Extavia
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Extavia 250 mikrogrammi/ml, süstelahuse pulber ja lahusti.
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Extavia sisaldab 300 mikrogrammi (9,6 miljonit RÜ) rekombinantset beeta-1b interferooni viaalis.
Rekombinantne beeta-1b interferoon* 250 mikrogrammi (8 miljonit RÜ) 1 ml kohta, pärast
lahustamist.
* valmistatud geenitehnoloogia abil Escherichia coli tüvest.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Süstelahuse pulber ja lahusti.
Valge kuni valkjas pulber.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Extavia on näidustatud
· patsientide raviks, kellel on üksik demüelinisatsiooniepisood koos aktiivse põletikulise
protsessiga, kui see on piisavalt tõsine, et ravi intravenoossete kortikosteroididega on
põhjendatud, ja kui alternatiivsed diagnoosid on välistatud ning patsientidel esineb suur risk
kliiniliselt kinnitatud sclerosis multiplex‟i tekkimiseks (vt lõik 5.1).
· ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis multiplex´i raviks patsientidel, kellel eelneva
2 aasta jooksul on esinenud vähemalt 2 haiguse ägenemisperioodi.
· sekundaarselt progresseeruva ägenemistega kulgeva sclerosis multiplex’i ravis.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi Extavia´ga tuleb alustada sclerosis multiplex`i ravis kogenud arsti kontrolli all.
Täiskasvanud
Soovituslik Extavia annus on 250 mikrogrammi (8,0 miljonit RÜ), 1 ml-s valmislahuses (vt lõik 6.6),
süstituna subkutaanselt ülepäeviti.
Lapsed ja noorukid
Formaalseid kliinilisi ja farmakokineetilisi uuringuid laste ja noorukitega läbi viidud ei ole. Avaldatud
vähesed andmed viitavad aga sellele, et ravimi ohutusprofiil 12-16-aastastel noorukitel, kellele süstiti
subkutaanselt ülepäeviti 8,0 miljonit RÜ Extavia‟t, oli sarnane täiskasvanute omaga. Andmed Extavia
kasutamise kohta alla 12-aastastel lastel puuduvad, mistõttu Extavia‟t ei tohi selles vanuserühmas
kasutada.
Üldiselt soovitatakse ravi alustamisel annust tiitrida.
Ravi tuleb alustada annusega 62,5 mikrogrammi (0,25 ml), mis manustatakse subkutaanselt üle päeva.
Seejärel suurendatakse annust aeglaselt 250 mikrogrammini (1,0 ml) üle päeva (vt Tabel A). Olulise
kõrvaltoime esinemisel võib tiitrimisperioodi kohandada. Piisava tõhususe saamiseks tuleb saavutada
annus 250 mikrogrammi (1,0 ml) üle päeva.
Tabel A. Annuse tiitrimise skeem*
Ravipäev Annus Kogus
1, 3, 5 62,5 mikrogrammi 0,25 ml
7, 9, 11 125 mikrogrammi 0,5 ml
13, 15, 17 187,5 mikrogrammi 0,75 ml
≥19 250 mikrogrammi 1,0 ml
* Olulise kõrvaltoime esinemisel võib tiitrimisperioodi kohandada.
Optimaalset annust ei ole veel lõplikult välja selgitatud.
Hetkel ei ole teada, kui kaua peab ravi kestma. Ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis
multiplex‟iga patsientide kohta on olemas kliinilised järelkontrolli andmed kuni 5-aastasest perioodist
ning sekundaarselt progresseeruva sclerosis multiplex‟iga patsientide kohta kuni 3-aastasest perioodist.
Ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis multiplex‟i puhul on ravi tõhusust näidatud esimese
kahe aasta jooksul. Olemasolevad andmed ülejäänud kolme aasta kohta on kooskõlas kogu perioodi
jooksul jätkuva Extavia-ravi tõhususega.
Üksiku sclerosis multiplex‟ile viitava demüelinisatsiooniepisoodiga patsientidel on ravi tõhusust
näidatud kolmeaastase perioodi jooksul.
Ravi ei soovitata ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis multiplex’i puhul patsientidel, kellel
on olnud vähem kui 2 ägenemist viimase 2 aasta jooksul ning samuti sekundaarselt progresseeruva
sclerosis multiplex´iga patsientidel, kellel ei ole esinenud haiguse ägenemist viimase kahe aasta
jooksul.
Kui patsient ei allu ravile, näiteks ilmneb pidev progressioon puude raskusastme laiendatud skaalal
(EDSS) 6 kuu vältel või vajatakse vähemalt 3 ravikuuri adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH)
või kortikosteroididega 1 aasta jooksul hoolimata Extavia-ravist, siis tuleb ravi Extavia´ga lõpetada.
4.3 Vastunäidustused
- Ravi alustamine raseduse ajal (vt lõik 4.6).
- Patsiendid, kellel on esinenud ülitundlikkus loodusliku või rekombinantse beeta-interferooni,
humaanalbumiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Patsiendid, kellel käesolevalt esineb tõsine depressioon ja/või suitsiidimõtted (vt lõigud 4.4 ja
lõik 4.8).
- Patsiendid, kellel esineb dekompenseeritud maksahaigus (vt lõigud 4.4, 4.5 ja 4.8).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Immuunsüsteemi häired
Tsütokiinide manustamist eelneva monoklonaalse gammapaatiaga patsientidele on seostatud
süsteemse kapillaarse lekke sündroomi tekkega koos šokilaadsete sümptomite ja surmaga.
Seedetrakti häired
Harvadel juhtudel on Extavia kasutamisel täheldatud pankreatiiti, tihti koos hüpertriglütserideemiaga.
Närvisüsteemi häired
Extavia‟t tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on käesolevalt või on varem esinenud
depressiivseid häireid, eriti neile patsientidele, kellel on eelnevalt esinenud suitsiidimõtteid (vt lõik
4.3). Sclerosis multiplex‟iga patsientidel ja seoses interferooni kasutamisega esineb depressiooni ja
suitsiidimõtteid teadaolevalt sagedamini. Patsiente, keda ravitakse Extavia´ga tuleb informeerida, et
depressiooni sümptomite ja/või suitsiidimõtete tekkimisel tuleb koheselt pöörduda raviarsti poole.
Depressiooniga patsiente tuleb Extavia-ravi ajal hoolikalt jälgida ja sobivalt ravida. Kaaluda tuleb
Extavia-ravi katkestamist (vt lõigud 4.3 ja 4.8).
Extavia‟t tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on varem esinenud krambihoogusid ja kes
saavad anti-epileptilist ravi, eriti juhul kui neil esinev epilepsia ei ole adekvaatselt raviga kontrollitud
(vt lõigud 4.5 ja 4.8).
See toode sisaldab humaanalbumiini ja seega on tal potentsiaalne viiruste ülekande risk. Teoreetilist
riski Creutzfeldti-Jakobi tõve (CJD) ülekandeks ei saa välistada.
Laboratoorsed testid
Patsientidele, kel on esinenud kilpnäärme talitlushäireid või vastava kliinilise näidustuse korral on
soovitatav regulaarselt läbi viia kilpnäärmefunktsiooni teste.
Lisaks nendele laboratoorsetele analüüsidele, mis on tavaliselt vajalikud sclerosis multiplex´iga
patsiendi jälgimisel, soovitatakse määrata täielik verevalem ja eraldi leukotsüütide valem,
trombotsüütide arv ja teha vere biokeemiline analüüs koos maksafunktsiooni näitajatega (nt aspartaadi
aminotransferaas e seerumi glutamaat-oksaloatsetaadi transaminaas (SGOT), alaniini aminotransferaas
e seerumi glutamaatpüruvaadi transaminaas (SGPT) ja gamma-glutamüüli transferaas) enne Extaviaraviga
alustamist ja regulaarsete ajavahemike tagant ravi jooksul ning siis perioodiliselt pärast
kliiniliste sümptomite kadumist.
Aneemia, trombotsütopeenia või leukopeeniaga patsientidel (eraldi või kombineeritult) võib osutuda
vajalikuks sagedasem täieliku verevalemi, diferentseeritud verevalemi ja trombotsüütide koguarvu
jälgimine. Patsiente, kellel areneb neutropeenia, peab hoolikalt jälgima palaviku või infektsiooni
suhtes. On teateid trombotsütopeeniast tugevalt vähenenud tombotsüütide arvuga.
Maksa ja sapiteede häired
Kliinilistes uuringutes esines Extavia-ravi saanud patsientidel väga sagedasti asümptomaatilisi seerumi
transaminaaside tõuse, mis olid enamikel juhtudel kerged ja mööduvad. Nagu teistegi beetainterferoonide
korral teatati Extavia‟t saavatel patsientidel harva maksakahjustustest, sealhulgas
maksapuudulikkuse juhtudest. Kõige tõsisemad juhtumid esinesid patsientidel, kellele manustati teisi
ravimpreparaate või aineid, mida teadaolevalt seostatakse hepatotoksilisusega või kellel esinesid
komorbiidsed meditsiinilised seisundid (nt metastaseeruv pahaloomuline haigus, tõsine infektsioon ja
sepsis, alkoholi kuritarvitamine).
Patsiente tuleb jälgida maksakahjustuse tunnuste osas. Seerumi transaminaaside aktiivsuse tõusu puhul
tuleb rakendada tihedamat kontrolli ning täpsemaid uuringuid. Extavia ärajätmist tuleb kaaluda juhul,
kui seerumi transaminaaside aktiivsus tõuseb oluliselt või kui sellega kaasnevad kliinilised sümptomid
nagu kollatõbi. Maksakahjustuse kliinilise pildi puudumise ning maksaensüümide aktiivsuse
normaliseerumise järel võib ravi Extavia´ga jätkata. Sel juhul tuleb edaspidi hoolikalt jälgida
maksafunktsiooni näitajaid.
Neerude ja kuseteede häired
Kui beeta-interferooni manustatakse ägeda neerupuudulikkusega patsientidele, peab olema ettevaatlik
ja kaaluma patsiendi hoolikat jälgimist
Südame häired
Extavia‟t tuleb manustada ettevaatusega ka eelneva südamehäirega patsientidele. Eelneva olulise
südamehaigusega (nagu kongestiivne südamepuudulikkus, südame pärgarteritõbi või rütmihäired)
patsiente peab jälgima nende südame seisundi halvenemise osas, eriti Extavia-ravi alustamisel.
Kuigi Extavia‟l ei ole mingit teadaolevat otsest kardiotoksilisust, võib beeta-interferoonidega seostatud
gripisarnaste sümptomite sündroom osutuda eelneva olulise südamehaigusega patsientidele
koormavaks. Turustusjärgse perioodi jooksul saadi väga vähe teateid eelneva olulise südamehaigusega
patsientide südame seisundi halvenemisest seoses Extavia-ravi alustamisega.
Teatatud on harvadest kardiomüopaatia juhtumitest. Kui kardiomüopaatia ilmneb ja kahtlustatakse
seotust Extavia‟ga, tuleb ravi lõpetada.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Ilmneda võivad tõsised ülitundlikkusreaktsioonid (harvad, kuid rasked ägedad reaktsioonid nagu
bronhospasm, anafülaksia ja urtikaaria). Kui reaktsioonid on tõsised, tuleb Extavia-ravi lõpetada ning
alustada koheselt vastava raviga.
Extavia‟t kasutavatel patsientidel on esinenud süstekoha nekroosi (vt lõik 4.8). See võib olla ulatuslik
ja haarata nii lihasfastsiat kui ka rasvkude põhjustades seega armkoe moodustumist. Sel puhul on
vajalik haavakorrastus ja harvemini nahasiirdamine. Paranemine võib kesta kuni 6 kuud.
Kui patsiendil on nahavigastusi, mis võivad olla seotud paistetuse või süstekohast vedeliku drenaažiga,
peab patsiendil soovitama enne Extavia süstetega jätkamist oma arstiga nõu pidada.
Kui patsiendil esineb mitmeid nahavigastusi, tuleb kuni nende paranemiseni ravi Extavia‟ga peatada.
Üksikute nahavigastustega patsiendid võivad jätkata Extavia-ravi, kui nekroos ei ole liiga ulatuslik,
kuna mõnedel patsientidel on süstekoha nekroosid Extavia‟ga ravi jätkamisel paranenud.
Et vähendada süstekohal nekroosi tekkimise riski, on patsientidel soovitatav:
- rakendada aseptilist süstimistehnikat;
- süstida iga annus erinevasse kohta.
Manustamiskoha reaktsioonide esinemissagedust võib vähendada autoinjektori kasutamisega.
Uuringus sclerosis multiplex‟ile viitava üksiku demüelinisatsiooniepisoodiga patsientidel kasutati
enamusel patsientidest autoinjektorit. Süstekoha reaktsioone, samuti süstekoha nekroosi täheldati
selles uuringus harvem kui teistes uuringutes.
Kui patsient süstib end ise, tuleb regulaarselt kontrollida tema süstetehnikat, eriti kui esineb süstekoha
reaktsioone.
Immunogenees
Nagu kõikide terapeutiliste valkude puhul, on ka siin võimalus immunogeneesiks. Kontrollitud
kliinilistes uuringutes koguti iga 3 kuu tagant seerumi proove, et jälgida antikehade teket Extavia‟le.
Erinevates kontrollitud kliinilistes uuringutes tekkis 23¼41% patsientidest seerumi beeta-1b
interferooni neutraliseeriv aktiivsus, mida kinnitasid vähemalt kaks järjestikust positiivset tiitrit;
43¼55% neist patsientidest muutusid edasise jälgimise vältel stabiilseteks antikeha-negatiivseteks
(kahe järjestikuse negatiivse tiitri põhjal).
Neutraliseeriva aktiivsuse teke on seotud kliinilise efektiivsuse langemisega ainult ägenemise
aktiivsuse osas. Mõnede analüüside kohaselt võib see toime olla tugevam kõrge neutraliseeriva
aktiivsuse tiitriga patsientidel.
Üksiku sclerosis multiplex‟ile viitava demüelinisatsiooniepisoodiga patsientide uuringus esines iga
6 kuu tagant määratud neutraliseeriv aktiivsus vähemalt ühel korral 32%-l (88) patsientidest, kes olid
koheselt saanud Extavia-ravi; nendest 47% (41) kaotas neutraliseeriva aktiivsuse 3-aastase perioodi
jooksul. Sellel perioodil ei olnud neutraliseeriva aktiivsuse teke seotud kliinilise tõhususe
vähenemisega (kliiniliselt kinnitatud sclerosis multiplex‟i (CDMS) tekkeni kuluva aja osas) ja EDSS
progressiooni ajaga.
Neutraliseeriva aktiivsuse tekkega ei ole uusi kõrvaltoimeid seostatud.
In vitro on tõestatud, et Extavia rist-reageerib loodusliku beeta-interferooniga. Siiski ei ole seda in vivo
uuritud ning selle kliiniline tähtsus on ebaselge.
Andmed patsientide kohta, kellel on tekkinud neutraliseeriv aktiivsus ja kes on Extavia-ravi lõpetanud,
on vähesed ja ei ole lõplikud.
Otsus ravi jätkamise või katkestamise osas peaks põhinema pigem haiguse kliinilisel aktiivsusel, kui
neutraliseeriva aktiivsuse staatusel.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoimeid ei ole uuritud.
Ülepäevase 250 mikrogrammi (8,0 miljonit RÜ) Extavia manustamise toime ravimite metabolismile
pole teada. Extavia´t saavad patsiendid talusid hästi retsidiivide raviks 28 päeva jooksul
kortikosteroide või AKTH-d.
Seoses puuduliku kliinilise kogemusega ei soovitata Extavia kasutamist koos muude
immunomodulaatoritega kui kortikosteroidid või AKTH.
Interferoonid võivad vähendada maksa tsütokroom P450-sõltuvate ensüümide aktiivsust inimestel ja
loomadel. Ettevaatlik tuleb olla manustades samaaegselt Extavia´ga väikse terapeutilise laiusega
ravimeid, mille metabolism (kliirens) sõltub oluliselt tsütokroomist P450 nt antiepileptikumid.
Ettevaatusabinõusid tuleb rakendada iga vereloome süsteemi mõjutava ravimi kooskasutamise puhul.
Koostoime uuringuid epilepsiavastaste ravimitega pole teostatud.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Extavia kasutamisest raseduse ajal on andmeid piiratult. Olemasolevad andmed viitavad võimalikule
spontaanse abordi tõusnud riskile. Ravi alustamine raseduse ajal on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Viljastumisvõimelises eas naised
Fertiilses eas naised peavad kasutama sobivaid kontratseptiivseid vahendeid. Kui Extavia´t kasutav
naine rasestub või planeerib rasestuda, tuleb teda informeerida võimalikest ohtudest ja kaaluda ravi
katkestamist (vt lõik 5.3). Patsientidel, kellel on enne ravi alustamist tihti esinenud haiguse ägenemist,
tuleb raseduse korral kaaluda Extavia-ravi katkestamisele järgnevat tõsise ägenemise riski võimaliku
suurenenud spontaanse abordi riski suhtes.
Imetamine
Ei ole teada, kas beeta-1b interferoon eritub rinnapiima. Potentsiaalsete raskete kõrvaltoimete
ärahoidmiseks tuleb kas imetamine või Extavia-ravi katkestada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Extavia kasutamisega seotud kesknärvisüsteemipoolsed kõrvaltoimed võivad teatud patsientidel
mõjutada ülalmainitud võimeid.
4.8 Kõrvaltoimed
a) Ravi alguses esineb kõrvaltoimeid sageli, kuid üldjuhul väheneb nende esinemine edasise ravi
käigus. Kõige sagedamini on täheldatud gripilaadseid sümptomeid (palavik, külmavärinad,
artralgia, üldine halb enesetunne, higistamine, peavalu, müalgia), mis tekivad peamiselt ravimi
farmakoloogiliste toimete tõttu, ja süstekoha reaktsioone. Süstekoha reaktsioonid ilmnevad
pärast Extavia manustamist sageli. Punetust, paistetust, värvimuutuseid, põletikku, valu,
ülitundlikkust, nekroosi ja mittespetsiifilisi reaktsioone seostati 250 mikrogrammi (8 miljoni
RÜ) Extavia manustamisega.
Üldiselt soovitatakse Extavia suhtes talutavuse suurendamiseks ravi alustamisel annust tiitrida
(vt lõik 4.2). Gripitaolisi sümptomeid võib vähendada ka mittesteroidsete põletikuvastaste
ravimpreparaatide manustamisega. Süstekoha reaktsioonide esinemissagedust võib vähendada
autoinjektori kasutamisega.
b) Järgnevaid kõrvaltoimeid on täheldatud kliiniliste uuringute käigus (Tabel 1, kõrvaltoimed ja
laboratoorsed kõrvalekalded) ning turustamisjärgses perioodis (Tabel 2, kõrvaltoimete
esinemissagedus baseerub spontaansetel kõrvaltoime teatistel, klassifitseeritud vastavalt: väga
sage ³10, sage ³1/100 kuni <1/10, aeg-ajalt ³1/1000 kuni <1/100, harv ³1/10 000 kuni
<1/1000, väga harv <1/10 000). Kogemus Extavia´ga on sclerosis multiplex`i põdevate haigete
korral piiratud, mistõttu väga harva esinemissagedusega kõrvaltoimeid ei ole võib-olla veel
täheldatud.
´ Laboratoorsed kõrvalekalded
L Oluliselt seotud Extavia-raviga esimese sclerosis multiplex´ile viitava
demüelinisatsiooniepisoodiga patsientidel, p<0,05
* Oluliselt seotud Extavia-raviga ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis multiplex´i
patsientidel, p<0,05
° Oluliselt seotud Extavia-raviga sekundaarselt progresseeruva sclerosis multiplex´i
patsientidel, p<0,05
§ Süstekoha reaktsioonid (erinevat liiki) hõlmavad kõiki kõrvaltoimeid, mis esinevad
süstekohal, st järgnevad terminid: verejooks süstekohal, süstekoha ülitundlikkus, süstekoha
põletik, süstekoha paksenemine, süstekoha nekroos, valu süstekohal, süstekoha reaktsioon,
süstekoha turse ja süstekoha atroofia.
& „Gripitaoliste sümptomite kompleks” tähendab gripisündroomi ja/või vähemalt kahe
kõrvaltoime koosesinemist, mis hõlmavad palavikku, külmavärinaid, müalgiat, halba
enesetunnet ja higistamist.
Teatud reaktsiooni ja selle sünonüümide ning sellega seotud haigusseisundite kirjeldamiseks
kasutatakse kõige sobivamaid MedDRA termineid.
Uuringud kehakaalu langus
* esinemissagedus baseerub kliinilistel uuringutel
Teatud reaktsiooni ja selle sünonüümide ning sellega seotud haigusseisundite kirjeldamiseks
kasutatakse kõige sobivamaid MedDRA termineid.
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
4.9 Üleannustamine
Beeta-1b interferooni on manustatud täiskasvanud vähihaigetele intravenoosselt annuses
5500 mikrogrammi (maksimaalselt 176 milj. RÜ) kolmel korral nädalas, ilma et oleks tekkinud elulisi
funktsioone mõjustavaid kõrvaltoimeid.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: interferoonid, ATC-kood: L03AB08
Interferoonid kuuluvad tsütokiinide – looduslike proteiinide perekonda. Interferoonide molekulkaal on
vahemikus 15 000…21 000 daltonit. Eristatakse kolme interferoonide klassi: alfa-, beeta- ja
gammainterferoon, mille omadused kattuvad osaliselt, kuid kõigil on erinev bioloogiline aktiivsus.
Beeta-1b interferooni aktiivsus on liigiti erinev ning seetõttu saab kõige tõepärasema info selle kohta
uuringutes inimrakkudel in vitro või inimesel in vivo.
Beeta-1b interferoon omab nii viirusvastast kui ka immunoregulatoorset toimet. Beeta-1b interferooni
toimemehhanismid sclerosis multiplex‟i ravi korral pole veel täielikult selgunud. On teada, et beeta-1b
interferooni bioloogilist vastust modifitseerivaid omadusi vahendavad spetsiaalsed retseptorid, mida
on leitud inimese rakkude pinnalt. Beeta-1b interferooni sidumine nendele retseptoritele käivitab
mitmete geeniproduktide ekspressiooni, mida loetakse beeta-1b interferooni bioloogilise aktiivsuse
mediaatoriteks. Mitmeid selliseid aineid on leitud Extavia´ga ravitud patsientide seerumis ja vere
rakufraktsioonides. Beeta-1b interferoon alandab gammainterferooni retseptorite sidumisvõimet ja
põhjustab nende internalisatsiooni ja degradatsiooni. Beeta-1b interferoon suurendab ka perifeerse
vere mononukleaarsete rakkude supressiooniaktiivsust.
Eraldi uuringuid Extavia toime kohta südame-veresoonkonnale, hingamissüsteemile ja
endokriinorganite funktsioonile pole teostatud.
Kliinilised uuringud
Ägenemiste ja remissioonidega kulgev Sclerosis multiplex (RR-MS)
Kontrollitud kliiniline uuring Extavia´ga viidi läbi ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis
multiplex´iga patsientidel, kes olid võimelised kõndima ilma kõrvalise abita (EDSS algtase 0 kuni
5,5). Patsientidel, kellele manustati Extavia´t, ilmnes kliiniliste ägenemiste raskuse ning
esinemissageduse (30%) langus ning samuti ka haigusest tulenevate hospitaliseerimiste arvu langus.
Lisaks pikenes ägenemiste vaheline intervall. Puuduvad andmed Extavia mõjust ägenemiste kestusele
või sümptomitele ägenemiste vahelisel perioodil ning märkimisväärset mõju pole täheldatud haiguse
progressioonile ägenemiste ja remissioonidega kulgeva sclerosis multiplex´i puhul.
Sekundaarselt progresseeruv Sclerosis multiplex (SP-MS)
Viidi läbi kaks kontrollitud kliinilist uuringut Extavia´ga, kokku 1657 sekundaarselt progresseeruva
sclerosis multiplex´iga patsiendil (EDSS algtase 3 kuni 6,5, st patsiendid olid võimelised kõndima).
Uuring ei hõlmanud nõrgalt väljendud haigusega patsiente ega neid, kes ei olnud võimelised kõndima
ilma abita. Kaks uuringut näitasid vastuolulisi tulemusi esmase tulemusnäitaja (aeg progressioonini)
osas, mis väljendab invaliidistumise arengu edasilükkumist:
Üks kahest uuringust näitas statistiliselt märkimisväärset invaliidsuse arengu edasilükkumist (riskisuhe
= 0,69, 95% usaldusvahemik (0,55, 0,86), p=0,0010, mis vastab 31% riski vähenemisele Extavia tõttu)
ning ratastooli jäämise aja edasilükkumist (riskisuhe = 0,61, 95% usaldusvahemik (0,44, 0,85),
p=0,0036, mis vastab 39% riski vähenemisele Extavia tõttu). Selline mõju jätkus kogu 33-kuulise
jälgimisperioodi ulatuses. Ravi efektiivsust täheldati patsientidel kõigi uuringualuste
invaliidsusastmete korral, sõltumata ägenemiste aktiivsusest.
Teises Extavia uuringus sekundaarselt progresseeruva sclerosis multiplex´i korral invaliidsuse arengu
edasilükkumist ei täheldatud. On tõendatud, et patsientidel, kes olid kaasatud sellesse uuringusse, oli
kokkuvõttes haigus vähem väljendunud võrreldes patsientidega, kes osalesid esimeses sekundaarselt
progresseeruva sclerosis multiplex´i kliinilises uuringus.
Retrospektiivne meta-analüüs, mis hõlmas mõlema uuringu andmeid, kinnitas kokkuvõttes statistiliselt
olulise (p=0,0076; 8 milj. RÜ Extavia vs platseebo-grupp) raviefekti saavutamist.
Retrospektiivne analüüs alagruppides näitas, et Extavia-ravi efekt invaliidsuse arengule esineb kõige
tõenäolisemalt aktiivse haigusega patsientidel enne ravi alustamist (riskisuhe = 0,72, 95%
usaldusvahemik (0,59, 0,88), p=0.0011, mis vastab 28% riski vähenemisele Extavia tõttu patsientidel,
kel esinevad ägenemised või väljendunud EDSS progressioon, 8 milj. RÜ Extavia vs platseebogrupp).
Nende alagruppide retrospektiivsete analüüside põhjal võis järeldada, et haiguse ägenemised,
nagu ka väljendunud EDSS progressioon (EDSS>1 punkt või >0,5 kuni EDSS >=6 eelneva 2 aasta
jooksul) on abiks aktiivse haigusega patsientide kindlakstegemisel.
Mõlemas uuringus täheldati sekundaarselt progresseeruva sclerosis multiplex´iga patsientidel, kellele
manustati Extavia´t, kliiniliste ägenemiste esinemissageduse langust (30%). Puuduvad andmed
Extavia mõjust ägenemiste kestusele.
Üksik sclerosis multiplex’ile viitav demüelinisatsiooniepisood
Üks kontrollitud kliiniline uuring Extavia‟iga viidi läbi üksiku kliinilise episoodiga ja sclerosis
multiplex‟ile viitava magnetresonantskuvamise (MRI) leiuga patsientidel (vähemalt kaks kliiniliselt
tumma kollet T2-kaalutud MRI kujutisel). Uuringusse hõlmati patsiendid, kellel haiguse alguses
esines üks või mitu kollet (st patsiendid, kellel kesknärvisüsteemis esineb vastavalt üks või vähemalt
kaks kliiniliselt kinnitatud kollet). Välistada tuli igasugune muu haigus peale sclerosis multiplex‟i, mis
seletaks paremini patsiendil esinevaid nähte ja sümptomeid. See uuring koosnes kahest etapist -
platseeboga võrdlev etapp, millele järgnes varem planeeritud jälgimisperiood. Platseeboga võrdlev
etapp kestis 2 aastat või kuni haiguse progresseerumiseni kliiniliselt kinnitatud sclerosis multiplex‟ini
(clinically definite multiple sclerosis, CDMS), ükskõik kumb saabus enne. Pärast platseeboga võrdleva
uuringuetapi lõppu alustasid patsiendid Extavia-raviga varem planeeritud jälgimisetapis, et hinnata
selle kohese ja hilinenud alustamise mõju, võrreldes esialgu Extavia-ravi gruppi randomiseeritud
patsiente („kohese ravi grupp”) platseebot saanud patsientidega („hilinenud ravi grupp”). Patsientide ja
uurijate suhtes jäi uuring esialgse ravi osas jätkuvalt pimendatuks.
Platseeboga võrreldavas etapis aeglustas Extavia haiguse progresseerumist esimesest kliinilisest
episoodist kliiniliselt kinnitatud sclerosis multiplex‟iks (CDMS) statistiliselt ja kliiniliselt olulisel
viisil, vastav risk vähenes 47% (riskisuhe = 0,53; 95% usaldusintervall (0,39, 0,73; p<0,0001).
Kaheaastase uuringu jooksul esines CDMS-i platseeborühmas 45% võrreldes 28% Extavia rühmas
(Kaplan-Meieri hinnang). Extavia pikendas aega CDMS-ini 363 päeva võrra, 255-lt päevalt
platseeborühmas kuni 618 päevani Extavia‟t manustavas rühmas (põhinedes 25. protsentiilil). See
toime oli jätkuvalt ilmne pärast 1-aastast jälgimist. Selleks ajaks oli risk vähenenud 41% (riskisuhe =
0,59; 95% usaldusvahemik (0,42, 0,83); p=0,0011). 3-aastase uuringu jooksul tekkis CDMS 51%-l
patsientidest hilinenud ravi grupis võrreldes 37%-ga kohese ravi grupis (Kaplan-Meieri hinnang).
Ravitoime püsimist täheldati hoolimata sellest, et enamik platseebo-grupi patsiente sai uuringu
kolmandal aastal Extavia-ravi.
Ravitoime tugevust näitas ka haiguse sclerosis multiplex‟iks progresseerumise aeglustumine vastavalt
McDonaldi kriteeriumitele. Kahe aasta jooksul oli risk platseeborühmas 85% ja Extavia rühmas 69%
(riskisuhe = 0,57; 95% usaldusintervall (0,46, 0,71; p<0,00001).
Pärast 3 aasta möödumist läbi viidud planeeritud vaheanalüüs näitas, et füüsiline puue süvenes
(kinnitatud tõus EDSS skaalal 1 või enama punkti võrra võrreldes algväärtusega) 24%-l patsientidest
hilinenud ravi grupis võrreldes 16%-ga kohese ravi grupis (riskisuhe = 0,6; 95% usaldusvahemik
(0,39, 0,92); p=0,022). Puuduvad tõendid, mis näitaksid soodsat toimet kinnitatud puude süvenemisele
enamikel kohese ravigrupi patsientidel. Lisaandmete saamiseks jälgitakse patsiente edasi. Täheldati, et
Extavia ei andnud eelist elukvaliteedi osas (mõõdetuna sclerosis multiplex‟i funktsionaalse
hindamisega (Functional Assessment of Multiple Sclerosis, FAMS): ravivastuse indeks).
Alarühmade analüüs vastavalt algtaseme näitajatele näitas ravi tõhusust kõikides hinnatud
alarühmades. Olulisi toimeid täheldati ka patsientidel, kellel haigus esimese episoodi ajal oli vähem
levinud ja vähem aktiivne, CDMS-iks progresseerumise risk kahe aasta jooksul oli patsientidel, kellel
alguses oli üks kolle, platseeborühmas 47% ja Extavia rühmas 24%, ilma gadoliiniumiga (Gd)
võimendamata 41% ja 20%, vähema kui 9 T2-lesiooniga 39% ja 18%. Alarühmade edasine
analüüsimine näitas haiguse CDMS-iks progresseerumise suurt riski kahe aasta jooksul ühe koldega
vähemalt 9 T2-lesiooniga patsientidel (55% risk platseeborühmas, 26% Extavia rühmas) või Gd-ga
võimendatult (63% vs 33%). Mitme koldega patsientidel ei sõltunud CDMS-i risk esialgsetest MRI
leidudest, viidates suurele CDMS-i riskile, sest haiguse levik on kliiniliste analüüside põhjal kindlaks
tehtud. Siiski on varajase Extavia-ravi pika-ajaline mõju teadmata isegi nendes suure riskiga
patsientide alarühmades, sest see uuring oli kavandatud peamiselt selleks, et hinnata pigem aega
haiguse CDMS-iks progresseerumiseni kui haiguse pikaajalist arengut. Pealegi ei ole praegu head
suure riskiga patsiendi definitsiooni, kuigi konservatiivsem lähenemine lubab siia hulka arvata
vähemalt 9 T2 hüperintensiivset lesiooni esialgsel pildistusel ja vähemalt ühe uue T2 lesiooni või ühe
uue Gd võimendatud lesiooni järeluuringus, mis on tehtud vähemalt 1 kuu pärast esialgset uuringut.
Igal juhul tuleb ravi alustamist kaaluda vaid suure riskiga patsientidel.
Üksiku kliinilise episoodiga patsientide uuringus võeti Extavia-ravi hästi vastu, mida näitas ka uuringu
lõpetajate suur määr (92,8% Extavia‟t saavas rühmas). Suurendamaks Extavia talutavust esimese
kliinilise episoodiga patsientide uuringus, tiitriti annust ja manustati ravi alguses mittesteroidseid
põletikuvastaseid ravimpreparaate. Lisaks kasutasid enamus patsientidest kogu uuringu jooksul
autoinjektorit.
RR-MS, SP-MS ja üksik sclerosis multiplex’ile viitav demüelinisatsiooniepisood
Magnetresonantstomograafilised uuringud (MRI) näitasid, et Extavia vähendas haiguse aktiivsust (äge
põletik kesknärvisüsteemis ning püsivad koekahjustused) kõigis sclerosis multiplex´i uuringutes. Suhe
sclerosis multiplex´i haiguse aktiivsuse (mõõdetuna MRIs) ning haiguse kliinilise pildi vahel ei ole
lõplikult selge.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Patsientidel ja vabatahtlikel uuriti Extavia seerumitaset mitte täiesti spetsiifilise meetodi abil.
500 mikrogrammi (16,0 miljonit RÜ) beeta-1b interferooni subkutaansel manustamisel saavutati
maksimaalne seerumitase ca 40 RÜ/ml 1…8 tunni pärast. Erinevate uuringute alusel hinnati
põhikliirensi tasemeks vähemalt 30 ml/min-1/kg-1 ja dispositsioonifaaside poolestusajaks seerumist
5 tundi.
Ülepäevane Extavia süste ei põhjustanud seerumitaseme tõusu ning tundub, et farmakokineetika ei
muutu ravi jooksul.
Subkutaanselt manustatud Extavia absoluutne biosaadavus oli umbes 50%.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Ägeda toksilisuse uuringuid pole teostatud. Kuna närilised ei reageeri inimese beeta-1b interferoonile,
siis riskide hindamisel lähtuti korduvannustega uuringutest, mis viidi läbi reesusahvidega. Täheldati
transitoorset hüpertermiat, märgatavat lümfotsüütide hulga tõusu ning trombotsüütide ja
segmenttuumsete neutrofiilide hulga langust.
Pikaajalisi uuringuid ei ole läbi viidud. Reproduktiivsus-uuringud reesusahvidel näitasid loote surma
põhjustanud emapoolset toksilisust ja nurisünnituste arvu suurenemist. Ellujäänud loomadel ei
tuvastatud malformatsioone.
Toimet fertiilsusele pole uuritud. Toimet ahvide inna-ajale pole täheldatud. Kogemused teiste
interferoonidega viitavad võimele kahjustada mees- või naisorganismi fertiilsust.
Ühekordselt teostatud genotoksilisuse testis (Amesi test) ei täheldatud mutageenset toimet.
Kartsinogeensuse uuringuid pole teostatud. In vitro raku transformatsiooni test ei näidanud
tumorigeenset potentsiaali.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Pulber
humaanalbumiin,
mannitool (E421)
Lahusti
naatriumkloriid
süstevesi
6.2 Sobimatus
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud lahustiga, mis on kirjeldatud lõigus
6.6.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.
Preparaati on soovitatav kasutada vahetult pärast lahustamist. Kasutusele võetuna on kõlblikkusaeg
3 tundi temperatuuril 2°C…8°C.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Mitte hoida sügavkülmas.
Manustamiskõlblikuks muudetud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Pulber
3 ml viaal (I tüüpi läbipaistev klaas) butüülkummist korgi (tüüp I) ja alumiiniumkattega.
Lahusti
1,2 ml eeltäidetud süstal (I tüüpi klaas) 1,2 ml lahustiga.
Pakendi suurused
- Üksikpakend sisaldab 5 viaali pulbriga ja 5 eeltäidetud süstalt lahustiga.
- Üksikpakend sisaldab 14 viaali pulbriga ja 14 eeltäidetud süstalt lahustiga.
- Üksikpakend sisaldab 15 viaali pulbriga ja 15 eeltäidetud süstalt lahustiga.
- 3 kuu multipakend sisaldab 42 (3x14) viaali pulbriga ja 42 (3x14) eeltäidetud süstalt lahustiga.
- 3 kuu multipakend sisaldab 45 (3x15) viaali pulbriga ja 45 (3x15) eeltäidetud süstalt lahustiga.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Süstelahuse valmistamine
Lüofiliseeritud beeta-1b interferooni süstelahuse valmistamiseks kasuta olemasolevat eeltäidetud
süstelit lahustiga ning kasutada tuleb selleks nõela või viaali adapterit, et süstida 1,2 ml lahustit
(naatriumkloriidi 5,4 mg/ml (0,54%) süstelahust) Extavia viaali. Pulber tuleb lahustada täielikult ilma
raputamata. Pärast lahustamist tuleb tõmmata 250 mikrogrammi Extavia manustamiseks viaalist
süstlisse 1,0 ml lahust.
Kontrollimine enne kasutamist
Enne süstimist tuleb lahust kontrollida. Kasutamisvalmis süstelahus on värvitu kuni nõrgalt kollaka
värvusega, nõrgalt opalestseeruv kuni opalestseeruv.
Kui näete lahuses tahkeid osakesi või värvi muutust, siis tuleb lahus kasutusest kõrvaldada.
Hävitamine
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Novartis Europharm Limited
Wimblehurst Road
Horsham
West Sussex, RH12 5AB
Ühendkuningriik
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/08/454/001
EU/1/08/454/002
EU/1/08/454/005
EU/1/08/454/006
EU/1/08/454/007
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
20.05.2008
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV