Olmesartan medoxomil alembic - õhukese polümeerikattega tablett (40mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olmesartan medoxomil Alembic 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili. INN. Olmesartanum medoxomilum

Teadaolevat toimet omav abiaine

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 298,200 mg laktoosmonohüdraati. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Kollased õhukese polümeerikattega ovaalsed kaksikkumerad tabletid (pikkusega 15,80 mm kuni 16,20 mm, laiusega 7,30 kuni 7,70 mm ja paksusega 4,80 mm kuni 5,60 mm), mille ühele küljele on pressitud märgistus „L324” ja teine külg on sile.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Olmesartaanmedoksomiili soovituslik algannus on 10 mg üks kord päevas. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole selle annusega piisavalt langenud, võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada kuni optimaalse annuseni 20 mg-ni üks kord ööpäevas. Kui on vajalik vererõhku veelgi langetada, siis võib olmesartaanmedoksomiili annust suurendada maksimaalselt 40 mg-ni igapäevaselt või lisada hüdroklorotiasiidravi.

Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime avaldub ravi alustamisest 2 nädala jooksul olulisel määral ja saavutab maksimumi ravi alustamisest ligikaudu 8 nädala pärast. Sellega tuleb arvestada, kui otsustatakse patsiendi annust muuta.

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel ei ole annuse reguleerimine üldjuhul vajalik (soovituslikke annuseid neerupuudulikkusega patsientidele vt altpoolt). Kui vajalik on tiitrimine maksimaalse igapäevase annuseni 40 mg, siis tuleb vererõhku hoolikalt jälgida.

Neerukahjustus

Maksimaalne annus kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens 20– 60 ml/min) on 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord päevas, kuna selle patsientide rühma puhul

on suuremate annuste kasutamise kogemused piiratud. Olmesartaanmedoksomiili ei soovitata kasutada

raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min), kuna selle patsientide rühma puhul on kogemused piiratud (vt lõigud 4.4, 5.2).

Maksakahjustus

Kerge maksakahjustusega patsientidel ei ole annuste kohandamine vajalik. Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on soovitatav esialgne annus 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord päevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord päevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes saavad juba diureetikume ja/või muid antihüpertensiivseid preparaate, soovitatakse hoolikalt jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni. Kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad, mistõttu ei ole sellel patsientide rühmal kasutamine soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Olmesartaanmedoksomiili ei tohi kasutada sapiteede obstruktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed

Olmesartaanmedoksomiili ohutus ja efektiivsus lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Ravijärgimuse soodustamiseks soovitatakse Olmesartan medoxomil Alembic’u tablette võtta iga päev ligikaudu samal kellaajal, näiteks hommikusöögi ajal, kas koos või ilma toiduta. Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt klaasi veega). Tabletti ei tohi närida.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Raseduse teine või kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

Sapiteede obstruktsioon (vt lõik 5.2).Olmesartaanmedoksomiili samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse mahu vähenemine

Patsientidel, kelle intravaskulaarne maht ja/või naatriumisisaldus on intensiivse diureetilise ravi, toidust saadava soola piiramise, kõhulahtisuse või oksendamise tagajärjel vähenenud, võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest annust. Sellised seisundid tuleb enne olmesartaanmedoksomiili manustamist korrigeerida.

Muud seisundid, millega kaasneb reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi stimulatsioon

Patsientidel, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniini-angiotensiini- aldosterooni süsteemist (nt raske kongestiivse südamepuudulikkuse või kaasuva neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi teiste seda süsteemi mõjutavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või, harvadel juhtudel, ägeda neerupuudulikkusega. Sarnaste mõjude võimalust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistide korral.

Renovaskulaarne hüpertensioon

Patsientide, kellel on bilateraalne neeruarterite stenoos või ainsa funktsioneeriva neeru arteri stenoos, ravimisel reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimitega on suurenenud raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeoht.

Neerukahjustus ja neeru transplantatsioon

Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumi ja kreatiniini taset regulaarselt jälgida. Olmesartaanmedoksomiili ei soovitata kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <20 ml/min) (vt lõigud 4.2, 5.2). Puuduvad kogemused olmesartaanmedoksomiili manustamiseks patsientidele, kellele on hiljuti tehtud neerutransplantatsioon või kellel on lõppstaadiumi neerupuudulikkus (st kreatiniini kliirens <

12 ml/min).

Maksakahjustus

Puuduvad kogemused raske maksakahjustusega patsientidel, mistõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili antud patsientide rühmal kasutada (vt lõik 4.2 annustamine kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidele).

Hüperkaleemia

Reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat.

Selle potentsiaalselt surmaga lõppeva seisundi risk on suurenenud eakatel, neerupuudulikkusega ja diabeediga patsientidel ja nende puhul, kes saavad samaaegselt ravi teiste kaaliumitaset tõsta võivate ravimitega, ja/või kaasuvate haigustega patsientide puhul.

Enne reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutada võivate ravimite samaaegset manustamist tuleb hinnata kasu ja riski suhet ning kaaluda teisi alternatiive.

Hüperkaleemia peamised riskitegurid, millega arvestada, on järgmised.

• Diabeet, neerukahjustus, vanus (> 70 aastat).
• Kombinatsioon ühe või mitme reniiniangiotensiinialdosterooni süsteemi mõjutava ravimi ja/või kaaliumilisandiga. Mõned ravimid või ravimite klassid võivad põhjustada hüperkaleemiat: kaaliumit sisaldavad soolaasendajad, kaaliumit säästvad diureetikumid, AKEinhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (sealhulgas selektiivsed COX2 inhibiitorid), hepariin, immunosupressandid tsüklosporiin või takroliimus, trimetoprim.
• Kaasuvad seisundid, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos, neerufunktsiooni langus, neerude seisundi järsk halvenemine (nt nakkushaiguste tagajärjel), rakkude hävinemine (nt jäseme äge isheemia, rabdomüolüüs, ulatuslik trauma).

Riskirühma kuuluvatel patsientidel soovitatakse seerumi kaaliumitaset hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Liitium

Sarnaselt teistele angiotensiin II retseptori antagonistidele ei soovitata kasutada liitiumi ja olmesartaanmedoksomiili kombinatsiooni (vt lõik 4.5).

Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia

Sarnaselt teistele vasodilataatoritele on eriline tähelepanu vajalik aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.

Primaarne aldosteronism

Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri üldjuhul antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniini-angiotensiini süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole olmesartaanmedoksomiili kasutamine neil patsientidel soovitatav.

Tsöliaakiasarnane enteropaatia

Väga harvadel juhtudel on olmesartaani võtvatel patsientidel mõni kuu kuni mitu aastat pärast raviga alustamist teatatud raskest kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kaalulangusega, mis võib olla põhjustatud lokaalsest hilinenud ülitundlikkusreaktsioonist. Patsientide soolestiku biopsiad näitasid tihti soolehattude atroofiat. Kui patsiendil tekivad olmesartaanravi ajal need sümptomid, siis tuleb välistada teised etioloogiad. Kui teisi etioloogiaid ei tuvastata, siis tuleb kaaluda olmesartaanmedoksomiiliga ravi lõpetamist. Kui sümptomid kaovad, aga tsöliaakiasarnane enteropaatia leiab biopsia alusel kinnitust, ei tohi ravi olmesartaanmedoksomiiliga jätkata.

Etnilised erinevused

Sarnaselt kõigile angiotensiin II retseptori antagonistidele on olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime mustanahalistel patsientidel võrreldes mitte-mustanahaliste patsientidega mõnevõrra nõrgem, mis võib olla tingitud madala reniinitaseme suuremast levimusest mustanahaliste hüpertensiooniga patsientide populatsioonis.

Rasedus

Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Kui jätkuvat ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega ei peeta hädavajalikuks, tuleks rasedust planeerivate patsientide ravi vahetada alternatiivsete antihüpertensiivsete ravimite vastu, millel on raseduse ajal kasutamiseks kindel ohutusprofiil. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muu

Sarnaselt kõigile antihüpertensiivsetele ainetele võib vererõhu liigne langus isheemilise südamehaiguse või isheemilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel viia müokardi infarkti või insuldini.

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelevalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoosi talumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite mõju olmesartaanmedoksomiilile

Kaaliumilisandid ja kaaliumit säästvad diureetikumid

Kogemuste põhjal teiste reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega võib kaaliumit säästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumit sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumi taset

suurendada võivate ravimite (nt hepariini) samaaegne kasutamine viia seerumi kaaliumitaseme tõusuni (vt lõik 4.4). Seetõttu selliste ainete samaaegset kasutamist ei soovitata.

Teised antihüpertensiivsed ravimid

Teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne kasutamine võib suurendada olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetavat toimet.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA)

MSPVA-d (sealhulgas atsetüülsalitsüülhape annustes > 3 g/ööpäevas ja COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades glomerulaarfiltratsiooni. MSVPA-de ja angiotensiin II retseptori antagonistide samaaegse kasutamisega kaasneb ägeda neerupuudulikuse oht. Soovitatav on patsiendi neerufunktsiooni jälgimine ravi alustamisel ja regulaarne vedeliku manustamine.

Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, vähendades osaliselt nende efektiivsust.

Sapphapete sekvesterant kolesevelaam

Sapphapete sekvesterandi kolesevelaamhüdrokloriidi samaaegne manustamine vähendab olmesartaani süsteemset ekspositsiooni ja maksimaalset plasmakontsentratsiooni ning vähendab T1/2. Olmesartaanmedoksomiili manustamine vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamhüdrokloriidi vähendas ravimite koostoimet. Olmesartaanmedoksomiili manustamist tuleb kaaluda vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamhüdrokloriidi annust (vt lõik 5.2).

Muud ravimid

Pärast ravi antatsiididega (alumiiniummagneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse kerget langust. Varfariini ja digoksiini koosmanustamisel ei olnud olmesartaani farmakokineetikale mõju.

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide võialiskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Olmesartaanmedoksomiili toimed teistele ravimitele

Liitium

Liitiumi samaaegsel manustamisel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistidega on teatatud seerumi liitiumikontsentratsiooni ja toksilisuse pöörduvast tõusust. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili ja liitiumit koos manustada (vt lõik 4.4). Kui koos kasutamine on vajalik, soovitatakse seerumi liitiumitaset hoolikalt jälgida.

Muud ravimid

Ravimid, mida on spetsiaalsetes kliinilistes uuringutes tervetel vabatahtlikel uuritud, on varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiilil ei olnud olulist mõju varfariini farmakokineetikale ega farmakodünaamikale ega digoksiini farmakokineetikale.

Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom

P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ning indutseeriv toime roti tsütokroom P450 aktiivsusele kas puudus või oli minimaalne. Seepärast ei viidud teadaolevate tsütokroom P450

ensüümi inhibiitorite ja indutseerijatega läbi in vivo koostoimete uuringuid ning kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ülalnimetatud tsütokroom P450 ensüümidega metaboliseeritavate ravimite vahel ei eeldata.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus (vt lõik 4.3)

Angiotensiin II retseptori antagoniste ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). Angiotensiin II retseptori antagonistid on vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet AKE-inhibiitoritega raseduse esimese trimestri ajal ei ole olnud otsustavad; riski vähest suurenemist ei saa aga välistada. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed angiotensiin II retseptori antagonistidega kaasnevate riskide kohta, võivad selle ravimite klassiga kaasneda sarnased riskid. Kui jätkuvat ravi angiotensiini retseptori blokaatoritega ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivate patsientide ravi vahetada alternatiivsete antihüpertensiivsete ravimite vastu, millel on raseduse ajal kasutamise ohutusprofiil kindaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.

Teadaolevalt on angiotensiin II retseptori antagonistidega kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal inimesele fetotoksiline (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja põhjustab neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia). (Vt ka lõik 5.3.)

Kui raseduse teise trimestri ajal on kasutatud angiotensiin II retseptori antagoniste, on soovitatav kontrollida loote neerufunktsiooni ja koljut ultraheliga. Imikuid, kelle ema on võtnud angiotensiin II retseptori antagoniste, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine

Olmesartaan eritub lakteerivate rottide rinnapiimaga, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiimaga. Kuna teave olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta imetamise ajal puudub, ei ole olmesartaanmedoksomiili kasutamine imetamise, eriti vastsündinu või enneaegse imiku imetamise ajal soovitatav ja eelistatavad on alternatiivsed ravimid, millel on paremini väljakujunenud ohutusprofiilid.

Toime reaktsioonikiirusele

Olmesartaanmedoksomiil mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Antihüpertensiivset ravi saavatel patsientidel võib aeg-ajalt tekkida pearinglus või väsimus, mis võib langetada reaktsioonivõimet.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedasemad olmesartaanmedoksomiiliga ravi ajal teatatud kõrvaltoimed on peavalu (7,7%), gripilaadsed sümptomid (4,0%) ja pearinglus (3,7%).

Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli ainuke raviga kindlalt seostatud ravimi kõrvaltoime pearinglus (olmesartaanmedoksomiili korral 2,5% ja platseebo korral 0,9%).

Olmesartaanmedoksomiili korral oli platseeboga võrreldes mõnevõrra kõrgem esinemus ka hüpertriglütserideemial (2,0% ja 1,1%) ja kreatiini fosfokinaasi taseme tõusul (1,3% ja 0,7%).

Kõrvatoimete tabel

Allolevas tabelis on kokku võetud olmesartaanmedoksomiili kõrvaltoimed kliinilistest uuringutest, turuletulekujärgsetest ohutusuuringutest ja spontaansetest teadetest.

Kõrvaltoimete esinemuse klassifitseerimisel on kasutatud järgmisi termineid: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000).

Üksikjuhtudel on teatatud angiotensiin II retseptori blokaatorite manustamisega ajalises seoses olevatest rabdomüolüüsi juhtudest.

Lisateave eripopulatsioonide kohta

Eakatel patsientidel on hüpotensiooni esinemissagedus veidi suurem: „harva“ asemel „aeg-ajalt“.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimestel on saadaval vaid piiratud andmed. Üleannustamise kõige tõenäolisem toime on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ning toetav.

Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid; ATC-kood: C09C A 08.

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed

Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT) antagonist. Eeldatakse, et see blokeerib kõik -retseptoriAT vahendatud angiotensiin II toimed, sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesimisteest. Angiotensiin II (AT) retseptorite selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ja angiotensiin I ning II kontsentratsiooni tõusuni ja plasma aldosteroonikontsentratsiooni mõningase languseni.

Angiotensiin II on reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on 1. tüüpi (AT) retseptori kaudu oluline roll hüpertensiooni patofüsioloogias.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Hüpertensiooni korral põhjustab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuvat arteriaalse vererõhu kauakestvat langust. Puuduvad tõendid esimese annuse hüpotensiooni, pikaajalisel ravil tekkiva tahhüfülaksia ja hüpertensiooni taastekke kohta ravi lõpetamisel.

Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord ööpäevas tagab vererõhu efektiivse ja ühtlase languse 24-tunnise annustamisintervalli ajal. Annustamine üks kord ööpäevas langetas vererõhku sarnaselt annustamisele kaks korda ööpäevas sama igapäevase koguannuse juures.

Pideva raviga saavutatakse vererõhu maksimaalne langus 8 nädalat pärast ravi alustamist, kuigi olulist vererõhku langetavat toimet täheldatakse juba pärast 2-nädalast ravi. Kasutamisel koos hüdroklorotiasiidiga on vererõhku langetav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.

Olmesartaani toime suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

Kahes suures randomiseeritud, kontrolliga uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and incombination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathyin Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.

ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpidiabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D uuring hõlmas 2. tüüpi diabeedija diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele jasuremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riskisuurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite jaangiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisiomadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegseltdiabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori võiangiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli kroonilineneeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas

arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

ROADMAP (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention) uuringus, mis viidi läbi 2. tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskiteguriga patsiendil uuriti, kas ravi olmesartaaniga lükkab mikroalbuminuuria teket edasi. Järelkontrolli perioodil, mille mediaanne kestus oli 3,2 aastat, said patsiendid kas olmesartaani või platseebot lisaks teistele antihüpertensiivsetele ainetele, mis ei olnud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid või angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB-id).

Esmase tulemusnäitajana täheldati uuringus olmesartaani korral olulist riski langust mikroalbuminuuria tekkeni kuluvas ajas. Pärast vererõhu erinevuste kohandamist ei olnud see riski langus enam statistiliselt oluline. 8,2% (178/2160) patsientidel olmesartaani rühmas ja 9,8% (210/2139) patsientidel platseebo rühmas kujunes mikroalbuminuuria.

Teiseste tulemusnäitajatena esines kardiovaskulaarseid sündmusi 96 patsiendil (4,3%) olmesartaani rühmas ja 94 patsiendil (4,2%) platseebo rühmas. Kardiovaskulaarne suremus oli olmesartaani rühmas platseeboga võrreldes suurem (15 patsienti (0,7%) vs. 3 patsienti (0,1%)), kuid surmaga mitte lõppeva insuldi sagedus (14 patsienti (0,6%) vs. 8 patsienti (0,4%)), surmaga mitte lõppeva müokardi infarkti sagedus (17 patsienti (0,8%) vs. 26 patsienti (1,2%)) ning mitte-kardiovaskulaarne suremus (11 patsienti (0,5%) vs. 12 patsienti (0,5%)) olid sarnased. Üldine suremus olmesartaani korral oli arvuliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs. 15 patsienti (0,7%)), mis oli peamiselt tingitud surmaga lõppenud kardiovaskulaarse sündmuste suuremast arvust.

ORIENT (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial) uuringus hinnati olmesartaani toimet renaalsetele ja kardiovaskulaarsetele tulemitele 577 randomiseeritud Jaapanist ja Hiinast pärit 2. tüüpi diabeedi ja väljakujunenud nefropaatiaga patsiendil. Järelkontrolli perioodil, mille mediaan oli 3,1 aastat, said patsiendid kas olmesartaani või platseebot lisaks teistele antihüpertensiivsetele ainetele, sealhulgas AKE-inhibiitoritele.

Esmane liit-tulemusnäitaja (aeg esimese seerumi kreatiniini taseme kahekordistumiseni, lõppstaadiumis neeruhaiguse tekkeni, mis tahes põhjustest tingitud surm), esines 116 patsiendil olmesartaani rühmas (41,1%) ja 129 patsiendil platseebo rühmas (45,4%) (riskisuhe 0,97 (95% CI 0,75 kuni 1,24); p = 0,791). Teisene kardiovaskulaarne liit-tulemusnäitaja esines 40 olmesartaaniga ravitud patsiendil (14,2%) ja 53 platseeboga ravitud patsiendil (18,7%). See kardiovaskulaarne liit- tulemusnäitaja hõlmas kardiovaskulaarset surma 10 (3,5%) olmesartaani saanud patsiendil vs. 3 (1,1%) platseebot saanud patsiendil, üldist suremust 19 (6,7%) vs. 20 (7,0%) patsiendil, surmaga mitte lõppenud insulti 8 (2,8%) vs. 11 (3,9%) patsiendil ja surmaga mitte lõppenud müokardi infarkti 3 (1,1%) vs. 7 (2,5%) patsiendil.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soolestiku limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks olmesartaaniks.

Plasmas ega väljaheites ei ole täheldatud intaktset olmesartaanmedoksomiili ega intaktset külgahela osa medoksomiili. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tableti kujul oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine plasma tippkontsentratsioon (CMAX) saavutatakse ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset annustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid suurenevad lineaarselt ühekordsete suukaudsete annuste suurendamisel kuni ligikaudu 80 mg-ni.

Toidul oli olmesartaani biosaadavusele minimaalne toime, tänu millele võib olmesartaanmedoksomiili manustada nii koos toiduga kui ka ilma.

Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi sooga seotud erinevusi.

Olmesartaan seondub olulisel määral plasmavalguga (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate ulatuslikult plasmavalkudele seonduvate ravimite vahel on madal (mida kinnitab kliiniliselt olulise koostoime puudumine olmesartaanmedoksomiili ja varfariini vahel). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotumisruumala pärast intravenoosset annustamist on madal (16…29 l).

Biotransformatsioon ja eritumine

Plasma kogukliirens oli üldjuhul 1,3 l/h (CV, 19%) ja hepaatilise verevooluga (umbes 90 l/h) võrreldes suhteliselt aeglane. Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset annust eritus uriiniga 10…16% manustatud radioaktiivsusest (valdav enamik annuse manustamisest esimese 24 tunni jooksul) ja ülejäänu mõõdetud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Süsteemse saadavuse 25,6% alusel saab arvutada, et imendunud olmesartaan väljutatakse nii renaalse eritumise (ligikaudu 40%) kui ka hepatobiliaarse eritumise (ligikaudu 60%) teel. Kogu mõõdetud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Muid olulisi metaboliite ei tuvastatud. Olmesartaani enterohepaatiline taasringlus on minimaalne. Kuna suur osa olmesartaanist eritub biliaarselt, on kasutamine sapiteede obstruktsiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Olmesartaani eritumise terminaalne poolväärtusaeg oli mitmekordse suukaudse annustamise järel 10…15 tundi. Püsiseisund saavutati pärast mõnda esimest annust ja 14-päevase pideva annustamise järel lisanduvat akumuleerumist ei täheldatud. Renaalne kliirens oli ligikaudu 0,5…0,7 l/h ja annusest sõltumatu.

Farmakokineetika eripopulatsioonidel

Eakad (65-aastased või vanemad)

Eakatel hüpertensiivsetel patsientidel (65...75-aastased) suurenes tasakaaluoleku AUC ligikaudu 35% võrra ja väga eakatel (≥ 75-aastased) ligikaudu 44% võrra võrreldes noorema vanuserühmaga. See võib olla vähemalt osaliselt seotud neerufunktsiooni keskmise langusega antud patsientide rühmades.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel suurenes tasakaaluoleku AUC kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrra, võrreldes tervete kontrollisikutega (vt lõigud 4.2, 4.4).

Maksakahjustus

Ühekordse suukaudse annustamise järgselt olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% suuremad võrreldes neile vastavate tervete kontrollisikutega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annustamist tervetel patsientidel, kerge maksakahjustusega patsientidel ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel olid vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Korduval kasutamisel mõõduka maksakahjustusega patsientidele oli olmesartaani keskmine AUC samuti ligikaudu 65% suurem kui vastavatel tervetel kontrollgrupis. Olmesartaani keskmised -väärtusedMAXC olid maksakahjustusega ja tervetel patsientidel sarnased. Olmesartaanmedoksomiili kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole hinnatud (vt lõigud 4.2, 4.4).

Ravimite koostoimed

Sapphapete sekvesterant kolesevelaam

40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamhüdrokloriidi samaaegne manustamine tervetele uuritavatele põhjustas olmesartaani CMAX 28% ja AUC 39% vähenemist. Väiksemaid toimeid

– CMAX ja AUC vähenemist vastavalt 4% ja 15% – täheldati olmesartaanmedoksomiili manustamisel 4 tundi enne kolesevelaamhüdrokloriidi. Olmesartaani eritumise poolväärtusaeg vähenes 50–52%,

sõltumata sellest, kas seda manustati samaaegselt või 4 tundi enne kolesevelaamhüdrokloriidi (vt lõik 4.5).

Prekliinilised ohutusandmed

1. Kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel ja koertel näitas olmesartaanmedoksomiil teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE-inhibiitoritega sarnaseid toimeid: vere uureataseme (BUN) ja kreatiniini tõus (AT1 retseptorite blokeerimisest tingitud neerufunktsiooni muutuste tagajärjel), südame massi langus, punaste vereliblede parameetrite (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) langus, histoloogilised viited neerukahjustusele (regeneratiivsed kolded neeru epiteelis, basaalmembraani paksenemine, tuubulite dilatatsioon). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest põhjustatud kõrvaltoimed on tekkinud ka prekliinilistes uuringutes teiste AT1 retseptori antagonistidega ja AKE-inhibiitoritega ning neid võib vähendada naatriumkloriidi samaaegne suukaudne manustamine.

Mõlemal liigil täheldati plasma reniini aktiivsuse tõusu ja neerude

1. jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofiat/hüperplaasiat. Neil muutustel, mis on AKE-inhibiitorite ja teiste AT1 retseptori antagonistide klassi tüüpiline toime, ei näi olevat kliinilist tähtsust.
2. Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele leiti, et olmesartaanmedoksomiil suurendab kromosoomide katkemist in vitro rakukultuurides. Mitmes in vivo uuringus olmesartaanmedoksomiili väga suurte (kuni 2000 mg/kg) suukaudsete annustega ei täheldatud olulisi toimeid. Ulatusliku genotoksilisuse testimise üldised andmed viitavad, et kliinilise kasutamise tingimustes on väga vähetõenäoline, et olmesartaan tekitab genotoksilisi toimeid.

Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kantserogeenne ei rottidel 2-aastases uuringus ega hiirtel kahes 6-kuulises kantserogeensuse uuringus, milles kasutati transgeenseid mudeleid.

Reproduktiivsusuuringutes rottidel ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil fertiilsust ja puudusid tõendid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II antagonistidele vähenes järglaste elulemus olmesartaanmedoksomiili tagajärjel ja täheldati emasloomade neeruvaagnate laienemist raseduse hilises järgus ja laktatsiooni ajal. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ainetele täheldati, et olmesartaanmedoksomiil oli tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, aga fetotoksilist toimet ei täheldatud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu

Laktoosmonohüdraat

Mikrokristalliline tselluloos

Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos

Hüdroksüpropüültselluloos

Magneesiumstearaat

Tableti kate: Opadry kollane 03F82788 sisaldab:

hüpromelloos (E464), titaandioksiid (E171), polüetüleenglükool (E1521), kollane raudoksiid (E172)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid on pakendatud trükkimata alumiiniumfooliumist ja trükkimata külmvormitud blisterfooliumist blisterpakenditesse.

Blisterpakendid sisaldavad 10 või 14 tabletti.

Pakendi suurused karbis: 14, 20, 28, 30, 56, 84, 90 ja 98 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Alembic Pharmaceuticals Europe Ltd

Palazzo Pietro Stiges, 103, Strait Street, Valletta VLT 1436,

Malta

MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE UUPÄEV

11.2015

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

novembris 2015