Pioglitazone Actavis
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Pioglitazone Actavis 15 mg tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab 15 mg pioglitasooni (vesinikkloriidina).
INN. Pioglitazonum
Abiained:
Üks 15 mg tablett sisaldab 37,77 mg laktoosmonohüdraati (vt lõik 4.4).
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Tablett.
Tabletid on valged, ümmargused, lamedad, längus servadega, 5,5 mm läbimõõduga ja ühele küljele on
sisse graveeritud „TZ15“.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Pioglitasoon on näidustatud teise või kolmanda rea valikuna II tüüpi diabeedi raviks alljärgnevalt:
monoteraapiana
- täiskasvanud patsientidel (eelkõige ülekaalulistel patsientidel), kes ei ole kontrolli saavutanud
dieedi ja füüsilise koormusega ning kellele metformiin ei sobi vastunäidustuste või talumatuse tõttu.
- pioglitasoon on näidustatud ka kombinatsioonis insuliiniga II tüüpi diabeediga ebapiisava
glükeemilise insuliini kontrolliga täiskasvanud patsientidele, kellele metformiin ei ole sobilik
vastunäidustuse või talumatuse tõttu (vt lõik 4.4).
Peale ravi alustamist pioglitasooniga tuleb piisava ravivastuse hindamiseks (nt HbA1c langus)
patsienti jälgida 3...6 kuud. Patsientidel, kes ei ole näidanud piisavat ravivastust, tuleb pioglitasooni
kasutamine lõpetada. Pikaajalise raviga kaasnevaid võimalikke riske arvestades, peavad ravi määranud
arstid järgnevate tavapäraste visiitide käigus saama kinnitust, et pioglitasoon-ravist saadav toime püsib
(vt lõik 4.4).
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Pioglitasooni ravi algannus on 15 mg või 30 mg üks kord ööpäevas. Algannust võib järk-järgult
suurendada kuni annuseni 45 mg ööpäevas.
Kombinatsioonis insuliiniga, võib insuliini annustamist pioglitasooni ravi alustamisel jätkata. Kui
patsiendid teatavad hüpoglükeemiast, tuleks insuliini annust vähendada.
Patsientide eripopulatsioonid
Eakad
Eakate puhul ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 5.2). Arstid peavad alustama ravi väikseima
saadaoleva annusega ja annust järk-järgult suurendama, eriti kui pioglitasooni kasutatakse koos
insuliiniga (vt lõik 4.4 „Vedelikupeetus ja südamepuudulikkus“).
Neerupuudulikkus
Annuse korrigeerimine neerukahjustusega patsientidel ei ole vajalik (kreatiniini kliirens >4 ml/min)
(vt lõik 5.2). Puuduvad andmed dialüüsi vajavate patsientide kohta, mistõttu neil tuleb pioglitasooni
kasutamist vältida.
Maksakahjustusega patsiendid
Pioglitasooni ei tohi kasutada maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Lapsed
Pioglitasooni ohutust ja efektiivsust ei ole tõestatud lastel ja alla 18–aastastel noorukitel.
Andmed puuduvad.
Manustamisviis
Pioglitasooni tablette manustatakse suukaudselt üks kord päevas koos toiduga või ilma. Tabletid tuleb
neelata alla koos klaasitäie veega.
4.3 Vastunäidustused
Pioglitasoon on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb:
- ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes
- olemasolev südamepuudulikkus või anamneesis südamepuudulikkus (NYHA I kuni IV klass)
- maksakahjustus
- diabeetiline ketoatsidoos’
- olemasolev kusepõievähk või anamneesis esinev kusepõievähk
- selgitamata põhjusega makrohematuuria.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Vedelikupeetus ja südamepuudulikkus
Pioglitasoon võib põhjustada vedelikupeetust, mis võib esile kutsuda või süvendada
südamepuudulikkust. Vähemalt ühe südamepaispuudulikkuse (nt eelnev müokardi infarkt või
sümptomaatiline koronaartõbi eakatel) riskifaktoriga patsientide ravimisel, peaksid arstid patsientidel
ravi alustama väikseima võimaliku annusega ning annust tuleks suurendada järk-järgult. Patsientidel
tuleb jälgida südamepuudulikkuse sümptomeid, kaalutõusu või turseid, eriti neil, kel esineb kardiaalse
reservi vähenemine. Pioglitasooni kasutamisel koos insuliiniga või kui pioglitasooni kasutati
südamepuudulikkuse anamneesiga patsientidel, on turustamise järgselt teatatud südamepuudulikkuse
juhtudest. Kui pioglitasooni kasutatakse kombinatsioonis insuliiniga tuleb patsiente jälgida
südamepuudulikkuse sümptomite - kehakaalutõusu ja tursete suhtes. Kuna insuliin ja pioglitasoon on
seotud vedeliku peetusega, siis nende üheaegne manustamine võib suurendada tursete tekke ohtu.
Pioglitasooni kasutamine tuleb katkestada, kui tekib kardiaalse staatuse halvenemine.
II tüüpi diabeediga ja eelneva makrovaskulaarse haigusega üle 75 aastaste patsientide seas viidi läbi
kardiovaskulaarseid kaugtulemusi hindav pioglitasooni uuring. Pioglitasoon või platseebo lisati kuni
3,5 aastaks antidiabeetilisele ja kardiovaskulaarsele ravile. Selles uuringus suurenes
südamepuudulikkuse teadete arv, siiski ei viinud see antud uuringus suremuse tõusule.
Eakad
Kombineeritud kasutamisel insuliiniga tuleks eakate patsientide ravis olla ettevaatlik, kuna suureneb
risk raske südamepuudulikkuse tekkeks.
Vanusega seonduvaid riske (eriti kusepõievähk, luumurrud ja südamepuudulikkus) arvestades, tuleb
eakatel nii enne ravi kui ka selle ajal hoolikalt hinnata kasu-riski suhet.
Kusepõie vähk
Kusepõievähi juhtudest teatati pioglitasooni kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüsides (19
juhul 12506’st patsiendist, 0,15 %) sagedamini kui kontrollgruppides (7 juhul 10212’st patsiendist,
0,07 %) HR=2,64 % (95 % CI-1.11-6,31, P=0,029). Pärast nende patsientide välja arvamist uuringust,
kes olid põievähi diagnoosimise ajaks saanud uuringuravimit alla aasta, oli juhtude arv pioglitasooni
grupis 7 (0,06%) ja kontrollgrupis 2 (0,02%). Saadaolevad epidemioloogilised andmed näitavad
pioglitasooniga ravitavatel diabeetikutel kerget kusepõievähi tekke riski, eriti kui ravi kestab pikka
aega ja suurtes kumulatiivsetes annustes. Ka lühiajalisel ravil ei saa seda võimalust välistada.
Enne pioglitasoonravi alustamist tuleb hinnata põievähi riskifaktorite olemasolu (riskide hulka
kuuluvad vanus, anamneesis suitsetamine, mõnede paiksete või kemoterapeutiliste ravimite
kasutamine, nt tsüklofosfamiid või vaagnapiirkonna varasem kiiritusravi). Mistahes etioloogiaga
makrohematuuriat tuleb enne pioglitasoon-ravi algust uurida.
Patsientidele tuleb soovitada koheselt pöörduda arsti poole, kui nad ravi ajal täheldavad
makrohematuuria või muude sümptomite teket, nt düsuuria või uriinipakitsus.
Maksafunktsiooni jälgimine
Müügijärgselt on harva teatatud maksarakkude funktsioonihäiretest (vt lõik 4.8). Seetõttu on
soovitatav pioglitasoonravi saavatel patsientidel periooditi maksaensüüme jälgida. Maksaensüüme
tuleb määrata kõikidel patsientidel enne pioglitasoonravi määramist. Pioglitasoonravi ei tohi alustada
neil patsientidel, kellel maksaensüümi väärtused on tõusnud (ALAT > 2,5 korda üle normi) või esineb
mõni muu maksahaigusele viitav näitaja.
Määratud pioglitasoonravi korral oleks soovitatav maksaensüüme kontrollida perioodiliselt, olenevalt
kliinilisest vajadusest. Kui pioglitasoonravi ajal tõusevad ALAT väärtused 3 korda üle normväärtuse,
tuleb maksaensüümi väärtusi taaskontrollida nii ruttu kui võimalik. Kui ALAT väärtused püsivad > 3
korda üle normväärtuse, tuleb ravi lõpetada. Kui patsiendil tekivad maksafunktsiooni häirele viitavad
sümptomid nagu iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, väsimus, isutus ja/või tume uriin, tuleb kontrollida
maksaensüüme. Kliiniline otsus pioglitasooniga ravi jätkamise osas tuleb teha laboratoorsetele
näitajatele toetudes. Ikteruse esinemisel tuleb ravimpreparaadi kasutamine lõpetada.
Kehakaalu tõus
Kliinilistes uuringutes esines pioglitasoonravi korral annusega seotud kehakaalu tõus, mis võib olla
põhjustatud rasvade kumuleerumisest ja mõnedel juhtudel vedeliku retentsioonist. Mõnedel juhtudel
võib kaalutõus olla südamepuudulikkuse sümptomiks, mistõttu kaalu tuleb tähelepanelikult jälgida.
Diabeedi ravi osaks on ka toitumise jälgimine. Patsiendid peaksid täpselt jälgima dieedi kaloraaži.
Hematoloogia
Pioglitasoonravi korral esines hemoglobiinisisalduse kerge vähenemine (4% suhteline vähenemine) ja
hematokriti vähenemine (4,1% suhteline vähenemine), mis on kooskõlas hemodilutsiooniga.
Võrdlevates kontrolluuringutes pioglitasooniga esinesid sarnased muutused metformiiniga
(hemoglobiini 3...4% ja hematokriti 3,6...4,1% suhteline langus) ja vähemal määral sulfonüüluureaga
ja insuliiniga (hemoglobiini 1...2% ja hematokriti 1...3,2% suhteline langus) ravitud patsientidel.
Hüpoglükeemia
Suurenenud insuliini tundlikkuse tagajärjel on kahekordse või kolmekordse suukaudse ravi jooksul
sulfonüüluureatega või kahekordse ravi jooksul insuliiniga pioglitasooni saavatel patsientidel oht
annusest tingitud hüpoglükeemia tekkimisele ja vajalikuks võib osutuda sulfonüüluurea või insuliini
annuse vähendamine.
Silma kahjustused
Turustusjärgselt on tiasolidiindioonide sh pioglitasooni kasutamisel teatatud diabeetilise makulaarse
ödeemi esmakordsest tekkest või süvenemisest koos vähenenud nägemisteravusega. Paljud nendest
patsientidest teatasid samaaegselt perifeersest ödeemist. Pole selge, kas pioglitasooni ja makulaarse
ödeemi vahel on otsest seost, kuid ravimit väljakirjutanud arstid peaksid olema valvsad makulaarse
ödeemi tekkimise võimaluse suhtes, kui patsient teatab nägemisteravuse häiretest; ning tuleks kaaluda
suunamist silmaarsti konsultatsioonile.
Teised
Üle 8100 pioglitasooniga ravitud ja 7400 võrdlusravimiga ravitud patsiendiga läbiviidud
randomiseeritud, kontrollitud, topelt-pimedad, kuni 3,5 aastat kestnud kliinilised uuringud näitasid
naistel suurenenud luumurdude esinemissageduse riski ühises luumurru kõrvaltoimete analüüsis.
Luumurde esines 2,6% pioglitasooni saanud naistel, võrreldes 1,7% võrdlusravimit saanud naistega.
Pioglitasooniga ravitud meestel (1,3%) luumurdude esinemissageduse suurenemist võrreldes
võrdlusravimiga (1,5%) ei täheldatud.
Luumurdude kalkuleeritud esinemissagedus oli 1,9 murdu 100 patsiendiaasta kohta pioglitasooniga
ravitud naistel ja 1,1 juhtu 100 patsiendiaasta kohta võrdlusravimiga ravitud naistel. Seega on selles
pioglitasooni andmekogumis luumurdude risk naistel kõrgem 0,8 murru võrra 100 patsiendiaasta
kohta.
3,5 aastat kestnud kardiovaskulaarse riski hindamise PRO-aktiivses uuringus esines 44/870 juhtu
(5,1%; 1,0 murdu 100 patsiendiaasta kohta) pioglitasooniga ravitud naistel, võrreldes 23/905 juhtu
(2,5%; 0,5 murdu 100 patsiendiaasta kohta) võrdlusravimiga ravitud naistel. Pioglitasooniga ravitud
meestel (1,7%) võrreldes võrdlusravimiga (2,1%) luumurdude esinemissageduse suurenemist ei
täheldatud.
Pioglitasooniga ravitavatel naistel tuleks pikaajalise ravi korral arvesse võtta luumurdude esinemise
riski.
Insuliini toime suurendamise tagajärjel võib pioglitasoonravi põhjustada polütsüstilise munasarja
sündroomiga patsientidel ovulatsiooni. Nendel patsientidel esineb rasestumise oht. Patsiendid peaksid
olema teadlikud võimalikust rasestumisest ning kui patsient soovib rasestuda või kui rasestumine on
toimunud, tuleb ravi lõpetada (vt lõik 4.6).
Pioglitasooni tuleks ettevaatusega kasutada samaaegsel manustamisel tsütokroomi P450 2C8
inhibiitoritega (nt gemfibrosiil) või indutseerijatega (nt rifampitsiin). Veresuhkru tasemeid tuleks
hoolikalt jälgida. Arvesse tuleks võtta pioglitasooni annuse kohandamist soovitatud annustamise
piirides või muutuseid diabeedi ravis (vt lõik 4.5).
Pioglitazone Actavis tabletid sisaldavad laktoosmonohüdraati ja seetõttu ei tohiks neid manustada
patsientidele, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosigalaktoosi
malabsorptsioon.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoime uuringud on näidanud, et pioglitasoon ei mõjuta oluliselt digoksiini, varfariini,
fenprokumooni ja metformiini farmakokineetikat ega farmakodünaamikat. Pioglitasooni
koosmanustamine sulfonüüluureaga ei mõjuta sulfonüüluurea farmakokineetikat. Inimuuringud ei
näita tsütokroom P450 peamiste alatüüpide 1A, 2C8/9 ega 3A4 induktsiooni. In vitro uuringud ei ole
näidanud ühegi tsütokroom P450 alatüübi inhibitsiooni. Seega ei ole oodata mingeid koostoimeid
nende ensüümide poolt metaboliseeritavate ainetega, nt suukaudsete kontratseptiivide, tsüklosporiini,
kaltsiumikanali blokaatorite ja HMG-CoA reduktaasi inhibiitoritega.
On teada, et pioglitasooni ja gemfibrosiili (tsütokroom P4502C8 inhibiitor) samaaegne manustamine
toob kaasa pioglitasooni kontsentratsioonikõvera aluse pindala kolmekordse suurenemise. Kuna esineb
potentsiaalne tõus annusega seotud kõrvaltoimetes, võib gemfibrosiili samaaegsel manustamisel
osutuda vajalikuks pioglitasooni annuse vähendamine. Veresuhkru tasemeid tuleks täpselt jälgida (vt
lõik 4.4). On teada, et pioglitasooni samaegne manustamine rifampitsiiniga (tsütokroom P4502C8
indutseerija) toob kaasa pioglitasooni kontsentratsioonikõvera aluse pindala vähenemise 54% võrra.
Rifampitsiini samaaegsel manustamisel võib osutuda vajalikuks pioglitasooni annuse suurendamine.
Veresuhkru tasemeid tuleks täpselt jälgida (vt lõik 4.4).
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Puuduvad piisavad andmed, et otsustada pioglitasooni ohutuse üle raseduse ajal. Pioglitasooniga
läbiviidud loomuuringutes ilmnes loote kasvu pidurdumine. See tulenes pioglitasooni omadusest
vähendada raseduse ajal esinevat hüperinsulineemiat ja suurenenud insuliiniresistentsust emal,
vähendades seeläbi metaboolsete substraatide kasutamist loote kasvuks. Selle mehhanismi tähtsus
inimesel ei ole selge ning pioglitasooni ei tohi raseduse ajal kasutada.
Imetamine
Lakteerivate rottide piimast on leitud pioglitasooni. Ei ole teada, kas pioglitasoon imendub inimese
rinnapiima. Seetõttu ei tohi pioglitasooni määrata imetavatele naistele.
Fertiilsus
Loomkatsete fertiilsuse uuringutes ei esinenud mõju paaritumisele, viljastumisele ega fertiilsuse
indeksile.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Pioglitazone Actavis puhul ei ole täheldatud mingeid toimeid autojuhtimise ja masinate käsitsemise
võimele või toimed on olnud ebaolulised. Siiski peaks nägemishäiretega patsiendid olema
autojuhtimisel või masinate käsitsemisel ettevaatlikud.
4.8 Kõrvaltoimed
Allpool on loetletud (MedDRA poolt soovitatud termineid kasutades) organsüsteemi klasside ja
absoluutse esinemissageduse järgi kõrvaltoimed, mida on registreeritud topelt-pimedates uuringutes
pioglitasooni saavatel patsientidel sagedamini kui platseebo korral (>0,5%) ja sagedamini kui
üksikjuhtudel. Esinemissagedused on määratletud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni
1/1 000 kuni 1/10 000 kuni <1/1 000); väga harv (<1/10 000);
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on
kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras.
teadmata teadmata teadmata teadmata teadmata
1 Nägemishäired esinevad peamiselt ravi varajases staadiumis ning need on seotud vere
glükoositaseme muutustega, mis tingivad ajutisi läätse elastsuse ja refraktsiooniindeksi muutusi, nagu
on täheldatud ka teiste hüpoglükeemilise toimega ravimite korral.
2Kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati turseid 6-9% patsientidest, keda raviti pioglitasooniga
ühe aasta jooksul. Tursete esinemissagedus, võrreldes kontrollgrupiga (sulfonüüluurea, metformiin),
oli 2-5%. Tavaliselt täheldati kergeid või mõõdukaid turseid, mis ei vajanud ravi lõpetamist.
3 Kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldatud südamepuudulikkuse esinemissagedus oli samasugune
nagu platseebo, metformiini ja sulfonüüluurea grupis, kuid tõusis kombinatsioonis insuliiniga.
Kaugtulemusi hindavas uuringus eelneva makrovaskulaarse haigusega patsientidel oli
südamepuudulikkuse juhtude esinemissagedus 1,6% kõrgem pioglitasooniga, võrreldes platseeboga,
kui see lisati insuliini sisaldavale ravile. Siiski ei viinud see suremuse tõusule. Südamepuudulikkust on
pioglitasoonil müügijärgselt täheldatud harva, kuid sagedamini, kui pioglitasooni kasutati
kombinatsioonis insuliiniga või patsientidel, kel oli anamneesis südamepuudulikkus.
4 Luumurdude kõrvaltoimete teadete põhjal viidi läbi ühisanalüüs randomiseeritud, võrdlusravimiga
kontrollitud, topelt-pimedad kuni 3,5 aastat kestnud kliinilised uuringud, mis hõlmasid 8100
pioglitasooniga ravitud patsiendigrupi ja 7400 võrdlusravimiga ravitud patsiendigrupi. Suurem
murdude esinemissagedus oli pioglitasooni saanud naistel (2,6%), võrreldes võrdlusravimiga (1,7%).
Pioglitasooniga ravitud meestel (1,3%) murdude esinemissageduse suurenemist, võrreldes
võrdlusravimiga (1,5%) ei täheldatud.
3,5 aastat kestnud PRO-aktiivses uuringus esines pioglitasooniga ravitud naispatsientidel murde
sagedusega 44/780 (5,1%), võrreldes võrdlusravimiga ravitud naispatsientidel esinenud sagedusega
23/905 (2,5%). Pioglitasooniga ravitud meestel (1,7%) murdude esinemissageduse suurenemist,
võrreldes võrdlusravimiga (2,1%) ei täheldatud.
5 Aktiivsetes võrdlevates kontrolluuringutes, kus pioglitasooni anti monoteraapiana, tõusis kehakaal
keskmiselt 2-3 kg ühe aasta jooksul. See on sarnane sulfonüüluurea aktiivsele võrdlusgrupile.
Kombineeritud uuringutes, kus pioglitasoonile lisati metformiini, oli keskmiseks kaalutõusuks 1,5 kg
ühe aasta jooksul ning sulfonüüluurea lisamisel 2,8 kg. Uuringu rühmas, kus metformiinile oli lisatud
sulfonüüluurea, tõusis kehakaal keskmiselt 1,3 kg ja kui sulfonüüluureale oli lisatud metformiin,
langes kehakaal keskmiselt 1,0 kg.
6 Pioglitasooniga läbiviidud kliinilistes uuringutes esines ALAT aktiivsuse tõusu enam kui kolm korda
üle normi ülemise piiri sama palju kui platseebo korral, kuid vähem kui metformiini või
sulfonüüluurea kontrollgrupis. Maksaensüümide keskmised väärtused pioglitasoonravi korral
vähenesid. Müügijärgselt on harva teatatud maksaensüümide aktiivsuse tõusust ja hepatotsellulaarsest
funktsioonihäirest. Kuigi väga harva on teatatud letaalsest lõppest, pole põhjuslikku seost avastatud.
4.9 Üleannustamine
Kliinilistes uuringutes on patsiendid võtnud pioglitasooni suuremates annustes kui soovitatav
maksimaalannus 45 mg ööpäevas. Maksimaalne teadaolev annus on olnud 120 mg ööpäevas nelja
päeva jooksul, millele järgnes annuse 180 mg ööpäevas manustamine seitsme päeva jooksul, ning
sellega ei kaasnenud mingeid kliinilisi sümptomeid.
Sulfonüüluurea või insuliiniga kombinatsioonis võib esineda hüpoglükeemiat. Üleannustamise puhul
tuleb rakendada sümptomaatilisi ja üldtoetavaid meetmeid.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Diabeedi ravimid, suukaudsed veresuhkru taset alandavad ravimid v.a
insuliin; ATC-kood: A10BG03.
Pioglitasooni toime tulemuseks on insuliiniresistentsuse vähenemine. Pioglitasoon näib toimivat
rakutuuma spetsiifiliste retseptorite (peroksisoomi proliferatsiooni aktiveerivate gammaretseptorite)
aktivatsiooni kaudu, mille tagajärjel tõusis loomadel maksa-, rasva- ja skeletilihasrakkude
insuliinitundlikkus. On tõestatud, et pioglitasoonravi vähendab glükoosi väljastamist maksast ning
suurendab insuliiniresistentsuse korral glükoosi perifeerset jaotumist.
II tüüpi diabeediga patsientidel paraneb glükeemiline kontroll nii söögieelselt kui täiskõhu seisundis.
Glükeemilise kontrolli paranemisega kaasneb insuliini kontsentratsioonide vähenemine plasmas nii
söögieelselt kui täiskõhu seisundis. Pioglitasooni ja gliklasiidi monoteraapiat võrdlevat kliinilist
uuringut pikendati kahe aastani, määramaks ravi ebaõnnestumiseni kuluvat aega (selle näitajaks oli
HbA1c ≥ 8,0% pärast esimest kuut ravikuud). Kaplani-Meieri analüüs näitas, et gliklasiidiga
ebaõnnestub ravi varem kui pioglitasooniga. Kahe aasta pärast püsis glükeemiline kontroll (näitajaks
oli HbA1c < 8,0%) 69%-l pioglitasooniga ravitud ja 50%-l gliklasiidiga ravitud patsientidest. 2-aastases
uuringus, milles võrreldi pioglitasooni ja gliklasiidi, lisatuna metformiinile, oli glükeemiline kontroll,
mida mõõdeti HbA1c keskmise muutusena algväärtusest, ühe aasta pärast mõlema ravigrupi puhul
samasugune. HbA1c halvenemise kiirus teisel aastal oli pioglitasooni korral väiksem kui gliklasiidiga.
Platseeboga kontrollitud uuringus randomiseeriti ebaadekvaatse glükeemilise kontrolliga patsiendid
hoolimata kolme kuulisest insuliini optimiseerimisest 12 kuuks pioglitasooni või platseebo grupile.
Pioglitasooni saanud patsientidel oli keskmine HbA1c vähenemine 0,45%, võrreldes nendega, kes
jätkasid ainult insuliiniga ning insuliini annuse vähenemine pioglitasooniga ravitud grupis.
HOMA analüüs näitab, et pioglitasoon parandab beeta-rakkude funktsiooni ning tõstab
insuliinitundlikkust. Kaheaastased kliinilised uuringud on tõestanud selle toime püsimist.
Üheaastastes kliinilistes uuringutes kutsus pioglitasoon järjekindlalt esile albumiini/kreatiniini suhte
statistiliselt olulise vähenemise, võrreldes ravieelsega.
Pioglitasooni toimet (45 mg monoteraapia võrdlus platseeboga) uuriti 18-nädalases väikses uuringus II
tüüpi diabeedihaigetel. Pioglitasooni seostati olulise kehakaalu tõusuga. Vistseraalne rasv vähenes
oluliselt, samal ajal kui kõhuvälise rasvkoe hulk tõusis. Pioglitasooni poolt keharasvade jaotumisele
avaldatava toimega kaasneb insuliinitundlikkuse paranemine. Enamustes kliinilistes uuringutes
vähenes plasma üldine triglütseriidide ja vabade rasvhapete tase ning tõusis HDL-kolesterooli tase,
võrreldes platseeboga, ning LDL-kolesterooli taseme märkimisväärsed muutused olid väikesed kuid
kliiniliselt vähetähtsad.
Kuni kaheaastase kestusega kliinilistes uuringutes vähendas pioglitasoon plasma üldist triglütseriidide
ja vabade rasvhapete taset ning suurendas HDL-kolesterooli taset olulisemal määral kui platseebo,
metformiin või gliklasiid. Pioglitasoon ei põhjustanud LDL-kolesterooli taseme statistiliselt olulist
tõusu, võrreldes platseeboga, kuid metformiini ja gliklasiidiga täheldati selle langust. 20-nädalase
kestusega uuringus täheldati, et pioglitasoon vähendab triglütseriidide taset tühja kõhu seisundis ning
ka söömisjärgset hüpertriglütserideemiat, kuna toimib nii imendunud kui maksas sünteesitud
triglütseriididele. Need toimed ei olenenud pioglitasooni toimest veresuhkru tasemele ning erinesid
statistiliselt olulisel määral glibenklamiidi toimetest.
PRO aktiivses kardiovaskulaarses kaugtulemusi hindavas uuringus randomiseeriti 5238 diabeediga ja
eelneva makrovaskulaarse haigusega patsienti lisaks antidiabeetilisele ja kardiovaskulaarsele ravile
kuni 3,5 aastaks pioglitasooni grupile või platseebo grupile. Uuringus osalenute keskmine vanus oli 62
aastat ja keskmiselt oli neil diabeet olnud 9,5 aastat. Ligikaudu üks kolmandik patsientidest sai
insuliini kombinatsioonis metformiini ja/või sulfonüüluureaga. Väljavalitud patsientidel pidi olema
olnud üks või rohkem järgmistest seisunditest: müokardiinfarkt, insult, perkutaanne südame
interventsioon või pärgarteri šunteerimise (bypass) operatsioon, akuutne koronaarsündroom,
koronaartõbi või perifeerne arteri obstruktsioon. Ligi pooltel patsientidest oli eelnevalt olnud
müokardiinfarkt ja umbes 20% oli olnud insult. Ligikaudu pooltel populatsioonist oli anamneesis
vähemalt kaks kardiovaskulaarset haigestumist. Peaaegu kõik osalenutest (95%) said
kardiovaskulaarseid ravimpreparaate (beetablokaatoreid, AKE inhibiitoreid, angiotensiini II
inhibiitoreid, kaltsiumikanali blokaatoreid, nitraate, diureetikume, aspiriini, statiine, fibraate).
Kuigi uuringu käigus ei leitud suremuse, mitte-fataalse müokardiinfarkti, insuldi, akuutse
koronaarsündroomi, jala amputeerimise, südame revaskularisatsiooni, jala revaskularisatsiooni
esinemise ühtset põhjust, näitavad tulemused, et pioglitasooni kasutamisel ei esine pikaajalisi
kardiovaskulaarseid kõrvaltoimeid. Siiski suurenes tursete, kaalutõusu ja südamepuudulikkuse
esinemise risk. Suremuse juhtude tõusu südamepuudulikkuse tõttu ei vaadeldud.
Lapsed
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama pioglitasooniga läbi viidud uuringute tulemusi kõigi II tüüpi
diabeediga laste alarühmade kohta. Vt lõik 4.2 informatsioon kasutamisel pediaatrias.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub pioglitasoon kiiresti, muutumatul kujul pioglitasooni
maksimaalsed plasmakontsentratsioonid saabuvad tavaliselt 2 tundi pärast manustamist. Annustega
2...60 mg täheldati kontsentratsioonide proportsionaalset tõusu. Tasakaalukontsentratsioon
saavutatakse 4...7 päeva pärast. Pidev kasutamine ei põhjusta ühendi ega tema metaboliitide
kumulatsiooni. Imendumine ei sõltu söögiaegadest. Absoluutne biosaadavus on üle 80%.
Jaotumine
Hinnanguline jaotusruumala inimesel on 0,25 l/kg.
Pioglitasoon ja kõik aktiivsed metaboliidid on väga tugevalt seotud plasmavalkudega (> 99%).
Biotransformatsioon
Pioglitasoon teeb läbi ulatusliku metabolismi maksas, kus alifaatsed metüleenrühmad
hüdroksüülitakse. See toimub eelkõige tsütokroom P4502C8 abil, kuigi vähemal määral osalevad
teised alatüübid. Kuuest teadaolevast metaboliidist kolm on aktiivsed (M-II, M-III, M-IV). Kui arvesse
võtta aktiivsus, kontsentratsioonid ja valgusiduvus, siis pioglitasoon ja metaboliit M-III on võrdselt
efektiivsed. M-IV on samadest parameetritest lähtudes kolm korda efektiivsem kui pioglitasoon, kuid
M-II suhteline efektiivsus on minimaalne.
In vitro uuringud ei ole andnud tõestust, et pioglitasoon inhibeeriks ükskõik millist tsütokroom P450
alatüüpi. Inimesel ei esine mingit peamiste indutseeritavate P450 isoensüümide 1A, 2C8/9 ega 3A4
induktsiooni.
Koostoimeuuringud on näidanud, et pioglitasoonil puudub oluline toime digoksiini, varfariini,
fenprokumooni ja metformiini farmakokineetikale või farmakodünaamikale. On teada, et pioglitasooni
ja gemfibrosiili (tsütokroom P4502C8 inhibiitor) või rifampitsiini (tsütokroom P4502C8 indutseerija)
samaaegne manustamine vastavalt suurendab või vähendab pioglitasooni plasmakontsentratsiooni (vt
lõik 4.5).
Eliminatsioon
Pärast radioaktiivselt märgistatud pioglitasooni manustamist inimesele avastati radioaktiivsus
põhiliselt väljaheites (55%) ja vähemal määral uriinis (45%). Loomadel leidub ainult väike kogus
muutumatut pioglitasooni uriinis või väljaheites. Muutumatul kujul pioglitasooni keskmine
eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas on inimesel 5...6 tundi ning tema aktiivsetel metaboliitidel
16...23 tundi.
Eakad patsiendid
Tasakaalukontsentratsioonide farmakokineetika on üle 65-aastastel patsientidel ja noortel sarnane.
Neerukahjustusega patsiendid
Neerukahjustusega patsientidel esineb madalam pioglitasooni ja tema metaboliitide kontsentratsioon
plasmas kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, kuid esialgse aine kliirens pärast suukaudset
manustamist on ühesugune. Seega vaba (sidumata) pioglitasooni kontsentratsioon on muutumatu.
Maksakahjustusega patsiendid
Pioglitasooni kogu kontsentratsioon plasmas ei ole muutunud, kuid jaotusruumala on suurenenud.
Seetõttu on kliirens vähenenud, millega kaasneb sidumata pioglitasooni fraktsiooni tõus.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Toksikoloogilistes uuringutes täheldati hiirtel, rottidel, koertel ja ahvidel pärast korduvat manustamist
plasma ruumala suurenemist, millega kaasnes hemodilutsioon, aneemia ja südamelihase mööduv
ekstsentriline hüpertroofia. Peale selle tuvastati rasvade suurenenud ladestumist ja infiltraate. Neid
leide täheldati erinevatel liikidel selliste kontsentratsioonide korral, mis ületasid kuni neljakordselt
kliinilised kontsentratsioonid. Pioglitasooni loomuuringutes ilmnes loote kasvu pidurdumine.
See oli omistatav pioglitasooni omadusele vähendada emal raseduse ajal esinevat hüperinsulineemiat
ning insuliinresistentsuse tõusu, mistõttu loote kasvuks vajalike metabolismiproduktide hulk väheneb.
Ulatuslikus in vivo ja in vitro genotoksilisuse uuringute seerias ei avastatud pioglitasoonil genotoksilist
toimet. Pioglitasooniga kuni 2 aastat ravitud rottidel esines sagedamini põieepiteeli hüperplaasiat
(isastel ja emastel) ja põietuumorit (isastel).
Kuseteede kivide tekkimine ja olemasolu koos hilisema ärrituse ja hüperplaasiaga postuleeriti
täheldatud tumorigeense toime mehaaniliseks aluseks isastel rottidel. 24 kuu pikkune mehhaaniline
uuring isastel rottidel näitas, et pioglitasooni manustamine põhjustas põie hüperplastiliste muutuste
esinemissageduse tõusu. Dieedi happelisemaks muutmine vähendas oluliselt tuumorite
esinemissagedust, kuid ei kaotanud nende esinemist täielikult. Mikrokristallide olemasolu halvendas
hüperplastilist reaktsiooni, kuid seda ei peetud hüperplastiliste muutuste peamiseks põhjuseks. Isaste
rottide tumorigeensete leidude tähtsust inimestele ei saa välistada.
Kummastki soost hiirtel ei täheldatud tumorigeenset toimet. Kuni 12 kuud pioglitasooniga ravitud
koertel ega ahvidel ei täheldatud kusepõie hüperplaasiat.
Ravi kahe teise tiasolidiindiooniga suurendas käärsoole tuumorite esinemissagedust perekondlikult
esineva adenomatoosse polüpoosiga (PAP) loommudelis. Selle leiu tähtsus ei ole teada.
Keskkonnariski hindamine: pioglitasooni kliiniline kasutamine ei avalda mõju keskkonnale.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Karmellooskaltsium
Hüdroksüpropüültselluloos
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumsteraat
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium/alumiiniumblister; 14, 28, 30, 50, 56, 84, 90, 98 ja 100 tabletiga pakendid.
Pakendites, mis sisaldavad 14, 28, 56, 84 või 98 tabletiga blistreid, on blistritele trükitud
nädalapäevade lühendid (E, T, K, N, R, L, P).
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Actavis Group PTC ehf.
Reykjavíkurvegi 76-78
220 Hafnarfjörður
Island
8. MÜÜGILOA NUMBRID
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel