Revatio
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Revatio 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg sildenafiili, (tsitraatsoolana).
Abiaine
Revatio tablett sisaldab 0,7 mg laktoosi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
Valged ümmargused kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühele poolele on
märgitud “PFIZER” ja teisele “RVT 20”.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
WHO II ja III funktsionaalse klassi arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga täiskasvanud patsientide
ravi nende koormustaluvuse parandamiseks. On näidatud, et ravim on efektiivne primaarse
pulmonaalhüpertensiooni ja sidekoehaigusele kaasuva pulmonaalhüpertensiooni ravis.
Lapsed
1…17-aastaste arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga laste ravi. Efektiivsust koormustaluvuse või
pulmonaalse hemodünaamika paranemise seisukohalt on näidatud primaarse pulmonaalhüpertensiooni
ja kaasasündinud südamehaigusega seotud pulmonaalhüpertensiooni korral (vt lõik 5.1).
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ravi peab alustama ja jälgima ainult arteriaalse pulmonaalhüpertensiooni ravis kogenud arst. Kui
vaatamata Revatio-ravile esineb kliiniline seisundi halvenemine, tuleb kaaluda alternatiivse ravi
kasutamist.
Annustamine
Täiskasvanud
Soovitatav annus on 20 mg kolm korda ööpäevas. Arstid peavad soovitama patsientidele, kes on
unustanud Revatiot manustada, võtta annus niipea kui võimalik ja jätkata seejärel tavapärase
annusega. Patsiendid ei tohi võtta kahekordset annust, kui ravim jäi eelmisel korral võtmata.
Patsiendid, kes võtavad teisi ravimeid
Üldiselt tuleb enne igasugust annuse kohandamist hinnata hoolikalt kasu ja riski suhet. Sildenafiili
manustamisel patsientidele, kes juba saavad CYP3A4 inhibiitoreid (erütromütsiin või sakvinaviir),
tuleb kaaluda annuse vähendamist 20 mg-le kaks korda ööpäevas. Annust soovitatakse vähendada 20
mg-le üks kord ööpäevas koosmanustamisel tugevamate CYP3A4 inhibiitoritega (klaritromütsiin,
telitromütsiin ja nefasodoon). Koosmanustamisel CYP3A4 indutseerijatega võib osutuda vajalikuks
sildenafiili annuse kohandamine (vt lõik 4.5). Sildenafiili kasutamise kohta väga tugevate CYP3A4
inhibiitoritega vaadake lõik 4.3.
Eripopulatsioonid
Eakad (≥ 65 aasta)
Eakatel patsientidel ei ole vaja annust kohandada. Kliiniline efektiivsus, määratuna kuueminutilise
kõndimisvahemiku järgi, on eakatel patsientidel väiksem.
Neerukahjustus
Neerukahjustusega, sealhulgas raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) patsientidel
ei ole vaja algannust kohandada. Kui ravi ei taluta hästi, tuleb ainult pärast kasu ja riski suhte hoolikat
hindamist kaaluda annuse vähendamist 20 mg kaks korda ööpäevas.
Maksakahjustus
Maksakahjustusega (Child-Pugh’ klass A ja B) patsientidel ei ole vaja algannust kohandada. Kui ravi
ei taluta hästi, tuleb ainult pärast kasu ja riski suhte hoolikat hindamist kaaluda annuse vähendamist 20
mg kaks korda ööpäevas.
Raske maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klass C) on Revatio kasutamine vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).
Lapsed
Revatio ohutus ja efektiivsus alla 1-aastastel lastel ei ole kindlaks tehtud. Andmed ei ole
kättesaadavad.
Lastele vanuses 1…17 aastat on soovitatav annus patsientidel kehakaaluga ≤20 kg 10 mg (1 ml
valmissuspensiooni) kolm korda ööpäevas ja patsientidele kehakaaluga >20 kg 20 mg (2 ml
valmissuspensiooni või 1 tablett) kolm korda ööpäevas. Suuremaid annuseid lastele ei soovitata (vt
lõik 5.1).
Ravimi valmistamisjuhiseid enne manustamist vaadake lõigust 6.6.
Ravi lõpetamine
Piiratud andmed kinnitavad, et Revatio kasutamise järsu lõpetamisega ei kaasne tagasilöögina
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooni halvenemist. Kuid haiguse ootamatu kliinilise halvenemise
võimaliku tekkimise vältimiseks ravi lõpetamisel tuleb annust vähendada järk-järgult. Ravimi
ärajätmise perioodil soovitatakse patsienti hoolikalt jälgida.
Manustamisviis
Revatio on ettenähtud ainult suukaudseks kasutamiseks. Tablette tuleb võtta umbes 6…8-tunniste
intervallidega koos toiduga või ilma.
Valmis suukaudse suspensiooni puhul: enne vajaliku annuse pudelist väljatõmbamist raputage
valmissegatud suspensiooni korralikult vähemalt 10 sekundi jooksul.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Manustamine koos ükskõik millises vormis lämmastikoksiidi doonoritega (nagu amüülnitrit) või
nitraatidega nende hüpotensiivsete toimete tõttu (vt lõik 5.1).
Kombineerimine kõige tugevamate CYP3A4 inhibiitoritega (nt ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir)
(vt lõik 4.5).
Patsientid, kellel esineb nägemise kaotus ühes silmas mittearteriitilise eesmise isheemilise optilise
neuropaatia (NAION) tõttu sõltumata sellest, kas see episood oli seotud eelneva kokkupuutega PDE5
inhibiitoritega või mitte (vt lõik 4.4).
Sildenafiili ohutust ei ole järgmistel patsientide alagruppidel uuritud ja seetõttu on selle kasutamine
nendel vastunäidustatud:
Raske maksakahjustus,
Anamneesis hiljutine insult või müokardiinfarkt,
Ravi alustamise ajal tugev hüpotensioon (vererõhk <90/50 mmHg).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Revatio efektiivsust raske arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel (IV funktsionaalne
klass) ei ole hinnatud. Kui kliiniline seisund halveneb, tuleb kasutada haiguse raske staadiumi puhul
soovitatud ravi (nt epoprostenool) (vt lõik 4.2). Sildenafiili kasu ja riski suhe patsientidel, kellel on
diagnoositud WHO I funktsionaalse klassi arteriaalne pulmonaalhüpertensioon, ei ole kindlaks tehtud.
Sildenafiiliga on uuringud on läbi viidud arteriaalse pulmonaalhüpertensiooni vormide puhul,
primaarse (idiopaatilise), sidekoehaigusega seotud ja kaasasündinud südamehaigusega seotud
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooni (PAH) puhul (vt lõik 5.1). Sildenafiili ei soovitata kasutada teiste
PAHi vormide puhul.
Retinitis pigmentosa
Sildenafiili ohutust ei ole uuritud patsientidel, kellel esinesid teadaolevalt pärilikud degeneratiivsed
võrkkestahaigused nt Retinitis pigmentosa (vähesel osal nendest patsientidest esineb võrkkesta
fosfodiesteraasi geneetiline häire) ja seetõttu kasutamine ei ole soovitatav.
Vasodilatatoorne toime
Sildenafiili ordineerimisel peab arst hoolikalt arvestama teatud haigusseisunditega patsientide puhul
sildenafiili kerge kuni mõõduka vasodilatatoorse toimega, näiteks patsientidel kellel on hüpotensioon,
vedelikupuudus, raske vasaku vatsakese väljavoolutrakti obstruktsioon või autonoomne düsfunktsioon
(vt lõik 4.4).
Kardiovaskulaarsed riskifaktorid
Turustamisjärgsete kogemuste põhjal meestel erektsioonihäire raviks kasutatud sildenafiiliga on
teatatud tõsistest kardiovaskulaarsetest sündmustest nagu müokardiinfarkt, ebastabiilne stenokardia,
südame äkksurm, ventrikulaarne arütmia, tserebrovaskulaarne hemorraagia, mööduv isheemiline
atakk, hüpertensioon ja hüpotensioon, mis olid ajalises seoses sildenafiili kasutamisega. Enamikul,
kuid mitte kõigil nendest patsientidest olid juba eelnevalt olemas kardiovaskulaarsed riskifaktorid. On
teatatud, et paljud sündmused leidsid aset kas seksuaalvahekorra ajal või lühikese aja vältel pärast
seda. Üksikjuhtudel leidsid need aset lühikese aja vältel pärast sildenafiili sissevõtmist ja ilma
seksuaalse tegevuseta. Ei ole võimalik otsustada, kas nimetatud nähud on seotud siin mainitud või
mõnede muude teguritega.
Priapism
Sildenafiili tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on tegemist peenise anatoomilise
deformatsiooniga (nagu angulatsioon, kavernoosne fibroos või Peyronie’ tõbi), või patsientidel, kellel
esinevad haigused, mis võivad luua soodumuse priapismi tekkeks (nt sirprakuline aneemia,
hulgimüeloom või leukeemia).
Visuaalnähud
Sildenafiili ja muude PDE5 inhibiitorite tarvitamisega seoses on teatatud visuaalsetest defektidest ja
mitte-arteriitilise eesmise isheemilise optilise neuropaatia (non-arteritic anterior ischaemic optic
neuropathy, NAION) juhtudest. Patsiendile tuleb soovitada äkki tekkiva visuaalse defekti korral
lõpetada Revatio manustamine ja pöörduda kohe arsti poole (vt lõik 4.3).
Alfa-blokaatorid
Ettevaatusega tuleb sildenafiili manustada alfa-blokaatoreid tarvitavatele patsientidele, sest nende
koosmanustamine võib põhjustada eelsoodumusega isikutel sümptomaatilist hüpotensiooni (vt lõik
4.5). Et vähendada posturaalse hüpotensiooni tekkevõimalust peaksid patsiendid enne sildenafiilravi
algust olema hemodünaamiliselt stabiilsel alfa-blokaatorravil. Arstid teavitavad patsiente, mida nad
peavad tegema posturaalse hüpotensiooni sümptomite tekkimise korral.
Veritsushäired
Inimese vereliistakute uuringud on näidanud, et sildenafiil võimendab naatriumnitroprussiidi
agregatsioonivastast toimet in vitro. Sildenafiili manustamise ohutuse kohta veritsushäiretega või
aktiivse peptilise haavandiga patsientidele puuduvad andmed. Seetõttu peab sildenafiili manustama
sellistele patsientidele ainult pärast oodatava kasu/võimaliku riski hindamist.
Vitamiin K antagonistid
Arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel võib sildenafiili manustamine suurendada
verejooksu tekkimise riski, kui patsient juba tarvitab vitamiin K antagoniste, eriti sidekoe haigusest
tingitud sekundaarse arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel.
Veno-oklusiivne haigus
Ei ole andmeid sildenafiili kasutamise kohta patsientidel, kellel arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga
kaasnes kopsude veno-oklusiivne haigus. Kuid seoses vasodilataatorite (peamiselt prostatsükliini)
kasutamisega sellistel patsientidel on teatatud eluohtlikest kopsuturse juhtudest. Kui sildenafiili
manustamisel arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidele peaks esinema kopsuturse nähte,
tuleb arvestada veno-oklusiivse haiguse esinemise võimalusega.
Galaktoositalumatus
Õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku
galaktoositalumatuse, Lapp-laktaasi vaeguse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei
tohi seda ravimit kasutada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teiste ravimite toimed sildenafiilile
In vitro uuringud
Sildenafiili metabolismi vähendavad peamiselt tsütokroom P450 (CYP) isovorm 3A4 (peamine rada)
ja 2C9 (vähemtähtis rada). Seetõttu võivad nende isoensüümide inhibiitorid vähendada sildenafiili
kliirensit ja nende isoensüümide indutseerijad suurendada sildenafiili kliirensit. Soovitatavaid
annuseid vt lõigud 4.2 ja 4.3.
In vivo uuringud
Manustamist koos suukaudse sildenafiili ja intravenoosse epoprostenooliga on uuritud (vt lõigud 4.8 ja
5.1).
Sildenafiili tõhusust ja ohutust koosmanustamisel teiste pulmonaalse arteriaalse hüpertensiooni
ravimitega (nt bosentaan, iloprost) ei ole uuritud kontrollitud kliinilistes uuringutes. Seetõttu
soovitatakse koosmanustamisel olla ettevaatlik. Esineb farmakokineetiline koostoime sildenafiili ja
bosentaani vahel (vt allpool informatsiooni CYP3A4 indutseerijate ja sildenafiili toime kohta teiste
ravimitega).
Sildenafiili tõhusust ja ohutust koosmanustamisel teiste PDE5 inhibiitoritega ei ole pulmonaalse
arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel uuritud.
Arteriaalse pulmonaalhüpertensiooni kliinilise uuringu andmete populatsiooni farmakokineetiline
analüüs näitas sildenafiili kliirensi vähenemist ja/või suukaudse biosaadavuse suurenemist, kui
sildenafiili manustati koos CYP3A4 substraatidega ja kombinatsioonis CYP3A4 substraatide ning
beeta-blokaatoritega. Need olid ainsad tegurid, mis statistiliselt oluliselt mõjutasid sildenafiili
farmakokineetikat arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel. Sildenafiili toime patsientidel,
kes said CYP3A4 substraate ja CYP3A4 substraate pluss beeta-blokaatoreid, oli vastavalt 43% ja 66%
suurem võrreldes patsientidega, kes neid ravimeid ei kasutanud. Sildenafiili toime oli 5 korda suurem
annuse toimega 80 mg kolm korda ööpäevas võrreldes annuse toimega 20 mg kolm korda ööpäevas.
See annustevahemik vastab sildenafiili toime suurenemisele, mida täheldati spetsiifiliselt kavandatud
ravimite koostoimete uuringus CYP3A4 inhibiitoritega (välja arvatud kõige tugevamad CYP3A4
inhibiitorid nagu ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir).
CYP3A4 indutseerijatel näib olevat oluline mõju sildenafiili farmakokineetikale arteriaalse
pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel, mida kinnitas ka CYP3A4 indutseerija bosentaaniga in vivo
läbi viidud koostoimete uuring.
Bosentaani (mõõdukas CYP3A4, CYP2C9 ja võib-olla ka CYP2C19 indutseerija) manustamine 125
mg kaks korda ööpäevas samaaegselt sildenafiiliga 80 mg kolm korda ööpäevas
(tasakaalukontsentratsioonis) 6 päeva jooksul andis tervetel vabatahtlikel tulemuseks sildenafiili AUC
vähenemise 63% võrra. Koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik.
Sildenafiili toimet tuleb hoolikalt jälgida patsientidel, kes kasutavad samaaegselt tugevaid CYP3A4
indutseerijaid nagu karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal, naistepuna ja rifampitsiin.
HIV proteaasi inhibiitori ritonaviiri (väga tugev P450 inhibiitor) manustamine plasma
tasakaalukontsentratsiooni staadiumis (500 mg kaks korda ööpäevas) koos sildenafiiliga (ühekordses
100 mg annuses) põhjustas sildenafiili Cmax-i 300% (4-kordse) suurenemise ja plasma AUC 1000%
(11-kordse) suurenemise. 24 tunni pärast oli sildenafiili plasmakontsentratsioon ikka veel umbes 200
ng/ml võrreldes umbes 5 ng/ml, kui sildenafiili manustati üksi. See on kooskõlas ritonaviiri
märkimisväärse toimega paljudele P450 substraatidele. Põhinedes nendel farmakokineetiliste
uuringute tulemustel on sildenafiili ja ritonaviiri koosmanustamine arteriaalse
pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
HIV proteaasi inhibiitori sakvinaviiri (CYP3A4 inhibiitor) manustamine plasma
tasakaalukontsentratsiooni staadiumis (1200 mg kolm korda ööpäevas) koos sildenafiiliga (ühekordses
100 mg annuses) põhjustas sildenafiili Cmax-i 140% ja AUC 210% suurenemise. Sildenafiil ei
mõjutanud sakvinaviiri farmakokineetikat. Soovitatavaid annuseid vt lõik 4.2.
Kui sildenafiili ühekordne 100 mg annus manustati koos erütromütsiiniga (spetsiifiline CYP3A4
inhibiitor) plasma tasakaalukontsentratsiooni staadiumis (500 mg kaks korda ööpäevas 5 päeva vältel),
suurenes sildenafiili süsteemne toime (AUC) 182%. Soovitatavaid annuseid vt lõik 4.2. Normaalsetel
tervetel meessoost vabatahtlikel ei mõjutanud asitromütsiin (500 mg ööpäevas kolme päeva vältel)
sildenafiili või selle veres ringleva metaboliidi AUC-d, Cmax-i, Tmax-i, eliminatsioonikiiruse konstanti
või poolväärtusaega. Annuse kohandamine pole vajalik. Tsütokroom P450 inhibiitor ja CYP3A4
mittespetsiifiline inhibiitor tsimetidiin (800 mg) põhjustas sildenafiili plasmakontsentratsiooni 56%
suurenemise, kui seda manustati koos sildenafiiliga (50 mg) tervetele vabatahtlikele. Annuse
kohandamine pole vajalik.
Kõige tugevamatel CYP3A4 inhibiitoritel nagu ketokonasool ja itrakonasool arvatakse olevat
ritonaviiriga sarnane toime (vt lõik 4.3). CYP3A4 inhibiitoritel (nagu klaritromütsiin, telitromütsiin ja
nefasodoon) arvatakse olevat toime, mis on ritonaviiri ja CYP3A4 inhibiitorite (nagu sakvinaviir või
erütromütsiin) vahepealne, eksponeeritust ravimile hinnatakse seitse korda suuremaks. Seetõttu
soovitatakse CYP3A4 inhibiitorite kasutamisel annust kohandada (vt lõik 4.2).
Populatsiooni farmakokineetiline uuring arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel kinnitas,
et beeta-blokaatorite ja CYP3A4 substraatidega koosmanustamine võib sildenafiili toimet tugevdada
rohkem kui ainult substraatidega koosmanustamine.
Greipfruudimahl on nõrga toimega CYP3A4 sooleseina metabolismi inhibiitor ja võib põhjustada
sildenafiili plasmakontsentratsiooni mõõdukat tõusu. Annuse kohandamine pole vajalik kuid
sildenafiili koosmanustamine greipfruudimahlaga ei ole soovitav
Antatsiidi (magneesiumhüdroksiid/alumiiniumhüdroksiid) ühekordne annus ei mõjutanud sildenafiili
biosaadavust.
Koosmanustamine suukaudsete rasestumisvastaste vahenditega (etinüülöstradiool 30 μg ja
levonorgestreel 150 μg) ei mõjutanud sildenafiili farmakokineetikat.
Nikorandiil on kaaliumikanalite aktivaatori ja nitraadi kombinatsioon. Nitraatkomponendi olemasolu
tõttu võivad sellel ravimil olla tõsised koostoimed sildenafiiliga (vt lõik 4.3).
Sildenafiili toime teistele ravimitele
In vitro uuringud
Sildenafiil on tsütokroom P450 isovormide 1A2, 2C9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 nõrk inhibiitor
(IC50>150 μM).
Puuduvad andmed sildenafiili ja mittespetsiifiliste fosfodiesteraasi inhibiitorite (nt teofülliini või
dipüridamooli) koostoimete kohta.
In vivo uuringud
Sildenafiili (annuses 50 mg) manustamisel koos tolbutamiidi (annuses 250 mg) või varfariiniga
(annuses 40 mg), mis mõlemad metaboliseeritakse CYP2C9 kaudu, ei täheldatud märkimisväärset
koostoimet.
Sildenafiil ei mõjutanud oluliselt atorvastatiini toimet (AUC suurenes 11%), mis näitab, et sildenafiilil
ei ole kliiniliselt olulist toimet CYP3A4-le.
Sildenafiili (ühekordses 100 mg annuses) ja atsenokumarooli koosmanustamisel koostoimeid ei
täheldatud.
Sildenafiil (annuses 50 mg) ei võimendanud atsetüülsalitsüülhappe (annuses 150 mg) veritsusaega
pikendavat toimet.
Sildenafiil (annuses 50 mg) ei võimendanud tervetel vabatahtlikel keskmise maksimaalse vere
alkoholisisalduse 80 mg/dl juures alkoholi hüpotensiivset toimet.
Uuringus tervetel vabatahtlikel põhjustas sildenafiil plasma tasakaalukontsentratsioonis (80 mg kolm
korda ööpäevas) bosentaani (125 mg kaks korda ööpäevas) AUC 50%-lise tõusu. Koosmanustamisel
tuleb olla ettevaatlik.
Spetsiifilise koostoime uuringus, milles sildenafiili (annuses 100 mg) manustati hüpertensiivsetele
patsientidele koos amlodipiiniga, täheldati lamavas asendis süstoolse vererõhu täiendavat langust 8
mmHg võrra. Diastoolse vererõhu vastav täiendav langus lamavas asendis oli 7 mmHg. Need
täiendavad süstoolse ja diastoolse vererõhu langused olid samas suurusjärgus kui vererõhu langused,
mida täheldati tervetel vabatahtlikel, kellele manustati ainult sildenafiili.
Kolmes ravimite spetsiifilise koostoime uuringus manustati koos alfa-blokaatorit doksasosiini
(annustes 4 mg ja 8 mg) ja sildenafiili (annustes 25 mg, 50 mg või 100 mg) eesnäärme healoomulise
hüperplaasiaga (BPH) patsientidele, kes olid stabiilsel doksasosiinravil. Nendes
uuringupopulatsioonides olid täiendavad keskmised süstoolse ja diastoolse vererõhu langused lamavas
asendis vastavalt 7/7 mmHg, 9/5 mmHg ja 8/4 mmHg ning keskmised täiendavad vererõhu langused
püsti seistes olid vastavalt 6/6 mmHg, 11/4 mmHg ja 4/5 mmHg. Kui sildenafiili ja doksasosiini
manustati samaaegselt stabiilsel doksasosiinravil olevatele patsientidele, teatati mõnikord, et
patsientidel esines sümptomaatiline posturaalne hüpotensioon. Need teated hõlmasid uimasust ja
peapööritust, kuid mitte minestust. Sildenafiili manustamine alfa-blokaatorravi saavatele patsientidele
võib mõnedel eelsoodumusega isikutel põhjustada sümptomaatilist hüpotensiooni (vt lõik 4.4).
Sildenafiil (ühekordses 100 mg annuses) ei mõjutanud HIV proteaasi inhibiitori sakvinaviiri (CYP3A4
substraat/inhibiitor) plasma tasakaalukontsentratsiooni staadiumi farmakokineetikat.
Kooskõlas sildenafiili teadaolevate toimetega lämmastikoksiidi/cGMP metabolismiradadele (vt lõik
5.1) on leitud, et sildenafiil võimendab nitraatide hüpotensiivset toimet ja seetõttu on sildenafiili
manustamine koos lämmastikoksiidi doonorite või nitraatidega ükskõik millises vormis
vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Sildenafiilil ei ole kliiniliselt olulist toimet suukaudsete rasestumisvastaste vahendite
(etinüülöstradiool 30 μg ja levonorgestreel 150 μg) plasmakontsentratsioonidele.
Lapsed
Koostoimete uuringuid on läbi viidud ainult täiskasvanutel.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasestuda võivad naised ja kontratseptsioon meestel ja naistel
Andmete puudumise tõttu Revatio mõju kohta rasedatel naistel, ei soovitata Revatiot kasutada
rasestuda võivatel naistel juhul kui ei kasutata sobivaid rasestumisvastaseid vahendeid.
Rasedus
Sildenafiili kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad. Loomkatsetes ei täheldatud otsest ega
kaudset kahjulikku toimet tiinusele ja embrüo/loote arengule. Kuid loomuuringutes on täheldatud
toksilisust postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).
Andmete puudumise tõttu võib Revatiot rasedatele manustada vaid äärmisel vajadusel.
Imetamine
Ei ole teada, kas sildenafiil eritub rinnapiima. Revatiot ei tohi manustada rinnaga toitvatele naistele.
Fertiilsus
Konventsionaalsete fertiilsusuuringute mittekliinilised andmed ei ole näidanud erilist kahjulikku
toimet inimesele (vt lõik 5.3).
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Et sildenafiiliga läbi viidud kliinilistes uuringutes on täheldatud pearinglust ja nägemishäireid, tuleb
patsiente hoiatada, et enne autojuhtimist või masinate kasutamist peavad nad teadma, kuidas Revatio
neile mõjub. Uuringuid ravimi toime kohta autojuhtimisele või masinatega töötamisele ei ole läbi
viidud.
4.8 Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Pöördelise tähtsusega platseeboga kontrollitud kliinilises uuringus Revatio kasutamise kohta
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel raviti Revatioga kokku 207 patsienti ööpäevases
annuses vahemikus 20…80 mg kolm korda ööpäevas ja 70 patsienti said platseebot. Ravi kestis 12
nädalat. 259 isikut, kes lõpetasid nimetatud uuringu, sisenesid pikaajalisse jätku-uuringusse. Uuriti
annuseid kuni 80 mg, manustatuna kolm korda ööpäevas (4 korda soovitatav 20 mg annus kolm korda
ööpäevas) (N=149 patsienti, keda raviti vähemalt 1 aasta, 101 patsienti raviti annusega 80 mg kolm
korda ööpäevas). Ravi katkestamise üldine määr sildenafiili soovituslike annustega (20 mg kolm korda
ööpäevas) ravitud patsientidel oli madal (2,9%) ja sarnane platseebole (2,9%).
Platseeboga kontrollitud uuringus Revatio kasutamise kohta täiendava ravimina intravenoosselt
manustatavale epoprostenoolile pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel raviti Revatio (fikseeritud
annusega 20 mg, 40 mg ja 80 mg kolm korda ööpäevas) ja epoprostenooliga kokku 134 patsienti ning
131 patsienti said platseebot ja epoprostenooli. Ravi kestis 16 nädalat. Kõrvaltoimete tõttu ravi
katkestamise üldine määr sildenafiili/epoprostenooliga ravitud patsientidel oli 5,2% ja
platseebo/epoprostenooliga ravitud patsientidel 10,7%. Uuteks teatatud kõrvaltoimeteks, mis esinesid
sagedamini sildenafiili/epoprostenooli saavas rühmas, olid verd täisvalgunud silmad / punased silmad,
nägemise ähmastumine, nina kongestioon, öine higistamine, seljavalu ja suukuivus. Teadaolevad
kõrvaltoimed peavalu, punetus, valud jäsemetes ja turse esinesid suurema sagedusega
sildenafiili/epoprostenooliga ravitud patsientidel võrreldes platseebo/epoprostenooliga ravitud
patsientidega. Kahes platseeboga kontrollitud uuringus olid kõrvaltoimed raskusastmelt tavaliselt
kerged kuni mõõdukad. Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimeteks (≥10%) Revatio kasutamisel
võrreldes platseeboga olid peavalu, nahapunetus, düspepsia, kõhulahtisus ja valu jäsemetes.
Kõrvaltoimete loetelu
Alljärgnevas tabelis on toodud kõrvaltoimed, mida arteriaalse pulmonaalhüpertensiooni pöördelise
tähtsusega uuringus või mõlema platseeboga kontrollitud uuringu ühendatud andmete põhjal täheldati
enam kui 1%-l Revatioga ravitud patsientidest (annuses 20, 40 või 80 mg kolm korda ööpäevas) ja mis
esinesid sagedamini (>1%-line erinevus) Revatiot saanud patsientidel. Kõrvaltoimed on esitatud
organsüsteemide ja esinemissageduse kaupa ((väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt
(≥1/1000 kuni <1/100) ja teadmata (esinemissagedust ei ole võimalik olemasolevate andmete alusel
hinnata)). Igas sagedusgrupis on kõrvaltoimed toodud nende raskusastme kahanevas järjekorras.
Turustamisjärgselt registreeritud kõrvaltoimed on esitatud kursiivkirjas.
MedDRA organsüsteemi klass Kõrvaltoime
Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage
Tselluliit, gripp, sinusiit (täpsustamata)
Vere ja lümfisüsteemi häired
Sage
Aneemia (täpsustamata)
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage Vedelikupeetus
Psühhiaatrilised häired
Sage Unetus, ärevus
Närvisüsteemi häired
Väga sage Peavalu
Sage Migreen (täpsustamata), treemor,
paresteesia, põletustunne
(täpsustamata), hüpoesteesia
Silma kahjustused
Sage Reetina verejooks, nägemishäire
(täpsustamata), nägemise ähmastumine,
valguskartus, kromatopsia, tsüanopsia,
silma ärritus, verd täisvalgunud
silmad/punased silmad
Aeg-ajalt Vähenenud nägemisteravus, diploopia,
ebanormaalsed aistingud silmas
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage
Teadmata sagedus
Vertiigo
Äkiline kuulmise kaotus*
Vaskulaarsed häired
Väga sage Punetus
Teadmata Hüpotensioon
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi
häired
Sage Bronhiit (täpsustamata), ninaverejooks,
riniit (täpsustamata), köha, nina
kongestioon
Seedetrakti häired
Väga sage Kõhulahtisus, düspepsia
Sage Gastriit (täpsustamata), gastroenteriit
(täpsustamata), gastroösofageaalne
refluks, hemorroidid, kõhupuhitus,
suukuivus
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage
Teadmata
Alopeetsia, erüteem, öine higistamine
Nahalööve
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga sage Valu jäsemetes
Sage Müalgia, seljavalu
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt
Teadmata
Günekomastia
Priapism, kestev erektsioon
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage Püreksia
Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
*PDE5 inhibiitorite, sealhulgas sildenafiili, turustamisjärgsel kasutamisel ja kliinilistes uuringutes on
mõnedel patsientidel täheldatud kuulmise äkilist halvenemist või kuulmise kaotust.
Turustamisjärgse jälgimise alusel on meeste erektsioonihäirete (MED) raviks sildenafiili võtvatel
patsientidel teatatud järgmistest teadmata sagedusega kõrvaltoimetest:
Silma kahjustused: Mittearteriitiline nägemisnärvi eesmise osa isheemiline neuropaatia (non-arteritic
anterior ischaemic optic neuropathy, NAION), võrkkestaveresoonestiku oklusioon, nägemisvälja
defekt.
Lapsed
Revatio platseebokontrollitud uuringus 1…17-aastastel arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga
patsientidel raviti kokku 174 patsienti kolm korda päevas kas väikese (10 mg patsientidel kehakaaluga
>20 kg; ükski patsient kehakaaluga ≤20 kg väikest annust ei saanud), keskmise (10 mg patsientidel
kehakaaluga ≥8…20 kg; 20 mg patsientidel kehakaaluga ≥ 20…45 kg; 40 mg patsientidel kehakaaluga
>45 kg) või suure (20 mg patsientidel kehakaaluga ≥8…20 kg; 40 mg patsientidel kehakaaluga
≥20…45 kg; 80 mg patsientidel kehakaaluga >45 kg) Revatio annusega ning 60 patsienti raviti
platseeboga.
Selles laste uuringus täheldatud kõrvaltoimete profiil vastas üldiselt täiskasvanute omale (vt
ülaltoodud tabelit). Kõige sagedasemad raviga seotud kõrvaltoimed, mis esinesid (sagedusega ≥1%)
pediaatrilises uuringus Revatioga (kombineeritud annustega) ≥1% platseebost sagedamini, olid
oksendamine (5,2%), köha, püreksia (kumbki 1,7%) ja iiveldus, alakõhu valu, ülakõhu valu,
fotofoobia (kõik 1,1%). Raviga seotud sellised kõrvaltoimed nagu erektsiooni suurenemine ja
spontaansed erektsioonid esinesid kombineeritud sagedusega 9%-l meessoost isikutest kombineeritud
sildenafiili rühmas. Enamik raviga seotud kõrvaltoimeid oli kerge või mõõduka raskusega.
220 patsienti, kes lõpetasid 16-nädalase platseebokontrollitud uuringu, alustasid osalemist pikaajalises
jätku-uuringus. Osalejad, kes olid saanud aktiivset ravi, jätkasid sama raviskeemiga, samas kui 16
nädalat platseebot saanud patsiendid randomiseeriti sildenafiili väikese, keskmise või suure annuse
rühma.
Kahe aasta pärast osales jätku-uuringus ikka veel 184 patsienti. Esimese kahe aasta sildenafiili
annustamise jooksul esines kokku 4-l osalejal 229-st sildenafiili saanutest raske kõrvaltoime, samuti
ühel osalejal 74-st keskmise annuse rühmas ja 3-l osalejal 100-st suure annuse rühmas. Need neli
kõrvaltoimet olid krambid, ülitundlikkus, hüpoksia ja ventrikulaarne arütmia.
Andmete lõikes, kus keskmine osalejate ravi kestus oli 2,2 aastat (ulatus 0…5 aastat), olid kõige
sagedamini teatatud kõrvaltoimed peavalu (13,2%), suurenenud erektsioon (9,0%), oksendamine
(6,8%), kõhuvalu (3,4%), köha ja düspepsia (mõlemad 2,6%).
4.9 Üleannustamine
Uuringutes vabatahtlikega, mille jooksul manustati ühekordne kuni 800 mg annus, olid kõrvaltoimed
samasugused nagu väiksemate annuste puhul, kuid nende esinemissagedus ja raskusaste oli suuremad.
Ühekordse annuse 200 mg manustamisel suurenes kõrvaltoimete (peavalu, punetus, peapööritus,
düspepsia, ninakongestsioon ja nägemishäired) esinemissagedus.
Üleannustamise korral tuleb rakendada vastavalt vajadusele standardseid üldtoetavaid ravivõtteid.
Hemodialüüs ei kiirenda sildenafiili kliirensit, sest sildenafiil seondub tugevasti plasmavalkudega ja ei
eritu uriiniga.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Uroloogilised ained, Erektsioonihäirete korral kasutatavad ained, ATCkood:
G04B-E03
Toimemehhanism
Sildenafiil on tsüklilise guanosiinmonofosfaadi (cGMP) spetsiifilise 5. tüüpi fosfodiesteraasi (PDE5),
ensüümi, mis vastutab cGMP lõhustamise eest, tugev ja selektiivne inhibiitor. Peale sugutikorgaskeha
esineb see PDE5 ensüüm ka kopsuveresoontes. Seega suurendab sildenafiil cGMP kontsentratsiooni
kopsuveresoonte silelihasrakkudes, põhjustades vasodilatatsiooni. Arteriaalse
pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel põhjustab see kopsuveresoonte dilatatsiooni ja vähemal
määral vasodilatatsiooni süsteemses vereringes.
Farmokodünaamilised toimed
In vitro uuringutes on näidatud, et sildenafiil on selektiivne PDE5 suhtes. Selle toime on tugevam
PDE5-le kui teistele tuntud fosfodiesteraasidele. Selektiivsus PDE5 suhtes on 10 korda suurem kui
PDE6 suhtes, mis on seotud fototransduktsiooni protsessiga võrkkestas. Selektiivsus PDE5 suhtes on
80 korda suurem kui PDE1 suhtes ja 700 korda suurem kui PDE 2, 3, 4, 7, 8, 9, 10 ja 11 suhtes. Peale
selle on sildenafiilil enam kui 4000-kordne selektiivsus PDE5 suhtes võrreldes PDE3-ga (cAMPspetsiifilise
fosfodiesteraasi isovorm, mis on seotud südame kontraktiilsuse kontrollimisega).
Sildenafiil põhjustab kerget ja mööduvat süsteemse vererõhu langust, mis enamikel juhtudel ei mõjuta
kliinilist seisundit. Pärast annuse 80 mg kolm korda ööpäevas kroonilist manustamist süsteemse
hüpertensiooniga patsientidele langes keskmine süstoolne ja diastoolne vererõhk algtaseme suhtes
vastavalt 9,4 mmHg ja 9,1 mmHg. Pärast annuse 80 mg kolm korda ööpäevas kroonilist manustamist
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidele täheldati väiksemat vererõhku langetavat toimet
(nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu langus oli 2 mmHg). Soovitatud annusega 20 mg kolm korda
ööpäevas ei täheldatud süstoolse või diastoolse vererõhu langust.
Tervetele vabatahtlikele manustatud ühekordsel suukaudsel sildenafiili 100 mg annusel ei olnud
kliiniliselt olulist toimet EKG-le. Pärast annuse 80 mg kolm korda ööpäevas kroonilist manustamist
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidele ei täheldatud kliiniliselt olulisi toimeid EKG-le.
Sildenafiili ühekordse suukaudse 100 mg annuse hemodünaamiliste toimete uuringus 14 raske
pärgarteritõvega (CAD) patsiendil (vähemalt ühe pärgarteri >70% stenoos) langes keskmine süstoolne
ja diastoolne vererõhk puhkeolekus vastavalt 7% ja 6% algtaseme suhtes. Keskmine süstoolne
vererõhk kopsuarteris langes 9%. Sildenafiil ei avaldanud toimet südame minutimahule ja ei
halvendanud verevoolu läbi ahenenud pärgarterite.
Mõnedel uuringualustel esines üks tund pärast sildenafiili annuse 100 mg manustamist Farnsworth-
Munselli 100 värvitooni testis kergekujulisi ja mööduvaid muutusi värvuste (sinine/roheline)
eristamisvõimes, 2 tundi pärast manustamist taolist toimet ei ilmnenud. Värvuste eristamisvõime
niisuguse muutuse arvatav mehhanism on ilmselt seotud PDE6 pärssimisega, mis kuulub silma
võrkkesta fototransduktiivsesse kaskaadi. Sildenafiil ei avalda mõju nägemisteravusele ega
kontrastitundlikkusele. Väikesemahulises (n=9) platseeboga kontrollitud uuringus talusid patsiendid,
kellel oli tegemist dokumenteeritud algava ealise maakula degeneratsiooniga, sildenafiili ühekordset
annust 100 mg hästi ja neil ei täheldatud olulisi muutusi nägemise kontrollimise testides
(nägemisteravus, Amsleri võrgustik, värvuste eristamisvõime, imiteeritud foorituled, Humphrey
perimeetria ja fotostress).
Kliiniline toime ja ohutus
Toime arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga (PAH) täiskasvanud patsientidel
Randomiseeritud topeltpime platseeboga kontrollitud uuring viidi läbi 278 primaarse arteriaalse
pulmonaalhüpertensiooniga, sidekoehaigusega seotud (CTD) PAH-i ja pärast kaasasündinud
südamerikete kirurgilist korrektsiooni tekkinud PAH-ga patsiendil. Patsiendid randomiseeriti ühte
neljast järgmisest ravirühmast: platseebo, sildenafiil 20 mg, sildenafiil 40 mg või sildenafiil 80 mg,
mida manustati kolm korda ööpäevas. 278 randomiseeritud patsiendist sai 277 vähemalt 1 annuse
uuringuravimit. Uuringupopulatsioon koosnes 68 (25%) meessoost ja 209 (75%) naissoost isikust
keskmise vanusega 49 aastat (18…81 aastat), kelle algtaseme 6-minutilise jalutustesti distants oli 100
ja 450 meetrit (keskmine 344 meetrit). 175 (63%) uuringus osalenud patsiendil diagnoositi primaarne
pulmonaalhüpertensioon, 84 (30%) patsiendil diagnoositi sidekoehaigusega (CTD) seotud PAH ja 18
(7%) patsiendil diagnoositi pärast kaasasündinud südamerikete kirurgilist korrektsiooni tekkinud PAH.
Enamikul patsientidest oli WHO klassifikatsiooni järgi II (107/277, 39%) või III funktsionaalse klassi
(160/277, 58%), mis tähendab 6 minutilist kõndimisdistantsi pikkusega vastavalt 378 meetrit ja 326
meetrit; mõnel patsiendil algtasemel ka I klassi (1/277, 0,4%) või IV klassi (9/277, 3%) PAH.
Patsiente, kelle vasaku vatsakese väljutusfraktsioon oli <45% või vasaku vatsakese ristikiudude
lühenemise määr <0,2, ei uuritud.
Patsientide baasravile, mis hõlmas antikoagulandi, digoksiini, kaltsiumikanali blokaatori,
diureetikumide või hapniku kombinatsiooni, lisati sildenafiil (või platseebo). Prostatsükliini,
prostatsükliini analooge ja endoteliiniretseptori antagoniste ei lubatud kasutada lisaravina, samuti ei
lubatud lisada täiendavalt arginiini. Patsiendid, kellel varasem ravi bosentaaniga ei olnud tulemusi
andnud, arvati uuringust välja.
Efektiivsuse esmaseks tulemusnäitajaks oli 6-minutilise kõndimisdistantsi muutus 12. nädalal
algtaseme suhtes. 6-minutilise kõndimisdistantsi statistiliselt olulist pikenemist täheldati kõigis kolmes
sildenafiilirühmas võrreldes platseeborühmaga. Platseeboga korrigeeritud kõndimisdistantsi
pikenemised olid sildenafiiliannustega 20 mg, 40 mg ja 80 mg vastavalt 45 meetrit (p<0,0001), 46
meetrit (p<0,0001) ja 50 meetrit (p<0,0001). Sildenafiiliannuste vahel ei olnud olulisi erinevusi.
WHO funktsionaalse klassifikatsiooni analüüsimisel täheldati 6-minutilise kõndimisdistantsi
statistiliselt olulist pikenemist 20 mg annuse grupis. Klass II ja III puhul platseeboga korrigeeritud
pikenemisi täheldati vastavalt 49 meetrit (p=0.0007) ja 45 meetrit (p=0.0031).
Kõndimisdistantsi pikenemine ilmnes pärast 4-nädalast ravi ja see püsis 8. ja 12. nädalal. Patsientide
alagruppides langesid tulemused üldiselt kokku algtaseme omadega nii kõndimisvahemiku, etioloogia
(primaarne ja CTD-ga kaasnev PAH), WHO funktsionaalse klassi, soo, rassi, lokalisatsiooni, keskmise
PAP ja PVRI osas.
Sildenafiiliga ravitud patsientidel saavutati statistiliselt oluline kopsuarteri keskmise vererõhu (mPAP)
langus võrreldes platseeborühmaga. Platseeboga korrigeeritud ravi korral oli sildenafiiliannusega 20
mg kolm korda ööpäevas vererõhu langus –2,7 mmHg (p=0,04). Sildenafiiliannuse 20 mg ja
suuremate testitud annuste toime vahel olulisi erinevusi ei olnud. Kopsuveresoonte reistentsuse (PVR)
muutus võrreldes algtasemega oli sildenafiiliannusega 20 mg kolm korda ööpäevas 122 düüni sek/cm5.
PVR-i vähenemine protsentides (11,2%) pärast sildenafiili manustamist annuses 20 mg 12 nädala
jooksul oli proportsionaalselt suurem kui veresoonte süsteemse resistentsuse (SVR) vähenemine
(7,2%). Sildenafiili toime suremusele on teadmata.
Pikaajalised elulemuse andmed
Uuringusse kaasatud patsiendid võisid osaleda pikaajalises avatud jätku- uuringus. Algses uuringus
raviti Revatioga kokku 207 patsienti ja nende pikaajalist elulemust hinnati minimaalselt 3 aasta
jooksul. Selles populatsioonis olid 1-, 2- ja 3-aasta elulemuse Kaplan-Meieri hinnangud vastavalt
96%, 91% ja 82%. Uuringu alguses WHO II funktsionaalsesse klassi kuulunud patsientide elulemus
oli 1, 2 ja 3 aasta möödudes vastavalt 99%, 91% ja 84% ning WHO III funktsionaalsesse klassi
kuulunud patsientidel vastavalt 94%, 90% ja 81%.
Toime PAH-iga täiskasvanud patsientidel (kasutatuna kombinatsioonis epoprostenooliga)
Randomiseeritud topeltpime platseeboga kontrollitud uuring viidi läbi 267 PAH-iga patsiendil, kes
said stabiilselt intravenoosselt epoprostenooli. PAH-iga patsiendid hõlmasid primaarse arteriaalse
pulmonaalhüpertensiooniga (212/267, 79%) ja sidekoehaigusega (CTD) seotud PAH-iga patsiente
(55/267, 21%). Enamik patsiente kuulus enne ravi algust WHO II funktsionaalsesse klassi (68/267,
26%) või III klassi (175/267, 66%), mõned patsiendid kuulusid I klassi (3/267, 1%) või IV klassi
(16/267, 6%), mõne patsiendi puhul (5/267, 2%) ei olnud WHO funktsionaalne klass teada.
Kasutamisel koos intravenoosse epoprostenooliga randomiseeriti patsiendid platseebo- või
sildenafiilirühma (fikseeritud annus 20 mg, 40 mg ja 80 mg kolm korda ööpäevas).
Efektiivsuse esmaseks tulemusnäitajaks oli 6-minutilise kõndimisdistantsi muutus 16. nädalal
algtaseme suhtes. 6-minutilise kõndimisdistantsi statistiliselt olulist pikenemist täheldati
sildenafiilirühmas võrreldes platseeborühmaga. Platseeboga korrigeeritud kõndimisdistantsi keskmist
pikenemist 26 meetrit täheldati sildenafiilirühmas (95% CI: 10,8, 41,2) (p=0,0009). Patsientidel, kelle
algne käimisdistants oli ≥325 meetrit, oli raviefekt 38,4 meetrit sildenafiili kasuks; patsientidel, kelle
algne käimisdistants oli <325, oli raviefekt 2,3 meetrit platseebo kasuks. Primaarse kopsuarteri
hüpertensiooniga patsientidel oli raviefekt 31,1 meetrit võrreldes 7,7 meetriga patsientidel, kelle
kopsuarteri hüpertensioon oli seotud CTD-ga. Erinevus nende randomiseerimisalarühmade vahel võib
olla tekkinud juhuslikult, arvestades nende piiratud valimi suurust.
Sildenafiiliga ravitud patsientidel saavutati statistiliselt oluline kopsuarteri keskmise vererõhu (mPAP)
langus võrreldes platseeborühmaga. Platseeboga korrigeeritud keskmine raviefekt oli
sildenafiilirühmas -3,9 mmHg (95% CI: -5,7, -2,1) (p=0,00003). Aeg kliinilise halvenemiseni oli
uuringu teisene tulemusnäitaja, mida määratleti kui aega randomiseerimisest esimese kliinilise
halvenemise sündmuseni (surm, kopsutransplantatsioon, ravi alustamine bosentaaniga või seisundi
kliiniline halvenemine, mis nõudis epoprostenoolravi muutmist). Ravi sildenafiiliga pikendas
platseeboga võrreldes oluliselt aega PAH-i kliinilise halvenemiseni (p=0,0074). Kliinilise halvenemise
sündmusi täheldati 23 haigel platseeborühmas (17,6%) võrrelduna 8 haigega sildenafiilirühmas
(6,0%).
Lapsed
Kokku 234 patsienti vanuses 1…17 aastat raviti randomiseeritud, topeltpimedas, mitmekeskuselises,
platseebokontrollitud, paralleelsete rühmadega erinevate annustega uuringus. Osalejate (38% mees- ja
62% naissoost) kehakaal oli 8 kg ja neil esines primaarne pulmonaalhüpertensioon (PPH) [33%] või
arteriaalne pulmonaalhüpertensioon (PAH) sekundaarselt kaasasündinud südamehaigusele
(süsteemne-pulmonaalne šunt 36%, kirurgiliselt opereeritud 30%]. 63 patsienti 234-st (27%) olid alla
7 aasta vanad (sildenafiili väike annus = 2; keskmine annus = 17; suur annus = 28; platseebo = 16) ja
171 patsienti olid 7-aastased või vanemad (sildenafiili väike annus = 40; keskmine annus = 38; suur
annus = 49; platseebo = 44). Enamik osalejaid kuulus uuringu algul WHO I funktsionaalsesse klassi
(75/234, 32%) või II klassi (120/234, 52%), vähem patsiente kuulus III klassi (35/234, 15%) või IV
klassi (1/234, 0,4%); mõnede patsientide (2/234, 1,3%) WHO funktsionaalne klass ei olnud teada.
Patsiendid ei olnud saanud spetsiifilist PAH ravi ning prostatsükliin, prostatsükliini analoogid ja
endoteliini retseptori antagonistid ei olnud uuringus lubatud, samuti ka arginiinilisandid, nitraadid,
alfablokaatorid ja tugevad CYP450 inhibiitorid.
Uuringu esmaseks eesmärgiks oli hinnata lastel 16-nädalase kroonilise ravi efektiivsust suukaudse
sildenafiiliga, et parandada koormustaluvust, mida hinnati kardiopulmonaalse koormustestiga (CPX)
nendel, kes arenguliselt olid võimelised testi sooritama (n=115). Teiseste tulemusnäitajate hulka
kuulusid hemodünaamika jälgimine, sümptomite hindamine WHO funktsionaalne klass, foonravi
muutus ja elukvaliteedi parandamine.
Osalejad määrati ühte kolmest sildenafiili ravirühmast: kolm korda päevas väikese (10 mg), keskmise
(10…40 mg) või suure (20…80 mg) Revatio annuse rühma või platseeborühma. Tegelikud rühmas
manustatud annused sõltusid kehakaalust (vt lõik 4.8). Osalejate suhtarv, kes said toetavat ravi uuringu
alguses (antikoagulandid, digoksiin, kaltsiumikanalite blokaatorid, diureetikumid ja/või hapnik), oli
sarnane kombineeritud sildenafiili ravirühmas (47,7%) ja platseebo ravirühmas (41,7%).
Esmaseks tulemusnäitajaks oli platseebokorrigeeritud protsentuaalne muutus maksimaalses VO2-s
uuringu algusest kuni 16. nädalani, hinnatuna CPX-testiga kombineeritud annuserühmades (tabel 2).
Kokku 106 osalejat 234-st (45%) sai hinnata CPX-testiga. Need olid lapsed vanuses ≥7 aastat ja
arenguliselt võimelised testi sooritama. Lapsed vanuses alla 7 aasta (sildenafiili kombineeritud annus
= 47, platseebo = 16) olid hinnatavad ainult teiseste tulemusnäitajate osas. Maksimaalse tarbitud
hapniku mahu (VO2) väärtused uuringu alguses olid võrreldavad sildenafiili ravirühmades
(17,37…18,03 ml/kg/min) ja veidi kõrgemad platseebo ravirühmas (20,02 ml/kg/min). Põhianalüüsi
tulemused (kombineeritud ravirühmad versus platseebo) ei olnud statistiliselt olulised (p=0,056) (vt
tabel 2). Hinnanguline erinevus keskmise sildenafiiliannuse ja platseebo vahel oli 11,33% (95% UI:
1,72 kuni 20,94) (vt tabel 2).
Hinnangud põhinevad ANCOVA-l koos ühismuutujate esialgse maksimaalse VO2, etioloogia ja
kehakaalu rühma kohandamisega
Täheldati pulmonaalse vaskulaarse resistentsuse indeksi (PVRI) ja keskmise pulmonaalse arteriaalse
rõhu (mPAP) annusega seotud paranemist. Nii sildenafiili keskmise kui ka suure annuse rühmad
näitasid platseeboga võrreldes PVRI vähenemist vastavalt 18% (95% UI: 2% kuni 32%) ja 27% (95%
UI: 14…39%), samas kui väikese annuse rühmas ei esinenud olulist erinevust võrreldes platseeboga
(2% erinevus). Sildenafiili keskmise ja suure annuse rühmad näitasid platseeboga võrreldes mPAP
muutust võrreldes esialgsega vastavalt –3,5 mmHg (95% UI: –8,9, 1,9) ja –7,3 mmHg (95% UI: –12,4,
–2,1), samas kui väikese annuse rühmas ei esinenud olulist erinevust võrreldes platseeboga (erinevus
1,6 mmHg). Võrreldes platseeboga täheldati kardiaalse indeksi paranemist kõigis kolmes
sildenafiilirühmas: 10%, 4% ja 15% vastavalt väikese, keskmise ning suure annuse rühmas.
Funktsionaalse klassi olulist paranemist võrreldes platseeboga näidati ainult sildenafiili suure annuse
puhul. Sildenafiili väikese, keskmise ja suure annuse rühmade šansside suhted võrreldes platseeboga
olid vastavalt 0,6 (95% UI: 0,18, 2,01), 2,25 (95% UI: 0,75, 6,69) ja 4,52 (95% UI: 1,56, 13,10).
Pikaajalised pikendusuuringu andmed
Platseebokontrollitud uuringusse kaasatud patsientidel oli võimalus osaleda pikaajalises
randomiseeritud pikendusuuringus, mille algsele pimemeetodil faasile järgnes avatud meetodil
sildenafiili manustamine, kus kasutati väikese, keskmise ja suure annuse rühmi. Annuse kohandamine
oli lubatud.
Andmete lõikes >7 aasta pärast uuringu algust teatati 31 surmajuhtumist kas ravi ajal või elulemuse
jälgimise osana. Surmajuhtude esinemissagedus väikese, keskmise ja suure annuse rühmades oli
vastavalt 17% (17 100-st), 12% (9 74-st) ja 9% ( 5 55-st). Uuringu läbiviijad ei pidanud ühtki neist
surmajuhtudest raviga seotuks. Enamik surmajuhte olid seotud esialgse III või IV funktsionaalse
klassiga ja primaarse pulmonaalhüpertensiooni etioloogiaga. Osalejatel, kelle kehakaal uuringu
alguses oli >20 kg, oli elulemuse hinnang Kaplan-Meieri järgi 2. aastal 95%, 95% ja 92% vastavalt
väikese, keskmise ning suure annuse rühmas. Osalejatel, kelle kehakaal uuringu alguses oli ≤20 kg, oli
elulemus Kaplan-Meieri hinnangu järgi 2. aastal 100% ja 94% vastavalt keskmise ning suure annuse
rühmas.
Need pikaajalised andmed ei tuvastanud mingit suuremate sildenafiili annuste lisakasu elulemusele
võrreldes väiksemate annustega PAH-ga lastel, seetõttu ei soovitata PAH-ga lastel kasutada suuremaid
sildenafiili annuseid (vt ka lõik 4.2).
Maksimaalset VO2 hinnati 1 aasta pärast platseebokontrollitud uuringu algust. Neist Revatioga ravitud
osalejaist, kes olid arenguliselt võimelised sooritama CPX-testi, ei esinenud 50 osalejal 85-st (59%)
mingit maksimaalse VO2 mahu vähenemist võrreldes uuringu algusega. Samamoodi olid 123 osalejat
174-st (71%), kes said sildenafiili platseebokontrollitud uuringu jooksul, säilitanud või parandanud
oma WHO funktsionaalset klassi 1 aasta pärast.
Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Revatioga läbi viidud uuringute tulemused
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga vastsündinutel (vt lõik 4.2 Kasutamine lastel).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Sildenafiil imendub kiiresti. Maksimaalne täheldatud plasmakontsentratsioon saabub suukaudsel
manustamisel tühja kõhuga 30…120 minutiga (keskmiselt 60 minutiga). Keskmine absoluutne
suukaudne biosaadavus on 41% (vahemikus 25…63%). Pärast sildenafiili suukaudset manustamist
kolm korda ööpäevas suurenevad AUC ja Cmax annustevahemikus 20…40 mg proportsionaalselt
annusega. Pärast suukaudse annuse 80 mg kolm korda päevas manustamist täheldati sildenafiili
plasmakontsentratsiooni suurenemist enam kui annusega proportsionaalselt. Arteriaalse
pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel oli sildenafiili biosaadavus pärast annuse 80 mg kolm korda
ööpäevas suukaudset manustamist keskmiselt 43% (90% usaldusintervalli puhul 27...60%) suurem
võrreldes väiksemate annustega.
Kui sildenafiili võetakse koos toiduga, väheneb imendumiskiirus: Tmax-i saabumise aeg hilineb
keskmiselt 60 minutit ja Cmax väheneb keskmiselt 29%, kuid imendumismäära see oluliselt ei
mõjutanud (AUC vähenes 11%).
Jaotumine
Sildenafiili keskmine jaotusruumala (Vss) tasakaalukontsentratsiooni staadiumis on 105 l, mis viitab
jaotumisele kudedesse. Pärast sildenafiili annuse 20 mg kolm korda päevas suukaudset manustamist
on sildenafiili keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon tasakaalustaadiumis umbes 113 ng/ml.
Sildenafiil ja selle peamine veres ringlev N-desmetüülmetaboliit on umbes 96% ulatuses seondunud
plasmavalkudega. Seondumine plasmavalkudega ei sõltu ravimi üldkontsentratsioonist.
Biotransformatsioon
Sildenafiil metaboliseeritakse peamiselt maksa mikrosomaalsete isoensüümide CYP3A4 (peamine
rada) ja CYP2C9 (vähemtähtis rada) kaudu. Peamine veres ringlev metaboliit tekib sildenafiili N16
desmetüülimise teel. Sellel metaboliidil on selektiivsuse profiil fosfodiesteraaside suhtes samasugune
kui sildenafiilil ja toime PDE5-le in vitro umbes 50% võrra nõrgem kui sildenafiilil.
N-desmetüülmetaboliit metaboliseerub omakorda terminaalse poolväärtusajaga umbes 4 tundi.
Arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel on N-desmetüülmetaboliidi
plasmakontsentratsioon umbes 72% sildenafiili omast, pärast 20 mg manustamist kolm korda
ööpäevas (36% sellest langeb sildenafiili farmakoloogilise toime arvele). Edasine toime efektiivsusele
on teadmata.
Eliminatsioon
Sildenafiili kogukeha kliirens on 41 l/h, mis annab terminaalse faasi poolväärtusajaks 3…5 tundi. Nii
suukaudse kui ka intravenoosse manustamise järgselt eritub sildenafiil peamiselt metaboliitidena
väljaheitega (umbes 80% manustatud suukaudsest annusest) ja vähemal määral uriiniga (umbes 13%
manustatud suukaudsest annusest).
Farmakokineetika erinevates patsiendigruppides
Eakad
Tervetel eakatel (65-aastased või vanemad) vabatahtlikel täheldati sildenafiili kliirensi vähenemist,
mille väljenduseks oli sildenafiili ja selle aktiivse N-desmetüülmetaboliidi umbes 90% võrra suurem
plasmakontsentratsioon kui noorematel (18…45-aastased) tervetel vabatahtlikel. Tingituna
verevalkudega seondumise ealistest iseärasustest oli vastava vaba sildenafiili plasmakontsentratsiooni
tõus umbes 40%.
Neerupuudulikkus
Kerge ja mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30…80 ml/min) vabatahtlikel ei täheldatud
sildenafiili ühekordse suukaudse annuse 50 mg manustamisel muutusi selle farmakokineetikas. Raske
neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) vabatahtlikel vähenes sildenafiili kliirens, mille
tulemuseks oli AUC ja Cmax-i keskmine suurenemine vastavalt 100% ja 88% võrreldes sama vanade
normaalse neerufunktsiooniga vabatahtlikega. Peale selle suurenesid raske neerukahjustusega isikute
N-desmetüülmetaboliidi AUC ja Cmax-i väärtused vastavalt 200% ja 79% võrreldes normaalse
neerufunktsiooniga isikutega.
Maksapuudulikkus
Kerge ja mõõduka maksatsirroosiga vabatahtlikel (Child-Pugh’ klass A ja B) vähenes sildenafiili
kliirens, mille tulemusena suurenes AUC (85%) ja Cmax (47%) võrreldes sama vanade
maksakahjustuseta vabatahtlikega. Peale selle suurenesid tsirroosiga isikutel N-desmetüülmetaboliidi
AUC ja Cmax-i väärtused vastavalt 154% ja 87% võrreldes normaalse maksafunktsiooniga isikutega.
Sildenafiili farmakokineetikat raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole uuritud.
Populatsiooni farmakokineetika
Arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel oli uuritud annustevahemikus 20…80 mg kolm
korda ööpäevas keskmine plasmakontsentratsioon tasakaalustaadiumis 20…50% suurem võrreldes
tervete vabatahtlikega. Cmin kahekordistus võrreldes tervete vabatahtlikega. Mõlemad leiud näitavad
arteriaalse pulmonaalhüpertensiooniga patsientidel sildenafiili väiksemat kliirensit ja/või suuremat
suukaudset biosaadavust võrreldes tervete vabatahtlikega.
Lapsed
Laste kliinilistes uuringutes osalenud patsientide farmakokineetilise profiili analüüsis on näidatud, et
kehakaal ennustab hästi ravimi ekspositsiooni lastel. Sildenafiili plasmakontsentratsiooni
poolväärtusaja väärtused olid vahemikus 4,2…4,4 tundi kehakaalu vahemiku 10…70 kg puhul ega
näidanud mingeid erinevusi, mis oleksid kliiniliselt olulised. Cmax oli pärast suukaudselt manustatud
üksikut 20 mg sildenafiili annust 49, 104 ja 165 ng/ml vastavalt 70, 20 ning 10 kg kaalunud
patsientidel. Cmax oli pärast suukaudselt manustatud üksikut 10 mg sildenafiili annust 24, 53 ja 85
ng/ml vastavalt 70, 20 ning 10 kg kaalunud patsientidel. Tmax oli umbes 1 tund ja peaaegu sõltumatu
kehakaalust.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Mittekliinilised ohutusandmed, mis on saadud konventsionaalsetest ohutusfarmakoloogia, korduva
manustamise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse potentsiaali,reproduktsiooni toksilisuse
ning arengu uuringutest, ei näita erilist ohtu inimesele.
Rottide järglastel, kes pre- ja postnataalselt said sildenafiili 60 mg/kg, täheldati pesakonna suuruse
vähenemist, järglaste väiksemat kehamassi 1. päeval ja 4-päevase elulemuse vähenemist
eksponeerituse juures, mis oli umbes 50 korda suurem kui oletatav eksponeeritus inimesel annusega
20 mg kolm korda ööpäevas. Mittekliinilistes uuringutes täheldati toimeid sellise eksponeerituse
juures, mida loeti inimese maksimaalsest eksponeeritusest palju suuremaks, mis näitab selle vähest
tähtsust kliinilisel kasutamisel.
Katseloomadel ei täheldatud kliinilise kasutamise suhtes võimaliku tähtsusega kõrvaltoimeid
kliiniliselt olulise ekspositsioonitaseme juures.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tabletisüdamik:
mikrokristalne tselluloos
kaltsiumvesinikfosfaat (veevaba)
kroskarmelloosnaatrium
magneesiumstearaat
Kilekate:
hüpromelloos
titaandioksiid (E171)
laktoosmonohüdraat
glütserooltriatsetaat
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
Tabletid: 5 aastat.
Valmis suukaudne suspensioon: Stabiilne kuni 28 päeva hoides külmkapis (2°C...8°C).
6.4 Säilitamise eritingimused
Tabletid: Hoida temperatuuril kuni 30ºC. Niiskuse eest kaitsmiseks säilitada originaalpakendis.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/alumiiniumist blisterpakendid, mis sisaldavad 90 tabletti.
90 tabletti karbis.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Hävitamiseks erinõuded puuduvad.
Kasutamine lastel
Vt lõik 4.2
Ettevalmistamata suukaudse suspensiooni valmistamine Revatio 20 mg õhukese
polümeerikattega tablettidest (lõplik kontsentratsioon 10 mg/ml)
Suukaudse suspensiooni valmistab apteeker käesoleva protseduuri kohaselt. Sel juhul piisab ravimist
patsiendile 28-päevase ravikuuri (1 ml annustusmaht, 10 mg annus) või 14-päevase ravikuuri (2 ml
annustusmaht, 20 mg annus) jaoks. Revatio suspensiooni valmistamisel Revatio 20 mg tablettidest
kasutatakse Ora-Sweet-i ja Ora-Plus-i lahusteid. Ora-Sweet ja Ora-Plus on Paddock Laboratoriesi
registreeritud kaubamärgid.
Valmistusjuhised apteekrile
1. Veenduge, et Ora-Sweet ja Ora-Plus on saavutanud toatemperatuuri.
2. Lugege välja 62 (kuuskümmend kaks) 20 mg Revatio tabletti.
3. Purustage uhmri ja nuia abil need 62 tabletti peeneks pulbriks, 2…10 tabletti korraga.
4. Mõõtke välja 30 ml Ora-Plus-i (hägune valge vedelik) ja laske õhumullidel hajuda.
5. Lisage osa eelmises punktis saadud (tavaliselt 15…20 ml) Ora-Plus-i uhmrisse ja segage paksu
homogeense pasta saamiseni. Vajaduse korral võib lisada rohkem Ora-Plus-i.
6. Võtke pasta jaoks merevaigukollasest klaasist või suure tihedusega polüetüleenist (HDPE)
pudel (mahuga ≥150 ml).
7. Loputage uhmrit ja nuia 4. punktist ülejäänud Ora-Plus-iga ja kallake loputusvedelik pudelisse,
et tagada kogu pasta sattumine pudelisse.
8. Mõõtke välja 90 ml Ora-Sweet-i (läbipaistev roosa vedelik) ja laske õhumullidel hajuda.
9. Kallake umbes pool 8. punktis saadud Ora-Sweet-i kogusest pudelisse, mis sisaldab ülaltoodud
juhiste järgi ettevalmistatud segu.
10. Sulgege pudel korgiga ja loksutage tugevalt vähemalt 30 sekundi jooksul.
11. Kallake allesjäänud Ora-Sweet pudelisse ja loksutage seda homogeense suspensiooni saamiseks
veel kord tugevalt vähemalt 30 sekundit.
12. Pange pudelile lisasilt hoiatusega: „Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on mõni
harvaesinev pärilik haigus, nagu fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või
sukraasi-isomaltaasi puudulikkus“. Lisasildil peab olema ka märge „Enne iga annustamist
loksutada tugevalt vähemalt 10 sekundit“. Lisage patsiendi nimi, annustamisjuhised,
kõlblikkusaeg ja ravimi nimetus.
13. Juhendage isikut, kes hakkab valmis lahust manustama, et allesjäänud materjal tuleb pärast ravi
lõppu hävitada. Selleks kleepige vastava juhisega lisasilt pudelile või lisage vastav märkus
apteegi juhistega sildile.
14. Kirjutage vastav kõlblikkusaeg lisasildile vastavalt säilitamistingimustele (vt lõik 6.3).
Kaaluge suspensiooni manustamist sobivalt gradueeritud suukaudse süstlaga vajaliku suspensiooni
mahu mõõtmiseks. Võimaluse korral märkige iga patsiendi jaoks süstlale mõõteastmik, mis vastab
sobivale annusele (1 ml või 2 ml).
Säilitamise eritingimused
Valmistatud suukaudse suspensiooni säilitusomadused merevaigukollasest klaasist ja HDPE-st
pudelites Oraplus-i/Orasweet-i lahustite kombinatsiooni kasutamisel on stabiilsed 28 päeva jooksul,
kui hoida neid külmikus temperatuuril 2°C…8ºC. Stabiilsusuuringuid ei ole läbi viidud ega
verifitseeritud muude lahustite ega pudelitüüpidega.
Lahustid
Oraplus (hägune valge vedelik) sisaldab puhastatud vett, mikrokristalset tselluloosi,
naatriumkarboksümetüültselluloosi, ksantaankummi, karrageeni, naatriumfosfaati, sidrunhapet,
vahuvastast emulsiooni ning säilitusainetena metüülparabeeni ja kaaliumsorbaati.
Orasweet (läbipaistev roosa vedelik) sisaldab puhastatud vett, sahharoosi, glütseriini, sorbitooli,
sidrunhapet ja naatriumfosfaati, maitseaineid ning säilitusainetena metüülparabeeni ja kaaliumsorbaati.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Pfizer Limited, Sandwich, Kent CT13 9NJ, Ühendkuningriik.
8. MÜÜGILOA NUMBER
EU/1/05/318/001
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 28. Oktoober 2005
Viimase müügiloa uuendamise kuupäev: 28. Oktoober 2010
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel