Urigon - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Urigon 75 mg/3 ml süstelahus


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 3 ml ampull sisaldab 75 mg diklofenaknaatriumi. Süstelahuse 1 ml sisaldab 25 mg
diklofenaknaatriumi.

INN. Diclofenacum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1


3. RAVIMVORM

Süstelahus


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Valu ja põletiku sümptomaatiline ravi:
- artriidid: reumatoidartriit, osteoartroos, anküloseeriv spondüliit, krooniline polüartriit;
- ägedad muskulo-skeletaalsed haigused nagu periartriit, tendiniit, tenosünoviit, bursiit;
- valulikud traumajärgsed tursed või põletikud;
- ägedad sapi- ja neerukoolikud.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Annustamine on individuaalne ja sõltub haigusest, patsiendi seisundist ja organismi reaktsioonist
ravile. Tavaline algannus (boolusannus) on 75...150 mg ööpäevas jagatuna üksikannusteks.
Säilitusannus on 50...100 mg ööpäevas, mis manustatakse samuti väiksemateks annusteks jagatuna.
Säilitusravi kestuse määrab arst vastavalt konkreetsel patsiendil saadud ravivastusele. Ägedate, ainult
lühiajalist ravi vajavate seisundite korral tuleb eelistada toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide
kasutamist.

Sapi ja neeru koolikuliste valude korral on diklofenaki soovitatav süstitav annus kuni 150 mg
ööpäevas. Ravi süstelahusega ei tohiks kesta kauem kui 2 ööpäeva.
Eakatel patsientidel ning neerupuudulikkuse, südamepuudulikkuse ja maksahaiguste korral tuleks ravi
alustada vähima võimaliku annusega ning ravi jätkata madalaima efektiivse annusega.

Lapsed: Urigon"i ei kasutata lastel ja noorukitel.

Ravimit manustatakse intramuskulaarselt (tuharalihasesse).

4.3 Vastunäidustused

1
- Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või
perforatsioon.
- Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat
haavandumise või verejooksu juhtu).
- Ülitundlikkus diklofenaki, ravimi ükskõik millise abiaine, atsetüülsalitsüülhappe või mõne
teise mittesteroidse põletikuvastase preparaadi suhtes.
- Atsetüülsalitsüülhappe või mõne teise mittesteroidse põletikuvastase preparaadi samaaegne
kasutamine.
- Hepaatiline
porfüüria.
- Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6).
- Alla 18-aastasted lapsed ja noorukid.
- Raske maksa- või neerupuudulikkus.
- Raske
südamepuudulikkus.
- Postoperatiivse hemorraagia, puuduliku hemostaasi, hemopoeesi häirete või
tserebrovaskulaarse hemorraagiaga patsiendid.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Urigon on potentsiaalselt ohtlik ravim ja selle kasutamisel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Kõrvaltoimed võivad tekkida ootamatult ning olla oma olemuselt raskekujulised. Sellest tuleks
kindlasti informeerida ka patsienti.
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja
jooksul (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid).

Urigon"i kasutamise ajal peab vältima teiste MSPVA-de sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2
inhibiitorite kasutamist.

Toimed seedetraktile
Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon: Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu,
haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel
kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse
suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu
või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel
väikseima annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses
atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik
4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba
inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest
seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.
Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu
riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin),
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu
atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui diklofenaki ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni
tõbi) patsientidel, kuna MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid
Diklofenaki manutamisel eakatele patsientidele on vajalik ettevaatus. Halvas üldseisundis eakatel
soovitatakse kasutada vaid minimaalset toimivat annust.
2
Eakatel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja
perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus kõrgem. Need võivad tekkida mistahes
ajal ravi käigus, isegi ilma ettehoiatavate sümptomiteta ja eelsoodumuseta patsientidel.

Toimed maksale
Urigon"i manustamine võib põhjustada ühe või mitme maksafunktsiooni peegeldava näitaja aktiivsuse
suurenemist. Seda on täheldatud diklofenaki kliinilistes uuringutes ja see võib esineda umbes 15%
patsientidest, kuid sellega kaasnevad harva kliinilised sümptomid. Selle fenomeni kliiniline tähtsus on
teadmata. Enamasti jäävad need suurenemised normi piiridesse. Mõnikord (2,5% juhtudest) on
täheldatud aktiivsuse mõõdukat suurenemist (3-<8 x ülempiir), tunduvaid suurenemisi (8 x
ülempiir) on esinenud umbes 1% juhtudest. Ülalmainitud kliinilistes uuringutes tekkis 0,5%
patsientidest lisaks maksaensüümide aktiivsuse tõusule ka kliiniline maksakahjustus. Pärast ravimi
manustamise lõpetamist taastus üldiselt normaalne ensüümitase. Sarnaselt teistele MSPVA-dele, tuleks
pikaajalise diklofenaki kasutamise ajal regulaarselt kontrollida maksatalitlust.
Need muutused võivad olla ajutised, püsivad või süveneda ravi edasisel jätkumisel. Kõige sagedamini
on täheldatud SGPT aktiivsuse suurenemist.
Diklofenaki manustamine tuleks lõpetada kauakestva või süveneva maksa düsfunktsiooni puhul, kui
ilmnevad maksahaiguse (nt hepatiidi) kliinilised sümptomid või muud ilmingud (eosinofiilia,
nahalööve jne). Lisaks maksaensüümide aktiivsuse tõusule on harva tekkinud tõsised
maksareaktsioonid, k.a kollatõbi ja üksikutel juhtudel surmaga lõppenud fulminantne hepatiit. Hepatiit
võib esineda ilma eelnevate sümptomiteta. Hepaatilise porfüüriaga patsientide puhul tuleb diklofenaki
kasutada ettevaatusega, kuna see ravim võib vallandada podagrahoo.

Toimed neerudele
Mõnedel patsientidel mängivad prostaglandiinid olulist rolli neerude verevoolu säilitamisel. Kui nende
süntees diklofenaki abil inhibeeritakse, võib see südamepuudulikkusega patsientidel, diureetikumravi
saavatel patsientidel, neerude veresoonte haigustega patsientidel või eakatel patsientidel viia
neerufunktsiooni halvenemiseni. Sellistel juhtudel on soovitatav ettevaatusabinõuna kontrollida
neerutalitlust. Kui ravi lõpetatakse, taastub tavaliselt ravieelne seisund.

Ülitundlikkus
Harvadel juhtudel võivad tekkida ülitundlikkusreaktsioonid, nagu nõgestõbi, vaskulaarsed tursed või
isegi letaalse lõppega anafülaksia. Selliste sümptomite tekkimisel tuleb Urigon"i kasutamine
viivitamatult katkestada ja alustada sobiva raviga.

Astmaga patsiendid
Patsientidel, kellel on astma, sesoonne allergiline nohu, nina limaskesta turse (nt ninapolüübid),
krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või hingamisteede kroonilised infektsioonid (eriti allergilisele
nohule sarnanevate sümptomitega), esineb sagedamini MSPVA-te vastu reaktsioone nagu astma
ägenemine (nn analgeetikumide talumatus/analgeetikum-astma), Quincke"i ödeem või urtikaaria.
Seepärast on nende patsientide puhul vajalikud erilised ettevaatusabinõud (valmisolek
hädaolukorraks). Sama kehtib ka patsientide kohta, kes on allergilised teistele toimeainetele, nt on neil
varem tekkinud nahareaktsioonid, pruuritus või urtikaaria.

Nahareaktsioonid
MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad
lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevens-Johnsoni sündroom ja toksiline
epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus:
enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Urigon"i manustamine tuleb katkestada kohe,
kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.

Urigon võib maskeerida infektsiooni sümptomeid. Eriline ettevaatus on vajalik eakate patsientide ning
südamepuudulikkuse, arteriaalse hüpertensiooni ja maksa või neerude funktsioonihäiretega patsientide
puhul.

3
Neid patsiente, kes kasutavad Urigon"i pika aja jooksul, tuleks regulaarselt jälgida kliiniliste ja
laboratoorsete näitajate suhtes. Soovitatav on ka verepildi (diklofenak pärsib trombotsüütide
agregatsiooni), transaminaaside aktiivsuse, uurea, kreatiniini, elektrolüütide ja uriinianalüüside
regulaarne jälgimine.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de
kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150 mg päevas) ja pikaajaliselt võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga.

Ravimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite
haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib diklofenaki kasutada ainult pärast
põhjalikku kaalumist. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon,
hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pikaajalist ravi alustada pärast põhjalikku
kaalumist.

Viljakus
Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenaki kasutamine mõjutada naise viljakust ega ole soovitatav
naisele, kes soovib rasestuda. Naised, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse
viljakusuuringuid, peaksid kaaluma diklofenaki kasutamise lõpetamist.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Liitium, digoksiin
Samaaegsel manustamisel võib diklofenak suurendada liitiumi või digoksiini kontsentratsiooni
vereplasmas. Soovitatav on jälgida seerumi liitiumi- või digoksiinisisaldust.

Antikoagulandid
MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet (vt lõik 4.4).
Urigon inhibeerib trombotsüütide aglutinatsiooni. Samaaegselt suukaudsete antikoagulantidega
manustatuna võib olla vajalik vere hüübimisnäitajate monitooring ning antikoagulantide annuste
korrigeerimine.

Metotreksaat, tsüklosporiin
Ravimi toimel võib suureneda metotreksaadi, digoksiini ja tsüklosporiini toksilisus. Samuti põhjustab
ravim liitiumi taseme tõusu veres ning suurendab seega ka selle toksilisust.

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid
Ravim takistab diureetikumide toimet ning nende samaaegsel kasutamisel on tavalisest suurem oht
nefrotoksiliste toimete tekkeks. Kui samaaegselt kasutatakse kaaliumi säästvaid diureetikume, võib
suureneda kaaliumi kontsentratsioon vereseerumis. Nefrotoksilisust ja kaaliumitaseme tõusu võib
põhjustada ka ravimi samaaegne kasutamine angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega.
Urigon võib nõrgendada -blokaatorite ja AKE inhibiitorite hüpertensioonivastast toimet.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained ja glükokortikoidid
Kortikosteroidid: suurenenud risk seedetrakti verejooksu või haavandi tekkeks (vt lõik 4.4).
Erinevate süsteemsete mittesteroidsete põletikuvastaste ainete või glükokortikosteroidide samaaegne
kasutamine võib soodustada kõrvaltoimete ilmnemist.

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid:
suurenenud risk seedetrakti verejooksuks (vt lõik 4.4).

4
Antidiabeetilised ravimid
Kliinilised uuringud on näidanud, et diklofenaki võib manustada samaaegselt suukaudsete
antidiabeetikumidega, ilma et see mõjutaks viimaste kliinilist toimet. Siiski on olnud üksikuid teateid
hüpoglükeemilistest ja hüperglükeemilistest reaktsioonidest pärast diklofenaki manustamist, mistõttu
on vajalikuks osutunud antidiabeetiliste ravimite annuste kohandamine.

Kinoloonrea antibiootikumid
Koostoimes kinoloonidega võib ravim põhjustada spasme.

Atsetüülsalitsüülhape
Atsetüülsalitsüülhape tõrjub diklofenaki välja tema seondumiskohtadelt ning seetõttu on nende
samaaegne kasutamine vastunäidustatud. Samuti on kõrvaltoimete suurenemise ohu tõttu
vastunäidustatud teiste MSPVA-de kasutamine.

Kolestüramiin ja kolestipool
Kolestüramiin ja kolestipool vähendavad suukaudselt manustatava diklofenaki biosaadavust.

Misoprostool
Arvatavasti põhjustab misoprostooli manustamine suures annuses diklofenaki AUC vähenemise ja
seedetrakti kõrvaltoimete esinemissageduse ja raskuse suurenemise.

Mifepristoon
MSPVA-sid (sh diklofenaki) ei tohi kasutada 8...12 päeva jooksul pärast mifepristooni manustamist,
kuna MSPVA-d võivad vähendada mifeprostooni toimet.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus: Loomkatsetes diklofenak teratogeenset toimet ei avaldanud, kuigi lootele avaldas uuritud
ravim toksilisi toimeid. Kogemused rasedusaegse kasutamise kohta inimestel puuduvad. Kui ravimit
manustatakse raseduse kolmandal trimestril, võib see lootel põhjustada arterioosijuha enneaegse
sulgumise. Ravim võib vähendada sünnitusega seotud valusid. Urigon"i kasutamine raseduse ajal on
vastunäidustatud.

Imetamine: Diklofenak eritub rinnapiima ning on seetõttu imetamise ajal vastunäidustatud.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Urigon võib põhjustada pearinglust, somnolentsust või teisi kesknärvisüsteemi häireid ning
nägemishäireid. Patsiendid, kellel selliseid kõrvaltoimeid esineb, ei tohi autot juhtida ega masinatega
töötada.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedasemad on seedetrakti ja kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed. Esinenud on järgmisi
kõrvaltoimeid:

Seedetrakti häired
Seedetrakti kõrvaltoimed esinevad kõige sagedamini. Tekkida võivad peptilised haavandid,
perforatsioon või seedetrakti verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti vanemas eas
patsientidel (vt lõik 4.4). Esineda võivad ka iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus,
kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, veriroe, veriokse, haavandiline stomatiit, Crohni tõve ja
haavandilise koliidi ägenemine (vt lõik 4.4). Harvem võib tekkida gastriit. Harvem esineb aftoosset
stomatiiti, ösofagiiti, limaskestade kuivust, pankreatiiti, rektiiti (proktiit suposiitide kasutamisel).

Maksa ja sapiteede häired
5
Sage: aminotransferaaside (SGOT, SGPT) aktiivsuse tõus seerumis, vahetevahel mõõdukas (3 x
ülempiir) või tugev (8 x ülempiir).
Harv: hepatiit kollatõvega või ilma.
Üksikutel juhtudel fulminantne hepatiit, maksanekroos.

Südame häired
Tahhükardia, supraventrikulaarsed ekstrasüstolid, palpitatsioonid, müokardi infarkt.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti
suurtes annustes (150 mg ööpäevas), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt
müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).
MSPVA raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Immuunsüsteemi häired
Harv: ülitundlikkusreaktsioonid (astma, anafülaktilised süsteemsed reaktsioonid, k.a hüpotensioon).
Üksikutel juhtudel: vaskuliit, pneumoniit, angioneurootiline ödeem (sh näoturse).

Närvisüsteemi häired
Pearinglus ja tasakaaluhäired; harvem aseptiline meningiit ning harva mäluhäired, treemor, lihaste
koordinatsiooni häired, spasmid, aistingute häired, k.a paresteesia, maitsetundlikkuse häired,
tserebrovaskulaarne kahjustus.

Psühhiaatrilised häired
Harv: unetus, uimasus, ärevus, emotsionaalne labiilsus, hallutsinatsioonid, luupainajad,
desorienteeritus, psühhootilised reaktsioonid.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Nahalööbed ja sügelus, harvem alopeetsia, urtikaaria, ekseemid, näopunetus, dermatiit, villid,
allergiline pelioos, pleomorfne erüteem, vaskulaarne turse ning harva lokaalne higistamine ja
eksfoliatiivne dermatiit.
Väga harv: Bulloossed reaktsioonid, sh Stevens-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne
nekrolüüs.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harva hemoglobiini väärtuse langus, leukopeenia, trombotsütopeenia, hemolüütiline aneemia,
refraktaarne aneemia, agranulotsütoos, pelioos.

Silma kahjustused
Harva võib tekkida nägemise hägustumine, diploopia.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sageli võib tekkida vertiigo.
Pöörduv kurtus, kõrvade kumisemine.

Neerude ja kuseteede häired
Harva nefrootiline sündroom, proteinuuria, oliguuria, interstitsiaalne nefriit, neerupapillide nekroos,
asoteemia, äge neerupuudulikkus, pollakisuuria, nüktuuria, hematuuria.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Impotentsus, tupe verejooks.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harva ninaverejooks, astma, neelu- või kõriturse, pindmine hingamine, hüperpnoe.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Kõhuvalu või koolikud, peavalu, vedelikupeetus, kõhuõõne suurenemine, harvem haigustunne, keele
ja huulte turse, valgustundlikkus, valu rinnus.
6

4.9 Üleannustamine

Diklofenaki üleannustamisel spetsiifiline kliiniline pilt puudub. Esinenud on oksendamist,
somnolentsust, pearinglust, teadvusetust, kolju siserõhu suurenemist ja aspiratsioonipneumooniat, mis
on põhjustanud ka letaalse lõppega juhtumeid.

Üleannustamise ravi seisneb oksendamise esilekutsumises või maoloputuse teostamises, seejärel
manustatakse aktiveeritud sütt. Diklofenaki plasmataseme alanemist on võimalik soodustada diureesi
forsseerimisega. Hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi efektiivsus on tagasihoidlik. Ravi on
sümptomaatiline.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, äädikhappe derivaadid
ja nende sarnased ained

ATC-kood: M01AB05

Diklofenak, fenüülokshappe derivaat, kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite hulka. Sellel
on põletikuvastane, palavikku alandav ja valuvaigistav toime. Ravimi täpne toimemehhanism ei ole
teada, kuid arvatavasti on selle toime aluseks prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Kui diklofenaki manustatakse parenteraalselt, puudub esmase passaazi toime. Tsütokroom P450
perekonna isoensüümi CYP2c osalusel toimub toimeaine konversioon 4-hüdroksüdiklofenakiks, mis
on peamiseks algmetaboliidiks ka teiste hüdroksüülitud metaboliitide tekkele. Seejärel toimub
metaboliitide konjugeerimine glükuroon- ja sulfoonhappega; tekkinud konjugaadid erituvad 65%
ulatuses uriiniga ning 35% ulatuses sapiga.

Sõltuvalt ravimvormist kujuneb maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas 1...4 tunniga. Diklofenak
seondub vereplasma valkudega 99,5% ulatuses, jaotusruumala on 0,17 l/kg, plasmakliirens on 3,5...5,0
ml/minxkg ning poolväärtusaeg vereplasmas 0,9...3 tundi.

Diklofenaki kontsentratsioon sünoovias on esialgu proportsionaalne maksimaalse
plasmakontsentratsiooniga, kuid suureneb ka veel pärast seda, kui plasmakontsentratsioon on
alustanud langustendentsi.

Maksapuudulikkus mõjutab ravimi metabolismi ning muundumata diklofenaki kontsentratsiooni
vereplasmas. Neerupuudulikkuse korral jääb muundumata kujul diklofenaki tase samaks, kuid tema
eeldatavalt farmakoloogilist toimet mitteomavate metaboliitide tase suureneb kliirensi languse tõttu.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Toksilisus: Ägeda toksilisuse uuringutes on leitud, et DL50 varieerub erinevatel katseloomaliikidel
ulatuslikult. Primaadid on toksiliste toimete suhtes kõige resistentsemad ning närilised kõige
tundlikumad.

Kartsinogeensus: Erinevatel katseloomaliikidel teostatud pikaajalistes erinevate annustega tehtud
uuringutes ei ole spetsiifilist kartsinogeenset toimet täheldatud.

Mutageenne toime: Eukarüootsetel (imetaja-) rakkudel ja mikroorganismidel teostatud katsetes
mutageense toime olemasolu ei täheldatud.
7

Teratogeenne toime: Erinevatel katseloomaliikidel teostatud uuringutes teratogeense toime olemasolu
ei täheldatud.

Genotoksiline toime: Erinevatel katseloomaliikidel teostatud uuringutes ilmnes, et diklofenaki
manustamisel emasloomale toksilistes annustes põhjustas ravim düstookiat, raseduse pikenemist,
kehakaalu langust, loote arengu peetust ning elulemuse langust.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Naatriummetabisulfit
Mannitool
Bensüülalkohol 360 mg/3 ml
Naatriumhüdroksiid (1N)
Propüleenglükool
Süstevesi

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 25°C, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Süstelahus on pakendatud karamellivärvi 3 ml klaasampullidesse, mis on omakorda paigutatud
pappkarpidesse. Igas karbis on 5 ampulli.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Vt lõik 4.2.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

DEMO SA
21st Km. Nat. Road Athens-Lamia
145 68 Kryoneri, Ateena
Kreeka


8.
MÜÜGILOA NUMBER

533607


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
8

12.02.2007


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV


Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2007.
9