Soliris

 

I LISA

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Soliris 300 mg infusioonilahuse kontsentraat

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

2.1 Üldine kirjeldus

Ekulisumab on NS0-rakuliinis rekombinant-DNA-tehnikaga valmistatud humaniseeritud

monoklonaalne IgG2/4κ-antikeha.

2.2 Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Üks 30 ml viaal sisaldab 300 mg ekulisumabi (10 mg/ml).

Infundeeritava lahuse lõplik kontsentratsioon pärast lahjendamist on 5 mg/ml.

Teadaolevat toimet omavad abiained: naatrium (5,00 mmol annuse (1 viaali) kohta).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat.

Selge värvitu lahus, pH 7,0.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Soliris (ekulisumab) on näidustatud patsientide ravimiseks, kellel on:

- Paroksüsmaalne öine hemoglobinuuria (PNH).

Andmed Solirise kasulikkuse kohta paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga patsientide

ravimisel piirduvad patsientidega, kes on varem saanud vereülekandeid.

- Atüüpiline hemolüütilis-ureemiline sündroom (aHUS).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Solirist peab manustama tervishoiutöötaja hematoloogiliste ja/või neerufunktsiooni häirete ravis

kogenud arsti järelevalve all.

Annustamine

Paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria (PNH) korral:

PNH annustamisskeem koosneb 4-nädalasest algetapist, millele järgneb säilitava ravi etapp:

 Algetapp: esimese 4 nädala jooksul üks kord nädalas 600 mg Solirist manustatuna 25–45

minutit kestva intravenoosse infusioonina,

 Säilitava ravi etapp: 900 mg Solirist manustatuna 25–45 minutit kestva intravenoosse

infusioonina viiendal nädalal, seejärel 900 mg Solirist manustatuna 25–45 minutit kestva

intravenoosse infusioonina iga 14 ± 2 päeva järel (vt lõik 5.1).

Atüüpilise hemolüütilis-ureemilise sündroomi (aHUS) korral:

aHUS annustamisskeem täiskasvanutele patsientidele (≥18-aasta vanustele) koosneb 4-nädalasest

algetapist, millele järgneb säilitava ravi etapp:

 Algetapp: esimese 4 nädala jooksul üks kord nädalas 900 mg Solirist 25–45 minutit kestva

intravenoosse infusioonina,

 Säilitava ravi etapp: 1200 mg Solirist manustatuna 25–45 minutit kestva intravenoosse

infusioonina viiendal nädalal, seejärel 1200 mg Solirist manustatuna 25–45 minutit kestva

intravenoosse infusioonina iga 14 ± 2 päeva järel (vt lõik 5.1).

aHUS’i põdevate laste (alla 12-aasta vanuste) ja noorukite (12 kuni alla 18-aasta vanuste) Solirise

annustamisskeem koosneb:

Patsiendi

kehakaal

Algetapp Säilitava ravi etapp

≥40 kg 900 mg nädalas x 4 1200 mg 5. nädalal; seejärel 1200 mg iga 2 nädala järel

30 - <40 kg 600 mg nädalas x 2 900 mg 3. nädalal; seejärel 900 mg iga 2 nädala järel

20 - <30 kg 600 mg nädalas x 2 600 mg 3. nädalal; seejärel 600 mg iga 2 nädala järel

10 - <20 kg 600 mg nädalas x 1 300 mg 2. nädalal; seejärel 300 mg iga 2 nädala järel

5 - <10 kg 300 mg nädalas x 1 300 mg 2. nädalal; seejärel 300 mg iga 3 nädala järel

Solirise täiendav annustamine on vajalik samaaegse plasmavahetuse või -infusiooni korral

(plasmaferees, plasmavahetus või värskelt külmutatud plasma infusioon).

Instruktsioonid ravimpreparaadi lahjendamiseks vt lõik 6.6.

Mitte manustada intravenoosse kiirinfusiooni ega boolussüstina. Solirist tohib manustada ainult allpool

kirjeldatud intravenoosse infusioonina.

Solirise lahjendatud lahust manustatakse intravenoosse infusioonina 25–45 minuti jooksul vedelikku

raskusjõu mõjul edasiviiva süstlatüüpi pumbaga või infusioonipumbaga. Solirise lahjendatud lahust ei

ole vaja patsiendile manustamise ajal kaitsta valguse eest.

Patsiente tuleb jälgida ühe tunni jooksul pärast infusiooni. Kui Solirise manustamise ajal tekib

kõrvalnähte, võib arst infusiooni aeglustada või selle katkestada. Infusiooni aeglustamisel ei tohi

infusiooni kestus ületada kokku kaht tundi nii täiskasvanutel kui ka noorukitel ja nelja tundi lastel

vanuses alla 12 aastat.

Lapsed: PNH’ga lapspatsientide kohta andmed puuduvad. aHUS’iga patsientidel on Solirise

manustamisviis sama kõigis vanuserühmades.

Eakad: Solirist võib manustada 65-aastastele või vanematele patsientidele. Eriliste ettevaatusabinõude

vajalikkuse kohta eakate ravimisel andmed puuduvad – ehkki Solirise kasutamise kohta sellel

patsiendirühmal on kogemus seni piiratud.

Neerukahjustus: Neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 5.1).

Maksakahjustus: Solirise kasutamise ohutust ja efektiivsust maksakahjustusega patsientidel ei ole

uuritud.

Ravi jälgimine:

aHUS patsiente tuleb jälgida trombootilise mikroangiopaatia märkide ja sümptomite suhtes (vt lõik 4.4

aHUS laboratoorne jälgimine).

Solirise ravi on soovitav jätkata kogu patsiendi eluaeg, välja arvatud juhul kui ravi lõpetamine on

kliiniliselt näidustatud (vt lõik 4.4).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus ekulisumabi, hiirevalkude või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Mitte alustada ravi Solirisega (vt lõik 4.4):

PNH’ga patsientidel:

 kellel on ravimata Neisseria meningitidis'e nakkus.

 kellel on tegemata kehtiv vaktsineerimine Neisseria meningitidis'e vastu.

aHUS’iga patsientidel:

 kellel on ravimata Neisseria meningitidis'e nakkus

 kellel on tegemata kehtiv vaktsineerimine Neisseria meningitidis'e vastu või ei saa sobivat

profülaktilist antibiootikumravi kuni 2 nädalat pärast vaktsineerimist.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eeldatavalt ei mõjuta Soliris paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga patsientidel aneemia aplastilist

komponenti.

Meningokokkinfektsioon: Solirise kasutamisel suureneb selle toimemehhanismi tõttu patsiendi

vastuvõtlikkus meningokokkinfektsioonile (Neisseria meningitidis). Patsiendil on oht nakatuda selle

haiguse harvaesinevate serorühmadega (eelkõige Y, W135 ja X), kuigi meningokokkinfektsioon võib

tekkida mis tahes serorühma tõttu. Infektsiooniohu vähendamiseks tuleb kõiki patsiente vaktsineerida

vähemalt 2 nädalat enne Solirise saamist. Alla 2-aasta vanused patsiendid ja need, kes vajavad Soliriseravi

vähem kui 2 nädala jooksul pärast meningokoki vastu vaktsineerimist, peavad saama sobivat

profülaktilist antibiootikumravi kuni 2 nädalat pärast vaktsineerimist. Patsiente tuleb kehtivate

meditsiiniliste vaktsineerimisnõuete kohaselt revaktsineerida. Soovitatakse kindlasti kasutada

serotüüpide A, C, Y ja W135 vastaseid neljavalentseid, eelistatavalt konjugeeritud vaktsiine.

Vaktsineerimine ei pruugi olla meningokokkinfektsiooni ennetamiseks piisav meede. Tuleb võtta

arvesse antibakteriaalsete ainete nõuetekohase kasutamise ametlikke suuniseid. Solirisega ravitud

patsientidel on esinenud tõsiseid või surmaga lõppenud meningokokkinfektsiooni juhtumeid. Kõiki

patsiente tuleb jälgida meningokokkinfektsiooni varaste nähtude suhtes, infektsiooni kahtluse korral

kohe hinnata ja vajaduse korral ravida sobivate antibiootikumidega. Patsiente tuleb teavitada neist

nähtudest ja sümptomitest ning vajadusest kohe arsti poole pöörduda (kirjeldust vt pakendi infolehelt).

Muud süsteemsed infektsioonid: Aktiivsete süsteemsete infektsioonidega patsientide ravimisel

Solirisega tuleb olla selle toimemehhanismi tõttu ettevaatlik. Infektsioonide üldine raskus ja sagedus

oli Solirisega ravitud patsientidel kliinilistes uuringutes samasugune kui platseeboga ravitud

patsientidel, kuigi ei saa välistada infektsioonide arvu ja raskuse suurenemist, eelkõige kapseldunud

bakterite mõjul. Patsientidele tuleb anda pakendi infolehel esitatud teavet, et nad oleksid tõsiste

infektsioonide võimalikkusest ja nende nähtudest ja sümptomitest teadlikud.

Infusioonireaktsioonid: Solirise, nagu kõikide valguliste ravimite manustamine võib esile kutsuda

infusioonireaktsioone või immunogeensust, mis võib tekitada allergia- või ülitundlikkusreaktsioone

(sealhulgas anafülaksiat), kuigi PNH, aHUS ja teistes uuringutes Solirise kasutamisega 48 tunni

jooksul alates Solirise manustamisest tekkinud immuunsüsteemi häired ei erinenud platseeboga

ravimisel tekkinud häiretest. Kliinilistes uuringutes ei tekkinud ühelgi PNH’ga ega aHUS’iga

patsiendil infusioonireaktsiooni, mille tõttu oleks tulnud ravi Solirisega katkestada. Raskete

infusioonireaktsioonide tekkimisel tuleb kõikide patsientide ravi Solirisega katkestada ja anda sobivat

ravi.

Immunogeensus: Kõikides uuringutes on Solirisega ravitud patsientidel leitud harva madala tiitriga

antikehade tekkimist. Platseeboga kontrollitud uuringutes teatati madala tiitriga antikehade tekkimist

sagedusega (3,4%), mis sarnaneb selle sagedusele platseebo kasutamisel (4,8%). Neutraliseerivate

antikehade tekkimisest patsientidel pärast ravi Solirisega ei ole teatatud ning antikehade tekkimisel ei

ole leitud seost kliinilise ravivastuse ega kõrvalnähtude tekkimisega.

Immuniseerimine: Enne Solirisega ravi alustamist on soovitatav alustada PNH’ga ja aHUS’iga

patsientide immuniseerimist kehtivate immuniseerimissuuniste kohaselt. Peale selle tuleb kõiki

patsiente vaktsineerida meningokoki vastu vähemalt 2 nädalat enne Solirise saamist. Alla 2-aasta

vanused patsiendid ja need, kes vajavad Solirise-ravi vähem kui 2 nädala jooksul pärast meningokoki

vastu vaktsineerimist, peavad saama sobivat profülaktilist antibiootikumravi kuni 2 nädalat pärast

vaktsineerimist. Soovitatav on võimaluse korral kasutada neljavalentseid konjugeeritud vaktsiine (vt

jaotis „Meningokokkinfektsioon”).

Alla 18-aasta vanuseid patsiente tuleb vaktsineerida haemophilus influenza ja pneumokokkinfektsiooni

vastu järgides rangelt riigisiseseid vaktsineerimissoovitusi iga vanuserühma kohta.

Hüübimisvastane ravi: Ravi Solirisega ei muuda hüübimisvastase ravi käsitlust.

PNH laboratoorne jälgimine: PNH’ga patsiente tuleb jälgida intravaskulaarse hemolüüsi nähtude ja

sümptomite, sealhulgas seerumi laktaatdehüdrogenaasi aktiivsuse suhtes. Solirisega ravitavaid PNH’ga

patsiente tuleb samuti jälgida intravaskulaarse hemolüüsi suhtes vere laktaatdehüdrogenaasi aktiivsuse

määramise teel ning säilitava ravi etapil võib osutuda vajalikuks kohandada nende annust soovitusliku

14 ± 2 päevase annustamisskeemi piires (kuni manustamiseni iga 12 päeva järel).

aHUS laboratoorne jälgimine: aHUS’iga patsiente tuleb jälgida trombootilise mikroangiopaatia

nähtude ja sümptomite suhtes trombotsüütide arvu, seerumi laktaatdehüdrogenaasi aktiivsuse ja vere

kreatiniini määramise teel ning säilitava ravi etapil võib osutuda vajalikuks kohandada nende annust

soovitusliku 14 ± 2 päevase annustamisskeemi piires (kuni manustamiseni iga 12 päeva järel).

PNH ravi katkestamine: Solirise ravi katkestavaid PNH’ga patsiente tuleb hoolikalt jälgida raske

intravaskulaarse hemolüüsi nähtude ja sümptomite suhtes. Raske hemolüüsi korral ületab seerumi

laktaatdehüdrogenaasi aktiivsus ravieelseid näitajaid ning esinevad ükskõik millised järgmistest

nähtudest: paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria klooni suuruse absoluutne vähenemine rohkem kui

25% võrra (kui puudub lahjenemine vereülekande tulemusel) kuni ühe nädala jooksul;

hemoglobiinitase 4 g/dl kuni ühe nädala jooksul; stenokardia; vaimse seisundi

muutus; seerumi kreatiniinitaseme 50% tõus; või tromboos. Kõiki ravi Solirisega katkestanud patsiente

tuleb jälgida vähemalt 8 nädala jooksul raske hemolüüsi ja muude reaktsioonide avastamiseks.

Kui pärast ravi katkestamist Solirisega tekib raske hemolüüs, kaaluge järgmiste

protseduuride/raviviiside kasutamist: vereülekanne (erütrotsüütide mass) või verevahetus, kui

paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga seonduvad erütrotsüüdid moodustavad vooltsütomeetriaga

määrates erütrotsüütide üldarvust >50%; hüübimisvastane ravi; kortikosteroidid; või Solirisega ravi

taasalustamine. Paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria kohta läbi viidud kliinilistes uuringutes

katkestas raviskeemi Solirisega 16 patsienti. Rasket hemolüüsi ei täheldatud.

aHUS ravi katkestamine: aHUS’i kliinilistes uuringutes täheldati pärast Solirise ravi katkestamist

trombootilise mikroangiopaatia raskeid komplikatsioone. Solirise ravi katkestavaid aHUS’iga patsiente

tuleb hoolikalt jälgida trombootilise mikroangiopaatia raskete komplikatsioonide nähtude ja

sümptomite suhtes.

Ravi katkestamise järgsed trombootilise mikroangiopaatia raskete komplikatsioonide tunnused on: (i)

kaks, või korduval määramisel üks, järgmistest tunnustest: trombotsüütide hulga langus 25% või

rohkem võrreldes ravieelse algtasemega või maksimaalse trombotsüütide hulgaga ekulisumabi ravi

ajal; vere kreatiniini taseme tõus 25% või rohkem võrreldes ravieelse algtasemega või algtasemega

ekulisumabi ravi ajal; vere laktaatdehüdrogenaasi aktiivsuse tõus 25% või rohkem võrreldes ravieelse

algtasemega või algtasemega ekulisumabi ravi ajal; või (ii) mõni järgmistest tunnustest: vaimse

seisundi muutus või krambid; stenokardia või düspnoe; või tromboos.

Kõiki Solirise ravi katkestanud patsiente tuleb jälgida vähemalt 12 nädala jooksul trombootilise

mikroangiopaatia raskete komplikatsioonide avastamiseks.

Kui pärast Solirise ravi katkestamist tekivad trombootilise mikroangiopaatia rasked komplikatsioonid,

tuleb kaaluda Solirise ravi taasalustamist, toetavat ravi plasmavahetuse või –infusiooniga või sobivat

organspetsiifilist toetavat meetodit, sh neerufunktsiooni toetamist dialüüsiga, hingamisfunktsiooni

toetamist mehaanilise ventilatsiooniga või hüübimisvastast ravi. aHUS’i kliinilistes uuringutes

katkestas Solirise ravi 18 patsienti (5 patsienti prospektiivses uuringus). 5-l patsiendil täheldati pärast

annuse vahelejäämist seitset (7) trombootilise mikroangiopaatia rasket komplikatsiooni ja Solirise ravi

taasalustati 4-l patsiendil 5-st.

Juhend arstidele: Kõik arstid, kes määravad Solirise ravi, peavad tutvuma ravimi

väljakirjutamistingimustega. Arstidel tuleb patsientidega arutada Solirise raviga kaasnevat kasu ja ohte

ning nendele selgitama, et nad tutvuksid pakendi infolehega ja, et neil oleks patsiendi ohutuskaart.

Patsientidele tuleb selgitada, et kui neil tekib üle 39°C palavik, peavalu, millega kaasneb palavik ja/või

kaelajäikus või valgustundlikkus, tuleb neil viivitamatult pöörduda arsti poole, kuna need märgid

võivad viidata meningokokknakkusele.

Abiained: ravim sisaldab 5,0 mmol naatriumi annuse (1 viaali) kohta. Seda tuleb võtta arvesse piiratud

naatriumisisaldusega dieediga patsientide ravimisel.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeid ei ole uuritud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus:

Solirise kasutamise kohta rasedatel ei ole kliinilisi andmeid.

Ekulisumabi kohta ei ole loomadega reproduktsiooniuuringuid läbi viidud (vt lõik 5.3).

Inim-IgG läbib teadaolevalt inimesel platsentabarjääri, mistõttu ekulisumab võib loote vereringes

pärssida terminaalset komplementi. Seega ei tohi Solirist kasutada raseduse ajal, kui see ei ole

hädavajalik. Fertiilses eas naised peavad ravi ajal ja kuni 5 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist kasutama

efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid.

Imetamine:

Ei ole teada, kas ekulisumab eritub inimese rinnapiima. Et paljud ravimid ja immunoglobuliinid

erituvad inimese rinnapiima ja võivad tekitada rinnapiima saavatel imikutel raskeid kõrvaltoimeid,

tuleb imetamine ravi ajal ja kuni 5 kuuks pärast ravi lõpetamist katkestada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

a. Ohutusprofiili kokkuvõte

Ekulisumabi kasutamist paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria ravis uuriti kolmes kliinilises uuringus,

milles osales 195 ekulisumabiga ravitud patsienti, kellest enamik on registreeritud ka jätku-uuringusse

E05-001. Ühes otsustava tähtsusega uuringus võrreldi ekulisumabi ravirühma platseebo ravirühmaga.

Ekulisumabi kasutamist aHUS’i ravis uuriti kahes 37 patsiendiga prospektiivses, kontrollrühmaga

kliinilises uuringus (C08-002A/B ja C08-003A/B). Täiendavad ohutusandmed koguti ühes 30

patsiendiga retrospektiivses uuringus (C09-001r).

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed olid:

- Peavalu, pearinglus, iiveldus ja püreksia, mida igaüht esines vähemalt 5% või rohkem PNH

kliinilistes uuringutes. Peavalud kadusid enamasti pärast Solirise manustamise algetappi.

- Leukopeenia, mida esines vähemalt 10% või rohkem aHUS’i kliinilistes uuringutes.

b. Kõrvaltoimete kokkuvõtlik tabel

Tabel 1 on toodud spontaanselt raporteeritud ja PNH ning aHUS’i kliinilistes uuringutes täheldatud

kõrvaltoimed. Väga sagedad (>_1/10), sagedad (> 1/100_ kuni < 1/10) või aeg-ajalt esinevad (≥

1/1000 kuni < 1/100) kõrvalnähud, mida esines ekulisumabi kasutamisel, on esitatud organsüsteemide

klasside järgi ja eelistatavate terminitega

c. Selekteeritud kõrvaltoimete kirjeldus

Paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria uuringutes puudusid tõendid infektsioonide, sealhulgas tõsiste

või raskete infektsioonide või mitme infektsiooni sagenemise kohta ekulisumabi kasutamisel võrreldes

platseeboga.

Kõikides paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria kliinilistes uuringutes oli kõige raskem kõrvalnäht

meningokoki tekitatud septitseemia kahel vaktsineeritud paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga

patsiendil (vt lõik 4.4). aHUS’i kliinilistes uuringutes ei esinenud meningokokknakkust ega

surmajuhtumeid. aHUS’i uuringutes puudusid tõendid teiste raskete infektsioonide sagenemise kohta

ekulisumab-ravi kasutamisel.

Madala tiitriga antikehi leiti 2% Solirisega ravitud paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga

patsientidest. Nagu kõikide valkude puhul, on võimalik immunogeensuse tekkimine.

PNH kliinilistes uuringutes on esinenud Solirise annuse vahelejäämisel või manustamise hilinemisel

hemolüüsi juhtumeid (vt ka lõik 4.4).

aHUS’i kliinilistes uuringutes on esinenud Solirise annuse vahelejäämisel või manustamise hilinemisel

trombootilise mikroangiopaatia juhtumeid (vt ka lõik 4.4).

d. Lapsed

Solirisega ravitud aHUS’iga lapspatsientide ohutusprofiil retrospektiivses uuringus C09-001r (N=15,

patsientide vanus 2 kuud kuni alla 12-aastased) osutus sarnaseks aHUS’iga täiskasvanute/noorukite

patsientide omaga. Kõige sagedasemad (>10%) lapspatsientidel raporteeritud kõrvalnähud olid

kõhulahtisus, oksendamine, püreksia, ülemiste hingamisteede infektsioon ja peavalu.

Muudest kliinilistest uuringutest saadud ohutusandmed

Tõendavaid ohutusandmeid saadi 11 kliinilisest uuringust, milles osales 716 patsienti, kes kasutasid

ekulisumabi kuue haiguse raviks peale PNH ja aHUS’i. Ühel vaktsineerimata patsiendil, kellel oli

diagnoositud idiopaatiline membranoosne glomerulonefropaatia, tekkis meningokokk-meningiit.

Võttes arvesse kõiki topeltpimedaid platseebokontrollitud uuringuid patsientidega, kellel oli

diagnoositud muid haigusi peale paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria (N=526 patsienti Solirisega;

N=221 patsienti platseeboga), esines Solirise kasutamisel 2%-l patsientidest või sagedamini kui

platseebo kasutamisel järgmisi muid kõrvaltoimeid: ülemiste hingamisteede infektsioon, nahalööve ja

vigastus.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamisest ei ole teatatud.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: immunomodulaatorid, ATC-kood: L04AA25.

Soliris on rekombinantne humaniseeritud monoklonaalne IgG2/4k antikeha, mis seondub inimese

komplementvalguga C5 ja pärsib terminaalse komplemendi aktiveerumist. Solirise antikeha sisaldab

inimese konstantseid piirkondi ja hiire komplementaarsust määravaid piirkondi, mis on viidud inimese

üldistesse vahelduvalt kerge ja raske ahelaga piirkondadesse. Soliris koosneb kahest 448

aminohappega raskest ahelast ja kahest 214 aminohappega kergest ahelast ning selle molekulmass on

ligikaudu 148 kDa.

Solirist valmistatakse hiire müeloomi (NS0-rakuliini) ekspressiooni süsteemis ning puhastatakse

afiinsus- ja ioonivahetuskromotograafiaga. Toimeaine üldisesse tootmisprotsessi kuuluvad ka teatavad

viiruste inaktiveerimise ja eemaldamise meetmed.

Toimemehhanism

Solirise toimeaine ekulisumab on terminaalse komplemendi inhibiitor, mis seondub spetsiifiliselt kõrge

afiinsusega komplementvalguga C5, pärssides sellega valgu lõhustumist C5a-ks ja C5b-ks ning hoides

ära terminaalse komplemendi kompleksi C5b-9 tekkimise. Ekulisumab säilitab komplemendi

aktiveerumise varased komponendid, mis on olulised mikroorganismide opsonisatsiooniks ja

immuunkomplekside kliirensiks.

PNH’ga patsientidel blokeeritakse Solirise raviga kontrolli alt väljunud terminaalse komplemendi

aktiivsus ja komplemendi vahendatud intravaskulaarne hemolüüs.

Enamikul PNH’ga patsientidest piisab terminaalse komplemendi vahendatava intravaskulaarse

hemolüüsi sisuliselt täielikuks pärssimiseks ekulisumabi kontsentratsioonist seerumis ligikaudu 35

mikrogrammi/ml.

PNH korral vähenes Solirise korduva manustamise tulemusena komplemendi vahendatav

hemolüütiline aktiivsus kiiresti ja püsivalt.

aHUS’iga patsientidel blokeeritakse Solirise raviga kontrolli alt väljunud terminaalse komplemendi

aktiivsus ja komplemendi vahendatud trombootiline mikroangiopaatia.

Kõikidel Solirise soovitatud annustega ravitud patsientidel täheldati kiiret ja püsivat terminaalse

komplemendi aktiivsuse vähenemist. Kõikidel aHUS’iga patsientidel piisab terminaalse komplemendi

aktiivsuse sisuliselt täielikuks pärssimiseks ekulisumabi kontsentratsioonist seerumis ligikaudu 50-100

mikrogrammi/ml.

aHUS’i korral vähenes Solirise korduva manustamise tulemusena komplemendi vahendatav

trombootiline mikroangiopaatia kiiresti ja püsivalt.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Paroksüsmaalne öine hemoglobinuuria

Solirise ohutust ja efektiivsust hemolüüsiga paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga patsientidel

hinnati randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud 26-nädalases uuringus (C04-001);

paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga patsiente raviti Solirisega ka ühe ravirühmaga 52-nädalases

uuringus (C04-002); ja pikaajalises jätku-uuringus (E05-001). Enne ravi Solirisega vaktsineeriti

patsiente meningokoki vastu. Kõikides uuringutes oli ekulisumabi annus 4 nädala jooksul iga 7 ± 2

päeva järel 600 mg, seejärel 7  2 päeva pärast 900 mg ja seejärel uuringu lõpuni iga 14 ± 2 päeva järel

900 mg. Ekulisumabi manustati 25–45 minutit kestva intravenoosse infusioonina.

Uuringus C04-001 (TRIUMPH) randomiseeriti paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga patsiendid,

kes olid saanud viimase 12 kuu jooksul vähemalt 4 vereülekannet, kellel oli vooltsütomeetriaga

kinnitatult vähemalt 10% paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga seonduvaid rakke ja kelle

trombotsüütide sisaldus mikroliitris oli vähemalt 100 000, kas Solirise rühma (n = 43) või

platseeborühma (n = 44). Enne randomiseerimist läbisid kõik patsiendid esialgse vaatlusperioodi, et

kinnitada erütrotsüütide ülekande vajadust ja määrata kindlaks hemoglobiinikontsentratsioon

(tasakaalupunkt), mis määrab igal patsiendil hemoglobiinitaseme stabiliseerumise ja vereülekande

tulemuse. Sümptomitega patsientidel oli hemoglobiini tasakaalupunkt mitte üle 9 g/dl ja sümptomiteta

patsientidel mitte üle 7 g/dl. Esmased efektiivsuse tulemusnäitajad olid hemoglobiinitaseme

stabiliseerumine (patsiendid, kelle hemoglobiinikontsentratsioon püsis üle hemoglobiini

tasakaalupunkti ja kellel välditi erütrotsüütide ülekandeid kogu 26-nädalase perioodi jooksul) ning

vereülekannete vajadus. Asjakohased teisesed tulemusnäitajad olid väsimus ja tervisega seotud

elukvaliteet. Hemolüüsi jälgiti põhiliselt seerumi laktaatdehüdrogenaasi aktiivsuse määramise teel ning

paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga seotud erütrotsüütide osakaalu jälgiti vooltsütomeetriaga.

Ravi algul hüübimisvastast ravi ja süsteemseid kortikosteroide saanud patsiendid jätkasid nende

ravimite kasutamist. Põhilised algandmed olid tasakaalus (vt tabel 2).

Kontrollrühmata uuringus C04-002 (SHEPHERD) said paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga

patsiendid, kes olid saanud viimase 24 kuu jooksul vähemalt ühe vereülekande ja kelle trombotsüütide

sisaldus mikroliitris oli vähemalt 30 000, Solirist 52 nädala jooksul. Samaaegsete ravimitena kasutas

63% patsientidest antitrombootilisi ravimeid ja 40% patsientidest süsteemseid kortikosteroide.

Algandmed on esitatud tabelis 2.

Uuringus TRIUMPH vähenes Solirisega ravitud patsientidel oluliselt (p<0,001) hemolüüs, mille

tulemusena paranes aneemia, mida näitab ka hemoglobiinitaseme oluline stabiliseerumine ja

erütrotsüütide ülekannete vajaduse vähenemine võrreldes platseeboga ravitud patsientidega (vt tabel 3).

Need toimed ilmnesid patsientidel kõigist kolmest uuringueelsest erütrotsüütide ülekannete kihist (4–

14 ühikut; 15–25 ühikut; >25 ühikut). Pärast 3 nädalat kestnud ravi Solirisega olid patsiendid vähem

väsinud ja nende tervisega seotud elukvaliteet oli paranenud. Uuringu valimi suuruse ja uuringu

kestuse tõttu ei saanud Solirise mõju tromboosinähtudele kindlaks määrata. Uuringus SHEPHERD

osalesid 97-st uuringusse registreeritud patsiendist 96 uuringu lõpuni (üks patsient suri pärast

tromboosinähu tekkimist). Intravaskulaarse hemolüüsi vähenemine, määratuna seerumi

laktaatdehüdrogenaasi aktiivsusega, püsis ravi jooksul ja selle tulemusena välditi rohkem

vereülekandeid, vähenes erütrotsüütide ülekannete vajadus ja väsimus. Vt tabel 3.

* Uuringu C04-002 tulemused viitavad ravieelsete andmete võrdlusele ravijärgsete andmetega.

195-st algselt uuringutes C04-001, C04-002 ja muudes algsetes uuringutes osalenud patsiendist kaasati

pikaajalisse jätku-uuringusse (E05-001) Solirisega ravitud paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga

patsiendid. Kõikidel neil patsientidel püsis intravaskulaarse hemolüüsi vähenemine kogu ravi ajal

Solirisega, mis kestis 10 kuni 54 kuud. Solirisega ravimise tulemusena tromboosinähtude sagedus

vähenes võrreldes ravieelse ajaga. See tulemus ilmnes aga kontrollrühmata kliinilistes uuringutes.

Atüüpiline hemolüütilis-ureemiline sündroom

aHUS’i ravis kasutati Solirise efektiivsuse hindamiseks kahe 37 patsiendiga prospektiivse,

kontrollrühmaga uuringu (C08-002A/B ja C08-003A/B) ja ühe 30 patsiendiga retrospektiivse uuringu

(C09-001r) andmeid.

Uuring C08-002A/B oli prospektiivne, kontrollrühmaga avatud uuring, kus osalesid varajases

staadiumis atüüpilise hemolüütilis-ureemilise sündroomiga (aHUS) patsiendid, kellel esinesid

plasmavahetusest või –infusioonist (PE/PI) hoolimata trombootilise mikroangiopaatia kliinilised

ilmingud (trombotsüütide arv ≤ 150 x 109/l) ning seerumi laktaatdehüdrogenaasi ja kreatiniini

normivahemiku ülempiirist kõrgem tase. Uuring C08-003A/B oli prospektiivne, kontrollrühmaga

avatud uuring, kus osalesid kauem kestnud aHUS’iga patsiendid, kellel puudusid trombootilise

mikroangiopaatia kliinilised ilmingud ning kes said pikaajalist plasmavahetust või –infusiooni (≥1

plasmavahetus või –infusioonravi iga kahe nädala järel ning mitte üle 3 plasmavahetus või –

infusioonravi/nädalas vähemalt 8 nädala jooksul enne esimese annuse manustamist). Mõlemas

prospektiivses uuringus raviti patsiente Solirisega 26 nädala vältel ning enamik patsiente kaasati

pikaajalisse avatud jätku-uuringusse. Kõikidel mõlemasse prospektiivsesse uuringusse kaasatud

patsientidel oli ASAMTS-13 tase üle 5%.

Patsiendid said meningokokk-vaktsiini enne Solirise saamist või profülaktilist ravi sobivate

antibiootikumidega kuni 2 nädalat pärast vaktsineerimist. Kõikides uuringutes oli aHUS’iga

täiskasvanutele ja noorukitele manustatav Solirise annus 900 mg iga 7 ± 2 päeva järel 4 nädala jooksul,

millele järgnes 1200 mg manustamise 7 ± 2 päeva hiljem, seejärel 1200 mg manustamine iga 14 ± 2

päeva järel ülejäänud uuringu kestel. Solirist manustati 35 minutit kestva veeniinfusiooni teel. Lastele

ja noorukitele kehakaaluga alla 40 kg määrati annustamisskeem farmakokineetilise simulatsiooni

alusel, mis määras kindlaks kehakaalul põhineva soovitatava annuse ja manustamisskeemi (vt lõik 4.2).

Esmased tulemusnäitajad olid trombotsüütide arvu muutus algväärtusest uuringus C08-002A/B ja

trombootilise mikroangiopaatia episoodide puudumine uuringus C08-003A/B. Täiendavad

tulemusnäitajad olid trombootilise mikroangiopaatia ravi sagedus, verenäitajate normaliseerumine,

trombootilise mikroangiopaatia täielik taandumine, seerumi laktaatdehüdrogenaasi taseme muutused,

neerufunktsioon ja elukvaliteet. Trombootilise mikroangiopaatia episoodide puudumist määratleti kui

järgmiste näitajate puudumist vähemalt 12 nädala jooksul: trombotsüütide arvu langus > 25%

algväärtusest, plasmavahetus või –infusioon ja esmakordne dialüüs. Trombootilise mikroangiopaatia

ravi määratleti kui plasmavahetust või –infusiooni või esmakordset dialüüsi. Verenäitajate

normaliseerumist määratleti kui trombotsüütide arvu normaliseerumist ja seerumi

laktaatdehüdrogenaasi taseme püsimist ≥2 järjestikusel mõõtmisel ≥4 nädala jooksul. Trombootilise

mikroangiopaatia täielikku taandumist määratleti kui verenäitajate normaliseerumist ja seerumi

kreatiniinisisalduse ≥25% languse püsimist ≥2 järjestikusel mõõtmisel ≥4 nädala jooksul.

Algnäitajad on toodud tabelis 4.

Uuringus C08-002A/B manustati aHUS’iga patsientidele Solirist minimaalselt 26 nädala jooksul.

Pärast esialgse 26-nädalase raviperioodi lõppu kaasati enamik patsiente jätku-uuringusse, kus neile

jätkuvalt manustati Solirist. aHUS’i uuringus C08-002A/B kestis Solirise ravi keskmiselt ligikaudu 64

nädalat (vahemikus: 2 kuni 90 nädalat).

Pärast Solirise ravi algust täheldati terminaalse komplemendi aktiivsuse vähenemist ja trombotsüütide

arvu suurenemist algväärtusest. Pärst Solirisega ravi algust täheldati terminaalse komplemendi

aktiivsuse vähenemist kõigil patsientidel. Tabel 5 on kokkuvõtlikult toodud aHUS’i uuringu C08-

002A/B efektiivsuse tulemused.

Glomerulaarfiltratsiooni kiiruse (eGFR) mõõtmisel leiti, et Solirise ravi jooksul paranes

neerufunktsioon. Neli patsienti viiest, kes vajasid dialüüsi uuringusse kaasamise ajal, ei vajanud

Solirise ravi ajal enam dialüüsi, ühel patsiendil tekkis esmakordselt vajadus dialüüsile. Patsiendid

teavitasid tervisega seotud elukvaliteedi paranemisest.

aHUS’i uuringus C08-002A/B oli Soliris-ravi toime sarnane nii tuvastatud komplementi reguleerivate

faktorproteiine sisaldavate geenmutatsioonidega kui geenmutatsioonideta patsientidel.

Uuringus C08-003A/B manustati aHUS’iga patsientidele Solirist minimaalselt 26 nädala jooksul.

Pärast esialgse 26-nädalase raviperioodi lõppu kaasati enamik patsiente jätku-uuringusse, kus neile

jätkuvalt manustati Solirist. aHUS’i uuringus C08-003A/B kestis Solirise ravi keskmiselt ligikaudu 62

nädalat (vahemikus: 26 kuni 74 nädalat). Tabel 5 on kokkuvõtlikult toodud aHUS’i uuringu C08-

003A/B efektiivsuse tulemused.

aHUS’i uuringus C08-003A/B oli Soliris-ravi toime sarnane nii tuvastatud komplementi reguleerivate

faktorproteiine sisaldavate geenmutatsioonidega kui geenmutatsioonideta patsientidel. Pärst Solirisega

ravi algust täheldati terminaalse komplemendi aktiivsuse vähenemist kõigil patsientidel. Ükski patsient

ei vajanud Solirise ravi ajal esmakordselt dialüüsi. Glomerulaarfiltratsiooni kiiruse (eGFR) mõõtmisel

leiti, et Solirise ravi jooksul paranes neerufunktsioon.

2 Uuring C08-002: 3-le patsiendile manustati erütropoeesi stimuleerivaid aineid (ESA), mille

manustamine lõpetati pärast ekulisumab-ravi alustamist.

3 Uuring C08-003: 8-le patsiendile manustati erütropoeesi stimuleerivaid aineid (ESA), mille

manustamine lõpetati 3-l patsiendil ekulisumab-ravi ajal.

aHUS’i diagnoosiga lapsed

aHUS’i uuringus C09-001r said kokku 15 last (vanuses 2 kuud kuni alla 12 eluaastat) ravi Solirisega.

47% patsientidest leiti komplementi reguleeriva faktori mutatsioon või auto-antikeha. Keskmine aeg

aHUS’i diagnoosist kuni Solirise esimese annuseni oli 14 kuud (vahemik <1, 110 kuud). Keskmine aeg

olemasolevatest trombootilise mikroangiopaatia ilmingutest kuni Solirise esimese annuseni oli 1 kuu

(vahemik <1 kuni 16 kuud). Alla 2-aastastel lastel (n=5) kestis Solirise ravi keskmiselt 16 nädalat

(vahemikus 4 kuni 70 nädalat) ja 2 kuni alla 12-aastastel lastel (n=10) 31 nädalat (vahemikus 19 kuni

63 nädalat)

Kokkuvõtlikult võib öelda, et efektiivsuse tulemused nendel lastel olid kooskõlas efektiivsuse

tulemustega patsientidel, kes olid kaasatud aHUS’i pöördelise tähtsusega uuringutesse C08-002 ja

C08-003 (Tabel 6). Ükski laps ei vajanud Solirise ravi ajal esmakordselt dialüüsi.

Lastel, kellel esines enne ekulisumabravi lühema aja jooksul olemasolevate trombootilise

mikroangiopaatia raskeid kliinilisi ilminguid, kaasnes ekulisumabraviga trombootilise

mikroangiopaatia kontrolli alla saamine ja neerufunktsiooni paranemine (tabel 7).

Lastel, kellel esines enne ekulisumabravi pikema aja jooksul olemasolevate trombootilise

mikroangiopaatia raskeid kliinilisi ilminguid, kaasnes ekulisumabraviga trombootilise

mikroangiopaatia kontrolli alla saamine. Kuid eelneva pöördumatu neerukahjustuse tõttu

neerufunktsioonis muutusi ei olnud (tabel 7).

Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Solirisega läbi viidud uuringute tulemused laste

ühe või mõne alarühma kohta paroksüsmaalse öise hemoglobinuuria (PNH) ja atüüpilise hemolüütilisureemilise

sündroomi (aHUS) korral (vt lõik 4.2 informatsioon laste kohta).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Farmakokineetika ja ravimi metabolism

Biotransformatsioon: Inimese antikehad teevad läbi endotsütootilise seedeprotsessi

retikuloendoteliaalse süsteemi rakkudes. Ekulisumab sisaldab ainult looduslikke aminohappeid ega

tekita teadaolevaid aktiivseid metaboliite. Inimese antikehi kataboliseerivad valdavad lüsosomaalsed

ensüümid väikesteks peptiidideks ja aminohapeteks.

Eliminatsioon: Solirise maksa, neerude, kopsude või seedetrakti kaudu toimuva

eritumise/eliminatsiooni hindamiseks ei ole spetsiifilisi uuringuid läbi viidud. Normaalsete neerude

kaudu antikehi ei eritu ning need jäävad oma suuruse tõttu filtreerumata.

Farmakokineetika parameetrid

40 paroksüsmaalse öise hemoglobinuuriaga patsiendil hinnati ühe kompartmendiga mudeli abil

farmakokineetilisi parameetreid pärast korduvate annuste manustamist. Keskmine kliirens oli 0,31 

0,12 ml/h/kg, keskmine jaotusmaht 110,3  17,9 ml/kg ja keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg 11,3

 3,4 päeva. Nende andmete põhjal eeldatakse stabiilse seisundi saavutamist ligikaudu 49–56 päeva

pärast.

PNH’ga patsientidel on farmakodünaamiline aktiivsus otseses korrelatsioonis ekulisumabi

kontsentratsiooniga seerumis ning madalaima taseme hoidmine üle ≥ 35 mikrogrammi/ml blokeerib

sisuliselt täielikult hemolüütilise aktiivsuse enamikul PNH’ga patsientidel.

Teises populatsioonifarmakokineetilises analüüsis, mis kasutas standardset ühekambrilist mudelit,

kasutati korduvate annuste manustamisel saadud farmakokineetilisi andmeid, mis pärinesid 37-lt

aHUS’iga patsiendilt, kes said Solirise soovitatavat raviskeemi uuringutes C08-002A/B ja C08-

003A/B. Selle mudeli põhjal oli Solirise kliirens tüüpilise 70 kg kaaluga aHUS’iga patsiendi puhul

0,0139 l/h ja jaotusruumala 5,6 l. Eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 297 tundi (ligikaudu 12,4

ööpäeva).

Plasmavahetuse protseduuride käigus hinnati ka ekulisumabi kliirensit ja poolväärtusaega.

Plasmavahetus viis ekulisumabi kontsentratsiooni ligikaudu 50% vähenemiseni pärast 1-tunnist

protseduuri ja eliminatsiooni poolväärtusaeg vähenes 1,3 tunnini. Täiendav annustamine on soovitatav

kui Solirist manustatakse plasmainfusiooni või –vahetust saavatele aHUS patsientidele (vt lõik 4.2).

Kõikidel Solirise soovitatud annustega ravitud patsientidel täheldati kiiret ja püsivat terminaalse

komplemendi aktiivsuse vähenemist. aHUS’iga patsientidel on farmakodünaamiline toime otseses

korrelatsioonis ekulisumabi kontsentratsiooniga seerumis ning minimaalse kontsentratsiooni püsimine

tasemel üle 50-100 mikrogrammi/ml viib terminaalse komplemendi aktiivsuse täieliku blokaadini

kõikidel aHUS’iga patsientidel.

Eripopulatsioonid

Solirise farmakokineetika hindamiseks selle manustamisel sool, rassil, vanusel (lapsed ja eakad) või

neeru- või maksakahjustusel põhinevatele PNH patsientide eripopulatsioonidele ei ole formaalseid

uuringuid läbi viidud.

Solirise farmakokineetikat on uuritud erineva raskusega neerukahjustusega ja erinevas vanuses

aHUS’iga patsientidel. Nende patsientide alagruppide vahel ei ole täheldatud farmakokineetiliste

näitajate erinevusi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ekulisumabi spetsiifilist toimet C5-le inimese vereseerumis hinnati kahes in vitro uuringus.

Ekulisumabi kudedes ristreageerimise hindamiseks uuriti selle seondumist 38 eri inimkoega. C5

ekspressioon selles uuringus kasutatud inimkudedes on kooskõlas C5 ekspressiooni kohta avaldatud

andmetega, sest C5-t on leitud silelihaskoes, vöötlihaskoes ja proksimaalsete neerutorukeste

epiteelkoes. Ootamatut kudede ristreageerimist ei täheldatud.

26-nädalases toksilisuse uuringus hiirtega, milles kasutati hiire C5 vastast asendusantikeha, ei

mõjutanud ravi ühtki uuritud toksilisuse parameetrit. Ravi blokeeris uuringu ajal efektiivselt nii emaste

kui ka isaste hiirte hemolüütilist aktiivsust.

Ekulisumabi toimet reproduktsioonile ei ole loomkatsetega uuritud. Hiirte reproduktsioonitoksilisuse

uuringutes, milles kasutati terminaalset komplementi pärssivat asendusantikeha, selgeid raviga seotud

toimeid ega kõrvaltoimeid ei täheldatud. Kui emasloom puutus organogeneesi ajal kokku antikehaga,

tekkis antikehade suurema annuse (ligikaudu 4 korda suurem inimese soovituslikust maksimaalsest

Solirise annusest, kehamasside võrdluse alusel) saanud emasloomade 230 järglasest kahel juhul reetina

düsplaasia ja ühel juhul nabasong; see kokkupuude ei suurendanud aga loote või vastsündinu

surmajuhtumite sagedust.

Ekulisumabi võimaliku genotoksilise või kantserogeensuse ega viljakusele avalduva toime

hindamiseks ei ole loomkatseid läbi viidud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumdivesinikfosfaat

Dinaatriumvesinikfosfaat

Naatriumkloriid

Polüsorbaat 80

Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

30 kuud.

Pärast lahjendamist tuleb ravim kohe ära kasutada. Keemiline ja füüsikaline stabiilsus on siiski

tõestatud 24 tunni vältel temperatuuril 2°C...8C.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2°C...8°C).

Mitte hoida sügavkülmas.

Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

30 ml kontsentraati korgi (silikoonitud butüülkummi) ja tihendi (alumiinium) ning äratõmmatava

kaanega (polüpropüleen) viaalis (I tüüpi klaas).

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Solirist peab manustama tervishoiutöötaja. Ravi Solirisega ei tohi alustada ilma eelneva

vaktsineerimiseta bakteri Neisseria meningitidis vastu vähemalt 2 nädalat enne esmakordset

manustamist. Alla 2-aasta vanused patsiendid ja need, kes vajavad Solirise-ravi vähem kui 2 nädala

jooksul pärast meningokoki vastu vaktsineerimist, peavad saama sobivat profülaktilist

antibiootikumravi kuni 2 nädalat pärast vaktsineerimist (vt lõik 4.4).

Alla 18-aasta vanuseid patsiente tuleb vaktsineerida Haemophilus influenza ja

pneumokokkinfektsiooni vastu järgides rangelt riigisiseseid rahvuslikke vaktsineerimissoovitusi iga

vanuserühma kohta.

Enne manustamist tuleb Solirise lahust visuaalselt kontrollida, et selles ei oleks lahustumata osakesi

ega värvusemuutusi.

Juhised:

Lahustamisel ja lahjendamisel tuleb järgida hea tava nõudeid ja eelkõige aseptika töövõtteid.

Tõmmake kogu Solirise kogus steriilse süstlaga viaalist (viaalidest) välja.

Kandke soovituslik annus infusioonikotti.

Lahjendage Solirise lõpliku kontsentratsioonini 5 mg/ml, lisades selle infusioonikotti ja kasutades

lahjendina naatriumkloriidi 0,9%, naatriumkloriidi 0,45% või dekstroosi 5% vesilahust.

5 mg/ml lahjendatud lahuse lõplik kogus on 600 mg annuse korral 120 ml ja 900 mg annuse korral

180 ml. Lahus peab olema selge ja värvitu.

Loksutage infusioonikotti lahjendatud lahusega ettevaatlikult, et tagada ravimi ja lahusti põhjalik

segunemine.

Laske lahjendatud lahusel enne manustamist toaõhu mõjul soojeneda toatemperatuurini.

Viaali jäänud kasutamata osa tuleb kohe ära visata, sest ravim ei sisalda säilitusaineid.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Alexion Europe SAS

25 Boulevard de l’Amiral Bruix

75016 Paris

Prantsusmaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/07/393/001

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

20. juuni 2007

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel