Norvir - Norvir toote info Lisa 1 RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
Artikli sisukord
EPAR CHMP Norvir, INN-ritonavir 14.00 Normal 0 false false false RU X-NONE X-NONE
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Norvir, 80 mg/ml suukaudne lahus
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks ml suukaudset lahust sisaldab 80 mg ritonaviiri.
Abiained:
Alkohol (43 mahu%)
Polüoksüül-35 kastoorõli
Päikeseloojangukollane (E110)
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Suukaudne lahus.
Praktiliselt selge oranži värvi lahus suukaudseks manustamiseks.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Ritonaviir on näidustatud HIV–1–nakkusega patsientide (täiskasvanud ning 2–aastased ja vanemad
lapsed) raviks kombinatsioonis teiste retroviirusevastaste ravimitega.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Ritonaviiri tohib määrata ainult HIV-infektsiooni ravi kogemusega arst.
Norvir lahust manustatakse suukaudselt ja eelistatavalt koos toiduga.
Ritonaviiri manustamine farmakokineetilise toime tugevdajana
Kui ritonaviiri kasutatakse farmakokineetilise toime tugevdajana koos teiste proteaasi inhibiitoritega,
peab tutvuma vastava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõttega.
Järgnevalt toodud HIV-1 proteaasi inhibiitoreid soovitatakse kasutada koos ritonaviiriga
(farmakokineetilise toime tugevdaja) allpool loetletud annustes.
Kasutamine täiskasvanutel:
Amprenaviir (600 mg kaks korda ööpäevas) koos ritonaviiriga (100 mg kaks korda ööpäevas).
Atasanaviir (300 mg üks kord ööpäevas) koos ritonaviiriga (100 mg üks kord ööpäevas).
Fosamprenaviir (700 mg kaks korda ööpäevas) koos ritonaviiriga (100 mg kaks korda ööpäevas).
Lopinaviir samas ravimvormis koos ritonaviiriga (lopinaviir/ritonaviir) 400 mg/100 mg või
800 mg/200 mg.
Sakvinaviir (1000 mg kaks korda ööpäevas) koos ritonaviiriga (100 mg kaks korda ööpäevas).
Tipranaviir (500 mg kaks korda ööpäevas) koos ritonaviiriga (200 mg kaks korda ööpäevas).
Darunaviir (600 mg kaks korda ööpäevas) koos ritonaviiriga (100 mg kaks korda ööpäevas) varem
retroviirusevastast ravi saanud patsientidel.
Darunaviir (800 mg üks kord ööpäevas) koos ritonaviiriga (100 mg üks kord ööpäevas) varem
retroviirusevastast ravi mittesaanud patsientidel.
Kasutamine lastel: Ritonaviiri soovitatakse manustada 2-aastastele ja vanematele lastele. Edasiste
annustamisjuhiste saamiseks lugege teiste (ritonaviiriga samaaegseks kasutamiseks lubatud) proteaasi
inhibiitorite tooteinformatsiooni. Ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu ei ole Norvir alla 2-
aastastele lastele soovitatav.
Neerukahjustus: Kuna ritonaviir metaboliseerub peamiselt maksas, oleks sõltuvalt samaaegselt
manustatavast spetsiifilisest proteaasi inhibiitorist kohane kasutada ritonaviiri farmakokineetilise
toime tugevdajana ettevaatusega neerupuudulikkusega patsientidel. Siiski, kuna ritonaviiri renaalne
kliirens on ebaoluline, ei vähene neerukahjustusega patsientidel tõenäoliselt ka organismi totaalne
kliirens. Täpsemate annustamisjuhiste saamiseks neerukahjustusega patsientidele tutvuge samaaegselt
manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõttega (SPC).
Maksakahjustus: Kompenseerimata maksahaigusega patsientidel ei tohiks ritonaviiri
farmakokineetilise toime tugevdajana kasutada (vt lõik 4.3). Farmakokineetiliste uuringute
puudumisel stabiilse raske kompenseerimata maksakahjustusega patsentidel (Child Pugh’ klass C)
tuleb olla ettevaatlik ritonaviiri kasutamisel farmakokineetilise toime tugevdajana, kuna samaaegselt
manustatava proteaasi inhibiitori plasmakontsentratsioon võib suureneda. Täpsemad soovitused
ritonaviiri kasutamiseks farmakokineetilise toime tugevdajana maksapuudulikkusega patsientidel
sõltuvad samaaegselt manustatavast proteaasi inhibiitorist. Täpsema annustamist puudutava info
saamiseks maksapuudulikkusega patsientide kohta tuleb lugeda samaaegselt manustatava proteaasi
inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõtet.
Ritonaviiri manustamine retroviirusevastase ravimina
Täiskasvanud: Norvir lahuse soovitatav annus on 600 mg (7,5 ml) kaks korda päevas suu kaudu.
Ravimi taluvust aitab parandada, kui tõsta ritonaviiri annuseid ravi alustamisel järk–järgult.
Ravi alustatakse annusega 300 mg (3,75 ml) kaks korda päevas esimesel kolmel päeval. Järgneva kuni
14 päeva jooksul tõstetakse annust 100 mg (1,25 ml) kaupa kaks korda päevas kuni annuseni 600 mg
kaks korda päevas. Patsientidele tohib annuseid 300 mg kaks korda päevas manustada kuni 3 päeva.
Kasutamine lastel (2-aastased ja vanemad): Norvir lahuse soovitatud annus lastele on 350 mg/m3 suu
kaudu kaks korda päevas. Mitte ületada annust 600 mg kaks korda päevas. Algannuseks on
250 mg/m3, mida tõstetakse kahe– või kolmepäevaste intervallidega 50 mg/m3 kaupa kaks korda
päevas. Annus tuleks manustada kalibreeritud mõõtesüstlaga.
Annustamisjuhised lastele
Kehapindala* (m3) 250 mg/m3
kaks korda päevas
300 mg/m3
kaks korda päevas
350 mg/m3
kaks korda päevas
0,25 0,8 ml (62,5 mg) 0,9 ml (75 mg) 1,1 ml (87,5 mg)
0,50 1,6 ml (125 mg) 1,9 ml (150 mg) 2,2 ml (175 mg)
1,00 3,1 ml (250 mg) 3,8 ml (300 mg) 4,4 ml (350 mg)
1,25 3,9 ml (312,5 mg) 4,7 ml (375 mg) 5,5 ml (437,5 mg)
1,50 4,7 ml (375 mg) 5,6 ml (450 mg) 6,6 ml (525 mg)
* kehapindala (BSA) saab arvutada järgmise valemi abil
BSA (m3) = √(pikkus (cm) X kehakaal (kg) / 3600)
Annuseid vahepealsete kehapindalade kohta, mida ei ole tabelis äratoodud, saab arvutada järgnevate
valemite abil:
manustamiseks vajaliku lahusekoguse (ml) arvutamiseks tuleb kehapindala korrutada 3,1–ga annuse
250 mg/m3; 3,8–ga 300 mg/m3 ja 4,4–ga 350 mg/m3 puhul
Neerukahjustus: Hetkel puuduvad spetsiifilised andmed selle patsientide populatsiooni kohta ja
seetõttu ei saa vastavaid annustamissoovitusi esitada. Kuna ritonaviiri renaalne kliirens on ebaoluline,
ei vähene neerukahjustusega patsientidel tõenäoliselt ka organismi totaalne kliirens. Kuna ritonaviir
seondub ulatuslikult valkudega, ei ole tõenäoline toimeaine märkimisväärne eemaldamine
hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel.
Maksakahjustus: Ritonaviir metaboliseeritakse ja eritatakse organismist peamiselt maksa kaudu.
Farmakokineetilised andmed näitavad, et kerge kuni keskmise maksakahjustusega patsientide
ravimisel ei ole vaja annuseid kohandada (vt lõik 5.2). Ritonaviirilahust ei tohi manustada raske
maksakahjustusega patsientidele (vt lõik 4.3).
Eakad: Farmakokineetilised andmed näitasid, et eakatel patsientidel ei ole annuse kohandamine
vajalik (vt lõik 5.2).
Norvir lahuse kibedat maitset saab vähendada, kui segada ravimit piimakakaoga.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus ritonaviiri või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Kui ritonaviiri kasutatakse teiste proteaasi inhibiitorite farmakokineetilise toime tugevdajana, tuleb
vastunäidustusi lugeda ka samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste
kokkuvõttest.
Kompenseerimata maksahaigusega patsientidele ei tohi ritonaviiri manustada ei farmakokineetilise
toime tugevdajana ega retroviirusevastase ravimina.
In vitro ja in vivo uuringute põhjal on ritonaviir tugev CYP3A– ja CYP2D6– vahendatud
biotransformatsiooni reaktsioonide pärssija. Järgnevalt toodud ravimite samaaegne kasutamine koos
ritonaviiriga on vastunäidustatud. Kui ei ole märgitud teisiti, põhineb vastunäidustus ritonaviiri võimel
pärssida samaaegselt manustatud ravimi metabolismi, mis viib viimase ekspositsiooni suurenemiseni
ning tekib kliiniliselt oluliste kõrvaltoimete risk.
Ritonaviiri võime mõjutada ensüüme võib olla annusest sõltuv. Mõnede ravimite puhul võivad
vastunäidustused olla asjakohasemad siis, kui ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina,
võrreldes sellega, kui seda kasutatakse farmakokineetilise toime tugevdajana (nt rifabutiin ja
vorikonasool).
Ravimrühm Konkreetne ravim
rühmas
Põhjendus
Samaaegselt manustatava ravimi plasmakontsentratsiooni suurenemine
α1-adrenoretseptorite
antagonist
Alfusosiin Alfusosiini plasmakontsentratsiooni suurenemine,
mis võib viia raske hüpotensiooni tekkeni (vt lõik
4.5).
Analgeetikumid Petidiin, piroksikaam,
propoksüfeen
Norpetidiini, piroksikaami ja propoksüfeeni
plasmakontsentratsioonide suurenemine.
Suureneb raske hingamisdepressiooni või
hematoloogiliste häirete tekkeoht, samuti võivad
avalduda teised nimetatud ravimitega seotud
rasked kõrvaltoimed.
Arütmiavastased
ravimid
Amiodaroon, bepridiil,
enkainiid, flekainiid,
propafenoon, kinidiin
Amiodarooni, bepridiili, enkainiidi, flekainiidi,
propafenooni ja kinidiini
plasmakontsentratsioonide suurenemine.
Suureneb arütmiate tekkeoht ning samuti võivad
avalduda teised nimetatud ravimitega seotud
rasked kõrvaltoimed.
Antibiootikumid Fusidiinhape Fusidiinhappe ja ritonaviiri
plasmakontsentratsioonide suurenemine.
Seentevastased ravimid Vorikonasool Ritonaviiri (annuses 400 mg kaks korda ööpäevas
või üle selle) kasutamine koos vorikonasooliga on
vastunäidustatud, kuna viimase
plasmakontsentratsioon väheneb ja tema toime
võib nõrgeneda (vt lõik 4.5).
Antihistamiinikumid Astemisool, terfenadiin Astemisooli ja terfenadiini
plasmakontsentratsioonide suurenemine.
Suureneb nimetatud ravimitest tingitud raskete
arütmiate tekkeoht.
Mükobakterite vastased
ained
Rifabutiin Kui ritonaviiri manustatakse koos rifabutiiniga
kui retroviirusevastast ravimit (600 mg kaks
korda ööpäevas), suureneb rifabutiini
plasmakontsentratsiooni suurenemise tagajärjel
ka kõrvaltoimete (sh uveiidi) tekkeoht (vt lõik
4.4). Soovitused ritonaviiri kui farmakokineetilise
toime tugevdaja kasutamise kohta koos
rifabutiiniga on toodud lõigus 4.5.
Antipsühhootikumid/
neuroleptikumid
Klosapiin, pimosiid Klosapiini ja pimosiidi plasmakontsentratsioonide
suurenemine. Suureneb hematoloogiliste häirete
tekkeoht, samuti võivad avalduda teised
nimetatud ravimitega seotud rasked kõrvaltoimed.
Ergot-alkaloidid Dihüdroergotamiin,
ergonoviin, ergotamiin,
metüülergonoviin
Ergot-alkaloidide plasmakontsentratsioonide
suurenemine, mis viib ägedate toksiliste toimete
(sh vasospasmi ja isheemia) avaldumiseni.
Seedetrakti motoorikat
mõjustavad ained
Tsisapriid Tsisapriidi plasmakontsentratsiooni suurenemine.
Suureneb nimetatud ravimist tingitud raskete
arütmiate tekkeoht.
HMG CoA reduktaasi
inhibiitorid
Lovastatiin,
simvastatiin
Lovastatiini ja simvastatiini
plasmakontsentratsioonide suurenemine.
Suureneb müopaatia ja sh rabdomüolüüsi
tekkeoht (vt lõik 4.5).
PDE5 inhibiitor Sildenafiil Vastunäidustatud, kui kasutatakse ainult
pulmonaalse arteriaalse hüpertensiooni (PAH)
raviks. Sildenafiili kontsentratsiooni tõus
vereplasmas. Seetõttu suureneb sildenafiili
kõrvaltoimete tekkerisk (mh hüpotensioon ja
minestus). Vt lõik 4.4 ja 4.5 sildenafiili
koosmanustamise kohta erektsioonihäiretega
patsientidele.
Rahustid/uinutid Klorasepaat,
diasepaam, estasolaam,
flurasepaam,
suukaudne midasolaam
ja triasolaam
Klorasepaadi, diasepaami, estasolaami,
flurasepaami, suukaudse midasolaami ja
triasolaami plasmakontsentratsioonide
suurenemine. Suureneb nimetatud ravimitest
tingitud ülemäärase sedatsiooni ja
hingamisdepressiooni tekkeoht.
(Ettevaatusabinõud parenteraalselt manustatava
midasolaami kasutamisel vt lõik 4.5).
Ritonaviiri plasmakontsentratsiooni vähenemine
Taimsed preparaadid Liht-naistepuna Liht-naistepuna (Hypericum perforatum)
sisaldavate taimsete preparaatide kasutamisega
kaasneb ritonaviiri plasmakontsentratsiooni
vähenemise ja kliiniliste toimete nõrgenemise oht
(vt lõik 4.5).
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Ritonaviir ei ole HIV-1-infektsiooni ega AIDS-i ravim. Patsientidel, kes saavad ravi ritonaviiri või
mõne teise retroviirusevastase ravimiga, võivad siiski tekkida oportunistlikud infektsioonid ja teised
HIV-1 infektsioonist tingitud tüsistused.
Patsiente tuleb hoiatada, et retroviirusevastane ravi ei taga kaitset HIV ülekandumise eest verega või
seksuaalsel teel. Tuleb jätkata sobivate ettevaatusabinõude kasutamist.
Kui ritonaviiri kasutatakse teiste proteaasi inhibiitorite farmakokineetilise toime tugevdajana, tuleb
arvestada ka vastavat proteaasi inhibiitorit puudutavaid hoiatusi ja ettevaatusabinõusid ja lugeda
samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõtet.
Ritonaviiri manustamine retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana
Kroonilise kõhulahtisuse või malabsorptsiooniga patsiendid: Kõhulahtisuse korral on soovitatav
täiendav jälgimine. Kui ritonaviirravi ajal esineb kõhulahtisust suhteliselt tihti, võib see vähendada
ritonaviiri või teiste samaaegselt manustatavate ravimite imendumist ja efektiivsust (vähenenud
saadavuse tõttu). Raske ja püsiv oksendamine ja/või kõhulahtisus, mida seostatakse ritonaviiri
kasutamisega, võib ohustada ka neerufunktsiooni. Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on
soovitatav neerude talitlust jälgida.
Hemofiilia: Kirjeldatud on verejooksude sagedasemat esinemist, sh spontaanseid nahahematoome ja
hemartroose A ja B tüüpi hemofiilia patsientidel, keda raviti proteaasi inhibiitoritega. Mõnele
patsiendile manustati lisaks verehüübimisfaktorit VIII. Rohkem kui pooltel neist juhtudest jätkati ravi
proteaasi inhibiitoritega või alustati katkestatud ravi uuesti. Oletatakse põhjuslikku seost, kuigi
toimemehhanism ei ole teada. Seetõttu peaksid hemofiiliahaiged olema teadlikud verejooksu
suurenemise võimalusest.
Suhkurtõbi ja hüperglükeemia: Proteaasi inhibiitoreid saavatel patsientidel on esinenud esmakordselt
diagnoositud suhkurtõbe, hüperglükeemiat või varem diagnoositud suhkurtõve ägenemist. Mõningatel
juhtudel oli hüperglükeemia raske ja mõnel juhul seotud ka ketoatsidoosiga. Paljudel patsientidel
esinesid kaasnevad haigused, mis mõningatel juhtudel vajasid ravi preparaatidega, mille kasutamist
seostatakse suhkurtõve või hüperglükeemia tekkimisega.
Lipodüstroofia: Kombineeritud retroviirusevastast ravi on seostatud keha rasva ümberjaotumisega
(lipodüstroofia) HIV patsientidel. Selle pikaajalised tagajärjed ei ole hetkel teada. Ka selle
tekkemehhanismi kohta on teadmised vähesed. Hüpoteesina on esitatud seost vistseraalse lipomatoosi
ja proteaasi inhibiitorite ning lipoatroofia ja nukleosiid-pöördtranskriptaasi inhibiitorite (NRTI) vahel.
Suuremat lipodüstroofia riski on seostatud individuaalsete teguritega, nagu kõrgem iga ja ravimiga
seotud teguritega, nagu retroviirusevastase ravi pikem kestus ja sellega seotud metaboolsed häired.
Arstlik läbivaatus peab hõlmama rasva ümberjaotumisnähtude hindamist. Kaaluda tuleb tühja kõhuga
seerumi lipiidide ja veresuhkru määramist. Lipiidide ainevahetushäireid tuleb ravida vastavalt
kliinilisele vajadusele (vt lõik 4.8).
Pankreatiit: Pankreatiiti tuleks kahtlustada, kui tekivad kliinilised sümptomid (iiveldus, oksendamine,
kõhuvalu) või pankreatiidile viitavad laborianalüüside kõrvalekalded (näiteks seerumi lipaaside või
amülaaside aktiivsuse tõus). Nende nähtude või sümptomitega patsientide seisundit tuleb hinnata ja
Norvir–ravi katkestada, kui pankreatiidi diagnoos on kinnitatud (vt lõik 4.8).
Immuunsüsteemi reaktivatsiooni sündroom: Raskekujulise immuunpuudulikkusega HIVinfektsiooniga
patsientidel võib kombineeritud retroviirusevastase ravi (CART) alustamise ajal tekkida
põletikuline reaktsioon asümptomaatilistele või residuaalsetele oportunistlikele patogeenidele ja
põhjustada tõsist kliinilist seisundit või sümptomite halvenemist. Tüüpiliselt on selliseid reaktsioone
täheldatud paaril esimesel nädalal või kuul pärast kombineeritud retroviirusevastase ravi alustamist.
Vastavad näited on tsütomegaloviiruse poolt põhjustatud retiniit, generaliseerunud ja/või fokaalsed
mükobakteriaalsed infektsioonid ja Pneumocystis jiroveci pneumoonia. Hinnang tuleb anda mistahes
põletikunähtudele ja vajadusel alustada ravi.
Maksahaigus: Kompenseerimata maksahaigusega patsientidele ei tohi ritonaviiri anda. Stabiilse raske
kompenseerimata maksakahjustusega (Child Pugh klass C) patsientide kohta vt lõik 4.2. Kroonilise B–
või C–hepatiidiga patsientidel, kes saavad kombineeritud retroviirusevastast ravi, on suurem risk
tõsiste ja potentsiaalselt eluohtlike maksa kõrvaltoimete tekkeks. Samaaegse B– või C–hepatiidiviiruse
vastase ravi korral tutvuge palun ka nende preparaatide ravimi omaduste kokkuvõtetega.
Maksa düsfunktsiooniga (sh äge krooniline hepatiit) patsientidel esineb kombineeritud
retroviirusevastase ravi ajal sagedamini maksafunktsiooni häireid ja neid tuleb seetõttu jälgida
vastavalt tavalisele praktikale. Kui nendel patsientidel ilmneb viiteid maksahaiguse süvenemisele,
tuleks kaaluda ravi katkestamist või lõpetamist.
Neeruhaigus: Kuna ritonaviiri renaalne kliirens on ebaoluline, ei vähene neerupuudulikkusega
patsientidel tõenäoliselt ka organismi totaalne kliirens. Täpsemate annustamisjuhiste saamiseks
neerupuudulikkusega patsientidele tutvuge samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi
omaduste kokkuvõttega (SPC). Vt ka lõik 4.2.
Ritonaviiri suukaudne lahus sisaldab polüoksüül kastoorõli, mis võib põhjustada maoärritust ja
kõhulahtisust. Ritonaviiri suukaudne lahus sisaldab ka asovärvainet päikeseloojangukollane (E110),
mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone.
Ritonaviiri suukaudne lahus sisaldab alkoholi (43 mahu%), s.o kuni 258 mg alkoholi maksimaalses
ravimiannuses (600 mg) – see võrdub 65 ml õlle või 27 ml veiniga annuse kohta. Iga 100 mg annus
sisaldab 43 mg alkoholi ja iga 200 mg annus sisaldab 86 mg alkoholi. Seetõttu tuleks vältida Norvir’i
kasutamist koos disulfiraami või disulfiraami–taolisi reaktsioone põhjustavate ravimitega (näiteks
metronidasool). Sellega tuleb arvestada ka raseduse või lapse rinnaga toitmise ajal, laste puhul ja
kõrge riskiga patsientide (nt maksahaiguse või epilepsiaga patsientide) ravimisel.
Osteonekroos: Kuigi osteonekroosi etioloogiat peetakse multifaktoriaalseks (hõlmates
kortikosteroidide kasutamise, alkoholi tarvitamise, raske immunosupressiooni ja kõrge kehamassi
indeksi), on teatatud haiguse esinemisest eriti kaugelearenenud HIV-haigusega ja/või pikaajalist
kombineeritud retroviirusevastast ravi saanud patsientidel. Patsientidele tuleb soovitada otsida arstiabi,
kui esineb liigesvalu, -jäikus või liikumisraskused.
PR-intervalli pikenemine: ritonaviir on uuringutes mõnedel tervetel täiskasvanutel näidanud mõõdukat
asümptomaatilist PR-intervalli pikendavat toimet. Harva on teatatud teise või kolmanda astme
atrioventrikulaarse blokaadi esinemisest kaasneva strukturaalse südamehaigusega või juhtehäiretega
patsientidel, kes võtavad ravimeid, mis teadaolevalt pikendavad PR-intervalli (sh verapamiil või
atasanaviir) koos ritonaviiriga. Norvir’i tuleb sellistel patsientidel kasutada ettevaatusega (vt lõik 5.1).
Koostoimed teiste ravimitega
Ritonaviiri manustamine retroviirusevastase ravimina
Järgnevalt toodud hoiatuste ja ettevaatusabinõudega tuleb arvestada juhul, kui ritonaviiri kasutatakse
retroviirusevastase ravimina. Ei saa eeldada, et samad hoiatused ja ettevaatusabinõud kehtivad ka siis,
kui ritonaviiri kasutatakse farmakokineetilise toime tugevdajana (annustes 100 mg ja 200 mg). Kui
ritonaviiri kasutatakse farmakokineetilise toime tugevdajana, tuleb tutvuda ka kõigi hoiatuste ja
ettevaatusabinõudega , mis puudutavad samaaegselt manustatavat proteaasi inhibiitorit ja seetõttu
tuleb allpool toodud informatsiooni kehtivuse kontrollimiseks lugeda vastava proteaasi inhibiitori
ravimi omaduste kokkuvõtte lõiku 4.4.
PDE5 inhibiitorid: Eriline ettevaatus on vajalik sildenafiili, tadalafiili või vardenafiili määramisel
erektsioonihäirete raviks ritonaviirravil olevatele patsientidele. Ritonaviiri ja nende ravimite
koosmanustamine eeldatavalt suurendab oluliselt nende kontsentratsioone ja põhjustab nendega seotud
kõrvaltoimeid, sh hüpotensioon ja pikenenud erektsioon (vt lõik 4.5).
Sildenafiili ja ritonaviiri kooskasutamine pulmonaalse arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel on
vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
HMG-CoA reduktaasi inhibiitorid: HMG–CoA reduktaasi inhibiitorite simvastatiini ja lovastatiini
ainevahetus sõltub oluliselt CYP3A isoensüümidest. Seetõttu ei soovitata ritonaviiri samaaegset
kasutamist simvastatiini või lovastatiiniga, kuna suureneb risk müopaatia (sh rabdomüolüüs) tekkeks.
Samuti on ettevaatus vajalik, kui ritonaviiri võetakse koos atorvastatiiniga, mille ainevahetus sõltub
vähem CYP3A isoensüümidest. Sellisel juhul tuleb mõelda ka ritonaviiri annuste vähendamisele.
Kuigi rosuvastatiini eliminatsioon on sõltumatu CYP3A isoensüümidest, on rosuvastatiini ja
ritonaviiri koosmanustamisel täheldatud rosuvastatiini toime tugevnemist. Selle koostoime mehhanism
ei ole selge, kuid võib olla põhjustatud transportervalgu inhibeerimisest. Atorvastatiini ja
rosuvastatiini tuleb manustada võimalikult madalates annustes, sõltumata sellest, kas ritonaviiri
kasutatakse samaaegselt retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana.
Pravastatiini ja fluvastatiini metabolism ei sõltu CYP3A isoensüümidest ning seega ei tohiks tekkida
koostoimeid ritonaviiriga. Kui on näidustatud ravi HMG–CoA reduktaasi inhibiitoriga, soovitatakse
kasutada pravastatiini või fluvastatiini (vt lõik 4.5).
Digoksiin: Eriline ettevaatus on vajalik ritonaviiri määramisel digoksiini võtvatele patsientidele, kuna
ritonaviiri koosmanustamine digoksiiniga eeldatavalt suurendab digoksiini taset. Suurenenud
digoksiini tase võib aja jooksul väheneda (vt lõik 4.5).
Ritonaviiri määramisel digoksiini juba võtvatele patsientidele tuleb digoksiini annust vähendada poole
võrra patsiendi normaalsest annusest ja patsiente peab ritonaviiri ja digoksiini koosmanustamise
alustamisel mitme nädala jooksul tavapärasest hoolikamalt jälgima.
Digoksiini määramisel ritonaviiri juba võtvatele patsientidele tuleb digoksiini manustamist alustada
järk-järgulisemalt kui tavaliselt. Sel perioodil tuleb digoksiini taset monitoorida intensiivsemalt kui
tavaliselt ning tuginedes kliinilistele, elektrokardiograafilistele ja digoksiini taseme leidudele
kohandada vajadusel annuseid.
Etinüülöstradiool: Kui ritonaviiri manustatakse kas terapeutilistes või ka madalamates annustes, tuleb
kaaluda alternatiivse mittehormonaalse rasestumisvastase meetodi kasutamist, kuna samaaegsel
kasutamisel koos etinüülöstradiooli sisaldavate kontratseptiividega vähendab ritonaviir tõenäoliselt
nende toimet ja põhjustab emaka verejookse.
Glükokortikoidid: Ritonaviiri ja flutikasooni või teiste CYP3A4 kaudu metaboliseeruvate
glükokortikoidide samaaegne kasutamine ei ole soovitatav, välja arvatud juhul, kui ravist saadav
potentsiaalne kasu ületab kortikosteroidi süsteemsest toimest tuleneva ohu, sh Cushingi sündroom ja
neerupealiste funktsiooni pärssimine (vt lõik 4.5).
Trasodoon: Eriline ettevaatus on vajalik ritonaviiri määramisel trasodooni kasutavatele patsientidele.
Trasodoon on CYP3A4 substraat ja ritonaviiriga koosmanustamine eeldatavalt suurendab trasodooni
taset. Tervetel vabatahtlikel läbiviidud ühekordse annuse koostoimeuuringutes on täheldatud
kõrvaltoimetena iiveldust, pearinglust, hüpotensiooni ja sünkoopi (vt lõik 4.5).
Ritonaviiri manustamine farmakokineetilise toime tugevdajana
Madalas annuses ritonaviiri samaaegsel manustamisel PI-tega sõltub HIV–proteaasi inhibiitorite
kõrvaltoimete profiil konkreetsest proteaasi inhibiitorist.
Mehhanismide ja võimalike proteaasi inhibiitorite koostoimeid mõjutavate mehhanismide kohta vt
lõiku 4.5. Palun tutvuge ka samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste
kokkuvõttega.
Sakvinaviir: Ritonaviiri ei tohi kasutada suuremates annustes kui 100 mg kaks korda ööpäevas.
Ritonaviiri suuremate annuste kasutamisel on täheldatud kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemist.
Sakvinaviiri kasutamine koos ritonaviiriga on põhjustanud raskeid kõrvaltoimeid – peamiselt
diabeetilist ketoatsidoosi ja maksahäireid (eelkõige maksahaigust põdevatel patsientidel).
Sakvinaviiri/ritonaviiri ei tohi võtta koos rifampitsiiniga seoses nende kolme ravimi koosmanustamisel
tekkiva raske hepatotoksilisuse (väljendub maksa transaminaaside hulga suurenemisena) ohuga (vt
lõik 4.5).
Tipranaviir: Ritonaviiri samaaegset manustamist (annuses 200 mg) on seostatud kliinilise hepatiidi ja
maksapuudulikkusega – täheldatud on ka mõningaid surmajuhtumeid. Eriti tähelepanelik tuleb olla
patsientide suhtes, kellel on kaasuv krooniline hepatiit B või hepatiit C, kuna nendel patsientidel on
hepatotoksiliste toimete avaldumise oht suurem.
Madalamaid kui 200 mg kaks korda ööpäevas ritonaviiri annuseid ei tohiks kasutada, kuna need
võivad mõjutada kombinatsiooni efektiivsuse profiili.
Fosamprenaviir: Kliiniliselt ei ole hinnatud fosamprenaviiri samaaegset manustamist ritonaviiriga, kui
viimase annus ületab 100 mg kaks korda ööpäevas. Ritonaviiri suuremad annused võivad mõjutada
ravimkombinatsiooni ohutusprofiili ja ei ole seetõttu soovitatavad.
Atasanaviir: Kliiniliselt ei ole hinnatud atasanaviiri samaaegset manustamist ritonaviiriga, kui viimase
annus ületab 100 mg üks kord ööpäevas. Ritonaviiri suuremad annused võivad mõjutada atasanaviiri
ohutusprofiili (kardiaalsed kõrvaltoimed, hüperbilirubineemia) ja ei ole seetõttu soovitatavad. Ainult
juhul kui atasanaviiri ja ritonaviiri manustatakse koos efavirensiga, võib kaaluda ritonaviiri annuse
tõstmist tasemeni 200 mg üks kord ööpäevas. Sellisel juhul on vajalik hoolikas kliiniline
monitoorimine. Lisainformatsiooni saamiseks tutvuge Reyataz’i ravimi omaduste kokkuvõttega.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Ritonaviiri manustamine retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana
Ritonaviiril on tugev afiinsus mitmete tsütokroom P450 isoensüümide suhtes ning ta võib pärssida
CYP3A4 > CYP2D6 suunal toimuvat oksüdeerumist. Norvir’i koosmanustamine CYP3A poolt
metaboliseeritavate ravimitega võib põhjustada nende ravimite plasmakontsentratsiooni tõusu mis
võib võimendada või pikendada terapeutilist toimet ja kõrvaltoimeid. Teatud ravimite (nt
alprasolaami) puhul võib ritonaviiri CYP3A4 metabolismi inhibeeriv toime aja jooksul taanduda.
Ritonaviiril on tugev afiinsus ka P-glükoproteiini suhtes ja ta võib selle transporteri aktiivsust
inhibeerida. Ritonaviiri P-glükoproteiini inhibeeriv toime võib aja jooksul taanduda (nt digoksiin ja
feksofenadiin – vt tabel “Ritonaviiri toimed mitte retroviirusevastastele ravimitele”), sõltumata sellest,
kas teda kasutatakse koos teiste proteaasi inhibiitoritega või ilma. Ritonaviir võib indutseerida
glükuronisatsiooni ja CYP1A2, CYP2C8, CYP2C9 ning CYP2C19 kaudu toimuvat oksüdatsiooni,
suurendades nende ensüümide kaudu metaboliseeritavate ravimite biotransformatsiooni, mis võib
põhjustada nende ravimite biosaadavuse vähenemist, mis omakorda võib vähendada terapeutilist
toimet või lühendada selle kestvust.
Ritonaviiri kasutamisel farmakokineetilise toime tugevdajana tuleb olulise ravimkoostoimeid
puudutava info saamiseks lugeda ka samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste
kokkuvõtet.
Ravimid, mis mõjutavad ritonaviiri taset
Samaaegne liht-naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete preparaatide kasutamine võib
vähendada ritonaviiri kontsentratsioone seerumis. Põhjuseks on ravimit metaboliseerivate ensüümide
aktiveerimine liht-naistepuna poolt. Liht-naistepuna sisaldavaid taimseid preparaate ei tohi kasutada
koos ritonaviiriga. Kui patsient juba tarvitab liht-naistepuna, tuleb selle võtmine peatada ja võimaluse
korral kontrollida viiruste hulka veres. Vajadusel korrigeerida ritonaviiri annust. Liht-naistepuna
aktiveeriv toime võib püsida vähemalt 2 nädalat pärast selle manustamise katkestamist (vt lõik 4.3).
Teatud ravimite (nt delavirdiin, efavirenz, fenütoiin ja rifampitsiin) samaaegne manustamine võib
mõjutada ritonaviiri plasmakontsentratsiooni. Need koostoimed on ära märgitud alltoodud ravimite
koostoimete tabelites.
Ravimid, mida mõjutab ritonaviiri kasutamine
Ritonaviiri ja proteaasi inhibiitorite, retroviirusevastaste ainete (mitte proteaasi inhibiitorid) ja teiste
mitte retroviirusevastaste ravimite vahelised koostoimed on nimetatud alltoodud tabelites.
Ravimkoostoimed – ritonaviir koos proteaasi inhibiitoritega
Samaaegselt manustatav ravim; Samaaegselt manustatava ravimi annus (mg); Norvir’i annus (mg); Hinnatud ravim; AUC; Cmin
Amprenaviir; 600 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; Amprenaviir 2; ↑ 64%; ↑ 5 korda
Ritonaviir suurendab amprenaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A4 inhibeerimise teel.
Kliinilistes uuringutes on ohutuse ja efektiivsuse poolest kinnitust leidnud järgmine
ravimkombinatsioon: amprenaviiri annuses 600 mg kaks korda ööpäevas ja ritonaviiri annuses
100 mg kaks korda ööpäevas. Lastele ei tohi Norvir’i suukaudset lahust koos amprenaviiri
suukaudse lahusega manustada ravimite abiainetest tingitud toksiliste toimete tekkeohu tõttu.
Täiendava informatsiooni saamiseks peaks raviarst lugema Agenerase ravimi omaduste
kokkuvõtet.
Atasanaviir; 300 mg iga 24 tunni järel; 100 mg iga 24 tunni järel; Atasanaviir; ↑ 86%; ↑ 11korda
Atasanaviir 1 ; ↑ 2 korda; ↑ 3…7 korda
Ritonaviir suurendab atasanaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A4 inhibeerimise teel. Kliinilistes
uuringutes on ohutuse ja efektiivsuse poolest kinnitust leidnud järgmine ravimkombinatsioon:
atasanaviiri annuses 300 mg üks kord ööpäevas ja ritonaviiri annuses 100 mg üks kord ööpäevas
ravikogemusega patsientidel. Täiendava informatsiooni saamiseks peaks raviarst lugema Reyataz’i
ravimi omaduste kokkuvõtet.
Darunaviir; 600 mg üksikannusena; 100 mg iga 12 tunni järel; Darunavii;r ↑ 14 korda
Ritonaviir tõstab darunaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A inhibeerimise tulemusena.
Terapeutilise toime kindlustamiseks peab darunaviiri manustama koos ritonaviiriga. Ritonaviiri
annuste, mis ületavad 100 mg kaks korda päevas, koosmanustamist darunaviiriga ei ole uuritud.
Lisainformatsiooni saamiseks tutvuge Prezista ravimi omaduste kokkuvõttega.
Fosamprenaviir; 700 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; Amprenaviir; ↑ 2,4 korda; ↑ 11 korda
Ritonaviir suurendab amprenaviiri (tekib fosamprenaviirist) plasmakontsentratsiooni CYP3A4
inhibeerimise teel. Terapeutilise toime tagamiseks tuleb fosamprenaviiri manustada koos
ritonaviiriga. Kliinilistes uuringutes on ohutuse ja efektiivsuse poolest kinnitust leidnud järgmine
ravimkombinatsioon: fosamprenaviiri annuses 700 mg kaks korda ööpäevas ja ritonaviiri annuses
100 mg kaks korda ööpäevas. Uuringute käigus ei ole ritonaviiri koos fosamprenaviiriga
manustatud suuremates annustes kui 100 mg. Täiendava informatsiooni saamiseks peaks raviarst
lugema Telzir’i ravimi omaduste kokkuvõtet.
Indinaviir; 800 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; Indinaviir 3; ↑ 178% ND Ritonaviir; ↑ 72% ND; 400 mg iga 12 tunni järel; 400 mg iga 12 tunni järel
Indinaviir; 3 ↔ ↑ 4 korda; Ritonaviir ↔ ↔
Ritonaviir suurendab indinaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A4 inhibeerimise teel. Ohutuse ja
efektiivsuse seisukohalt ei ole selle ravimkombinatsiooni jaoks sobivaid annuseid kindlaks tehtud.
Farmakokineetilise toime tugevdajana avaldab ritonaviir minimaalset kasulikku toimet annuste
juures, mis on suuremad kui 100 mg kaks korda ööpäevas. Ritonaviiri (100 mg kaks korda
ööpäevas) manustamisel koos indinaviiriga (800 mg kaks korda ööpäevas) tuleb olla ettevaatlik
kuna nefrolitiaasi tekkeoht võib olla suurenenud.
Nelfinaviir; 1250 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; Nelfinaviir; ↑ 20…39% ND; 750 mg üksikannusena; 500 mg iga 12 tunni järel
Nelfinaviir; ↑ 152% ND; Ritonaviir ↔ ↔
Ritonaviir suurendab nelfinaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A4 inhibeerimise teel. Ohutuse ja
efektiivsuse seisukohalt ei ole selle ravimkombinatsiooni jaoks sobivaid annuseid kindlaks tehtud.
Farmakokineetilise toime tugevdajana avaldab ritonaviir minimaalset kasulikku toimet annuste
juures, mis on suuremad kui 100 mg kaks korda ööpäevas.
Sakvinaviir; 1000 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; Sakvinaviir 4; ↑ 15 korda; ↑ 5 korda; Ritonaviir ↔ ↔; 400 mg iga 12 tunni järel; 400 mg iga 12
tunni järel
Sakvinaviir; 4 ↑ 17 korda ND; Ritonaviir ↔ ↔
Ritonaviir suurendab sakvinaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A4 inhibeerimise teel.
Sakvinaviiri tohib manustada ainult koos ritonaviiriga. Ravimkombinatsioon 100 mg ritonaviiri
kaks korda ööpäevas ning 1000 mg sakvinaviiri kaks korda ööpäevas tagab rohkem kui 24 tunni
jooksul samasuguse sakvinaviiri süsteemse saadavuse nagu 1200 mg sakvinaviiri manustamine
kolm korda ööpäevas ilma ritonaviirita.
Kiinilises uuringus tervetel vabatahtlikel, milles uuriti rifampitsiini annuse 600 mg üks kord
ööpäevas ja sakvinaviiri annuse 1000 mg koos 100 mg ritonaviiriga kaks korda ööpäevas
koostoimeid, täheldati pärast 1 kuni 5 päeva kestnud koosmanustamist rasket hepatotsellulaarset
toksilisust koos transaminaaside taseme tõusuga kuni > 20 korda üle normi ülemise piiri. Raske
hepatotoksilisuse ohu tõttu ei tohi sakvinaviiri/ritonaviiri koos rifampitsiiniga kasutada.
Täiendava informatsiooni saamiseks peaks raviarst lugema Fortovase ravimi omaduste
kokkuvõtet.
Tipranaviir; 500 mg iga 12 tunni järel; 200 mg iga 12 tunni järel; Tipranaviir; ↑ 11korda; ↑ 29korda; Ritonaviir; ↓ 40%; ND
Ritonaviir tõstab tipranaviiri plasmakontsentratsiooni CYP3A inhibeerimise tulemusena.
Tipranaviiri tuleb manustada koos väikese annuse ritonaviiriga, et tagada tema terapeutiline toime.
Kombinatsioonis tipranaviiriga ei tohi ritonaviiri kasutada madalamates annustes kui 200 mg kaks
korda ööpäevas, kuna see võib mõjutada ravimkombinatsiooni efektiivsust. Täiendava
informatsiooni saamiseks peaks raviarst lugema Aptivus’e ravimi omaduste kokkuvõtet.
ND: Ei ole kindlaks tehtud (not determined).
1. Põhineb ristuval uuringul, võrdlus ainult 400 mg atasanaviiriga, mida manustati üks kord
ööpäevas.
2. Põhineb ristuval uuringul, võrdlus ainult 1200 mg amprenaviiriga, mida manustati kaks korda
ööpäevas.
3. Põhineb ristuval uuringul, võrdlus ainult 800 mg indinaviiriga, mida manustati kolm korda
ööpäevas.
4. Põhineb ristuval uuringul, võrdlus ainult 600 mg sakvinaviiriga, mida manustati kolm korda
ööpäevas.
Ravimkoostoimed – ritonaviir koos retroviirusevastaste ravimitega (mitte proteaasi inhibiitoritega)
Samaaegselt manustatav ravim; Samaaegselt manustatava ravimi annus (mg); Norvir’i annus (mg); Hinnatud ravim; AUC; Cmin
Didanosiin; 200 mg iga 12 tunni järel; 600 mg 2 tunni möödudes iga 12 tunni järel; Didanosiin; ↓13%; ↔
Kuna ritonaviiri tuleb manustada koos toiduga, didanosiini aga tühja kõhuga, tuleb ravimeid
manustada eraldi – 2,5 tunnise intervalliga. Annuseid ei ole vaja muuta.
Delavirdiin; 400 mg iga 8 tunni järel; 600 mg iga 12 tunni järel; Delavirdiin; 1; ↔; ↔; Ritonaviir; ↑ 50%; ↑ 75%
Retrospektiivsete andmete võrdlemisel tundub, et ritonaviir ei mõjuta delavirdiini
farmakokineetikat. Delavirdiini ja ritonaviiri kombineerimisel võib kaaluda viimase annuste
vähendamist.
Efavirens; 600 mg iga 24 tunni järel; 500 mg iga 12 tunni järel; Efavirens; ↑ 21%; Ritonaviir; ↑ 17%
Patsientidel, kellele manustati ritonaviiri retroviirusevastaste ravimina kombinatsioonis
efavirensiga, esines sagedamini kõrvaltoimeid (nt pearinglus, iiveldus, paresteesia) ja
laborianalüüside kõrvalekaldeid (maksaensüümide aktiivsuse tõus).
Maraviroc; 100 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; Maraviroc; ↑161%; ↑28%
Ritonaviir tõstab maraviroci plasmakontsentratsiooni CYP3A inhibeerimise tulemusena.
Maraviroci võib manustada koos ritonaviiriga maraviroci biosaadavuse tõstmiseks.
Lisainformatsiooni saamiseks tutvuge Celsentri ravimi omaduste kokkuvõttega.
Nevirapiin; 200 mg iga 12 tunni järel; 600 mg iga 12 tunni järel; Nevirapiin; ↔; ↔; Ritonaviir; ↔; ↔
Ritonaviiri ja nevirapiini samaaegne manustamine ei muuda ritonaviiri ega nevirapiini
farmakokineetikat kliiniliselt olulisel määral.
Zidovudiin; 200 mg iga 8 tunni järel; 300 mg iga 6 tunni järel; Zidovudiin; ↓ 25%; ND
Ritonaviir võib indutseerida zidovudiini glükuronisatsiooni ja seetõttu väheneb natuke zidovudiini
plasmakontsentratsioon. Annuseid ei ole vaja muuta.
ND: Ei ole kindlaks tehtud (not determined).
1. Põhineb paralleelse grupiga läbiviidud võrdleval uuringul.
Ritonaviiri toimed samaaegselt manustatavatele ravimitele (mitte retroviirusevastased ravimid)
Samaaegselt manustatav ravim; Samaaegselt manustatava ravimi annus (mg); Norvir’i annus (mg); Toime samaaegselt manustatud ravimi; AUC-le; Toime
samaaegselt manustatudravimi; Cmax-le
Alfa1-adrenoretseptorite antagonist
Alfusosiin Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt alfusosiini
plasmakontsentratsiooni ja on seetõttu vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Amfetamiini derivaadid
Amfetamiin Kui ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina, inhibeerib ta
tõenäoliselt CYP2D6 isoensüümi ja selle tulemusel suureneb
amfetamiini ja tema derivaatide plasmakontsentratsioon. Nende
ravimite ja ritonaviiri kui retroviirusevastase ravimi kooskasutamisel
soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist (vt lõik 4.4.).
Analgeetikumid
Buprenorfiin; 16 mg iga 24 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; ↑ 57%; ↑ 77%; Norbuprenorfiin; ↑ 33%; ↑ 108%
Glükuroniidi metaboliidid
Buprenorfiini ja selle aktiivse metaboliidi plasmakontsentratsiooni tõus
ei tekitanud opioidide tolerantsusega patsientide grupis kliiniliselt
olulisi farmakodünaamilisi muutusi. Buprenorfiini või ritonaviiri
annuse kohandamine nende preparaatide koosmanustamisel ei pruugi
olla vajalik. Kui ritonaviiri kasutatakse koos mõne teise proteaasi
inhibiitori ja buprenorfiiniga, tuleks tutvuda koosmanustatava proteaasi
inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõttega spetsiifiliste
annustamisjuhiste saamiseks.
Petidiin, piroksikaam, propoksüfeen Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt petidiini,
piroksikaami ja propoksüfeeni plasmakontsentratsioone ja on seetõttu
vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Fentanüül Ritonaviir inhibeerib CYP3A4 isoensüümi sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suureneb fentanüüli
plasmakontsentratsioon. Fentanüüli ja ritonaviiri samaaegsel
kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Metadoon1; 5 mg ühekordse annusena; 500 mg iga 12 tunni järel; ↓ 36%; ↓ 38%
Kuna ritonaviir indutseerib glükuronisatsiooni, võib samaaegsel
manustamisel olla vajalik metadooni annuste suurendamine, sõltumata
sellest, kas ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana. Annuste kohandamisel tuleks
lähtuda patsiendi kliinilisest vastusest metadoonravile.
Morfiin Kuna ritonaviir indutseerib glükuronisatsiooni, võib samaaegsel
manustamisel olla vajalik morfiini annuste vähendamine, sõltumata
sellest, kas ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana.
Antiarütmikumid
Amiodaroon, bepridiil, enkainiid, flekainiid,
propafenoon, kinidiin
Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt
amiodarooni, bepridiili, enkainiidi, flekainiidi, propafenooni ja kinidiini
plasmakontsentratsioone ja on seetõttu vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Digoksiin; 0,5 mg ühekordse intravenoosse annusena; 300 mg iga 12 tunni järel; 3 päeva; ↑ 86% ND; 0,4 mg ühekordse suukaudse annusena; 200 mg iga 12 tunni järel; 13 päeva ;↑ 22%; ↔
See koostoime võib esineda tänu ritonaviiri põhjustatud
modifikatsioonile P-glükoproteiini poolt vahendatud digoksiini
väljavoolus. Selline modifikatsioon esineb sõltumata sellest, kas
ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana. Patsientidel, kes kasutavad
ritonaviiri, võib suurenenud digoksiini kontsentratsioon aja jooksul
induktsiooni käigus väheneda (vt lõik 4.4).
Astmavastased ravimid
Teofülliin1; 3 mg/kg iga 8 tunni järel; 500 mg iga 12 tunni järel; ↓ 43%; ↓ 32%
Ritonaviiri samaaegsel manustamisel võib olla vajalik teofülliini
annuste suurenemine, kuna ritonaviiri indutseerib isoensüümi CYP1A2.
Vähivastased ravimid
Vinkristiin, vinblastiin Ritonaviiriga koosmanustamisel võib plasmatase tõusta, mis põhjustab
kõrvaltoimete sagedama esinemise.
Antikoagulandid
Varfariin; S-varfariin; R-varfariin; 5 mg ühekordse; annusena; 400 mg iga; 12 tunni; järel; ↑ 9%; ↓ 33%; ↓ 9%; ↔
Ritonaviiri samaaegsel manustamisel vähenes CYP1A2 ja CYP2C9
induktsiooni tõttu R-varfariini tase, kuid S-varfariini farmakokineetikat
see eriti ei mõjutanud. R-varfariini taseme vähenemine võib viia
antikoaguleeriva toime nõrgenemiseni ja seetõttu on soovitatav jälgida
hüübimisnäitajaid, kui ritonaviiri manustatakse koos varfariiniga kas
retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana.
Antikonvulsandid
Karbamasepiin Ritonaviir inhibeerib CYP3A4 isoensüümi sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suureneb karbamasepiini
plasmakontsentratsioon. Karbamasepiini ja ritonaviiri samaaegsel
kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Divalproeks, lamotrigiin, fenütoiin Ritonaviir indutseerib CYP2C9 kaudu toimuvat oksüdatsiooni ja
glükuronisatsiooni sõltumata sellest, kas teda kasutatakse
retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana
ning seetõttu on tõenäoline antikonvulsantide plasmakontsentratsiooni
vähenemine. Nimetatud ravimite ja ritonaviiri samaaegsel kasutamisel
soovitatakse hoolikat plasmakontsentratsioonide või ravi mõju
hindamist. Fenütoiin võib ritonaviiri plasmataset vähendada.
Antidepressandid
Amitriptülliin, fluoksetiin, imipramiin,
nortriptülliin, paroksetiin, sertraliin
Kui ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina, inhibeerib ta
tõenäoliselt CYP2D6 isoensüümi ja selle tulemusel suurenevad
desipramiini, impiramiini, amitriptülliini, nortriptüliini, fluoksetiini,
paroksetiini või sertraliini plasmakontsentratsioonid. Nende ravimite ja
ritonaviiri kui retroviirusevastase ravimi kooskasutamisel soovitatakse
hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist (vt lõik 4.4.).
Desipramiin; 100 mg ühekordse suukaudse annusena; 500 mg iga12 tunni järel; ↑ 145%; ↑ 22%
2-hüdroksümetaboliidi AUC ja Cmax vähenesid vastavalt 15% ja 67%.
Desipramiini annuseid on soovitatav vähendada, kui ritonaviiri
kasutatakse samaaegselt retroviirusevastase ravimina.
Trasodoon 50 mg ühekordse annusena; 200 mg iga12 tunni järel; ↑ 2,4 korda; ↑ 34%
Trasodooniga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus suurenes
sõltumata sellest, kas ritonaviiri manustati samaaegselt
retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana.
Trasodooni ja ritonaviiri tuleb samaaegselt kasutada ettevaatusega,
alustades trasodooni manustamist madalaimast annusest ja pöörates
erilist tähelepanu kliinilisele vastusele ja ravimtaluvusele.
Antihistamiinikumid
Astemisool, terfenidiin Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt astemisooli
ja terfenidiini plasmakontsentratsioone ja on seetõttu vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).
Feksofenadiin Ritonaviir võib modifitseerida P-glükoproteiini poolt vahendatud
feksofenadiini väljavoolu ja viimase plasmakontsentratsioon võib
suureneda. Selline modifikatsioon esineb sõltumata sellest, kas
ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana. Suurenenud feksofenadiini
kontsentratsioon võib aja jooksul induktsiooni käigus väheneda.
Loratadiin Ritonaviir inhibeerib CYP3A isoensüüme sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suureneb loratadiini
plasmakontsentratsioon. Loratadiini ja ritonaviiri samaaegsel
kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Infektsioonivastased ained
Fusidiinhape Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt nii
fusidiinhappe kui ritonaviiri plasmakontsentratsioone ja on seetõttu
vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Rifabutiin1; 25-O-desatsetüül-rifabutiin (metaboliit); 150 mg ööpäevas; 500 mg iga 12 tunni järel; ↑ 4 korda; ↑ 38 korda; ↑ 2,5 korda; ↑ 16 korda
Ritonaviiri (kui retroviirusevastase ravimi) ja rifabutiini samaaegne
manustamine suurendab oluliselt viimase AUC-d ja on seetõttu
vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Mõnede proteaasi inhibiitorite puhul ja
juhul, kui ritonaviiri manustatakse farmakokineetilise toime
tugevdajana, on näidustatud rifabutiini annuse vähendamine 150 mg-le
3 korda nädalas. Täpsemate annustamisjuhiste saamiseks tutvuge
samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste
kokkuvõttega (SPC). Tutvuda tuleks ka ametlike juhtistega, mis
käsitlevad sobivat tuberkuloosi ravi HIV-nakkusega patsientidele.
Rifampitsiin Kuigi rifampitsiin võib indutseerida ritonaviiri metabolismi, viitab
piiratud hulk andmeid, et rifampitsiini täiendav toimet tugevdav efekt
(lisaks ritonaviiri enda toimele) ritonaviiri suurte annuste manustamisel
(600 mg kaks korda ööpäevas) koos rifampitsiiniga on väike ja ei
pruugi omada kliiniliselt olulist mõju ritonaviiri plasmatasemele
ritonaviiri kõrgete annustega ravis. Ritonaviiri mõju rifampitsiinile ei
ole teada.
Vorikonasool 200 mg iga 12 tunni järel; 400 mg iga 12 tunni järel; ↓ 82%; ↓ 66%; 200 mg iga 12 tunni järel; 100 mg iga 12 tunni järel; ↓ 39%; ↓ 24%
Ritonaviiri (kui retroviirusevastase ravimi) ja vorikonasooli samaaegne
manustamine vähendab viimase plasmakontsentratsiooni ja on seetõttu
vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Ritonaviiri (kui farmakokineetilise
toime tugevdaja) ja vorikonasooli samaaegset manustamist tuleb vältida
v.a juhul, kui see on konkreetse patsiendi puhul õigustatud pärast
kasu/riski suhte hindamist.
Atovakuoon Ritonaviir indutseerib glükuronisatsiooni sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ning seetõttu on tõenäoline atovakuooni
plasmakontsentratsiooni vähenemine. Atovakuooni ja ritonaviiri
samaaegsel kasutamisel soovitatakse hoolikat
plasmakontsentratsioonide või ravi mõju hindamist.
Klaritromütsiin; 14-OH-klaritromütsiin (metaboliit) ; 500 mg iga 12; tunni järel; 200 mg iga 8 tunni järel; ↑ 77%; ↓ 100%; ↑ 31%; ↓ 99%
Kuna klaritromütsiin terapeutiline vahemik on lai, ei ole normaalse
neerufunktsiooniga patsientidel vaja annust muuta. Klaritromütsiini ei
tohi koos ritonaviiriga manustada suuremas annuses kui 1 g ööpäevas,
sõltumata sellest, kas ritonaviiri manustatakse retroviirusevastase
ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana.
Neerupuudulikkusega patsientidel tuleks kaaluda klaritromütsiini
annuse vähendamist. Patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on 30 kuni
60 ml/min, peaks annust vähendama 50% võrra ja patsientidel, kelle
kreatiniini kliirens jääb alla 30 ml/min, peaks annust vähendama 75%
võrra.
Erütromütsiin, itrakonasool Ritonaviir inhibeerib CYP3A4 isoensüümi sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suurenevad erütromütsiini ja
itrakonasooli plasmakontsentratsioonid. Erütromütsiini või
itrakonasooli ja ritonaviiri samaaegsel kasutamisel soovitatakse
hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Ketokonasool 200 mg ööpäevas; 500 mg iga 12 tunni järel; ↑ 3,4 korda; ↑ 55%
Ritonaviir inhibeerib CYP3A isoensüüme ja seega ka ketokonasooli
metabolismi. Seedetrakti ja maksa kõrvaltoimete esinemissageduse
suurenemise tõttu tuleb kaaluda ketokonasooli annuste vähendamist,
sõltumata sellest, kas ritonaviiri manustatakse samaaegselt
retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana.
Sulfametoksasool/trimetoprim2 800/160 mg; ühekordse annusena; 500 mg iga12 tunni järel; ↓ 20% / ↑ 20%; ↔
Samaaegse ritonaviirravi ajal ei ole sulfametoksasooli/trimetoprimi
annuste kohandamine vajalik.
Antipsühhootikumid/neuroleptikumid
Klosapiin, pimosiid Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt klosapiini
ja pimosiidi plasmakontsentratsioone ja on seetõttu vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).
Haloperidool, risperidoon, tioridasiin Kui ritonaviiri kasutatakse retroviirusevastase ravimina, inhibeerib ta
tõenäoliselt CYP2D6 isoensüümi ja selle tulemusel suurenevad
haloperidooli, risperidooni ja tioridasiini plasmakontsentratsioonid.
Nende ravimite ja ritonaviiri, kui retroviirusevastase ravimi,
kooskasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete
hindamist (vt lõik 4.3.).
β2-agonist (pika toimega)
Salmeterool Ritonaviir inhibeerib CYP3A4, ja selle tulemusena on oodata
salmeterooli plasmakontsentratsiooni väljendunud tõusu. Seetõttu ei ole
kooskasutamine soovitatav.
Kaltsiumikanali antagonistid
Amlodipiin, diltiaseem, nifedipiin Ritonaviir inhibeerib CYP3A4 isoensüümi sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suurenevad kaltsiumikanali antagonistide
plasmakontsentratsioonid. Nimetatud ravimite ja ritonaviiri samaaegsel
kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Ergot-alkaloidid
Dihüdroergotamiin, ergonoviin, ergotamiin,
metüülergonoviin
Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt ergotalkaloidide
plasmakontsentratsioone ja on seetõttu vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).
Seedetrakti motoorikat mõjustavad
ained
Tsisapriid Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt tsisapriidi
plasmakontsentratsiooni ja on seetõttu vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
HMG CoA reduktaasi inhibiitorid
Atorvastatiin, fluvastatiin, lovastatiin,
pravastatiin, rosuvastatiin, simvastatiin
HMG–CoA reduktaasi inhibiitorite (nagu simvastatiini ja lovastatiini)
ainevahetus sõltub oluliselt CYP3A isoensüümidest ja nende
plasmakontsentratsioon suureneb tõenäoliselt märkimisväärselt
sõltumata sellest, kas ritonaviiri kasutatakse samaaegselt
retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana.
Kuna simvastatiini ja lovastatiini plasmakontsentratsioonide
suurenemine võib soodustada müopaatiate (sh rabdomüolüüsi) teket on
nende kasutamine koos ritonaviiriga vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Atorvastatiini metabolism sõltub CYP3A isoensüümidest väiksemal
määral. Kuigi rosuvastatiini eliminatsioon on sõltumatu CYP3A
isoensüümidest, on rosuvastatiini ja ritonaviiri koosmanustamisel
täheldatud rosuvastatiini toime tugevnemist. Selle koostoime
mehhanism ei ole selge, kuid võib olla põhjustatud transportervalgu
inhibeerimisest. Atorvastatiini või rosuvastatiini tuleb manustada
võimalikult madalates annustes, sõltumata sellest, kas ritonaviiri
kasutatakse samaaegselt retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana.
Pravastatiini ja fluvastatiini ainevahetus ei sõltu CYP3A
isoensüümidest ja koostoimeid ritonaviiriga ei ole oodata. Kui on
näidustatud ravi HMG–CoA reduktaasi inhibiitoriga, soovitatakse
kasutada pravastatiini või fluvastatiini.
Hormonaalsed kontratseptiivid
Etinüülöstradiool; 50 μg ühekordse annusena; 500 mg iga 12 tunni järel; ↓ 40% ↓ 32%
Kui ritonaviiri manustatakse kas retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana, tuleb kaaluda alternatiivse
mittehormonaalse rasestumisvastase meetodi kasutamist, kuna
samaaegsel kasutamisel koos etinüülöstradiooli sisaldavate
kontratseptiividega vähendab ritonaviir nende plasmakontsentratsiooni.
Ritonaviir põhjustab tõenäoliselt emaka verejookse ja nõrgendab
etinüülöstradiooli sisaldavate kontratseptiivide toimet (vt lõik 4.4).
Immunosupressandid
Tsüklosporiin, takrolimus, everolimus Ritonaviir inhibeerib CYP3A4 isoensüümi sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suurenevad tsüklosporiini, takrolimuse ja
everolimuse plasmakontsentratsioonid. Nimetatud ravimite ja
ritonaviiri samaaegsel kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja
kõrvaltoimete hindamist.
Fosfodiesteraasi inhibiitorid
Sildenafiil; 100 mg ühekordse annusena; 500 mg iga 12 tunni järel; ↑ 11 korda; ↑ 4 korda
Erektsioonihäirete raviks tuleks sildenafiili koos ritonaviiriga kasutada
ettevaatusega (sõltumata sellest, kas ritonaviiri kasutatakse
retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime tugevdajana)
ja ühelgi juhul ei tohiks sildenafiili annus ületada 25 mg 48 tunni
jooksul (vt ka lõik 4.4).
Sildenafiili ja ritonaviiri samaaegne kasutamine on vastunäidustatud
pulmonaalse arteriaalse hüpertensiooniga patsientidel (vt lõik 4.3).
Tadalafiil 20 mg ühekordse annusena; 200 mg iga 12 tunni järel; ;↑ 124% ↔
Tadalafiili tuleb koos ritonaviiriga (sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana) kasutada ainult ettevaatusega ja vähendatud annustel
(mitte rohkem kui 10 mg tadalafiili iga 72 tunni järel) ning samas tuleb
hoolikamalt jälgida ka kõrvaltoimeid (vt lõik 4.4).
Vardenafiil 5 mg ühekordse annusena; 600 mg iga 12 tunni järel; ↑ 49 korda ↑ 13 korda
Vardenafiili tuleb koos ritonaviiriga (sõltumata sellest, kas viimast
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana) kasutada ainult ettevaatusega ja vähendatud annustel
(mitte rohkem kui 2,5 mg iga 72 tunni järel) ning samas tuleb
hoolikamalt jälgida ka kõrvaltoimeid (vt lõik 4.4).
Rahustid/uinutid
Klorasepaat, diasepaam, estasolaam,
flurasepaam, suukaudne ja parenteraalne
midasolaam ja triasolaam
Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt
klorasepaadi, diasepaami, estasolaami ja flurasepaami
plasmakontsentratsioone ja on seetõttu vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Midasolaam metaboliseerub ulatuslikult CYP3A4 kaudu. Manustamine
koos Norvir’iga võib põhjustada selle bensodiasepiini kontsentratsiooni
suurt tõusu. Ravimite koostoimeuuringuid Norviri’i kasutamise kohta
koos bensodiasepiinidega ei ole läbi viidud. Teistel CYP3A4
inhibiitoritel põhinevate andmete alusel võib eeldada, et midasolaami
plasmakontsentratsioonid on märkimisväärselt suuremad, kui
midasolaami manustatakse suu kaudu. Seetõttu ei tohi Norvir’i
manustada koos suu kaudu manustatava midasolaamiga (vt lõik 4.3),
samas kui koos parenteraalse midasolaamiga tuleb Norvir’i manustada
ettevaatusega. Andmed parenteraalse midasolaami samaaegse
kasutamise kohta koos teiste proteaasi inhibiitoritega viitavad
võimalikule 3…4-kordsele midasolaami plasmataseme tõusule. Kui
Norvir’i manustatakse koos parenteraalse midasolaamiga, peab seda
tegema intensiivraviüksuses (ICU) või sarnases kohas, mis kindlustab
põhjaliku kliinilise jälgimise ja sobiva meditsiinilise abi respiratoorse
depressiooni ja/või pikenenud sedatsiooni korral. Kaaluda tuleb
midasolaami annuse kohandamist, eriti kui manustatakse rohkem kui
üks annus midasolaami.
Triasolaam 0,125 mg ühekordse annusena; 200 mg nelja annusena; ↑ > 20 korda ↑ 87%
Ritonaviiri samaaegne manustamine suurendab tõenäoliselt triasolaami
plasmakontsentratsiooni ja on seetõttu vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Petidiin; Norpetidiin (metaboliit); 50 mg ühekordse suukaudse annusena; 500 mg iga 12 tunni järel; ↓ 62%; ↑ 47%; ↓ 59%; ↑ 87%
Petidiini ja ritonaviiri samaaegne manustamine on vastunäidustatud,
kuna suureneb metaboliidi norpetidiini plasmakontsentratsioon, millel
on omakorda nii analgeetiline kui KNS-i stimuleeriv toime.
Norpetidiini plasmakontsentratsiooni suurenemine võib suurendada
KNS-i kõrvaltoimete (nt krampide) tekkeohtu – vt lõik 4.3.
Alprasolaam 1 mg ühekordse suukaudse annusena; 200 mg iga 12 tunni järel, 2 päeva; ↑2,5 korda ↔; 500 mg iga 12 tunni järel; 10 päeva; ↓ 12%; ↓ 16%
Alprasolaami metabolism pidurdus pärast ritonaviirravi alustamist.
Pärast 10–päevast ritonaviiri kasutamist ei täheldatud ritonaviiril
mingeid inhibeerivaid toimeid. Ettevaatus on vajalik esimestel
päevadel, kui alprasolaami manustatakse koos ritonaviiriga (sõltumata
sellest, kas viimast kasutatakse retroviirusevastase ravimina või
farmakokineetilise toime tugevdajana) ja kui alprasolaami metabolismi
induktsioon ei ole veel alanud.
Buspiroon Ritonaviir inhibeerib CYP3A isoensüüme sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suureneb buspirooni
plasmakontsentratsioon. Buspirooni ja ritonaviiri samaaegsel
kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Uinutid
Zolpideem 5 mg 200 mg, nelja annusena; ↑ 28%; ↑ 22%
Zolpideemi võib manustada koos ritonaviiriga, kui samaaegselt
jälgitakse patsienti hoolikalt ülemääraste sedatiivsete toimete
ilmnemise suhtes.
Suitsetamisvastased ravimid
Bupropioon 150 mg 100 mg iga 12 tunni järel; ↓ 22%; ↓ 21%; 150 mg 600 mg iga 12 tunni järel; ↓ 66%; ↓ 62%
Bupropioon metaboliseeritakse peamiselt CYP2B6 kaudu. Bupropiooni
kasutamisega kaasnev pidev ritonaviiri manustamine võib põhjustada
bupropiooni plasmataseme langust. See võib tuleneda bupropiooni
metabolismi indutseerimisest. Siiski, võttes arvesse, et ritonaviir on
näidanud uuringutes CYP2B6 inhibeerivat toimet in vitro, ei tohi
bupropiooni tavalist päevaannust ületada. Erinevalt pikka aega kestnud
ritonaviiri manustamisest, ei tuvastatud bupropiooni madalate annuste
lühiajalise manustamise korral (200 mg kaks korda päevas kahe päeva
jooksul) märgatavaid koostoimeid bupropiooniga. Sellest võib
järeldada, et bupropiooni plasmataseme langus tekib mõne päeva
jooksul pärast koosmanustamise algust ritonaviiriga.
Steroidid
Flutikasoonpropionaat (ninasprei, vesilahus) 200 μg üks kord ööpäevas; 100 mg iga 12 tunni järel; ↑ ~ 350 korda; ↑ ~ 25 korda
Patsientidel, kes said samaaegselt ritonaviiri ja inhaleeritavaid või nina
kaudu manustatavaid kortikosteroide, on täheldatud kortikosteroidide
süsteemseid toimeid, sh Cushing’i sündroomi ja neerupealiste
supressiooni (kortisooli plasmakontsentratsioon langes mainitud
uuringus 86% võrra). Samasugused toimed võivad avalduda ka teiste
CYP3A kaudu metaboliseeruvate kortikosteroidide (nt budesoniidi)
samaaegsel manustamisel. Ritonaviiri (sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana) ja nimetatud glükokortikoidide samaaegne kasutamine ei
ole soovitatav, välja arvatud juhul, kui ravist saadav potentsiaalne kasu
ületab kortikosteroidi süsteemsest toimest tuleneva ohu (vt lõik 4.4).
Kaaluda tuleks glükokortikoidi annuse vähendamist koos lokaalse ja
süsteemse toime hoolika jälgimisega või üleminekut glükokortikoidile,
mis ei ole CYP3A4 substraat (nt beklometasoon). Veelgi enam,
glükokortikosteroid-ravi lõpetamisel peab annust pikema perioodi
vältel astmeliselt vähendama.
Deksametasoon Ritonaviir inhibeerib CYP3A isoensüüme sõltumata sellest, kas teda
kasutatakse retroviirusevastase ravimina või farmakokineetilise toime
tugevdajana ja selle tulemusel suureneb tõenäoliselt deksametasooni
plasmakontsentratsioon. Deksametasooni ja ritonaviiri samaaegsel
kasutamisel soovitatakse hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist.
Prednisoloon 20 mg 200 mg iga 12 tunni järel; ↑ 28%; ↑ 9%
Prednisolooni ja ritonaviiri samaaegsel kasutamisel soovitatakse
hoolikat ravi mõju ja kõrvaltoimete hindamist. Metaboliit prednisolooni
AUC suurenes 37 ja 28%, vastavalt 4 ja 14 päeva pärast ritonaviiri
manustamist.
ND: Ei ole kindlaks tehtud (not determined).
1. Põhineb paralleelse grupiga läbiviidud võrdleval uuringul.
2. Sulfametoksasooli manustati koos trimetoprimiga.
Ritonaviiri võtmisel koos disopüramiidi, meksiletiini või nefasadooniga on teatatud kardiaalsetest ja
neuroloogilistest juhtudest. Ravimkoostoimeid ei saa välistada.
Kuna ritonaviir seondub ulatuslikult valkudega, tuleb lisaks ülaltoodud koostoimetele arvestada
terapeutiliste ja toksiliste toimete suurenemisega samaaegselt manustatud ravimi seondumiskohtadelt
väljatõrjumise tõttu.
Ritonaviiri manustamine farmakokineetilise toime tugevdajana
Kui ritonaviiri kasutatakse teiste proteaasi inhibiitorite farmakokineetilise toime tugevdajana, tuleb
olulise koostoimeid puudutava informatsiooni saamiseks lugeda ka samaaegselt manustatava proteaasi
inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõtet.
Prootonpumba inhibiitorid ja H2-retseptorite antagonistid: prootonpumba inhibiitorid ja H2-retseptorite
antagonistid (sh omeprasool ja ranitidiin) võivad põhjustada koosmanustatavate proteaasi inhibiitorite
plasmakontsentratsiooni vähenemist. Täpse informatsiooni saamiseks happelisust vähendavate
ravimite koosmanustamise kohta tutvuge proteaasi inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõttega.
Lähtudes andmetest, mis on saadud ritonaviiri poolt potentseeritud toimega proteaasi inhibiitorite
manustamisel (lopinaviir/ritonaviir, atasanaviir), ei mõjuta omeprasooli või ranitidiini samaaegne
manustamine märkimisväärselt ritonaviiri toimet farmakokineetilise potentseerijana hoolimata
mõningasest biosaadavuse muutumisest (ligikaudu 6...18%).
4.6 Rasedus ja imetamine
Raseduse ajal oli ritonaviirile eksponeeritud piiratud arv (> 800) rasedaid; väga piiratud arv (< 300) oli
eksponeeritud raseduse esimesel trimestril. Need andmed viitavad suurel määral juhtudele, kus
ritonaviiri kasutati kombinatsioonravis ja mitte ritonaviiri raviannustes, vaid madalamates annustes
teiste PI-de farmakokineetilise toime tugevdajana. Need piiratud andmed ei viita sünnidefektide
taseme suurenemisele, võrreldes tasemetega, mida täheldati populatsioonipõhistes sünnidefektide
seiresüsteemides. Andmed loomkatsetest on näidanud reproduktsioonitoksilisust (vt 5.3). Norvir’i
kasutamist raseduse ajal võib kaaluda vaid juhul, kui kasu ületab riskid lootele.
Ritonaviir omab ebasoodsat toimet suukaudsetele kontratseptiividele (OC). Seetõttu tuleb ravi ajal
kasutada alternatiivset efektiivset ja ohutut kontratseptsioonimeetodit.
Pole teada, kas käesolev ravim eritub rinnapiima. Rinnapiima eritumist ei ole loomkatsetuste käigus
uuritud, kuid siiski näitas üks uuring rottidega vähest mõju järeltulijate arengule laktatsiooni ajal, mis
viitab ritonaviiri eritumisele rinnapiima nendel liikidel. HIV–infektsiooniga naistel ei soovitata mitte
ühelgi juhul last rinnaga toita, et hoida ära HIV ülekannet.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Siiski tuleb auto juhtimisel või masinatega töötamisel arvestada, et ritonaviiri kõrvaltoimeteks võivad
olla somnolentsus ja pearinglus.
Norvir suukaudne lahus sisaldab alkoholi (43%).
4.8 Kõrvaltoimed
Ritonaviiri manustamine farmakokineetilise toime tugevdajana
Kui ritonaviiri kasutatakse farmakokineetilise toime tugevdajana, sõltuvad kõrvaltoimed konkreetsest
samaaegselt manustatavast proteaasi inhibiitorist. Kõrvaltoimeid puudutava informatsiooni saamiseks
tuleb lugeda ka vastava samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõtet
(SPC).
Ritonaviiri manustamine retroviirusevastase ravimina
Originaalsetes kliinilistes uuringutes (faas II/III) 1033 patsiendil teatati ≥ 2% patsientidel
kõrvaltoimetest, mille seos ritonaviiriga on võimalik, tõenäoline või teadmata.
Järgnevalt toodud kõrvaltoimed olid oma raskusastmelt mõõdukad kuni rasked ja nende seos
ritonaviiri manustamisega oli võimalik või tõenäoline. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed
toodud tõsiduse vähenemise järjekorras: väga sage (> 1/10); sage (> 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt
(> 1/1000 kuni 1/10000 kuni < 1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel).
Kõrvaltoimetest, mille esinemissageduseks on märgitud „teadmata”, on teatatud turustamisjärgse
järelevalve kaudu.
Ainult ritonaviiri või ritonaviiri koos teiste retroviiruse vastaste ravimitega saanud patsientidel on
täheldatud maksa transaminaaside aktiivsuse tõusu viis korda üle normi või normi ülemise piiri,
kliinilist hepatiiti ja ikterust.
Kombineeritud retroviirusevastast ravi on seostatud keharasvkoe ümberjaotumisega (lipodüstroofia)
HIV–patsientidel, sh perifeerse ja näopiirkonna rasvkoe kadu, intraabdominaalse ja vistseraalse
rasvkoe hulga suurenemine, rinnanäärmete hüpertroofia ja rasvkoe kuhjumine dorsotservikaalselt
(“härja turi”).
Kombineeritud retroviirusevastast ravi on seostatud ainevahetushäiretega, nagu
hüpertriglütserideemia, hüperkolesteroleemia, insuliinresistentsus, hüperglükeemia ja hüperlakteemia
(vt lõik 4.4).
Raskekujulise immuunpuudulikkusega HIV-infektsiooniga patsientidel võib kombineeritud
retroviirusevastase ravi alustamise ajal tekkida põletikuline reaktsioon asümptomaatilistele või
residuaalsetele oportunistlikele infektsioonidele (vt lõik 4.4).
Ritonaviirravi saavatel patsientidel, sh hüpertriglütserideemiaga patsientidel, on täheldatud
pankreatiiti, mis on osadel juhtudel lõppenud surmaga. Kaugelearenenud HIV haigusega patsientidel
võib olla suurem risk triglütseriidide tõusu ja pankreatiidi tekkeks (vt lõik 4.4).
Teatatud on osteonekroosi juhtumitest, eriti patsientidel, kel esinevad üldtunnustatud riskifaktorid,
kaugelearenenud HIV-haigus või kes on pikka aega kasutanud kombineeritud retroviirusevastast ravi.
Kõrvaltoimete esinemise sagedus pole teada (vt lõik 4.4).
4.9 Üleannustamine
Andmed ägeda üleannustamise kohta inimestel on piiratud. Üks patsient võttis kliinilise uuringu ajal
1500 mg ritonaviiri päevas kaks päeva ja teatas paresteesia tekkest, mis möödus pärast annuse
langetamist. Teatatud on ühest neerupuudulikkuse juhust, millega kaasnes eosinofiilia.
Loomadel täheldatud toksilisuse nähtudena (hiired ja rotid) on kirjeldatud aktiivsuse vähenemist,
ataksiat, düspnoed ja treemoreid.
Spetsiifiline antidoot ritonaviiri üleannustamise vastu puudub. Ritonaviiri üleannustamise puhul
kasutatakse üldist toetavat ravi, sh eluliste näitajate ja patsiendi kliinilise seisundi jälgimine. Seoses
lahustuvuse ja võimaliku transintestinaalse eliminatsiooniga on soovitatav üleannustamise ravis
kasutada ka maoloputust ja aktiivsöe manustamist. Kuna ritonaviiri metaboliseeritakse ulatuslikult
maksas ja ta on suures osas valkudele seondunud, ei aita dialüüs tõenäoliselt ravimit olulisel määral
organismist eemaldada.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: viirusevastased ained süsteemseks kasutamiseks, proteaasi inhibiitorid,
ATC–kood: J05AE03
Ritonaviiri manustamine farmakokineetilise toime tugevdajana
Ritonaviir inhibeerib tugevalt CYP3A isoensüümide poolt vahendatud metabolismi ning tugevdab
seega farmakokineetilist toimet. Farmakokineetilise toime tugevnemine sõltub samaaegselt
manustatava proteaasi inhibiitori metabolismirajast ja samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori
mõjust ritonaviiri metabolismile. Maksimaalne samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori
metabolismi pärssimine saavutatakse ritonaviiriga annustes 100 mg ööpäevas kuni 200 mg kaks korda
ööpäevas – see sõltub ka konkreetsest proteaasi inhibiitorist endast. Täiendava info saamiseks
ritonaviiri toime kohta samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori metabolismile, vaadake lõiku 4.5
ja lugege vastava samaaegselt manustatava proteaasi inhibiitori ravimi omaduste kokkuvõtet.
Ritonaviiri manustamine retroviirusevastase ravimina
Ritonaviir on suukaudselt toimiv peptidomimeetiline HIV–1 ja HIV-2–aspartüülproteaaside inhibiitor.
HIV proteaasi inhibeerimise tulemusena tekib ensüüm, mis ei ole võimeline töötlema gag-pol
polüproteiini eellast. Selle tulemusena toodetakse HIV osakesi, mille morfoloogia on ebaküps ja mis ei
suuda nakatada uusi rakke. Ritonaviiril on selektiivne afiinsus HIV-proteaasi suhtes ja vähene pärssiv
toime inimese aspartüülproteaasidesse.
Ritonaviir oli esimene proteaasi inhibiitor (heakskiidetud 1996), mille efektiivsust tõestati ka
kliinilistes uuringutes. Ritonaviiri metabolismi pärssivate omaduste tõttu kasutatakse teda kliinilises
praktikas siiski peamiselt teiste proteaasi inhibiitorite farmakokineetilise toime tugevdajana (vt lõik
4.2).
Toimed elektrokardiogrammile
QTcF intervalli hinnati randomiseeritud, platseebo-kontrollitud ja aktiivses (moksifloksatsiin 400 mg
üks kord ööpäevas) crossover-uuringus 45-l tervel täiskasvanul kolmandal uuringupäeval
kaheteistkümne tunni jooksul teostatud kümne mõõtmise käigus. Maksimaalne keskmine (95%-lise
ülemise usalduspiiriga) QTcF erinevus platseebogrupi ja ritonaviirigrupi (400 mg kaks korda
ööpäevas) vahel oli 5,5 (7,6). Kolmandal päeval oli ritonaviiri ekspositsioon ligikaudu 1,5 korda
kõrgem, võrreldes 600 mg kaks korda ööpäevas manustatud annuse puhul esineva ekspositsiooniga
tasakaalukontsentratsiooni tingimustes. Mitte ühelgi uuringus osalenul ei esinenud, võrreldes
algtasemega, QTcF intervalli ≥ 60ms pikenemist, mis oleks ületanud potentsiaalset kliiniliselt olulist
500 ms piiri.
Samas uuringus ritonaviiri saanud patsientidel ilmnes kolmandal uuringupäeval PR intervalli
mõõdukas pikenemine. Keskmine PR muutus algtasemega võrreldes oli11,0 – 24,0 ms 12 tunni
jooksul pärast manustamist. Maksimaalne PR intervall oli 252 ms, ning ei täheldatud teise või
kolmanda astme atrioventrikulaarse blokaadi esinemist (vt lõik 4.4).
Resistentsus
In vitro on selekteeritud ritonaviir-resistentseid HIV-1 isolaate ja neid on isoleeritud ka patsientidelt,
kes said ravi ritonaviiri terapeutiliste annustega.
Ritonaviiri retroviirusevastase toime langus on eeskätt seotud proteaasi mutatsioonidega V82A/F/T/S
ja I84V. Ritonaviirresistentsuse kujunemises võib rolli mängida ka teiste proteaasi geeni
mutatsioonide (sh mutatsioonid positsioonidel 20, 33, 36, 46, 54, 71 ja 90) akumuleerumine. Ristuva
resistentsuse tõttu võib ritonaviirresistentsuse kujunemises olulist rolli mängivate mutatsioonide
akumulatsiooniga üldiselt kaasneda ka viiruse tundlikkuse vähenemine teiste proteaasi inhibiitorite
suhtes. Spetsiifilise informatsiooni saamiseks proteaasi mutatsioonide kohta, mida seostatakse viiruse
vähenenud tundlikkusega nimetatud ainete suhtes, tuleb tutvuda vastava proteaasi inhibiitori ravimi
omaduste kokkuvõtte või ametlike pidevalt uuendatavate juhistega.
Kliinilise farmakodünaamika andmed
Ritonaviiri toimet (üksi või koos teiste retroviirusevastaste ainetega) haiguse aktiivsuse
bioloogilistesse markeritesse, nagu CD4 rakkude arv ja viiruse RNA, on hinnatud mitmetes HIV–1
nakkusega patsientidel läbiviidud uuringutes. Kõige olulisemad uuringud on äratoodud järgnevalt.
Täiskasvanud
Kontrollitud uuringus (lõppes 1996) raviti ritonaviiriga (annuste tõstmisel) HIV–1 nakkusega
patsiente, kes olid eelnevalt saanud ulatuslikku ravi nukleosiidi analoogidega ja kelle CD4 rakkude
algväärtus oli ≤ 100 raku/μl. Uuring näitas suremuse ja AIDSist tingitud tüsistuste vähenemist. 16
nädala möödudes oli ritonaviiri grupis keskmine HIV RNA taseme muutus algväärtusest –0,79 log10
(maksimaalne langus keskmiselt: 1,29 log10) võrreldes kontrollgrupis saadud muutusega –0,01 log10.
Selles uuringus olid kõige sagedamini kasutatud nukleosiidideks zidovudiin, stavudiin, didanosiin ja
zaltsitabiin.
Uuringus (lõppes 1996) kergema staadiumi HIV–1 nakkusega patsientidel (CD4 200–500 rakku/μl),
kes ei olnud eelnevalt saanud retroviirusevastast ravi, vähendas ritonaviir kombinatsioonis
zidovudiiniga või ilma viiruse hulka plasmas ja suurendas CD4 arvu. Keskmine muutus algväärtusega
võrreldes rohkem kui 48 nädala möödudes oli HIV RNA tasemete osas järgmine: –0,88 log10
ritonaviiri grupis versus –0,66 log10 ritonaviiri + zidovudiini grupis versus –0,42 log10 zidovudiini
grupis.
Suure viiruse hulga puhul tuleks kaaluda ritonaviir–ravi jätkamist võimaliku resistentsuse tekke tõttu,
nagu kirjeldatud lõigus 4.1 Näidustused.
Lapsed
Avatud uuringus (lõppes 1998) HIV nakkusega kliiniliselt stabiilsetel lastel esines pärast 48–nädalast
ravi statistiliselt oluline erinevus (p = 0,03) RNA määratavate tasemete osas, mis rääkis kolmikravi
kasuks (ritonaviir, zidovudiin ja lamivudiin).
2003. aastal lõppenud uuringus, kus 50-le HIV-1 infektsiooniga lapsele (vanuses 4 nädalat kuni 2
aastat), kes ei olnud saanud proteaasi inhibiitorit ega lamivudiini, manustati ritonaviiri annuses 350 või
450 mg/m2 iga 12 tunni järel koos zidovudiiniga annuses 160 mg/m2 iga 8 tunni järel ning lamivudiini
annuses 4 mg/kg iga 12 tunni järel. Analüüsid ravimit saanud patsientidel näitasid, et 72% ja 36%
patsientidest vähenes vastavalt 16. ja 104. nädalaks HIV-1 RNA sisaldus vereplasmas ≤ 400
koopiani/ml. Mõlema annustamisrežiimi puhul oli reaktsioon ravile ühesugune igas vanuses
patsientide hulgas.
2000. aastal lõppenud uuringus, kus 76-le HIV-1 infektsiooniga lapsele vanuses 6 kuud kuni 12 aastat,
kes ei olnud saanud proteaasi inhibiitorit ega lamivudiini ja/või stavudiini, manustati ritonaviiri
annuses 350 või 450 mg/m2 iga 12 tunni järel koos lamivudiini ja stavudiiniga. Analüüsid ravimit
saanud patsientidel näitasid, et 50% ja 57% patsientidest, kes olid vastavalt annuse 350 ja 450 mg/m2
rühmas, vähenes 48. nädalaks HIV-1 RNA sisaldus vereplasmas ≤ 400 koopiani/ml.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine:
Ritonaviiril parenteraalne ravimvorm puudub ja seetõttu ei ole imendumise ulatust ja absoluutset
biosaadavust kindlaks tehtud. Ritonaviiri farmakokineetikat korduvannuste manustamisel uuriti
täiskõhuga täiskasvanud HIV–positiivsetel vabatahtlikel. Korduvannuste puhul on ritonaviiri
kuhjumine pisut väiksem kui üksikannuse puhul oodatud. Seda seoses nähtava kliirensi (Cl/F) ajast ja
annusest sõltuva suurenemisega. Ritonaviiri minimaalsed kontsentratsioonid vähenesid aja jooksul
(tõenäoliselt ensüümide aktivatsiooni tulemusena), kuid see langus stabiliseerus teise nädala lõpuks.
Aeg maksimaalse kontsentratsiooni (Tmax) saavutamiseks jäi annuste tõstmisel ligikaudu 4 tunniks
muutumatuks. Renaalne kliirens oli keskmiselt alla 0,1 l/h ja suhteliselt muutumatu kogu
annusevahemikus.
Alltoodud tabelis on esitatud farmakokineetilised parameetrid, mida jälgiti ainult ritonaviiri
manustamisel erinevates annustamisskeemides.
Ritonaviiri annustamisrežiim
100 mg üks kord ööpäevas; 100 mg kaks korda ööpäevas1; 200 mg üks kord ööpäevas; 200 mg kaks korda ööpäevas; 600 mg kaks korda ööpäevas;
Cmax (μg/ml); 0,84 ± 0,3;9 0,89; 3,4 ± 1,3; 4,5 ± 1,3; 11,2 ± 3,6
Ctrough (μg/ml); 0,08 ± 0,04; 0,22; 0,16 ± 0,1;0 0,6 ± 0,2; 3,7 ± 2,6
AUC12 või 24 (μg•h/ml); 6,6 ± 2,4; 6,2; 20,0 ± 5,6; 21,92 ± 6,48; 77,5 ± 31,5
t½ (h); ~5; ~5; ~4; ~8; ~3; kuni 5
Cl/F (l/h); 17,2 ± 6,6; 16,1; 10,8 ± 3,1; 10,0 ± 3,2; 8,8 ± 3,2
Väärtused on esitatud geomeetriliste keskmistena. Märkus: kõigi annustamisrežiimide korral
manustati ritonaviiri pärast sööki.
Toidu mõju suukaudsele imendumisele:
Toiduga koos võtmisel on ritonaviiri saadavus suurem kui tühja kõhuga võtmisel.
Jaotumine:
Ritonaviiri näiv jaotusruumala (VB/F) oli ligikaudu 20…40 l pärast ühekordset 600 mg annust.
Ritonaviiri seonduvus plasmavalkudega oli inimesel ligikaudu 98…99% ja see on konstantne
kontsentratsioonide vahemikus 1,0…100 μg /ml. Ritonaviir seondub sarnase afiinsusega nii inimese
alfa 1–happe glükoproteiini (AAG) kui ka inimeses seerumi albumiiniga (HSA).
Kudedesse jaotumise uuringud 14C–märgistatud ritonaviiriga näitasid, et rottidel saavutati suurimad
kontsentratsioonid maksas, neerupealistes, pankreases, neerudes ja kilpnäärmes. Rottide
lümfisõlmedes mõõdetud koe ja plasma vaheline suhe oli ligikaudu 1, mis viitab ritonaviiri
jaotumisele lümfaatilisse koesse. Ritonaviir jõuab ajju minimaalselt.
Metabolism:
Ritonaviiri puhul on täheldatud ulatuslikku metaboliseerumist maksa tsütokroom P450 süsteemi poolt,
seda peamiselt CYP3A isoensüümi perekonna ja vähesemal määral CYP2D6 isovormi poolt.
Loomkatsed ja samuti in vitro eksperimendid inimese maksa mikrosoomidega näitasid, et ritonaviir
läbis peamiselt oksüdatiivse metabolismi. Inimestel on kindlaks tehtud neli ritonaviiri metaboliiti.
Peamiseks metaboliidiks on isopropüültiasooli oksüdeerimisel saadud metaboliit (M–2), mille
viirusevastane aktiivsus on sarnane lähteühendile. M–2 metaboliidi AUC oli aga ligikaudu 3%
lähteühendi AUC–st.
On näidatud, et ritonaviir mõjutab ka madalates annustes oluliselt teiste proteaasi inhibiitorite (ja ka
teiste CYP3A4 kaudu metaboliseeruvate ravimite) farmakokineetikat ja teised proteaasi inhibiitorid
võivad mõjutada ka ritonaviiri farmakokineetikat (vt lõik 4.5).
Eliminatsioon:
Inimestel läbiviidud uuringud radioaktiivselt märgistatud ritonaviiriga näitasid, et ritonaviiri
eliminatsioon toimus peamiselt üle hepatobiliaarsüsteemi – ligikaudu 86% radioaktiivselt märgistatud
toimeainest sedastati väljaheitest, millest osa on tõenäoliselt imendumata ritonaviir. Nendes uuringutes
ei leitud, et renaalne eliminatsioon oleks ritonaviiri peamiseks eritumisteeks. Need andmed on
kooskõlas loomkatsetuste tulemustega.
Spetsiaalsed patsientide populatsioonid: Naiste ja meeste vahel ei täheldatud kliiniliselt olulisi
erinevusi AUC ja Cmax väärtuste osas. Ritonaviiri farmakokineetilised näitajad ei olnud statistiliselt
oluliselt seotud kehakaalu või keha lihasmassiga. Ritonaviiri ekspositsioon plasmas 50…70 aasta
vanustel patsientidel annuse juures 100 mg kombinatsioonis lopinaviiriga või suuremate annuste
juures ilma teiste proteaasi inhibiitoriteta on sarnane noortel täiskasvanutel täheldatuga.
Maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid: ritonaviiri korduvannuste manustamisel tervetele
vabatahtlikele (500 mg kaks korda päevas) ja kerge kuni keskmise maksapuudulikkusega isikutele
(Child Pugh’ klassid A ja B) 400 mg kaks korda päevas) ei erinenud ritonaviiri saadavus pärast annuse
normaliseerumist gruppide vahel oluliselt.
Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid: Neerukahjustusega patsientidel ei ole ritonaviiri
farmakokineetikat hinnatud. Kuna ritonaviiri renaalne kliirens on aga ebaoluline, ei vähene
neerupuudulikkusega patsientidel tõenäoliselt ka organismi totaalne kliirens.
Pediaatrilised patsiendid: Ritonaviiri püsiseisundi farmakokineetilisi omadusi hinnati HIV–nakkusega
üle kahe aasta vanustel lastel, kes said 250 mg/m²…400 mg/m² ritonaviiri kaks korda päevas. Lastele
350…400 mg/m² ritonaviiri manustamisel kaks korda päevas saadud ritonaviiri kontsentratsioonid olid
võrreldavad täiskasvanutele 600 mg (ligikaudu 330 mg/m²) ritonaviiri kaks korda päevas manustamisel
saadud näitajatega. Kõigis annusegruppides oli üle kahe aasta vanustel lastel ritonaviiri peroraalne
kliirens (Cl/F/m2) läbivalt ligikaudu 1,5 kuni 1,7 korda kiirem kui täiskasvanutel.
Ritonaviiri püsiseisundi farmakokineetilisi omadusi hinnati HIV–nakkusega alla kahe aasta vanustel
lastel, kes said ritonaviiri annuses 350 kuni 450 mg/m2 kaks kord ööpäevas. Selles uuringus olid
ritonaviiri kontsentratsioonid väga varieeruvad ja pisut madalamad võrreldes täiskasvanutele 600 mg
(ligikaudu 330 mg/m²) ritonaviiri kaks korda päevas manustamisel saadud kontsentratsioonidega.
Kõigis annusegruppides vähenes ritonaviiri peroraalne kliirens (Cl/F/m2) vanuse kasvades ja
keskmised väärtused olid 9,0 l/h/m2 alla 3-kuustel lastel, 7,8 l/h/m2 3- kuni 6-kuustel lastel ja
4,4 l/h/m2 lastel vanuses 6 kuni 24 kuud.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Kroonilise toksilisuse uuringutes loomadega olid peamisteks sihtorganiteks maks, silma võrkkest,
kilpnääre ja neerud. Maksamuutused hõlmasid maksarakke, sapiteid ning fagotsüüte ja sellega kaasnes
maksaensüümide aktiivsuse suurenemine. Võrkkesta pigmentepiteeli hüperplaasiat ja võrkkesta
degeneratsiooni on täheldatud kõikides närilistega läbiviidud uuringutes, kuid mitte koerte puhul.
Ultrastrukturaalsete uuringute põhjal võivad need võrkkesta muutused olla tekkinud sekundaarsena
fosfolipoidoosile. Kliinilistes uuringutes ei ole aga inimestel ilmnenud ravimist tingitud muutusi
silmades. Kõik kilpnäärme muutused taandusid pärast ritonaviiri võtmise lõpetamist. Kliinilised
uuringud inimestel pole näidanud kliiniliselt olulisi muutusi kilpnäärme talitluse testides.
Neerumuutuste alla kuulusid neerutorukeste degeneratsioon, krooniline põletik ja proteinuuria rottidel.
Need arvatakse olevat seotud liigispetsiifilise spontaanse haigusega. Kliinilistes uuringutes ei ole
samuti täheldatud kliiniliselt olulisi neeruhäireid.
Arengutoksilisus, mida täheldati rottidel (embrüoletaalsus, vähenenud loote kehakaal ja hilinenud
luustumine ning vistseraalsed muutused, sh hilinenud munandite laskumine), esines peamiselt
emasloomale toksiliste annuste juures. Arengutoksilisus, mida täheldati küülikutel (embrüoletaalsus,
vähenenud pesakonna suurus ja vähenenud loote kaal), esines emasloomale toksiliste annuste juures.
Ritonaviiri ei peetud mutageenseks ega klastogeenseks in vitro ja in vivo uuringutes, sh Ames’i
bakteriaalne pöördmutatsiooni uuring S. typhimurium ja E. coli mikroobidel, hiire lümfoomi uuring,
hiire mikronukleuse test ja kromosomaalse aberratsiooni test inimese lümfotsüütidel.
Pikaajalised kartsinogeensuse uuringud ritonaviiriga hiirtel ja rottidel näitasid tumorogeenset toimet,
mis on spetsiifiline nendele liikidel ja mida ei peeta inimeste puhul oluliseks.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Norvir suukaudne lahus sisaldab:
alkohol,
puhastatud vesi,
polüoksüül–35 kastoorõli,
propüleenglükool,
veevaba sidrunhhape,
sahhahriinnaatrium,
piparmündiõli,
karamelliaroom,
päikeseloojangukollane E110
6.2 Sobimatus
Norvir suukaudset lahust ei tohi veega lahjendada.
6.3 Kõlblikkusaeg
6 kuud.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C. Mitte kasutada pärast pudelil märgitud kõlblikkusaja lõppu. Mitte
hoida külmkapis või sügavkülmas.
Hoida liigse kuumuse eest kaitstult. Hoida pudel tihedalt suletuna.
6.5 Pakendite iseloomustus ja sisu
Norvir suukaudne lahus on saadaval merevaigukollases mitmeannuselises polüetüleentereftalaadist
(PET) pudelites suurusega 90 ml. Iga pakend sisaldab viis 90 ml pudelit (450 ml).
Norvir suukaudne lahus on saadaval kahes pakendi suuruses:
- 1 pudel mahuga 90 ml (90 ml) koos ühe 7,5 ml mõõtesüstlaga.
- 5 pudelit mahuga 90 ml (450 ml) koos viie 7,5 ml mõõtesüstlaga.
7,5 ml mõõtesüstlal on mõõdujooned alates 0,8 ml-st kuni 7,5 ml-ni.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Enne kasutamist tugevasti loksutada. Kui pärast loksutamist on lahuses silmaga nähtavaid osakesi või
sadet, peab patsient võtma järgmise annuse ja seejärel pöörduma arsti poole ravimi uuendamiseks.
Suusüstal tuleb kohe pärast kasutamist puhastada kuuma vee ja seebiga. Kohesel puhastamisel
ravimijäägid eemalduvad. Enne kasutamist peab mõõtevahend olema kuiv.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Abbott Laboratories Limited
Abbott House,
Vanwall Business Park,
Vanwall Road,
Maidenhead,
Berkshire,
SL6 4XE
Ühendkuningriik
8. MÜÜGILOA NUMBER(NUMBRID)
EU/1/96/016/001
EU/1/96/016/008
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 26. august 1996
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Viimane müügiloa uuendamise kuupäev: 26. august 2006