Vancomycin actavis - infusioonilahuse kontsentraadi pulber (1000mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMIOMADUSTE KOKKUVÕTE
1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Vancomycin Actavis 1000 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber
2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga viaal sisaldab 1000 mg vankomütsiini (vankomütsiinvesinikkloriidina), mis vastab 1 000 000 RÜ- le.
INN. Vancomycinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3.RAVIMVORM
Infusioonilahuse kontsentraadi pulber.
Valge kuni kreemikas poorne „pätsike“.
Pärast lahuse valmistamist on valmislahuse pH ligikaudu 3.
4.KLIINILISED ANDMED
4.1Näidustused
Vankomütsiin on näidustatud täiskasvanutele, vastsündinutele, lastele vanuses 1 kuu kuni 12 aastat ja üle
Vankomütsiin on intravenoosselt manustatuna näidustatud vankomütsiinile tundlike grampositiivsete bakterite poolt põhjustatud tõsiste infektsioonide raviks, mida ei saa ravida või mis ei allu teistele antibiootikumidele, nagu penitsilliinid ja tsefalosporiinid või on nendele resistentsed (vt lõik 5.1):
-endokardiit,
-luude infektsioon (osteomüeliit),
-pneumoonia,
-pehmete kudede infektsioonid.
Vankomütsiini võib vajadusel manustada koos teiste antibakteriaalsete ravimitega. See kehtib eriti endokardiidi ravis.
Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi operatsioonieelseks profülaktikaks kõrge riskiga patsientidel suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame või veresoonkonna protseduurid jne) puhul patsientidel, kes ei talu sobivaid
Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.
4.2Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Vedelikupiirangutega patsientidele võib manustada lahust 500 mg/50 ml või 1000 mg/100 ml. Kõrgemate kontsentratsioonide puhul võib suureneda infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk. Kuid infusiooniga seotud nähte võib esineda mistahes kontsentratsiooni kasutamisel.
Intravenoosne kasutamine (infusioon) normaalse neerufunktsiooniga patsientidel
Täiskasvanud ja üle
Soovitatav ööpäevane intravenoosne annus on 2000 mg jagatuna 500 mg annusteks manustatuna iga 6 tunni järel või 1000 mg annusteks manustatuna iga 12 tunni järel.
Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt aktsepteeritud raviskeem 1000 mg (1 g) vankomütsiini manustatud veenisiseselt iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või kombineerituna teiste antibiootikumidega. Pikema ravi vajadus sõltub haigust tekitavast patogeenist. Jälgida tuleb vastavaid riiklikke soovitusi.
Bakteriaalse endokardiidi operatsioonieelne profülaktika:
Tavaliselt soovitatakse, et täiskasvanud saavad enne operatsiooni (enne anesteesia sissejuhatamist) 1000 mg (1 g) vankomütsiini veenisiseselt ning sõltuvalt operatsiooni kestusest ja tüübist võib postoperatiivselt manustada teise 1000 mg (1 g) annuse vankomütsiini veenisiseselt 12 tunni jooksul. Jälgida tuleb vastavaid riiklikke soovitusi.
Tavaline intravenoosne annus on 10 mg/kg üksikannuse kohta, manustatuna iga 6 tunni järel (ööpäevane koguannus on 40 mg/kg kehakaalu kohta). Iga annuse manustamine peab kestma vähemalt 60 minutit.
Vastsündinud (ajalised):
0...7 päeva vanused: algannus on 15 mg/kg, seejärel 10 mg/kg iga 12 tunni järel. 7...30 päeva vanused: algannus on 15 mg/kg, seejärel 10 mg/kg iga 8 tunni järel.
Iga annuse manustamine peab kestma vähemalt 60 minutit. Neil patsientidel võib olla vajalik vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine nendel.
Rasedus
On teatatud, et rasedatel patsientidel on terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseks vaja märkimisväärselt suuremaid annuseid – vt lõik 4.6.
Eakad:
Seoses neerufunktsiooni langusega võib olla vaja annuseid vähendada (vt allpool).
Rasvunud patsiendid
Võib olla vajadus modifitseerida tavapäraseid ööpäevaseid annuseid.
Maksapuudulikkusega patsiendid
Puuduvad tõendid annuse vähendamise vajaduse kohta maksapuudulikkusega patsientidel.
Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid:
Neerukahjustusega patsientide puhul peab annust kohandama vältimaks toksilisi seerumikontsentratsioone, seetõttu tuleb vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgida regulaarselt .
Järgmine nomogrammpõhineb kreatiniini kliirensi väärtustel ja saab kasutada juhisena annuste kohaldamisel.
Vankomütsiini annuse nomogramm neerufunktsiooni häiretega patsientidele
Vankomütsiini annus (mg/kg/24 h jooksul)
Kreatiniini kliirens (ml/min/kg)
Vankomütsiini kliirens (ml/min/kg)
Normogramm ei kehti dialüüsipatsientidele, kellel puudub neerufunktsioon . Nendele patsientidele tuleb terapeutilise seerumikontsentratsiooni kiireks saavutamiseks manustada löökannusena 15 mg/kg kehakaalu kohta, ning stabiilse taseme saavutamiseks vajalik säilitusannus on 1,9 mg/kg/24 tunni jooksul. Manustamise hõlbustamiseks võib olulise neerufunktsiooni häirega täiskasvanud patsientidele manustada 250…1000 mg annuseid pigem mõnepäevaste vahedega igapäevase annustamise asemel. Anuuria korral on soovitatav annus 1 g iga 7...10 päeva järel.
Polüsulfoonmembraanide kasutamisel hemodialüüsil (high flux dialüüs) vankomütsiini poolväärtusaeg lüheneb. Regulaarset hemodialüüsi saavatel patsientidel võib osutuda vajalikuks täiendav säilitusannus.
Kui on teada ainult seerumi kreatiniini tase, võib kreatiniini kliirensi arvutamiseks kasutada allolevat valemit:
Mehed: |
kehakaal (kg) x (140 – vanus (aastates)) |
|
|
|
|
|
72 x seerumi kreatiniin (mg/100ml) |
Naised: 0,85 x eelmise valemi järgi saadud väärtus
Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine
Vankomütsiini kontsentratsiooni seerumis tuleb mõõta ravi teisel päeval enne järgmise annuse saamist ning üks tund pärast infusiooni. Vankomütsiini terapeutiline kontsentratsioon veres peab olema 30…40 mg/l (maksimaalselt 50 mg/l) üks tund pärast infusiooni lõppu, minimaalselt (enne järgmise annuse manustamist) vahemikus 5…10 mg/l või vastavalt kohalikele soovitustele. Kontsentratsiooni tuleb tavaliselt määrata 2 või 3 korda nädalas.
Ravi kestus
Ravi kestus sõltub infektsiooni raskusastmest ja patsiendi kliinilisest ning bakterioloogilise seisundi dünaamikast.
Manustamisviis
Vankomütsiini manustatakse parenteraalselt ainult aeglase intravenoosse infusioonina (kiirusega mitte üle 10 mg/min vähemalt 60 minuti jooksul), piisavalt lahjendatuna (vähemalt 100 ml 500 mg kohta või vähemalt 200 ml 1000 mg kohta).
patsientidele, kelle puhul on vaja piirata manustatava vedeliku hulka, võib manustada lahust 500 mg/50 ml või 1000 mg/100 ml. Kõrgema kontsentratsiooni puhul võib suureneda infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk. Kuid infusiooniga kaasnevad kõrvaltoimed võivad esineda mistahes kontsentratsiooni kasutamisel.
Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise ja lahjendamise juhiseid vt lõik 6.6.
4.3Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Kiire boolusmanustamine (nt mõne minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni, sh šoki ja harva südameseiskuse, histamiinireaktsioonile sarnaste juhude ning makulopapuloosse või erütematoosse lööbe (“punase mehe sündroom” või “punase kaela sündroom”) tekkega. Vankomütsiini tuleb manustada lahjendatud lahusena vähemalt 60 minuti jooksul, et vältida kiire infusiooniga seotud reaktsioonide teket. Infusiooni lõpetamisel nimetatud reaktsioonid mööduvad tavaliselt kohe (vt lõigud 4.2 ja 4.8).
Raskete ägedate ülitundlikkusreaktsioonide (nt anafülaksia) ilmnemisel tuleb ravi vankomütsiiniga koheselt lõpetada ning alustada tavapäraste erakorralise esmaabi meetmetega.
Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega teikoplaniinile allergilistel patsientidel, sest on teatatud ristuva ülitundlikkusreaktsioonidest vankomütsiini ja teikoplaniini vahel.
Võimaliku nefro- ja ototoksiliste toimete tõttu tuleb neerupuudulikkusega patsientidel vankomütsiini kasutada ettevaatlikkusega ja annust vastavalt neerukahjustuse astmele vähendada. Toksilisuse risk on märkimisväärselt suurenenud kõrge plasmakontsentratsiooni või pikaajalise ravi korral. Korduvalt tuleb määrata ravimi kontsentratsiooni veres ning teha regulaarselt neerufunktsiooni hindavaid teste.
Ototoksilisusest, mis võib olla mööduv või püsiv (vt lõik 4.8), on teatatud eelneva kuulmiskahjustusega patsientidel, kellele on manustatud liiga suuri intravenoosseid annuseid või kellele on manustatud samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid, nagu aminoglükosiidid. Kurtusele võib eelneda tinnitus. Teiste antibiootikumide kasutamise kogemus viitab sellele, et kurtus võib progresseeruda vaatamata ravi lõpetamisele. Ototoksilisuse riski vähendamiseks tuleb perioodiliselt määrata ravimi konsentratsiooni veres ning soovitatav on kuulmisfunktsiooni kontrollida regulaarselt.
Vankomütsiini manustamist tuleb vältida patsientidel, kellel on olnud eelnev kuulmislangus. Ravimi kasutamisel sellistel patsientidel tuleb annust reguleerida ravimi plasmakontsentratsiooni perioodilise määramise alusel. Eakad on kuulmisfunktsiooni kahjustuse suhtes vastuvõtlikumad.
Kasutamine lastel: Enneaegsetel imikutel ja lastel, on soovitatav vankomütsiini soovitud seerumikontsentratsioone hoolikalt jälgida. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja
Kasutamine eakatel: Kui annust ei kohandata võib vanuse tõusust tulenevast glomerulaarfiltratsiooni langusest tekkida vankomütsiini seerumikontsentratsiooni tõus (vt lõik 4.2).
Hoiatused
Vankomütsiini sisalduse regulaarne kontrollimine on näidustatud pikaajalise ravi korral, eriti neerufunktsioonihäirega või kuulmiskahjustusega patsientidel, aga ka samaaegsete nefro- või ototoksiliste ravimite manustamisel.
Annust tuleb tiitrida lähtuvalt seerumikontsentratsioonist. Korduvalt tuleb määrata ravimi kontsentratsiooni veres ning teha regulaarselt neerufunktsiooni hindavaid teste. Üldine soovitus on kontrollida ravimi kontsentratsiooni 2…3 korda nädalas.
Neerufunktsiooni kahjustuse ja üle
Kõikidele ravimit saavatele patsientidele tuleb regulaarselt teha vere- ja uriinianalüüse ning kontrollida neerufunktsiooni.
Vankomütsiin mõjub kudedele väga ärritavalt ning põhjustab lihasesisesel manustamisel süstekoha nekroosi; ravimit tuleb manustada intravenoosselt. Paljudel vankomütsiini saavatel patsientidel võib tekkida valulikkus ja tromboflebiit, mis mõnikord on rasked. Tromboflebiidi esinemissagedust ja raskusastet saab minimeerida, kui ravimit lahjendatud lahusena (2,5...5,0 g/l) manustada aeglaselt ning manustamiskohta regulaarselt vahetades.
Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib põhjustada superinfektsioone resistentsete mikroorganismidega. Seetõttu tuleb neid patsiente regulaarselt jälgida. Superinfektsiooni tekkimisel ravi ajal tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.
Harvadel juhtudel on intravenooseselt vankomütsiini saavatel patsientidel teatatud C. Difficile poolt tekitatud pseudomembranoossest koliidist.
Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega teikoplaniinile allergilistel patsientidel, sest vankomütsiini ja teikoplaniini vahel on täheldatud ristuvaid ülitundlikkusreaktsioone.
4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Anesteetikumid
Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegne manustamine on seotud erüteemi, histamiinireaktsioonile sarnase õhetuse ja anafülaktoidsete reaktsioonide tekkega.
On teateid, et infusiooniga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus suureneb anesteetikumidega samaaegsel manustamisel. Infusiooniga seotud kõrvatoimeid saab vähendada vankomütsiini manustamisega vähemalt 60 minuti jooksul enne anesteesia sissejuhatamist.
Potentsiaalselt nefro- või ototoksilised ravimid
Vankomütsiini samaaegne või järjestikune manustamine teiste potentsiaalselt
Lihasrelaksandid
Vankomütsiini ja neuomuskulaarsete blokaatorite samaaegsel manustamisel on suurem võimalus neuromuskulaarse blokaadi tugevnemiseks.
4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Vankomütsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt ohutusalaseid andmeid. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud loomadel ei näita mingit kahjulikku toimet embrüo, loote ega raseduse arengule (vt lõik 5.3).
Siiski läbib vankomütsiin platsentat ning ei saa välistada embrüonaalse ja neonataalse oto- ja nefrotoksilisuse võimalikku riski. Seetõttu tohib vankomütsiini raseduse ajal kasutada ainult kindlal vajadusel ning pärast hoolikat riski/kasu suhte hindamist.
Imetamine
Vankomütsiin eritub inimese rinnapiima ning seetõttu võib seda imetamise perioodil kasutada ainult siis, kui selleks on absoluutne vajadus.
Vankomütsiini tuleb imetavatele emadele manustada ettevaatusega ravimi võimalike kõrvaltoimete tekke riski tõttu imikule (soole mikrofloora häired koos kõhulahtisusega, kolonisatsioon pärmisarnaste seentega ning võimalik sensibiliseerumine).
Arvestades ravimi olulisust imetavatele emadele, tuleb kaaluda imetamise lõpetamist.
4.7Toime reaktsioonikiirusele
Vankomütsiinil ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
4.8Kõrvaltoimed
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Allpool toodud kõrvaltoimed on määratletud kasutades MedDRA klassifikatsiooni:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10);
Intravenoosne infusioon:
Seoses vankomütsiini liiga kiire intravenoosse manustamisega on kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks flebiit ja pseudoallergilised reaktsioonid (vt lõik 4.4).
Vere- ja lümfisüsteemi häired
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000): trombotsütopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia.
Immuunsüsteemi häired
Harv (≥ 1/10000 kuni ≤1/1000): anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000): tinnitus, pearinglus.
Südamehäired
Väga harv (<1/10000): südameseiskus
Vaskulaarsed häired:
Sage (≥1/100 kuni <1/10): vererõhu langus, tromboflebiit.
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000): vaskuliit
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage (≥1/100 kuni <1/10): düspnoe, striidor.
Seedetrakti häired
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000): iiveldus, kõhulahtisus.
Väga harv (<1/10000): pseudomembranoosne enterokoliitit.
Naha- ja nahaaluskoe kahjustused
Sage (≥1/100 kuni <1/10): eksanteem ja limaskestade põletik, sügelus, urtikaaria.
Väga harv (<1/10000): eksfoliatiivne dermatiit,
Neerude ja kuseteede häired
Sage (≥1/100 kuni <1/10): neerupuudulikkus, mis avaldub peamiselt kreatiniini kontsentratsiooni suurenemisena seerumis.
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000): interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudulikkus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage (≥1/100 kuni <1/10): flebiit, ülakeha ja näo punetus.
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000): ravimist tingitud palavik, külmavärinad. Valu rindkeres ja seljalihastes.
Infusiooniga seotud nähud:
Anafülaktilised reaktsioonid võivad ilmneda infusiooni ajal või vahetult pärast seda, sh hüpotensioon, düspnoe, urtikaaria või pruritus. Võib tekkida ülakeha naha punetus (“punase mehe sündroom”), valu ja krambid rindkeres või seljalihastes.
Reaktsioonid taanduvad manustamise lõpetamisel tavaliselt 20 minuti kuni 2 tunniga. Vankomütsiini tuleb manustada aeglaselt (kauem kui 60 minutit – vt lõik 4.4).
Ototoksilist toimet, mis võib olla mööduv või püsiv, on kirjeldatud peamiselt patsientidel, kes on saanud üleannuse, patsientidega, kellel on anamneesis kuulmislangus ja kaasuva ravi korral teiste ototoksiliste ravimitega, nt aminoglükosiidid.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9Üleannustamine
Soovitatav on rakendada toetavat ravi koos glomerulaarfiltrastiooni säilitamisega. Vankomütsiin eemaldub hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel verest halvasti. On teatatud, et hemoperfusioonist Amberlite
5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, antibakteriaalsed glükopeptiidid.
Toimemehhanism
Vankomütsiin on tritsükliline glükopeptiidantibiootikum, mis inhibeerib tundlike bakterite rakuseina sünteesi seondudes raku seina prekursorite kõrge afiinsusega
Farmakodünaamilised toimed Farmakokineetika/farmakodünaamika suhe:
Vankomütsiinil on kontsentratsioonist sõltuv toime, mille kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) ja sihtmärkorganismi minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) suhe on efektiivsuse peamiseks prognostiliseks parameetriks.
Resistentsuse mehhanism:
Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes põhineb erinevate van geeni komplekside omandamisel ning
Mõnedel van geenidel on teatatud ristuvast resistentsusest teikoplaniiniga.
Vankomütsiini vähenenud tundlikkus või resistentsus Staphylococcus’e puhul ei ole hästi arusaadav. Van geene on harva leitud Staphylococcus aureus'e puhul, kus muutused rakuseina struktuuris lõpevad tulemusega “keskmine” tundlikkus, mis kõige sagedamini on heterogeenne.
Tundlikkus:
Vankomütsiin toimib
Omandatud resistentsuse levimus võib varieeruda geograafiliselt ning ajaliselt ning resistentsuse osas on soovitav valikuliste liikide puhul arvestada kohalikku informatsiooni, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Kui kohalik teave resistentsuse kohta viitab ravimi kasulikkuse küsitavusele vähemalt mõnede infektsioonide puhul, tuleb vajadusel otsida eksperdi abi.
Murdepunktid
EUCAST, (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, Antimikroobse tundlikkuse Euroopa analüüsikomitee) soovitused
|
Tundlik |
Resistentne |
Staphylococcus spp. |
≤ 2 mg/l |
> 2 mg/l |
Enterococcus spp. |
≤ 4 mg/l |
> 4 mg/l |
Streptococcus spp |
≤ 2 mg/l |
> 2 mg/l |
Streptococcus pneumoniae |
≤ 2 mg/l |
> 2 mg/l |
Grampositive anaerobes |
≤ 2 mg/l |
≤ 2 mg/l |
Mitteliigispetsiifilised* |
≤ 2 mg/l |
> 4 mg/l |
* Mitteliigispetsiifilised tundlikkusläved on määratud peamiselt FK/FD andmete põhjal ja on sõltumatud spetsiifiliste liikide MIK jaotuvusest. Need on mõeldud kasutamiseks ainult nendele liikidele, mille kohta ei ole antud liigispetsiifilist tundlikkusläve, ja ei ole mõeldud nendele liikidele, millel tundlikkusläve määramine ei ole soovitatav.
Klassid
Tavaliselt tundlikud liigid
Grampositiivsed
Enterococcus faecalis
Staphylococcus aureus
Staphylococcus coagulase negative
Streptococcus spp.
Streptococcus pneumoniae
Clostridium spp.
Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib olla probleem
Enterococcus faecium
Loomupäraselt resistentsed
Gramnegatiivsed bakterid
Chlamydia spp.
Mycobacteria
Mycoplasma spp.
Rickettsia spp.
5.2Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Vankomütsiini manustatakse intravenoosselt süsteemsete infektsioonide raviks. Normaalse neerufunktsiooniga patsientide korral tekitab 1 g vankomütsiini (15 mg/kg) 60 minutiline intravenoosne infusioon koheselt ligikaudse keskmise plasmakontsentratsiooni
50...60 mikrogrammi/ml, 2 tunni pärast 20...25 mikrogrammi/ml ja 11 tunni pärast 5...10 mikrogrammi/ml. 500
Suukaudsel manustamisel kõrge polaarsusega vankomütsiin praktiliselt ei imendu. Ravim on suukaudse manustamise järgselt leitav aktiivse vormina väljaheites ja seetõttu on ta sobiv kemoterapeutikum pseudomembranoosse koliidi ja stafülokokilise koliidi raviks.
Jaotumine
Ultrafiltratsioonil mõõdetuna on vankomütsiini seerumi kontsentratsioonide korral 10...100 mg/l seondumine plasmavalkudega ligikaudu 30...55%.
Pärast intravenoosset manustamist esineb vankomütsiinvesinikkloriidi peaaegu kõikides kudedes ja
Mittepõletikulise meningiidi korral läbib vankomütsiin hematoentsefaalbarjääri väheses ulatuses.
Eritumine
Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on vankomütsiini eliminatsiooni poolväärtusaeg seerumis ligikaudu 4…6 tundi, lastel 2,2…3 tundi.
Esimese 24 tunni jooksul eritub ligikaudu 80% manustatud vankomütsiini annusest uriiniga glomerulaarfiltratsioonil. Kahjustatud neerufunktsiooni korral vankomütsiini eliminatsioon pikeneb. Terminaalse neerupuudulikkusega patsientidel on keskmine poolväärtusaeg 7,5 päeva. Ravim metaboliseerub vähesel määral. Ligikaudu 35...65% vankomütsiini intraperitoneaalsest annusest, mis manustati peritoneaaldialüüsi ajal imendub süsteemselt 6 tunni jooksul. Vankomütsiini intraperitoneaalse süstega annuses 30 mg/kg saavutatakse seerumi kontsentratsioon ligikaudu
8 mg/liitris. Kuigi vankomütsiini eliminatsioon hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel ei ole efektiivne, on olnud teateid vankomütsiini kliirensi suurenemisest hemoperfusiooni ja hemofiltratsiooni ajal. Vankomütsiini süsteemne ja renaalne kogukliirens võib väheneda kõrges eas isikutel.
5.3Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse ja korduvtoksilisuse mittekliinilised tavapärased uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Piiratud andmed mutageense toime kohta näitavad negatiivseid tulemusi, kantserogeensuse pikaajalisi loomuuringuid ei ole släbi viidud. Teratogeensuse uuringutes, kus rottidele ja küülikutele manustati annuseid, mis vastasid ligikaudu inimese annusele, põhinedes kehapindalale (mg/m2 ), ei täheldatud otsest ega kaudset teratogeenset toimet.
Loomkatseid ravimi kasutamise kohta perinataalses/postnataalses perioodis ja fertiilsust puudutavate toimete kohta ei ole läbi viidud.
6.FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1Abiainete loetelu
Abiained puuduvad.
6.2Sobimatus
Vankomütsiini lahusel on madal pH, mis võib teiste ainetega kokkusegamisel põhjustada keemilist või füüsikalist sobimatust. Seetõttu tuleb iga parenteraalselt manustatavat lahust enne manustamist visuaalselt kontrollida sademe esinemise ja värvuse muutuse suhtes.
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.
6.3Kõlblikkusaeg
Pulber (müügipakendis): 2 aastat.
Valmistatud kontsentraat
Kontsentraati tuleb edasi lahjendada kohe pärast valmistamist.
Lahjendatud lahus:
Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada.
6.4Säilitamise eritingimused
Pulber (müügipakendis):
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.
Lahustatud ja lahjendatud ravim:
Manustamiskõlblikuks muudetud ja lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.
6.5Pakendi iseloomustus ja sisu
Värvitu I tüüpi20 ml klaasviaal, suletud klorobutüülist I tüüpi silikooniga kaetud korgiga ja rohelise alumiinium/polüpropüleen
Pakendi suurus: 1 viaal.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Pulber tuleb lahustada ja saadud kontsentraat lahjendada kohe enne manustamist. Kontsentraadilahuse valmistamine:
Iga 1000 mg viaali sisu tuleb lahustada 20 ml steriilses süstevees.
Kontsentraadilahuse kirjeldus
Selge ja värvitu, osakestevaba lahus.
Üks ml valmistatud kontsentraadilahust sisaldab 50 mg vankomütsiini. Manustamiskõlbliku kontsentraadilahuse säilitamistingimused, vt lõik 6.3.
Lõplikult lahjendatud infusioonilahuse valmistamine
50 mg/ml vankomütsiini sisaldav lahustatud lahus tuleb täiendavalt lahjendada kohe pärast valmistamist.
Sobivad lahjenduslahused on:
9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi süstelahus, 50 mg/ml (5%) glükoosi süstelahus, 9 mg/ml (0,9 %) naatriumkloriidi ja 50 mg/ml (5%) glükoosi süstelahus või
Enne manustamist tuleb lahustatud ja lahjendatud lahuseid visuaalselt kontrollida sademe ja värvimuutuse osas. Kasutada võib ainult selget ning värvitut sademevaba lahust.
Vahelduvinfusioon:
1000 mg vankomütsiini sisaldav valmistatud kontsentraat (50 mg/ml) tuleb kohe edasi lahjendada vähemalt 200 ml lahjenduslahusega (5 mg/ml).
Vankomütsiini kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 5 mg/ml.
Soovitud annus tuleb süstida veenisiseselt aeglaselt mitte kiiremini kui 10 mg/minutis vähemalt 60 minuti või isegi pikema aja vältel.
Lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.
Hävitamine
Viaalid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud ravim tuleb hävitada. Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7.MÜÜGILOA HOIDJA
Actavis Group PTC ehf. Reykjavikurvegi
8.MÜÜGILOA NUMBER
9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.03.2015
10.TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud märtsis 2015.