Nyolol - Nyolol ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVOTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

NYOLOL 0,5 %, silmatilgad

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

NYOLOL 0,5% silmatilgad, mille 1 ml sisaldab 0,68 g timoloolmaleaati, mis vastab 5 mg timoloolile. Abiainete taielik loetelu vt loik 6.1

3. RAVIMVORM
Silmatilgad, lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Naidustused
Korgenenud silmasisese rohu langetamine kroonilise avatudnurga glaukoomi voi okulaarse hupertensiooni korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Lokaalseks kasutamiseks - tilgutada silma.

Tavaline algannus on 1 tilk 0,25% timolooli 2 korda oopaevas. Kui kliiniline toime pole piisav, voib
annust muuta, manustades 1 tilga 0,5% timolooli 2 korda oopaevas.   
Monedele patsientidele piisab annusest 1 tilk 0,1% timolooli 2 korda oopaevas. Kui 0,1% timolool ei
anna soovitud ravitulemust, siis tuleb annust suurendada 0,25% timolooli 2 korda oopaevas.

Silmaarst voib maarata uhest voi mitmest ravimist koosneva glaukoomi ravi (lokaalne ja/voi
susteemne manustamine).
Kahe beeta-adrenoblokaatorit sisaldava silmatilkade preparaadi kombineerimine ei ole soovitatav.
Teisi silmatilku peab manustama vahemalt 15 minutit enne NYOLOL’i.

Ravimi silmasiserohku langetava toime stabiliseerumiseks voib kuluda moni nadal, mistottu
silmasiserohu muutusi tuleb hinnata umbes 4 nadalat kestnud ravi jarel.
Kui silmasisene rohk sailib rahuldaval tasemel, siis voib annust vahendada kuni 1 tilgani 0,25%
timolooli voi  0,5% timolooli 1 kord oopaevas.

Uleminek teiselt ravimilt NYOLOLile:
Kui timolooli hakatakse kasutama mone muu glaukoomivastaste silmatilkade asemel, tuleb selle ravimi kasutamine lopetada ja alustada timoloolravi jargmisel hommikul, manustades 1 tilk 0,25% 2 korda oopaevas.
Kui on vaja timolooli suuremat annust, tuleb kasutada 0,5% timolooli lahust 1 tilk 2 korda oopaevas.  
Kui timolooliga on vaja asendada mitut glaukoomivastast ravimit, lopetada eelnevalt ravi uhe ravimi kaupa.
Kui patsient viiakse ule miootikumilt timoloolile, voib miootikumi toime lakkamise jargselt osutuda vajalikuks refraktiivne uuring.

4.3 Vastunaidustused
Nagu koik beeta-blokaatorid on ka timoloolmaleaat vastunaidustatud jargmistel juhtudel:
• astma ja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus,
• sumptomaatiline sudamepuudulikkus,
• kardiogeenne sokk,
• atrioventrikulaarne blokaad ilma sudamestimulaatorita,
• Prinzmetal’i stenokardia,
• siinussolme norkuse sundroom (sh sinoatrioventrikulaarne blokaad),
• bradukardia (pulsisagedus 45...50 looki/min),
• raskekujuline perifeerse vereringe haire (Raynaud’ sundroom) ja perifeerse
tsirkulatsiooni haired,
• ravimata feokromotsutoom,
• hupotensioon,
• teadaolev ulitundlikkus timoloolmaleaadi voi ukskoik millise abiaine ja/voi beeta­adrenoblokaatorite vastu, mis on vallandanud anafulaktilise reaktsiooni,
• kombinatsioon floktafeniiniga (vt loik 4.5),
• kombinatsioon sultopriidiga (vt loik 4.5).
Timolooli ei ole soovitav manustada koos amiodarooni, teatud kaltsiumikanalite blokaatoritega
(bepridiil, verapamiil, diltiaseem), beeta-adrenoblokaatoritega, mida kasutatakse sudamepuudulikkuse
korral (vt loik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinoud kasutamisel
Silm:
• Kahe beeta-adrenoblokaatorit sisaldava silmatilkade preparaadi kombineerimine ei ole
soovitatav.

• Kui timolooli kasutatakse avatudnurga glaukoomi raviks, siis on soovitatav seda teha koos
miootikumiga. Avatudnurga glaukoomi puhul on vaja kasutada miootikumi, kuna timoloolil on pupilli
ahendav toime vaga nork.

• Glaukoomivastaste silmatilkade (timolool, atsetasoolamiid) manustamisel parast glaukoomi
kirurgilist operatsiooni, on taheldatud silma soonkesta (chorioidea) irdumist.

• Kontaktlaatsed
Timolooli silmatilkade kasutamisel tuleb kontaktlaatsede kandmist valtida, kuna beeta­adrenoblokaatorid voivad vahendada pisaraeritust.
NYOLOL’is sisalduv sailitusaine bensalkooniumkloriid voi kahjustada pehmeid kontaktlaatsi,
mistottu enne NYOLOL’i manustamist tuleb pehmed kontaktlaatsed eemaldada. Kontaktlaatsed voib
tagasi panna 15 minutit parast silmatilkade manustamist.

• Kasutamine lastel Puuduvad andmed timolooli kasutamise kohta enneaegsetel lastel, vastsundinul ja imikul. Timolooli ei soovitata nendele patsientidele.

• Pikaajalise ravi jooksul voib tundlikkus timolooli suhtes vaheneda, mistottu on soovitav patsientide seisundit kontrollida kord aastas.


Susteemne toime:
Kuigi beeta-adrenoblokaatorite silma manustamisel susteemne toime tavaliselt puudub, peab patsiente hoiatama beeta-adrenoblokaatorite korvaltoimetest.
Sportlased
Sportlased peaksid arvesse votma, et timolool voib anda dopingukontrollil positiivse naidu.

beeta-adrenoblokaatorite manustamisele on monel juhul jargnenud hingamisteede ja kardiaalsed reaktsioonid; astmahaigete hulgas on bronhospasmi tagajarjel esinenud surmajuhtumeid ning harva on surm saabunud sudamepuudulikkuse tottu.

Ravi lopetamine.
beeta-adrenoblokaatorite susteemsel kasutamisel ei tohi ravi jarsku lopetada, eriti kui patsiendil on stenokardia: ravi jarsk lopetamine voib pohjustada raskeid arutmiat, muokardiinfarkti voi akksurma. Annust tuleb vahendada jark-jargult, nt ule 1 voi 2 nadala.

Bradukardia:
Kui puhkeolekus esineb bradukardia alla 50...55 korra/min, tuleb annust vahendada.

Esimese astme atrioventrikulaarne blokaad:
beeta-adrenoblokaatorite negatiivse dromotroopse toime tottu tohib neid esimese astme atrioventrikulaarse blokaadi korral kasutada ettevaatusega.

Feokromotsutoom:
Feokromotsutoomist tingitud hupertensiooni ravimisel beeta-adrenoblokaatoriga on soovitatav jalgida vererohku.

Eakad, neeru- ja/voi maksakahjustusega patsiendid:
beeta-adrenoblokaatorite susteemsel kasutamisel sellise riskiga patsientidel on soovitatav annust tavaliselt korrigeerida.

Suhkurtobi:
beeta-adrenoblokaatorite kasutamisel on soovitatav regulaarselt kontrollida veresuhkru sisaldust.
beeta-adrenoblokaatorid voivad varjata ageda hupoglukeemia sumptome nagu tahhukardiat,
sudamepekslemist ja higistamist.

Psoriaas:
beeta-adrenoblokaatorid voivad raskendada psoriaasi kulgu.  

Allergilised reaktsioonid:
beeta-adrenoblokaatorid voivad soodustada selliseid reaktsioone nagu anafulaktiline sokk, eriti jodeeritud kontrastainete voi floktafeniini suhtes (vt loik 4.5) ja pohjustada resistentsust adrenaliini suhtes (adrenaliini raviannuste korral).
Uldanesteesia:
beeta-adrenoblokaatorid norgendavad sumpaatiliste reaktsioonide ilmnemist. beeta­adrenoblokaatoritega ravi jatkamine vahendab operatsiooni ajal sudamearutmia, muokardiisheemia ja ageda hupertensiooni ohtu. Anestesioloog peab teadlik olema sellest, et patsient on beeta­adrenoblokaatorravil.
• Kui vajalik, voib ravi 48 tunniks pooleli jatta, kuna tundlikkus katehhoolamiinide suhtes
tavaliselt taastub selle perioodi jooksul.

• beeta-adrenoblokaatorravi ei tohi katkestada:
-koronaartovega patsientidel peab ravi jatkama kuni kirurgilise operatsioonini, kuna
beeta-adrenoblokaatorite ravi jarsk lopetamine voib olla liiga riskantne,
-hadaolukordade korral voi kui ravi pooleli jatmine osutub voimatuks, tuleb patsiendi
seisundit jalgida ja vajadusel teha adekvaatselt atropiinravi. Anestesioloog peab kasutama ravimeid,
mis avaldaksid voimalikult vahe moju sudamelihasele ja asendama verekaotust.

Meeles tuleb pidada beeta-adrenoblokaatoritest tingitud anafulaktilise soki voimalust.

Tureotoksikoos
beeta-adrenoblokaatorid voivad maskeerida teatud haigusnahte, eriti kardiovaskulaarseid sumptome.
Patsiente, kellel kahtlustatakse tureotoksikoosi tekkimist, tuleb hoolikalt jalgida, et valtida beeta­blokaatorite kasutamise jarsku lopetamist, mis voib pohjustada kilpnaarmekriisi.
Koostoimed teiste ravimite ja muud koostoimed

1. Silmatilgad:
Epinefriini sisaldavate silmatilkade kasutamisel koos timolooli sisaldavate silmatilkadega peab jalgima, et ei tekiks mudriaasi.

2. Susteemselt manustatavad ravimid:
Kuigi beeta-adrenoblokaatorite silma manustamisel esineb susteemset toimet harva, on koostoime teiste ravimitega siiski voimalik. Seetottu peab teisi ravimeid valja kirjutades arvestama ka beeta­adrenoblokaatorite susteemse toimega.

Vastunaidustatud koostoimed:
Floktafeniin: beeta-adrenoblokaatorid voivad maskeerida floktafeniinist tingitud soki tagajarjel
tekkinud hupotensiooni ja sudameveresoonkonna kompensatoorseid reaktsioone.  
Sultopriid: Ventrikulaarse arutmia oht, eriti raske ventrikulaarne tahhukardia (torsades de pointes
arutmia).

Mittesoovitatavad koostoimed:
Amiodaroon: Sudame kontraktiilsuse, automatismi ja erutusjuhte haired (sumpaatilise narvisusteemi
kompensatoorsete mehhanismide parssimine).
Kaltsiumikanali blokaatorid (bepridiil, diltiaseem ja verapamiil): Koosmanustamine kaltsiumikanalite
blokaatoritega voib avaldada negatiivset toimet automatismile (ulatuslik bradukardia, siinusblokaad),
negatiivset toimet aurikuloventrikulaarsele ulejuhtele, tekkida voib sudameseiskus (sunergistlik
toime).
Selliste ravimite kombineerimisel timolooliga on vajalik kliiniline jalgimine ja EKG-monitooring, eriti
eakatel patsientidel ja ravi alguses.

Sudamepuudulikkuse korral kasutatavad beeta-adrenoblokaatorid: oht beeta-adrenoblokaatorite
korvaltoimetele, eriti ulatuslikule bradukardiale.

Kasutada ettevaatusega:
Halogeenitud uldanesteetikumid: beeta-adrenoblokaatorid vahendavad sudameveresoonkonna
kompensatoorsete reaktsioonide teket (beeta-adrenoblokeeriv toime voib olla parsitud beeta-
adrenomimeetikumide poolt kirurgilise operatsiooni ajal). Kuid ravi beeta-adrenoblokaatoritega ei tohi
jarsult lopetada.

Koliinesteraasi inhibiitorid (donesepiil, galantamiin, rivastigmiin, neostigmiin, puridostigmiin,
takriin, ambenoonium): Ulatusliku bradukardia ohu tottu on vajalik regulaarne kliiniline kontroll.
Timolooli silmatilkade ja kinidiini koosmanustamisel on esinenud beeta-adrenoblokaatorite
korvaltoimete suvenemist ja beeta-adrenoblokaatori plasmakontsentratsiooni tousu, mis on toenaoliselt
tingitud kinidiini parssivast toimest beeta-adrenoblokaatori metabolismile (kirjeldatud timolooliga).
Baklofeen: Antihupertensiivse toime tugevnemine.
Vajalik vererohu jalgimine ja antihupertensiivse ravimi annuse korrigeerimine.

Klonidiin ja teised tsentraalse toimega antihupertensiivsed ravimid (alfametuuldopa, guanfatsiin,
moksonidiin, rilmenidiin): Kui tsentraalse toimega antihupertensiivsete ravimite manustamine
lopetatakse jarsku, voib oodata markimisvaarset vererohu tousu. Valtida tsentraalse toimega
antihupertensiivsete ravimite manustamise jarsku lopetamist. Vajalik on kliiniline jalgimine.

Insuliin, sulfoonuuluurea derivaadid:  
1.     Koik beeta-adrenoblokaatorid voivad maskeerida hupoglukeemia sumptome (sudame pekslemist ja tahhukardiat).
2.     Enamik mitte kardioselektiivseid beeta-adrenoblokaatoreid pohjustavad raske hupoglukeemia esinemise sagenemist. beeta-adrenoblokaatorite kasutamisel on soovitatav regulaarselt kontrollida veresuhkru taset, eriti ravi alguses.
Katehhoolamiinide sisaldust vahendavad ravimid (nt reserpiin): voimalike aditiivsete toimete ning hupotensiooni ja/voi valjendunud bradukardia tekkevoimaluse tottu, mille tagajarjel voivad tekkida vertiigo, minestus voi posturaalne hupotensioon, on soovitatav patsiendi hoolikas jalgimine ka juhul, kui beeta-blokaatorit manustatakse patsientidele, kes saavad katehhoolamiinide sisaldust vahendavaid ravimeid (nagu reserpiin).

Ravimid, mis voivad pohjustada rasket ventrikulaarset tahhukardiat (torsades de pointes arutmia).
Klass 1a (kinidiin, hudrokinidiin, disopuramiid) ja klass III antiarutmikumid (amiodaroon, dofetiliid, ibutiliid, sotalool), teatud neuroleptikumid: fenotiasiinid (kloorpromasiin, tsuamemasiin, levomepromasiin, tioridasiin, trifluoperasiin), bensamiidid (amisulpriid, sulpiriid, tiapriid), buturofenoonid (droperidool, haloperidool), teised neuroleptikumid (pimosiid) ja teised ravimid, nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, i.v. erutromutsiin, i.v. vinkamiin, misolastiin, halofantriin, sparfloksatsiin, pentamidiin, moksifloksatsiin jne, suurendavad riski ventrikulaarse arutmia tekkeks, eriti torsades de pointes arutmia.
Vajalik on kliiniline jalgimine ja EKG-monitooring.

Propafenoon
Sudame kontraktiilsuse, automatismi ja erutusjuhtivuse halvenemine (sudame kompensatoorsete
mehhanismide vahenemine).
Vajalik on kliiniline jalgimine ja EKG-monitooring.

Ettevaatust noudvad kombinatsioonid:  
Susteemsed mittesteroidsed poletikuvastased ained (MSPVA), sh COX-2 selektiivsed inhibiitorid:
Antihupertensiivse toime norgenemine (MSPVA-d parsivad veresooni laiendavate prostaglandiinide sunteesi ja purasooli mittesteroidsed poletikuvastased derivaadid takistavad Na+ ja Cl+ ioonide valja viimist organismist ja veepeetust).
Uroloogias kasutatavad alfa-adrenoblokaatorid (alfusosiin, doksasosiin, tamsulosiin, terasosiin):
Hupotensiivse toime suvenemine. Oht ortostaatilisele hupotensioonile. Amifostiin: Hupotensiivse toime suvenemine Kaltsiumi antagonistid, dihudropuridiinid: Hupotensioon, sudameseiskus patsientidel, kellel on kompenseeritud voi kompenseerimata sudamepuudulikkus (dihudropuridiinidel on in vitro negatiivne inotroopne toime, mis voib soodustada beeta-adrenoblokaatorite negatiivset inotroopset toimet). beeta­adrenoblokaatorid voivad norgendada reflektoorset sumpaatilist reaktsiooni suurte hemodunaamiliste muutuste korral. Imipramiini tuupi antidepressandid (tritsuklilised), neuroleptikumid: Tugevneb antihupertensiivne toime, mis voib viia ortostaatilise hupotensioonini. Meflokviin: Suurenenud bradukardia oht.  
Ettevaatust noudvad olukorrad:
Veenisisene lidokaiin; joodi sisaldavad kontrastained.


Rasedus ja imetamine
Kuigi beeta-adrenoblokaatorite silma manustamisel voivad tekkida susteemsed toimed, on need
toimed palju norgemad kui beeta-adrenoblokaatorite suukaudsel manustamisel.
Ravi vajadusel tuleb kaaluda ravist loodetava kasu ja voimaliku ohu suhet.

Rasedus
Loomuuringutes pole teratogeensust taheldatud. Puuduvad andmed timolooli teratogeensuse kohta inimesele.
Kliinilises praktikas ei ole teratogeenset toimet inimesele taheldatud ning labiviidud uuringutes ei ole vaararenguid esinenud. Beeta-blokaatorid vahendavad platsenta perfusiooni, mis voib loppeda loote surma voi enneaegse sunnitusega.
Kui emale manustatatakse raseduse ajal beeta-adrenoblokaatorit, kestab .-adrenoblokeeriv toime vastsundinul mitu paeval. Vastsundinul voib esineda bradukardia, hingamispuudulikkus, hupoglukeemia, mis tavaliselt ei oma kliinilist tahtsust. Sudameseiskuse korral tuleb rakendada intensiivravivotteid (vt loik 4.9).  
Timolooli voib vajaduse korral manustada raseduse ajal. Kui timoloolravi kestab sunnituseni, on soovitatav vastsundinu hoolikas jalgimine (sudame loogisagedust ja veresuhkru taset on soovitatav jalgida 3 kuni 5 paeva jooksul parast sundi).
Imetamine
Timolool eritub rinnapiima.
beeta-adrenoblokaatorite manustamisel emale on imikul esinenud  hupoglukeemiat ja bradukardiat, mistottu ei ole ravimit imetavatele emadele soovitatav manustada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
NYOLOLi silmatilkade kasutamise ajal voib esineda moningaid korvaltoimeid (tavaliselt nagemise ahmastumist), mis voib alandada reaktsioonikiirust autojuhtimisel ja liikuvate mehhanismide kasitsemisel (vt loik 4.8).  

4.8 Korvaltoimed
Sarnaselt teiste paikselt manustatavate silmaravimitega imendub timoloolmaleaat susteemsesse vereringesse. See voib pohjustada sarnaseid korvaltoimeid, nagu on taheldatud suukaudsete beeta­blokaatorite puhul.
Silma kahjustused:
Timolooli silmatilkade kasutamisel voivad esineda jargmised korvaltoimed:
-kuiva silma sundroom;
-silmade arritusnahud:
ravi algul voib esineda kerget korvetus- ja torkimistunnet, konjunktiivi hupereemia, konjunktiviit, blefariit, keratiit, sarvkesta tundlikkuse vahenemine, nagemishaired, sh refraktiivsuse muutused (monel juhul tingituna miootikumide manustamise lopetamisest), diploopia ja ptoos.

-Timoloolmaleaadi silmatilkade manustamisel parast glaukoomi kirurgilist operatsiooni on taheldatud silma soonkesta (chorioidea) irdumist (vt loik 4.4).
Sailitusaine bensalkooniumkloriidi tottu voib esineda kontaktekseemi ja nahaarritust.

Susteemsed nahud:
Teised korvaltoimed, mis on seotud timolooli sisaldavate silmatilkade manustamisega:

Sudame haired: bradukardia, atrioventrikulaarne blokaad (taielik voi madalama astme) voi olemasoleva atrioventrikulaarse blokaadi suvenemine, sudamepuudulikkus, arutmia, sudamepekslemine sudameseiskus ja rindkerevalu.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi haired: duspnoe, koha.

Uldised haired ja manustamiskoha reaktsioonid: peavalu, vasimus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: ulitundlikkusreaktsioonid, sh lokaalne ja uldine loove; eruteem, urtikaaria, juuste valjalangemine, psoriaasilaadsed haiguskolded voi psoriaasi suvenemine. Narvisusteemi haired: sunkoop, ajuverevarustushaired, tserebraalne isheemia, pearinglus, muasteenia suvenemine, peavalu.
Seedetrakti haired: iiveldus, diarroa, duspepsia, suukuivus.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: artropaatia.
Reproduktiivsusteemi ja rinnanaarme haired: libiido alanemine, impotentsus.
Immuunsusteemi haired: dissemineeritud lupus erythematous.

Kuigi beeta-adrenoblokaatorite silma manustamisel susteemne toime tavaliselt puudub, peab patsiente hoiatama beeta-adrenoblokaatorite korvaltoimetest.
Kliinilised nahud:
Koige sagedamini esineb timoloolmaleaadi susteemsel manustamisel jargmisi korvaltoimeid:
-vasimus,
-kulmatunne,
-bradukardia, mis voib olla tosise loomuga,
-unetus, unehaired ja depressioon,
-seedehaired (valud maopiirkonnas, iiveldus, oksendamine, kohulahtisus)
Harvaesinev:
-atrioventrikulaarse ulejuhteaja pikenemine voi atrioventrikulaarse blokaadi ohu
suvenemine,
-sudamepuudulikkus,
-vererohu langus,
-bronhospasm,
-hupoglukeemia,
-Raynaud’ sundroom,
-intermittent claudication’i suvenemine,
-mitmesugused nahareaktsioonid, sh urtikaaria, angioodeem, nahaloove, psoriaatiline
loove (vt loik 4.4).

Muutused laboratoorsetes uuringutes:
Harva on taheldatud tuumavastaste antikehade teket koos erutematoosse luupuse sundroomiga, mis kaob ravi lopetamisel.

4.9 Uleannustamine

Kuigi beeta-adrenoblokaatorite manustamisel silma on susteemse toime voimalus vaga vaike, voivad silmatilkade suukaudsel manustamisel tekkida beeta-adrenoblokaatorite susteemsed korvaltoimed: pearinglus, peavalu, ohupuudustunne, bradukardia, bronhospasm ning sudameseiskus.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodunaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Glaukoomivastased preparaadid ja miootikumid, beeta-adrenoblokaator, ATC-kood: S01ED01.
Susteemsed toimed:
Timoloolmaleaat on mitteselektiivne beeta-adrenoadrenoblokaator, millel ei ole olulist sumpatomimeetilist, otsest muokardi parssivat voi lokaalanesteetilist (membraane stabiliseerivat) aktiivsust.

Toimed silmas:
Timoloolmaleaadi silmatilkade lahus langetab glaukoomist tingitud voi sellest mitteolenevalt
korgenenud silmasisest rohku.
Silmasisest rohku alandav toime saabub umbes 20 minutit parast silma tilgutamist. Maksimaalne
toime ilmneb 1...2 tunni jooksul ja pusib 24 tundi.
Vahenenud silmasisese rohu pusivus: toime voib pusida kuni 1 aasta. Kuid voib esineda tundlikkuse
vahenemist timoloolmaleaadile, eriti parast pikaajalist ravi.
Ei mojuta praktiliselt uldse pupilli suurust ja silma akommodatsioonivoimet.

Farmakokineetilised omadused
Parast 0,5 % timoloolmaleaadi lahuse 2 korda oopaevas silma manustamist moodeti 6 patsiendil plasmakontsentratsioon. Keskmiseks plasmakontsentratsiooniks oli parast viimast hommikust manustamist 0,46 ng/ml ja parast ohtust manustamist 0,35 ng/ml.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Ei ole kohaldatav.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Dinaatriumvesinikfosfaatdodekahudraat,naatriumdivesinikfosfaatdihudraat, bensalkooniumkloriid, sustevesi.

6.2 Sobimatus
vt loik 4.5

6.3 Kolblikkusaeg
Enne pakendi avamist: 2 aastat. Parast pakendi avamist: 4 nadalat.

6.4 Sailitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25.C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
5 ml pudel (poluetuleenist).

7. MUUGILOA HOIDJA

Novartis Finland OY Metsanneidonkuja 10 FIN-02130 Espoo Soome

8. MUUGILOA NUMBER

0,5% NYOLOL: 204398

9. ESMASE MUUGILOA VALJASTAMISE/MUUGILOA UUENDAMISE KUUPAEV

19.06.1998/19.08.2009

10. TEKSTI LABIVAATAMISE KUUPAEV

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2009