Yentreve
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
YENTREVE 40 mg gastroresistentsed kõvakapslid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga kapsel sisaldab 40 mg duloksetiini, (vesinikkloriidina).
Abiained: Iga kapsel sisaldab 11,5 mg sahharoosi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Gastroresistentsed kõvakapslid.
Läbipaistmatu oranž põhiosa, märgistusega `40 mg`, ja läbipaistmatu sinine kate, millel on märgistus
`9545`.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
YENTREVE on näidustatud naistele mõõduka kuni raske pingutus-kusepidamatuse ( PKP ) ravi
korral.
YENTREVE on näidustatud täiskasvanutele.
Lisainformatsiooni saamiseks vt lõik 5.1.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
YENTREVE soovitatav annus on 40 mg kaks korda päevas sõltumatult toidukorrast. Pärast 2...4-
nädalast ravi tuleb patsiente uuesti kontrollida, et hinnata ravi efektiivsust ja taluvust. Mõnedel
patsientidel võib enne doosi suurendamist soovitusliku annuseni, 40 mg kapsel kaks korda ööpäevas,
olla kasu sellest, kui alustada ravi 20 mg kapsliga kaks korda ööpäevas kahe nädala jooksul. Annuse
suurendamine võib vähendada, kuid mitte elimineerida iivelduse ja uimasuse esinemise riski.
Saadaval on ka 20 mg kapsel. Siiski, efektiivne väikseim annus YENTREVE`i on 20 mg kaks korda
päevas.
YENTREVE efektiivsus on tõestatud kuni 3 kuud kestnud platseebo-kontrolliga uuringutes. Ravi
tulemusi tuleb hinnata regulaarsete vaheaegade järel.
YENTREVE kombineeritud ravi koos vaagnapõhja lihaste treeningu programmiga (VPLT) mõjub
tõhusamalt kui kumbagi eraldi kasutada. Soovitav on kasutada samaaegselt VLPT-ga.
Maksapuudulikkus:
YENTREVE’i ei tohi kasutada naistel, kellel esineb maksahaigus, mis võib põhjustada
maksapuudulikkust (vt 4.3 ja 5.2).
Neerupuudulikkus:
Kerge või mõõduka neerufunktsiooni häire korral (kreatiniini kliirens 30...80 ml/min ) ei ole annust
vaja muuta. Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min, vt lõik 4.3) patsientidel ei tohi
YENTREVE`i kasutada.
Eakad:
Eakate ravimisel tuleb olla ettevaatlik.
Lapsed ja noorukid:
Duloksetiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel, kuna puuduvad piisavad andmed ohutuse ja
efektiivsuse kohta (vt lõik 4.4).
Ravi katkestamine:
Tuleks vältida järsku ärajätmist. YENTREVE-ravi lõpetamisel tuleks annust järk-järgult vähendada
ühe kuni kahe nädalase perioodi jooksul, et vähendada ärajätunähtude teket (vt lõik 4.4 ja 4.8). Kui
annuse vähendamise ajal või peale ravi lõppu ilmnevad väljakannatamatud sümptomid, siis võib
eelnevalt välja kirjutatud annuse võtmist jätkata. Hiljem võib arst jätkata annuse vähendamist kuid
rohkem järk-järgult.
Manustamisviis
Suukaudne.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Maksahaigus, mis põhjustab maksapuudulikkust (vt lõik 5.2)
YENTREVE’i ei tohi kasutada koos mitteselektiivsete, pöördumatu toimega MAO-inhibiitoritega ( vt
lõik 4.5 ).
YENTREVE’i ei tohi kasutada koos CYP1A2 inhibiitoritega, nagu fluvoksamiin, tsiprofloksatsiin või
enoksatsiin, kuna koostoime tulemusena tõuseb duloksetiini kontsentratsioon plasmas (vt lõik 4.5).
Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min) (vt lõik 4.4).
YENTREVE`i ravi alustamine on vastunäidustatud kontrollimatu hüpertensiooniga patsientidele, mis
võib esile kutsuda potentsiaalse ohu hüpertensiivse kriisi tekkeks (vt lõigud 4.4 ja 4.8).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Maania ja krambid
YENTREVE tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on esinenud mania või bipolaarne häire
ja/või krambid.
Kasutamine koos antidepressantidega
YENTREVE kasutamine koos antidepressantidega (eriti SSRI-dega, SNRI-dega ja pöörduva toimega
MAO inhibiitoritega) ei ole soovitatav (vt allpool „Depressioon, suitsidaalsed mõtted ja käitumine” ja
4.5).
Naistepuna ürt
YENTREVE`i ja naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel
kasutamisel võib kõrvaltoimeid esineda sagedamini.
Müdriaas
Duloksetiini kasutamisel on täheldatud müdriaasi, mistõttu tuleb olla ettevaatlik, kui duloksetiini
määrata patsientidele, kellel esineb silmasisese rõhu tõus või kellel on risk ägeda kinnisenurga
glaukoomi tekkeks.
Vererõhk ja südame löögisagedus
Mõnede patsientide puhul on vererõhu tõusu ja kliiniliselt olulist hüpertensiooni seostatud
duloksetiiniga. Selle põhjuseks võib olla duloksetiini noradrenergiline effekt. Duloksetiini puhul on
teatatud hüpertensiivse kriisi juhtudest, eriti nendel patsientidel, kellel on eelnevalt esinenud
hüpertensioon. Seetõttu, patsientidel, kellel on diagnoositud arteriaalne hüpertensioon ja/või mõni muu
kardiovaskulaarne haigus, soovitatakse regulaarselt jälgida vererõhku, eriti esimese ravikuu jooksul..
Duloksetiini tuleks ettevaatusega kasutada patsientidel, kelle seisundid võivad olla põhjustatud
suurenenud südame löögisagedusest või vererõhu tõusust. Ettevaatlik peaks olema ka juhul, kui
duloksetiini kasutatakse koos ravimitega, mis võivad mõjutada selle metabolismi (vt lõik 4.5).
Patsientidel, kel esineb püsiv vererõhu tõus duloksetiini kasutamise ajal, tuleks kaaluda annuse
vähendamist või järk-järgulist ravi lõpetamist (vt lõik 4.8). Kontrollimatu hüpertensiooniga
patsientidel ei tohiks duloksetiinravi alustada (vt lõik 4.3).
Neerufunktsiooni häire
Hemodialüüsil olevatel raskekujulise neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens <30 ml/min)
patsientidel esineb duloksetiini plasmakontsentratsiooni tõusu. Raske neerukahjustusega patsientide
kohta vt lõik 4.3. Kerge või mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientide kohta vt lõik 4.2.
Verejooks
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSTI) ja serotoniini/noradrenaliini tagasihaarde
inhibiitorite (SNTI), sh duloksetiini puhul on täheldatud veritsusehäireid nagu ekhümoosid, purpur ja
gastrointestinaalne veritsus. Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kes kasutavad antikoagulante ja/või
ravimeid, mis mõjutavad trombotsüütide funktsiooni (nt MSPVA-d või atsetüülsalitsüülhape (ASA))
ning patsientidega, kellel esineb oht verejooksule.
Ravi katkestamine
Aeg-ajalt võib pärast ravi lõpetamist esineda ärajätunähtusid, eriti ravi järsul lõpetamisel (vt lõik 4.8).
Ravi järsul lõpetamisel täheldati kõrvaltoimeid kliinilises uuringus umbes 44 % YENTREVE`ga
ravitud patsientidest ja 24 % platseebot saanud patsientidest.
SSTI-tega ja SNTI-tega ilmnenud ärajätunähtude esinemise risk võib olla põhjustatud mitmetest
faktoritest, sealhulgas ravi kestvusest ja annuse suurusest ning annuse vähendamise tempost. Kõige
sagedamini teatatud kõrvaltoimed on ära toodud lõigus 4.8. Üldiselt on need kõrvaltoimed kerged kuni
mõõdukad, kuid siiski mõnedel patsientidel võivad need kujuneda raskeks. Need kõrvaltoimed
ilmnevad tavaliselt ravi lõpetamise paaril esimesel päeval, kuid väga harva on teatatud sellistest
sümptomitest, kui patsient on tahtmatult annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid ise
mööduvad ning tavaliselt taanduvad kahe nädala jooksul, kuigi mõnedel inimestel võivad kesta kauem
(2-3 kuud või rohkem). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel duloksetiini annust järk-järgult
vähendada mitte vähem kui kahe nädala jooksul, vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).
Hüponatreemia
YENTREVE manustamisel on teatatud hüponatreemia tekkimisest, sh juhud, kus seerumi
naatriumisisaldus on langenud alla 110 mmol/l. Hüponatreemia võib olla põhjustatud antidiureetilise
hormooni liignõristuse sündroomist (SIADH). Enamik juhtumitest on esinenud eakatel patsientidel,
eriti kui hiljutises anamneesis on olnud või kaasuvad predisponeerivad faktorid vedelike
tasakaaluhäireteks.. Eriti ettevaatlik peab olema suurenenud hüponatreemia riskiga patsientide puhul,
nagu näiteks vanurite, tsirroosiga või dehüdreeritud patsientide või diureetikumidega ravitavate
patsientide puhul.
Depressioon, suitsidaalsed mõtted ja suitsidaalne käitumine
Kuigi YENTREVE ei ole näidustatud depressiooni raviks, kasutatakse sama toimeainet (duloksetiini)
ka antidepressiivse ravimina. Depressiooniga kaasneb suitsiidimõtete, enesekahjustuse ja suitsiidi
(suitsidaalsete olukordade) suurenenud risk. See risk püsib kuni märgatava remissioonini. Kuna ravi
esimeste nädalate jooksul ei pruugi kohe paranemist ilmneda, tuleb patsienti hoolikalt jälgida, kuni
tekivad paranemise ilmingud. Kliinilises praktikas on tavaline, et suitsiidioht võib paranemise
varajases staadiumis tõusta. Patsiendid, kellel esineb anamneesis suitsidaalseid olukordi või kes
avaldavad enne ravi algust märkimisväärselt suitsiidimõtteid, on teatavasti enim ohustatud
suitsiidimõtteist või suitsidaalsest käitumisest, mistõttu neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida.
Psühhiaatriliste häirete korral läbi viidud antidepressantide platseebokontrollitud kliiniliste uuringute
meta-analüüs tõestas, et alla 25-aastastel patsientidel esines antidepressantide puhul suurem
suitsidaalse käitumise risk kui platseebo patsientidel.
Duloksetiini ravi ajal või vahetult pärast ravi katkestamist on teatatud suitsidaalsete mõtete ja
suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.8). Arstid peavad julgustama patsiente teavitama ükskõik
mis ajahetkel tekkinud rõhuva meeleolu mõtetest või tunnetest või depressiivsetest sümptomitest. Kui
YENTREVE ravi ajal tekib patsiendil ärevus või depressiivsed sümptomid, tuleks otsida
spetsialiseeritud meditsiinilist abi, kuna depressioon on tõsine meditsiiniline seisund. Kui otsustatakse
alustada ravi antidepressantidega, soovitatakse vähehaaval YENTREVE ravi lõpetada (vt lõik 4.2).
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Pediaatrilisel populatsioonil ei ole duloksetiiniga kliinilisi uuringuid läbi viidud. YENTREVE `i ei
tohi raviks kasutada lastel ja alla 18 aasta vanustel noorukitel.Võrreldes platseeboga, vaadeldi
antidepressantidega ravitud laste ja noorukite seas läbiviidud kliiniliste uuringute käigus rohkem
suitsidaalset käitumist (enesetapukatsed ja suitsidaalsed mõtted) ja vaenulikkust (domineerivalt
agressioon, opositsionaalne käitumine ja viha). Lisaks ei ole veel esitatud andmeid selle kohta, mis
puudutavad laste ja noorukite kasvamist, täisikka jõudmist ning kognitiivset ja käitumuslikku arengut.
Duloksetiini sisaldavad ravimpreparaadid.
Duloksetiini kasutatakse erinevate kaubamärkide all mitmete näidustuste puhul (diabeetilise
neuropaatilise valu, depressiooni, generaliseerunud ärevushäire ja stressist tingitud kusepidamatuse
raviks). Rohkem kui ühe sellise ravimi samaaegset kasutamist tuleks vältida.
Hepatiit/suurenenud maksaensüümide aktiivsus
Maksakahjustuste juhte, sealhulgas tõsist maksaensüümide aktiivsuse suurenemist (>10 korda üle
normi), hepatiiti ja kollatõbe on duloksetiinravi ajal harva täheldatud (vt lõik 4.8). Enamik neist ilmnes
esimeste ravikuude jooksul. Maksakahjustuse vorm oli domineerivalt hepatotsellulaarne. Duloksetiini
tuleks ettevaatusega kasutada patsientide puhul, keda ravitakse teiste maksakahjustusega seotud
ravimitega.
Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Duloksetiini kasutamist on seostatud akatiisia väljakujunemisega, mida iseloomustab subjektiivselt
ebameeldiv või piinav rahutuse tunne ning pidev liikumisvajadus, millele kaasub võimatus istuda või
paigal seista. Seda võib kõige tõenäolisemalt esineda ravi paari esimese nädala jooksul. Patsientidele,
kel esineb selliseid sümptomeid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.
Sahharoos: YENTREVE gastroresistentsed kapslid sisaldavad sahharoosi. Harvaesineva päriliku
fruktoositalumatuse, glükoosi-galaktoosi imendumishäire või sahharoos-isomaltaasi puudulikkusega
patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI):Serotoniinisündroomi ohu tõttu ei tohi duloksetiini
kasutada kombinatsioonis mitteselektiivsete, pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi
inhibiitoritega (MAOI) ja mitte enne 14 päeva möödumist MAOI-ravist. Lähtuvalt duloksetiini
poolväärtusajast, peab pärast YENTREVE ärajätmist mööduma vähemalt 5 päeva, enne kui alustada
MAOI-ravi (vt lõik 4.3).
CYP1A2 inhibiitorid: kuna CYP1A2 on seotud duloksetiini metabolismiga, põhjustab YENTREVE
samaaegne kasutamine tugevate CYP1A2 inhibiitoritega tõenäoliselt duloksetiini kõrgemaid
kontsentratsioone. Fluvoksamiin (100 mg üks kord ööpäevas), CYP1A2 tugev inhibiitor, vähendas
duloksetiini plasma kliirensit ligikaudu 77 % ja AUC suurenes 6 korda. Seetõttu ei tohi YENTREVE’i
manustada koos tugevate CYP1A2 inhibiitoritega nagu fluvoksamiin (vt lõik 4.3).
Kesknärvisüsteemi mõjutavad ravimid: tuleb olla ettevaatlik, kui YENTREVE’i võtta koos teiste
tsentraalselt toimivate ravimite või ainetega, kaasaarvatud alkohol ja rahustid (bensodiasepiinid,
morfinomimeetikumid, antipsühhootikumid, fenobarbitaal, sedatiivsed antihistamiinikumid).
Serotoniinisündroom: Harvadel juhtudel on täheldatud serotoniinisündroomi patsientidel, kes
kasutasid SSRI-d samaaegselt serotonergiliste antidepressantidega. YENTREVE kasutamine koos
serotonergiliste antidepressantidega nagu SSRI, tritsüklilistega nagu klomipramiin või amitriptüliin,
venlafaksiini või triptaanide, tramadooli ja trüptofaaniga ei ole soovitatav.
Duloksetiini mõju teistele ravimitele.
CYP1A2 abil metaboliseeruvad ravimid: Duloksetiini samaaegne manustamine (60 mg kaks korda
ööpäevas) ei mõjutanud oluliselt CYP1A2 substraadi teofülliini farmakokineetikat..
CYP2D6 abil metaboliseeruvad ravimid: Duloksetiin on mõõdukas CYP2D6 inhibiitor. Kui
duloksetiini manustati kaks korda päevas 60 mg koos CYP2D6 substraadi desipramiini ühekordse
annusega, siis desipramiini kontsentratsioonikõvera alune pindala suurenes kolmekordselt.
Duloksetiini manustamine (40 mg kaks korda ööpäevas) samaaegselt tolterodiiniga (2 mg kaks korda
ööpäevas) suurendab tolterodiini tasakaalukontsentratsiooni AUC-d 71 % võrra, kuid ei mõjuta tema
aktiivset 5-hüdroksüül-metaboliidi farmakokineetikat, mistõttu annuse kohandamine ei ole vajalik.
Kõrgendatud tähelepanu on eriti vajalik siis, kui YENTREVE’i kasutatakse samaaegselt kitsa
terapeutilise indeksiga (nagu flekainiid, propafenoon ja metoprolool) ja peamiselt CYP2D6 abil
metaboliseeruvate ravimitega (risperidoon, tritsüklilised antidepressandid [TTA`d] nagu nortriptüliin,
amitriptüliin ja imipramiin).
Suukaudsed kontratseptiivid ja muud steroidid: In vitro uuringud on näidanud, et duloksetiin ei
indutseeri CYP3A katalüütilist aktiivsust. Spetsiifilisi in vivo ravimkoostoime uuringuid ei ole läbi
viidud.
Antikoagulandid ja antitrombolüütilised ained: Farmakodünaamilisele koostoimele põhineva
võimaliku veritsemise ohu tõttu, tuleb olla ettevaatlik duloksetiini kombineerimisel suukaudsete
antikoagulantide või antitrombolüütiliste ainetega. Peale selle on duloksetiini koosmanustamisel
varfariiniga ravitud patsientidel teatatud INR tõusudest. Igatahes ei tekitanud duloksetiini ja varfariini
koosmanustamine tasakaalukontsentratsiooni tingimustes (ühe osana farmakoloogilisest uuringust),
algväärtusega võrreldes INR kliiniliselt olulist muutust, ega ka muutusi R- või S-varfariini
farmakokineetikas.
Teiste ravimite mõju duloksetiinile
Antatsiidid ja H2-antagonistid: YENTREVE koosmanustamine alumiiniumi ja magneesiumi
sisaldavate antatsiidide või famotidiiniga ei avaldanud olulist mõju duloksetiini 40 mg suukaudse
annuse imendumise kiirusele või ulatusele.
CYP1A2 indutseerijad: Populatsiooni farmakokineetiliste uuringute analüüsid on näidanud, et
võrreldes mitte-suitsetajatega on suitsetajatel ligi 50 % madalamad duloksetiini
plasmakonsentratsioonid
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Puuduvad piisvad andmed duloksetiini kasutamise kohta rasedatel. Loomuuringutes on ilmnenud
reproduktiivne toksilisus annuste kasutamisel, mis on väiksemad maksimaalsest kliinilisest annusest
(vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Epidemioloogilised andmed on näidanud, et
SSRI´ide kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilisstaadiumis, võib suurendada vastsündinu püsiva
pulmonaarse hüpertensiooni (PPHN) tekkeriski. Kuigi ühtki kliinilist uuringut SNRI ravi seosest
PPHNile ei ole läbi viidud, ei saa duloksetiini puhul seda riski välistada, võttes arvesse sarnast
toimemehhanismi (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine).
Nii nagu teiste serotoniinergiliste ravimitega, võib ka duloksetiin põhjustada vastsündinul
ärajätunähte, kui ema on ravimit kasutanud vähe aega enne sünnitust. Duloksetiiniga täheldatud
ärajätunähtude hulka võivad kuuluda hüpotoonia, treemor, närvilisus, toitumisraskused, respiratoorne
distress ja krambid. Enamik juhtudest on ilmnenud sündimisel või mõne päeva jooksul pärast sündi.
YENTREVE`i tohib raseduse ajal kasutada ainult sel juhul, kui loodetav kasu emale ületab võimaliku
ohu lootele. Naistele tuleb öelda, et nad teavitaksid arsti, kui nad on rasestunud või kavatsevad
rasestuda ravi ajal.
Rinnaga toitmine
Uuringu põhjal, kus osales 6 lakteerivat patsienti, kes oma lapsi ei imetanud, leiti, et duloksetiin eritub
väga väheses koguses rinnapiima. Arvatav päevane imiku annus mg/kg kohta on 0,14 % ema annusest
(vt lõik 5.2). Kuna duloksetiini ohutus imikutele ei ole teada, siis ei ole YENTREVE kasutamine
imetamise ajal soovitatav.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
YENTREVE kasutamisega võivad kaasneda sedatsioon ja pearinglus. Patsiente tuleb hoiatada, et kui
nad tunnevad sedatsiooni või pearinglust, peavad nad vältima potentsiaalselt ohtlikke tegevusi nagu
autojuhtimine ja masinate käsitsemine.
4.8 Kõrvaltoimed
a. Ohutusprofiili kokkuvõte
YENTREVE’ga ravitud patsientide kõige sagedasemad kõrvaltoimed SUI ja teiste alumise urotrakti
häirete kliinilistes uuringutes olid iiveldus, suukuivus, väsimus ja kõhukinnisus. SUI patsientidega
läbiviidud nelja 12-nädalase, platseeboga kontrollitud kliinilise uuringu, kaasates 958 duloksetiinravi
ja 955 platseeboga ravitud patsienti, andmeanalüüs näitas, et teatatud kõrvaltoimed ilmnesid tavaliselt
esimese ravinädala jooksul. Enamik sagedamatest kõrvaltoimetest olid siiski kerged või mõõdukad
ning kadusid 30 päeva jooksul (näiteks iiveldus).
b. Kõrvaltoimete tabelkokkuvõte
Tabel 1 esitab kõrvaltoimed, mida vaadeldi duloksetiinravi saavatel patsientidel platseeboga
kontrollitud SUI ja teiste alumise urotrakti häirete kliinilistes uuringutes (kaasates kokku 8241
patsienti, 4504 duloksetiinravi ja 3737 platseebot saanud patsienti).
c. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Duloksetiinravi lõpetamisel (eriti järsul) esineb tavaliselt ärajätunähtusid. Pearinglus, tundehäired
(sealhulgas paresteesia), magamishäired (sealhulgas unetus ja ärevad unenäod), väsimus, unisus,
erutus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, peavalu, ärrituvus, kõhulahtisus,
liighigistamine ja peapööritus on kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed.
Üldiselt SSTI-de ja SNTI-de puhul on need kõrvaltoimed kerged kuni mõõdukad ja ise mööduvad,
kuid siiski mõnedel patsientidel võivad need olla rasked ja/või kesta kauem. Seetõttu soovitatakse ravi
lõpetamisel järk-järgult duloksetiini annust vähendada (vt lõik 4.2 ja 4.4).
Südame löögisageduse järgi korrigeeritud QT-intervallil ei olnud erinevust duloksetiini ja platseebot
saanud patsientide võrdluses. QT, PR, QRS või QTcB intervallide osas ei täheldatud mingit kliiniliselt
olulist erinevust platseebot ja duloksetiini saanud patsientide vahel.
Duloksetiini kolme kliinilise uuringu 12 nädalat kestnud akuutses faasis ilmnesid duloksetiini ravi
saavatel, diabeetilise neuropaatilise valuga patsientidel väikesed kuid statistiliselt olulised tühja kõhu
puhused veresuhkru kõrgenemised. HbA1c näitajad olid nii duloksetiini kui ka platseebot saanud
patsientidel stabiilsed. Nende uuringute pikendatud faasis, mis kestis kuni 52 nädalat, esinesid tõusud
HbA1c näitajates nii duloksetiini kui ka rutiinse raviga gruppides, kuid keskmine tõus oli 0,3% suurem
duloksetiiniga ravitud patsientide grupis. Duloksetiiniga ravitud patsientidel esines ka vähest tühja
kõhu puhust veresuhkru kõrgenemist ja kolesterooli tõusu, samal ajal kui laboratoorsed testid näitasid
vähest langust rutiinset ravi saanud patsientide grupis.
4.9 Üleannustamine
On teatatud üleannustamise juhtudest, kas üksikuna või kombinatsioonis teiste ravimitega, kus
duloksetiini annus oli ligikaudu 5400 mg. Mõned teated on letaalsetest juhtudest, peamiselt on
tegemist olnud teiste ravimitega segatud üleannustega, kuid ka ainult duloksetiiniga ligikaudu
1000 mg annuse puhul. Üleannustamise tunnused ja sümptomid (kas ainult duloksetiini või
kombinatsioonis teiste ravimitega) on unisus, kooma, serotoniinisündroom, krambid, oksendamine ja
tahhükardia.
Duloksetiinile ei ole teada spetsiifilist antidooti, kuid kui järgneb serotoniinisündroom, tuleks alustada
vastavat ravi (nagu nt küproheptadiini abil ja/või temperatuuri kontrolliga). Tuleb vabastada
hingamisteed. Näidustatud on südame ja eluliste näitajate jälgimine koos vajalike sümptomaatiliste ja
toetavate meetmetega. Näidustatud on maoloputus, kui seda teha varakult pärast sissevõtmist või
sümptomaatilistele patsientidele. Aktiivsöest on kasu imendumise piiramiseks. Duloksetiini
jaotusmaht on suur, mistõttu forsseeritud diureesist, hemoperfusioonist ja vahetusperfusioonist ei ole
tõenäoliselt abi.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Teised antidepressandid. ATC kood: NO6AX21.
Toimemehhanism
Duloksetiin on kombineeritud serotoniini (5-HT) ja noradrenaliini (NA) tagasihaarde inhibiitor.
Nõrgalt inhibeerib ta dopamiini tagasihaaret, ilma olulise afiinsuseta histamiinergiliste,
dopamiinergiliste, koliinergiliste ja adrenergiliste retseptorite suhtes.
Farmakodünaamilised toimed
Loomuuringutes põhjustas 5-HT ja NE tagasihaarde inhibeerimine kesknärvisüsteemis häbemenärvi
stimulatsiooni ureetra sfinkteri vöötlihases, mis avaldub lihase elektromüograafilise (EMG) aktiivsuse
8-kordse tõusuna, esinedes ainult urineerimistsükli kogumisfaasis. Arvatakse, et sarnane mehhanism
põhjustab naistel ureetra tugevamat kontraktsiooni ja sfinkteri toonuse püsimist uriini kogumise ajal
ning seletab, miks duloksetiin on efektiivne PKP-ga naiste kliinilises ravis.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Duloksetiin normaliseeris valuläve mitmetes neuropaatilise ja põletikulise valu prekliinilistes
mudelites ja vähendas reaktsiooni valule püsiva valu mudelis. Duloksetiini valu pärssiv toime tuleneb
usutavasti valu pärssivate alanevate juhteteede stimuleerimisest kesknärvisüsteemis.
Stressist tingitud kusepidamatus: Duloksetiini efektiivsus, manustatuna 40 mg kaks korda ööpäevas
PKP raviks, tehti kindlaks neljas topeltpimedas, randomiseeritud, platseebokontrolliga uuringus, mis
hõlmas 1913 naist (22...83-aastast), kes vastasid PKP kliinilistele kriteeriumidele; nendest 958
patsienti randomiseeriti duloksetiini ja 955 platseebo gruppi. Peamiseks efektiivsuse määrajaks oli
inkontinentsi episoodi sagedus (IES), mille andmed saadi päevikutest, ja inkontinentsi spetsiifilise
elukvaliteedi küsimustiku (I-SEK) tulemused.
Inkontinentsi episoodi sagedus: kõigis neljas uuringus esines duloksetiiniga ravitud patsientidel 50 %
või keskmisest suurem IES langus, platseeboga oli see muutus 33 % . Erinevusi täheldati igal
mõõtmisel pärast ravi 4 nädalat (duloksetiini 54 % ja platseebo 22 %), 8 nädalat (52 % ja 29 %), 12
nädalat (52 % ja 33 %).
Uuringu tulemused raske PKP korral saavutati 2 nädala jooksul pärast ravi algust.
Ravi tulemused YENTREVE’ga on pärit kuni 3 kuud kestnud platseebokontrolliga uuringutest.
YENTREVE efektiivsus võrrelduna platseeboga ei ole tõestatud kerge PKP korral, mis
randomiseeritud uuringutes defineeriti kui IES<14/nädalas. Nendel naistel ei pruugi YENTREVE olla
efektiivsem kui muud konservatiivsed meetodid.
Elukvaliteet: inkontinentsi elukvaliteedi küsimustiku (I-SEK) näitajad paranesid märkimisväärselt
duloksetiiniga ravitud patsientide grupis, võrreldes platseebo patsientidega (9,2 versus 5,9; p<.001).
Kasutades globaalset paranemise skaalat (PGI), nimetas märkimisväärselt rohkem naisi pingutuskusepidamatuse
sümptomite paranemist võrreldes platseeboga (64,6 % versus 50,1 %, p<.001).
YENTREVE ja eelnev kontinentsuse kirurgiline ravi:piiratud andmed lubavad oletada, et YENTREVE
kliiniline tulemus ei vähene patsientidel, kellele on eelnevalt tehtud kontinentsi korrigeeriv kirurgiline
vahelesegamine.
YENTREVE ja vaagnapõhja lihaste treening ( VPLT ): 12-nädalase pimeda, randomiseeritud,
kontrollitud uuringu ajal vähendas YENTREVE IES-st rohkem kui platseeboravi või üksnes
vaagnapõhja lihaste treening. Kombineeritud ravi (duloksetiin+VPLT) korral esines suurem sidemete
kasutamine ja olukorra-spetsiifilise elukvaliteedi paranemine kui ainuüksi YENTREVE või VPLT
korral.
Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu:
Duloksetiini efektiivsust diabeetilise neuropaatilise valu ravimina uuriti kahes randomiseeritud, 12-
nädalases, topelt-pimedas, platseeboga kontrollitud, fikseeritud annusega kliinilises uuringus , milles
osalesid täiskasvanud (vanuses 22- 88 aastat), kes olid kannatanud diabeetilise neuropaatilise valu all
vähemalt 6 kuud. Patsiendid, kes vastasid depressiooni diagnostilistele kriteeriumidele, arvati nendest
uuringutest välja. Esmane tulemusnäitaja oli 24-tunnine keskmine valu nädalas, mille jaoks andmed
koguti patsientide poolt igapäevaselt täidetud päeviku alusel 11-punktilisel Likert’i skaalal.
Mõlemas uuringus, kus manustati duloksetiini 60 mg üks kord ööpäevas ja 60 mg kaks korda päevas,
vähendas ravim platseeboga võrreldes oluliselt valu. Mõnede patsientide puhul oli toime märgatav
esimesel ravinädalal. Kahe aktiivse ravigrupi vahel ei täheldatud olulist keskmise paranemise
erinevust. Vähemalt 30 % valu vähenemine registreeriti umbes 65 %-l duloksetiini ravi saanud
patsientidest võrreldes 40 % platseebot saanud patsientidel. Vastavad arvud vähemalt 50 % valu
vähenemise puhul olid vastavalt 50 % ja 26 %. Kliinilise ravivastuse määra ( 50 %-line või suurem
valu leevendamine) analüüsiti selle järgi, kas patsient koges ravi jooksul unisust. Nende patsientide
seas, kellel ei ilmnenud unisust, täheldati kliinilist ravivastust 47 %-l duloksetiini saanud patsientidest
ja 27%-l platseebot saanud patsientidest. Kliinilise ravivastuse määrad duloksetiini saanud
patsientidel, kellel ilmnes unisust, oli 60 % ja platseebot saanud patsientidel oli see 30 %. Patsiendid,
kes 60 ravipäeva järel ei täheldanud 30 % suurust valu vähenemist, ei oleks tõenäoliselt seda ka
edasise ravi jätkumise järel saavutanud.
Avatud pikaajalises uuringus püsis valu vähenemine patsientidel, kes reageerisid esialgsele
8-nädalasele ravile YENTREVE’iga annuses 60 mg üks kord päevas, järgneva 6 kuu jooksul, mida
mõõdeti muutuse järgi valuküsimustiku (Brief Pain Inventory, BPI) 24-tunni keskmise valu skaalal.
Pediaatriline populatsioon
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama YENTREVE’iga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide
alarühmade kohta depressiooni, diabeetilise neuropaatilise valu ja generaliseerunud ärevushäire
näidustuse korral. Vt lõik 4.2 informatsioon kasutamisel pediaatrias.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Duloksetiini manustatakse üksik-enantiomeerina. Duloksetiini metaboliseeritakse oksüdatiivse
ensüümi poolt (CYP1A2 ja polümorfne CYP2D6), järgneb konjugatsioon. Duloksetiini
farmakokineetikas esinevad märkimisväärsed isikutevahelised erinevused (üldjoones 50...60 %),
sõltudes soost, east, suitsetamisharjumusest ja CYP2D6 metaboliseerimistasemest.
Imendumine:Duloksetiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, Cmax saabub 6 tundi pärast
annustamist. Duloksetiini absoluutne suukaudne biosaadavus jääb vahemikku 32 %...80 % (keskmiselt
50 %; N=8 isikut). Toit pikendab maksimaalse kontsentratsiooni saabumise aega 6 tunnilt 10-le ja
vähendab marginaalselt imendunud kogust (ligikaudu 11 %).
Jaotumine:Duloksetiin seostub ligikaudu 96 % ulatuses inimese plasmavalkudega. Duloksetiin seostub
nii albumiini kui ka happelise alfa-1-happe glükoproteiiniga. Valgusiduvus ei ole mõjutatav neeru- ega
maksafunktsiooni häire poolt.
Biotransformatsioon:Duloksetiini metaboliseeritakse ulatuslikult ning metaboliidid eritatakse eelkõige
uriiniga. Mõlemad, CYP2D6 ja CYP1A2, katalüüsivad kahe peamise metaboliidi, 4-
hüdroksüduloksetiinglükoroniidi ja 5-hüdroksü 6-metoksüduloksetiinsulfaadi teket. Toetudes in vitro
uuringutele, on duloksetiini ringlevad metaboliidid farmakoloogiliselt inaktiivsed. Duloksetiini
farmakokineetikat aeglastel metaboliseerijatel arvestades CYP2D6, ei ole eraldi uuritud. Piiratud
andmed viitavad duloksetiini kõrgemale plasma tasemele nendel patsientidel.
Eliminatsioon:Duloksetiini eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast suukaudset manustamist jääb
vahemikku 8...17 tundi (keskmiselt 12 tundi). Pärast intravenoosset annustamist jääb duloksetiini
plasmakliirens vahemikku 22 l/h...46 l/h (keskmiselt 36 l/h). Pärast suukaudset annustamist jääb
duloksetiini plasmakliirens vahemikku 33...261 l/h (keskmiselt 101 l/h).
Eripopulatsioonid:
Sugu: Meeste ja naiste vahel on tuvastatud farmakokineetilised erinevused (naistel on plasmakliirens
ligikaudu 50 % väikesem). Kuna kliirensi määr meestel ja naistel osaliselt kattub, siis soopõhised
farmakokineetilised erinevused ei õigusta annuse vähendamist naistel.
Vanus: Nooremate ja eakamate naiste (≥65 aastat) vahel on leitud farmakokineetilisi erinevusi
(eakamatel on AUC kõrgem 25 % ning poolväärtusaeg 25 % pikem), kuid need erinevused ei ole nii
ulatuslikud, et annuseid muuta. Üldine soovitus on eakaid ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2 ja 4.4).
Neerufunktsiooni häire: Võrreldes tervete isikutega, esinesid dialüüsi saavatel neeruhaiguse
lõppstaadiumis (NHLS) patsientidel kaks korda kõrgemad duloksetiini Cmax ja AUC väärtused.
Duloksetiini ja tema metaboliitide farmakokineetikat ei ole uuritud kerge või mõõduka
neerupuudulikkuse korral.
Maksafunktsiooni häire: Mõõdukas maksahaigus (Child Pugh klass B) mõjutas duloksetiini
farmakokineetikat. Võrreldes tervete isikutega, oli mõõduka maksahaigusega patsientide duloksetiini
plasmakliirens 79 % madalam, lõplik poolväärtusaeg 2,3 korda pikem ja AUC 3,7 korda suurem.
Duloksetiini ja tema metaboliitide farmakokineetikat ei ole uuritud kerge või raske
maksapuudulikkuse korral.
Rinnaga toitvad emad: Duloksetiini olemust uuriti 6 imetaval emal, kes olid vähemalt 12 nädalat
tagasi sünnitanud. Duloksetiin on rinnapiimas avastatav ja püsikontsentratsioon rinnapiimas on umbes
üks neljandik võrreldes plasmatasemega. Duloksetiini kogus rinnapiimas on ligikaudu 7 μg/ööpäevas
40 mg kaks korda ööpäevase manustamise puhul. Imetamine ei mõjutanud duloksetiini
farmakokineetikat.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Standardsete uuringute paketis ei olnud duloksetiin genotoksiline ning ei põhjustanud teratogeenseid
toimeid rottidel. Rottide kartsinogeensuse uuringutes täheldati mitmetuumalisi rakke, muid
histopatoloogilisi muutusi ei esinenud. Tekkemehhanism ja kliiniline tähendus on teadmata.
Kaks aastat duloksetiini saanud emastel hiirtel esines sagedamini hepatotsellulaarset adenoomi ja
kartsinoomi ainult suuremate annuste korral (144 mg/kg/ööpäevas), kuid see on tõenäoliselt tingitud
sekundaarselt maksa mikrosomaalsete ensüümide induktsioonist. Hiirtelt saadud andmete olulisus
inimesel on teadmata. Duloksetiini saavatel emasrottidel vähenes toidu tarbimise hulk ning kehakaal,
häirus innatsükkel, langes elussündide indeks ja sünnitusjärgne elulemus ning esines sünnitusjärgne
kasvupeetus kliiniliselt maksimaalsete annuste juures. Jäneste embrüotoksilistes uuringutes ilmnes
kardiovaskulaarsete ja skeleti arenguhäirete suurenenud esinemisagedus allpool kliiniliselt
maksimaalset annust. Arenguhäireid ei täheldatud ühes teises uuringus, kus kasutati duloksetiini
suuremat annust erinevas duloksetiini soolaühendis. Rottide pre/postnataalses toksilisuse uuringus
põhjustas duloksetiin käitumishäireid järglastel kui kasutati süsteemselt kliinilisest maksimumannusest
madalamat.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Kapsli sisu:
Hüpromelloos
Hüpromelloosi atsetaatsuktsinaat
Sahharoos
Suhkrusfäärid
Talk
Titaandioksiid (E171)
Trietüültsitraat.
Kapsli ümbris:
Želatiin
Naatriumlaurüülsulfaat
titaandioksiid (E171)
indigokarmiin (E132)
punane raudoksiid (E172)
kollane raudoksiid (E172)
farmatseutiline must tint.
Farmatseutiline tint:
must sünteetiline raudoksiid (E172)
propüleenglükool
šellak.
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Niiskuse eest kaitsmiseks hoida originaalpakendis. Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Polüvinüülkloriidist (PVC), polüetüleenist (PE) ja polüklorotrifluoretüleenist (PCTFE) blisterribad,
mis on alumiiniumfooliumist kattega.
Pakendis 28, 56, 98, 140 ja 196 (2x98) kapslit.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Eli Lilly Nederland BV, Grootslag 1-5, NL-3991 RA Houten, Holland.
8. MÜÜGILOA NUMBER(NUMBRID)
EU/1/04/280/002
EU/1/04/280/003
EU/1/04/280/004
EU/1/04/280/005
EU/1/04/280/006
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 11. august 2004.
Müügiloa uuendamise kuupäev: 24. juuni 2009
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel