Protelos

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

PROTELOS 2 g graanulid peroraalse suspensiooni valmistamiseks.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga kotike sisaldab 2 g strontsiumranelaati.

Abiaine: iga kotike sisaldab ka 20 mg aspartaami (E951).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Graanulid peroraalse suspensiooni valmistamiseks.

Kollased graanulid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Osteoporoosi ravi postmenopausis naistel vertebraal- ja reieluu proksimaalse osa murdude riski vähendamiseks (vt lõik. 5.1)

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Soovitatav annus on üks 2 g kotike üks kord päevas suukaudselt manustatuna.

Ravitava haiguse olemuse tõttu on strontsiumranelaat ette nähtud pikaajaliseks kasutamiseks.

Toit, piim ja piimatooted pärsivad strontsiumranelaadi imendumist ja seetõttu tuleks PROTELOS’t manustada toidukordade vahel. Aeglase imendumise tõttu tuleks PROTELOS’t võtta enne magamaminekut, eelistatavalt mitte varem kui 2 tundi pärast sööki (vt lõik 4.5 ja 5.2).

Patsient, keda ravitakse strontsiumranelaadiga, peaks täiendavalt saama vitamiin D ja kaltsiumit juhul, kui toidu kaudu omastamine on ebapiisav.

Eakad

Strontsiumranelaadi toime ja ohutus on kindlaks määratud laias vanusevahemikus (uuringusse lülitamisel vanuses kuni 100 aastat) osteoporoosiga postmenopausis naistel. Annust ei ole vaja vanuse suhtes kohandada.

Neerukahjustus

Raske neerukahjustusega patsientidele strontsiumranelaati ei soovitata (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) (vt lõik 4.4 ja 5.2). Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientide korral ei ole annust vaja kohandada (kreatiniini kliirens 30...70 ml/min) (vt lõik 5.2).

Maksakahjustus

Kuna strontsiumranelaat ei metaboliseeru, ei ole maksakahjustusega patsientidel annust vaja kohandada.

Lapsed

PROTELOS´e ohutus ja efektiivsus lastel vanuses alla 18 eluaastat pole tõestatud.

Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Suukaudne.

Kotikestes sisalduvad graanulid tuleb sisse võtta suspensioonina, mis on valmistatud minimaalselt 30 ml (ligikaudu üks kolmandik standardklaasi suurusest) veega. Ehkki praktilised uuringud näitasid, et strontsiumranelaat püsib suspensioonis stabiilsena 24 tunni jooksul pärast valmistamist, tuleks suspensioon ära juua koheselt pärast valmistamist.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel

Kui puuduvad andmed ohutuse kohta luudele raske neerukahjustusega patsientidel, keda ravitakse strontsiumranelaadiga, ei soovitata PROTELOS’t patsientidele, kellel kretiniini kliirens on alla 30 ml/min (vt lõik 5.2). Vastavalt hea meditsiini tavale, soovitatakse kroonilise neerukahjustusega patsientide puhul neerufunktsiooni regulaarset hindamist. Patsientide puhul, kellel areneb tõsine neerukahjustus, tuleb ravi jätkamist PROTELOS’ega kaaluda individuaalsel alusel.

Venoosne trombembolism

Platseebo-kontrollitud uuringute III faasis seostus strontsiumranelaadi raviga tromboemboolia (VTE) juhtumite, kaasa arvatud kopsuarterite trombemboolia juhtumite, tõus aasta kohta (vt lõik 4.8). Selle leiu põhjus on teadmata. PROTELOS’T tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on kõrgendatud VTE oht või kellel on olnud VTE. Kui ravitakse patsiente, kellel on risk või kellel areneb risk VTE suhtes, tuleb erilist tähelepanu pöörata võimalikele VTE märkidele ja sümptomitele ning võtta kasutusele vastavad ennetusabinõud.

Nahareaktsioonid

PROTELOS’e kasutamisega seoses on teatatud rasketest ülitundlikkuse juhtudest, sealhulgas mõnikord surmaga lõppenud eosinofiiliaga ravimlööbest ja süsteemsetest sümptomitest (DRESS-sündroom) (vt lõik 4.8). DRESS-sündroomi iseloomulikud tunnused on lööve, eosinofiilia ja süsteemne haaratus (nt adenopaatia, hepatiit, interstitsiaalne nefropaatia, interstitsiaalne kopsuhaigus). Sündroom tekkis tavaliselt 3.–6. ravinädalal ning enamusel juhtudest nähud taandusid, kui PROTELOS-ravi lõpetati ja alustati glükokortikoidraviga. Paranemine võib olla aeglane ja mõningatel juhtudel on teatatud sümptomite taasilmnemisest pärast kortikosteroidravi lõppu.

Patsiente tuleb teavitada, et lööbe tekkides tuleb PROTELOS-ravi otsekohe ja jäädavalt katkestada ja pöörduda arsti poole. Patsientidel, kes on lõpetanud PROTELOS’e kasutamise ülitundlikkuse tõttu, ei tohi ravi PROTELOS’ega uuesti alustada.

Koostoimed laboratoorsete testidega

Strontsium häirib kolorimeetriliste meetodite kasutamist kaltsiumi kontsentratsioonide määramiseks veres ja uriinis. Seepärast tuleb arstipraksises kasutada induktiivselt sidestatud plasmaspektromeetria või aatomabsorptsioonspektromeetria meetodeid , et tagada vere ja uriini kaltsiumi kontsentratsioonide täpne mõõtmine.

Abiaine

PROTELOS sisaldab fenüülalaniini, mis võib olla kahjulik fenüülketonuuriat põdevatele patsientidele.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Toit, piim ja piimatooted ning kaltsiumit sisaldavad ravimpreparaadid võivad strontsiumranelaadi biosaadavust vähendada ligikaudu 60...70%. Seepärast peab PROTELOS’e manustamise ja selliste toodete tarvitamise vahele jääma vahemalt kahetunnine vahe (vt lõik 5.2).

Kuna kahevalentsed katioonid moodustavad mao-seedeelundkonna tasandil suukaudselt manustatavate tetratsükliinidega ja kinoloon-antibiootikumidega komplekse ning seeläbi vähendavad nende imendumist, ei ole soovitatav manustada strontsiumranelaati nende ravimitega samaaegselt. Ettevaatuse mõttes tuleb ravi PROTELOS’ega peatada ajaks, mil toimub ravi suukaudselt manustatavate tetratsükliini või kinoloon-antibiootikumidega.

In vivo kliinilise koostoime uuring näitas, et alumiinium- ja magneesiumhüdroksiidide manustamine kaks tundi enne või koos strontsiumranelaadiga põhjustas kerge languse strontsiumranelaadi imendumises (20...25% kontsentratsioonikõvera aluse pinna (AUC) vähenemine), samas kui imendumine polnud peaaegu üldse häiritud, kui antitsiidi anti kaks tundi pärast strontsiumranelaati. Seetõttu on soovitatav võtta happesuse vähendajat mitte varem kui kaks tundi pärast PROTELOS’t. Siiski, kui selline annustamise režiim on ebapraktiline PROTELOS’e soovitatud manustamise tõttu enne magamaminekut, jääb samaaegne sissevõtmine vastuvõetavaks.

Suukaudselt manustatava D-vitamiinilisandiga koostoimet ei täheldatud.

Kliinilistes uuringutes ei leitud kliinilisi kõrvaltoimeid ega vere strontsiumisisalduse olulist tõusu ravimitega, mida võidakse tavaliselt sihtpopulatsioonile määrata koos PROTELOS’ega. Nende hulka kuulusid: mittesteroidsed põletikuvastased ained (kaasa arvatud atsetüülsalitsüülhape), aniliidid (nt paratsetamool), H2 blokaatorid ja prootonpumba inhibiitorid, diureetikumid, digoksiin ja südameglükosiidid, orgaanilised nitraadid ja muud vasodilataatorid südamehaiguste ravis, kaltsiumikanalite blokaatorid, beetablokaatorid, AKE inhibiitorid, angiotensiin II antagonistid, selektiivsed beeta-2 adrenoretseptori agonistid, peroraalsed antikoagulandid, trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, statiin, fibraadid ja bensodiasepiini derivaadid.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

PROTELOS on ette nähtud kasutamiseks ainult postmenopausis naistele. Strontsiumranelaadi kasutamise kohta raseduse ajal andmed puuduvad.

Loomkatsetes on suurte annuste korral ilmnenud pöörduv mõju tiinuse ajal ravitud rottide ja küülikute järeltulijate luudele (vt lõik 5.3). Kui PROTELOS’t kasutatakse juhuslikult raseduse ajal, tuleb ravi lõpetada.

Imetamine

Füsiko-keemilised andmed viitavad, et strontsiumranelaat eritub rinnapiima. PROTELOS´t ei tohi imetamise ajal kasutada.

Fertiilsus

Loomkatsetes ei täheldatud toimeid ei isas- ega emasloomade fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Strontsium ranelaat ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

PROTELOS’t on uuritud peaaegu 8000 osavõtjaga kliinilistes uuringutes. Pikaajalist ohutust on hinnatud postmenopausis osteoporoosiga naistel, keda raviti kuni 60 kuud strontsiumranelaadiga 2 g/päevas (n = 3352) või platseeboga (n = 3317) III faasi uuringutes. Keskmine vanus uuringusse lülitamise ajal oli 75 aastat ning 23% uuringusse võetud patsientidest olid 80...100 aasta vanused.

Ravirühmadel ei olnud kõrvalnähtude iseloomus erinevusi olenemata sellest, kas patsiendid olid uuringusse lülitamise ajal alla või üle 80 aasta vanused.

Strontsiumranelaadi kõrvaltoimete üldine esinemissagedus platseebost ei erinenud ning kõrvatoimed olid tavaliselt kerged ja mööduva iseloomuga. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed olid iiveldus ja diarröa, millest teatati tavaliselt ravi algul ja mille puhul hiljem märgatavaid rühmadevahelisi erinevusi ei olnud. Ravi katkestati põhiliselt iivelduse tõttu (platseeborühmas ja strontsiumranelaadi rühmas vastavalt 1,3% ja 2,2%).

III faasi uuringutes täheldati 5 aasta vältel tehtud vaatlustel, et strontsiumranelaadi ravi saavatel patsientidel, võrreldes platseeborühmaga, oli trombemboolia (VTE) esinemissagedus aasta kohta ligikaudu 0,7%, koos suhtelise riskiga 1,4 (95% CI = [1,0 ; 2,0]).

Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud strontsiumranelaadi kliiniliste uuringute käigus/ turustamisjärgsel kasutamisel.

Alljärgnevalt on loetletud strontsiumranelaadi kasutamisega seotud kõrvaltoimed III faasi uuringutes, järgides tava (sagedus platseeborühmaga võrreldes): väga sage (>1/10); sage (>1/100, 1/1000, 1/10 000, <1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete põhjal).

a Turustamisjärgsed kogemused

b Luu- ja lihaskonna fraktsioon >3-kordne tõus normi ülemisest piirist. Enamikul juhtudel normaliseerusid need väärtused spontaanselt ravi muutmiseta.

4.9 Üleannustamine

Kliiniline uuring, milles tervetele postmenopausis naistele manustati 25 päeva jooksul korduvalt 4 g strontsiumranelaati päevas, näitas selle ravimi head taluvust. Kuni 11 g ühekordsete annuste manustamine tervetele noortele vabatahtlikele meestele erilisi sümptomeid ei põhjustanud.

Kliinilistes uuringutes üleannustamise järel (kuni 4 g päevas maksimaalselt 147 päeva jooksul) kliiniliselt olulisi nähte ei täheldatud.

Piima või antatsiidide manustamine võib aidata vähendada toimeaine imendumist. Olulise üleannustamise korral võib kaaluda oksendamise esilekutsumist imendumata toimeaine eemaldamiseks.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Ravimid luuhaiguste raviks – Luustruktuuri ja mineralisatsiooni mõjutavad muud ravimid, ATC-kood: M05BX03

Toimemehhanism

In vitro, strontsiumranelaat:

- suurendab luu moodustumist luukoekultuuris, samuti osteoblastide eellasrakkude replikatsiooni ja kollageenisünteesi luurakukultuuris;

- vähendab luuresorptsiooni vähendades osteoklastide diferentseerumist ja resorptsiooni aktiivsust.

Selle tulemusena tasakaalustuvad luukoe protsessid taas luukoe moodustumise suunas.

Strontsiumranelaadi toimet uuriti erinevates mitte-kliinilistes mudelites. Täpsemalt, tervetel rottidel suurendab strontsiumranelaat trabekulaarset luumassi, trabeekulite arvu ja paksust; selle tulemusena paraneb luude tugevus.

Strontsium imendub ravitud loomade ja inimeste luukoes põhiliselt kristalsesse struktuuri ja asendab kaltsiumit vaid vähesel määral uuesti moodustunud luukoe apatiidikristallis. Strontsiumranelaat ei muuda luu kristallilisi omadusi. III faasi uuringutes ei täheldatud niudeluu biopsiates pärast 60-kuulist ravi strontsiumranelaadiga 2 g/päevas kahjulikke toimeid luu kvaliteedile ja mineralisatsioonile.

Strontsiumi jaotumise kombineeritud toimed luudes (vt lõik 5.2) ja strontsiumi suurenenud röntgenkiirte imendumine võrreldes kaltsiumiga, viib luu mineraaltiheduse (BMD) võimendumiseni, mõõdetuna kahe footoniga röntgenabsorptsiomeetria abil (DXA). Kättesaadavad andmed näitavad, et need faktorid käivad ligikaudu 50% mõõdetud BMD muutuste kohta 3 aastase pikkuse ravi jooksul PROTELOS’ega 2 g/päevas. Seda tuleb arvesse võtta BMD muutuste tõlgendamisel PROTELOS’ega ravimise ajal. III faasi uuringutes, mis näitasid PROTELOS’ega ravimise luumurdude vastast toimet, tõusis PROTELOS’t kasutades mõõdetud BMD keskmine nulljoonelt ligikaudu 4% aastas nimmelülides ja 2% aastas reieluukaelas, jõudes vastavalt 13% kuni 15%-ni ja 5% kuni 6%-ni pärast 3 aastat, uuringust sõltuvalt.

III faasi uuringutes luukoe moodustumise biokeemiliste markerite (luukoele spetsiifiline alkaalne fosfataas ja I tüübi prokollageeni C-terminali propetiid) hulk suurenes ja luuresorptsiooni markerite (seerumi C-telopeptiidi ja uriini N-telopeptiidi ristsidemed) hulk vähenes võrreldes platseeboga alates kolmandast ravikuust kuni 3 aastani.

Lisaks strontsiumranelaadi farmakoloogilisele toimele täheldati kaltsiumi ja paratüreoidhormooni (PTH) kontsentratsioonide vähest langust seerumis, vere fosforisisalduse kontsentratsioonide ja üldise alkaalse fosfataasi aktiivsuse tõusu ilma täheldatud kliiniliste tagajärgedeta.

Kliiniline efektiivsus

Osteoporoos määratletakse, kui selgroo või puusa BMD on 2,5 SD-d või rohkem alla keskmise väärtuse normaalse noorte populatsiooni kohta. Postmenopausaalse osteoporoosiga seostuvad paljud riskifaktorid, kaasa arvatud madal luumass, madal luu mineraaltihedus, eelnev suitsetamine ja osteoporoosi varasem esinemine perekonnas. Osteoporoosi kliiniliseks tagajärjeks on luumurrud. Luumurdude risk suureneb koos riskifaktorite hulgaga.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi:

PROTELOS’e luumurdude uuringu programm koosnes kahest platseebo-kontrollitud III faasi uuringust: SOTI uuring ja TROPOS uuring. SOTI uuringusse oli kaasatud 1649 postmenopausaalses eas osteoporoosi põdevat naist (lülisamba madal BMD ja valdavalt vertebraalmurrud) keskmise vanusega 70 aastat. TROPOS’sse oli kaasatud 5091 postmenopausaalses eas osteoporoosi põdevat naist (reieluukaela madal BMD ja luumurrud valdavalt enam kui pooles neist) keskmise vanusega 77 aastat. Kokku osales SOTI-s ja TROPOS-es 1556 patsienti, kes olid uuringusse lülitumisel üle 80 aasta vanad (23,1% uuritavast populatsioonist). Lisaks ravile (2 g päevas strontsiumranelaati või platseebot) said patsiendid mõlema uuringu vältel kaltsiumi ja D-vitamiiniga kohandatud toidulisandeid.

Kolmeaastase ravi jooksul SOTI uuringus vähendas PROTELOS uue selgroolülimurru suhtelist riski 41% võrra (Tabel 1). Tulemus oli märgatav alates esimesest aastast. Samasugune kasu ilmnes naistel, kellel oli uuringu alguses arvukaid luumurdusid. Kliiniliste vertebraalmurdude osas (mida määratletakse luumurdudena koos seljavaluga ja/või keha pikkuse vähenemisega vähemalt 1 cm) vähenes suhteline risk 38%. Võrreldes platseeborühmaga alandas PROTELOS nende patsientide arvu, kelle keha pikkuse kadu oli vähemalt 1 cm. Samuti vähendas PROTELOS nende patsientide arvu, kelle kehapikkus vähenes vähemalt 1 cm, võrreldes platseeboga. PROTELOS’e kasulikkust võrreldes platseeboga näitasid nii elukvaliteedi hindamine QUALIOST eriskaalaga, kui ka elukvaliteedi tajumise näitajad SF-36 küsimustikku üldskaalal.

TROPOS uuring kinnitas PROTELOS’e efektiivsust uute vertebraalmurdude riski kahandamisel; kaasa arvatud osteoporoosi põdevate patsientide hulgas, kellel uuringu alguses luumurde ei olnud.

SOTI ja TROPOS uuringute ühine analüüs patsientide kohta, kes olid uuringusse lülitamise ajal üle 80 aasta vanused, näitas, et PROTELOS vähendas uute selgroolülimurdude suhtelist riski 3 aasta jooksul 32% (19,1% esinemissagedus strontsiumranelaadiga vs 26,5% platseeboga).

SOTI ja TROPOSE uuringute ühine järelanalüüsis patsientide hulgas, kellel ravi alustades oli nimmelülides ja/või reieluukaelas BMD osteopeeniat näitavas vahemikus ja kellel valdavalt luumurde ei olnud, kuid oli vähemalt üks murru lisa riskifaktor (N = 176), vähendas PROTELOS esimese vertebraalmurru riski 72% 3 aasta jooksul (vertebraalmurru esinemissagedus strontsiumranelaadiga 3,6% vs. 12,0% platseeboga).

Konkreetse meditsiinilise huviga ja kõrge luumurruriskiga [määratletud reieluukaela BMD T-tulemusega ≤ -3 SD (tootja antud vahemik, mis vastab 2,4 SD-le NHANES III kasutamisel) ja vanuses ≥ 74 aastat (n = 1,977, s.t. 40% TROPOSE uuringupopulatsioonist)] TROPOSE uuringu patsientide alamgrupis viidi läbi järelanalüüs. Selles grupis vähendas PROTELOS 3 raviaasta jooksul reieluu proksimaalse osa murru riski 36% võrreldes platseebogrupiga (tabel 2).

Lapsed

Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama PROTELOS´ega läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta (vt lõik 4.2 informatsioon kasutamisel pediaatrias).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Strontsiumranelaat koosneb 2 stabiilse strontsiumi aatomist ja 1 raneelhappe molekulist, mille orgaaniline osa võimaldab saavutada parima kompromissi molekulmassi, farmakokineetika ja molekuli vastuvõetavuse suhtes. Strontsiumi ja raneelhappe farmakokineetikat on hinnatud noortel tervetel meestel ja tervetel postmenopausis naistel, samuti osteoporoosiga postmenopausis, sealhulgas eakatel naistel pikaajalise tarvitamise ajal.

Raneelhappe suure polaarsuse tõttu on selle imendumine, jaotumine ja seondumine plasmavalkudega vähene. Raneelhape ei akumuleeru ja pole tõendeid selle metabolismi kohta loomadel ega inimestel. Imendunud raneelhape elimineerub muutumatul kujul kiiresti neerude kaudu.

Imendumine

Strontsiumi absoluutne biosaadavus pärast 2 g strontsiumranelaadi suukaudset annust on umbes 25% (vahemikus 19...27%). Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 3...5 tundi pärast 2 g üksikannust. Stabiilne tase saavutatakse pärast 2-nädalast ravi. Strontsiumranelaadi tarvitamine koos kaltsiumi või toiduga vähendab strontsiumi biosaadavust ligikaudu 60...70% võrreldes manustamisega 3 tundi pärast sööki. Strontsiumi suhteliselt aeglase imendumise tõttu tuleb vältida toidu ja kaltsiumi tarvitamist nii enne kui pärast PROTELOS’e manustamist. Suukaudne D-vitamiini lisaks tarvitamine strontsiumi toimet ei mõjuta.

Jaotumine

Strontsiumi jaotusruumala on ligikaudu 1 l/kg. Strontsium seondub inimeste plasmavalkudega vähesel määral (25%) ja strontsiumil on luukoe suhtes suur afiinsus. Strontsiumi kontsentratsiooni mõõtmine niudeluu biopsiates, mis on võetud patsientidelt, keda raviti 60 kuud strontsiumranelaadiga 2 g päevas, näitab, et luu strontsiumikonstentratsioonid võivad stabiilse taseme saavutada umbes pärast 3 raviaastat. Väljaspool ravi puuduvad patsientide kohta andmed, mis näitaksid strontsiumi kadumise kiirust luudest.

Biotransformatsioon

Strontsium kui kahevalentne katioon ei metaboliseeru. Strontsiumranelaat ei inhibeeri tsütokroom P450 ensüüme.

Eliminatsioon

Strontsiumi eliminatsioon on ajast ja annusest sõltuv. Strontsiumi efektiivne poolväärtusaeg on ligikaudu 60 tundi. Strontsium eritub neerude ja seedetrakti kaudu. Selle plasma kliirens on ligikaudu 12 ml/min (CV 22%) ja neerukliirens ligikaudu 7 ml/min (CV 28%).

Farmakokineetika kliinilistes erisituatsioonides

Eakad inimesed

Populatsiooni farmakokineetilised andmed ei näidanud sihtpopulatsioonis mingit seost vanuse ja strontsiumi kliirensi vahel.

Neerukahjustusega patsiendid

Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientide korral (kreatiniini kliirens 30...70 ml/min) väheneb strontsiumi kliirens, kuna väheneb kreatiniini kliirens (ligikaudu 30% vähenemine kreatiniini kliirensi vahemikus 30 kuni 70 ml/min) ja seetõttu kutsub see esile tõusu strontsiumi plasmatasemetes. III faasi uuringutes oli uuringusse kaasamise hetkel 85%-l patsientidest kreatiniini kliirens 30 kuni 70 ml/min vahel ja 6%-l alla 30 ml/min, ja keskmine kreatiniini kliirens oli 50 ml/min. Seetõttu ei ole kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientide korral vaja kohandada.

Raske neerukahjustusega patsientide kohta farmakokineetilised andmed puuduvad (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min).

Maksakahjustusega patsiendid

Maksakahjustusega patsientide kohta farmakokineetilised andmed puuduvad. Strontsiumi farmakokineetiliste omaduste tõttu toimet ei eeldata.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Strontsiumranelaadi krooniline suukaudne manustamine närilistele suurtes annustes tekitas luukoe ja hammaste väärarenguid, mis seisnesid peamiselt spontaansetes luumurdudes ja mineralisatsiooni viivitumises. Need toimed olid luu strontsiumitasemetel 2...3 korda kõrgemad kui pikaajalistel kliinilistel luu strontsiumitasemetel ja taastusid pärast ravi katkestamist.

Arenduslikud toksilisuse uuringud rottidel ja küülikutel andsid tulemuseks luu- ja hammaste väärarengud (näiteks, paindunud pikad luud ja lainelised ribid) nende järglastel. Rottidel olid need toimed 8 nädalat pärast ravi katkestamist pöörduvad.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Aspartaam (E951)

Maltodekstriin

Mannitool (E421)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

- 3 aastat.

- Pärast vees lahustamist, püsib suspensioon stabiilsena 24 tunni jooksul. Siiski on soovitatav suspensioon ära juua koheselt pärast valmistamist (vt lõik 4.2).

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Paber/polüetüleen/alumiinium/polüetüleenkotikesed.

Pakendi suurused

Karbid sisaldavad 7, 14, 28, 56, 84 või 100 kotikest.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

LES LABORATOIRES SERVIER

50, rue Carnot

92284 Suresnes cedex

Prantsusmaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/04/288/001

EU/1/04/288/002

EU/1/04/288/003

EU/1/04/288/004

EU/1/04/288/005

EU/1/04/288/006

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 21/09/2004

Müügiloa uuendamise kuupäev: 21.09.2009

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel