Quinapril/HCT Teva - Quinapril/HCT Teva ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Quinapril/HCT Teva, 10 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Quinapril/HCT Teva, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Quinapril/HCT Teva, 10 mg/12,5 mg:
Üks tablett sisaldab 10 mg kvinapriili (kvinapriilvesinikkloriidina) ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
Quinapril/HCT Teva, 20 mg/12,5 mg:
Üks tablett sisaldab 20 mg kvinapriili (kvinapriilvesinikkloriidina) ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
INN. Quinaprilum, hydrochlorothiazidum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.
Quinapril/HCT Teva, 10 mg/12,5 mg: Virsikuvärvi kaksikkumerad ovaalsed tabletid, mille ühele
küljele on sisse pressitud “10” ja mille mõlemal küljel on poolitusjoon.
Quinapril/HCT Teva, 20 mg/12,5 mg: Virsikuvärvi kaksikkumerad ovaalsed tabletid, mille ühele
küljele on sisse pressitud “20” ja mille mõlemal küljel on poolitusjoon.
Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti
võrdseteks annusteks jagamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon.
Fikseeritud kombinatsioon on näidustatud patsientidele, kellel kvinapriili monoteraapia ei taga piisavat
vererõhu kontrolli.


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Enne fikseeritud kombinatsiooni manustamist on soovitatav kohandada individuaalsete komponentide
annuseid. Kliinilise sobivuse korral võib kaaluda otsest üleminekut monoteraapialt fikseeritud
kombinatsioonile.

Suukaudne.
Tablett tuleb neelata alla koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasi veega).

Täiskasvanud
Üks kvinapriili/hüdroklorotiasiidi tablett tuleb võtta hommikul.
Tavaline säilitusannus on 10 mg kvinapriili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. Vajadusel võib annust
suurendada vähemalt 3-nädalaste intervallidega. Maksimaalne annus on 20 mg kvinapriili ja 25 mg
hüdroklorotiasiidi.

Eelnev diureetiline ravi
Pärast fikseeritud kombinatsiooni esimese annuse manustamist võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem patsientidel, kellel on vedelikumahu- ja/või soolapuudus eelneva diureetilise ravi tulemusel. Sellistel patsientidel tuleb diureetiline ravi katkestada 2 kuni 3 päeva enne ravi alustamist fikseeritud kombinatsiooniga. Kui see ei ole võimalik, tuleb ravi alustada 5 mg kvinapriili annusega monoteraapiana.
Neerukahjustusega patsiendid
Patsientidel, kellel on kreatiniini kliirens vahemikus 30 ja 60 ml/min tuleb erilise ettevaatusega kohandada üksikkomponentide annuseid eraldi, enne kui minnakse üle fikseeritud kombinatsioonile. Fikseeritud kombinatsiooni annust tuleb hoida nii väiksena kui võimalik.
Fikseeritud kombinatsioon on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens <30 ml/min) (vt lõik 4.3).
Eakad patsiendid
Eakatel patsientidel tuleb erilise ettevaatusega kohandada üksikkomponentide annuseid eraldi, enne kui minnakse üle fikseeritud kombinatsioonile. Fikseeritud kombinatsiooni annust tuleb hoida nii väiksena kui võimalik.
Kasutamine lastel
Efektiivsus ja ohutus kasutamisel lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Seetõttu ei ole kasutamine lastel ja noorukitel soovitatav.
4.3  Vastunäidustused 
-- Ülitundlikkus kvinapriili, ravimi ükskõik millise abiaine või teiste AKE inhibiitorite suhtes Ülitundlikkus hüdroklorotiasiidi või teiste sulfoonamiidi derivaatide suhtes 
- Anamneesis eelneva AKE inhibiitorraviga seotud angioödeem 
- Pärilik või idiopaatiline angioneurootiline ödeem 
- Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min) 
- Raske maksakahjustus 
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6) 
- Imetamine (vt lõik 4.6) 


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
Kvinapriil
Sümptomaatiline hüpotensioon
Tüsistumata hüpertensiivsetel patsientidel on harva täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni. Hüpertensiivsetel patsientidel, kes saavad kvinapriili esineb hüpotensiooni tõenäolisemalt, kui patsiendil on plasmamahupuudus nt diureetilise ravi, vähendatud soolasisaldusega dieedi, dialüüsi, kõhulahtisuse või oksendamise tulemusel või esineb raske reniinsõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilist hüpotensiooni on täheldatud patsientidel, kellel on südamepuudulikkus koos kaasneva neerupuudulikkusega või ilma. See esineb kõige tõenäolisemalt nendel patsientidel, kellel on südamepuudulikkuse raskem aste, millele viitavad lingudiureetikumide kasutamine suures annuses, hüponatreemia või funktsionaalne neerukahjustus. Patsientidel, kellel on suurenenud risk sümptomaatilise hüpotensiooni tekkeks, tuleb ravi alustamist ja annuse kohandamist hoolikalt jälgida. Sarnased kaalutlused kehtivad patsientidele, kellel on isheemiline südamehaigus või tserebrovaskulaarne haigus, kellel vererõhu ülemäärane langus võib viia müokardiinfarkti või tserebrovaskulaarse atakini.
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamavasse asendisse ja vajadusel manustada intravenoossel infusioonil füsioloogilist lahust. Mööduv hüpotensiivne vastus ei ole vastunäidustus järgmiste annuste manustamisele, mida saab manustada ilma raskusteta, kui vererõhk on veremahu suurenemise järel tõusnud.
Aordi ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Kvinapriili nagu teisi AKE inhibiitoreid tuleb mansutada ettevaatusega patsientidele, kellel on mitraalklapi stenoos ja vasaku vatsakese väljavoolutrakti obstruktsioon, nagu aordi stenoos või hüpertroofiline kardiomüopaatia. Hemodünaamiliselt olulistel juhtudel ei tohi fikseeritud kombinatsiooni manustada.
Neerufunktsiooni kahjustus
Neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleb kvinapriili algannus kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja siis vastavalt patsiendi ravivastusele. Nendel patsientidel kuulub rutiinne kaaliumitaseme ja kreatiniinisisalduse jälgimine kliinilise tavapraktika juurde.
Mõnedel bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru olemasolul neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda on ravitud angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega, on täheldatud suurenenud uureasisaldust veres ja suurenenud kreatiniini sisaldust seerumis, mis on tavaliselt olnud ravi katkestamisel pöörduvad. See on eriti tõenäoline neerupuudulikkusega patsientidel. Kui esineb lisaks renovaskulaarne hüpotensioon, esineb suurenenud risk raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve tingimustes väikeste annustega ja hoolika annuste kohandamisega. Kuna ravi diureetikumidega võib olla soodustavaks teguriks eelnevalt mainitule, tuleb diureetikumravi katkestada ja kvinapriilravi esimeste nädalate jooksul tuleb jälgida neerufunktsiooni. 
Mõnedel hüpertensiivsetel patsientidel, kellel ei ole ilmset eelnevalt olemasolevat neeruhaigust, on tekkinud vere uureasisalduse ja seerumi kreatiniinisisalduse suurenemised, mis on tavaliselt kerged ja mööduvad, eriti kui kvinapriili manustati samaaegselt diureetikumiga. See esineb tõenäolisemalt eelnevalt olemasoleva neerukahjustusega patsientidel. Vajalik võib olla annust vähendada ja/või diureetikum- ja/või kvinapriilravi katkestada.
Neeru transplantatsioon
Puudub kogemus kvinapriili manustamise kohta patsientidele, kellele on hiljuti siirdatud neer. Seetõttu ei ole kvinapriilravi nendele patsientidele soovitatav.
Hemodialüüsi saavad patsiendid
Patsientidel, kes on saanud dialüüsi kasutades suure läbitavusega dialüüsimembraane ja samaaegselt saanud ravi AKE inhibiitoriga, on teatatud anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Nendel patsientidel tuleb kaaluda teist tüüpi dialüüsimembraani või muu klassi hüpertensioonivastase ravimi kasutamist.
Ülitundlikkus/angioödeem
Patsientidel, keda on ravitud angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega, sh kvinapriiliga on harva teatatud näo, jäsemete, huulte, keele, häälekõri ja/või kõri angioödeemist. See võib esineda mistahes ajal kogu ravi jooksul. Sellistel juhtudel tuleb kvinapriilravi otsekohe kaktestada ja tuleb rakendada sobivat ravi ja jälgimist, et tagada sümptomite täielik lahenemine enne, kui patsient haiglast ära saadetakse. Isegi nendel juhtudel, kus on kaasatud vaid keele turse ilma respiratoorse distressita, võivad patsiendid vajada pikaajalist jälgimist, kuna ravist antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi piisata.
Väga harva on teatatud surmajuhtudest angioödeemi tõttu, millega kaasnes kõriturse või keele turse. Patsientidel, kellel on haaratud keel, häälekõri või kõri esineb tõenäoliselt hingamisteede obstruktsioon, eriti nendel, kellel on anamneesis hingamisteede kirurgiline operatsioon. Sellistel juhtudel tuleb koheselt manustada esmaabi. Selle hulka võib kuuluda adrenaliini manustamine ja/või hingamisteede vabana hoidmine. Patsient peab olema hoolika meditsiinilise järelevalve all, kuni on toimunud täielik ja püsiv sümptomite lahenemine.
Patsientidel, kellel on anamneesis angioödeem, mis ei olnud seotud AKE inhibiitorraviga, võib olla AKE inhibiitori kasutamise ajal suurenenud risk angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3).
Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesil
Harva on patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal dekstraansulfaadiga esinenud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid reaktsioone sai vältida, hoidudes ajutiselt AKE inhibiitorite manustamisest enne iga afereesi. 
Desensibilisatsioon
Mõnedel patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi (nt putukamürgiga) ajal on esinenud püsivaid anafülaktoidseid reaktsioone. Samadel patsientidel on neid reaktsioone välditud, kui AKE inhibiitorite manustamine ajutiselt katkestati, kuid need ilmnesid uuesti ravimi tahtmatul taasmanustamisel.
Maksapuudulikkus
Harva on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja progresseerub fulminantseks hepaatiliseks nekroosiks ja (mõnikord) surmaks. Selle sündroomi mehhanism ei ole selge. Patsiendid, kes saavad AKE inhibiitoreid ja kellel tekib ikterus või maksaensüümide aktiivsuse märkimisväärne tõus, peavad katkestama ravi AKE inhibiitoriga ja neid tuleb asjakohaselt jälgida.
Neutropeenia/agranulotsütoos
Patsientidel, kes saavad AKE inhibiitoreid on teatatud neutropeeniast/agranulotsütoosist, trombotsütopeeniast ja aneemiast. Patsientidel, kellel on normaalne neerufunktsioon ja puuduvad muud komplitseerivad tegurid, esineb neutropeeniat harva. Neutropeenia ja agranulotsütoos on pärast AKE inhibiitorravi katkestamist mööduvad. Kvinapriili tuleb erilise ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on vaskulaarne kollageenhaigus, kes saavad immunosupresseerivat ravi, ravi allopurinooli või prokaiinamiidiga või nende komplitseerivate tegurite kombinatsiooni, eriti kui eelnevalt esines neerufunktsiooni kahjustus. Mõnedel nendest patsientidest tekkisid rasked infektsioonid, mis mõnedel juhtudel ei allunud intensiivsele antibiootikumravile. Kui kvinapriili kasutatakse sellistel patsientidel,on soovitav jälgida valgete vereliblede arvu ja patsiente tuleb juhendada, et nad teataksid mistahes infektsiooni nähtudest.
Etnilised erinevused
Nagu teistel AKE inhibiitoritel, võib ka kvinapriilil olla vererõhku langetav toime mustanahalistel patsientidel vähem efektiivne, võrreldes mitte-mustanahaliste patsientidega tõenäoliselt madala reniini sisalduse suurema esinemissageduse tõttu mustanahaliste hüpertoonikute populatsioonis.
Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel on teatatud köhast. Iseloomult on köha mitteproduktiivne, psüiv ja laheneb pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitori poolt indutseeritud köhaga tuleb arvestada köha diferentsiaaldiagnostikas.
Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kellel teostatakse laiaulatuslikku kirurgilist operatsiooni või anesteesia ajal ainetega, mis põhjustavad hüpotensiooni, võib kvinapriil blokeerida angiotensiin II moodustumise sekundaarselt kompensatoorsele reniini vabanemisele. Kui tekib hüpotensioon ja arvatakse, et see on põhjustatud sellest mehhanismist, saab seda korrigeerida plasmamahu suurendamisega.
Hüperkaleemia
Mõnedel patsientidel, keda ravitakse AKE inhibiitoritega, sh kvinapriiliga, on täheldatud seerumi kaaliumisisalduse tõusu. Patsientide hulka, kellel on risk hüperkaleemia tekkeks kuuluvad need, kellel on neerupuudulikkus, suhkurtõbi või need, kes kasutavad samaaegselt kaaliumi säästvaid diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid või patsiendid, kes võtavad teisi ravimeid, mida seostatakse seerumi kaaliumisisalduse tõusuga (nt hepariin). Kui ülalmainitud ainete samaaegset kasutamist peetakse kohaseks, on soovitatav regulaarselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).
Diabeetilised patsiendid
Diabeetilistel patsientidel, keda ravitakse suukaudsete antidiabeetiliste ainete või insuliiniga tuleb glükeemilist kontrolli hoolikalt jälgida AKE inhibiitorravi esimese kuu jooksul (vt lõik 4.5).
Liitium
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ei ole soovitatav kasutada kombinatsioonis liitiumiga, kuna liitiumi toksilisus suureneb (vt lõik 4.5).
Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Patsiendid, kes plaanivad rasestuda tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on kindlakstehtud ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui AKE inhibiitorravi jätkamist peetakse oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Hüdroklorotiasiid
Neerukahjustus
Neeruhaigusega patsientidel võivad tiasiidid raskendada asoteemiat. Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel võivad areneda toimeaine kumulatiivsed toimed. Kui ilmneb neerufunktsiooni kahjustuse progresseerumine, millele viitab mittevalgulise lämmastiku sisalduse tõus, on vajalik ravi hoolikas ülehindamine, millega koos tuleb kaaluda diureetikumravi lõpetamist (vt lõik 4.3).
Maksakahjustus
Patsientidel, kellel on maksafunktsiooni kahjustus või progresseeruv maksahaigus tuleb tiasiide kasutada ettevaatusega, sest väiksed muutused vedeliku ja elektrolüütide tasakaalus võivad raskendada maksakoomat (vt lõik 4.3).
Ainevahetuse ja endokriinsed toimed
Tiasiidiravi võib kahjustada glükoositolerantsust. Diabeetilistel patsientidel võib olla vajalik kohandada insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ainete annust. Tiasiidiravi ajal võib manifesteeruda latentne suhkurtõbi.
Tiasiiddiureetikumi raviga on seostatud kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõusu. Teatud patsientidel, kes saavad tiasiidiravi, võib tekkida hüperurikeemia või süveneda podagra.
Toimed elektrolüütide tasakaalule
Nagu kõigi diureetikumravi saavate patsientide puhul, tuleb sobivate intervallidega määrata seerumi elektrolüütide sisaldust.
Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaalu häireid (hüpokaleemia, hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos). Vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häirete hoiatavateks nähtudeks on suukuivus, janu, nõrkus, letargia, uimasus, rahutus, lihasvalud või -krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired nagu iiveldus ja oksendamine. 
Kuigi hüpokaleemia või tekkida tiasiiddiureetikumide kasutamisel, võib samaaegne ravi kvinapriiliga vähendada diureetikumi poolt indutseeritud hüpokaleemiat. Risk hüpokaleemia tekkeks on suurim patsientidel, kellel on maksatsirroos, patsientidel, kellel on kiire diurees, patsientidel, kes saavad suu kaudu ebapiisavas koguses elektrolüüte ja patsientidel, kes saavad samaaegset ravi kortikosteroididega või AKTH (vt lõik 4.5).
Lahjendus-hüponatreemia võib tekkida ödematoossetel patsientidel kuuma ilmaga. Kloriidide puudus on üldiselt kerge ega vaja tavaliselt ravi.
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ja põhjustada vahelduvat ja kerget seerumi kaltsiumisisalduse tõusu, kui puuduvad teadaolevad kaltsiumi metabolismi mõjutavad haigused. Märkimisväärne hüperkaltseemia võib olla peidetud hüperparatüreoidismi tõenduseks. Tiasiidiravi tuleb katkestada enne kõrvalkilpnäärmete funktsiooni testide teostamist. On näidatud, et tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib viia hüpomagneseemia tekkeni. 
Muu
Ülitundlikkusreaktsioonid võivad esineda nii patsientidel, kellel on eelnevas anamneesis allergia või bronhiaalastma kui ilma vastava anamneesita patsientidel. Teatatud on süsteemse erütematoosse luupuse süvenemise või aktivatsiooni võimalusest.
Kvinapriil/hüdroklorotiasiid
Hüpokaleemia risk
AKE inhibiitori kombinatsioon tiasiiddiureetikumiga ei välista hüpokaleemia esinemist. Teostada tuleb regulaarset kaaliumitaseme jälgimist.
Liitium
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi ei ole soovitatav kasutada kombinatsioonis liitiumiga, kuna liitiumi toksilisus suureneb (vt lõik 4.5).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Kvinapriil
Tetratsükliinid
See ravimpreparaat sisaldab magneesiumi, mis moodustab tetratsükliinidega kelaatkompleksi, vähendades seeläbi nende imendumist. Kombinatsiooni tuleb vältida.
Kaaliumi säästvad diureetikumid või kaaliumilisandid
AKE inhibiitorid nõrgendavad diureetikumide poolt indutseeritud kaaliumi kadu. Kaaliumi säästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad võivad viia seerumi kaaliumisisalduse märkimisväärse tõusuni. Kui samaaegne kasutamine on näidustatud väljendunud hüpokaleemia tõttu, tuleb neid kasutada ettevaatusega ja jälgides sageli seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).
Diureetikumid (tiasiiidid või lingudiureetikumid)
Kui alustatakse ravi kvinapriiliga, võib eelnev ravi suures annuses diureetikumidega viia vedelikumahu puuduseni ja hüpotensiooni riskini (vt lõik 4.4). Hüpotensiivseid toimeid saab vähendada, katkestades ravi diureetikumiga, suurendades plasmamahtu või soola tarbimist või alustades ravi kvinapriili väikse annusega.
Teised antihüpertensiivsed ained
Nende ainete samaaegne kasutamine võib suurendada kvinapriili hüpotensiivseid toimeid. Samaaegne kasutamine koos nitroglütseriiniga ja teiste nitraatidega või teiste vasodilataatoritega võib vererõhku veelgi langetada.
Liitium
Liitiumi samaaegsel manustamisel koos AKE inhibiitoritega on teatatud mööduvast seerumi liitiumisisalduse ja toksilisuse suurenemisest. Kvinapriili ei ole soovitatav kasutada koos liitiumiga, kuid kui kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb teostada hoolikas seerumi liitiumisisalduse jälgimine (vt lõik 4.4).
Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid/narkootikumid
Teatud anesteetikumide, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne kasutamine koos AKE inhibiitoritega võib viia vererõhu täiendava languseni. Esineda võib posturaalset hüpotensiooni (vt lõik 4.4).
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sh atsetüülsalitsüülhape annuses ≥ 3 g
MSPVA-te krooniline manustamine võib vähendada AKE inhibiitori antihüpertensiivset toimet. MSPVA-d ja AKE inhibiitorid avaldavad aditiivset toimet seerumi kaaliumisisalduse suurendamisel ja võivad viia neerufunktsiooni halvenemiseni. Need toimed on tavaliselt pöörduvad. Harva võib esineda ägedat neerupuudulikkust, eriti patsientidel, kellel on neerufunktsiooni kahjustus, nagu eakad või dehüdreeritud patsiendid.
Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivset toimet.
Antidiabeetikumid
Epidemioloogilised uuringud on tähendanud, et AKE inhibiitorite ja antidiabeetiliste ravimite (insuliinid, suukaudsed hüpoglükeemilised ained) samaaegne manustamine võib suurendada vere glükoosisaldust langetavat toimet koos hüpoglükeemia riskiga. See fenomen näis kõige tõenäolisemalt esinevat kombineeritud ravi esimestel nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel. 
Antatsiidid
Antatsiidid võivad vähendada AKE inhibiitorite biosaadavust.
Alkohol
Alkohol suurendab AKE inhibiitorite hüpotensiivset toimet.
Hüdroklorotiasiid
Amfoteritsiin B (parenteraalne), karbenoksoloon, kortikosteroidid, kortikotropiin (AKTH) või stimuleeriva toimega lahtistid
Hüdroklorotiasiid võib intensiivistada elektrolüütide tasakaaluhäiret, eriti hüpokaleemiat.
Kaltsiumi soolad
Samaaegsel manustamisel koos tiasiiddiureetikumidega võib seerumis esineda suurenenud kaltsiumisisaldus kaltsiumi vähenenud eritumise tõttu.
Südameglükosiidid
Suurenenud digitaalise toksilisuse risk on seotud tiasiidi poolt indutseeritud hüpokaleemiaga.
Kolestüramiinvaik ja kolestipool
Samaaegsel manustamisel koos kolestüramiiniga on hüdroklorotiasiidi imendumine vähenenud 85% võrra ja manustamisel koos kolestipooliga 43% võrra. Neid aineid tuleb võtta mõnetunnise intervalliga.
Sulfoonamiid-diureetikumid
Sulfoonamiid-diureetikume ei tohi võtta 1 tund enne või 4 kuni 6 tundi pärast selle ravimi võtmist.
Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid (nt tubokurariinkloriid)
Nende ainete toimed võivad olla hüdroklorotiasiidi poolt tugevdatud.
Ravimid, mida seostatakse torsades de pointes’ tekkega
Hüpokaleemia riski tõttu tuleb rakendada ettevaatust, kui hüdroklorotiasiidi manustatakse samaaegselt ravimitega, mida seostatakse torsades de pointes’ tekkega, nt mõned antiarütmikumid, mõned antipsühhootikumid ja teised ravimid, mis teadaolevalt indutseerivad torsades de pointes’d.
Kvinapriili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon
Liitium
Diureetikumid võivad suurendada liitiumi toksilisuse riski ja suurendada veelgi juba suurenenud liitiumi toksilisuse riski kasutamisel koos AKE inhibiitoritega. Kvinapriili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni liitiumiga ei ole seetõttu soovitatav kasutada, ja kui kombinatsioon osutub vajalikuks, tuleb hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained
Kirjeldatud on, et koosmanustamisel avaldavad mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja AKE inhibiitorid aditiivset toimet seerumi kaaliumisisalduse tõusule, samas kui neerufunktsioon võib langeda. Need toimed on põhimõtteliselt pöörduvad.
Harva võib esineda ägedat neerupuudulikkust, eriti patsientidel, kellel on neerufunktsiooni kahjustus nagu eakad või dehüdreeritud patsiendid. MSPVA-te krooniline manustamine võib vähendada AKE inhibiitori antihüpertensiivset toimet. MSPVA-te manustamine võib vähendada tiasiiddiureetikumide diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet.
Trimetoprim
AKE inhibiitorite ja tiasiidide samaaegne kasutamine koos trimetoprimiga suurendab hüperkaleemia riski.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
AKE inhibiitoreid ei ole soovitatav kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AKE inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3. ja 4.4).
Tõendid epidemioloogilistest uuringutest teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega raseduse esimese trimestri jooksul ei ole lõplikud; siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Patsiendid, kes plaanivad rasestuda tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on kindlakstehtud ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui AKE inhibiitorravi jätkamist peetakse oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja sobivuse korral alustada alternatiivset ravi. Kokkupuude AKE inhibiitorraviga raseduse teisel ja kolmandal trimestril indutseerib teadaolevalt fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui kokkupuude AKE inhibiitoriga on toimunud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav teha neerufunktsiooni ja kolju ultraheliuuringud. Lapsi, kelle emad on võtnud AKE inhibiitoreid tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Kvinaprilaati, mis läbib platsentaarbarjääri, on eraldatud vastsündinu vereringest peritoneaaldialüüsi abil mõningase kliinilise kasuga ja teoreetiliselt saab seda eraldada ka vahetustransfusiooni abil.
Hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse ajal, eriti kasutamise kohta raseduse esimesel trimestril, on piiratud kogemused. Loomkatsed on ebapiisavad. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Lähtudes hüdroklorotiasiidi farmakoloogilisest toimemehhanismist võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril kahjustada fetoplatsentaarset perfusiooni ja võib põhjustada selliseid fetaalseid ja neonataalseid toimeid nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia. Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegse turse, rasedusaegse hüpertensiooni ega preeklampsia korral, kuna esineb risk plasmamahu vähenemiseks ja platsentaarseks hüpoperfusiooniks, omamata seejuures kasulikku toimet haiguse kulule. Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel naistel, välja arvatud harvad olukorrad, kus ühtki teist ravi ei saa kasutada.
Imetamine
Piiratud farmakokineetika andmed näiavad, et kvinapriil jõuab rinnapiima väga väikses kontsentratsioonis (vt lõik 5.2). Kuigi need kontsentratsioonid näivad olevat kliiniliselt ebaolulised, ei ole kvinapriili kasutamine imetamise ajal soovitatav enneaegsete imikute puhul ja esimeste nädalate jooksul pärast sünnitust, sest esineb hüpoteetiline risk kardiovaskulaarseteks ja renaalseteks toimeteks ning kuna puudub piisav kliiniline kogemus. Vanema lapse puhul võidakse kvinapriili kasutamist imetaval emal kaaluda, kui see ravi on vajalik emale ja last jälgitakse mistahes kõrvaltoime suhtes.
Hüdroklorotiasiid eritub inimese rinnapiima. Tiasiide, mida on manustatud imetavatele emadele rinnaga toitmise ajal on seostatud rinnapiima tekke vähenemise või isegi selle pärssimisega. Esineda võib ülitundlikkus sulfoonamiidist tuletatud ravimite suhtes, hüpokaleemia ja tuumaikterus.
Võimaluse tõttu tõsiste kõrvaltoimete tekkeks rinnaga toidetavatel imikutel tuleb langetada otsus, kas katkestada rinnaga toitmine või katkestada ravi, arvestades selle ravi olulisust emale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Quinapril/HCT Teva omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Sõiduki juhtimisel või masinatega töötamisel tuleb arvestada, et mõnikord esineb pearinglust või väsimust.

4.8 Kõrvaltoimed
Järgnevaid kõrvaltoimeid on täheldatud ravi ajal kvinapriili ja teiste AKE inhibiitoritega järgmiste esinemissagedustega: Väga sage ≥ 1/10 Sage ≥ 1/100 kuni < 1/10 Aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100 Harv ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000 Väga harv < 1/10 000 Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Kvinapriil
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: Trombotsütopeenia.
Harv: Agranulotsütoos.
Teadmata: Teiste AKE inhibiitorite puhul on teatatud hemoglobiini ja hematokriti väärtuste kergest

langusest. Ei saa välistada, et need tähelepanekud on grupispetsiifilised.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Teadmata:     Teatatud on seerumi kreatiniini ja uurea väärtuste mööduvast tõusust, eriti seoses samaaegse diureetilise raviga. Ei saa välistada, et need tähelepanekud on grupispetsiifilised.
Psühhiaatrilised häired
Sage: Unetus, väsimus, uimasus, rõhutud meeleolu.
Aeg-ajalt: Unehäired, närvilisus.
Harv: Depressioon, segasus.

Närvisüsteemi häired
Sage: Pearinglus, tasakaaluhäired, unisus.
Aeg-ajalt: Paresteesia, minestus.
Harv: Neuropaatia.

Silma kahjustused
Harv:     Amblüoopia, nägemishäired.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Harv:     Tinnitus.
Südame häired
Aeg-ajalt: Palpitatsioonid, tahhükardia, stenokardia, asüstoolia. Väga harv: Rütmihäired.
Vaskulaarsed häired
Sage:     Hüpotensioon.
Aeg-ajalt:     Vasodilatatsioon.
Väga harv:     Müokardiinfarkt või tserebrovaskulaarne atakk, võimalik, et sekundaarselt ülemäärasele vererõhu langusele riskigrupi patsientidel, Raynaud’ fenomen.
Teadmata:     Teiste AKE inhibiitorite puhul on teatatud vaskuliidist ja ei saa välistada, et see kõrvaltoime on grupispetsiifiline. 
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: Köha.
Harv: Bronhospasm, astma halvenemine, riniit.

Seedetrakti häired
Sage:  Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus. 
Aeg-ajalt:  Düspepsia, kõhuvalu, anoreksia, suukuivus, kõhupuhitus, seedehäired. 
Harv:  Maitsetundlikkuse muutused, kõhukinnisus, pankreatiit. 

Väga harv: Iileus, seedetrakti angioödeem.
Maksa ja sapiteede häired
Harv: Maksafunktsiooni häired. Väga harv: Hepatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:     Eksanteem, kihelus, urtikaaria, eksfoliatiivne dermatiit, liigne higistamine, alopeetsia,
valgustundlikkus.
Harv:     Pemfigus, psoriaasilaadne eksanteem.
Väga harv:     Multiformne erüteem, onühholüüs.
Raskete nahareaktsioonide korral tuleb ravi otsekohe lõpetada ja arstlik järelevalve on kohustuslik.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv:     Müalgia, artralgia, seljavalu.
Neerude ja kuseteede häired
Harv:     Neerufunktsiooni kahjustus, hüperkaleemia.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt:     Impotentsus.
Teadmata:     Teiste AKE inhibiitorite puhul on teatatud günekomastiast ja ei saa välistada, et see kõrvaltoime on grupispetsiifiline.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:     Peavalu, väsimus, valu rinnus.
Aeg-ajalt:     Asteenia.
Harv:     Angioödeem (näo, huulte, keele ja neelu tursega). Angioneurootilise turse esinemissagedus on suurenenud mustanahalistel patsientidel. Sündroom, mis hõlmab palaviku, serosiidi, vaskuliidi, artriidi, positiivse ANA tiitri, SR tõusu, eosinofiilia ja leukotsütoosi.
Hüdroklorotiasiid
Järgnevaid kõrvaltoimeid on täheldatud ravi ajal hüdroklorotiasiidiga järgmiste esinemissagedustega: Väga sage ≥ 1/10 Sage ≥ 1/100 kuni < 1/10 Aeg-ajalt ≥ 1/1000 kuni < 1/100 Harv ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000 Väga harv < 1/10 000 Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Infektsioonid ja infestatsioonid
Aeg-ajalt: Sialadeniit.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: Trombotsütopeenia.
Harv: Leukopeenia, luuüdi depressioon.
Väga harv: Neutropeenia/agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: Elektrolüütide tasakaalu häire (sh hüponatreemia ja hüpokaleemia), hüperurikeemia, hüperglükeemia, glükosuuria, kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõus. Aeg-ajalt: Anoreksia.
Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: Unehäired, depressioon. Harv: Rahutus.
Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt: Paresteesia, isu kaotus. Harv: Joobnud tunne.
Silma kahjustused
Harv: Ksantopsia, mööduv hägune nägemine.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: Peapööritus.
Südame häired
Aeg-ajalt: Posturaalne hüpotensioon, südame rütmihäired.
Vaskulaarsed häired
Harv: Nekrotiseeriv angiit (vaskuliit, naha vaskuliit).
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv: Respiratoorne distress (sh pneumoniit ja kopsuturse).
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: Mao ärritus, kõhulahtisus, kõhukinnisus. Harv: Pankreatiit.
Maksa ja sapiteede häired
Harv: Ikterus (intrahepaatiline kolestaatiline ikterus).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: Valgustundlikkusreaktsioonid, lööve, urtikaaria, anafülaktilised reaktsioonid, toksiline epidermaalne nekrolüüs. Väga harv: Kutaanse erütematoosse luupuse taolised reaktsioonid, kutaanse erütematoosse luupuse reaktivatsioon.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt: Lihasspasm.
Neerude ja kuseteede häired
Harv: Interstitsiaalne nefriit, neerufunktsiooni häire.
Üldised häired ja mansutamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt: Nõrkus. Harv: Palavik.

4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Üleannustamise sümptomid on suurenenud diurees, eletrolüütide tasakaalu häire, raske hüpotensioon, teadvuse depressioon (sh kooma), krambid, parees, südame rütmihäired, bradükardia, neerupuudulikkus.
Ravi
Kui manustamine oli hiljutine, tuleb rakendada meetmeid ennetamaks imendumist (nt maoloputus, absorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine 30 minuti jooksul pärast manustamist) ja kiirendamaks eliminatsiooni. Kui esineb hüpotensioon, tuleb patsient asetada šokiasendisse ja kiiresti tuleb manustada soola ja plasmamahu asendajaid. Kaaluda tuleb ravi angiotensiin II-ga. Bradükardiat või tugevaid vagaalseid reaktsioone tuleb ravida atropiini manustamise abil. Kaaluda võib südamestimulaatori kasutamist. Vajalik on pidevalt jälgida vee, elektrolüütide ja happe-aluse tasakaalu ning vere glükoosisisaldust. Hüpokaleemia korral on vajalik manustada kaaliumi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid, ATCkood: C09BA06
See ravim on kombinatsioonravim AKE inhibiitorist kvinapriil ja diureetikumist hüdroklorotiasiid. Nende toimeainete samaaegne manustamine langetab vererõhku suuremal määral kui kumbki komponent eraldi. Kvinapriil võib, sarnaselt teistele AKE inhibiitoritele, toimida vastupidiselt hüdroklorotiasiidile omase kaaliumi kao suhtes. 
Kvinapriil on eelravim, mis hüdrolüüsitakse plasmas ja kudedes aktiivseks metaboliidiks kvinaprilaadiks – tugevatoimeliseks pika toimega angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoriks. AKE katalüüsib angiotensiin I konversiooni angiotensiin II-ks, mis on tugevatoimeline vasokonstriktor. AKE inhibeerimine põhjustab angiotensiin II kontsetratsiooni langust ja aldosterooni sekretsiooni vähenemist. Tõenäoliselt inhibeeritakse ka bradükiniini metabolismi. Kliinilistes uuringutes on leitud, et kvinapriil ei oma toimet lipiididele ega oma negatiivset toimet glükoosi metabolismile. Hemodünaamilised mõõtmised on näidanud, et kvinapriili manustamine põhjustas perifeerse arteriaalse resistentsuse langust.
Üldiselt ei esine kliiniliselt olulisi muutusi neerude verevoolutuses ega glomerulaarfiltratsiooni kiiruses. Kvinaprilaat põhjustab vererõhu langust nii lamavas, istuvas kui püstises asendis. Maksimaalne toime saavutatakse soovitatud annuste juures 2 kuni 4 tunniga. Mõnedel patsientidel võib maksimaalse vererõhku langetava toime saavutamiseni kuluda 2 kuni 4 nädalat. Puuduvad andmed haigestumuse/suremuse kohta.
Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum ja antihüpertensiivne aine, mis suurendab plasmas reniini aktiivsust. See vähendab elektrolüütide tagasiimendumist distaalsetes neerutuubulites ja suurendab naatriumi, kloriidide, kaaliumi, magneesiumi, vesinikkarbonaatide ja vee eritumist. Kaltsiumi eritumine võib väheneda. Kvinapriili ja hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine põhjustab tugevama hüpotensiivse toime kui kumbki aine monoteraaapiana manustatult.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Kvinapriil
Aktiivse metaboliidi kvinaprilaadi biosaadavus on 30…40% suu kaudu manustatud kvinapriili annusest. Maksimaalsed plasmakontsentratsioonid saavutatakse ligikaudu 2 tunni pärast. Kvinapriili imendumist ei mõjuta samaaegne toidu manustamine, kuid toidu erakordselt suur rasvasisaldus võib biosaadavust vähendada. Ligikaudu 97% toimeainest seondub plasmavalkudega. Korduva manustamise korral on kvinaprilaadi poolväärtusaeg 3 tundi. Tasakaalukontsentratsioon saavutatakse 2…3 päevaga. Kvinaprilaat eritub peamiselt muutumatul kujul neerude kaudu. Kliirens on 220 ml/min.
Neerufunktsiooni häirega patsientidel on kvinaprilaadi poolväärtusaeg pikenenud ja plasmakontsentratsioonid on tõusnud. Raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on kvinaprilaadi kontsentratsioonid langenud kvinapriili hüdrolüüsi inhibeerimise tõttu.
Imetamine
Pärast ühekordse 20 mg kvinapriili suukaudse annuse manustamist kuuele imetavale naisele oli kvinapriili M/P (piima:plasma suhe) 0,12. Kvinapriili ei leitud enam piimast 4 tundi pärast manustamist. Kvinaprilaadi tase rinnapiimas oli kõigil ajahetkedel mittemääratav (< 5 μg/l). Hinnanguliselt saab rinnaga toidetav imik ligikaudu 1,6% kvinapriili kehakaalule kohandatud annusest emal.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi biosaadavus on 60…80%. Selle diureetiline toime ilmneb 2 tunni jooksul alates manustamisest, kusjuures maksimaalne toime ilmneb ligikaudu 4 tunni pärast. Toime püsib 6…12 tundi. Hüdroklorotiasiid eritub muutumatul kujul neerude kaudu. Selle keskmine plasma poolväärtusaeg on vahemikus 5 kuni 15 tundi.
Hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg on neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel pikenenud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Kombinatsiooni (kvinapriil/hüdroklorotiasiid) genotoksilisuse või kartsinogeensuse kohta ei ole uuringuid läbi viidud.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidel viitavad sellele, et kvinapriil ja/või hüdroklorotiasiid ei oma negatiivset toimet fertiilsusele ega reproduktsioonivõimekusele ega avalda tertogeenset toimet. AKE inhibiitoritel kui ravimiklassil on tõendatud fetotoksiline toime (põhjustab lootekahjustust ja/või –surma), kui neid on manustatud raseduse teisel või kolmandal trimestril.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Magneesiumkarbonaat, raske Kaltsiumvesinikfosfaat Povidoon K30 Krospovidoon (tüüp A) Magneesiumstearaat
Tableti kate
Hüpromelloos 3cP Hüproloos Titaandioksiid E171 Makrogool 400 Hüpromelloos 50 cP Kollane raudoksiid E172 Punane raudoksiid E172 Must raudoksiid E172

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Quinapril/HCT Teva, 10 mg/12,5 mg:
Polüamiid/alumiinium/PVC-alumiinium blister, mis sisaldab 10, 28, 30, 50, 100 ja 300 (10x30)
tabletti.
Quinapril/HCT Teva, 20 mg/12,5 mg:
Polüamiid/alumiinium/PVC-alumiinium blister, mis sisaldab 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 100 ja 300
(10x30) tabletti.
Haiglapakendid 50 ja 250 tabletiga.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V. Computerweg 10 3542 DR Utrecht Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Quinapril/HCT Teva, 10 mg/12,5 mg: 654509 Quinapril/HCT Teva, 20 mg/12,5 mg: 654409

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

02.11.2009

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2009.