Lorans - tablett (2,5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Lorans, 1 mg tabletid

Lorans, 2,5 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 1 mg lorasepaami. Üks tablett sisaldab 2,5 mg lorasepaami. INN. Lorazepamum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

1 mg: üks tablett sisaldab 68,82 mg laktoosmonohüdraati.

2,5 mg: üks tablett sisaldab 172,05 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

Lorans 1 mg: valged, ümmargused, lamedad, kaldservadega, poolitusjoonega tabletid, märgistusega “1.0”, diameeter vahemikus 6,3…6,5 mm, paksus vahemikus 2,4…2,6 mm, teoreetiline mass 106,5 mg.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Lorans 2,5 mg: valged, ümmargused, lamedad, kaldservadega, poolitusjoonega tabletid, diameeter vahemikus 9,0…9,2 mm, paksus vahemikus 3,3…3,5 mm, teoreetiline mass 266,3 mg.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Annustamine

Üldine:

Suukaudseks manustamiseks.

Annus ja ravi kestus on individuaalsed. Kasutada tuleks minimaalseid annuseid ja võimalikult lühikest ravikestust. Kuna ärajätunähtude ja tagasilöögi fenomeni esinemise risk on kõige suurem ravi järsul ärajätmisel, tuleb kõikidel patsientidel ravi lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4). Ööpäevast maksimaalset annust 4 mg ei tohi ületada.

Üldiselt varieerub ravi kestus mõnest päevast kuni 4 nädalani, sh annuse vähendamise periood.

Raviperioodi ei tohi pikendada ilma jätkuva ravivajaduse uuesti hindamiseta.

Kui ööpäevane koguannus võetakse õhtul ühekordse annusena, ei tohi seda teha täis kõhuga. Hilinenud toimeaja alguse tõttu ja sõltuvalt uneaja pikkusest võib toime veel kesta järgmisel päeval (vt lõik 4.4).

Täiskasvanud:

Ärevus: Algannus on 0,5 mg, 2…3 korda ööpäevas, säilitusannus on kuni 2,5 mg ööpäevas. Ööpäevase annuse võib jagada 2…3 üksikannuseks, mida võetakse ööpäeva jooksul või võib võtta õhtul, pool tundi enne magama minemist ühekordse annusena.

Ärevusest põhjustatud unetus: Algannus on 1 mg enne magama minemist, tavaline annus on 1…2 mg enne magama minemist.

Premedikatsioon enne hambaoperatsiooni või operatsiooni: 2…4 mg, üks kuni kaks tundi enne operatsiooni.

Eakad ja nõrgestatud organismiga patsiendid:

Eakad ja nõrgestatud organismiga patsiendid võivad reageerida väiksematele annustele ja nendele võib piisata poolest või isegi vähemast täiskasvanutel kasutatavast tavaannusest. Algannus peab olema pool täiskasvanutel kasutatavast annusest. Seda algannust tuleb korrigeerida vastavalt kliinilisele ravivastusele ja taluvusele.

Lapsed ja noorukid:

Lorasepaami ei kasutata lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, sest ravimi ohutus ja efektiivsus ei ole selles populatsioonis kindlaks tehtud, v.a allpool toodud näidustustel.

Alla 6-aastased lapsed:

Alla 6-aastaste laste raviks lorasepaami ei kasutata.

6…12-aastased:

Hambaoperatsiooni või operatsioonieelne premedikatsioon: 0,5…1 mg, või 0,05 mg/kg kehakaalu kohta ei tohi ületada. Annus tuleb võtta üks kuni kaks tundi enne operatsiooni.

13…18-aastased:

Hambaoperatsiooni või operatsioonieelne premedikatsioon: 1…4 mg üks kuni kaks tundi enne operatsiooni.

Maksafunktsiooni häire:

Raske maksafunktsiooni häirega patsientidel on kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Mõõduka kuni kerge maksafunktsiooni häire korral kasutatakse väiksemaid annuseid. Algannus peab olema pool täiskasvanutel kasutatavast annusest. Neid patsiente peab kliinilise ravivastuse ja taluvuse suhtes hoolikalt jälgima ning annust vastavalt korrigeerima (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni häire:

Kerge kuni raske neerufunktsiooni häirega patsientidel kasutatakse väiksemaid annuseid. Algannus peab olema pool täiskasvanutel kasutatavast annusest. Neid patsiente peab kliinilise ravivastuse ja taluvuse suhtes hoolikalt jälgima ning annust vastavalt korrigeerima (vt lõik 4.4).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus lorasepaami, teiste bensodiasepiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Myasthenia gravis.

Äge hingamispuudulikkus. Uneapnoe sündroom;

Raske maksapuudulikkus

Anamneesis püsiv ravimite või alkoholi kuritarvitamine (vt ka lõik 4.4).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Bensodiasepiinide, sh lorasepaami kasutamine võib tekitada potentsiaalselt surmaga lõppevat hingamise depressiooni.

Bensodiasepiinide kasutamisel on teatatud rasketest anafülaktilistest/anafülaktoidsetest reaktsioonidest. Patsientidel on teatatud pärast bensodiasepiinide esimese või järgmiste annuste võtmist angiödeemi, sh keele, häälepaelte või kõriturse juhtudest. Mõnedel bensodiasepiine võtvatel patsientidel on teatatud lisaks veel järgmistest sümptomitest nagu düspnoe, kõriturse või iiveldus ja oksendamine. Mõned patsiendid on vajanud haiglaravi erakorralise ravi osakonnas. Kui angioödeem haarab keele, häälepaelad või kõri, võib tekkida hingamisteede sulgus, mis võib olla surmaga lõppev. Patsiente, kellel bensodiasepiinraviga tekib angioödeem, ei tohi enam uuesti bensodiasepiinidega ravida.

Patsiente tuleb hoiatada, et kuna nende alkoholi ja teiste kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite taluvus lorasepaani manustamisel väheneb, tuleks vältida kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite kasutamist või võtta neid vähendatud annuses ja alkoholi tarbimist tuleks vältida.

Kui lorasepaami võetakse ühekordse ööpäevase annusena õhtul (eriti kui võetakse suur annus) ja une kestvus ei ole piisav, võib toime veel järgmisel päeval avalduda. Seetõttu tuleb tagada piisavalt pikk (7…8 tundi) uneaeg.

Ärevus või unetus võivad olla ka mitmete teiste tervisehäirete sümptomiteks. Tuleb arvestada võimalusega, et kaebus võib olla seotud mõne kaasuva füüsilise või psüühilise häirega, mille puhul on vaja spetsiifilisemat ravi.

Teatatud on bensodiasepiinide kuritarvitamisest, eriti anamneesis alkoholismi ja/või ravimite kuritarvitamisega patsientidel.

Harjumus:

Pärast mõnenädalast korduvat manustamist võib bensodiasepiinide hüpnootiline toime väheneda. On tõendeid, et harjumus tekib bensodiasepiinide sedatiivse toime suhtes.

Lorasepaamil võib olla harjumust tekitav potentsiaal, eriti anamneesis alkoholismi ja/või ravimite kuritarvitamisega patsientidel.

Sõltuvus:

Bensodiasepiinide kasutamine võib tekitada nende preparaatide suhtes füüsilist ja psüühilist sõltuvust. Sõltuvuse tekke risk suureneb annuse ja ravi kestusega ja on suurem ka anamneesis alkoholi või ravimite kuritarvitamisega patsientidel või märkimisväärsete isiksusehäiretega patsientidel. Seetõttu tuleb kasutamist vältida patsientidel, kelle on anamneesis alkoholi või ravimite kuritarvitamine.

Kui füüsiline sõltuvus on välja kujunenud, võib ravi järsu katkestamisega kaasneda ärajätusümptomite teke. Need võivad olla peavalu, lihasvalu, liigne ärevus, unehäire, pinge, rahutus, segasus ja ärrituvus.

Rasketel juhtudel võivad esineda järgmised sümptomid: derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, jäsemete tuimus ja kipitus, ülitundlikkus valguse, hääle ja füüsilise kontakti suhtes, hallutsinatsioonid või epileptilised krambid. Krambid võivad esineda sagedamini eelnevate krambihäiretega patsientidel või kes kasutavad teisi, krambiläve alandavaid ravimeid, nt antidepressante.

Tagasilöögi unetus ja ärevus: mööduv sündroom, kus sümptomid, mis tingisid ravi bensodiasepiinidega taastuvad ravi lõpetamisel võimendatud kujul. Sellega võivad kaasneda teised reaktsioonid, sh meeleolu muutus, ärevus või unehäired ja rahutus. Kuna ärajätunähtude/tagasilöögi fenomeni tekkerisk on ravi järsu katkestamise järel suurem, on soovitatav ravi lõpetada järk-järgult annuse vähendamisega.

Pärast ravi järsku katkestamist võivad ärajätusümptomid tekkida isegi pärast mõnepäevast ravi terapeutiliste annustega.

Ravi kestus:

Ravi kestus peab sõltuvalt näidustusest olema nii lühike kui võimalik (vt lõik 4.2), enamasti varieerub see mõnest päevast kuni 4 nädalani, sh annuse alandamise periood. Raviperioodi üle selle aja ei tohi pikendada ilma jätkuva ravivajaduse uuesti hindamiseta.

Ravi alustades on vajalik patsienti informeerida, et raviaeg peab olema nii lühike kui võimalik ja selgitada väga täpselt, kuidas annust hakatakse järk-järgult vähendama. Pealegi on oluline, et patsient oleks teadlik tagasilöögi fenomeni esinemise võimalusest, ja saab sellega vähendada ärevustunnet selliste sümptomite tekkimise pärast ravi ärajätmisel.

On tähelepanekuid, et lühitoimeliste bensodiasepiinide kasutamise korral võib ärajätu fenomen ilmneda ka terapeutiliste annuste kasutamisel, eriti suurte annuste kasutamisel.

Kui on kasutatud pikatoimelisi bensodiasepiine, on oluline hoiatada lühitoimelistele ülemineku eest, sest siis võivad tekkida ärajätunähud.

Amneesia:

Bensodiasepiinid võivad indutseerida anterograadse amneesia tekkimist. See seisund võib tekkida kõige sagedamini mitme tunni jooksul pärast ravimi võtmist ja seetõttu tuleb selle riski vähendamiseks patsiendil tagada piisav, katkestamatu une võimaldamine vähemalt 7…8 tunni jooksul (vt lõik 4.8).

Psühhiaatrilised ja paradoksaalsed reaktsioonid

Bensodiasepiinravi ajal võivad tekkida rahutus, agiteeritus, ärrituvus, agressiivsus, meelepetted, raev, halvad unenäod, hallutsinatsioonid, psühhoosid, ebaadekvaatne käitumine ning teised käitumishäired. Selliste sümptomite tekkimisel tuleb ravi katkestada.

Suurema tõenäosusega tekivad need lastel ja eakatel.

Patsientide erigrupid:

Bensodiasepiine ei tohi lastele määrata ilma eelneva hoolika kaalutlemiseta, kas see on hädavajalik; ravi kestvus on peab olema minimaalne. Eakatele tuleb anda vähendatud annuseid (vt lõik 4.2). Väiksem annus on soovitatav ka kroonilise hingamispuudulikkusega patsientidele respiratoorse depressiooni riski tõttu.

Bensodiasepiinid ei ole näidustatud raske maksapuudulikkusega patsientide raviks, kuna nad võivad põhjustada entsefalopaatiat.

Bensodiasepiinid ei ole näidustatud psühhootiliste haiguste esmaseks raviks.

Bensodiasepiine ei tohi kasutada monoteraapiana depressiooni või depressiooniga kaasneva ärevuse raviks, sest patsientidel esineb suitsiidi oht.

Kui määratakse raske depressiooniga ja suitsidaalsetele patsientidele, tuleb rakendada sobivad ettevaatusabinõusid ja välja kirjutada sobiv kogus ravimit.

Bensodiasepiine tohib manustada anamneesis alkoholi või ravimite kuritarvitamisega patsientidele ainult äärmise ettevaatusega (vt lõik 4.3).

Mõnedel bensodiasepiine võtnud patsientidel on esinenud vere düskraasiat, mõnedel on olnud maksa ensüümide aktiivsuse tõusu. Kui korduvaid ravikuure peetakse kliiniliselt vajalikuks, on soovitatav perioodiliselt kontrollida verenäitajaid ja maksafunktsiooni.

Kuigi hüpotensiooni on esinenud ainult harva, tuleb bensodiasepiine manustada ettevaatusega nendele patsientidele, kellel vererõhu langus võib tekitada kardiovaskulaarseid ja tserebrovaskulaarseid komplikatsioone; eriti oluline on see eakate patsientide puhul.

Ägeda kitsanurga glaukoomiga patsientide ravimisel on vajalik ettevaatus.

Eakaid patsiente tuleb hoiatada lorasepaami müorelakseerivast toimest tuleneva kukkumise ohu eest.

Ataksia ja alkoholi või teiste KNS depressantide mürgistusega patsientide korral on vajalik ettevaatus.

Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi vaeguse või glükoos-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Mitte soovitatav:

Alkohol: Tuleb vältida alkoholi samaaegset tarbimist.

Losrasepaami sedatiivne toime võib alkoholiga kooskasutamisel tugevneda. See mõjutab autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Tuleb võtta arvesse

KNS depressandid: bensodiasepiinid, sh lorasepaam, tekitavad täiendava KNS pärssiva toime, kui manustada koos teiste ravimitega, mis tekitavad kesknärvisüsteemi pärssimist, nt barbituraadid, antipsühhootikumid, sedatiivsed preparaadid/hüpnootikumid, anksiolüütikumid, antidepressandid, narkootilised analgeetikumid, sedatiivse toimega antihistamiinikumid, krambivastased ained ja anesteetikumid.

Lihasrelaksandid

Kui lorasepaami kasutatakse ravi ajal lihasrelaksantidega, tuleb patsiente hoiatada tugevnenud lihasrelakseeriva toime eest (kukkumise oht), eriti ravi alguses lorasepaamiga.

Narkootilised analgeetikumid: narkootiliste analgeetikumide poolt tekitatud eufooria suureneb bensodiasepiinide kasutamisel, mis võib viia suurenenud psüühilise sõltuvuse tekkeni.

Maksaensüümide inhibiitorid: ühendid, mis inhibeerivad teatud maksaensüüme, eriti tsütokroom P450, võivad tugevdada bensodiasepiinide toimet. Vähemal määral kehtib see ka bensodiasepiinide kohta, mis metaboliseeruvad üksnes konjugatsiooni teel.

Klosapiin: koosmanustamisega kaasub märkimisväärne sedatsioon, liigne salivatsioon, ataksia ja suurenenud risk respiratoorseks ja/või südame seiskuseks.

Loksapiin: koosmanustamisel on teatatud ülemäärasest stuuporist, olulisest hingamissageduse aeglustumisest ja ühel patsiendil on teatatud hüpotensioonist.

Naatriumvalproaat: manustamisel koos lorasepaamiga suureneb lorasepaami kontsentratsioon plasmas ja väheneb lorasepaami kliirens. Seetõttu tuleb lorasepaami annust vähendada ligikaudu 50%, kui seda manustatakse koos naatriumvalproaadiga.

Probenetsiid: manustamine koos lorasepaamiga võib tekitada lorasepaami toime kiirema alguse või pikema toimeaja suurenenud poolväärtusaja ja vähenenud kogukliirensi tõttu. Lorasepaami annust tuleb ligikaudu 50% vähendad, kui seda manustatakse koos propenetsiidiga.

Teofülliin/aminofülliin: koosmanustamine võib vähendada bensodiasepiinide, sh lorasepaami sedatiivset toimet.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus:

Lorasepaami kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt andmeid.

Bensodiasepiine ei tohi raseduse ajal kasutada, eriti esimese ja viimase trimestri ajal. Bensodiasepiinid võivad rasedale manustatuna põhjustada lootekahjustust. Tuginedes inimesel kasutamise kogemusele, arvatakse/eeldatakse, et lorasepaam põhjustab raseduse ajal manustatuna suurenenud kaasasündinud väärarengute riski, eriti esimese trimestri ajal manustamisel. Inimesel näitavad nabaveenist võetud vereanalüüsid, et bensodiasepiinid ja nende glükuroniidi metaboliidid läbivad platsentaarbarjääri.

Viljakas eas naised peavad lorasepaamravi ajal kasutama efektiivset kontratseptsiooni. Kui seda ravimit määratakse viljakas eas naisele, tuleb teda nõustada ravi katkestama ja oma arstiga ühendust võtma, kui ta kavatseb rasestuda või kahtlustab endal rasedust.

Kui lorasepaami on mõjuvatel kliiniliste põhjustel suurtes annustes manustatud raseduse hilises faasis või sünnituse ajal, võib eeldada vastsündinul ravimi farmakoloogilistest toimetest tekkivaid nähte, nt hüpotermia, hüpotoonia ja mõõdukas hingamise depressioon. Raseduse hilises faasis või sünnituse ajal bensodiasepiine saanud emade vastsündinutel on teatatud järgmiste sümptomite esinemisest: hüpoaktiivsus, hüpotoonia, hüpotermia, respiratoorne depressioon, apnoe, imemisprobleemid ja muutunud metaboolne vastus külmastressile.

Lisaks sellele võib vastsündinutel, kelle emad on raseduse hilises staadiumis krooniliselt kasutanud bensodiasepiine, esineda füüsilist sõltuvust ja nad võivad olla teatud riskiga ärajätunähtude tekkeks postnataalses perioodis.

Imetamine:

On tõendeid, et lorasepaam eritub inimese rinnapiima, olgugi, et farmakoloogiliselt ebaolulistes kogustes.

Seetõttu ei tohi lorasepaami anda imetavatele naistele, välja arvatud juhul, kui ravist saadav kasu emale kaalub üles võimalikud riskid imikule. Bensodiasepiine kasutavate emade rinnaga toidetavatel imikutel on teatatud sedatsioonist ja imemisraskustest. Imetatavaid imikuid tuleb farmakoloogiliste toimete (sh sedatsioon ja ärrituvus) tekke suhtes jälgida.

Toime reaktsioonikiirusele

Lorasepaamil on oluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Sedatsioon, amneesia, kontsentreerumise häired ja häirunud lihasfunktsioonid võivad mõjutada autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet. Kui uneaeg ei ole olnud piisav, suureneb tõenäosus tähelepanu võime langusele (vt ka lõik 4.5). Patsiente tuleb hoiatada, et nad ei käsitseks masinaid, ei juhiks autot ega sooritaks teisi suurt vaimset tähelepanu nõudvaid tegevusi.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed, kui need tekivad, esinevad enamasti ravi alguses ja ravi jätkudes või annuse vähendamisel nende raskusaste väheneb või nad kaovad.

Kõrvaltoimed on loetletud järgmiste esinemissageduste järgi:

Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) .

Igas esinemissageduse kategoorias on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Vere ja lümfisüsteemi häired:

Teadmata: agranulotsütoos, pantsütopeenia, trombotsütopeenia, hüponatreemia.

Immuunsüsteemi häired:

Teadmata: anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid, angioödeem, ülitundlikkusreaktsoonid, allergilised nahareaktsioonid.

Endokriinsüsteemi häired:

Teadmata: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired:

Teadmata: hüpotermia

Psühhiaatrilised häired:

Sage: segasus, depressioon, mis ilmneb depressiooni eelsoodumusega isikutel. Teadmata: suitsidaalsed mõtted/katsed, amneesia, pinge langus, eufooria.

Närvisüsteemi häired1):

Väga sage: sedatsioon/uimasus. Sage: ataksia, pearinglus.

Teadmata: kooma, krambid/tõmblused, ekstrapüramidaalne sümptomaatika, tähelepanu/keskendumishäired, tasakaaluhäired, vertiigo, treemor, peavalu.

Selle ravimi kasutamisel võivad esineda ka paradoksaalsed reaktsioonid, sh ärevus, agiteeritus, erutus, vaenulikus, agressiivsus, raev, unehäired/unetus, hallutsinatsioonid. Suurema tõenäosusega tekivad need lastel ja eakatel.

Silma kahjustused:

Teadmata: nägemishäired, sh diploopia ja ähmane nägemine.

Vaskulaarsed häired:

Teadmata: hüpotensioon, vererõhu langus.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired2):

Teadmata: respiratoorne depressioon, apnoe, uneapnoe süvenemine, obstruktiivse kopsuhaiguse süvenemine, düsartria/segane kõne.

Seedetrakti häired:

Aeg-ajalt: iiveldus.

Teadmata: kõhukinnisus.

Maksa ja sapiteede häired:

Teadmata: ikterus, bilirubiini sisalduse tõus, maksa transaminaaside aktiivsuse tõus ja alkaalse fosfataasi sisalduse tõus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

Teadmata: alopeetsia.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:

Sage: lihasnõrkus, asteenia.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

Aeg-ajalt: libiido muutused, impotentsus, orgasmi saamise vähenemine.

Teadmata: seksuaalne erutus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

Väga sage: väsimus.

1)– Bensodiasepiinide toime KNS-le on annusest sõltuv, tugevam KNS pärssumine tekib suuremate annuste kasutamisel.

2)– Bensodiasepiinidest tekkiva respiratoorse depressiooni ulatus on annusest sõltuv, tugevam pärssumine tekib suuremate annuste kasutamisel.

Eelsoodumusega isikutel võib depressioon ilmneda bensodiasepiinide kasutamise foonil. Terapeutiliste annuste kasutamisel võib tekkida mööduv anterograadne amneesia või mäluhäired, suuremate annuste kasutamisel on risk suurem (vt lõik 4.4).

Üksikjuhtudel on bensodiasepiinravi ajal teatatud paradoksaalsete reaktsioonide esinemisest, nt rahutus, agiteeritus, ärrituvus, agressiivsus, meelepetted, raev, halvad unenäod, hallutsinatsioonid, psühhoosid, ebaadekvaatne käitumine ning teised käitumishäired.

Suurema tõenäosusega tekivad need lastel ja eakatel (vt lõik 4.4).

Isegi terapeutiliste annuste kasutamine võib tekitada füüsilist või psüühilist sõltuvust ja ravi katkestamisel esineda ärajätunähud või tagasilöögi fenomen (vt lõik 4.4). Võib esineda psüühilist sõltuvust. Teatatud on bensodiasepiinide kuritarvitamisest.

Üleannustamine

Üldine:

Sarnaselt teistele bensodiasepiinidele, ei ole ravimi üleannustamine eluohtlik, välja arvatud juhul, kui seda on kombineeritud teiste KNS depressantidega, sh alkoholiga.

Igasuguse ravimi üleannustamise ravi korral tuleb arvestada mitme ravimi samaaegse mürgistusega. Turuletulekujärgses kogemuses on üleannustamist lorasepaamiga esinenud peamiselt kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste ravimitega.

Sümptomid:

Bensodiasepiinidega üleannustamisel avalduvad tavaliselt kesknärvisüsteemi aktiivsuse pärssumise nähud erinevates astmetes – varieerudes uimasusest koomani. Kergetel juhtudel on nähtudeks uimasus, segasus ja letargia, raskematel juhtudel, eriti koos alkoholi ja teiste KNS depressantidega võivad esineda düsartria, ataksia, paradoksaalsed reaktsioonid, KNS aktiivsuse pärssumine, hüpotensioon, hüpotoonia, respiratoorne ja kardiovaskulaarne depressioon, harva kooma ja väga harva surm.

Ravi:

Pärast suukaudset üleannustamist bensodiasepiinidega, tuleb juhul, kui patsient on teadvusel oksendamine esile kutsuda (tunni jooksul) või kui patsient on teadvuseta teha maoloputust samaaegselt hingamist toetades. Kui mao tühjendamisest ei ole kasu, tuleb manustada ravimi imendumise vähendamiseks aktiveeritud sütt. Seejärel on edasine ravi sümptomaatiline ja toetav. Patsienti ja elulisi funktsioone peab hoolikalt jälgima. Intensiivravi tingimustes tuleb erilist tähelepanu pöörata respiratoorsele ja kardiovaskulaarsele funktsioonile.

Hüpotensiooni, kuigi see esineb ebatõenäoliselt, saab kontrollida noradrenaliini manustamisega. Lorasepaam on halvasti dialüüsitav; inaktiivne metaboliit - lorasepaamglükuroniid – võib olla hästi dialüüüsitav.

Hospitaliseeritud patsientidele võib bensodiasepiini üleanustamise korral täiendava ravivõimalusena manustada bensodiasepiinide antagonisti flumaseniili. Enne kasutamist tutvuge flumaseniili ravimiomaduste kokkuvõttega.

Arstid peavad seoses flumaseniilraviga oskama arvestada krampide tekke võimalusega, eriti bensodiasepiine pikaajaliselt kasutanud patsientide puhul ja üleannustamise korral tsükliliste antidepressantidega.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: bensodiasepiini derivaadid, ATC-kood: N05BA06

Lorasepaam on lühikese kuni keskmise toimeajaga bensodiasepiin. Tal on kõik bensodiasepiinidele omased toimed: anksiolüütiline, sedatiivne/hüpnootiline, krambivastane ja lihasrelakseeriv, igaüks neist esineb erineval määral.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine:

Pärast suukaudset manustamist imendub lorasepaam kiiresti ja peaaegu täielikult, maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas tekib 2 tunni pärast (vahemik: 0,5...3 tundi), suukaudne biosaadavus 90...93%.

Jaotumine:

Lorasepaam seondub ligikaudu 85...91% plasmavalkudega, vaba fraktsioon on eakatel märkimisväärselt suurem. Ravim tungib liikvorisse, kus kontsentratsioon on ligikaudu 5...28% vastavast plasmakontsentratsioonist. Ravim läbib platsentaarbarjääri, vastsündinul on sisaldus

vereplasmas ligikaudu võrdne ema vereseerumi kontsentratsiooniga. Jaotumise poolväärtusaeg on 20...25 minutit (vahemik: 10,3...42,7) ning jaotusruumala 1,3 l/kg.

Tasakaalukontsentratsioon vereplasma saabub 3 päevaga.

Biotransformatsioon:

Lorasepaam metaboliseerub ulatuslikult maksas – ligikaudu 75% ja allub enterohepaatilisele ringele, krooniline annustamine ei mõjuta hepaatilise hüdroksüleerimise võimsust. Peamine metaboliit on inaktiivne 3–O–fenoolglükuroniid, 75% manustatud annusest, vähemal määral on 6–kloro–4–O– klorofenüül–2, 1–kinasoliini ja lorasepaami hüdroksüleeritud derivaati, kõik nad on inaktiivsed.

Eritumine:

Peamine eritumistee on neerude kaudu - 88%, vähesemal määral toimub eritumine roojaga - 7 %. Kogukliirens on 1,1 ml/minutis/kg kohta.

Lorasepaami eliminatsiooni poolväärtusaeg on 12 tundi ja risk liigseks kumuleerumiseks on minimaalne. Inaktiivse glükuroniidmetaboliidi eliminatsiooni poolväärtusaeg on 12...18 tundi.

Eakatel ei ole farmakokineetilistes parameetrites muutusi täheldatud.

Raske maksafunktsioonihäire korral on lorasepaami eliminatsiooni poolväärtusaeg kahekordistunud. Neerufunktsiooni häire tagajärjel aeglustub glukuroniidmetaboliidi eritumise kiirus ilma lorasepaami poolväärtusaja tõusuta.

Prekliinilised ohutusandmed

Üksikannuse/äge toksilisus

Lorasepaami suukaudse ägeda toksilisuse uuringutes loomadega erilist ülitundlikkust ei täheldatud (vt lõik 4.9 “Üleannustamine” ägeda toksilisuse kohta inimesel).

Subkrooniline ja krooniline toksilisus

Suukaudset lorasepaami uuriti kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel (80 nädalat) ja koertel (12 kuud). Histopatoloogilised, oftalmoloogilised ja hematoloogilised aga ka organite funktsioneerimise testid ei näidanud üldse või näitasid isegi suurte annuste kasutamisel ainult kergelt olulisi muutusi, ilma bioloogiliste tagajärgedeta.

Rottidel ilmnes söögitoru laienemist lorasepaami enam kui aastase kasutamise järel annuses 6 mg/kg/päevas.

Mutageenne ja kartsinogeenne potentsiaal

Lorasepaamiga ei ole ulatuslikke mutageensuse uuringuid läbi viidud; kuid senised testid on olnud negatiivsed. Uuringud rottidel ja hiirtel ei näidanud mingit selget kartsinogeensuse potentsiaali pärast lorasepaami suukaudset manustamist.

Reproduktsioonitoksilisus

Lorasepaami toimet embrüo ja loote arengule ning reproduktiivsusele uuriti küülikutel, rottidel ja hiirtel. Uuringu tulemused ei näidanud lorasepaami teratogeenseid omadusi ega toimet viljakusele.

Eksperimentaalsed uuringud andsid tõendeid järglaste käitumishäirete kohta kui emasloomad oli pikaajaliselt saanud bensodiasepiine.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat

Povidoon (K 30)

Krospovidoon, tüüp A

Maisitärklis

Mikrokristalliline tselluloos, E 460

Naatriumtärklisglükolaat

Kaaliumpolakriliin

Magneesiumstearaat, E 572

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

15 kuud.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25OC. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistmatud PVC/PE/PVDC–alumiinium blistrid.

Pakend sisaldab: 10, 14, 15, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 100 või (haigla pakend/apteegi pakend) 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd

1-10 Constantinoupoleos street

3011 Limassol Küpros

MÜÜGILOA NUMBRID

1 mg: 802412

2,5 mg: 802512

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.11.2012

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.10.2018

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

oktoober 2018