Vellofent - keelealune tabl 800mcg n3; n4; n15; n30 - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vellofent, 67 mikrogrammi, keelealused tabletid

Vellofent, 133 mikrogrammi, keelealused tabletid

Vellofent, 267 mikrogrammi, keelealused tabletid

Vellofent, 400 mikrogrammi, keelealused tabletid

Vellofent, 533 mikrogrammi, keelealused tabletid

Vellofent, 800 mikrogrammi, keelealused tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Vellofent 67 mikrogrammi keelealune tablett:

Üks tablett sisaldab 110 mikrogrammi fentanüültsitraati, mis vastab 67 mikrogrammile fentanüülile.

Vellofent 133 mikrogrammi keelealune tablett:

Üks tablett sisaldab 210 mikrogrammi fentanüültsitraati, mis vastab 133 mikrogrammile fentanüülile.

Vellofent 267 mikrogrammi keelealune tablett:

Üks tablett sisaldab 420 mikrogrammi fentanüültsitraati, mis vastab 267 mikrogrammile fentanüülile.

Vellofent 400 mikrogrammi keelealune tablett:

Üks tablett sisaldab 630 mikrogrammi fentanüültsitraati, mis vastab 400 mikrogrammile fentanüülile.

Vellofent 533 mikrogrammi keelealune tablett:

Üks tablett sisaldab 840 mikrogrammi fentanüültsitraati, mis vastab 533 mikrogrammile fentanüülile.

Vellofent 800 mikrogrammi keelealune tablett:

Üks tablett sisaldab 1260 mikrogrammi fentanüültsitraati, mis vastab 800 mikrogrammile fentanüülile.

INN. Fentanylum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks tablett sisaldab 0,651 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Keelealune tablett.

Vellofent 67 mikrogrammi keelealune tablett:

Valge, kumer, kolmnurkne tablett, pikkusega 5,6 mm, mille ühele küljele on musta tindiga trükitud '0'.

Vellofent 133 mikrogrammi keelealune tablett:

Valge, kumer, kolmnurkne tablett, pikkusega 5,6 mm, mille ühele küljele on musta tindiga trükitud '1'.

Vellofent 267 mikrogrammi keelealune tablett:

Valge, kumer, kolmnurkne tablett, pikkusega 5,6 mm, mille ühele küljele on musta tindiga trükitud '2'.

Vellofent 400 mikrogrammi keelealune tablett:

Valge, kumer, kolmnurkne tablett, pikkusega 5,6 mm, mille ühele küljele on musta tindiga trükitud '4'.

Vellofent 533 mikrogrammi keelealune tablett:

Valge, kumer, kolmnurkne tablett, pikkusega 5,6 mm, mille ühele küljele on musta tindiga trükitud '5'.

Vellofent 800 mikrogrammi keelealune tablett:

Valge, kumer, kolmnurkne tablett, pikkusega 5,6 mm, mille ühele küljele on musta tindiga trükitud ’8’.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Läbilöögivalu (LLV) vähihaigetel täiskasvanutel, kes juba kasutavad säilitusravi opioididega kroonilise vähivalu raviks.

LLV on mööduv valu ägenemine, mis tekib valuvastase säilitusravi taustal.

Opioidsäilitusravi tähendab, et patsient kasutab morfiini vähemalt 60 mg ööpäevas suukaudselt, fentanüüli vähemalt 25 mikrogrammi tunnis transdermaalselt, oksükodooni vähemalt 30 mg ööpäevas, hüdromorfiini vähemalt 8 mg ööpäevas või mõnda teist opioidi ekvianalgeetilises annuses ühe nädala või pikema perioodi vältel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi peab alustama vähihaigete opioidravis kogenud arst ning see peab toimuma tema järelevalve all. Arst peab võtma arvesse fentanüüli kuritarvitamise ohtu. Patsientidele tuleb anda juhis läbilöögivalu raviks mitte kasutada samaaegselt kahte erineva tugevusega fentanüüli ning lõpetada fentanüüli sisaldavate teiste ravimite kasutamine üleminekul Vellofent’i ravile. Segaduste ja võimalike üleannustamiste vältimiseks peaks patsiendil korraga kasutatavaid eri tugevusega tablette olema minimaalselt.

Vellofent’i tuleb manustada keele alla võimalikult kaugele.

Vellofent’i ei tohi alla neelata, vaid neil tuleb lasta keele all täielikult lahustuda (ilma närimata või imemata). Patsientidele tuleb öelda, et nad ei tohi süüa ega juua kuni keelealune tablett on täielikult lahustunud.

30 minuti möödumisel võib järele jäänud Vellofent’i tableti alla neelata.

Patsientidel, kellel suu kuivab, võib suu limaskesta niisutada veega enne Vellofent’i võtmist.

Blisterpakendist eemaldatud tabletti ei tohi alles hoida, sest tablett võib saada kahjustatud ning võib tekkida juhuslik kokkupuude tabletiga (vt ka lõik 4.4 hoiatused laste suhtes).

Patsientidel tuleb soovitada hoida Vellofent’i lukustatud kapis.

Annuse tiitrimine

Enne Vellofent’i annuse tiitrimist eeldatakse, et patsiendi valu on opioidravi säilitusannusega kontrollitav ja et neil ei esine tavaliselt rohkem kui 4 läbilöögivalu episoodi ööpäevas.

Annuse tiitrimise eesmärgiks on tuvastada optimaalne säilitusannus läbilöögivalu episoodide pikaajaliseks raviks. Selline optimaalne annus peab pakkuma piisavat valu vaigistamist koos kõrvaltoimete aktsepteeritava tasemega.

Vellofent’i optimaalne säilitusannus määratakse igal patsiendil individuaalselt ülespoole tiitrimise teel. Annuse tiitrimisfaasis kasutamiseks on saadaval erinevaid annuseid. Vellofent’i algannus on 133 mikrogrammi, tiitrides annust vajadusel ülespoole saadaolevate tugevustega.

Patsiente tuleb hoolikalt jälgida,kuni on leitud optimaalne annus.

Kui efektiivne analgeesia saavutatakse suurema annusega, kuid sellele lisanduvad kõrvaltoimed ei ole vastuvõetavad, siis võib manustada vaheannuse (kasutades 67 mikrogrammist või 133 mikrogrammist tabletti).

Üle 800 mikrogrammiseid annuseid ei ole kliinilistes uuringutes hinnatud.

Opioididega seotud kõrvaltoimete riski vähendamiseks ja sobiva annuse kindlakstegemiseks on ülioluline, et tiitrimisfaasis jälgiks meditsiinitöötaja patsienti hoolikalt.

Säilitusravi

Kui efektiivne annus on kindlaks tehtud, mis võib olla suurem kui üks tablett, peaksid patsiendid jätkama selle annuse kasutamist, kuid piirduma maksimaalselt nelja Vellofent’i annusega ööpäevas.

Annuse korduv kohandamine

Kui vastus (analgeesia või kõrvaltoimed) tiitritud Vellofent’i annusele märkimisväärselt muutub, võib optimaalse annuse säilitamiseks olla vajalik annust kohandada.

Kui rohkem kui neljal järjestikusel päeval esineb rohkem kui neli läbilöögivalu episoodi ööpäevas, tuleb pideva valu ravimiseks kasutatava pikatoimelise opioidi annust muuta. Kui pikatoimelist opioidi või selle annust muudetakse, tuleb patsiendi jaoks optimaalse annuse tagamiseks Vellofent’i annust uuesti hinnata ja vajadusel ka uuesti tiitrida.

Valuvaigisti uue annuse tiitrimine peab toimuma kogenud arsti järelvalve all.

Ravi lõpetamine

Vellofent’i võtmine tuleb koheselt lõpetada kui seda enam ei vajata. Patsientidel, kes opioidravi enam ei vaja, tuleb enne opioidide allapoole tiitrimist võimalike ärajätunähtude vähendamiseks Vellofent’i annust arvesse võtta.

Kasutamine eakatel

Eakatel on soovitav ravimi annust tiitrida eriti ettevaatlikult ja patsiente tuleb hoolikalt jälgida fentanüüli mürgistusnähtude võimaliku tekke suhtes (vt lõik 4.4).

Kasutamine neeru- ja maksakahjustusega patsientidel

Neeru- või maksafunktsiooni häirega patsiente tuleb Vellofent’i tiitrimise ajal fentanüüli mürgistusnähtude võimaliku tekke suhtes hoolikalt jälgida (vt lõik 4.4).

Kasutamine lastel ja noorukitel

Vellofent’i ei tohi kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu (vt ka lõik 4.4).

4.3 Vastunäidustused

−Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

−Opioidide säilitusravi mittesaavad patsiendid (vt lõik 4.4), sest neil on suurem risk respiratoorse depressiooni tekkeks.

−Samaaegne monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorite kasutamine või 2 nädala jooksul pärast MAO inhibiitorite kasutamise lõpetamist.

−Raske hingamispuudulikkus või raske obstruktiivne kopsuhaigus.

−Ägeda valu ravi, mis ei ole läbilöögivalu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsiente ja nende hooldajaid tuleb teavitada, et Vellofent sisaldab toimeainet koguses, mis võib lapsele olla surmav ning seetõttu tuleb ravimit hoida laste ja teiste inimeste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Opioididega seotud kõrvaltoimete riski vähendamiseks ja efektiivse annuse kindlakstegemiseks on ülioluline, et tiitrimisfaasis jälgiks meditsiinitöötaja patsienti hoolikalt.

On tähtis, et püsiva valu ravis kasutatavate pikatoimeliste opioidide annused on stabiilsed enne ravi alustamist Vellofent’iga ning et Vellofent’i kasutamise ajal jätkatakse patsiendi ravi pika toimeajaga opioidraviga.

Nagu kõikide opioidide korral, kaasneb ka fentanüüli kasutamisel risk kliiniliselt olulise respiratoorse depressiooni tekkeks. Eriti ettevaatlik tuleb olla Vellofent’i tiitrimisel patsientidel, kellel on keskmise raskusega krooniline obstruktiivne kopshaigus või respiratoorset depressiooni soodustavad muud meditsiinilised seisundid, sest isegi Vellofent’i normaalsed raviannused võivad veelgi süvendada respiratoorset depressiooni kuni hingamispuudulikkuse tekkeni.

Patsientidele, kes võivad olla eriti tundlikud CO2 retentsiooni intrakraniaalsete toimete suhtes, nt tõusnud intrakraniaalse rõhu sümptomitega või teadvushäiretega patsiendid, tohib Vellofent’i manustada ainult äärmise ettevaatlikkusega. Opioidid võivad varjata peatraumaga patsiendi tegelikku kliinilist seisundit ning neid tohib kasutada ainult selgel kliinilisel näidustusel.

Südamehaigus

Fentanüül võib põhjustada bradükardiat. Fentanüüli tuleb kasutada ettevaatusega bradüarütmiatega patsientidel või selle esinemisel anamneesis.

Lisaks tuleb Vellofent’i kasutada ettevaatusega maksa- või neerukahjustusega patsientidel. Maksa- ja neerukahjustuse mõju ravimi farmakokineetikale ei ole hinnatud, kuid fentanüüli intravenoossel manustamisel maksa- ja neerukahjustuse korral on leitud fentanüüli kliirensi muutuseid, mis on tingitud metaboolse kliirensi ning plasmavalkude muutustest. Pärast Vellofent’i manustamist võivad nii kahjustatud maksa- kui ka neerufunktsioon suurendada allaneelatud fentanüüli biosaadavust ja vähendada süsteemset eliminatsiooni, mis võib viia opioidide toime tugevnemisele ja pikenemisele. Seetõttu on mõõduka või raske maksa või neerukahjustusega patsientide korral tiitrimisprotsessi ajal vajalik eriline tähelepanelikkus.

Hoolikalt tuleb kaaluda ravi sobivust hüpovoleemilistele ja hüpotensiivsetele patsientidele.

Serotoniinisündroom

Vellofent’i manustamisel koos ravimitega, mis mõjutavad serotonergilisi neurotransmitterite süsteeme, on soovitav ettevaatus.

Samaaegsel kasutamisel koos serotonergiliste ravimite, nt selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI-d) ning serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoritega (SNRI-d) või ravimitega, mis häirivad serotoniini metabolismi (sh monoamiini oksüdaasi inhibiitorid [MAOI-d]), võib areneda potentsiaalselt eluohtlik serotoniinisündroom. See võib tekkida ka soovitatavate annuste kasutamisel.

Serotoniinisündroomi korral võivad esineda vaimse seisundi muutused (nt agiteeritus, hallutsinatsioonid, kooma), autonoomse süsteemi häired (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia), neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired, rigiidus) ja/või seedetrakti sümptomid (nt iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus).

Serotoniinisündroomi kahtlusel tuleb ravi Vellofent’iga katkestada.

Vellofent’i mõju ei ole uuritud patsientidel, kellel on suus haavandid või mukosiit. Seoses sellega võib nendel patsientidel esineda ravimi süsteemsel annustamisel suurenenud risk ja annuse tiitrimisfaasis on soovitav eriline ettevaatus.

Korduval opioidide, sealhulgas fentanüül, manustamisel võib tekkida tolerantsus, füüsiline ja/või psühholoogiline sõltuvus. Siiski on opioidide kasutamise järgselt tekkinud iatrogeenne sõltuvus harv.

See ravim sisaldab 0,651 mg naatriumi ühes tabletis. Seda tuleb arvestada, kui patsient on kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vellofent on vastunäidustatud patsientidele, kes on eelneva 14 päeva jooksul saanud ravi monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega, sest opioidanalgeetikumide kasutamisel on teatatud raskest ja ootamatust MAO inhibiitorite toime tugevnemisest.

Fentanüül metaboliseeritakse isoensüümi CYP3A4 kaudu maksas ja soolestiku limaskestas. CYP3A4 inhibiitorid, nagu:

−makroliidantibiootikumid (nt erütromütsiin, klaritromütsiin, telitromütsiin),

−seenevastased asoolid (nt ketokonasool, itrakonasool ja flukonasool),

−teatud proteaasi inhibiitorid (nt ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir, sakvinaviir),

−kaltsiumikanali blokaatorid (nt diltiaseem või verapamiil),

−antiemeetikumid (nt aprepitant või dronabinool),

−antidepressandid (nt fluoksetiin),

−antatsiidid (nt tsimetidiin)

või alkohol võivad suurendada allaneelatud fentanüüli biosaadavust ja võivad ka vähendada selle süsteemset eliminatsiooni, mis võib põhjustada suurenenud või kestvama opioidide toime ja põhjustada potentsiaalselt fataalset respiratoorset depressiooni. Sarnast mõju võib täheldada pärast greibimahla samaaegset tarbimist, mis teadaolevalt inhibeerib CYP3A4. Seega tuleb fentanüüli koosmanustamisel CYP3A4 inhibiitoritega olla ettevaatlik. Patsiente, kes alustavad ravi või kellel suurendatakse Vellofent’i annust ja saavad samaaegset ravi CYP3A4 inhibiitoritega, tuleb hoolikalt jälgida opioidide toime suhtes pikema ajaperioodi vältel.

Vellofent’i samaaegne kasutamine koos tugevatoimeliste CYP3A4 indutseerijatega, nagu:

−barbituraadid ja teised rahustid (nt fenobarbitaal),

−epilepsiaravimid (nt karbamasepiin, fenütoiin, okskarbasepiin),

−teatud viirusevastased ravimid (nt efavirens, nevirapiin),

−põletikuvastased ravimid või immunosupressandid (nt glükokortikoidid),

−diabeediravimid (nt pioglitasoon),

−antibiootikumid tuberkuloosi raviks (nt rifabutiin, rifampitsiin),

−psühhotroopsed ained (nt modafiniil),

−antidepressandid (nt naistepuna)

võib põhjustada fentanüüli plasmakontsentratsiooni langust, mis võib vähendada Vellofent’i efektiivsust. Patsiente, kes saavad Vellofent’i ja lõpetavad ravi CYP3A4 indutseerijatega või kellel vähendatakse CYP3A4 indutseerijate annust, tuleb hoolikalt jälgida Vellofent’i suurenenud toime või toksilisuse suhtes. Vellofent’i annust tuleb vastavalt kohandada.

Samaaegne ravi teiste kesknärvisüsteemi depressantidega, sealhulgas teiste opioidide, sedatiivsete ainete või uinutite, üldanesteetikumide, fenotiasiinide, rahustite, lihasrelaksantide, sedatiivsete antihistamiinikumide ja alkoholiga võib põhjustada depressiivsete toimete tugevnemist.

Opioidide osaliste agonistide/antagonistide (nt buprenorfiin, nalbufiin, pentasotsiin) samaaegne kasutamine ei ole soovitatav. Neil on suur afiinsus opioidretseptorite suhtes ja oma toime suhteliselt vähene, mistõttu nad osaliselt antagoniseerivad fentanüüli valuvaigistavat toimet ja võivad põhjustada opioidsõltuvusega patsientidel ärajätunähte.

Serotonergilised ravimid

Fentanüüli manustamisel koos serotonergiliste toimeainete, nt selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI-d) või serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI-d) või monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI-d) võib suureneda risk serotoniinisündroomi tekkeks, mis on potentsiaalselt eluohtlik seisund.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Fentanüüli kasutamise kohta rasedatel adekvaatsed andmed puuduvad. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Vellofent’i ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik.

Pikaajalise ravi järgselt võib fentanüül põhjustada vastsündinul ärajätunähte.

Fentanüüli kasutamine sünnituse ajal (kaasa arvatud keisrilõige) ei ole soovitatav, sest fentanüül läbib platsentat ja võib põhjustada lootel või vastsündinul respiratoorset depressiooni. Vellofent’i manustamisel peab vajalik antidoot vastsündinule olema käepärast.

Imetamine

Fentanüül eritub rinnapiima ja võib põhjustada rinnaga toidetaval lapsel sedatsiooni ja respiratoorset depressiooni. Imetavad emad ei tohi fentanüüli kasutada ning imetamist tohib uuesti alustada alles pärast vähemalt 48 tunni möödumist fentanüüli viimasest manustamisest.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Siiski halvendavad opioidanalgeetikumid vaimseid ja/või füüsilisi võimeid, mis on vajalikud potentsiaalselt ohtlike tegevuste sooritamiseks (nt auto juhtimine või masinatega töötamine). Patsiente tuleb juhendada, et autot ei tohi juhtida ega masinatega töötada juhtudel, kui Vellofent’i kasutamise ajal on tekkinud unisus, pearinglus või nägemishäired. Autot ei tohi juhtida ega masinatega töötada enne, kui patsient teab, milline on tema organismi reaktsioon ravile.

4.8 Kõrvaltoimed

Vellofent’i kasutamisel on oodata opioididele tüüpilisi kõrvaltoimeid. Sageli need kaovad või nõrgenevad ravimi jätkuval kasutamisel, kui on saavutatud patsiendile sobivaim annus. Kõige tõsisemad kõrvaltoimed on siiski respiratoorne depressioon (võib viia apnoe või hingamisseiskuseni), tsirkulatoorne depressioon, hüpotensioon ja šokk ning kõiki patsiente tuleb nende suhtes hoolikalt jälgida. Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, peavalu, unisus/väsimus ja pearinglus.

Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud Vellofent’i ja/või teiste fentanüüli sisaldavate ravimite kohta kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsel perioodil.

Kuna kliinilistes uuringutes ja kliinilises praktikas kasutatakse samaaegselt opioidravi, ei ole võimalik lõplikult eristada, millised on ainult fentanüülist tingitud toimed.

Allpool on kõrvaltoimed loetletud MedDRA eelistatavate terminitena, liigitatuna organsüsteemi klasside ja esinemissageduste järgi (sagedused on määratletud kui: väga sage ≥ 1/10, sage ≥ 1/100 kuni <1/10, aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100, harv ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000, teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

Ravi lõpetamisel on võimalikud ärajätunähud, nt ärevus, treemor, higistamine, ärrituvus, iiveldus ja oksendamine, kõhulahtisus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Fentanüüli üleannustamise sümptomid on oodatavalt sarnased nendega, mis tekivad intravenoosse fentanüüli ja teiste opioidide manustamisel ning on nende farmakoloogilise mõju tagajärg, millest kõige tõsisemad ja olulisemad on muutused vaimses seisundis, teadvuse kaotus, kooma, südameseiskus, respiratoorne depressioon, respiratoorne distress ja hingamispuudulikkus, mis on surmaga lõppenud.

Opioidi üleannustamise kohene käsitlemine hõlmab Vellofent’i eemaldamist, kui see on veel suus, patsiendi hingamisteede vabana hoidmist, patsiendi füüsilist ja verbaalset stimulatsiooni, teadvuse taseme hindamist, ventilatoorse ja tsirkulatoorse staatuse kindlakstegemist, ning vajadusel hingamise toetamist (kunstlik hingamine).

Üleannustamise raviks (juhuslik sissevõtmine) opioide varem mittesaanud patsiendil tuleb rajada veenitee ja vastavalt kliinilisele näidustusele manustada naloksooni või teisi opioid-antagoniste. Üleannustamisele järgnev hingamise depressioon võib kesta kauem kui opioid-antagonisti toime (nt

naloksooni poolestusaeg on 30 kuni 81 minutit) ja seetõttu võib olla vajalik korduv annus. Lugege täpsemalt vastavate opioid-antagonistide ravimi omaduste kokkuvõtet.

Üleannustamise raviks opioidsäilitusravi saaval patsiendil tuleb rajada veenitee. Naloksooni või teiste opioid-antagonistide mõistlik kasutamine võib olla mõnedel juhtudel näidustatud, kuid see on seotud ägeda ärajätusündroomi provotseerimise riskiga.

Raske või püsiva hüpotensiooni ilmnemisel tuleb arvestada hüpovoleemiaga, mida tuleb ravida sobivate parenteraalsete vedelike manustamisega.

Fentanüüli ja teiste opioididega on täheldatud teatud hingamist takistavat lihasrigiidsust. Sellises olukorras võib vaja minna kasutada endotrahheaalset intubatsiooni, hingamise toetamist ja opioidantagonistide ning lisaks ka lihasrelaksantide manustamist.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: fenüülpiperidiini derivaadid.

ATC kood: N02AB03.

Fentanüül on opioidne valuvaigisti, mis seostub põhiliselt müü-opioidretseptoriga. Selle esmased terapeutilised toimed on analgeesia ja sedatsioon. Sekundaarsed farmakoloogilised toimed on respiratoorne depressioon, bradükardia, hüpotermia, kõhukinnisus, mioos, füüsiline sõltuvus ja eufooria.

Fentanüüli valuvaigistav toime on seotud toimeaine kontsentratsiooniga plasmas. Üldiselt efektiivne ja toksiline kontsentratsioon suurenevad, sest tekib tolerantsus opioididele. Tolerantsi tekkekiirus erineb indiviiditi suures ulatuses. Seetõttu tuleb soovitud toime saavutamiseks Vellofent’i annus individuaalselt tiitrida (vt lõik 4.2).

Vellofent’i efektiivsust ja ohutust hinnati topeltpimedas, randomiseeritud, platseebokontrollitud, ristkasutusega uuringus, milles osales 91 opioidravi saavat vähihaigusega täiskasvanud patsienti, kellel esines 1 kuni 4 läbilöögivalu (LLV) episoodi päevas. Esmane tulemusnäitaja oli valu intensiivsuse summaarne erinevus 30. minutil (SPID30, Sum of Pain Intensity Difference) pärast manustamist, mis oli platseeboga (p<0,0001) võrreldes statistiliselt oluline.

Valu intensiivsuse summaarne erinevus alates 6 minutist pärast manustamist kuni 60 minutini oli samuti platseeboga võrreldes statistiliselt oluline (vastavalt p=0,02 pärast 6 minutit ja p<0,0001 pärast 60 minutit) (vt joonist allpool).

Vellofent’i suuremat tõhusust võrreldes platseeboga toetavad teiseste tulemusnäitajate andmed:

-valu intensiivsuse keskmine erinevus (PID, pain intensity difference) LLV episoodide ravimisel oli oluliselt suurem fentanüülil võrreldes platseeboga alates 6 minutist pärast manustamist kuni 60 minutini (vastavalt p=0,003 ja p<0,0001) (vt joonist allpool);

-keskmine valu leevendus LLV episoodide ravimisel oli fentanüülil oluliselt tugevam võrreldes platseeboga alates 6 minutist pärast manustamist kuni 60 minutini (vastavalt p=0,002 ja p<0,0001);

-LLV episoodide ravimisel Vellofent’iga kasutati esmaabiravimeid oluliselt harvemini võrreldes platseeboga;

-LLV episoodide ravimisel Vellofent’iga täheldati valu (≥ 33% ja ≥ 50% langus) olulist paranemist 15. ja 30. minutil.

Kõik müü-opioidretseptori agonistid, sh fentanüül, põhjustavad annusest sõltuvat respiratoorset depressiooni. Respiratoorse depressiooni tekkerisk on väiksem patsientidel, kes saavad pikaajalist opioidravi, sest nendel patsientidel tekib tolerantsus respiratoorse depressiooni suhtes.

Opioidid tõstavad kuseteede silelihaste toonust, mille tulemusel ilmnevad erinevad sümptomid: mõningatel juhtudel sageneb urineerimisvajadus, teistel aga tekivad urineerimisraskused.

Opioidid suurendavad seedetrakti silelihaste toonust ja vähendavad kokkutõmbejõudu, mille tulemusel soolestiku läbimisaeg pikeneb, mis võib olla fentanüüli kõhukinnisust tekitava toime põhjuseks.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Fentanüül on väga lipofiilne ja võib imenduda suu limaskestalt väga kiiresti ja aeglasemalt gastrointestinaalse manustamistee kaudu. Suukaudselt manustatud fentanüül läbib esmase maksapassaaži ja intestinaalse metabolismi, metaboliidid ei osale fentanüüli terapeutilises toimes.

Vellofent põhineb tehnoloogial, mis võimaldab fentanüüli kiiret vabastamist, mille läbi suureneb põse limaskesta kaudu imenduva fentanüüli imendumiskiirus ja kogus. Vellofent’i absoluutset biosaadavust ei ole kindlaks määratud, kuid hinnanguliselt on see ligikaudu 70%.

Imendumine

Keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon jääb vahemikku 360...2070 pg/ml (pärast Vellofent’i annuse 133...800 mikrogrammi manustamist) ja saabub 50 kuni 90 minuti jooksul.

Jaotumine

Fentanüül on väga lipofiilne ja jaotub hästi väljaspool vaskulaarset süsteemi, koos suure selge jaotusruumalaga. Pärast Vellofent’i keelealust manustamist läbib fentanüül algse kiire jaotumise, mis viib fentanüüli kontsentratsioonide samastumiseni plasma ja intensiivse verevarustusega kudede (aju, süda ja kopsud) vahel. Seejärel jaotub fentanüül süvakudede (lihased ja rasvkude) ja plasma vahel. Fentanüül seondub plasma proteiinidega 80% kuni 85% ulatuses. Peamine siduv proteiin on alfa-1- glükoproteiin, kuid teatud ulatuses osalevad ka albumiin ja lipoproteiinid. Fentanüüli vaba fraktsioon suureneb atsidoosi korral.

Biotransformatsioon ja eritumine

Fentanüül metaboliseeritakse maksas ja soolestiku limaskestas norfentanüüliks CYP3A4 isoensüümi vahendusel. Norfentanüül ei ole loomkatsetes farmakoloogiliselt aktiivne. Rohkem kui 90% manustatud fentanüüli annusest elimineeritakse biotransformatsiooni kaudu N-dealküülitud ja hüdroksüülitud mitteaktiivseteks metaboliitideks.

Pärast fentanüüli intravenoosset manustamist eritatakse vähem kui 7% manustatud annusest muutumatul kujul uriiniga ja ainult ligikaudu 1% muutumatul kujul roojaga. Metaboliidid eritatakse peamiselt uriiniga, samal ajal kui fekaalne eritumine on vähemtähtis.

Manustamise järgselt on fentanüüli lõplik eliminatsioonifaas plasma ja süvakudede vahelise ümberjaotumise tulemus. Vellofent’i manustamise järgne lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 12 tundi.

Lineaarsus/mittelineaarsus

On näidatud, et annuste 133...800 mikrogrammi juures on fentanüüli farmakokineetika annustega proportsionaalne.

Neeru-/maksakahjustus

Neeru- või maksafunktsiooni kahjustus võib põhjustada seerumikontsentratsiooni suurenemist. Eakatel, kahhektilistel või nõrgestatud patsientidel võib esineda madalam fentanüüli kliirens, mis võib põhjustada ühendi lõpliku poolväärtusaja pikenemist (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Rottide ja küülikutega läbi viidud uuringud embrüo/loote arengule avalduva toksilisuse kohta ei näidanud selle ühendi poolt esile kutsutud väärarenguid ega arenguhäireid selle manustamisel organogeneesi ajal.

Rottide viljakuse ja varase embrüonaalse arengu uuringus täheldati suurte annuste (300 mikrogrammi/kg ööpäevas, subkutaanselt) kasutamisel isasloomade vahendatud toimet, mis on kooskõlas ka fentanüüli sedatiivse toimega loomkatsetes.

Rottide pre- ja postnataalse arengu uuringus vähenes järglaste elulemus oluliselt annuste juures, mis põhjustasid emasloomadel rasket toksilisust. Muud leiud emasloomale toksiliste annuste puhul olid F1 poegade kehalise arengu, sensoorsete funktsioonide, reflekside ja käitumise aeglustumine. Need toimed võivad kaudselt olla tingitud emaslooma muutunud hoolitsusest ja/või laktatsiooni vähenemisest või fentanüüli otsesest toimest poegadele.

Kartsinogeensuse uuringud (26-nädalane dermaalse alternatiivi biouuring Tg.AC transgeensete hiirtega; kaheaastane subkutaanne kartsinogeensuse uuring rottidega) fentanüüliga ei andnud onkogeensele potentsiaalile viitavaid leide. Kartsinogeensuse uuringus rottidel leiti ajuslaidide hindamisel ajukahjustusi loomadel, kellele manustati suures annuses fentanüültsitraati. Nende leidude tähtsus inimesele ei ole teada.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Veevaba kaltsiumvesinikfosfaat

Mikrokristalliline tselluloos

Veevaba dinaatriumfosfaat

Hüpromelloos

Makrogool

Magneesiumstearaat

Maltodekstriin

Titaandioksiid (E171)

Triatsetiin

Trükivärv [šellak, must raudoksiid (E172)]

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalblisterpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Lahtitõmmatav, lastekindel blister:

-Polüamiid-alumiinium-PVC/alumiiniumfooliumist blisterpakend, mis on välispakendis (pappkarp).

-Polüamiid-alumiinium-PVC/alumiinium-PET blister, mis on välispakendis (pappkarp).

Pakendi suurused: 3, 4, 15 või 30 keelealust tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata keelealuseid tablette ei tohi visata olmejäätmete hulka.

Jäätmematerjal tuleb hävitada ohutult. Patsiente/hooldajaid tuleb julgustada, et nad tagastaksid kasutamata jäänud ravimid apteeki, kus see hävitatakse vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Aziende Chimiche Riunite Angelini Francesco − A.C.R.A.F. S.p.A.

Viale Amelia 70

00181 Roma

Itaalia

8. MÜÜGILOA NUMBRID

67 mikrogrammi: 799812

133 mikrogrammi: 800212

267 mikrogrammi: 800112

400 mikrogrammi: 800012

533 mikrogrammi: 799912

800 mikrogrammi: 800312

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 29.10.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2014