Venlagamma 37,5 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Venlagamma 37,5 mg, toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Venlagamma 75 mg, toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Venlagamma 150 mg, toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Venlagamma 37,5 mg:
Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 37,5 mg venlafaksiini (vesinikkloriidina).

Venlagamma 75 mg:
Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 75 mg venlafaksiini (vesinikkloriidina).

Venlagamma 150 mg:
Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 150 mg venlafaksiini (vesinikkloriidina).
Abiaine: päikeseloojangukollane (E110) 0,792 mg

INN. Venlafaxinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

Venlagamma 37,5 mg:
Zelatiinist kõvakapsel, millel on kergelt hallikas läbipaistmatu kapslikeha ja virsikuvärvi läbipaistmatu
kapslikaas, millele on punase värviga trükitud jäme ja sõrendatud kiirjas ringikujuline triip.
Sisaldab:
3 valget kuni valkjat ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti (mini)

Venlagamma 75 mg:
Zelatiinist kõvakapsel, millel on virsikuvärvi läbipaistmatu kapslikeha ja kapslikaas, millele on punase
värviga trükitud jäme ja sõrendatud kiirjas ringikujuline triip.
Sisaldab:
6 valget kuni valkjat ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti (mini)

Venlagamma 150 mg:
Zelatiinist kõvakapsel, millel on tumeoranzi värvi kapslikeha ja tumeoranzi värvi läbipaistmatu
kapslikaas, millele on valge värviga trükitud jäme ja sõrendatud kiirjas ringikujuline triip.
Sisaldab:
12 valget kuni valkjat ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti (mini)


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.
Depressiooni retsidiivide profülaktika.
Generaliseerunud ärevushäire.

Sotsiaalärevushäire.
Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Depressioon
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks
kord päevas. Kui patsiendil ei teki algannusele 75 mg päevas ravivastust, võib kasulikuks osutuda
annuse suurendamine maksimaalse annuseni 375 mg päevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või
pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu kliiniliselt põhjendatud, võib annust
suurendada sagedamini, kuid mitte lühema kui 4-päevase intervalliga.
Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada alles pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.
Patsient peab saama ravi piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata. Depressiooni kordumise ennetamiseks võib osutuda
vajalikuks ka pikemaajaline ravi. Enamikul juhtudel tuleb kasutada soovitusliku annusena
depressiooni kordumise profülaktikas sama annust kui ägeda depressiooni puhul.
Depressiooniravimite kasutamist tuleb jätkata vähemalt kuue kuu jooksul pärast paranemist.

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks
kord päevas. Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg päevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik
suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg päevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või
pikemate intervallidega.
Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.
Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik annus on 75 mg üks kord
päevas. Suuremate annuste täiendavat kasulikkust ei ole tõestatud.
Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg päevas ravivastust ei teki, võib siiski kaaluda annuse
individuaalset suurendamist maksimaalse annuseni 225 mg päevas. Annust võib suurendada 2-
nädalaste või pikemate intervallidega.
Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.
Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Paanikahäire
Soovitatav on kasutada venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annust 37,5 mg
päevas 7 päeva jooksul. Seejärel tuleb annust suurendada 75 mg-ni päevas. Patsientidel, kellel
annusele 75 mg päevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni
225 mg päevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.
Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt
lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.
Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb
regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Kasutamine eakatel patsientidel
Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta
vajalikuks. Kuid eakate ravimisel peab olema ettevaatlik (nt neerupuudulikkuse tekkimise võimaluse
ning võimalike vanusest tingitud muutuste tõttu neurotransmitterite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati
tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning annuse suurendamise vajaduse korral patsiente
hoolikalt jälgida.


Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.
Kontrollitud kliinilised uuringud depressiooniga lastel ja noorukitel ei näidanud venlafaksiini
efektiivsust ega toeta venlafaksiini kasutamist neil patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).
Venlafaksiini kasutamise efektiivsust ja ohutust lastel ja alla 18-aasta vanustel noorukitel muude
näidustuste puhul ei ole kindlaks määratud.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb üldiselt kaaluda venlafaksiini päevaannuse
vähendamist 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav
määrata neile annus individuaalselt.
Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid. Soovitatav on olla ettevaatlik ja kaaluda
annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleb ravi
potentsiaalset kasulikkust kaaluda nende patsientide ravimisega kaasneva ohuga.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel
Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus on 30 kuni 70 ml/min, ei ole vaja annust
muuta, tuleb olla nende puhul ettevaatlik. Hemodialüüsi vajavatel ja raske neerukahjustusega (GFR <
30 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu
neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt.

Venlafaksiini kasutamise katkestamisel tekkivad ärajätunähud
Tuleb vältida ravi järsku katkestamist. Ravi katkestamisel venlafaksiiniga on soovitatav seda teha
ärajätunähtude tekkimise ohu vähendamiseks järk-järgult vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul (vt
lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist tekkivad sümptomid on
talumatud, võib kaaluda jätkamist varem määratud annusega. Arst võib seejärel jätkata annuse
vähendamist, kuid aeglasemalt.

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid on soovitatav manustada koos toiduga
iga päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata ning neid ei tohi
osadeks jagada, purustada, katki närida ega lahustada.

Toimeainet kiiresti vabastavaid venlafaksiini tablette kasutavad patsiendid võib viia üle venlafaksiini
prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele lähima samaväärse päevaannusega. Näiteks
toimeainet kiiresti vabastavate venlafaksiini tablettide kasutamiselt 37,5 mg kaks korda päevas võib
minna üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele 75 mg üks kord päevas.
Võimalik, et vajalik on annuse individuaalne kohandamine.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega (MAOI) on
vastunäidustatud serotoniinsündroomi ohu tõttu, mille sümptomiteks on nt agiteeritus, treemor ja
hüpertermia. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga.

Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega
monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi

ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.
Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlafaksiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravis. Kliinilistes uuringutes on
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel esinenud platseebogrupiga võrreldes rohkem
suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust,
vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliinilise seisundi tõttu on siiski otsustatud ravi määrata, tuleb
patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite ilmnemise osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt
ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalisest mõjust laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele
ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete kasutamisel, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida
potentsiaalselt eluohtlik seisund ­ serotoniini sündroom ­ eriti teiste, serotoninergiliste
neurotransmitterite süsteeme mõjutada võivate ainete, näiteks MAO-inhibiitorite samaaegsel
kasutamisel (vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Serotoniini sündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda muutused vaimses seisundis (nt agiteeritus,
hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk,
hüpertermia),neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired) ja/või
seedetraktisümptomid (nt iiveldus, oksendamine, diarröa).

Suletud nurga glaukoom
Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida müdriaas. Kõrgenenud silma siserõhuga või ägeda suletud
nurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) ohuga patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Vererõhk
Venlafaksiiniga ravimisel on sageli esinenud annusega seotud vererõhu tõusu. Turustamisjärgsel
perioodil on mõnedel juhtudel esinenud kriitilisi vererõhu tõusu juhtumeid, mis on vajanud
viivitamatut ravi. Enne ravi alustamist tuleks kõiki patsiente jälgida kõrge vererõhu osas ning
olemasolev hüpertensioon tuleks kontrolli alla saada. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt, pärast
ravi alustamist ning doosi suurendamist. Ettevaatlik tuleb olla ravimi kasutamisel patsientidel, kelle
tervislikku seisundit võib vererõhu tõus kahjustada (s.o. puuduliku südamefunktsiooniga patsiendid).

Südame löögisagedus
Südame löögisagedus võib kiireneda, eriti suuremate annuste korral. Ettevaatlik tuleb olla ravimi
kasutamisel patsientidel, kelle tervislikku seisundit võib südametegevuse kiirenemine kahjustada.

Südamehaigus ja arütmia tekke oht
Hiljutise müokardiinfarktiga või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel ei ole venlafaksiini
kasutamist hinnatud. Seepärast tuleb olla ravimi kasutamisel neil patsientidel ettevaatlik.
Turustamisjärgsel perioodil on venlafaksiini kasutamisel tekkinud fataalsed südame rütmihäired ning

seda eriti üleannustamisel. Enne venlafaksiini määramist tõsise südame rütmihäirega patsientidele
tuleks kaaluda ohtude ja kasulikkuse vahekorda.

Krambid
Ravi ajal venlafaksiiniga võib esineda krampe. Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb olla ravi
alustamisel venlafaksiiniga ettevaatlik patsientide puhul, kellel on esinenud krampe ning neid patsiente
tuleb hoolikalt jälgida. Krampide tekkimisel tuleb ravi alati katkestada.

Hüponatreemia
Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse
sündroom (SIADH). Seda on esinenud kõige sagedamini hüpovoleemiaga või dehüdreerunud
patsientidel. Eakatel, diureetikume kasutavatel või muudel vähenenud veremahuga patsientidel võib
selle nähu tekkimise oht olla suurem.

Ebanormaalne veritsemine
Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni
halvenemist. Venlafaksiini kasutavatel patsientidel võib suureneda naha ja limaskestade veritsemise,
sealhulgas seedetrakti verejooksude oht. Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul,
tuleb venlafaksiini kasutamisel veritsemiskalduvusega, sealhulgas antikoagulante ja trombotsüütide
inhibiitoreid kasutavatel patsientidel olla ettevaatlik.

Seerumi kolesteroolitase
Kliiniliselt olulisi seerumi kolesteroolitaseme tõuse täheldati vähemalt 3 kuud kestnud
platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l
platseeboga ravitud patsientidest. Pikaajalise ravi ajal tuleb kaaluda seerumi kolesteroolitaseme
mõõtmist.

Samaaegne kasutamine kaalu alandavate ainetega
Venlafaksiinravi ohutust ja efektiivsust kombinatsioonis kehakaalu vähendavate ainetega, sh
fentermiiniga ei ole kindlaks tehtud. Venlafaksiini samaaegne kasutamine koos kehakaalu vähendavate
ainetega ei ole soovitatav. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu langetamiseks üksinda ega
kombinatsioonis teiste ravimitega.

Mania/hüpomania
Väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas
venlafaksiini, võib esineda maniat/hüpomaniat. Nagu teistegi antidepressantide puhul, peab
venlafaksiini kasutamisel olema ettevaatlik patsientide puhul, kellel endal või perekonnas on esinenud
bipolaarset häiret.

Agressiivsus
Vähestel patsientidel, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas venlafaksiini, võib esineda
agressiivsust. Seda on esinenud ravi algul, annuse muutmisel või ravi katkestamisel.
Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb venlafaksiini kasutamisel olla ettevaatlik patsientide
puhul, kellel on esinenud agressiivsust.

Ravi katkestamine
Ravi katkestamisel esineb sageli ärajätunähte, eriti järsul katkestamisel (vt lõik 4.8). Kliinilistes
uuringutes esines ravi katkestamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) kõrvaltoimeid
ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseeboga ravitud patsientidest.

Ärajätusümptomite tekkimise oht võib sõltuda mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest ja annusest
ning annuse vähendamise määrast. Kõige sagedamad kõrvaltoimed on olnud pearinglus, sensoorsed
häired (sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või
ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged või
mõõdukad; mõnel patsiendil võivad need siiski olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt ravi
katkestamise esimestel päevadel, kuid neid sümptomeid on väga harva esinenud ka patsientidel, kellel
on kogemata annus vahele jäänud. Need sümptomid kaovad üldjuhul iseenesest, tavaliselt 2 nädala

jooksul, kuigi mõnel inimesel võivad need kesta ka kauem (2...3 kuud või rohkem). Seepärast on
soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt
patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Venlafaksiini kasutamisega on seostatud akatiisia teket, millele on iseloomulik subjektiivselt
ebameeldiv või distressi tekitav rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult
istuda või seista. See tekib kõige tõenäolisemalt ravi esimestel nädalatel. Nende sümptomite tekkimisel
võib patsiendi annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus
10%-l venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada kaariese
tekkimise riski ja patsientidele tuleb tuletada meelde hammaste hügieeni tähtsust.

Venlagamma 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
See ravimpreparaat sisaldab päikeseloojangukollast (E110). Päikeseloojangukollane (E110) võib
tekitada allergilisi reaktsioone.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)
Venlafaksiini ei tohi kasutada koos pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi
inhibiitoritega. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist
pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga. Ravi venlafaksiiniga tuleb
lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete
monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniini sündroomi tekkimise ohu tõttu ei ole venlafaksiini kasutamine koos pöörduva toimega
selektiivse MAOI-ga, näiteks moklobemiidiga, soovitatav. Pärast ravi pöörduva monoamiinoksüdaasi
inhibiitoriga võib enne venlafaksiini kasutamise alustamist olla lühem katkestusperiood kui 14 päeva.
On soovitatav, et ravi venlafaksiiniga lõpetatakse vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva
toimega MAOI-ga (vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI ja seda ei tohi manustada
venlafaksiiniga ravitavatele patsientidele (vt lõik 4.4).
Patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga ja alustanud ravi
venlafaksiiniga või hiljuti lõpetanud ravi venlafaksiiniga enne ravi alustamist monoamiinoksüdaasi
inhibiitoriga, on esinenud raskeid kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimete hulgas on olnud treemor,
müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, õhetus, pearinglus ja hüpertermia koos maliigset
neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ja surm.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida serotoniini
sündroom, eriti ravimi samaaegsel kasutamisel teiste ravimitega, mis võivad mõjutada serotoninergilist
neurotransmitterite süsteemi (sealhulgas triptaanid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid,
selektiivsed serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitorid, liitium, sibutramiin, tramadool või
liht-naistepuna [Hypericum perforatum]), ravimitega, mis võivad kahjustada serotoniini metabolismi
(sealhulgas monoamiinoksüdaasi inhibiitorid), või serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani
sisaldavad toidulisandid).
Kui samaaegne ravi venlafaksiini ja selektiivse serotoniini või serotoniini-norepinefriini tagasihaarde
inhibiitori või serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsienti
hoolikalt jälgida, eriti ravi algul ja annuse suurendamisel. Venlafaksiini kasutamine samaaegselt

serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavate toidulisanditega) ei ole soovitatav (vt lõik
4.4).

Kesknärvisüsteemile toimet avaldavad ained
Venlafaksiini kasutamisega koos teistega kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega kaasnevat
riski ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Seepärast on soovitatav olla ettevaatlik venlafaksiini kasutamisel
koos teiste kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega.

Etanool
Kliiniline uuring näitas, et venlafaksiin ei süvenda vaimsete ja motoorsete võimete halvenemist
etanooli mõjul. Kuid nagu kõikide närvisüsteemile toimet avaldavate ainete puhul, on patsientidel
soovitatav hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile
Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)
Farmakokineetilises uuringus ketokonasooli kasutamisega CYP2D6 kiirete ja aeglaste
metaboliseerijate puhul suurenes pärast ketokonasooli manustamist venlafaksiini (CYP2D6 aeglaste ja
kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 70% ja 21%) ja O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6 aeglaste
ja kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 33% ja 23%) kõveraalune pindala (AUC). CYP3A4
inhibiitorite (nt atasanaviiir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool,
ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegsel
kasutamisel võivad venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini tasemed tõusta. Seepärast peab olema
CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel ettevaatlik.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele
Liitium
Venlafaksiini samaaegsel kasutamisel liitiumiga võib tekkida serotoniini sündroom (vt ,,Serotoniini
sündroom").

Diasepaam
Venlafaksiin ei mõjuta diasepaami ega selle aktiivse metaboliidi desmetüüldiasepaami
farmakokineetikat ja farmakodünaamikat. Diasepaam ei näi mõjutavat venlafaksiini ega
O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Ei ole teada, kas ravimil on farmakokineetilisi ja/või
farmakodünaamilisi koostoimeid teiste bensodiasepiinidega.

Imipramiin
Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini
manustamisel 75 mg kuni 150 mg päevas suurenes 2-OH-desipramiini kõveraalune pindala annusest
sõltuvalt 2,5- kuni 4,5-kordselt. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada. Venlafaksiini ja imipramiini
samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik.

Haloperidool
Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga leiti, et haloperidooli suukaudne üldkliirens vähenes
42% võrra, kõveraalune pindala suurenes 70% võrra, Cmax suurenes 88% võrra, kuid poolväärtusaeg ei
muutunud. Seda tuleb arvesse võtta patsientide puhul, kes kasutavad haloperidooli ja venlafaksiini
samaaegselt. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Risperidoon
Venlafaksiin suurendas risperidooni kõveraalust pindala 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt kogu
aktiivse rühma (risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime
kliiniline tähtsus ei ole teada.

Metoprolool
Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele nende ravimite
farmakokineetilise koostoime uuringus suurenesid metoprolooli kontsentratsioonid vereplasmas
ligikaudu 30...40% võrra, muutmata selle aktiivse metaboliidi -hüdroksümetoprolooli tasemeid

plasmas. Selle tulemuse kliiniline asjakohasus hüpertensiooniga patsientidele ei ole teada. Metoprolool
ei mõjutanud venlafaksiini ega selle aktiivse metaboliidi O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist
profiili. Venlafaksiini ja metoprolooli koosmanustamisel peab olema ettevaatlik.

Indinaviir
Farmakokineetiline uuring indinaviiriga näitas indinaviiri kõveraaluse pindala vähenemist 28% võrra
ja Cmax vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei
ole teada. Rasedatele võib manustada venlafaksiini vaid sel juhul, kui ravi eeldatav kasulikkus kaalub
üles sellega seotud võimalikud ohud.

Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI/SNRI), võivad vastsündinutel tekkida
ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse kuni nende sünnini või selle kasutamine lõpetatakse veidi
enne sündi. Mõnel vastsündinul, kes puutusid venlafaksiiniga kokku raseduse kolmanda trimestri
hilisemas osas, tekkisid tüsistused, mille tõttu nad vajasid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni
toetust või pikaajalist haiglaravi. Sellised tüsistused võivad tekkida kohe pärast sünnitust.

SSRI/SNRI kasutamisel emal raseduse lõppjärgus võib vastsündinutel täheldada järgmisi sümptomeid:
ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pikaajalised nutuhood ja raskused imemise või uinumisega. Need
sümptomid võivad tuleneda kas serotoninergilisest toimest või ravimiga kokkupuutest. Enamikul
juhtudel tekivad need tüsistused kohe või 24 tunni jooksul pärast sündi.

Imetamine
Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin erituvad rinnapiima. Ohtu imikule ei
saa välistada. Seetõttu tuleb otsustada, kas jätkata imetamist või see katkestada või jätkata ravi
Venlagamma"ga või see katkestada, võttes arvesse imetamise kasulikkust lapsele ja preparaadiga
Venlagamma ravimise kasulikkust emale.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad kahjustada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi.
Seepärast tuleb kõiki venlafaksiini kasutavaid patsiente hoiatada nende võime suhtes juhtida sõidukit
või kasutada ohtlikke masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (>1/10) esinenud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus,
peavalu ja higistamine (kaasa arvatud öised higistamised).

Allpool on loetletud esinenud kõrvaltoimed organsüsteemide ja esinemissageduse järgi.

Sagedus on määratletud järgmiselt: väga sage ( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000
kuni < 1/100), harv ( 1/10000 kuni < 1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete
alusel).

Organsüsteem Väga
Sage Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
sage
Vere ja


Ekhümoos,

Limaskesta
lümfisüsteemi
seedetrakti
veritsemine,

häired verejooks
veritsemisaja
pikenemine,
trombotsütopeenia,
vere düskraasiad (sh
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
neutropeenia ja
pantsütopeenia)
Ainevahetus- ja
Seerumi
Kehakaalu tõus

Kõrvalekalded
toitumishäired
kolesteroolitaseme
maksatalitluse
tõus, kehakaalu
analüüsides,
langus
hüponatreemia,
hepatiit,
antidiureetilise
hormooni
liignõristuse
sündroom,
prolaktiinitaseme
tõus
Närvisüsteemi Suu-
Ebanormaalsed
Apaatia,
Akatiisia/ Maliigne
häired
kuivus
unenäod, libiido
hallutsinatsioonid, psühho-
neuroleptiline
(10,0%), langus, pearinglus, müokloonus,
motoorne sündroom,
peavalu
suurenenud
agiteeritus,
rahutus,
serotoninergiline
(30,3%)* lihaspinge
koordinatsiooni- ja krambid,
sündroom,
(hüpertoonia),
tasakaaluhäired
maaniline deliirium,
unetus, närvilisus,
reaktsioon ekstrapüramidaalsed
paresteesia,
reaktsioonid (sh
sedatsioon,
düstoonia ja
treemor, segasus,
düskineesia),
depersonalisat-
hilisdüskineesia,
sioon
suitsiidimõtted ja
suitsidaalne
käitumine**
Meeleelundite

Akommodatsiooni Maitsemuutus,

Suletud nurga
häired
häired, müdriaas,
tinnitus
glaukoom
nägemishäired
Südame ja

Hüpertensioon,
Asendist sõltuv

Hüpotensioon, QT-
veresoonkonna
vasodilatatsioon
hüpotensioon,
intervalli
häired
(enamasti kuuma- sünkoop,
pikenemine,
hood, õhetus),
tahhükardia
ventrikulaarne
palpitatsioonid
fibrillatsioon,
ventrikulaarne
tahhükardia (sh
torsade de pointes)
Respiratoorsed, Haigutamine

Pulmonaalne
rindkere ja
eosinofiilia
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
Iiveldus Isutus (anoreksia), Hammaste
Pankreatiit
häired
(20,0%) kõhukinnisus,
kiristamine,
oksendamine
diarröa
Naha ja
Higista-
Lööve,
alopeetsia

Multiformne
nahaaluskoe
mine (sh
erüteem, epidermise
kahjustused
öine
toksiline nekrolüüs,
higista-
Stevensi-Johnsoni
mine )
sündroom, pruritus,

[12,2%] nõgestõbi
Lihas-skeleti ja

Rabdomüolüüs
sidekoe
kahjustused
Urogenitaalsed
Ejakulatsiooni/
Orgasmihäired


häired
orgasmihäired
(naistel),
(meestel),
kusepeetus
anorgasmia,
erektsioonihäired
(impotentsus),
urineerimishäired
(enamasti
katkendlik),
menstruatsiooni-
häired veritsemise
suurenemise või
veritsemise
ebaregulaarsemaks
muutumisega (nt
menorraagia,
metrorraagia),
pollakisuuria
Üldised häired
Asteenia
Valgustundlikkus- Anafülaksia
(väsimus),
reaktsioon
külmavärinad
* Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt esines peavalu 30,3%-l venlafaksiini kasutajatest ja
31,3%-l platseebo kasutajatest.
** Venlafaksiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Ravi katkestamisel venlafaksiiniga (eriti järsul katkestamisel) tekivad sageli ärajätusümptomid. Kõige
sagedamini esinenud nähud on pearinglus, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia), unehäired
(sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine,
treemor, peavalu ja gripisündroom. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja mööduvad
iseenesest; mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või püsida pikemat aega. Seepärast
on soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga, kui seda enam ei vajata, järk-järgult, annuse järk-
järgulise vähendamise teel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Pediaatrilised patsiendid
Lastel ja noorukitel (6- kuni 17-aastased) oli venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebo-kontrollitud
kliinilistes uuringutes) üldiselt samasugune kui täiskasvanutel. Nagu täiskasvanutelgi, täheldati
söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ja seerumi kolesteroolitaseme tõusu (vt lõik
4.4).

Pediaatrilistes kliinilistes uuringutes täheldati kõrvaltoimena enesetapumõtteid. Sagenesid ka
vaenulikkuse ning, eriti depressiooni korral, ka enesevigastuste juhud.

Pediaatrilistel patsientidel täheldati eelkõige järgmisi kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, düspepsia,
ekhümoos, epistaksis ja müalgia.

4.9 Üleannustamine

Turustamisjärgsel perioodil esines venlafaksiini üleannustamist valdavalt koos alkoholiga ja/või koos
teiste ravimitega. Kõige sagedamad üleannustamisnähud on tahhükardia, muutused teadvuse tasemes
(ulatudes unisusest koomani), müdriaas, krambid ja oksendamine. Muude nähtude hulka kuuluvad
muudatused EKG-s (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi kimbu blokaad, QRS pikenemine),
ventrikulaarne tahhükardia, bradükardia, hüpotensioon, vertiigo ja surm.


Avaldatud retrospektiivsetes uuringutes märgitakse, et venlafaksiini üleannustamise surmaga
lõppemise oht võib olla suurem kui SSRI-tüüpi antidepressantide puhul, kuid väiksem kui tritsükliliste
antidepressantide puhul. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et venlafaksiiniga ravitavatel
patsientidel on enesetapu ohutegureid rohkem kui SSRI-ga ravitavatel patsientidel. Ei ole teada, mil
määral surmaga lõppemise ohu täheldatud suurenemine võib olla põhjustatud venlafaksiini
toksilisusest üleannustamise korral ning mitte niivõrd venlafaksiiniga ravitavate patsientide teatavatest
iseärasustest. Üleannustamisohu vähendamiseks tuleb venlafaksiini ordineerida võimalikult väikestes
patsiendi head ravi tagavates kogustes.

Soovituslik ravi
Soovitatav on rakendada üldisi toetava ja sümptomaatilise ravi meetmeid; tuleb jälgida südame rütmi
ja elutähtsaid parameetreid. Aspireerimisohu korral ei ole oksendamise esilekutsumine soovitatav.
Varsti pärast allaneelamist või sümptomitega patsientidel võib olla näidustatud maoloputuse tegemine.
Toimeaine imendumist võib piirata ka aktiivsöe manustamine. Forsseeritud diureesi, dialüüsi,
hemoperfusiooni ja verevahetuse kasulikkus ei ole tõenäoline. Venlafaksiini spetsiaalseid antidoote ei
ole teada.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antidepressandid
ATC-kood: N06AX16

Venlafaksiini antidepressiivne toime inimesele arvatakse olevat seotud neurotransmitterite toime
võimendamisega kesknärvisüsteemis. Prekliinilised uuringud on näidanud, et venlafaksiin ja selle
põhiline metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin on serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid.
Venlafaksiin on ka dopamiini tagasihaarde nõrk inhibiitor. Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit
vähendavad -adrenergilist reaktsiooni pärast nii ühekordse annuse manustamist kui ka korduvat
manustamist. Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin on üldise toime poolest neurotransmitterite
tagasihaardele ja retseptoritega seondumisele väga sarnased.
Venlafaksiinil ei ole in vitro olulist afiinsust roti aju muskariini, kolinergiliste, H1-histaminergiliste
ega 1- adrenergiliste retseptorite suhtes. Farmakoloogilise toimega neile retseptoritele võivad
kaasneda mitmesuguste teiste antidepressiivsete ravimitega seonduvad kõrvaltoimed, näiteks
antikolinergilised, sedatiivsed ja südamel ja veresoonkonnal avalduvad kõrvaltoimed.
Venlafaksiinil puudub inhibeeriv toime monoamiinoksüdaasidele (MAO).
In vitro uuringud näitasid, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaatide või bensodiasepiini
suhtes tundlike retseptorite suhtes.

Depressioon
Venlafaksiini toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide efektiivsust depressiooni ravis tõestati viie
randomiseeritud topeltpimeda lühiajalise 4- kuni 6-nädalase platseebokontrollitud uuringuga, milles
kasutati annuseid kuni 375 mg päevas. Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormide efektiivsus depressiivsete episoodide raviks määrati kindlaks kahes lühiajalises
platseebo-kontrollitud uuringus kestusega 8 kuni 12 nädalat, milles kasutati annuseid 75...225 mg
päevas.
Ühes pikemaajalises uuringus randomiseeriti täiskasvanud ambulatoorsed patsiendid, kellel oli
tekkinud ravivastus 8-nädalases avatud uuringus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormidega (75, 150 või 225 mg), sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
ravimvormide annusega jätkavasse või platseebo rühma kuni 26 nädalaks, mille jooksul jälgiti
retsidiivide teket.
Teises pikemaajalises uuringus määrati kindlaks venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete
episoodide ennetamisel 12 kuu jooksul platseebo-kontrolliga topeltpimedas kliinilises uuringus
korduvate depressiivsete episoodidega ambulatoorsetel täiskasvanud patsientidel, kellel oli tekkinud

viimase depressiooniepisoodi puhul ravivastus venlafaksiini suhtes (100...200 mg päevas, manustatuna
kaks korda päevas).

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust generaliseerunud ärevushäire
ravis määrati kindlaks kahes 8-nädalases platseebo-kontrollitud püsiva annusega (75...225 mg päevas)
uuringus, ühes 6-kuulises platseebo-kontrollitud püsiva annusega (75...225 mg päevas) uuringus ja
ühes 6-kuulises platseebo-kontrollitud paindliku annusega (37,5, 75 ja 150 mg päevas) uuringus
täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.
Kuigi tõestati ka annuse 37,5 mg päevas paremust platseeboga võrreldes, ei olnud selle annuse
efektiivsus sama järjekindel kui suurematel annustel.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust sotsiaalärevushäire ravis
määrati kindlaks neljas topeltpimedas paralleelrühmaga 12-nädalases mitmekeskuselises
platseebokontrollitud paindlike annustega uuringus ja ühes topeltpimedas paralleelrühmaga 6-kuulises
platseebo-kontrollitud püsiva/paindliku annusega uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.
Patsientidele manustati annuseid vahemikus 75...225 mg päevas. Puudusid tõendid selle kohta, et
rühmas annusega 150...225 mg päevas oleks olnud ravimi efektiivsus 6-kuulise uuringu jooksul
suurem kui annust 75 mg päevas kasutanud rühmas.

Paanikahäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust paanikahäire raviks määrati
kindlaks kahes topeltpimedas 12-nädalases mitmekeskuselises platseebo-kontrollitud uuringus
paanikahäirega täiskasvanud patsientidega koos agorafoobiaga või ilma. Algannusena kasutati
paanikahäire uuringutes 7 päeva vältel annust 37,5 mg päevas. Seejärel said patsiendid ühes uuringus
püsivaid annuseid 75 või 150 mg päevas ja teises uuringus 75 või 225 mg päevas.
Efektiivsust määrati kindlaks ka ühes pikaajalises topeltpimedas platseebo-kontrollitud
paralleelrühmaga uuringus ravimi pikaajalise ohutuse ja efektiivsuse ja haiguse tagasituleku
ennetamise kohta täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kellel oli tekkinud avatud uuringus
ravivastus. Patsiendid jätkasid sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi
annuse kasutamist, mida nad olid kasutanud avatud faasi lõpul (75, 150 või 225 mg).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, eelkõige aktiivseks metaboliidiks O-
desmetüülvenlafaksiiniks. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised poolväärtusajad
vereplasmas ± standardhälve on vastavalt 5±2 ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja
O-desmetüülvenlafaksiini stabiilsed kontsentratsioonid saavutatakse 3 päeva jooksul alates suukaudse
mitme annusega ravi alustamisest. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kineetika on
annusevahemikus 75 mg kuni 450 mg päevas lineaarne.

Imendumine
Pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini ühekordset suukaudset annust imendub vähemalt
92% venlafaksiinist. Presüsteemse metabolismi tõttu on absoluutne biosaadavus 40...45%.
Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini plasmakontsentratsioonid on maksimaalsed vastavalt 2 ja 3
tundi pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini manustamist. Toimeainet prolongeeritult
vabastavate venlafaksiini kapslite manustamisel on venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
plasmakontsentratsioonid maksimaalsed vastavalt 5,5 ja 9 tundi pärast manustamist. Kui venlafaksiini
võrdseid päevaannuseid manustatakse kas toimeainet kiiresti vabastava tableti või toimeainet
prolongeeritult vabastava kapsli kujul, saavutatakse toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli puhul
aeglasem, kuid sama ulatusega imendumine kui toimeainet kiiresti vabastava tableti puhul. Toit ei
mõjuta venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini biosaadavust.

Jaotumine

Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin seonduvad terapeutilistel kontsentratsioonidel inimese
plasmavalkudega minimaalselt (vastavalt 27% ja 30%). Venlafaksiini jaotusmaht stabiilses olekus
pärast intravenoosset manustamist on 4,4±1,6 l/kg.

Metabolism
Venlafaksiini metabolism maksas on ulatuslik. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin
biotransformeerub CYP2D6 toimel oma põhiliseks aktiivseks metaboliidiks
O-desmetüülvenlafaksiiniks.
In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin biotransformeerub CYP3A4 toimel oma
vähemtähtsaks ja vähemaktiivseks metaboliidiks N-desmetüülvenlafaksiiniks. In vitro ja in vivo
uuringud näitavad, et venlafaksiin on nõrk CYP2D6 inhibiitor. Venlafaksiin ei pärssinud isoensüüme
CYP1A2, CYP2C9 ega CYP3A4.

Eliminatsioon
Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad eelkõige neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini
annusest väljub uriiniga 48 tunni jooksul kas muutumatul kujul venlafaksiinina (5%), konjugeerimata
O-desmetüülvenlafaksiinina (29%), konjugeeritud O-desmetüülvenlafaksiinina (26%) või muude
vähemtähtsate inaktiivsete metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
keskmised tasakaalukontsentratsiooni plasmakliirensid ± standardhälve on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja
0,4±0,2 l/h/kg.

Erigrupid
Vanus ja sugu
Patsiendi vanus ja sugu venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat oluliselt ei
mõjuta.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad
Venlafaksiini plasmakontsentratsioonid on CYP2D6 aeglaste metaboliseerijate puhul kõrgemad kui
kiirete metaboliseerijate puhul. Kuna venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiiniga üldine kokkupuude
(kõveraalune pindala) on nii aeglaste kui ka kiirete metaboliseerijate puhul ühesugune, ei ole nende
kahe rühma puhul vaja kasutada venlafaksiini erinevaid annustamisskeeme.

Maksakahjustusega patsiendid
Child-Pugh raskusastmega A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh raskusastmega B (mõõdukas
maksakahjustus) patsientidel pikenesid venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini poolväärtusajad,
võrreldes tervete isikutega. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini suukaudne kliirens vähenes.
Täheldati suuri individuaalseid erinevusi. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe
andmeid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustusega patsiendid
Dialüüsiga patsientidel pikenes venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 180% võrra ja
kliirens vähenes ligikaudu 57% võrra, võrreldes tervete isikutega, kuid O-desmetüülvenlafaksiini
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 142% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu 56% võrra.
Raske neerukahjustusega patsientidel ja hemodialüüsi saavatel patsientidel on annuse kohandamine
vajalik (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Venlafaksiini uuringud rottide ja hiirtega kartsinogeneesi ei näidanud. Venlafaksiin ei olnud väga
erinevates in vitro ja in vivo uuringutes mutageenne.
Loomadega läbiviidud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes esines rottidel poegade kaalu langus,
poegade surnult sündimise sagenemine ja poegade 5 esimesel laktatsioonipäeval suremise sagenemine.
Nende surmajuhtumite põhjus ei ole teada. Neid toimeid täheldati annusega 30 mg/kg päevas, mis on 4
korda suurem inimese päevaannusest 375 mg venlafaksiini (mg/kg alusel). Nende leidude suhtes
toimeta annus oli inimese annusest 1,3 korda suurem. Võimalik oht inimesele ei ole teada.

Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati
viljakuse vähenemist. Need annused ületasid ligikaudu 1...2-kordselt inimestele manustatavat
venlafaksiini annust 375 mg päevas. Selle leiu asjakohasus inimesele ei ole teada.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Venlagamma 37,5 mg:
Kapsel sisaldab:
Kapsli sisu:
Mikrokristalne tselluloos
Povidoon (K-90)
Talk
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Õhukese polümeerikattega tablettide kate:
Etüültselluloos (7 CP)
Kopovidoon (s 630)

Kapsli keha/kapsli kaas:
Titaandioksiid (E171)
Must raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Kollane raudoksiid (E172)
Zelatiin

Trükitint:
Sellak
Butanool
Propüleenglükool
Punane raudoksiid (E172)

Venlagamma 75 mg:
Kapsel sisaldab:
Kapsli sisu:
Mikrokristalne tselluloos
Povidoon (K-90)
Talk
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Õhukese polümeerikattega tablettide kate:
Etüültselluloos (7 CP)
Kopovidoon (s 630)

Kapsli keha/kapsli kaas:
Titaandioksiid (E171)
Must raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Zelatiin

Trükitint:
Sellak
Butanool
Propüleenglükool
Punane raudoksiid (E172)


Venlagamma 150 mg:
Kapsel sisaldab:
Kapsli sisu:
Mikrokristalne tselluloos
Povidoon (K-90)
Talk
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Õhukese polümeerikattega tablettide kate:
Etüültselluloos (7 CP)
Kopovidoon (s 630)

Kapsli keha/kapsli kaas:
Titaandioksiid (E171)
Briljantsinine (E133)
Alluurpunane (E129)
Päikeseloojangukollane (E110)
Zelatiin

Trükitint:
Sellak
Butanool
Propüleenglükool
Naatriumhüdroksiid
Povidoon (K-16)
Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Venlagamma 37,5 mg:
PVC/Polüklorotrifluoroetüleen/alumiinium blisterpakendid 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60 või 100
toimeainet prolongeeritult vabastava kapsliga.

Venlagamma 75 mg:
PVC/Polüklorotrifluoroetüleen/alumiinium blisterpakendid 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60 või 100
toimeainet prolongeeritult vabastava kapsliga.

Venlagamma 150 mg:
PVC/Polüklorotrifluoroetüleen/alumiinium blisterpakendid 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60 või 100
toimeainet prolongeeritult vabastava kapsliga.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks


Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA
Wörwag Pharma GmbH & Co. KG
Calwer Str. 7
71034 Böblingen
Saksamaa


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

37,5 mg: 603208
75 mg: 603308
150 mg: 603408


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

26.09.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septembris 2009