Invega
Artikli sisukord
LISA I
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
INVEGA 1,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 1,5 mg paliperidooni.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett
Kolmekihilise kattega kapslikujulised oranžikaspruunid tabletid kirjaga „PAL 1.5”
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
INVEGA on näidustatud skisofreenia raviks.
INVEGA on näidustatud skisoafektiivse häire psühhootiliste või maniakaalsete sümptomite raviks.
Toimet depressiivsetele sümptomitele ei ole kindlaks määratud.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
INVEGA on suukaudseks manustamiseks. INVEGA’t peab manustama alati koos toiduga või alati
ilma toiduta (vt lõik 5.2). Patsienti tuleb juhendada, et ta võtaks INVEGA’t alati tühja kõhuga või alati
hommikusöögi ajal ning mitte vaheldumisi täis või tühja kõhuga.
Skisofreenia
INVEGA soovitatav annus skisofreenia raviks on 6 mg üks kord ööpäevas, manustatuna hommikul.
Esialgse annuse tiitrimine ei ole vajalik. Efektiivne ravitoime võib ilmneda väiksemate või suuremate
annuste kasutamisel soovitatud vahemikus 3 mg kuni 12 mg üks kord ööpäevas. Annust tohib
vajadusel kohandada ainult pärast kliinilise seisundi hindamist. Kui annuse suurendamine on
näidustatud, on soovitatav seda teha 3 mg kaupa päevas ja üldjuhul pikemate kui 5-päevaste
intervallide järel.
Skisoafektiivne häire
INVEGA soovitatav annus skisoafektiivse häire raviks on 6 mg üks kord ööpäevas, manustatuna
hommikul. Esialgse annuse tiitrimine ei ole vajalik. Efektiivne ravitoime võib mõnel patsiendil
ilmneda suuremate annuste kasutamisel soovitatud vahemikus 6 mg kuni 12 mg üks kord ööpäevas.
Kui annuse suurendamine on näidustatud, on soovitatav seda teha 3 mg kaupa päevas ja üldjuhul
pikemate kui 4-päevaste intervallide järel. Toime püsimist ei ole uuritud.
INVEGA tuleb neelata tervelt koos vedelikuga ning seda ei tohi närida, poolitada ega purustada.
Toimeaine sisaldub mitteimenduvas kestas, mis vabastab toimeainet kontrollitud kiirusega. Tableti
kest koos mitteimenduvate sisukomponentidega eemaldatakse organismist; patsientidel ei ole põhjust
muret tunda, kui nad märkavad väljaheites midagi tabletikujulist.
Maksakahjustusega patsiendid
Kerge või mõõduka maksakahjustuse korral ei ole vaja annust korrigeerida. Kuna INVEGA kasutamist
ei ole uuritud raske maksakahjustusega patsientidel, peab nende patsientide ravimisel olema
ettevaatlik.
Neerukahjustusega patsiendid
Kerge neerukahjustusega (kreatiniini kliirens ≥50...<80 ml/min) patsientidele soovitatav algannus on
3 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt kliinilisest ravivastusest ja individuaalsest taluvusest võib annust
suurendada kuni 6 mg-ni üks kord ööpäevas.
Mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens ≥10...<50 ml/min) patsientidele soovitatav
INVEGA annus on 1,5 mg üks kord ööpäevas, mida võib suurendada kuni annuseni 3 mg ööpäevas
pärast kliinilise seisundi hindamist. Kuna INVEGA kasutamist ei ole uuritud patsientidel kreatiniini
kliirensiga alla 10 ml/min, ei ole INVEGA kasutamine sellistel patsientidel soovitatav.
Eakad
Normaalse neerufunktsiooniga (≥80 ml/min) eakatele patsientidele soovitatavad annused on samad
nagu normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutele. Ent kuna eakatel patsientidel võib olla
halvenenud neerufunktsioon, võib vajalikuks osutuda annuse kohandamine vastavalt neerufunktsiooni
langusele (vt Neerukahjustusega patsiendid eespool). INVEGA’t tuleb ettevaatusega kasutada eakatel
dementsusega patsientidel, kellel esineb insuldi riskitegureid (vt lõik 4.4). INVEGA ohutust ja
efektiivsust skisoafektiivse häirega patsientidel vanuses >65 eluaastat ei ole uuritud.
Lapsed
Skisofreenia ja skisoafektiivsed häired: puudub INVEGA asjakohane näidustus kasutamiseks alla
12-aastastel lastel. INVEGA ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 12 kuni 18 aastat pole tõestatud:
andmed puuduvad.
Muud patsientide erigrupid
Puudub INVEGA annuse kohandamise vajadus soo, rassi või suitsetamisharjumuste alusel. (Rasedad
ja rinnaga toitvad naised, vt lõik 4.6).
Üleminek teiste antipsühhootiliste ravimite kasutamisele
Puuduvad süstemaatiliselt kogutud andmed ülemineku kohta INVEGA-ravilt teiste antipsühhootiliste
ravimite kasutamisele. Antipsühhootiliste ravimite erinevate farmakodünaamiliste ja
farmakokineetiliste omaduste tõttu on vajalik arstlik jälgimine juhul, kui meditsiiniliselt on
näidustatud üleminek mõne teise antipsühhootilise ravimi kasutamisele.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine, risperidooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Skisoafektiivse häirega patsiendid, keda ravitakse paliperidooniga, vajavad hoolikat jälgimist, juhuks
kui maniakaalsed sümptomid asenduvad depressiivsetega.
QT-intervall
Ettevaatlik peab olema INVEGA määramisel patsientidele, kellel on teadaolev südameveresoonkonna
haigus või perekonnaanamneesis QT-intervalli pikenemine, ning samuti juhul, kui samaaegselt
kasutatakse teisi QT-intervalli pikenemist põhjustavaid ravimeid.
Maliigne neuroleptiline sündroom
Paliperidooni kasutamisel on kirjeldatud maliigse neuroleptilise sündroomi teket, mida iseloomustab
hüpertermia, lihasjäikus, autonoomne ebastabiilsus, teadvushäired ja suurenenud kreatiinfosfokinaasi
aktiivsus. Esineda võivad ka müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Kui patsiendil
tekivad maliigsele neuroleptilisele sündroomile viitavad sümptomid, tuleb kõikide antipsühhootiliste
ravimite (sh INVEGA) manustamine lõpetada.
Tardiivne düskineesia
Dopaminoblokeerivate omadustega ravimitega on seostatud tardiivse düskineesia teket, mida
iseloomustavad rütmilised tahtetud liigutused valdavalt keeles ja/või näos. Düskineesianähtude
ilmnemisel tuleb kaaluda kõigi antipsühhootiliste ravimite (sh INVEGA) manustamise lõpetamist.
Hüperglükeemia
INVEGA kliinilistes uuringutes on harva kirjeldatud veresuhkru sisaldusega seotud kõrvaltoimeid,
nt veresuhkru taseme tõusu. Soovitatav on diabeedihaigete ja diabeedi riskifaktoritega patsientide
vastav kliiniline jälgimine.
Ortostaatiline hüpotensioon
α-adrenoblokeeriva toime tõttu võib paliperidoon mõnedel patsientidel põhjustada ortostaatilist
hüpotensiooni. Kombineeritud andmete põhjal INVEGA (3, 6, 9 ja 12 mg) kolmest
platseebokontrolliga 6-nädalasest fikseeritud annuste uuringust oli ortostaatilise hüpotensiooni
esinemissagedus 2,5% INVEGA-ravi saanud patsientide ja 0,8% platseebot saanud isikute seas.
INVEGA’t peab kasutama ettevaatlikult patsientidel, kellel on teadaolevaid südameveresoonkonna
haigusi (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt või -isheemia, juhtehäired), ajuveresoonte haigus või
hüpotensiooni teket soodustavaid haigusseisundeid (nt dehüdratsioon ja hüpovoleemia).
Krambid
INVEGA’t tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on esinenud krampe või esineb muid
haigusseisundeid, mis võivad alandada krambiläve.
Seedetrakti obstruktsiooni võimalus
Kuna INVEGA tablett ei deformeeru ning selle kuju seedetraktis oluliselt ei muutu, ei manustata
INVEGA’t tavaliselt patsientidele, kellel on tõsine seedetrakti ahenemine (patoloogiline või
iatrogeenne) või düsfaagia või oluliselt raskendatud tablettide neelamine. Mittedeformeeruvate,
toimeainet kontrollitult vabastavate ravimvormide manustamisel teadaolevate striktuuridega
patsientidele on harva kirjeldatud obstruktsiooninähtusid. Toimeainet kontrollitult vabastava
ravimvormi tõttu tohib INVEGA’t kasutada ainult patsientidel, kes on võimelised tabletti tervelt
neelama.
Haigusseisundid, mis lühendavad seedetrakti läbimise aega
Seedetrakti läbimise aega lühendavad seisundid (nt pikaajalist raskekujulist kõhulahtisust põhjustavad
haigused) võivad viia paliperidooni vähenenud imendumiseni.
Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel suureneb paliperidooni plasmakontsentratsioon, mistõttu mõned
patsiendid vajavad annuse kohandamist (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Puuduvad andmed patsientide kohta,
kellel on kreatiniini kliirens alla 10 ml/min. Patsientidel kreatiniini kliirensiga alla 10 ml/min ei tohi
paliperidooni kasutada.
Maksakahjustus
Puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’
klass C). Nendel patsientidel tuleb paliperidooni kasutada ettevaatusega.
Eakad dementsusega patsiendid
INVEGA’t ei ole uuritud eakatel dementsusega patsientidel. Risperidooniga saadud kogemused
kehtivad ka paliperidooni puhul.
Üldine suremus
17 kontrollitud kliinilise uuringu metaanalüüsi põhjal oli võrreldes platseeboga suremuse risk
suurenenud eakatel dementsusega patsientidel, kes said raviks teisi atüüpilisi
antipsühhootikume, sealhulgas risperidooni, aripiprasooli, olansapiini ja kvetiapiini.
Risperidooni saanute hulgas oli suremus 4%, samal ajal kui platseebo saajate hulgas oli see
3,1%.
Tserebrovaskulaarsed kõrvaltoimed
Atüüpilisi antipsühhootikume (risperidooni, aripiprasooli ja olansapiini) saavate dementsete
patsientidega läbiviidud randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes on
täheldatud tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete riski ligikaudu 3-kordset suurenemist. Riski
suurenemise mehhanism ei ole teada. INVEGA’t tuleb ettevaatusega kasutada eakate
dementsusega patsientide puhul, kellel esineb insuldi tekke oht.
Parkinsoni tõbi ja Lewy kehadega dementsus
INVEGA määramisel Parkinsoni tõve või Lewy kehadega dementsuse korral peavad arstid kaaluma
raviga seotud riske ja sellest saadavat kasu, kuna mõlema haigusega patsientidel võib olla suurem risk
maliigse neuroleptilise sündroomi või suurenenud tundlikkuse tekkeks antipsühhootikumide suhtes.
Suurenenud tundlikkuse ilminguteks võivad olla segasus, pidurdatus, posturaalsed tasakaaluhäired
koos sagedaste kukkumistega, lisaks ekstrapüramidaalsetele sümptomitele.
Priapism
On teatatud, et α-adrenoblokeeriva toimega antipsühhootilised ravimid (sh risperidoon) tekitavad
priapismi. Turustamisjärgse järelevalve käigus on priapismist teatatud ka paliperidooni kasutamisel,
mis on risperidooni aktiivne metaboliit. Patsiente tuleb teavitada, et nad otsiksid vältimatut
meditsiinilist abi, juhul kui priapism ei ole taandunud 3…4 tunni jooksul.
Kehatemperatuuri regulatsioon
Antipsühhootiliste ravimitega on seostatud kehatemperatuuri regulatsiooni häireid. Ettevaatlik peab
olema INVEGA määramisel patsientidele, kellel esineb kehatemperatuuri tõusu põhjustada võivaid
seisundeid, nagu pingutust nõudev treening, kokkupuude kõrge temperatuuriga, antikolinergilise
toimega ravimite samaaegne kasutamine või dehüdratsioon.
Venoosne trombemboolia
Antipsühhootiliste ravimite korral on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna
antipsühhootikumidega ravitud patsientidel esineb sageli VTE omandatud riskifaktoreid, tuleb enne
ravi ja ravi ajal INVEGA’ga kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid ning rakendada
profülaktilisi meetmeid.
Antiemeetiline toime
Paliperidooni mittekliinilistes uuringutes täheldati ravimi antiemeetilist toimet. Avaldudes inimestel,
võib antud toime varjata teatud ravimite üleannustamisnähtusid või teatud haigusseisundite
(nt soolesulgus, Reye sündroom ja ajutuumor) sümptomeid.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Ettevaatlik peab olema INVEGA määramisel koos ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad
QT-intervalli pikenemist, nt Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid) ja III klassi
antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool), mõned antihistamiinikumid, mõned muud
antipsühhootikumid ning mõned malaariaravimid (nt meflokiin).
INVEGA võimalik toime teistele ravimitele
Paliperidoonil ei arvata olevat kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid ravimitega, mis
metaboliseeruvad tsütokroom P-450 isoensüümide kaudu. In vitro uuringud näitavad, et paliperidoon
ei indutseeri CYP1A2 aktiivsust.
Arvestades paliperidooni põhiliselt kesknärvisüsteemile avaldatavat toimet (vt lõik 4.8), peab
INVEGA’t kasutama ettevaatusega koos teiste tsentraalse toimega ravimite, nagu näiteks rahustite,
enamuse antipsühhootikumide, hüpnootikumide, opiaatide jne või alkoholiga.
Paliperidoon võib pärssida levodopa ja teiste dopamiini agonistide toimet. Kui selle kombinatsiooni
kasutamine on vajalik, eriti lõppstaadiumis Parkinsoni tõve korral, tuleb määrata kummagi ravimi
väikseim toimiv annus.
Võimaliku ortostaatilist hüpotensiooni põhjustava toime tõttu (vt lõik 4.4) võib INVEGA
manustamisel koos teiste sama toimega ravimite, näiteks teiste antipsühhootikumide ja
tritsüklikumidega ilmneda aditiivne toime.
Ettevaatus on soovitatav kombineerimisel teiste teadaolevalt krambihoogude läve langetavate
ravimitega (nt fenotiasiidid või butüürofenoonid, klosapiin, tritsüklikumid või SSRI-d, tramadool,
meflokiin jne).
INVEGA ja liitiumi koostoimeid ei ole uuritud, ent farmakokineetilise koostoime tekkimine on
ebatõenäoline.
INVEGA 12 mg tablettide üks kord ööpäevas manustamine koos divalproeks-naatriumi toimeainet
prolongeeritult vabastavate tablettidega (500 mg kuni 2000 mg üks kord ööpäevas) ei mõjutanud
valproaadi püsikontsentratsiooni farmakokineetikat. INVEGA manustamine koos divalproeksnaatriumi
toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettidega suurendas paliperidooni
kontsentratsiooni organismis (vt allpool).
Teiste ravimite võimalik INVEGA’t mõjutav toime
In vitro uuringud näitavad, et CYP2D6 ja CYP3A4 võivad vähesel määral osaleda paliperidooni
metabolismis, samas puuduvad in vitro või in vivo saadud andmed selle kohta, et nendel
isoensüümidel oleks metabolismis märkimisväärne roll. INVEGA samaaegsel manustamisel koos
tugeva CYP2D6 inhibiitori paroksetiiniga ei ilmnenud kliiniliselt olulist toimet paliperidooni
farmakokineetikale. In vitro uuringud näitavad, et paliperidoon on P-glükoproteiini (P-gp) substraat.
INVEGA manustamine üks kord päevas koos 200 mg karbamasepiiniga kaks korda päevas põhjustas
paliperidooni tasakaaluoleku Cmax ja AUC taseme umbes 37% languse. Olulisel määral põhjustab seda
langust paliperidooni neerukliirensi 35% tõus, mis tõenäoliselt tuleneb neeru P-gp induktsioonist
karbamasepiini toimel. Uriiniga erituva metaboliseerumata toimeaine koguse väike langus viitab
sellele, et koosmanustamine karbamasepiiniga avaldas vähest toimet paliperidooni CYP metabolismile
või biosaadavusele. Paliperidooni plasmakontsentratsioon võib langeda rohkem karbamasepiini
suuremate annuste korral. Karbamasepiiniga ravi alustades peab INVEGA annust hindama ja
vajadusel suurendama. Karbamasepiinravi katkestamisel on vajalik INVEGA annuse hindamine ja
vajadusel tuleb annust vähendada. Täielik induktsioon saavutatakse 2…3 nädalaga ja toime kaob sama
ajaga, kui indutseerija manustamine lõpetatakse. Teistel indutseeriva toimega ravimitel või
ravimtaimedel, näiteks rifampitsiinil ja naistepunal (Hypericum perforatum) võib olla sarnane toime
paliperidoonile.
Seedetegevuse aega mõjutavad ravimid, näiteks metoklopramiid, võivad mõjutada paliperidooni
imendumist.
INVEGA ühekordse 12 mg annuse koosmanustamine divalproeks-naatriumi toimeainet prolongeeritult
vabastavate tablettidega (kaks 500 mg tabletti üks kord ööpäevas) andis tulemuseks paliperidooni
Cmax-i ning AUC ligikaudu 50% tõusu. Kui INVEGA’t manustatakse pärast kliinilist hindamist koos
valproaadiga, tuleb kaaluda INVEGA annuse vähendamist.
INVEGA ja risperidooni samaaegne kasutamine
INVEGA ja suukaudse risperidooni samaaegne kasutamine ei ole soovitatav, kuna paliperidoon on
risperidooni aktiivne metaboliit ning nende kahe koosmanustamine võib põhjustada paliperidooni
ekspositsiooni aditiivset suurenemist.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Paliperidooni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsetes ei olnud paliperidoon
teratogeenne, kuid täheldati muud tüüpi reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Raseduse kolmandal
trimestril antipsühhootikumidega (sh paliperidoon) kokku puutunud vastsündinutel on risk
kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või võõrutusnähtude tekkeks, mis võivad
sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agitatsiooni,
hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, hingamispuudulikkuse või toitmise probleemide
esinemisest. Seetõttu tuleb neid vastsündinuid hoolikalt jälgida. INVEGA’t ei tohi kasutada raseduse
ajal, kui see ei ole hädavajalik. Kui raseduse ajal on vaja ravi lõpetada, ei tohi seda teha järsku.
Terapeutiliste annuste manustamisel rinnaga toitvatele naistele eritub paliperidoon rinnapiima
kogustes, mis tõenäoliselt avaldavad mõju rinnapiimatoidul lapsele. INVEGA’t ei tohi kasutada
imetamise ajal.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Paliperidoon võib tänu oma võimalikule närvisüsteemi ja nägemist mõjutavale toimele omada kerget
või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Seepärast tuleb patsiente
hoiatada, et nad ei juhiks autot ega töötaks masinatega, enne kui on teada nende individuaalne
tundlikkus INVEGA suhtes.
4.8 Kõrvaltoimed
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed olid peavalu, akatiisia, unisus,
pearinglus, sedatsioon, treemor, iiveldus, agitatsioon, kõhukinnisus, düspepsia, tahhükardia,
ekstrapüramidaalne häire, hüpertoonia, suukuivus, oksendamine, kehakaalu suurenemine,
siinustahhükardia, düstoonia, nasofarüngiit ja väsimus.
Annusega seotud kõrvaltoimeteks olid kehakaalu suurenemine, düskineesia, ekstrapüramidaalne häire,
hüpertoonia, parkinsonism, tahhükardia, suurenenud süljeeritus, oksendamine, düstoonia, peavalu,
eritis rindadest, günekomastia, bradükardia, kõhukinnisus, düspepsia, ebamugavustunne
kõhupiirkonnas, asteenia, nasofarüngiit, riniit, ülemiste hingamisteede infektsioon, seljavalu,
lihastõmblused, müalgia, akatiisia, bradükineesia, düsartria, düstoonia, unisus, rahutus, unehäired,
rindade paisumine, rinnavalu, galaktorröa, köha, farüngolarüngeaalne valu ning ortostaatiline
hüpotensioon.
Järgnevalt on loetletud kõik kõrvaltoimed, mida kirjeldati kliinilistes uuringutes ja turustamisjärgselt.
Kasutatakse järgmisi mõisteid ja esinemissagedusi: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100...<1/10),
aeg-ajalt (≥1/1000...<1/100), harv (≥1/10000...<1/1000), väga harv (<1/10000) ja teadmata (ei saa
hinnata olemasolevate kliiniliste uuringute andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on
kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Selles lõigus kirjeldatud andmed pärinevad järgnevatest kliiniliste uuringute andmebaasidest ja
käsitlevad skisofreenia, skisoafektiivse häire ja bipolaarse meeleoluhäirega uuritavaid:
- 1205 täiskasvanud, skisofreeniaga uuritavat, kes osalesid kolmes platseebokontrolliga kuuenädalases
topeltpimedas uuringus ja kellest 850 kasutasid INVEGA’t püsiannustes 3 mg kuni 12 mg üks kord
ööpäevas.
- 622 täiskasvanud, skisoafektiivse häirega uuritavat, kes osalesid kahes platseebokontrolliga
kuuenädalases topeltpimedas uuringus. Ühes neist uuringutest määrati 206 uuritavale üks kahest
INVEGA annusetasemest: kas üks kord ööpäevas 6 mg koos võimalusega vähendada annust 3 mg-ni
(n = 108) või üks kord ööpäevas 12 mg koos võimalusega vähendada annust 9 mg-ni (n = 98). Teises
uuringus said 214 uuritavat paindlikke INVEGA annuseid (3 mg kuni 12 mg üks kord ööpäevas).
Mõlemas uuringus oli nii osalejaid, kes said INVEGA’t monoteraapiana, kui ka need, kes said seda
lisaks meeleolustabilisaatoritele ja/või antidepressantidele.
- kolm topeltpimedat platseebokontrolliga uuringut bipolaarse meeleoluhäirega uuritavatel. Nendes
kolmes uuringus hinnati ohutuse suhtes kokku 1257 uuritavat, kellest kokku 739 said INVEGA’t.
a Hüperprolaktineemia võib teatud juhtudel viia günekomastia, menstruaaltsükli häirete, amenorröa ja
galaktorröani.
b Tekkida võib ekstrapüramidaalne häire: parkinsonism (sh suurenenud süljeeritus, lihas-skeleti jäikus,
parkinsonism, süljevool, hammasratta tüüpi rigiidsus, bradükineesia, hüpokineesia, maskitaoline nägu,
lihaspinge, akineesia, kuklakangestus, lihaste jäikus, parkinsoni kõnnak ja ebanormaalne glabellaarrefleks),
akatiisia (sh akatiisia, rahutus, hüperkineesia ja rahutute jalgade sündroom), düskineesia (düskineesia,
lihastõmblused, koreoatetoos, atetoos ja müokloonus), düstoonia (sh düstoonia, lihaskrambid, hüpertoonia,
kõõrkael, tahtmatud lihaste kokkutõmbed, lihaste kontraktuur, blefarospasm, okulogüratsioon, keele paralüüs,
näospasmid, larüngospasmid, müotoonia, opistotoonus, orofarüngeaalne spasm, pleurototoonus, keele spasm ja
trism) ja treemor (sh treemor and parkinsoni rahuloleku treemor). Tuleb arvestada, et märgitud on laiem
sümptomite spekter, mis ei pruugi olla ekstrapüramidaalset päritolu.
Skisoafektiivse häire uuringutes kogesid rohkem kõrvaltoimeid INVEGA annusegrupis need
uuritavad, kes said samaaegselt ravi antidepressantide või meeleolustabilisaatoritega, võrreldes nende
uuritavatega, kes said INVEGA monoteraapiat.
Eakad
Eakatel skisofreeniaga uuritavatel läbi viidud uuringus oli ravimi ohutusprofiil sarnane mitteeakate
uuritavatega. INVEGA’t ei ole uuritud eakatel dementsusega patsientidel. Teiste atüüpiliste
antipsühhootikumidega läbi viidud kliinilistest uuringutest on teatatud suurenenud surmajuhtumite
arvust tserebrovaskulaarsete õnnetusjuhtumite läbi (vt lõik 4.4).
Erilist huvi pakkuvad kõrvaltoimed
Ekstrapüramidaalsümptomid (EPS). Skisofreenia kliinilistes uuringutes ei täheldatud erinevust
platseebo ning INVEGA 3 ja 6 mg annuste vahel. EPS seotust annusega täheldati INVEGA kahe
suurema annuse (9 ja 12 mg) puhul. Skisoafektiivse häire uuringutes täheldati EPS-i rohkem kõikides
annusegruppides kui platseebogrupis, ilma selge sõltuvuseta annuse suurusest. EPS hõlmas järgmiste
mõistete kombineeritud analüüsi: düskineesia, düstoonia, hüperkineesia, parkinsonism ja treemor.
Kehakaalu suurenemine. Skisofreenia kliinilistes uuringutes võrreldi uuritavate gruppe, kes vastasid
kehakaalu suurenemise kriteeriumile ≥7% kehakaalust, mis näitas kehakaalu suurenemise sarnast
esinemissagedust INVEGA 3 mg ja 6 mg ning platseebo puhul ja suuremat esinemissagedust
INVEGA 9 mg ja 12 mg puhul võrreldes platseeboga.
Skisoafektiivse häire kliinilistes uuringutes suurenes kehakaal ≥7% INVEGA’ga ravitud uuritavatel
rohkem (5%) kui platseeboravi saanud uuringus osalejatel (1%). Uuringus, kus uuriti kaht
annusegruppi (vt lõik 5.1), esines ≥7% kehakaalu tõusu väiksema annusega grupis (3…6 mg) 3%,
suurema annusega grupis (9…12 mg) 7% ning platseebogrupis 1%.
Laborianalüüsid: seerumi prolaktiinisisaldus. Skisofreenia kliinilistes uuringutes täheldati INVEGA
puhul seerumi prolaktiinisisalduse suurenemist 67% uuritavatest. Kõrvaltoimeid, mis võivad viidata
prolaktiini taseme suurenemisele (nt amenorröa, galaktorröa, günekomastia) kirjeldati üldiselt 2%
uuritavatest. Seerumi prolaktiinisisalduse maksimaalset keskmist suurenemist täheldati üldjuhul
15. ravipäeval, kuid uuringu lõppedes püsis see kõrgem algväärtustest.
Teised samasse rühma kuuluvad ravimid
Teiste antipsühhootikumide puhul võib ilmneda QT-intervalli pikenemine, ventrikulaarne arütmia
(ventrikulaarne fibrillatsioon, ventrikulaarne tahhükardia), seletamatu äkksurm, südameseiskus,
Torsade de pointes. Antipsühhootiliste ravimite korral on teatatud venoosse trombemboolia,
sealhulgas kopsuemboolia ja süvaveenitromboosi juhtudest – esinemissagedus teadmata.
Paliperidoon on risperidooni aktiivne metaboliit. Risperidooni ohutusprofiil võib olla asjakohane.
4.9 Üleannustamine
Üldiselt on kirjeldatud nähud ja sümptomid seotud paliperidooni farmakoloogilise toime
tugevnemisega. Need on uimasus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon, QT-intervalli
pikenemine ja ekstrapüramidaalsümptomid. Seoses üleannustamisega on teatatud Torsade de
pointes’ist ja ventrikulaarsest fibrillatsioonist. Ägeda üleannustamise korral tuleb kaaluda võimalust,
et manustatud on mitut ravimit.
Ravivajaduse ja paranemise hindamisel peab arvesse võtma, et tegemist on toimeainet prolongeeritult
vabastava ravimvormiga. Paliperidoonil ei ole spetsiifilist antidooti. Rakendada tuleb üldtoetavaid
meetmeid. Kindlustada vabad hingamisteed, adekvaatne oksügenisatsioon ja ventilatsioon. Kohe tuleb
alustada kardiovaskulaarse monitooringuga, mis peab sisaldama pidevat elektrokardiograafilist
jälgimist, et avastada võimalikku arütmiat. Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit peab ravima
vastavate vahenditega, nt vedeliku ja/või sümpatomimeetikumide veeni manustamine. Kaaluda
maoloputust (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja aktiivsöe manustamist koos
lahtistitega. Tugevate ekstrapüramidaalhäirete korral tuleb manustada antikolinergilisi ravimeid.
Hoolikas meditsiiniline jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi seisundi taastumiseni.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: psühholeptikumid, teised antipsühhootikumid, ATC-kood: N05AX13
INVEGA sisaldab (+)- ja (-)-paliperidooni ratseemilist segu.
Toimemehhanism
Paliperidoon on selektiivne monoamiinergiline antagonist, mille farmakoloogilised omadused erinevad
klassikaliste neuroleptikumide omast. Paliperidoonil on suur afiinsus serotoniini 5-HT2- ja
D2-dopamiiniretseptorite suhtes. Paliperidoon blokeerib ka α1-adrenoretseptorid ning vähemal määral
histamiini H1-retseptoreid ja α2-adrenoretseptoreid. (+)- ja (-)-paliperidooni enantiomeeride
farmakoloogiline toime on kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt sarnane.
Paliperidoon ei seondu kolinergiliste retseptoritega. Kuigi paliperidoon on tugev
D2-dopamiiniretseptorite antagonist, mis leevendab skisofreenia positiivseid sümptomeid, põhjustab ta
vähemal määral motoorika pärssimist ja katalepsiat kui klassikalised neuroleptikumid. Domineerivad
tsentraalsed serotoninoblokeerivad omadused võivad vähendada ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete
tekke võimalust paliperidooni toimel.
Farmakodünaamilised toimed
Kliiniline efektiivsus
Skisofreenia
INVEGA efektiivsus skisofreenia ravis leidis tõestust kolmes mitmekeskuselises platseebokontrolliga
6-nädalases topeltpimeuuringus uuritavatel, kes vastasid skisofreenia DSM-IV kriteeriumitele.
INVEGA annused, mis olid kolmes uuringus erinevad, jäid vahemikku 3...15 mg üks kord päevas.
Esmane efektiivsuse tulemusnäitaja defineeriti kui positiivsete ja negatiivsete sümptomite skaala
(PANSS) üldskoori vähenemine, nagu on toodud alljärgnevas tabelis. PANSS on valideeritud
mitmeelemendiline andmekogum, mis koosneb viiest faktorist ja võimaldab hinnata positiivseid
sümptomeid, negatiivseid sümptomeid, häiritud mõttetegevust, kontrollimatut vaenulikkust/elevust
ning ärevust/depressiooni. Kõik INVEGA uuritud annused eristusid platseebost 4. päeval (p<0,05).
Eelnevalt kindlaksmääratud teisesed tulemusnäitajad hõlmasid isikliku ja sotsiaalse toimetuleku (PSP)
skaalat ning kliinilist üldhinnangut haiguse raskusele (CGI-S). Kõigis kolmes uuringus oli INVEGA
PSP ja CGI-S-i põhjal parem platseebost. Tõhusust hinnati ka ravivastuse (määratletud kui PANSS-i
üldskoori vähenemine ≥30%) arvutamise teel teisese tulemusnäitajana.
Skisofreenia uuringud: skisofreenia positiivsete ja negatiivsete sümptomite skaala (PANSS) üldskoor – muutus
algväärtusest tulemusnäitajani (LOCF) uuringutes R076477-SCH-303, R076477-SCH-304 ja
R076477-SCH-305: ravikavatsuse alusel teostatud (Intent-to-Treat) analüüs
Märkus: skoori negatiivne muutus näitab paranemist. Kõigis kolmes uuringus kaasati aktiivne kontroll
(olansapiin annuses 10 mg). LOCF = viimane edasikantud väärtus (last observation carried forward). Kasutati
PANSS-i 1.–7. versiooni. Uuringus R076477-SCH-305 kasutati ka 15 mg annust, kuid tulemusi ei ole esitatud,
kuna see on suurem maksimaalsest soovitatavast ööpäevasest annusest 12 mg.
Skisofreeniauuringud: ravivastusega patsientide osakaal LOCF-i lõpp-punktis
Uuringud R076477-SCH-303, R076477-SCH-304 ja R076477-SCH-305: ravikavatsuse alusel teostatud
analüüsid
Pikaajalises uuringus, mille eesmärk oli hinnata toime püsivust, oli INVEGA oluliselt efektiivsem
platseebost sümptomite üle kontrolli säilitamisel ja skisofreenia ägenemise edasilükkamisel. Pärast
INVEGA kasutamist ägeda episoodi raviks 6 nädala jooksul ja seisundi stabiliseerimiseks veel 8
nädala jooksul (annusevahemik 3...15 mg üks kord päevas) randomiseeriti patsiendid
topeltpimemeetodil jätkama ravi INVEGA või platseeboga kuni skisofreenianähtude taastekkeni.
Uuring lõpetati ennetähtaegselt efektiivsuse kindlakstegemise järgselt, näidates oluliselt pikemat aega
haiguse ägenemiseni INVEGA puhul võrreldes platseeboga (p=0,0053).
Skisoafektiivne häire
INVEGA efektiivsus skisoafektiivse häire psühhootiliste või maniakaalsete sümptomite akuutses ravis
tehti kindlaks kahes platseebokontrolliga kuuenädalases uuringus mitte-eakate täiskasvanud
uuritavatega. Uuringusse kaasatud isikud 1) vastasid DSM-IV skisoafektiivse häire kriteeriumitele,
nagu määrati kindlaks struktureeritud kliinilise intervjuuga DSM-IV häirete kindlakstegemiseks, 2)
nende positiivse ja negatiivse sündroomi skaala (PANSS) üldskoor oli vähemalt 60 ning 3) neil olid
märgatavad meeleolusümptomid, mida näitas Youngi maania hindamisskaala (YMRS) ja/või
Hamiltoni 21-punktilise depressiooni hindamisskaala (HAM-D 21) skoor vähemalt 16. Populatsiooni
kuulusid muu hulgas skisoafektiivse bipolaarse ja depressiivse tüübi esindajad. Ühes neist uuringutest
hinnati efektiivsust 211 uuritaval, kes said INVEGA paindlikke annuseid (3…12 mg üks kord
ööpäevas). Teises uuringus hinnati efektiivsust 203 uuritaval, kellele määrati üks kahest INVEGA
annuse tasemest: 6 mg võimalusega vähendada annust 3 mg-ni (n = 105) või 12 mg võimalusega
vähendada annust 9 mg-ni (n = 98) üks kord ööpäevas. Mõlemas uuringus oli osalejaid, kes said
INVEGA’t monoteraapiana, ja neid, kes said seda koos meeleolustabilisaatorite ja/või
antidepressantidega. Ravim manustati hommikuti, söögikordadest olenemata. Efektiivsust hinnati
PANSS-i abil.
INVEGA paindliku annusega uuringu grupp (annused vahemikus 3 kuni 12 mg ööpäevas, keskmine
modaalannus 8,6 mg päevas) ja INVEGA 2-tasemelise annusega uuringu suurema annuse grupp
(12 mg/päevas võimalusega vähendada 9 mg-ni päevas) saavutasid mõlemad PANSS-i järgi 6. nädalal
platseebost paremaid tulemusi. 2-tasemelise annusega uuringu väiksema annuse grupp (6 mg päevas
võimalusega vähendada annust 3 mg-ni) ei erinenud PANSS-i järgi mõõtes märkimisväärselt
platseebost. Mõlemas uuringus sai 3 mg annuse vaid mõni patsient ning selle annuse efektiivsust ei
olnud võimalik tuvastada. Paindliku annusega uuringu patsientidel ning teise uuringu suurema
INVEGA annusega patsientidel mõõdeti maniakaalsete sümptomite statistiliselt suurem paranemine,
mõõdetuna YMRS-i (sekundaarne efektiivsusskaala) järgi. Toimet skisoafektiivse häire
depressiivsetele sümptomitele ja selle toime püsimist ei ole uuritud.
Kahe uuringu tulemuste kokkuvõttes (ühendatud uuringuandmed) parandas INVEGA lõpp-punktis
skisoafektiivse häire psühhootilisi ja maniakaalseid sümptomeid platseeboga võrrelduna, kui seda
manustati kas monoteraapiana või kombinatsioonis meeleolustabilisaatorite ja/või antidepressantidega.
Kuid ravimi monoteraapias tuvastatud toime, PANSS-i ja YMRS-i järgi, oli üldiselt suurem kui
kombineerituna antidepressantide ja/või meeleolustabilisaatoritega. Lisaks ei olnud ühendatud
patsiendipopulatsioonis INVEGA efektiivne patsientidel, kes said psühhootiliste sümptomite suhtes
samaaegselt meeleolustabilisaatoreid ja antidepressante, aga see patsientide grupp oli väike
(paliperidooni grupis 30 ja platseebogrupis 20 ravile vastanut). Veel oli uuringus SCA-3001 ITT
populatsioonis toime psühhootilistele sümptomitele, mõõdetuna PANSS-i järgi, selgelt vähem
väljendunud ja mitte statistiliselt oluline samaaegselt meeleolustabilisaatoreid ja/või antidepressante
saavatel patsientidel. INVEGA efektiivsust depressiivsetele sümptomitele ei ole tõestatud.
Populatsiooni alamgruppide uurimine ei näidanud erinevusi ravivastustes sõltuvalt soost, east või
geograafilisest piirkonnast. Andmed polnud piisavad, et uurida toime erinevusi sõltuvalt rassist.
Efektiivsust hinnati ka ravivastuse (määratletud kui PANSS-i üldskoori vähenemine ≥30% langus ning
CGI-C skoori vähenemine ≤2) arvutamise põhjal teisese tulemusnäitajana.
Skisoafektiivse häire uuringud: esmane efektiivsuse parameeter, PANSS-i üldskoori muutus algväärtusega
võrreldes uuringutes R076477-SCA-3001 ja R076477-SCA-3002: ravikavatsuse alusel teostatud analüüs
Ravivastus määratletud kui PANSS-i üldskoori ≥30% vähenemine ja CGI-C skoori ≤2 vähenemine
võrreldes algväärtusega
Lapsed
Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama INVEGA’ga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide
alarühmade skisoafektiivsete häirete ravi kohta. Vt lõik 4.2, informatsioon kasutamisel pediaatrias.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Paliperidooni farmakokineetika on pärast INVEGA manustamist proportsionaalne annusega
soovitatava kliinilise annusevahemiku piirides.
Imendumine
Pärast ühekordse annuse manustamist on INVEGA vabanemine järk-järgult kiireneva iseloomuga,
võimaldades paliperidooni plasmakontsentratsioonil ühtlaselt suureneda kuni maksimaalse
plasmakontsentratsiooni (Cmax) saavutamiseni ligikaudu 24 tundi pärast manustamist. INVEGA üks
kord päevas manustamisel saavutatakse enamikel isikutel paliperidooni tasakaalukontsentratsioon
pärast 4...5 päeva kestnud manustamist.
Paliperidoon on risperidooni aktiivne metaboliit. INVEGA pikaajalise vabanemise tulemuseks on
minimaalsed kõikumised maksimaalse ja minimaalse kontsentratsiooni vahel võrreldes toimeainet
kiiresti vabastava risperidooni ravimvormiga (fluktuatsiooniindeks 38% versus 125%).
Pärast INVEGA manustamist on paliperidooni absoluutne suukaudne biosaadavus 28% (90% CI
23…33%).
Paliperidooni toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettide manustamisel koos suure rasva- ja
kalorisisaldusega standardeinega suurenevad paliperidooni Cmax ja AUC kuni 50...60% võrreldes tühja
kõhuga manustamisega.
Jaotumine
Paliperidooni jaotumine on kiire. Jaotusruumala on 487 l. Paliperidooni seonduvus plasmavalkudega
on 74%. Ravim seondub põhiliselt α1-happelise glükoproteiini ja albumiiniga.
Biotransformatsioon ja eliminatsioon
Üks nädal pärast 1 mg kiiresti vabaneva 14C-paliperidooni ühekordse suukaudse annuse manustamist
oli 59% annusest eritunud muutumatul kujul uriiniga, mis näitab, et paliperidoon ei metaboliseeru
ulatuslikult maksa kaudu. Ligikaudu 80% manustatud radioaktiivsusest leiti uriinis ja 11% roojas. In
vivo on kindlaks tehtud neli metaboolset rada, millest ükski ei hõlmanud üle 6,5% annusest:
dealküülimine, hüdroksüülimine, dehüdrogeenimine ja bensisoksasooli lõhustamine. Kuigi in vitro
uuringud viitasid CYP2D6 ja CYP3A4 rollile paliperidooni metabolismis, puudub in vivo tõestus selle
kohta, et nendel isoenüümidel oleks metabolismis märkimisväärne roll. Populatsiooni
farmakokineetilised analüüsid ei näidanud INVEGA manustamise järgselt paliperidooni kliirensi
olulist erinevust CYP2D6 substraatide kiirete ja aeglaste metaboliseerijate vahel. In vitro uuringud
inimese maksa mikrosoomidega näitasid, et paliperidoon ei inhibeeri märkimisväärselt tsütokroom
P450 isoensüümide (sh CYP1A2, CYP2A6, CYP2C8/9/10, CYP2D6, CYP2E1, CYP3A4 ja CYP3A5)
kaudu metaboliseeruvate ravimite metabolismi. Paliperidooni terminaalne eliminatsiooni
poolväärtusaeg on umbes 23 tundi.
In vitro uuringud on näidanud, et paliperidoon on kõrgete kontsentratsioonide juures P-gp substraat ja
nõrk P-gp inhibiitor. In vivo andmed puuduvad ning kliiniline olulisus on teadmata.
Maksakahjustus
Paliperidoon ei metaboliseeru ulatuslikult maksas. Mõõduka maksakahjustusega (Child-Pugh’ klass B)
uuritavate uuringus oli vaba paliperidooni plasmakontsentratsioon sarnane tervete uuritavate omaga.
Raske maksakahjustusega (Child-Pugh’ klass C) patsientide kohta andmed puuduvad.
Neerukahjustus
Paliperidooni eliminatsioon vähenes neerufunktsiooni languse korral. Neerufunktsiooni häirega
patsientidel vähenes paliperidooni kogukliirens 32% kerge (kreatiniini kliirens 50...<80 ml/min), 64%
mõõduka (kreatiniini kliirens 30...<50 ml/min) ja 71% raske (kreatiniini kliirens <30 ml/min)
neerukahjustuse korral. Paliperidooni keskmine terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 24, 40
ja 51 tundi vastavalt kerge, mõõduka ja raske neerukahjustusega isikutel, võrreldes 23 tunniga
normaalse neerufunktsiooniga isikutel (kreatiniini kliirens ≥80 ml/min).
Eakad
Andmed eakate inimestega (vanus ≥65 aastat, n = 26) läbiviidud farmakokineetika uuringust näitasid,
et INVEGA manustamise järgselt oli eakatel paliperidooni tasakaalukontsentratsiooni faasi kliirens
20% madalam võrreldes täiskasvanud inimestega (vanus 18...45 aastat, n = 28). Samas ei täheldatud
skisofreeniaga isikuid hõlmavas populatsiooni farmakokineetilises analüüsis vanuse märkimisväärset
mõju pärast kreatiniini kliirensi vanusega seotud languste korrigeerimist.
Rass
Populatsiooni farmakokineetilises analüüsis ei ilmnenud INVEGA manustamise järgselt paliperidooni
farmakokineetika rassiga seotud erinevusi.
Sugu
Naistel on INVEGA manustamise järgselt paliperidooni kliirens ligikaudu 19% aeglasem kui meestel.
Seda erinevust seletavad suurel määral kehamassi ja kreatiniini kliirensi erinevused meeste ja naiste
vahel.
Suitsetamine
Inimese maksaensüüme kasutanud in vitro uuringute põhjal ei ole paliperidoon CYP1A2 substraat,
seetõttu ei tohiks suitsetamisel olla mõju paliperidooni farmakokineetikale. Populatsiooni
farmakokineetiline analüüs näitas, et suitsetajad on võrreldes mittesuitsetajatega paliperidoonile
kergelt vähem eksponeeritud. Samas aga ei ole see tõenäoliselt kliiniliselt oluline erinevus.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Paliperidooni kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel ja koertel ilmnesid põhiliselt farmakoloogilised
toimed, nagu sedatsioon ja prolaktiini poolt vahendatud toimed rinnanäärmetele ja suguelunditele.
Paliperidoon ei olnud rottidel ja küülikutel teratogeense toimega. Risperidooni (mis muudetakse
rottide ja inimeste organismis ulatuslikult paliperidooniks) reproduktsioonitoksilisuse uuringutes
rottidel täheldati järglaste sünnikaalu ja elulemuse vähenemist. Teised dopaminoblokaatorid on
tiinetele loomadele manustatuna põhjustanud negatiivseid toimeid järglaste õppimisvõimele ja
motoorsele arengule. Paliperidoon ei olnud vastavates testides genotoksilise toimega. Risperidooni
suukaudse kartsinogeensuse uuringutes rottidel ja hiirtel täheldati hüpofüüsi adenoomide (hiired),
kõhunäärme endokriinse osa adenoomide (rotid) ja rinnanäärme adenoomide (mõlemad liigid)
esinemissageduse suurenemist. Need kasvajad võivad olla seotud pikaajalise D2-dopamiiniretseptoreid
blokeeriva toime ja hüperprolaktineemiaga. Närilistel leitud kasvajate tähtsus inimeste riski hindamisel
on teadmata.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
1,5 mg tablett:
Kaetud tableti sisu:
Polüetüleenoksiid 200K
Naatriumkloriid
Povidoon (K29-32)
Steariinhape
Butüülhüdroksütolueen (E321)
Raudoksiid (must) (E172)
Polüetüleenoksiid 7000K
Raudoksiid (punane) (E172)
Hüdroksüetüültselluloos
Polüetüleenglükool 3350
Tselluloosatsetaat
Värvkate:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Polüetüleenglükool 400
Raudoksiid (kollane) (E172)
Raudoksiid (punane) (E172)
Karnaubavaha
Trükitint:
Raudoksiid (must) (E172)
Propüleenglükool
Hüpromelloos
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
Pudelid: Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.
Blistrid: Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Pudelid:
Valge suure tihedusega polüetüleenist (HDPE) pudel, mis on suletud kattekile ja polüpropüleenist
lastekindla korgiga. Igas pudelis on kaks 1 g kuivatusaine silikageeli (silikoondioksiid) pakikest
(pakike on toiduga kokkusobivast polüetüleenist).
Pakendis on 30 või 350 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.
Blistrid:
• Polüvinüülkloriid (PVC), mis on lamineeritud polüklorotrifluoroetüleen (PCTFE)/alumiiniumist
läbivajutatava kihiga.
Pakendis 14, 28, 30, 49, 56 või 98 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.
Või
• Valge polüvinüülkloriid (PVC), mis on lamineeritud polüklorotrifluoroetüleen
(PCTFE)/alumiiniumist läbivajutatava kihiga.
Pakendis 14, 28, 30, 49, 56 või 98 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.
Või
• Läikega polüamiid (OPA)-alumiinium-polüvinüülkloriid (PVC)/alumiiniumist läbivajutatav kiht.
Pakendis 14, 28, 49, 56 või 98 toimeainet prolongeeritult vabastavat tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Janssen-Cilag International NV
Turnhoutseweg 30
B-2340 Beerse
Belgia
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/07/395/077-095
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 12/01/2009
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel