Sifrol
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
SIFROL 0,088 mg tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga tablett sisaldab 0,125 mg pramipeksooldivesinikkloriidi monohüdraati, mis vastab 0,088 mg
pramipeksoolile.
Tähelepanu:
Kirjanduses publitseeritud pramipeksooli annustes on silmas peetud soola vormi. Seega esitatakse
annused nii pramipeksooli aluse kui ka pramipeksooli soola vormi kohta (sulgudes).
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Tablett.
Tabletid on valged, lamedad ja ümmargused, millele on pressitud kood (ühel küljel kood P6 ja teisel
küljel firma Boehringer Ingelheim logo).
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
SIFROL on näidustatud täiskasvanutele idiopaatilise Parkinsoni tõve sümptomaatiliseks raviks ilma
levodopata või kombinatsioonis levodopaga kogu haiguse vältel, k.a.hilisstaadiumis, mil levodopa
toime väheneb või muutub ebapüsivaks ning ilmnevad ravitoime kõikumised (toime lõpu või "on-off"
fluktuatsioonid).
SIFROL on näidustatud täiskasvanutele keskmise raskusega või raskekujulise idiopaatilise rahutute
jalgade sündroomi sümptomaatiliseks raviks annustes kuni 0,54 mg (0,75 mg soolana) (vt lõik 4.2).
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Parkinsoni tõbi
Ööpäevane annus võetakse võrdseteks osadeks jaotatuna kolm korda päevas.
Ravi alustamine
Annust tuleb suurendada järk-järgult, manustamist alustatakse annusest 0,264 mg alust (0,375 mg
soola) ööpäevas ning seejärel võib annuseid iga 5…7 päeva järel suurendada. Eeldades, et patsiendil ei
esine talumatuid soovimatuid toimeid, peab annust kohandama, saavutamaks maksimaalset
terapeutilist toimet.
SIFROL’i tõusva annustamise skeem
Nädal; Annus (mg alust); Ööpäevane koguannus (mg alust); Annus (mg soola); Ööpäevane koguannus (mg soola)
1; 3 x 0,088; 0,264; 3 x 0,125; 0,375
2; 3 x 0,18; 0,54; 3 x 0,25; 0,75
3; 3 x 0,35; 1,1; 3 x 0,5; 1,50
Kui osutub vajalikuks annuse edasine suurendamine, tuleb nädalaste intervallidega suurendada
ööpäevast annust 0,54 mg aluse (0,75 mg soola) võrra, kuni saavutatakse maksimaalne ööpäevane
annus - 3,3 mg alust (4,5 mg soola) ööpäevas.
Siiski peab märkima, et somnolentsuse esinemissagedus suureneb alates annusest 1,5 mg
(soola)/ööpäevas (vt lõik 4.8).
Säilitusravi
Individuaalne pramipeksooli annus peaks olema vahemikus 0,264 mg alust (0,375 mg soola) kuni
maksimaalse annuseni 3,3 mg alust (4,5 mg soola ) ööpäevas. Väga olulise tähtsusega uuringutes
ilmnes annuse suurendamise korral efektiivsus 1,1 mg aluse (1,5 mg soola) ööpäevase annuse juures.
Edasine annuse kohandamine peab olema vastavuses kliinilise ravivastuse ja kõrvaltoimete
esinemisega. Kliinilistes uuringutes raviti umbes 5% patsientidest annusega alla 1,1 mg (1,5 mg
soola). Kaugelearenenud Parkinsoni tõvega patsientidel, kellel kavatsetakse levodopa annuste
vähendamist, võivad kasulikuks osutuda pramipeksooli ööpäevased annused üle 1,1 mg aluse (1,5 mg
soola). Levodopa annuseid soovitatakse vähendada nii SIFROL’i annuse suurendamise perioodil kui
ka säilitusravi ajal, vastavalt patsiendi individuaalsele reaktsioonile (vt lõik 4.5).
Ravi katkestamine
Järsk dopaminergilise ravi katkestamine võib põhjustada maliigse neuroleptilise sündroomi
väljakujunemist. Pramipeksooli annust peaks vähendama 0,54 mg aluse (0,75 mg soola) annuse kaupa
ööpäevas kuni ööpäevane annus on langetatud kuni 0,5 mg aluseni (0,75 mg soolani). Seejärel tuleks
annust vähendada 0,264 mg aluse (0,375 mg soola) võrra ööpäevas (vt lõik 4.4).
Manustamine neerukahjustusega patsientidele
Pramipeksooli eritumine sõltub neerufunktsioonist. Ravi alustamiseks on soovitatud järgmist
annustamisskeemi:
Nendel patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on üle 50 ml/min, ei ole ööpäevaste annuste või
annustamise sageduse vähendamine vajalik.
Nendel patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on vahemikus 20...50 ml/min, tuleb SIFROL’i annus
jagada kaheks, alustada annusest 0,088 mg alust (0,125 mg soola) kaks korda ööpäevas (0,176 mg
alust/0,25 mg soola ööpäevas). Maksimaalset ööpäevast annust – 1,57 mg pramipeksooli alust (2,25
mg soola) ööpäevas ei tohi ületada.
Nendel patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on alla 20 ml/min, tuleb SIFROL’i annustada ühekordse
doosina, alustada annusega 0,088 mg alust (0,125 mg soola) üks kord ööpäevas. Maksimaalset
ööpäevast annust – 1,1 mg pramipeksooli alust (1,5 mg soola) ööpäevas ei tohi ületada.
Kui neerufunktsioon halveneb säilitusravi ajal, tuleb SIFROL’i ööpäevast annust vähendada sama
suurel määral, kui oli kreatiniini kliirensi vähenemine, nt. kui kreatiniini kliirens väheneb 30% võrra,
tuleb ka SIFROL’i ööpäevast annust vähendada 30% võrra. Kui kreatiniini kliirens on vahemikus
20...50 ml/min, võib ravimi ööpäevase annuse manustada, jaotatuna kaheks annuseks, ning kui
kreatiniini kliirens on alla 20 ml/min, võib ööpäevase annuse manustada üks kord päevas.
Manustamine maksakahjustusega patsientidele
Maksapuudulikkuse puhul ei ole annuse vähendamine tõenäoliselt vajalik, kuna umbes 90%
imendunud toimeainest eritub neerude kaudu. Kuid võimalikku maksapuudulikkuse mõju SIFROL’i
farmakokineetikale ei ole uuritud.
Lapsed
SIFROL’i ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel lastel ei ole tõestatud. SIFROL’i kasutamine
pediaatrilisel populatsioonil seoses Parkinsoni tõvega ei ole asjakohane.
Rahutute jalgade sündroom
SIFROL’i soovitatav algannus on 0,088 mg toimeainet (0,125 mg soolana) üks kord ööpäevas 2...3
tundi enne magama heitmist. Täiendavat sümptomaatilist ravi vajavatel patsientidel võib annust
suurendada iga 4...7 päeva järel kuni 0,54 mg toimeainet (0,75 mg soolana) ööpäevas (nagu näidatud
alljärgnevas tabelis).
SIFROL’i annustamisskeem
Tiitrimisaste Annus üks kord ööpäevas
õhtul (mg toimeainet)
Annus üks kord ööpäevas
õhtul (mg toimeaine soola)
1 0,088 0,125
2* 0,18 0,25
3* 0,35 0,50
4* 0,54 0,75
* vajadusel
Patsiendi ravivastust tuleb 3 ravikuu järel hinnata ning ravi jätkamise vajadust kaaluda. Kui ravi
katkestatakse rohkem kui mõneks päevaks, tuleb selle taasalustamisel kasutada ülalpool kirjeldatud
annuse tiitrimisskeemi.
Ravi lõpetamine
Kuna rahutute jalgade sündroomi raviks vajalik ööpäevane annus ei ületa 0,54 mg toimeainet (0,75 mg
soolana), siis SIFROL-ravi lõpetamine ei vaja annuse järk-järgulist vähendamist. 26-nädalases
platseeboga kontrollitud uuringus täheldati pärast ravi järsku lõpetamist 10%-l patsientidest (14-l 135-
st) rahutute jalgade sündroomi sümptomaatilist tagasilööki (sümptomite raskenemist, võrreldes ravi
algusega). See toime osutus sarnaseks kõigi annuste lõikes.
Annustamine neerupuudulikkusega patsientidele
Pramipeksooli eliminatsioon sõltub neerufunktsioonist. Patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on üle
20 ml/min, ei ole vaja ööpäevast annust vähendada.
SIFROL-ravi ei ole uuritud hemodialüüsravi saavatel ega raske neerupuudulikkusega patsientidel.
Annustamine maksapuudulikkusega patsientidele
Maksapuudulikkusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada, kuna ligikaudu 90 % imendunud
toimeainest eritub neerude kaudu.
Lapsed
SIFROL ’i ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse
ebapiisavate andmete tõttu.
Tourette’i sündroom
Lapsed
SIFROL’i ei soovitata alla 18-aastastel lastel ja noorukitel kasutada, kuna ravimi efektiivsus ja ohutus
ei ole sel populatsioonil tõestatud. SIFROL’i ei tohi kasutada Tourette’i sündroomiga lastel ja
noorukitel, kuna ravimil on selle häire puhul negatiivne kasu ja riski tasakaal (vt lõik 5.1).
Manustamisviis
Tablette tuleb võtta suu kaudu koos veega ning neid võib manustada söögiajast olenemata.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Neerukahjustusega Parkinsoni tõbe põdevate patsientide puhul on vajalik annuste vähendamine
vastavalt lõigus 4.2 toodud juhistele.
Hallutsinatsioonid
Dopamiini agonistide ning levodopaga ravimise kõrvaltoimena on teada hallutsinatsioonide tekkimine.
Patsiente tuleb informeerida, et võivad tekkida hallutsinatsioonid (peamiselt visuaalsed).
Düskineesia
Kaugelearenenud Parkinsoni tõve puhul ja koos levodopaga kasutamisel võib SIFROL’i annuse
kohandamise alguses tekkida düskineesia. Düskineesia tekkimisel tuleb vähendada levodopa annust.
Ootamatu uinumine ja unisus
Pramipeksooliga on seostatud somnolentsuse ja ootamatu uinumise episoode, eriti Parkinsoni tõvega
patsientidel. Mõnedel juhtudel on teatatud taolistest uinumise juhtudest, mis on tekkinud igapäevaste
tegevuste ajal ilma eelnevate sellele viitavate sümptomiteta. Patsiendid peavad olema sellest
informeeritud ja hoiatatud autojuhtimise või masinatega töötamise ohtlikkusest SIFROL’iga ravimise
ajal. Patsiendid, kellel esinevad somnolentsus ja/või äkilise uinumise episoodid, peaksid hoiduma
autojuhtimisest või masinatega töötamisest. Peale selle võib kaaluda annuse alandamist või ravi
lõpetamist. Võimaliku toimete summeerumise tõttu on soovitatav olla ettevaatlik, kui patsiendid
manustavad koos pramipeksooliga teisi rahustava toimega ravimeid või tarbivad alkoholi (vt lõik 4.5,
4.7 ja lõik 4.8).
Impulsi kontrolli häired ja sundkäitumised
Patsientidel, kel on ravitud Parkinsoni tõbe dopamiini agonistide, sh SIFROL’iga, on täheldatud
patoloogilist hasartmängimist, libiido tõusu ja hüperseksuaalsust. Lisaks peavad patsiendid ja nende
hooldajad teadma, et võivad esineda ka muud impulsi kontrolli häirete käitumuslikud sümptomid ja
sundkäitumised nagu liigsöömine ja šoppamistung. Vajadusel peab kaaluma annuse
vähendamist/aeglase vähendamisega ravi lõpetamist.
Psühhootiliste häiretega patsiendid
Psühhootiliste häiretega patsiente tohib dopamiini agonistidega ravida ainult juhul, kui ravist oodatav
kasu ületab võimaliku riski. Antipsühhootiliste ravimite manustamist koos pramipeksooliga tuleb
vältida (vt lõik 4.5).
Oftalmoloogiline jälgimine
Regulaarsete intervallide järel või nägemishäirete tekkimisel on vaja teostada oftalmoloogilist
kontrolli.
Raske kardiovaskulaarne haigus
Raske kardiovaskulaarse haiguse korral on vajalik ettevaatus. Dopaminergilise raviga seostatud
posturaalse hüpotensiooni ohu tõttu on eriti ravi alustamisel soovitatav kontrollida vererõhku.
Maliigne neuroleptiline sündroom
Dopaminergilise ravi järsul katkestamisel on kirjeldatud maliigse neuroleptilise sündroomi
sümptomite teket (vt lõik 4.2).
Augmentatsioon
Kirjanduses avaldatud andmetel põhinevalt võib rahutute jalgade sündroomi ravi dopaminergiliste
ravimitega põhjustada sümptomaatika progresseerumist. Sümptomaatika progresseerumine kujutab
endast seda, et varasemalt õhtuti (või pärastlõunati) tekkinud sümptomid intensiivistuvad ning levivad
ka teistele jäsemetele. Sümptomaatika progreseerumist uuriti spetsiaalselt kontrollitud kliinilises
uuringus 26 nädala jooksul. Raskenemist täheldati 11,8%-l patsientidest pramipeksooli grupist (N =
152) ja 9,4%-l patsientidest platseebo grupist (N = 149). Raskenemiseni kuluva aja Kaplani-Meieri
analüüs ei näidanud olulist erinevust pramipeksooli ja platseebo gruppide vahel.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Seondumine plasmavalkudega
Pramipeksool seostub vereplasma valkudega väga vähesel määral (vähem kui 20 % ulatuses) ning
inimesel on ravimi biotransformatsioon vähene. Seetõttu on plasmavalkudega seondumist ja
biotransformatsiooni abil elimineerumist mõjustavad koostoimed teiste ravimitega väikese
tõenäosusega. Kuna antikolinergilised ained elimineeritakse peamiselt biotransformatsiooni teel, on
koostoimete võimalus piiratud, ehkki koostoimeid antikolinergikumidega ei ole uuritud. Selegiliin ja
levodopa ei mõjusta pramipeksooli farmakokineetikat.
Aktiivse renaalse eliminatsioonitee inhibiitorid/konkurendid
Tsimetidiin vähendab pramipeksooli renaalset kliirensit umbes 34 %, inhibeerides oletatavalt
katioonset sekretoorset transpordisüsteemi neeru tuubulites. Seega ravimid, mis inhibeerivad seda
aktiivset renaalset eliminatsiooniteed või mis ise elimineeruvad sel teel, nagu tsimetidiin, amantadiin,
meksiletiin, zidovudiin, tsisplatiin, kiniin ja prokaiinamiid võivad omada koostoimeid
pramipeksooliga, mille tulemusena võib pramipeksooli kliirens väheneda. Nende ravimite samaaegsel
SIFROL’iga manustamisel tuleks kaaluda pramipeksooli annuse vähendamist.
Kombinatsioon levodopaga
SIFROL’i annuse suurendamise puhul on soovitatav levodopa annuse vähendamine, et teiste
Parkinsoni tõve ravis kasutatavate preparaatide annused jääksid samaks.
Võimaliku toimete summeerumise tõttu on soovitatav olla ettevaatlik, kui patsiendid manustavad koos
pramipeksooliga teisi rahustava toimega ravimeid või tarbivad alkoholi (vt lõik 4.4, 4.7 ja 4.8).
Antipsühhootilised ravimid
Antipsühhootiliste ravimite koosmanustamist pramipeksooliga tuleks vältida (vt lõik 4.4), nt võib
tekkida antagonistlik efekt.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Inimestel ei ole ravimi toimet rasedusele ja imetamisele uuritud. Pramipeksool ei olnud teratogeenne
rottidel ega küülikutel, kuid osutus embrüotoksiliseks rottidel emasloomadele toksiliste annuste
kasutamisel (vt lõik 5.3). SIFROL’i tohib raseduse ajal kasutada ainult siis, kui oodatav kasu õigustab
võimaliku ohu lootele.
Imetamine
Kuna pramipeksool inhibeerib inimestel prolaktiini sekretsiooni, võib oletada rinnapiima erituse
vähenemist. Pramipeksooli eritumist rinnapiima ei ole naistel uuritud. Rottidel olid toimeainega seotud
radioaktiivsus emapiimas kõrgem kui vereplasmas.Inimestel saadud andmete puudumise tõttu ei tohi
SIFROL’i imetamise ajal kasutada. Kui ravimi kasutamine on vältimatu, tuleb imetamine lõpetada.
Fertiilsus
Inimese fertiilsust mõjutavate toimete kohta ei ole uuringuid läbi viidud. Nagu dopamiini agonistide
puhul on oodata, mõjutas pramipeksool loomuuringutes emasloomade innaaega ning vähendas
fertiilsust. Siiski need uuringud ei näidanud otseseid ega kaudseid kahjulikke toimeid isasloomade
fertiilsusele.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
SIFROL võib omada tugevat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
SIFROL’i võtmisel võivad tekkida hallutsinatsioonid või somnolentsus.
Patsiente, kes saavad SIFROL-ravi ja kellel esineb somnolentsust ja/või ootamatu uinumise episoode,
tuleb informeerida vajadusest hoiduda autojuhtimisest ja muudest tegevustest, kus nõrgenenud
tähelepanu võib haigele endale või teistele põhjustada vigastusi või surma (näiteks masinatega
töötamisel), kuni taolised korduvad episoodid ja somnolentsus on möödunud (vt ka lõike 4.4, 4.5 ja
4.8).
4.8 Kõrvaltoimed
Võimalikud kõrvaltoimed
SIFROL’i kasutamise ajal võib oodata järgmisi kõrvaltoimeid: ebanormaalsed unenäod, amneesia,
impulsi kontrolli häirete käitumuslikud sümptomid ja sundkäitumised nagu liigsöömine,
šoppamistung, hüperseksuaalsus ja patoloogiline mängurlus; südamepuudulikkus, segasus,
kõhukinnisus, delusioon, peapringlus, düskineesia, hingeldus, väsimus, hallutsinatsioonid, peavalu,
luksumine, hüperkineesia, hüperfaagia, hüpotensioon, unetus, libiido häired, iiveldus, paranoia,
perifeersed tursed, kopsupõletik, sügelus, lööve või muu ülitundlikkus, rahutus, unisus, ootamatu
uinumine, sünkoop, nägemiskahjustus sh diploopia, hägune nägemine ja nägemisteravuse vähenemine,
oksendamine, kehakaalu langus sh söögiisu langus, kehakaalu tõus.
Analüüsi tulemused kogutud platseebo-kontrollitud uuringutest, mis hõlmasid kokku 1 923
pramipeksool-ravi ja 1 354 platseebot saanud patsienti, näitasid, et kõrvaltoimeid esines sageli
mõlemas rühmas. 63 %-l patsientidest pramipeksooli ja 52 %-l platseebo patsientidest esines vähemalt
üks kõrvaltoime.
Tabelites 1 ja 2 on näidatud ravimi kõrvaltoimete esinemissagedus platseebo-kontrollitud kliinilistes
uuringutes, mis viidi läbi Parkinsoni tõbe ja rahutute jalgade sündroomi põdevate patsientidega.
Nendes tabelites esitatud ravimi kõrvaltoimete hulka on arvatud need juhtumid, mida täheldati
vähemalt 0,1 %-l pramipeksooli saanud patsientidest ja mida esines tunduvalt sagedamini
pramipeksooli kui platseebo puhul või kui kõrvaltoimet peeti kliiniliselt oluliseks. Enamus ravimi
kõrvaltoimetest olid kerged või keskmise raskusega, ilmnevad need tavaliselt ravi algusperioodil ning
enamasti ravi jätkumisel vaibuvad.
Kõrvaltoimed on organsüsteemide klasside kaupa loetletud esinemissageduste määratluste alusel
(patsientide arv, kellel võib kõrvaltoime ilmneda), kasutades järgmisi jaotusi: väga sage (≥ 1/10); sage
(≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1 000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1 000); väga harv
(< 1/10 000).
Parkinsoni tõbi, kõige sagedasemad kõrvaltoimed
Kõige sagedasemateks ravimi kõrvaltoimeteks (≥ 5 %) Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel, mida
esineb rohkem pramipeksooli kui platseebo korral, on iiveldus, düskineesia, hüpotensioon, pearinglus,
unisus, unetus, kõhukinnisus, hallutsinatsioonid, peavalu ja väsimus. Unisuse esinemissagedus on
suurem annuste korral, mis ületavad 1,5 mg-pramipeksool soola ööpäevas (vt lõik 4.2).
Kombinatsioonis levodopaga oli sagedasemaks kõrvaltoimeks düskineesia. Ravi alguses võib esineda
hüpotensioon, eriti kui pramipeksooli annust suurendatakse liiga kiiresti.
Tabel 1: Parkinsoni tõbi
Organsüsteemi klass Ravimi kõrvaltoime
Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt kopsupõletik
Psühhiaatrilised häired
Sage Ebanormaalsed unenäod, impulsi kontrolli häirete
käitumuslikud sümptomid ja sundkätumised; segasus,
hallutsinatsioonid, unetus
Aeg-ajalt liigsöömine¹, šoppamistung, delusioon, hüperfaagia¹,
hüperseksuaalsus, libiido häired, paranoia, patoloogiline
mängurlus, rahutus
Närvisüsteemi häired
Väga sage pearinglus, düskineesia, unisus
Sage peavalu
Aeg-ajalt amneesia, hüperkineesia, ootamatu uinumine, sünkoop
Silma kahjustused
Sage nägemiskahjustus, sh diploopia, hägune nägemine ja
nägemisteravuse vähenemine
Südame häired
Aeg-ajalt südamepuudulikkus¹
Vaskulaarsed häired
Sage hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt Hingeldus, luksumine
Seedetrakti häired
Väga sage iiveldus
Sage kõhukinnisus, oksendamine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt ülitundlikkus, sügelus, lööve
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage väsimus, perifeerne turse
Uuringud
Sage kehakaalu langus sh söögiisu langus
Aeg-ajalt kehakaalu tõus
1 Seda kõrvaltoimet on täheldatud müügijärgselt. 95%-lise kindlusega ei ole esinemissageduse
kategooria rohkem kui “aeg-ajalt”, kuid võib olla madalam. Täpne esinemissageduse hinnang ei ole
võimalik, kuna seda kõrvaltoimet ei esinenud kliinilise uuringu andmebaasis, mis hõlmas 2 762
Parkinsoni tõvega patsienti, keda raviti pramipeksooliga.
Rahutute jalgade sündroom, kõige sagedasemad kõrvaltoimed
Kõige sagedamateks ravimi kõrvaltoimeteks (≥ 5 %) patsientidel, keda raviti pramipeksooliga rahutute
jalgade sündroomi tõttu, olid iiveldus, peavalu, pearinglus ja väsimus. Iiveldust ja väsimust täheldati
sagedamini SIFROL-ravi saanud naistel (vastavalt 20,8 % ja 10,5 %) kui meestel (vastavalt 6,7 % ja
7,3 %).
Tabel 2: rahutute jalgade sündroom
Organsüsteemi klass Ravimi kõrvaltoime
Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt kopsupõletik¹
Psühhiaatrilised häired
Sage ebanormaalsed unenäod, unetus
Aeg-ajalt impulsi kontrolli häirete käitumuslikud sümptomid ja
sundkäitumised nagu liigsöömine, šoppamistung,
hüperseksuaalsus ja patoloogiline mängurlus¹; segasus,
delusioon¹, hallutsinatsioonid, hüperfaagia¹, libiido häired,
paranoia¹, rahutus
Närvisüsteemi häired
Sage pearinglus, peavalu, unisus
Aeg-ajalt amneesia¹, düskineesia, hüperkineesia¹, ootamatu uinumine,
sünkoop
Silma kahjustused
Aeg-ajalt nägemiskahjustus, sh diploopia, hägune nägemine ja
nägemisteravuse vähenemine
Südame häired
Aeg-ajalt südamepuudulikkus¹
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt Hingeldus, luksumine
Seedetrakti häired
Väga sage iiveldus
Sage kõhukinnisus, oksendamine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt ülitundlikkus, sügelus, lööve
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage väsimus
Aeg-ajalt perifeerne turse
Uuringud
Aeg-ajalt kehakaalu langus sh söögiisu langus, kehakaalu tõus
1 Seda kõrvaltoimet on täheldatud müügijärgselt. 95%-lise kindlusega ei ole esinemissageduse
kategooria rohkem kui “aeg-ajalt”, kuid võib olla madalam. Täpne esinemissageduse hinnang ei ole
võimalik, kuna seda kõrvaltoimet ei esinenud kliinilise uuringu andmebaasis, mis hõlmas 1 395
rahuture jalgade sündroomiga patsienti, keda raviti pramipeksooliga.
Unisus
Pramipeksool-raviga kaasneb sageli unisus ning aeg-ajalt on selle ravimiga seoses esinenud liigne
päevane unisus ja järsud uinumise episoodid (vt ka lõik 4.4).
Libiido häired
Pramipeksool-raviga võivad aeg-ajalt kaasneda libiido häired (suurenemine või vähenemine).
Impulsi kontrolli häired ja sundkäitumised
Patsientidel, kel ravitakse Parkinsoni tõbe dopamiini agonistide, sh SIFROL’iga, eriti suurte annuste
puhul, on täheldatud selliste sümptomite esinemist nagu patoloogiline hasartmängimine, libiido tõus ja
hüperseksuaalsus, mis tavaliselt taanduvad pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist (vaata ka
lõik 4.4).
Läbilõikelises retrospektiivses sõel- ja haigusjuhtude kontrolli uuringus, mis hõlmas 3090 Parkinsoni
tõvega patsienti, esinesid 13,6%-l kõigist patsientidest, kes said dopaminergilist või
mittedopaminergilist ravi, viimase kuue kuu jooksul impulsi kontrolli häire sümptomid. Need ilmnesid
patoloogilise mängurluse, šoppamistungi, liigsöömise ja seksuaalse sundkäitumisena
(hüperseksuaalsusena). Impulsi kontrolli häirete võimalikeks sõltumatuteks riskifaktoriteks olid
dopaminergilised ravimid ja dopaminergilise ravimi suuremad annused, noorem iga (≤65 aasta),
vallaline perekonnaseis ja mängurlus subjektiivses perekonnaanamneesis.
Südamepuudulikkus
Kliinilistes uuringutes ja müügijärgselt on pramipeksooli kasutavatel patsientidel registreeritud
südamepuudulikkust. Farmakoepidemioloogilises uuringus kaasnes pramipeksooli kasutamisega
südamepuudulikkuse riski tõus, võrreldes pramipeksooli mittekasutanutega (täheldatud riskisuhe 1,86;
95% CI, 1,21...2,85).
4.9 Üleannustamine
Ulatusliku üleannustamise kliiniline kogemus puudub. Võimalikud kõrvaltoimed on seotud
dopamiiniagonistide farmakodünaamiliste omadustega ja nendeks võivad olla iiveldus, oksendamine,
hüperkineesia, hallutsinatsioonid, agitatsioon ja hüpotensioon. Antidooti dopamiini agonisti
üleannustamise juhuks ei ole. Kesknärvisüsteemi stimulatsiooni nähtude korral võib olla näidustatud
neuroleptikumi manustamine. Üleannustamise raviks võib olla vajalik üldiste toetavate meetmete
rakendamine: maoloputus, intravenoosne vedelike, aktiivsöe manustamine ning
elektrokardiograafiline monitooring.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Parkinsonismivastased ained, dopamiini agonist, ATC-kood: N04BC05
Pramipeksool on dopamiiniretseptorite agonist, mis seondub suure selektiivsuse ja spetsiifilisusega
D2-alatüübi retseptoritele, mille hulgast on tal eelistatult afiinsus D3-retseptorite suhtes, samuti on tal
täielik sisemine aktiivsus. Stimuleerides dopamiiniretseptoreid juttkehas, leevendab pramipeksool
Parkinsoni tõvest tingitud motoorikahäireid. Loomkatsetes on näidatud, et pramipeksool inhibeerib
dopamiini sünteesi, vabanemist ja ringkäiku.
Pramipeksooli toimemehhanism rahutute jalgade sündroomi ravis ei ole teada.
Neurofarmakoloogilised tõendid viitavad sellele, et primaarne dopaminergiline süsteem on kaasa
haaratud.
Vabatahtlikel uuringualustel on täheldatud annusest sõltuvat prolaktiini taseme vähenemist. Tervete
vabatahtlikega läbiviidud kliinilises uuringus, milles SIFROL’i toimeainet prolongeeritult vabastavate
tablettide annused tiitriti soovitatust kiiremini (iga 3 päeva järel) kuni annuseni 3,15 mg pramipeksooli
alust (4,5 mg soolana) ööpäevas, jälgiti vererõhu ja südame löögisageduse tõusu. Sellist toimet
uuringupatsientidel ei täheldatud.
Parkinsoni tõve kliinilised uuringud
Patsiendil leevendab pramipeksool idiopaatilise Parkinsoni tõve nähte ja sümptomeid. Platseebokontrollitud
kliinilised uuringud hõlmasid umbes 1 800 pramipeksooliga ravitud patsienti, kellel
haigus oli Hoehn ja Yahri järgi I...V staadiumis. Nendest umbes 1 000-l oli haigus kaugelearenenud
staadiumis, raviks kasutati samaaegselt levodopat ning kaasusid motoorika komplikatsioonid.
Varases ja kaugelearenenud Parkinsoni tõve staadiumis säilis pramipeksooli efektiivsus kontrollitud
kliinilises uuringus umbes 6 kuud. Avatud jätku-uuringus, mis kestis enam kui 3 aastat, ei täheldatud
efektiivsuse vähenemist. 2-aastase kestusega kontrollitud topelt-pimedas kliinilises uuringus pikendas
esmaravi pramipeksooliga tunduvalt perioodi motoorsete komplikatsioonide tekkimiseni ja vähendas
nende esinemissagedust, võrreldes levodopa esmaraviga. Motoorsete komplikatsioonide hilisem
saabumine pramipeksooliga tuleks seada tasakaaluks levodopast tingitud suurema motoorse
funktsiooni paranemisele (mõõdetuna keskmise muutusena UPDRS-skaalal). Üldine
hallutsinatsioonide ja somnolentsuse esinemissagedus oli tavaliselt kõrgem pramipeksooli grupis
annuse suurendamise perioodil. Ometi puudusid olulised erinevused ka säilitusravi kestel.
Pramipeksoolravi alustamisel Parkinsoni tõvega patsientidele tuleb neid asjaolusid arvestada.
Euroopa Ravimiamet on loobunud kohustusest esitada SIFROL’i uuringutulemused kõigi Parkinsoni
tõvega pediaatrilise populatsiooni alamgruppide kohta (kasutamist lastel vt lõigust 4.2).
Rahutute jalgade sündroomi kliinilised uuringud
Pramipeksooli efektiivsust uuriti neljas platseebo-kontrolliga kliinilises uuringus ligikaudu 1 000
patsiendil, kel esines mõõduka kuni väga raske astme idiopaatiline rahutute jalgade sündroom.
Efektiivsuse primaarsete mõõtudena kasutati keskmist muutust rahutute jalgade hindamisskaalal
(IRLS), alates algväärtusest, ja kliinilise üldmulje paranemist (CGI-I). Mõlema primaarse tulemuse
osas on täheldatud statistiliselt olulisi erinevusi pramipeksooli annuste 0,25 mg, 0,5 mg ja 0,75 mg
pramipeksooli soola rühmades, võrreldes platseeboga. Pärast 12-nädalast ravi paranes esialgne IRLS
skoor platseebo korral 23,5 punktilt 14,1-le ja pramipeksooli rühmas (kombineeritud annused) 23,4
punktilt 9,4-le. Korrigeeritud keskmine erinevus oli –4,3 punkti (CI 95% -6,4; -2,1 punkti, p <
0,0001). CGI-I järgi hinnatuna esines positiivne ravivastus (parem, palju parem) pramipeksooli ja
platseebo võrdluses vastavalt 72,0 %-l ja 51,2 %-l patsientidest (erinevus 20 % CI 95 %: 8,1 %;
31,8 %, p<0,0005). Efektiivsust hinnati annusega 0,088 mg puhast toimeainet (0,125 mg soolana)
ööpäevas pärast ühenädalast ravi.
3-nädalases platseebo-kontrollitud polüsomnograafia uuringus vähendas SIFROL oluliselt
perioodiliste jäsemeliigutuste arvu une ajal.
Pikaajalist efektiivsust hinnati platseeboga kontrollitud kliinilises uuringus. Pärast 26-nädalast ravi
esines pramipeksooli grupis IRLS (rahutute jalgade sündroomi hindamisskaala) üldskoori
korrigeeritud keskmine vähenemine 13,7 punkti ja platseebo puhul – 11,1 punkti, kusjuures
statistiliselt oluline (p = 0,008) keskmine ravi erinevus oli –2,6. Kliinilise üldmulje paranemise
proportsioonid (palju paranenud, väga palju paranenud) olid platseebo puhul 50,3% (80/159) ja
pramipeksooli puhul – 68,5% (111/162) –, (p = 0,001), mis vastab 6 ravivajadusega (NNT) patsiendi
arvule (95%CI: 3,5; 13,4).
Euroopa Ravimiamet on edasi lükanud kohustuse esitada SIFROL’i uuringutulemused rahutute
jalgade sündroomiga pediaatriliste patsientide ühe või enama alamgrupi kohta (kasutamist lastel vt
lõigust 4.2).
Tourette’i sündroomi kliiniline uuring
6-nädalases topeltpimedas randomiseeritud platseeboga kontrollitud paindlike annustega uuringus
hinnati pramipeksooli (0,0625...0,5 mg/ööpäevas) efektiivsust 6...17-aastastel pediaatrilistel Tourette’i
sündroomiga patsientidel. Kokku randomiseeriti 63 patsienti (43 pramipeksoolile, 20 platseebole).
Primaarseks tulemusnäitajaks oli Yale’i globaalse tikkide raskusastme skaala (YGTSS) üldise
tikiskoori (TTS) muutus algväärtusega võrreldes. Pramipeksooli ja platseebo võrdluses ei täheldatud
mingit erinevust ei primaarse tulemusnäitaja ega ühegi sekundaarse efektiivsuse tulemusnäitaja – sh
YGTSS üldskoori, patsiendi üldmulje paranemise (PGI-I), kliinilise üldmulje paranemise (CGI-I) ega
haiguse raskusastme kliinilise üldmulje (CGI-S) – osas. Kõrvaltoimeteks, mis esinesid vähemalt 5%-l
patsientidest pramipeksooli grupis ning olid sagedasemad pramipeksoolravi saanud kui platseebo
patsientidel, olid: peavalu (27,9%, platseebo – 25,0%), unisus (7,0%, platseebo – 5,0%), iiveldus
(18,6%, platseebo – 10,0%), oksendamine (11,6%, platseebo – 0,0%), valu epigastriumis (7,0%,
platseebo – 5,0%), ortostaatiline hüpotensioon (9,3%, platseebo – 5,0%), lihasvalu (9,3%; platseebo
5,0%), unehäire (7,0%, platseebo – 0,0%), düspnoe (7,0%, platseebo – 0,0%) ja ülemiste
hingamisteede infektsioon (7,0%, platseebo – 5,0%). Muudeks märkimisväärseteks kõrvaltoimeteks,
mis nõudsid pramipeksoolravi katketamist, olid segasusseisund, kõnehäire ja seisundi raskenemine (vt
lõik 4.2).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Pramipeksool imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti ja täielikult. Preparaadi absoluutne
biosaadavus on üle 90% ning tema maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub 1...3 tunni
pärast. Toidu samaaegsel tarvitamisel väheneb imendumise kiirus, kuid imendumise määr ei muutu.
Pramipeksoolil on lineaarne farmakokineetika ning vereplasma kontsentratsioonide osas esinevad
erinevate patsientide vahel väikesed erinevused.
Inimestel on pramipeksooli seonduvus vereplasma valkudega väike (alla 20%) ning jaotusruumala
suur (400 l). Rottidel on täheldatud preparaadi suuri kontsentratsioone ajus (ligikaudu 8 korda suurem
kui kontsentratsioon vereplasmas).
Inimorganismis metaboliseerub pramipeksool vaid väikestes kogustes.
Pramipeksool eritub peamiselt neerude kaudu muutumatul kujul. Umbes 90% C14 märgistatud
ravimist eritus uriiniga ning alla 2% roojaga. Pramipeksooli totaalne kliirens on ligikaudu 500 ml/min
ning renaalne kliirens umbes 400 ml/min. Eliminatsiooni poolväärtusaeg (t½) varieerub 8 tunnist
noortel kuni 12 tunnini eakatel patsientidel.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Korduvannuse toksilisuse uuringud näitasid, et pramipeksool kutsub esile funktsionaalseid toimeid,
haarates põhiliselt KNS-i ja naise reproduktiivset süsteemi, mis tulenesid arvatavasti pramipeksooli
liigsest farmakodünaamilisest toimest.
Merisigadel täheldati diastoolse ja süstoolse rõhu ja südame löögisageduse langust ning ahvidel
märgati hüpotensiivse toime tendentsi.
Pramipeksooli võimalikku toimet reproduktiivsele funktsioonile on uuritud rottidel ja küülikutel.
Pramipeksool ei olnud teratogeenne rottidel ega küülikutel, kuid osutus embrüotoksiliseks rottidel
emasloomale toksiliste annuste kasutamisel. Loomaliikide valikust ja uuritud parameetrite piiratusest
tingituna pole pramipeksooli ebasoodsat toimet rasedusele ega meeste viljakusele täielikult selgitatud.
Rottidel täheldati seksuaalse arengu (st eesnaha eraldumise ja tupe avenemise) hilinemist. Selle tähtsus
inimesel on teadmata.
Pramipeksool ei olnud genotoksiline. Isasrottidel kantserogeensuse uuringus arenenud Leydigi
rakkude hüperplaasia ja adenoomid on seletatavad pramipeksooli prolaktiini-inhibeeriva toimega. See
leid pole inimeste puhul kliiniliselt oluline. Sama uuring näitas ka, et 2 mg/kg (soola) ja suurema
annuse juures pramipeksooliga tekkis reetina degeneratsioon albiinorottidel. Viimast sümptomit ei
leitud pigmendiga rottidel ega ka 2-aastasel albiino hiirte kantserogeensuse uuringul ega ka mitte
ühegi teise liigi uuringutel.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Mannitool
maisitärklis
veevaba kolloidne ränidioksiid
povidoon K 25
magneesiumstearaat
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 ºC.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
OPA/alumiinium/PVC-alumiinium blisterpakendid.
Iga blisterriba sisaldab 10 tabletti.
Karp sisaldab 3 või 10 blisterriba (30 või 100 tabletti).
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Boehringer Ingelheim International GmbH
Binger Strasse 173
D-55216 Ingelheim am Rhein
Saksamaa
8. MÜÜGILOA NUMBER
EU 1/97/050/001-002
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 14 oktoober 1997
Müügiloa uuendamise kuupäev: 14 oktoober 2007
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel