhul on võimalikud allergilised

ülitundlikkusreaktsioonid.

Mõned patsiendid on kogenud reaktsioone, mis viitavad otsesele (I tüüpi) ülitundlikkusele.

Ägedate allergiliste või anafülaktilist tüüpi reaktsioonide tekkimisel tuleb kaaluda viivitamatut

Fabrazyme’i manustamise lõpetamist ning alustada asjakohast ravi. Tuleb järgida kehtivaid

erakorralise ravi standardeid. Fabrazyme´i on ettevaatusega taasmanustatud kõigile 6 patsiendile,

kellel leiti IgE antikehad või kellel oli kliinilise uuringu jooksul positiivne nahatesti tulemus

Fabrazyme´ile. Selle uuringu ajal katsetati taasmanustamist madala annuse ja vähendatud

infusioonikiirusega (1/2 raviannusest ja 1/25 algsest soovitatud standardkiirusest). Kui patsient talub

infusiooni, võib annust suurendada raviannuseni, mis on 1mg/kg, ning infusioonikiirust võib

suurendada aeglaselt ülespoole tiitrides, vastavalt talutavusele.

Fabrazyme’i ravitoime neerudele võib kaugelearenenud neeruhaigusega patsientidel olla ebapiisav.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeuuringuid ja in vitro metabolismi uuringuid ei ole läbi viidud. Agalsidaas beeta ei ole oma

metabolismi tõttu tõenäoliselt seotud tsütokroom P450 vahendatud ravimite koostoimetega.

Fabrazyme´i ei tohi manustada koos klorokviini, amiodarooni, benokviini või gentamütsiiniga

rakusisese -galaktosidaasi aktiivsuse pärssimise teoreetilise võimaluse tõttu.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Agalsidaas beeta kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet embrüo/loote arengule (vt lõik 5.3).

Fabrazyme´i ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik.

Imetamine

Agalsidaas beeta võib erituda rinnapiima. Kuna pole andmeid toimete kohta vastsündinutele, kes on

eksponeeritud agalsidaas beetale rinnapiima kaudu, siis soovitatakse rinnaga toitmine Fabrazyme

kasutamise ajal lõpetada.

Fertiilsus

Uuringuid Fabrazyme’i võimaliku kahjuliku toime kohta fertiilsusele ei ole läbi viidud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Fabrazyme võib omada kerget toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele Fabrazyme’i

manustamise päeval, sest võivad tekkida pearinglus, somnolentsus, peapööritus ja minestamine (vt

lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes teatatud kõrvaltoimed, mida võib seostada Fabrazyme’i manustamisega annuses

1 mg/kg kokku 168 patsiendile (154 meessoost ja 14 naissoost) minimaalselt 1 infusioonist kuni

maksimaalset 5-aastase ravini Fabrazyme’iga, on reastatud organsüsteemide ja sageduse alusel (väga

sage ≥ 1/10; sage ≥ 1/100 kuni < 1/10 ja aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100) alljärgnevas tabelis.

Kõrvaltoime esinemine üksikul patsiendil on määratletud harvana, arvestades ravitud patsientide

suhteliselt väikest arvu. Kõrvaltoimed, mis ilmnesid üksnes turustamisjärgsel perioodil, on samuti

loetletud alljärgnevas tabelis tähistatuna „teadmata“ (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Enamik kõrvaltoimed olid kerged kuni mõõdukad:

Antud tabelis kirjeldab ≥1% kõrvaltoimete esinemist 2 või enamal patsiendil.

Kõrvalnähtude terminoloogia põhineb Registreerimisala Meditsiinisõnastikul (MedDRA).

Sagedaseimad infusiooniga seotud reaktsioonid olid palavik ja külmavärinad. Lisaks esines kerge või

mõõdukas düspnoe, hüpoksia (hapnikusaturatsiooni langus), pigistustunne kurgus, ebamugavustunne

rindkeres, punetus, pruuritus, urtikaaria, näo turse, angioneurootiline turse, riniit, bronhospasm,

tahhüpnoe, kuuldav hingeldus, hüpertensioon, hüpotensioon, tahhükardia, südamepekslemine,

kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, infusiooniga seotud valu sh valu jäsemetes, müalgia ja peavalu.

Infusiooniga seotud reaktsioonide tekkimisel kasutati infusioonikiiruse vähendamist koos

mittesteroidsete põletikuvastaste ainete, antihistamiinsete ainete ja/või kortikosteroidide

manustamisega. Vähemalt üks infusiooniga seotud reaktsioon esines kuuekümne seitsmel protsendil

(67%) patsientidest. Reaktsioonide sagedus vähenes aja möödudes. Enamik neist reaktsioonidest oli

tingitud IgG antikehade tekkimisest ja/või komplemendi aktiveerumisest. Piiratud arvul patsientidel

tekkisid IgE antikehad (vt lõik 4.4).

Lapsed

Piiratud andmed viitavad sellele, et Fabrazyme’i ravi ohutusprofiil pediaatrilistel patsientidel (vanuses

üle 7 aasta) ei erine täiskasvanutel täheldatust.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamisest ei ole teatatud. Kliinilistes uuringutes kasutati annuseid kuni 3 mg/kg kehakaalu kohta.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised seedetrakti ja ainevahetust mõjutavad ained, ensüümid.

ATC-kood: A16AB04.

Fabry haigus on pärilik heterogeenne ja multisüsteemne progresseeruv haigus, mis esineb nii meestel

kui naistel. Haigusele on iseloomulik -galaktosidaasi puudulikkus. -galaktosidaasi vähenenud

aktiivsus või puudumine põhjustab globotriaosüültseramiidi (GL-3) kuhjumise paljude rakkude,

sealhulgas endoteeli- ja parenhüümirakkude lüsosoomidesse, mistõttu tekib kliinilise seisundi

eluohtlik halvenemine renaalsete, kardiaalsete ja tserebrovaskulaarsete komplikatsioonide tõttu.

Ensüümasendusravi eesmärgiks on ensümaatilise aktiivsuse taastamine tasemel, mis oleks küllaldane

kuhjuvate ainete eemaldamiseks kudedest, ning mille abil oleks enne pöördumatute muutuste teket

võimalik nende organite funktsiooni progresseeruvat häirumist vältida ja talitlust stabiliseerida ja

taastada.

Intravenoosse infusiooni järgselt eemaldatakse agalsidaas beeta kiiresti vereringest ja viiakse

vaskulaarsete endoteelirakkude ja parenhüümirakkude lüsosüümidesse, tõenäoliselt mannoos-6

fosfaadi, mannoosi ja asialoglükoproteiini retseptorite abil.

Fabrazyme’i efektiivsust ja ohutust uuriti ühes uuringus lastega, ühes annusemääramise uuringus,

kahes topeltpimemeetodil teostatud platseebokontrolliga uuringus ning ühes avatud jätkuuuringus nii

mees- kui naispatsientidel.

Annusemääramise uuringus hinnati ravimi toimet annuses 0,3, 1,0 ja 3,0 mg/kg, manustatuna üks kord

iga 2 nädala järel, ning 1,0 ja 3,0 mg/kg toimet, manustatuna iga 2 päeva järel. Kõikide annuste korral

täheldati GL-3 vähenemist neerudes, südames, nahas ja plasmas. Plasma GL-3 kliirens sõltus annusest,

kuid oli vähem kooskõlas annusega 0,3 mg/kg. Lisaks osutusid ka infusiooniga seotud reaktsioonid

annusest sõltuvaks.

Esimeses platseebokontrollitud kliinilises uuringus oli Fabrazyme efektiivne GL-3 eemaldamisel neeru

vaskulaarsest endoteelist pärast 20-nädalast ravi. See saavutati 69% (20/29) Fabrazyme’iga ravitud

patsientidest, kuid mitte ühelgi platseebot saanud patsientidest (p<0,001). Leidu kinnitas ka GL-3

inklusioonide statistiliselt oluline vähenemine neerudes, südames ja nahas ning erinevates organites,

agalsidaas beetaga ravitud patsientidel, võrreldes platseebot saanud patsientidega (p<0,001). Püsivat

GL-3 kliirensit neeru vaskulaarses endoteelis pärast ravi agalsidaas beetaga demonstreeriti ka selle

uuringu avatud jätkuuuringus. See saavutati 47 patsiendil neist 49-st, kelle kohta oli andmeid kuuendal

kuul (96%) ning 8 patsiendil neist 8-st (100%), kelle kohta oli andmeid uuringu lõpus (ravi kestus kuni

5 aastat). GL-3 kliirens saavutati ka mitmes teises neeruraku tüübis. Plasma GL-3 tasemed

normaliseerusid ravi käigus kiiresti ning püsisid normaalsetena 5 aasta vältel.

Neerufunktioon, mõõdetuna glomerulaarfiltratsiooni määra ja seerumi kreatiniinisisalduse, aga ka

proteinuuria abil püsis stabiilsena enamikul patsientidest. Mõnedel kaugelearenenud neeruhaigusega

patsientidel oli Fabrazyme’i raviefekt neerufunktsioonile siiski piiratud.

Kuigi spetsiifilisi uuringuid, hindamaks mõju neuroloogilistele nähtudele ja sümptomitele ei ole

tehtud, viitavad uuringutulemused sellele, et patsientidel võivad asendusteraapia mõjul väheneda valud

ning paraneda elukvaliteet.

Eesmärgiga kindlaks teha, kas Fabrazyme vähendab renaalsete, kardiaalsete või tserebrovaskulaarsete

komplikatsioonide riski või suremust, viidi läbi teine, 82 patsienti hõlmav, topeltpime,

platseebokontrolliga uuring. Kliiniliste haigusjuhtude sagedus oli oluliselt madalam Fabrazyme’iga

ravitud patsientide hulgas, võrreldes platseebogrupi patsientidega (ravikavatsuse populatsioonis oli

riski vähenemine = 53% (p=0,0577) ja protokollipõhises populatsioonis = 61 % (p=0,0341)). Tulemus

kehtis samaväärselt nii renaalsete, kardiaalsete kui ka tserebrovaskulaarsete juhtude kohta.

Uuringute tulemused näitasid, et ravi Fabrazyme’iga annuses 1 mg/kg, manustatuna igal teisel nädalal,

on kliiniliselt kasulik võtmetähtsusega kliiniliste tulemusnäitajate osas varajase ja kaugelearenenud

Fabry haigusega patsientidel. Haigus on aeglaselt progresseeruv, mistõttu on parimate tulemuste

saavutamiseks väga oluline haiguse varajane avastamine ning ravi.

Lisauuringusse kaasati 21 meespatsienti, et jälgida GL-3 puhastumist neerude ja naha kudedes

alternatiivse annustamisskeemi korral. 24-nädalasele ravile annuses 1mg/kg igal teisel nädalal

järgnenud annustamisskeem 0,3 mg/kg iga 2 nädala järel 18 kuu vältel suutis enamikul patsientidest

säilitada rakulise GL-3 puhastumist neerukapillaaride endoteelis, muudes neerurakkudes ja nahas

(naha pinnakihi kapillaride endoteelis). Siiski võivad IgG antikehad mõnedel patsientidel väiksema

annuse korral omada rolli GL-3 puhastumises. Uuringu ülesehitusest tulenevate piirangute tõttu

(patsientide väike arv) ei saa teha lõplikke järeldusi säilitusravi annustamisskeemi kohta, kuid leiud

näitavad, et pärast esialgset küllastusannust 1,0 mg/kg iga 2 nädala järel, võib järgnev annus 0,3 mg/kg

iga 2 nädala järel olla mõnedel patsientidel piisav GL-3 puhastumise säilitamiseks.

Turustamisjärgselt saadi kogemus patsientidega, kes alustasid ravi annusega 1 mg/kg iga 2 nädala järel

ja kellele seejärel manustati pikema perioodi jooksul vähendatud annuseid. Mõnede patsientide puhul

teatati mõnede järgmiste sümptomite sagenemisest: valu, paresteesia ja diarröa, samuti südame-,

kesknärvisüsteemi- ja neerusümptomid. Teatatud sümptomid meenutasid Fabry haiguse loomulikku

kulgu.

Lapsed

Avatud pediaatrilises uuringus raviti kuutteist Fabry haigusega patsienti (vanuses 8…16 aastat; 14

mees- ja 2 naissoost patsienti) ühe aasta jooksul. GL-3 kliirens nahapinna vaskulaarses endoteelis

saavutati kõigil patsientidel, kellel lähteseisundis oli GL-3 akumulatsioon. 2 naissoost patsiendil oli

lähteseisundis GL-3 akumulatsioon nahapinna vaskulaarses endoteelis vähene või puudus, mistõttu

järeldus kehtib ainult meessoost patsientide kohta.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Pärast agalsidaas beeta intravenoosset manustamist täiskasvanutele annustes 0,3 mg, 1 mg ja 3 mg/kg

kehakaalu kohta suurenesid AUC väärtused rohkem kui annusest sõltuvalt, tulenevalt kliirensi

langusest, mis viitab küllastunud kliirensile. Eliminatsiooni poolväärtusaeg oli annusest sõltuv ja

kõikus vahemikus 45 kuni 100 minutit.

Pärast agalsidaas beeta intravenoosset manustamist täiskasvanutele infusiooniajaga ligikaudu 300

minutit ja annuses 1 mg/kg kehakaalu kohta kahenädalase vahega oli maksimaalne kontsentratsioon

plasmas Cmax keskmiselt vahemikus 2000…3500 ng/ml, samas kui AUCinf kõikus vahemikus

370…780 g min/ml. Vss oli vahemikus 8,3...40,8 l, plasma kliirens 199...345 ml/min ja keskmine

eliminatsiooni poolestusaeg 80…120 minutit.

Agalsidaas beeta on valk ja tema metaboolne lõhustumine toimub eeldatavasti peptiidsidemete

hüdrolüüsi kaudu. Järelikult ei tohiks nõrgenenud maksafunktsioon kliiniliselt oluliselt mõjutada

agalsidaas beeta farmakokineetikat. Agalsidaas beeta renaalset eliminatsiooni peetakse kliirensi

vähemtähtsaks kõrvalteeks.

Lapsed

Fabrazyme’i farmakokineetikat uuriti ka 15 pediaatrilisel patsiendil (vanuses 8,5 kuni 16 aastat,

kehakaaluga 27,1 kuni 64,9 kg). Kehakaal ei mõjutanud nendel patsientidel agalsidaasi kliirensit.

Algne kliirens oli 77 ml/min, jaotusruumalaga püsitasakaalu tingimustes (Vss) 2,6 l; poolväärtusaeg oli

55 minutit. Pärast IgG serokonversiooni vähenes kliirens tasemele kuni 35 ml/min, Vss suurenes

tasemele kuni 5,4 l ning poolväärtusaeg pikenes kuni 250 minutini. Nende muutuste netomõju pärast

serokonversiooni oli süsteemse saadavuse 2…3-kordne suurenemine AUC ja Cmax põhjal.

Serokonversioonijärgse süsteemse saadavuse suurenemisega seoses ei täheldatud neil patsientidel

ootamatuid ohutusega seonduvaid probleeme.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilised andmed, tuginedes uuringutele farmakoloogilise ohutuse, üksikannuse toksilisuse ja

korduva manustamise toksilisuse ja embrüonaalse/lootetoksilisuse kohta, ei näita ohtu inimestele.

Uuringuid teiste arengustaadiumite kohta ei ole läbi viidud. Genotoksilist ja kartsinogeenset toimet ei

tohiks esineda.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mannitool

Ühealuseline naatriumfosfaat monohüdraat

Kahealuseline naatriumfosfaat heptahüdraat

6.2 Sobimatus

Sobivust käsitlevate uuringute puudumise tõttu ei tohi Fabrazyme´i segada teiste ravimitega samasse

infusiooni.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Lahustatud ja lahjendatud lahused

Mikrobioloogilisest aspektist lähtudes peab lahuse kohe ära kasutama. Kui lahust kohe ei tarvitata,

vastutab säilitustingimuste ja kasutamiseelsete tingimuste eest kasutaja. Valmistatud lahust ei tohi

säilitada, vaid see tuleb kohe lahjendada; ainult lahjendatud lahust võib hoida kuni 24 tundi

temperatuuril 2C…8C.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2C...8C).

Manustamiskõlblikuks muudetud ja lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Fabrazyme 35 mg on läbipaistvast, I tüüpi klaasist 20 ml viaalides. Sulgur koosneb silikooniga kaetud

butüülkorgist ja ärarebitava plastkaanega alumiiniumkattest.

Pakendi suurused: 1, 5 ja 10 viaali pakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Infusioonlahuse kontsentraadi pulber tuleb lahustada süsteveega, lahjendada 0,9% naatriumkloriidi

intravenoosse lahusega ja seejärel manustada intravenoosse infusioonina. Järgige aseptikat

1. Määrake individuaalselt, patsiendi kehakaalust lähtuvalt, lahustamiseks vajalike viaalide arv ja

võtke vajaminevad viaalid külmkapist, et nad saavutaksid ruumis oleva temperatuuri (ligikaudu

30 minuti jooksul). Iga Fabrazyme’i viaal on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks.

Lahustamine

2. Lahustage iga Fabrazyme 35 mg viaali sisu 7,2 ml süsteveega. Vältige süstevee äkilist lisamist

pulbrile ja lahuse vahtuajamist. Selleks tuleb süstevesi tilkhaaval lisada viaali külge mööda ning

mitte otseselt lüofiliseeritud ravimile. Keerake ja kallutage iga viaali õrnalt. Ärge pöörake viaali

ümber, keerutage ega raputage seda.

3. Lahustatud lahus sisaldab 5 mg agalsidaas beetat milliliitris ning on väljanägemiselt selge ja

värvitu. Lahuse pH on ligikaudu 7,0. Enne edasist lahjendamist kontrollige visuaalselt igas

viaalis olevat lahust lahustumata osakeste ja värvuse suhtes. Ärge kasutage lahust, kui selles

esineb võõrkehasid või selle värv on muutunud.

4. Pärast lahustamist on soovitatav saadud kontsentraat kohe lahjendada, et takistada

valgukogumite moodustumist edaspidi.

5. Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

Lahjendamine

6. Enne patsiendi jaoks vajaliku annuse Fabrazyme’i lahjendatud lahuse lisamist 0,9%

naatriumkloriidi intravenoossele lahusele on infusioonikotist soovitav eelnevalt eemaldada sama

kogus füsioloogilist lahust.

7. Eemaldage infusioonikotis olev õhuruum, et vähendada õhu/vedeliku kokkupuutepinda.

8. Tõmmake igast viaalist aeglaselt välja 7,0 ml (võrdub 35 mg) lahjendatud lahust kuni saate

patsiendi annuse jaoks vajaliku koguse. Ärge kasutage filtriga nõelu ja vältige lahuse

vahtuminekut.

9. Seejärel süstige lahjendatud lahus otse 0,9% naatriumkloriidi intravenoosseks kasutamiseks

mõeldud lahusesse (mitte infusioonikotti jäänud õhuruumi) kuni lõppkonsentratsioonini

vahemikus 0,05 mg/ml kuni 0,7 mg/ml. Määrake 0,9% naatriumkloriidi infusioonilahuse

kogumaht (50 ja 500 ml vahel) vastavalt individuaalsele annusele. Alla 35 mg suuruste annuste

puhul kasutage vähemalt 50 ml, 35 kuni 70 mg suuruste annuste puhul kasutage vähemalt 100

ml, 70 kuni 100 mg suuruste annuste puhul kasutage vähemalt 250 ml ning suuremate kui 100

mg suuruste annuste puhul kasutage vaid 500 ml Lahjendatud lahuse segamiseks pöörake

infusioonikott õrnalt ümber või muljuge seda kergelt. Ärge raputage infusioonikotti ega

liigutage seda ülemäära.

Manustamine

10. Lahjendatud lahus on soovitav manustada läbi madala valgusiduvusega 0,2 μm filtriga

infusioonisüsteemi, et eemaldada kõik valguosakesed, mis vähendavad agalsidaas beeta

aktiivsust. Võimalike infusiooniga seotud reaktsioonide vältimiseks ei tohi esialgne

infusioonikiirus ületada 0,25 mg/min (15 mg/tunnis). Kui patsient talub seda hästi, siis võib

järgnevate infusioonide puhul infusioonikiirust järk-järgult suurendada.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Genzyme Europe B.V., Gooimeer 10, NL-1411 DD Naarden, Holland.

8. MÜÜGILOA NUMBRID

EU/1/01/188/001-003

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 03/08/2001

Viimase uuendamise kuupäev: 03/08/2006

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel