Olanzapine Glenmark Europe

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Olanzapine Glenmark Europe 5 mg suus dispergeeruvad tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga suus dispergeeruv tablett sisaldab 5 mg olansapiini.

Abiaine: Iga suus dispergeeruv tablett sisaldab 0,23 mg aspartaami

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Suus dispergeeruv tablett

Kollast värvi ringikujulised lamedad kaldservaga tabletid, mille ühele küljele on pressitud „2”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Täiskasvanud

Olansapiin on näidustatud skisofreenia raviks.

Olansapiin on tõhus kliinilise efekti säilitamiseks kestva ravi ajal patsientidel, kellel on esinenud

esialgne ravivastus.

Olansapiin on näidustatud mõõduka kuni raske maania episoodi raviks.

Bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel, kellel maania episood on allunud olansapiinravile, on

olansapiin näidustatud retsidiivide profülaktikaks (vt. lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud

Skisofreenia: Olansapiini soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas.

Maania episood: Algannuseks monoteraapia korral on 15 mg ööpäevase üksikannusena või 10 mg

ööpäevas kombineeritud ravi korral (vt lõik 5.1).

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral: Soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas.

Patsientidel, kes on saanud olansapiini maania episoodi raviks, jätkake retsidiivi profülaktikat sama

annusega. Uue maania, segatüüpi või depressiooni episoodi esinemisel tuleb olansapiinravi jätkata

(vajadusel annust kohandades), millele vastavalt kliinilistele näidustustele lisatakse

meeleolusümptomite ravi.

Nii skisofreenia, maania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire retsidiivide profülaktilise ravi

jooksul võib ööpäevast annust pärastpoole 5…20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal

kohandada. Annuse suurendamine üle soovitatava algannuse on soovitav alles pärast vastavat kliinilise

seisundi hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega. Olansapiini võib

manustada söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel

tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.

Olanzapine Glenmark Europe suus dispergeeruvad tabletid tuleb asetada suhu, kus nad kiiresti süljes

lagunevad, mistõttu neid on kerge neelata. Samuti võib seda vahetult enne manustamist lahustada ka

klaasitäies vees või mõnes muus sobivas joogis (apelsinimahlas, õunamahlas, piimas või kohvis).

Pediaatriline populatsioon

Olansapiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole soovitatav, kuna puuduvad andmed

ohutuse ja efektiivsuse kohta.

Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas läbiviidud lühiajalistes uuringutes

teatatud kaalutõusu esinemissageduse suurenemisest ning lipiidide ja prolaktiini muutustest (vt lõigud

4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Eakad

65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg/ööpäevas) rutiinselt

näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4).

Neeru- ja/või maksakahjustus

Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel

(tsirroos, Child-Pugh’i klass A või B) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib suurendada ainult

ettevaatusega.

Sugu

Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja naistel muuta, võrreldes meestega.

Suitsetajad

Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja mittesuitsetajatel muuta, võrreldes suitsetajatega.

Kui esineb rohkem kui üks tegur, mis võib põhjustada aeglasemat metabolismi (naissugu, kõrge iga,

mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse tõstmisel, kui see on näidustatud,

peab nendel juhtudel olema tagasihoidlik.

Sellistel juhtudel, kui peetakse vajalikuks annuse tõstmist 2,5 mg kaupa, tuleb kasutada Olanzapine

Glenmark’i tablette.

(Vt lõigud 4.5 ja 5.2)

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes. Patsiendid, kellel on teadaolevalt

risk kitsanurgaga glaukoomi tekkeks.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni

mõne nädala jooksul. Selle perioodi jooksul tuleb patsienti hoolikalt jälgida.

Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired

Olansapiin ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks ja sellel

patsientide erigrupil ei ole selle kasutamine soovitatav seoses suremuse ja ajuveresoonkonna

sündmuste riski suurenemisega.

Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus 78 aastat)

hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6…12 nädalat) esines olansapiiniga

ravitud patsientidel 2-kordne suremuse tõus võrreldes platseeboga (vastavalt 3,5% versus 1,5%).

Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi

kestusega.

Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle patsientide populatsiooni suuremat suremust, on vanus > 65

aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos

aspiratsiooniga või ilma), või bensodiasepiinide samaaegne kasutamine. Siiski vaatamata

riskifaktoritele oli suremus olansapiinravi saanud patsientidel suurem kui platseebo rühmas.

Samades kliinilistes uuringutes teatati ajuveresoonkonna kõrvaltoimetest (AVKT, nt insult,

transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtudest. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines AVKT

3-kordne suurenemine võrreldes platseebo patsientidega (vastavalt 1,3% ja 0,4%). Kõigil olansapiini

või platseeboga ravitud patsientidel, kellel tekkis ajuveresoonkonna kõrvaltoime, olid riskifaktorid

eelnevalt olemas. Vanust üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/segatüüpi dementsust määratleti

olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud tõestust nendes

uuringutes.

Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõvega patsientidel ei ole olansapiini kasutamine dopamiini agonistide poolt esile kutsutud

psühhooside ravis soovitatav.

Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja hallutsinatsioonide süvenemisest teatatud

väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo korral (vt lõik 4.8), kusjuures olansapiin ei

olnud psühhootiliste sümptomite ravis platseebost efektiivsem. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu

stabiilselt parkinsonismivastaste ravimite (dopamiini agonistide) madalaimal toimival annusel ning

jäeti terve uuringu kestel samale parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist

alustati annusega 2,5 mg/ööpäevas ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg/ööpäevas,

olenevalt uurija otsusest.

Maliigne neuroleptikumisündroom (MNS)

MNS on potentsiaalselt eluohtlik antipsühhootilise ravimiga kaasnev seisund.

Seoses olansapiiniga on harvadel juhtudel teatatud MNS-na registreeritud juhtumitest.

MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse

närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja

südame rütmihäired).

Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge

neerupuudulikkus.

Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad nähud ja sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel

kõrge palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa

arvatud olansapiin, ära jätta.

Hüperglükeemia ja diabeet

Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või diabeedi tekkest või ägenemisest, millega on vahel

kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhud (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel

on teatatud eelnevast kehakaalu suurenemisest, mis võib olla soodustavaks teguriks. Soovitatav on

kohane kliiniline jälgimine vastavalt kehtivatele antipsühhootikumide kasutamisjuhistele.

Antipsühhootikumide, sh olansapiiniga ravitud patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia nähtude ja

sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning diabeedi või diabeedi

riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida veresuhkru kontrolli halvenemise suhtes.

Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu.

Lipiidide muutused

Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid

lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti

düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Antipsühhootikumide, sh

olansapiiniga ravitud patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt kehtivatele

antipsühhootikumide kasutamisjuhistele.

Antikolinergiline toime

Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline aktiivsus, näitasid kliinilised uuringud

sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski, kuna olansapiini kliiniline kogemus kaasneva

haigusega patsientidega on piiratud, on soovitav ettevaatus selle väljakirjutamisel eesnäärme

hüpertroofia või paralüütilise iileuse ja nendega seotud seisunditega patsientidele.

Maksafunktsioon

Tavaliselt, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa aminotransferaaside alaniinaminotransferaasi

(ALAT) ja aspartaataminotransferaasi (ASAT) aktiivsuse mööduvat, asümptomaatilist tõusu.

Patsientidega, kellel on ALAT ja/või ASAT tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse nähud ja

sümptomid, kellel esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning

patsientidega, keda ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega, tuleb olla ettevaatlik ning neid

tuleb jälgida.

Juhul kui on diagnoositud hepatiit (sealhulgas hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatüüpi

maksakahjustus), tuleb olansapiinravi lõpetada.

Neutropeenia

Patsientidel, kellel esineb mistahes põhjusel madal leukotsüütide ja/või neutrofiilide arv, kes saavad

teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi

depressioon/toksilisus, kellel on kaasuvast haigusest, kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud

luuüdi depressioon ning hüpereosinofiilse seisundiga või müeloproliferatiivse haigusega patsientidel

tuleb rakendada ettevaatust.

Olansapiini ja valproaadi samaaegsel kasutamisel on sageli teatatud neutropeeniast (vt lõik 4.8).

Ravi katkestamine

Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01%) teatatud ägedatest sümptomitest nagu

higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.

QT intervall

Kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc pikenemised (Fridericia QT korrektsioon [QTcF] ≥ 500

millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks oli QTcF< 500 msec)

esinesid aeg-ajalt (0,1% kuni 1%) olansapiiniga ravitud patsientidel, kuid olulist erinevust kaasuvate

kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest tuleb, nagu teiste

antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTc intervalli pikendavate ravimitega olla

ettevaatlik, eriti vanurite puhul, patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT sündroom,

südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või hüpomagneseemia.

Trombemboolia

Väga harva (< 0,01%) on teatatud olansapiinravi ajalisest kokkulangemisest venoossete

trombembooliatega.

Venoosse trombemboolia tekke kausaalne seos olansapiinraviga ei ole tõestatud. Kuna skisofreenia

patsientidel esineb sageli venoosse trombemboolia omandatud riskifaktoreid, tuleb siiski kindlaks teha

kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada profülaktilisi

meetmeid.

Üldine KNS toime

Olansapiini primaarsete KNS toimete tõttu tuleb rakendada ettevaatust, kui seda kasutatakse

kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro

dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toime.

Krambid

Olansapiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on

tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele.

Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva teatatud krampide tekkest. Enamikul neist juhtudest on

teatatud krampidest anamneesis või riskifaktoritest krampide tekkeks.

Tardiivdüskineesia

Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes oli olansapiin statistiliselt tunduvalt vähem

seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel

kasutamisel tardiivdüskineesia oht ning seetõttu tuleb kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist,

kui olanspiinravil patsiendil ilmnevad tardiivdüskineesia nähud või sümptomid. Pärast ravi lõppu

võivad need sümptomid ajutiselt süveneda või alles tekkida.

Posturaalne hüpotensioon

Olansapiini kliinilistes uuringutes täheldati eakatel harva posturaalset hüpotensiooni. Nagu teiste

antipsühhootikumide puhul, on üle 65-aastastel patsientidel soovitatav mõõta perioodiliselt vererõhku.

Kardiaalne äkksurm

Olansapiini turustusjärgsetes raportides on teatatud ühest kardiaalse äkksurma juhust olansapiini

saanud patsientidel. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli olansapiiniga ravitud patsientidel

eeldatav kardiaalse äkksurma tekkerisk ligikaudu kaks korda suurem võrreldes antipsühhootikume

mittesaavate patsientidega. Uuringus olansapiiniga oli kaasuv risk võrreldav ühendanalüüsi kaasatud

atüüpiliste antipsühhootikumide riskiga.

Pediaatriline populatsioon

Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel.

13…17-aastaste patsientide seas läbiviidud uuringutes täheldati mitmesuguseid kõrvaltoimeid,

sealhulgas kehakaalu suurenemine, muutused metaboolsetes parameetrites ning prolaktiini taseme

tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi ei ole uuritud ning on siiani teadmata (vt lõigud 4.8

ja 5.1).

Fenüülalaniin

Olanzapine Glenmark Europe suus dispergeeruv tablett sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini

allikas. Võib olla kahjulik fenüülketonuuriaga inimestele.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Pediaatriline populatsioon

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Teiste ravimite potentsiaal mõjutada olansapiini toimet

Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad

spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad mõjutada olansapiini farmakokineetikat.

CYP1A2 induktsioon

Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib

olansapiini kontsentratsioon väheneda.

On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi tõusu.

Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatav on kliiniline jälgimine ning

vajadusel võib kaaluda olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.2).

CYP1A2 pärssimine

On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini

metabolismi.

Pärast fluvoksamiini manustamist suurenes olansapiini Cmax naissoost mittesuitsetajatel keskmiselt

54% ja meessoost suitsetajatel 77%.

Olansapiini AUC suurenes keskmiselt vastavalt 52% ja 108%. Patsientidel, kes kasutavad

fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini

väiksemat algannust.

Ravi alustamisel CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.

Vähenenud biosaadavus

Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60% võrra ning seda tuleks

võtta vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.

Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini

üksikannused ei mõjusta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.

Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid

Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.

Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole

erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete

metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin

(CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) või diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).

Olansapiini manustamisel koos liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.

Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast samaaegse olansapiinravi

alustamist vajaks valproaadi annus kohandamist.

Üldine KNS toime

Patsientidel, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis võivad põhjustada kesknärvisüsteemi

depressiooni, tuleb rakendada ettevaatust.

Olansapiini samaaegne kasutamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja

dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

QTc intervall

Olansapiini samaaegsel manustamisel ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad QTc intervalli

pikenemist, tuleb rakendada ettevaatust (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, r asedus ja imetamine

Rasedus

Rasedatega ei ole läbi viidud adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid. Patsientidele tuleb

soovitada, et nad teavitaksid oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiinravi

ajal. Sellele vaatamata, kuna kogemus inimestel on piiratud, peaks olansapiini raseduse ajal kasutama

ainult juhul, kui oodatav kasu kaalub üles võimaliku riski lootele.

Raseduse kolmandal trimestril antipsühhootikumidega (sh olansapiin) kokku puutunud vastsündinutel

on risk kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või võõrutusnähtude tekkeks, mis võivad

sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agitatsiooni,

hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, hingamispuudulikkuse või toitmise probleemide

esinemisest. Seetõttu tuleb neid vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Imetamine

Tervetel, imetavatel naistel läbiviidud uuringus eritus olansapiin rinnapiima. Keskmine ekspositsioon

imikul (mg/kg) tasakaaluseisundi korral oli hinnanguliselt 1,8% ema olansapiini annusest (mg/kg).

Patsientidel tuleb soovitada olansapiini võtmise ajal last mitte rinnaga toita.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise,

kaasa arvatud sõidukijuhtimise eest.

4.8 Kõrvaltoimed

Täiskasvanud

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud ≥ 1% patsientidest) teatatud olansapiini

kasutamisega seotud kõrvaltoimed olid unisus, kehakaalu suurenemine, eosinofiilia, prolaktiini,

kolesterooli, glükoosi ja triglütseriidide taseme tõus (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine,

pearinglus, akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon,

antikolinergilised toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus (vt

lõik 4.4), lööve, asteenia, väsimus ja tursed.

Järgnev tabel loetleb spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed

ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise

järjekorras. Loetletud esinemissageduse terminid on defineeritud järgmiselt: Väga sage(≥_ 10%), sage

(≥ 1% ja < 10%), aeg-ajalt (≥ _0,1% ja < 1%), harv (≥ 0,01% ja < 0,1%), väga harv (<_ 0,01%),

teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.

Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 47 päeva) oli kehakaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust väga

sage (22,2%), ≥ 15% esialgsest kaalust oli sage (4,2%) ja ≥ 25% oli aeg-ajalt (0,8%). Väga sageli

esines patsientide kehakaalutõusu ≥ 7%, ≥ 15% ja ≥ 25% nende esialgsest kaalust pikaajalise

ekspositsiooni (vähemalt 48 nädalat) tulemusel (vastavalt 64,4%, 31,7% ja 12,3%).

2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised

suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kellel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret

tuvastatud.

3 Täheldati neil, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis

kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l)

muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.

4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu tasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid kõrgeks

(≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine kõrgeks

(≥ 7 mmol/l) oli väga sage.

5 Täheldati neil, kellel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis

kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme

(≥ 1,69 mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.

6 Kliinilistes uuringutes oli parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud

patsientidel arvuliselt kõrgem, kuid ei erinenud statistiliselt oluliselt platseebost. Olansapiiniga ravitud

patsientidel oli parkinsonismi, akatiisia ja düstoonia esinemissagedus väiksem kui neil, kes said

haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud

individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis

käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid

ekstrapüramidaalsündroome.

7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on teatatud sellistest ägedatest sümptomitest nagu higistamine,

unetus, treemor, ärevus, iiveldus ja oksendamine.

8 Kuni 12-nädalases kliinilises uuringus ületas plasma prolaktiinisisaldus normväärtuse ülemise piiri

ligikaudu 30% olansapiiniga ravitud patsientidest, kellel prolaktiini algväärtus oli normipiires.

Enamikul nendest patsientidest oli suurenemine üldiselt vähene ja jäi allapoole kahekordsest

normväärtuse ülemisest piirist. Üldiselt esinesid olansapiiniga ravitud patsientidel rinnanäärmete ja

menstruatsiooniga seotud kliinilised nähud (nt amenorröa, rinnanäärmete suurenemine, galaktorröa

naistel ja günekomastia/rinnanäärmete suurenemine meestel) aeg-ajalt. Võimalikke

seksuaalfunktsiooni häiretega seotud kõrvaltoimeid (nt erektsioonihäired meestel ja libiido langus

mõlemal sool) täheldati sageli.

Pikaajaline ekspositsioon (vähemalt 48 nädalat)

Patsientide osakaal, kel esines kliiniliselt olulisi muutusi kaalutõusus, glükoositasemetes,

üld-/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooksul. Täiskasvanud

patsientidel, kes läbisid 9…12-kuulise ravi, aeglustus keskmise veresuhkru taseme tõus pärast umbes 6

kuu möödumist.

Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta

Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem

suremus ja ajuveresoonkonna kõrvaltoimete esinemissagedus kui platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles

patsiendirühmas täheldati seoses olansapiini kasutamisega väga sagedaste kõrvaltoimetena ebakindlat

kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena täheldati pneumooniat, kehatemperatuuri tõusu,

letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.

Ravim-indutseeritud (dopamiini agonistid) psühhoosiga Parkinsoni tõvega patsientide kliinilistes

uuringutes teatati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemisest ja hallutsinatsioonidest,

sagedamini kui platseebo korral.

Ühes uuringus bipolaarse maaniaga patsientidel põhjustas valproaadi ja olansapiini kombineeritud ravi

neutropeenia 4,1%-list esinemissagedust; võimalikuks soodustavaks faktoriks võis olla valproaadi

kõrge tase plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas treemori,

suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kehakaalu suurenemise esinemissageduse tõusu (≥ 10%). Samuti

registreeriti sageli kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati

akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4%-l patsientidest ≥ 7%-list kehakaalu suurenemist võrreldes

esialgsega. Pikaajalise (kuni 12 kuud) olansapiinraviga retsidiivide ennetamiseks bipolaarse

meeleoluhäirega patsientidel kaasnes 39,9%-l patsientidest ≥ 7%-line kehakaalu suurenemine

võrreldes esialgsega.

Pediaatriline populatsioon

Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi noorukite ja

täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid ei ole läbi viidud, võrreldi noorukite seas läbiviidud

uuringute tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.

Järgnev tabel koondab kõrvaltoimed, millest on noortel patsientidel (vanuses13…17 aastat) teatatud

suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on identifitseeriud ainult

noorukitega läbiviidud lühiajalistes uuringutes.

Kliiniliselt oluline kehakaalu suurenemine (≥ 7%) näib sagedamini esinevat noorukite populatsioonis

võrreldes vastava ekspositsiooniga täiskasvanutega. Kehakaalu suurenemise ulatus ning kliiniliselt

olulise kehakaalu suurenemisega noorukieas patsientide osakaal oli suurem pikaajalise ekspositsiooni

korral (vähemalt 24 nädalat) kui lühiajalise ekspositsiooni korral.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Loetletud

esinemissageduse terminid on defineeritud järgmiselt: Väga sage (≥ 10%), sage (≥ 1% ja < 10%).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Väga sage: Kehakaalu suurenemine 9, triglütseriidide taseme tõus 10, suurenenud söögiisu.

Sage: Kolesterooli taseme tõus 11

Närvisüsteemi häired

Väga sage: Sedatsioon (sealhulgas: hüpersomnia, letargia, unisus).

Seedetrakti häired

Sage: Suukuivus

Maksa ja sapiteede häired

Väga sage: Maksa aminotransferaaside tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).

Uuringud

Väga sage: Üldbilirubiini vähenemine, GGT tõus, prolaktiini taseme tõus plasmas 12

9 Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 22 päeva), oli kehakaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust

(kg) väga sage (40,6%), ≥ 15% esialgsest kehakaalust oli sage (7,1%) ja ≥ 25% oli aeg-ajalt (2,5%).

Pikaajalise ekspositsiooni juures (vähemalt 24 nädalat) võtsid 89,4% kaalus juurde ≥ 7%, 55,3%

võtsid kaalus juurde ≥ 15% ja 29,1% võtsid kaalus juurde ≥ 25% oma esialgsest kehakaalust.

10 Täheldati esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgeks

(≥ 1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme

(≥ 1,016 mmol/l…< 1,467 mmol/l) muutumist kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l).

11 Sageli täheldati muutusi esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemes tühja kõhu seisundis

(< 4,39 mmol/l), mis tõusis kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli

taseme (≥ 4,39…< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage.

12 Prolaktiini taseme tõusust plasmas teatati 47,4%-l noorukieas patsientidel.

4.9 Üleannustamine

Nähud ja sümptomid

Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus > 10%) sümptomiteks on tahhükardia,

agitatsioon/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis

ulatuvad sedatsioonist kuni koomani.

Muude meditsiiniliselt tähtsate üleannustamise tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid,

kooma, võimalik maliigne neuroleptikumisündroom, hingamistegevuse pärssimine, aspiratsioon,

hüpertensioon või hüpotensioon, südame arütmiad (< 2% üleannustamise juhtudest) ja südame- ning

hingamistegevuse seiskumine.

Letaalsest lõppest on teatatud juba 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti on registreeritud

ellujäämist koguni pärast umbes 2 g suukaudse olansapiini akuutset üleannust.

Üleannustamise ravi

Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot.

Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav.

Üleannuse raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (st maoloputus, aktiveeritud söe

manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini

suukaudset biosaadavust 50 kuni 60% võrra.

Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile,

millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni

toetamine.

Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna

beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni.

Võimalike arütmiate avastamiseks on hädavajalik kardiovaskulaarne monitooring. Hoolikas

meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid, ATC-kood: N05AH03

Olansapiin on antipsühhootiline, maaniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai

farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.

Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki < 100 nM) – serotoniini

5HT2A/2C-, 5HT3-, 5HT6-, dopamiini D1-, D2-, D3-, D4-, D5-, kolinergiliste muskariini M1-M5, α1-

adrenergiliste ja histamiini H1-retseptorite suhtes.

Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on näidanud 5HT, dopamiini ja kolinergilist antagonismi

kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus

serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2-retseptorite suhtes ja suurem 5HT2- kui D2-aktiivsus in vivo

mudelites.

Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendas selektiivselt mesolimbiliste (A10)

dopaminergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse

funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis

vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates

annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest

tõstab olansapiin tundlikkust „anksiolüütilisele“ testile.

Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuringus tervetel

vabatahtlikel hõivas olansapiin rohkem 5HT2A- kui dopamiini D2-retseptoreid. Lisaks eelnevale nähtus

skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust (SPECT), et

olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele

muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav

klosapiinile alluvate patsientidega.

Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust

kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat

skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete

kui positiivsete sümptomite osas.

Skisofreenia, skisoafektiivsete ning nendega seotud häirete rahvusvahelises topeltpimedas võrdlevas

uuringus, mis hõlmas 1481 mitmesuguse raskusastmega kaasnevate depressiooni sümptomitega

patsienti (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi depressiooniskaala järgi),

näitas selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu punktisumma muutust

ravi algusest kuni lõpuni, olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust (p=0,001) versus haloperidool

(-3,1).

Bipolaarse häire maania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin maania

sümptomaatika vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja

seminaatriumvalproaat (divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad

efektiivsuse näitajad nendel patsientidel, kellel saabus maania ja depressiooni sümptomaatiline

remissioon 6 ja 12 nädala jooksul. Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2

nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kaasnev ravi liitiumi või

valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast maania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või

valproaadi monoteraapia korral.

12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus maania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud

remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes

olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase

tulemusnäitajana. Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii maania kui

depressiooni retsidiveerumise vältimises.

Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus maania episoodidega patsientidel, kes olid

saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult

olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi

vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0%, liitium 38,3%; p=0,055).

18-kuulises kaasneva ravi uuringus maania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid

stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud

pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi

või valproaadi monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määratleti

vastavalt sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele.

Pediaatriline populatsioon

Kogemus noorukitega (vanuses 13 kuni 17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse

maania I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse andmete põhjal, mis hõlmasid vähem kui 200

noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ulatudes kuni 20 mg-ni

ööpäevas. Noorukite kehakaal suurenes olansapiinravi ajal oluliselt rohkem kui täiskasvanutel. Tühja

kõhu üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini muutuste ulatus (vt lõigud 4.4 ja

4.8) olid noorukitel suurem kui täiskasvanutel. Puuduvad andmed tõhususe säilitamise osas ning

andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed

plasmakontsentratsioonid 5 kuni 8 tunni jooksul. Toit ei mõjuta imendumist. Absoluutset suukaudset

biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.

Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv

metaboliit on 10-N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja

P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele,

mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat farmakoloogilist

aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt olansapiinilt.

Pärast suukaudset manustamist varieerus olansapiini keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg

tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole.

Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) pikenes nooremate inimestega võrreldes keskmine

eliminatsiooni poolväärtusaeg (51,8 versus 33,8 tundi) ja aeglustus kliirens (17,5 versus 18,2 l/t).

Eakatel täheldatud farmakokineetiliste parameetrite erinevused on samades piirides nagu noorematel

inimestel. 44-l üle 65-aastasel skisofreeniahaigel ei seostunud annused 5 kuni 20 mg/ööpäevas ühegi

märkimisväärse kõrvaltoimete profiiliga.

Naissoost isikutel oli meestega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra

pikenenud (36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/t). Ometi ilmnes, et

olansapiin (5...20 mg) omab nii nais- (n = 467) kui meespatsientidel (n = 869) võrreldavat

ohutusprofiili.

Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete isikutega

võrreldes mingit olulist erinevust keskmise eliminatsiooni poolväärtusaja (37,7 versus 32,4 tundi) ega

kliirensi osas (21,2 versus 25,0 l/t). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57% radioaktiivselt

märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.

Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 tundi)

pikenenud ja kliirens (18,0 l/t) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 tundi

ja 14,1 l/t).

Suitsetajatega (mehed ja naised) võrreldes oli mittesuitsetajatel keskmine eliminatsiooni

poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/t).

Olansapiini plasmakliirens on eakatel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja

mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju ulatus

olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.

Uuringus eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel ei ilmnenud mingit erinevust nende kolme

populatsiooni farmakokineetiliste parameetrite vahel.

Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli umbes 93% kontsentratsioonide vahemikus ligikaudu 7 kuni

1000 ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happelise α1-glükoproteiiniga.

Pediaatriline populatsioon

Noorukid (vanuses 13 kuni 17 aastat): Olansapiini farmakokineetika on noorukitel ja täiskasvanutel

sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27%

kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on väiksem keskmine kehakaal

ning noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Tõenäoliselt soodustavad need faktorid noorukitel

täheldatud kõrgemat toimeaine ekspositsiooni.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Akuutne (üksikannuse) toksilisus

Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele:

hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus. Keskmine

surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid ühekordseid

suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kg, ilma et oleks esinenud surmajuhte. Kliinilisteks nähtudeks olid

sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, mioos ja isutus.

Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kg esile masendust ning suuremad

annused – teadvuse häireid.

Korduvannuse toksilisus

Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, olid valdavateks

nähtudeks KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS

pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud

prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi

vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.

Hematoloogiline toksilisus

Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, sealhulgas annusest sõltuv

tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate leukotsüütide

arvu vähenemine rottidel; sellegipoolest ei leitud mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta.

Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk

[AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), arenesid neutropeenia,

trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei esinenud

kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.

Reproduktsioonitoksilisus

Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet.

Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.

Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning

reproduktsiooni parameetreid mõjustasid rottidel annused 3 mg/kg (9-kordne inimese maksimaalne

annus).

Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning järglaste

aktiivsusetaseme ajutist langust.

Mutageensus

Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille

hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.

Kantserogeensus

Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mannitool E421

Mikrokristalne tselluloos

Aspartaam E951

Krospovidoon

Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

21 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Alumiinium/alumiinium blistrid karpides, mis sisaldavad 28, 56, 70 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Glenmark Generics (Europe) Limited

Laxmi House

2-B Draycott Avenue

Kenton

Harrow

Middlesex

HA3 OBU

Ühendkuningriik

8. MÜÜGILOA NUMBRID

EU/1/09/588/001

EU/1/09/588/002

EU/1/09/588/003

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

03.12.2009

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel