Esbriet
Artikli sisukord
I LISA
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
Käesoleva ravimi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut
ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest.
Kõrvaltoimetest teavitamise kohta vt lõik 4.8.
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Esbriet 267 mg kõvakapslid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga kapsel sisaldab 267 mg pirfenidooni.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Kõvakapsel (kapsel)
Valget kuni helekollast pulbrit sisaldavad kaheosalised kapslid, millel on sinine läbipaistmatu
kapslikeha ja kuldne kapslikate pruuni kirjaga „InterMune 267 mg”.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Esbriet on näidustatud kerge kuni mõõduka idiopaatilise kopsufibroosi raviks täiskasvanutel.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi Esbrietiga peab alustama ja kontrollima idiopaatilise kopsufibroosi diagnoosimises ja ravis
kogenud eriarst.
Annustamine
Täiskasvanud
Ravi alustamisel tuleb annus 14 päeva jooksul tiitrida soovitatava ööpäevase annuse 9 kapslini
ööpäevas nii:
• 1.–7. päev: 1 kapsel 3 korda ööpäevas (801 mg ööpäevas)
• 8.–14. päev: 2 kapslit 3 korda ööpäevas (1602 mg ööpäevas)
• Alates 15. päevast: 3 kapslit 3 korda ööpäevas (2403 mg ööpäevas)
Esbrieti soovitatav ööpäevane annus idiopaatilise kopsufibroosiga patsientidele on kolm 267 mg kapslit
võetuna 3 korda ööpäevas koos toiduga, st kokku 2403 mg ööpäevas.
Ühelgi patsiendil ei soovitata võtta suuremaid annuseid kui 2403 mg ööpäevas.
Patsientidel, kellel jääb Esbriet võtmata vähemalt 14 järjestikusel päeval, tuleb ravi alustada uuesti,
korrates 14-päevast tiitrimisskeemi täieliku soovitusliku ööpäevase annuseni.
Kui ravi katkeb vähem kui 14 järjestikuseks päevaks, võib ilma tiitrimata jätkata varasema soovitusliku
ööpäevase annuse võtmist.
Annuse kohandamine ja muud ohutu kasutamise kaalutlused
Gastrointestinaalsed häired: kui patsientidel ilmneb ravi talutamatus tingituna gastrointestinaalsetest
kõrvaltoimetest, tuleb neile korrata nõuannet võtta ravimit koos toiduga. Kui sümptomid püsivad, võib
Esbrieti annust vähendada koos toiduga võetava 1–2 kapslini (267–534 mg) 2–3 korda ööpäevas, mis
vastavalt taluvusele suurendatakse uuesti soovitusliku ööpäevase annuseni. Kui sümptomid jätkuvad,
võib patsientidel soovitada ravi 1–2 nädalaks katkestada, et sümptomid saaksid leeveneda.
Fotosensitiivsusreaktsioon või lööve: kui patsientidel ilmneb kerge kuni mõõdukas
fotosensitiivsusreaktsioon või lööve, tuleb neile korrata nõuannet kasutada iga päev päikesekaitsekreemi
ja vältida otsest päikesevalgust (vt lõik 4.4). Esbrieti annust võib vähendada 3 kapslini ööpäevas (1
kapsel 3 korda ööpäevas). Kui lööve kestab üle 7 päeva, tuleb Esbrieti kasutamine 15 päevaks
katkestada ja seejärel suurendada annust järk-järgult soovitusliku ööpäevase annuseni nagu ravi
alguses.
Kui patsientidel ilmneb raske fotosensitiivsusreaktsioon või lööve, tuleb neile soovitada ravi lõpetada ja
pöörduda arsti poole (vt lõik 4.4). Pärast lööbe kadumist võib hakata Esbrieti uuesti kasutama ja arsti
äranägemisel suurendada annust järk-järgult soovitusliku ööpäevase annuseni.
Maksatalitlus: kui alaniini ja/või aspartaadi aminotransferaaside (ALAT/ASAT) aktiivsus on oluliselt
tõusnud koos bilirubiini kontsentratsiooni suurenemisega või ilma selleta, tuleb Esbrieti annust
kohandada või ravi katkestada vastavalt lõigu 4.4 juhistele.
Patsientide erirühmad
Eakad patsiendid
65-aastastel ja vanematel patsientidel ei ole annust kohandada vaja (vt lõik 5.2).
Maksapuudulikkus
Kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega (Childi-Pugh’ klassid A ja B) patsientidel ei ole annust
kohandada vaja. Osadel kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel võib pirfenidooni
kontsentratsioon plasmas siiski suureneda, mille tõttu tuleb olla ettevaatlik Esbrieti kasutamisel selles
patsiendirühmas. Patsiente tuleb toksilisusnähtude osas hoolikalt jälgida, eriti kui nad võtavad samal
ajal teadaolevat CYP1A2 inhibiitorit (vt lõike 4.5 ja 5.2). Esbrieti ei ole uuritud raske
maksapuudulikkusega ega lõppstaadiumis maksahaigusega patsientidel, mille tõttu ei tohi Esbrieti
selliste seisundite korral kasutada (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Ravi jooksul on soovitatav jälgida
maksatalitluse näitajaid ning nende tõusu korral võib olla vaja annust kohandada (vt lõik 4.4 ja 5.2).
Neerupuudulikkus
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel ei ole annust kohandada vaja. Esbrieti ei tohi
kasutada raske neerupuudulikkusega (CrCl < 30 ml/min) ega lõppstaadiumis oleva neeruhaigusega
patsientidel, kes vajavad dialüüsravi (vt lõigud 4.3 ja 5.2).
Lapsed
Asjakohane näidustus Esbrieti kasutamiseks idiopaatilise kopsufibroosi ravimiseks lastel puudub.
Manustamisviis
Esbriet tuleb tervelt koos veega alla neelata ning võtta koos toiduga, et vähendada iivelduse ja
peapöörituse tekkimise tõenäosust (vt lõigud 4.8 ja 5.2).
4.3 Vastunäidustused
• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Samaaegne fluvoksamiini kasutamine (vt lõik 4.5).
• Raske maksapuudulikkus või lõppstaadiumis maksahaigus (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
• Raske neerupuudulikkus (CrCl < 30 ml/min) või lõppstaadiumis olev neeruhaigus, mis
vajab dialüüsravi (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Maksatalitlus
Esbrietiga ravitavatel patsientidel on kirjeldatud ALAT ja ASAT tõusu > 3 × üle referentsvahemiku
ülemise piiri (ULN). Nendega on harva kaasnenud seerumi üldbilirubiini taseme samaaegne tõus.
Maksatalitluse analüüse (ALAT, ASAT ja bilirubiin) tuleb teha enne ravi alustamist Esbrietiga, esimese
6 kuu jooksul iga kuu aja tagant ja hiljem iga 3 kuu tagant (vt lõik 4.8). Kui maksa aminotransferaaside
aktiivsus tõuseb, tuleb Esbrieti annust kohandada või ravi katkestada alljärgnevate juhiste kohaselt. Kui
patsientidel sedastatakse ravi ajal ALAT, ASAT või bilirubiini kontsentratsiooni suurenemine, võib olla
vaja annust kohandada.
Soovitused ALAT/ASAT tõusu korral
Kui patsiendil tõuseb pärast ravi algust Esbrietiga aminotransferaaside aktiivsus > 3...≤ 5 × üle
referentsvahemiku ülemise piiri, tuleb maksafunktsiooni häirivate meditsiinitoodete kasutamine
lõpetada, välistada suurenemise muud võimalikud põhjused ja patsienti hoolikalt jälgida. Kui on
kliiniliselt asjakohane, tuleb Esbrieti annust vähendada või ravi katkestada. Kui maksatalitluse
analüüside väärtused on jälle normaalsed, võib taluvuse korral Esbrieti annuse järk-järgult suurendada
soovitusliku ööpäevase annuseni.
Kui patsiendil tõuseb aminotransferaasi aktiivsus ≤ 5 × üle referentsvahemiku ülemise piiri ja sellega
kaasnevad hüperbilirubineemia sümptomid, tuleb Esbrieti kasutamine lõpetada ja patsiendi ravi ei tohi
uuesti alustada.
Kui patsiendil tõuseb aminotransferaasi akiivsus > 5 × üle referentsvahemiku ülemise piiri, tuleb
Esbrieti kasutamine lõpetada ja patsiendi ravi ei tohi uuesti alustada.
Maksapuudulikkus
Mõõduka maksapuudulikkusega (Childi-Pugh’ klass B) patsientidel suurenes Esbrieti ekspositsioon
60% võrra. Esbrieti suurenenud ekspositsiooni võimalust arvesse võttes tuleb olla ettevaatlik selle
kasutamisel varem tekkinud kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega (Childi-Pugh’ klassid A ja B)
patsientidel. Patsiente tuleb toksilisuse märkide osas hoolikalt jälgida, eriti kui nad võtavad samal ajal
teadaolevat CYP1A2 inhibiitorit (vt lõigud 4.5 ja 5.2). Raske maksapuudulikkusega patsientidel ei ole
Esbrieti kasutamist uuritud ja neil ei soovitata seda kasutada.
Fotosensitiivsusreaktsioon või lööve
Ravi ajal Esbrietiga tuleb vältida või minimeerida vahetut kokkupuudet otsese päikesevalgusega (sh
solaariumivalgusega). Patsientidele tuleb soovitada kasutada iga päev päikesekaitsekreemi, kanda
päikese eest varjavaid riideid ja mitte kasutada muid meditsiinitooteid, mis teadaolevalt põhjustavad
fotosensitiivsust. Patsientidele tuleb anda korraldus teatada arstile fotosensitiivsusreaktsiooni ja lööbe
sümptomitest. Raskeid fotosensitiivsusreaktsioone esineb harva. Fotosensitiivsusreaktsiooni või lööbe
korral võib nii kerge- kui ka raskekujulistel juhtudel olla vaja annust kohandada või ravi ajutiselt
katkestada (vt lõik 4.2).
Peapööritus
Esbrieti võtvatel patsientidel on kirjeldatud peapööritust. Sel põhjusel peavad patsiendid enne vaimset
erksust või head koordinatsiooni nõudvate tegevuste alustamist välja selgitama, kuidas nad reageerivad
ravimile (vt lõik 4.7). Kliinilistes uuringutes esines peapööritust enamasti üksikjuhtudena ja enamasti oli
see mööduv; kestuse mediaanväärtus oli 22 päeva. Kui peapööritus ei leevene või süveneb, võib olla
põhjendatud Esbrieti annust kohandada või isegi ravi lõpetada.
Väsimus
Esbrieti võtvatel patsientidel on kirjeldatud väsimust. Sel põhjusel peavad patsiendid enne vaimset
erksust või head koordinatsiooni nõudvate tegevuste alustamist välja selgitama, kuidas nad reageerivad
ravimile (vt lõik 4.7).
Kehakaalu vähenemine
Esbrieti võtvatel patsientidel on kirjeldatud kehakaalu vähenemist (vt lõik 4.8). Arstid peavad jälgima
patsientide kehakaalu ja vajaduse korral, kui ilmneb kliiniliselt oluline kaalulangus, julgustama patsiente
suurendama oma toidu energiasisaldust.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Ligikaudu 70–80% pirfenidoonist metaboliseeritakse CYP1A2 kaudu ning vähesel määral muude CYPisoensüümide,
sh CYP2C9, 2C19, 2D6 ja 2E1 kaudu.
Greibimahla tarbimisega kaasneb CYP1A2 inhibeerimine ja pirfenidoonravi ajal tuleb seda vältida.
Fluvoksamiin ja CYP1A2 inhibiitorid
Esbrieti ja fluvoksamiini (tugev CYP1A2 inhibiitor, millel on inhibeeriv toime ka teistele CYPisoensüümidele
(CYP2C9, 2C19 ja 2D6)) koos manustamisel suurenes I faasi uuringus
mittesuitsetajatel pirfenidooni ekspositsioon 4 korda.
Esbriet on vastunäidustatud samal ajal fluvoksamiini kasutavatele patsientidele (vt lõik 4.3). Enne ravi
alustamist Esbrietiga tuleb fluvoksamiini kasutamine lõpetada ja vältida selle kasutamist ravi ajal, sest
see vähendab pirfenidooni eliminatsiooni. Pirfenidooniravi ajal tuleb vältida muid ravimeid, mis
inhibeerivad nii CYP1A2 kui ka vähemalt ühte muud pirfenidooni metabolismis osalevat CYPisoensüümi
(nt CYP2C9, 2C19 ja 2D6).
In vitro, in vivo ekstrapolatsioonid näitavad, et tugevatoimelised ja selektiivsed CYP1A2 inhibiitorid (nt
enoksatsiin) omavad potentsiaali suurendada pirfenidooni toimet ligikaudu 2 kuni 4 korda. Kui Esbrieti
kasutamist samaaegselt CYP1A2 inhibiitoriga ei ole võimalik vältida, tuleb Esbrieti annust vähendada
801 mg-ni päevas (üks kapsel, kolm korda päevas). Patsiente tuleb hoolikalt jälgida erakorralist
sekkumist vajavate kõrvaltoimete suhtes, mis on seotud Esbriet-raviga. Vajadusel katkestada Esbrietravi
(vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Esbrieti ja 750 mg tsiprofloksatsiini (mõõdukas CYP1A2 inhibiitor) samaaegsel koosmanustamisel
suurenes pirfenidooni ekspositsioon 81%. Kui tsiproflokatsiini annuses 750 mg kaks korda päevas ei ole
võimalik vältida, tuleks vähendada Esbrieti annust kuni 1602 mg-ni päevas (kaks kapslit kolm korda
päevas). Kui tsiprofloksatsiini kasutatakse annuses 250 mg või 500 mg üks või kaks korda päevas,
tuleks Esbrieti kasutada ettevaatusega.
Muude mõõdukate CYP1A2 inhibiitoritega (nt amiodaroon, propafenoon) ravitavatel patsientidel tuleb
Esbrieti kasutada ettevaatusega.
Eriti ettevaatlik tuleb olla CYP1A2 inhibiitorite samaaegsel kasutamisel koos pirfenidooni metabolismis
osaleva vähemalt ühe muu CYP-isoensüümi, nagu CYP2C9 (nt amiodaroon, flukonasool), 2C19 (nt
klooramfenikool) ja 2D6 (nt fluoksetiin, paroksetiin), tugeva inhibiitoriga.
Sigaretisuitsetamine ja ensüümi CYP1A2 indutseerivad ained
Ühes I faasi koostoimeuuringus hinnati sigaretisuitsetamise (ensüümi CYP1A2 indutseerija) mõju
Esbrieti farmakokineetikale. Pirfenidooni ekspositsioon oli suitsetajatel 50% mittesuitsetajatel
täheldatust. Suitsetamine võib suurendada maksaensüümide produktsiooni, mille tõttu võib kiireneda
ravimi elimineerimine ja väheneda ekspositsioon. Tugevate ensüümi CYP1A2 indutseerivate ainete
samaaegset kasutamist Esbrietiga ravimise ajal, sh suitsetamist tuleb vältida, sest on täheldatud seost
sigaretisuitsetamise ja CYP1A2 indutseeriva toime vahel. Pirfenidooniravi ajal ja enne seda tuleb
patsiente julgustada tugevate ensüümi CYP1A2 indutseerivate ainete kasutamist lõpetama ja
suitsetamisest loobuma.
Mõõdukate ensüümi CYP1A2 indutseerivate ainete korral (nt omeprasool) võib samaaegne kasutamine
teoreetiliselt põhjustada pirfenidooni plasmakontsentratsiooni vähenemist.
Samaaegne kasutamine koos muude ravimitega, mis tugevalt indutseerivad nii ensüümi CYP1A2 kui ka
muid pirfenidooni metabolismis osalevaid CYP-isoensüüme (nt rifampitsiin), võib põhjustada
pirfenidooni plasmakontsentratsiooni olulist vähenemist. Kui võimalik, tuleb selliste ravimite kasutamist
vältida.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Esbrieti kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt andmeid.
Loomkatsetel on täheldatud, et pirfenidoon ja/või selle metaboliidid läbivad platsenta, mille tõttu on
olemas tõenäosus, et pirfenidoon ja/või selle metaboliidid kogunevad lootevedelikku.
Suurte annuste korral (≥ 1000 mg ööpäevas) pikenes rottidel tiinus ja vähenes loote elujõulisus.
Ettevaatusabinõuna on soovitav vältida Esbrieti kasutamist raseduse ajal.
Imetamine
Ei ole teada, kas pirfenidoon või selle metaboliidid erituvad inimese rinnapiima. Kättesaadavad
loomkatsetel saadud farmakokineetikaandmed näitavad pirfenidooni ja/või selle metaboliitide eritumist
rinnapiima ning tõenäosust, et pirfenidoon ja/või selle metaboliidid kogunevad piima (vt lõik 5.3). Riski
rinnaga toidetavale lapsele ei saa välistada.
Rinnaga toitmise katkestamine või ravi lõpetamine tuleb otsustada arvestades imetamise kasu lapsele ja
ravi kasu emale.
Fertiilsus
Prekliinilistes uuringutes ei täheldatud kõrvaltoimeid fertiilsusele (vt lõik 5.3).
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid tehtud. Esbriet võib
põhjustada peapööritust ja väsimust, mis võivad mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.
4.8 Kõrvaltoimed
Esbrieti ohutust hinnati kliinilistes uuringutes, milles osales 1345 tervet vabatahtlikku ja patsienti.
Kliinilises uuringus, milles võrreldi Esbrieti 2403 mg ööpäevast annust platseeboga, teatati kõige
sagedamini (≥ 10%) järgmistest kõrvaltoimetest: iiveldus (Esbriet 32,8%; platseebo 13,3%), lööve
(28,7%; 8,6%), väsimus (22,3%; 13,3%), kõhulahtisus (21,7%; 13,5%), düspepsia (16,8%; 5,5%) ja
fotosensitiivsusreaktsioon (12,2%; 1,7%).
Kliinilistes uuringutes täheldati raskeid kõrvaltoimeid, mis esinesid sarnase sagedusega nii ööpäevas
2403 mg Esbrieti kui platseebot saanud patsientidel.
Tabelis 1 on loetletud kõrvaltoimed, mida teatati kahes 3. faasi alusuuringus osalenud ja Esbrieti
soovitatavas annuses 2403 mg ööpäevas saanud 345 patsiendil sagedusega ≥ 2%. Tabelis 1 on loetletud
ka turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimed. Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide järgi ja
mõlemas esinemissageduse rühmas (väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000
kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)) on need loetletud raskuse vähenemise järjekorras.
Tabel 1 Kõrvaltoimed organklasside ja MedDRA esinemissageduste konventsiooni järgi
Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage: ülemiste hingamisteede infektsioonid; kuseteede infektsioonid
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: kehakaalu vähenemine; anoreksia; söögiisu vähenemine
Psühhiaatrilised häired
Tabel 1 Kõrvaltoimed organklasside ja MedDRA esinemissageduste konventsiooni järgi
Sage: unetus
Närvisüsteemi häired
Sage: peapööritus; peavalu; somnolentsus; düsgeusia
Vaskulaarsed häired
Sage: kuumahood
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: düspnoe; köha; rögaeritusega köha
Seedetrakti häired
Väga sage: düspepsia; iiveldus; kõhulahtisus
Sage: gastroösofageaalne reflukshaigus; oksendamine; gaaside kogunemine;
ebamugavustunne kõhus; kõhuvalu; valu ülakõhus; ebamugavustunne maos;
gastriit; kõhukinnisus; kõhupuhitus
Maksa ja sapiteede häired
Sage: ALAT suurenenud väärtus; ASAT suurenenud väärtus;
gammaglutamüültransferaasi suurenenud väärtus
Harv: seerumi üldbilirubiini taseme tõus seoses ALAT-i ja ASAT-i tõusuga1
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga sage: fotosensitiivsusreaktsioon; lööve
Sage: kihelus; erüteem; nahakuivus; erütematoosne lööve; makulaarne lööve;
pruriitiline lööve
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: müalgia; artralgia
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: väsimus
Sage: asteenia; mittekardiaalne valu rindkeres
Vigastused, mürgistused ja protseduuri tüsistused
Sage: päikesepõletus
1. Turuletulekujärgse järelevalve põhjal
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitamissüsteemi, mis on loetletud V lisas, kaudu.
4.9 Üleannustamine
Üleannustamise kohta on kliinilist teavet vähe. Tervetele täiskasvanud vabatahtlikele anti 12 päeva
jooksul annust järk-järgult suurendades kuni 4806 mg pirferidooni ööpäevas, manustatuna kuue 267 mg
kapslina kolm korda ööpäevas. Kõrvaltoimed olid kerged, mööduvad ja kooskõlas pirfenidooni kõige
sagedamini teatatud kõrvaltoimetega.
Üleannustamise kahtlustuse korral tuleb anda toetavat ravi, sealhulgas jälgida elutähtsaid näitajaid ja
hoolikalt jälgida patsiendi kliinilist seisundit.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: immunosupressandid, muud immunosupressandid, ATC-kood: L04AX05
Pirfenidooni toimemehhanism ei ole lõplikult välja selgitatud. Olemasolevad andmed näitavad siiski, et
kopsufibroosi (bleomütsiinist ja transplantaadist põhjustatud fibroos) in vitro süsteemides ja
loommudelites on pirfenidoonil nii antifibrootiline kui ka põletikuvastane toime.
Idiopaatiline kopsufibroos on krooniline fibrootiline ja põletikuline kopsuhaigus, mille kulgu mõjutavad
proinflammatoorsete tsütokiinide, sealhulgas kasvaja α-nekroositeguri (TNF-α) ja interleukiin-1β (IL-
1β) süntees ja vabanemine. On näidatud, et pirfenidoon vähendab põletikurakkude kogunemist
reaktsioonina mitmesugustele stiimulitele.
Pirfenidoon vähendab fibroblastide proliferatsiooni, fibroosiga seotud valkude ja tsütokiinide teket ning
ekstratsellulaarse maatriksi biosünteesi ja akumulatsioonireaktsioonina tsütokiinide kasvuteguritele,
näiteks transformeerivale β-kasvutegurile (TGF-β) ja trombotsüütidest pärinevale kasvutegurile
(PDGF).
Kliiniline efektiivsus
Esbrieti kliinilist efektiivsust idiopaatilise kopsufibroosiga patsientidel on uuritud kolmes mitme
keskusega 3. faasi randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus. Kaks 3. faasi uuringut
(PIPF-004 ja PIPF-006) olid rahvusvahelised ja kolmas (SP3) toimus Jaapanis.
Uuringutes IPF-004 ja PIPF-006 võrreldi 2403 mg Esbrietiga ööpäevas toimunud ravi platseeboraviga.
Uuringud olid ülesehituselt peaaegu samad, väiksed erinevused olid ainult PIPF-004 vahepealse
annusega rühmas (1197 mg ööpäevas). Mõlemas uuringus manustati ravimit kolm korda ööpäevas
vähemalt 72 nädala jooksul. Mõlemas uuringus oli esmaseks tulemusnäitajaks see, kui palju muutus
eeldatav forsseeritud vitaalkapatsiteet (FVC) protsentides algtasemest kuni 72. nädalani.
Uuringus PIPF-004 vähenes Esbrieti saanud patsientidel (n = 174) eeldatav FVC protsentides
72. ravinädalaks algtasemega võrreldes oluliselt vähem kui platseebot saanud patsientidel (n = 174;
p = 0,001, astakteisendustega kovariatsioonanalüüs). Ravi Esbrietiga vähendas ka oluliselt eeldatava
FVC protsendi vähenemist algtasemelt 24. nädalal (p = 0,014), 36. nädalal (p < 0,001), 48. nädalal
(p < 0,001) ja 60. nädalal (p < 0,001). 72. nädalaks ilmnes eeldatava FVC protsendi ≥ 10% vähenemine
algtasemest (surma riski näitav lävi idiopaatilise kopsufibroosi korral) 20% Esbrieti saanud patsientidel
ja 35% platseebot saanud patsientidel (tabel 2)..
Tabel 2 Kategooriliselt hinnatud eeldatava FVC protsendi muutus
algtasemest 72. nädalani uuringus PIPF-004
Pirfenidoon
2403 mg/d
(n = 174)
Platseebo
(n = 174)
≥ 10% vähenemine või surm või
kopsutransplantaat
35 (20%) 60 (35%)
Vähem kui 10% vähenemine 97 (56%) 90 (52%)
Vähenemist ei ole (FVC muutus ≥ 0%) 42 (24%) 24 (14%)
Ehkki eelmääratud astakteisendustega kovariatsioonanalüüs ei näidanud, et 6 minuti kõndimistestis
(6MWT) läbitud kauguse algtasemest vähenemine oleks platseebot ja Esbrieti saanud patsientidel
72. nädalal olnud erinev, näitas ad hoc-analüüs, et 6MWT kaugus vähenes ≥ 50 m võrra 37% Esbrieti
saanud patsientidel ja 47% platseebot saanud patsientidel.
Uuringus PIPF-006 ei vähendanud Esbrietiga ravimine (n = 171) eeldatava FVC protsendi vähenemist
algtasemest 72. nädalaks võrreldes platseeboga (n = 173; p = 0,501). Ravi Esbrietiga vähendas siiski
eeldatava FVC protsendi vähenemist algtasemelt 24. nädalal (p < 0,001), 36. nädalal (p = 0,011) ja
48. nädalal (p = 0,005). 72. nädalaks ilmnes FVC ≥ 10% vähenemine algtasemest 23% Esbrieti saanud
patsientidel ja 27% platseebot saanud patsientidel (tabel 3).
Tabel 3 Kategooriliselt hinnatud eeldatava FVC protsendi muutus
algtasemest 72. nädalani uuringus PIPF-006
Pirfenidoon
2403 mg/d
(n = 171)
Platseebo
(n = 173)
≥ 10% vähenemine või surm või
kopsutransplantaat
39 (23%) 46 (27%)
Vähem kui 10% vähenemine 88 (52%) 89 (51%)
Vähenemist ei ole (FVC muutus ≥ 0%) 44 (26%) 38 (22%)
Uuringus vähenes 6MWT kaugus algtasemest 72. nädalaks oluliselt vähem kui platseebo korral (p
< 0,001, astakteisendustega kovariatsioonanalüüs). Peale selle näitas ad hoc-analüüs, et 6MWT kaugus
vähenes ≥ 50 m võrra 33% Esbrieti saanud patsientidel ja 47% platseebot saanud patsientidel.
PIPF-004 ja PIPF-006 elulemuse koondanalüüsis oli 2403 mg ööpäevas Esbrieti saanud rühmas
suremus 7,8% ja platseebot saanud rühmas 9,8% (riskisuhe 0,77 (95% usaldusvahemik 0,47–1,28)).
Jaapani patsientidega toimunud kolmandas uuringus (SP3) võrreldi pirfenidooni 1800 mg ööpäevast
annust (kaalu alusel normaliseerituna võrdub 2403 mg-ga ööpäevas uuringutes PIFF-004 ja 006
vaadeldud Ameerika Ühendriikide ja Euroopa populatsioonides) platseeboga (vastavalt n = 110 ja
n = 109). Pirfenidooniga ravimine vähendas oluliselt vitaalkapatsiteedi (VC) vähenemist 52. nädalaks
(esmane tulemusnäitaja) võrreldes platseeboga (–0,09±0,02 l ja –0,16±0,02 l; p = 0,042).
Lapsed
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Esbrietiga idiopaatilise kopsufibroosi näidustusel tehtud
uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta (teave lastel kasutamise kohta vt lõik 4.2).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Võrreldes Esbrieti tühja kõhuga manustamisega vähendab koos toiduga manustamine oluliselt Cmax
(50% võrra) ja vähem ka kõveraalust pindala. Pärast pirfenidooni suukaudset manustamist tervetele
eakatele (50–66 a) täiskasvanud vabatahtlikele ühekordse annusena 801 mg oli pirfenidooni imendumise
kiirus täis kõhuga manustamisel väiksem kui tühja kõhuga manustamisel. Kõveraalune pindala oli täis
kõhu korral 80–85% tühja kõhu korral täheldatavast. Võrreldes tühja kõhuga manustava rühmaga
täheldati täis kõhuga manustajatel kõrvaltoimete (iiveldus ja peapööritus) väiksemat esinemust. Seetõttu
soovitatakse Esbrieti manustada koos toiduga, et vähendada iivelduse ja peapöörituse esinemust.
Pirfenidooni biosaadavust inimestel ei ole määratud.
Jaotumine
Pirfenidoon seondub inimese plasmavalkudega, eelkõige seerumi albumiiniga. Kliinilistes uuringutes
täheldatud kontsentratsioonide (1–100 μg/ml) korral oli keskmine seondumine vahemikus 50–58%.
Suukaudsel manustamisel saavutatud püsikontsentratsiooni korral oli keskmine näiv jaotusruumala
ligikaudu 70 l, mis näitab pirfenidooni vähest jaotumist kudedes.
Biotransformatsioon
Ligikaudu 70–80% pirfenidoonist metaboliseeritakse CYP1A2 kaudu ning vähesel määral muude CYPisoensüümide,
sh CYP2C9, 2C19, 2D6 ja 2E1 kaudu. In vitro ja in vivo uuringutes ei ole peamisel
metaboliidil (5-karboksüpirfenidoon) seni leitud mingit toimet ja seda isegi oluliselt suurema
kontsentratsiooni või annuste korral kui need, kus avaldub pirfenidooni enese toime.
Eritumine
Pirfenidooni suukaudne kliirens näib olevat väheküllastuv. Korduvate ja muutuvate annustega uuringus,
kus tervetele eakatele täiskasvanutele manustati kolm korda ööpäevas annuseid 267–1335 mg, vähenes
801 mg kolm korda ööpäevas ületanud annuste korral keskmine kliirens ligikaudu 25% võrra.
Pirfenidooni üksikannuse manustamisel tervetele eakatele täiskasvanutele oli keskmine näiv terminaalse
eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 2,4 tundi. Ligikaudu 80% pirfenidooni suu kaudu manustatud
annusest väljutatakse uriiniga annustamisele järgneva 24 tunni jooksul. Enamik pirfenidoonist eritub
metaboliidi 5-karboksüpirfenidoonina (> 95% tuvastatavast) ja alla 1% muutumatul kujul uriiniga.
Patsientide erirühmad
Maksapuudulikkus
Pirfenidooni ja selle metaboliidi 5-karboksüpirfenidooni farmakokineetikat võrreldi mõõduka
maksapuudulikkusega (Childi-Pugh’ klass B) ja normaalse maksatalitlusega uuringualustel.
Tulemustest selgus, et pärast 801 mg pirfenidooni manustamist ühekordse annusena (3 × 267 mg
kapslit) suurenes mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel pirfenidooni ekspositsioon keskmiselt
60% võrra. Kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega (vt lõik 4.2) patsientidel tuleb pirfenidooni
kasutada ettevaatlikult ja patsiente tuleb toksilisusnähtude osas hoolikalt jälgida, eriti kui nad võtavad
samal ajal teadaolevat CYP1A2 inhibiitorit (vt lõigud 4.5 ja 5.2). Esbrieti kasutamine raske
maksapuudulikkuse ja lõppstaadiumis oleva maksahaiguse korral on vastunäidustatud (vt lõigud 4.2 ja 4.3).
Neerupuudulikkus
Kerge kuni raske neerupuudulikkusega ja normaalse neerutalitlusega uuringualuste vahel ei täheldatud
pirfenidooni farmakokineetika kliiniliselt olulisi erinevusi. Lähteühend metaboliseerub peamiselt 5-
karboksüpirfenidooniks, selle metaboliidi farmakokineetika on mõõduka kuni raske
neerupuudulikkusega uuringualustel erinev. Metaboliit siiski ei kogune püsikontsentratsiooni juures
farmakodünaamiliselt olulises koguses, sest terminaalse eliminatsiooni poolväärtusaeg on neil
uuringualustel üksnes 1–2 tundi. Pirfenidooni saavatel kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega
patsientidel ei ole annust kohandada vaja. Pirfendiooni kasutamine on vastunäidustatud raske
neerupuudulikkusega patsientidel (CrCl < 30 ml/min) ja lõppstaadiumis oleva neeruhaigusega
patsientidel, kes vajavad dialüüsravi (vt lõigud 4.2 ja 4.3).
Nelja tervetel või neerupuudulikkusega uuringualustel tehtud uuringu ja idiopaatilise kopsufibroosiga
patsientidel tehtud ühe uuringu populatsioonide farmakokineetika analüüs ei näidanud, et vanusel, sool
või kehamassil oleks pirfenidooni farmakokineetikale kliiniliselt oluline mõju.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, korduvannuste toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringutest
saadud mittekliinilised andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Korduvannuste toksilisuse uuringutes täheldati hiirtel, rottidel ja koertel maksa massi suurenemist,
millega kaasnes tihti maksa tsentrilobulaarne hüpertroofia. Pärast ravi katkestamist täheldati toime
pöörduvust. Hiirte ja rottidega tehtud kartsinogeensuse uuringutes täheldati maksakasvajate esinemuse
suurenemist. Need maksaleiud on kooskõlas maksa mikrosomaalsete ensüümide indutseerimisega, kuid
sellist toimet ei ole täheldatud Esbrieti saanud patsientidel. Neid leide ei peeta inimeste jaoks oluliseks.
Emastel rottidel, kellele manustati 1500 mg/kg ööpäevas, mis on 37 korda suurem annus kui inimesele
manustatav 2403 mg ööpäevas, täheldati emakakasvajate statistiliselt olulist sagenemist.
Toimemehhanismi uuringutest nähtub, et emakakasvajate esinemine on tõenäoliselt seotud dopamiini
vahendatud suguhormoonide kroonilise tasakaalustamatusega, mis hõlmab inimestel mitteesinevat
rottidele liigispetsiifilist endokriinset mehhanismi.
Reproduktiivtoksilisuse uuringud ei näidanud, et isastel ja emastel rottidel ilmneks viljakust
kahjustavaid kõrvalmõjusid või oleks nende järeltulijatel sünnijärgse arengu häireid. Samuti ei leitud
rottidel (1000 mg/kg ööpäevas) ega küülikutel (300 mg/kg ööpäevas) tõendeid teratogeensusest.
Loomkatsetel on täheldatud, et pirfenidoon ja/või selle metaboliidid läbivad platsenta, mille tõttu on
olemas tõenäosus, et pirfenidoon ja/või selle metaboliidid kogunevad lootevedelikus. Suurte annuste
korral (≥ 450 mg/kg ööpäevas) pikenes rottidel östraaltsükkel ja sagenes selle ebaregulaarsus. Suurte
annuste korral (≥ 1000 mg/kg ööpäevas) pikenes rottidel tiinus ja vähenes loote elujõulisus. Imetavatel
rottidel tehtud uuringud näitasid, et pirfenidoon ja/või selle metaboliidid erituvad rinnapiima ning võivad
seal koguneda.
Standardkatsetes ei ilmnenud märke pirfenidooni mutageensest või genotoksilisest toimest ja pirfenidoon
ei olnud mutageenne ka UV-kiirgusele eksponeerituse korral. UV-kiirgusele eksponeerituse korral oli
pirfenidoon hiina hamstri kopsurakkude katsel fotoklastogeenne.
Merisigadele suu kaudu pirfenidooni manustades ja neid UVA/UVB-kiirgusele eksponeerides täheldati
neil fototoksilisust ja ärritust. Fototoksiliste kahjustuste raskust sai minimeerida päiksekaitse
kasutamisega.
Keskkonnariski hindamine
Pirfenidooni ei peeta ohtlikuks pinnaveele, mikroorganismidele, põhjaveele ega põhjasetetes elavatele
selgrootutele.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Kapsli sisu
mikrokristalne tselluloos
kroskarmelloosnaatrium
providoon
magneesiumstearaat
Kapslikest: kapslikeha
indigokarmiin (E132)
titaandioksiid (E171)
želatiin
Kapslikest: kapslikate
punane raudoksiid (E172)
kollane raudoksiid (E172)
titaandioksiid (E171)
želatiin
Trükivärvid
Pruun S-1-16530 või 03A2 trükivärv, mis sisaldab järgmisi aineid:
šellak
must raudoksiid (E172)
punane raudoksiid (E172)
kollane raudoksiid (E172)
propüleenglükool
ammooniumhüdroksiid
6.2 Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3 Kõlblikkusaeg
Blistritel 4 aastat.
Pudelitel 3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30°C.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Pakendi suurused
Ravi alustamise pakend 2 nädalaks
1 × PVC/PE/PCTFE-st ja alumiiniumfooliumist blisterleht 21 kapsliga ja 1 × PVC/PE/PCTFE-st ja
alumiiniumfooliumist blisterleht 42 kapsliga, mis on kokku 63 kapslit sisaldavas pakendis.
Säilitusravi pakend 1 nädalaks
1 × PVC/PE/PCTFE-st ja alumiiniumfooliumist blisterleht, mis sisaldab 63 kapslit.
Säilitusravi pakend 4 nädalaks
4 × 1-nädalane ravimipakend PVC/PE/PCTFE-st ja alumiiniumfooliumist blisterlehtedega, igaühes
63 kapslit, st pakendis on kokku 252 kapslit.
250 ml lastekindla korgiga valge HDPE-pudel, milles on 270 kapslit.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
InterMune UK Ltd.
Grove House
2nd Floor
248A Marylebone Road
London
NW1 6JZ
Ühendkuningriik
Tel +44 (0) 203 514 0675
Faks +44 (0) 3308 080969
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/11/667/001
EU/1/11/667/002
EU/1/11/667/003
EU/1/11/667/004
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 28. veebruar 2011
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel