Glizipex - Glizipex ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Glizipex, 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavad tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks Glizipex toimeainet modifitseeritult vabastav tablett sisaldab 30 mg gliklasiidi. INN: Gliclazidum
Üks toimeainet modifitseeritult vabastav tablett sisaldab 48 mg veevaba laktoosi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet modifitseeritult vabastav tablett.
Valged ovaalsed kaksikkumerad tabletid, mille ühele küljele on trükitud „GLI 30“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
II tüüpi diabeedi ravi täiskasvanutel, kui ainult dieedi, füüsilise koormuse ja kehakaalu vähendamisega ei saavutata vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Suukaudseks kasutamiseks.
Ainult täiskasvanutele.
Annus varieerub 1…4 tabletini ööpäevas, st 30…120 mg suukaudselt manustatuna ühekordse annusena
hommikusöögi ajal.
Tablett (id) on soovitatav neelata alla tervena.
Kui ravimi annus on unustatud võtmata, ei tohi järgmisel päeval manustatavat annust suurendada.
Nagu kõigi hüpoglükeemiliste ravimite korral, peab annus vastama patsiendi individuaalsele metaboolsele
vastusele (plasma glükoosisisaldus, HbA1c).

Algannus
Soovitatav algannus on 30 mg ööpäevas.
Kui plasma glükoosisisaldus jääb soovitud piiridesse, sobib see annus ka säilitusannuseks.
Kui vajalikku plasma glükoosisisaldust ei õnnestunud saavutada, tuleb annust astmeliselt suurendada
60 mg, 90 mg või 120 milligrammini ööpäevas. Intervall annuste suurendamise vahel peab olema
vähemalt 1 kuu, välja arvatud patsientide puhul, kelle plasma glükoosisisaldus ei ole pärast kahenädalast
ravi vähenenud. Sellisel juhul võib annust suurendada juba teise ravinädala lõpus.
Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 120 mg.

Üleminek gliklasiidi 80 mg tablettidelt Glizipex 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastavatele tablettidele
Üks gliklasiidi 80 mg tablett on võrreldav ühe Glizipex 30 mg toimeainet modifitseeritult vabastava tabletiga. Üleminekul ühelt ravimilt teisele tuleb hoolikalt jälgida plasma glükoosisisaldust.
Üleminek mõnelt teiselt suukaudselt antidiabeetiliselt ravimilt Glizipex’ile
Glizipex’i võib kasutada teiste diabeedivastaste ravimite asendamiseks.
Üleminekul Glizipex’ile peab arvestama eelmise diabeedivastase ravimi annust ja poolväärtusaega.
Üleminekuaeg ei ole tavaliselt vajalik. Algannusena kasutatakse 30 mg, edasine annus sõltub patsiendi
plasma glükoosisisalduse reageerimisest ravile (nagu eespool kirjeldatud).
Üleminekul pikendatud toimekestusega sulfonüüluureapreparaadilt võib olla vajalik mõnepäevane
ravimivaba periood, et ära hoida kahe ravimi aditiivset toimet, mis võib põhjustada hüpoglükeemiat.
Eespool kirjeldatud skeemi tuleb järgida ka üleminekul Glizipexile, see tähendab, et algannusena tuleb
kasutada 30 mg gliklasiidi ööpäevas, millele järgneb annuse astmeline suurendamine individuaalse
metaboolse vastuse alusel.

Kombineeritud ravi teiste antidiabeetiliste ravimitega
Glizipexi võib kombineerida biguaniidide, alfa-glükosidaasi inhibiitorite või insuliiniga.
Patsientidel, kellel ravi Glizipexiga ei anna piisavaid tulemusi, võib samal ajal alustada arsti järelevalve all
insuliinravi.

Eakad
Üle 65-aastastele patsientidele määratakse Glizipex’i enamasti samas annuses kui noorematele patsientidele.
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkuse korral võib kasutada tavalisi annuseid koos patsiendi seisundi hoolika jälgimisega. Need andmed on leidnud kinnitust kliinilistes uuringutes.
Hüpoglükeemia riskiga patsiendid
- ala- või vaegtoitumusega haiged;


- rasked või ravile halvasti alluvad endokrinoloogilised haiged (hüpopituitarism, hüpotüreoidism,
neerupealiste puudulikkus);


- pikaajalise ja/või suurtes annustes kortikosteroidravi lõpetamine;


- raske veresoontehaigusega patsiendid (raske südame isheemiatõbi, raske unearteri patoloogia, difuussed
veresoontehaigused).
Eelnimetatud haigetele on algannusena soovitatav kasutada 30 mg gliklasiidi ööpäevas.


Lapsed
Puuduvad andmed ja kliinilised uuringud ravimi kasutamise kohta lastel.

4.3 Vastunäidustused
- Ülitundlikkus gliklasiidi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes, teiste sulfonüüluureate või sulfoonamiidide suhtes;

- I tüüpi diabeet;

- diabeetiline prekooma ja kooma, diabeetiline ketoatsidoos;

- raske neeru- või maksapuudulikkus: sellisel juhul on soovitatav insuliinravi;

- ravi mikonasooliga (vt lõik 4.5);

- imetamine (vt lõik 4.6).



4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hüpoglükeemia
Antud ravimit võib määrata ainult juhul, kui patsient sööb regulaarselt (sh hommikusööki). On tähtis, et süsivesikute tarbimine oleks regulaarne, sest söögikorra hilinemisel, liiga väikese toidukoguse söömisel või süsivesikute ebapiisava sisalduse korral toidus suureneb hüpoglükeemia oht. Hüpoglükeemia tekib sagedamini vähese kalorsusega toidu söömisel, pärast pikka ja pingutavat füüsilist koormust, alkoholi tarvitamist või kombineeritud ravi korral teiste hüpoglükeemiliste preparaatidega. Sulfonüüluureapreparaatide kasutamisel on täheldatud hüpoglükeemiat (vt lõik 4.8), mis mõnedel juhtudel on olnud raske ja kestev. Hüpoglükeemia tõttu võib patsient vajada hospitaliseerimist, samuti võib glükoosi manustamise vajadus väldata mitu päeva. Hüpoglükeemiaohu vähendamiseks on vajalik hoolikas haigete ja ravimiannuse valik ning täpsete ravijuhiste andmine patsiendile.
Hüpoglükeemia ohtu suurendavad tegurid:
- patsiendi keeldumine koostööst või (peamiselt eakate puhul) suutmatus arsti korraldustest kinni pidada;

- alatoitumine, ebaregulaarsed söögikorrad, söögikordade vahelejätmine, nälgimine või muutused tarbitava toidu osas;

- tasakaalu puudumine füüsilise koormuse ja süsivesikute tarbimise vahel;

- neerupuudulikkus;

- raske maksapuudulikkus;

- Glizipexi üleannustamine;

- endokriinsed häired: kilpnäärmehaigused, hüpopituitarism ja neerupealiste puudulikkus;


-mõne teise ravimi samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).
Neeru- ja maksapuudulikkus
Maksa- või raske neerupuudulikkusega patsientidel võib gliklasiidi farmakokineetika ja/või farmakodünaamika olla muutunud. Neil patsientidel võivad hüpoglükeemia episoodid kesta pikka aega, seetõttu tuleb kasutada vastavaid ettevaatusabinõusid.
Teave patsiendile
Patsiendile ja tema lähedastele tuleb selgitada hüpoglükeemia olemust ja selle sümptomeid, hüpoglükeemia ravi ning hüpoglükeemia tekkeni viivaid põhjusi. Patsiendile tuleb samuti selgitada, kui tähtis on järgida toitumissoovitusi, tegelda regulaarselt füüsilise treeninguga ja mõõta regulaarselt vere glükoosisisaldust.
Puudulik vere glükoosisisalduse kontroll
Vere glükoosisisalduse kontrolli võivad diabeedivastast ravi saavatel patsientidel mõjutada järgmised tegurid: palavik, trauma, infektsioon või kirurgiline protseduur. Mõnel juhul võib olla vajalik haige ajutine üleviimine insuliinile. Kõigi suukaudsete diabeedivastaste ravimite (sealhulgas gliklasiid) hüpoglükeemiline toime võib paljudel patsientidel mõne aja pärast nõrgeneda: see võib olla seotud nii diabeedi raskusastme süvenemise kui ka ravivastuse vähenemisega. Seda fenomeni nimetatakse teiseseks resistentsuseks, mis erineb esmasest resistentsusest, mil ravi ei anna tulemust juba esmasel kasutamisel. Enne teisese resistentsuse diagnoosimist tuleb mõelda, kas ravimi annus on olnud piisav ja toitumisrežiim adekvaatne.
Laboratoorsed uuringud
Plasma glükoosisisalduse kontrolli adekvaatsuse hindamiseks on soovitatav glükeeritud hemoglobiini (või veenivere tühja kõhu glükoosisisalduse) regulaarne määramine. Samuti võib olla kasu vere glükoosisisalduse jälgimisest patsiendi enda poolt.
Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi (G6PD) defitsiidiga patsientidel võib ravi sulfonüüluureatega viia hemolüütilise aneemia tekkeni. Et gliklasiid kuulub keemiliselt sulfonüüluureate gruppi, siis tuleb seda G6PD-defitsiidiga patsientidel kasutada ettevaatusega ja kaaluda alternatiivset ravi teiste preparaatidega.
Glizipex sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
1) Hüpoglükeemia riski suurendavad ravimid
Vastunäidustatud kombinatsioon
- Mikonasool (süsteemsel kasutamisel, geelina suuõõne limaskestale): suureneb hüpoglükeemia oht koos hüpoglükeemia sümptomitega kuni kooma tekkimiseni.
Mittesoovitatavad kombinatsioonid
- Fenüülbutasoon (süsteemsel kasutamisel): tugevneb sulfonüüluureapreparaatide hüpoglükeemiline toime (väheneb viimaste seondumine plasmavalkudega ja/või aeglustub eliminatsioon). Soovitatav on kasutada teisi põletikuvastaseid ravimeid või hoiatada patsienti, et tuleb sagedamini kontrollida vere glükoosisisaldust. Vajaduse korral kohandada ravi põletikuvastaste ravimite kasutamise ajal ja järel.

- Alkohol: tugevneb gliklasiidi hüpoglükeemiline toime (pärsitakse kompensatoorsed reaktsioonid) kuni kooma tekkimiseni. Hoiduda tuleb nii alkoholist kui ka alkoholi sisaldavatest ravimitest.


Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid
Järgnevate ravimite toimel võib vere glükoosisisaldus väheneda või tekkida isegi hüpoglükeemia: teised diabeedivastased ravimid (insuliin, akarboos, biguaniidid), beeta-adrenoblokaatorid, flukonasool, angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid (kaptopriil, enalapriil), H2-retseptorite blokaatorid, MAO inhibiitorid, sulfoonamiidid ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid.
2) Hüperglükeemia riski suurendavad ravimid
Mittesoovitatav kombinatsioon
- Danasool: danasooli diabetogeeniline toime.
Kui danasooli kasutamine on vajalik, tuleb patsienti sellest hoiatada ning rõhutada veres ja uriinis
glükoosisisalduse jälgimise tähtsust. Samuti võib osutuda vajalikuks diabeedivastase ravimi annuse
kohandamine danasoolravi ajal ja pärast seda.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid
- Kloorpromasiini (neuroleptikum) suurte annuste (> 100 mg kloorpromasiini ööpäevas) kasutamine võib
põhjustada plasma glükoosisisalduse suurenemist (väheneb insuliini sekretsioon).
Patsienti tuleb sellest hoiatada ja rõhutada vere glükoosisisalduse jälgimise vajadust. Võib osutuda
vajalikuks diabeedivastase ravimi annuse kohandamine ravi ajal ja pärast ravi lõpetamist
neuroleptikumiga.


- Glükokortikoidid (süsteemsed ja lokaalsed: liigesesisesed, naha- ja rektaalsed preparaadid) ja
tetrakoosaktriin võivad suurendada plasma glükoosisisaldust, mis viib ketoosi tekkimiseni (väheneb
süsivesikute taluvus).
Patsienti tuleb sellest hoiatada ja rõhutada vere glükoosisisalduse jälgimise vajadust, eriti ravi alguses.
Võib osutuda vajalikuks diabeedivastase ravimi annuse kohandamine ravi ajal ja pärast ravi lõpetamist
glükokortikoidiga.


- Ritodriin, salbutamool, terbutaliin (intravenoossel kasutamisel): vere glükoosisisaldus võib suureneda
seoses agonistliku toimega beeta2-retseptoritele.
Patsiendile tuleb rõhutada vere glükoosisisalduse jälgimise tähtsust ja vajaduse korral viia patsient ümber
insuliinravile.


3) Tähelepanu nõudev kombinatsioon

- Antikoagulantravi (nt varfariin): sulfonüüluuread võivad tugevdada antikoagulantide toimet. Vajalik võib olla antikoagulandi annuse muutmine.



4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Puuduvad andmed gliklasiidi kasutamise kohta rasedatel, kuigi on mõningaid andmeid teiste sulfonüüluureapreparaatide kohta. Loomkatsetes puudus gliklasiidil teratogeenne toime. Kontrolli suhkrutõve üle peab saavutama enne viljastumist, et vähendada kontrollimata diabeediga seotud kaasasündinud väärarengute tekkimise ohtu. Suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid ei ole raseduse ajal sobivad, insuliin on esimese valiku ravim suhkrutõve raviks raseduse ajal. Suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid on soovitatav asendada insuliiniga enne plaanitavat rasedust või võimalikult vara raseduse avastamisel.
Imetamine Puuduvad andmed gliklasiidi või selle metaboliitide eritumise kohta rinnapiima. Vastsündinul tekkida võiva hüpoglükeemia ohu tõttu on rinnaga toitmise ajal gliklasiidi kasutamine vastunäidustatud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Patsient peab olema teadlik hüpoglükeemia sümptomitest ning olema ettevaatlik autojuhtimisel ja masinate käsitsemisel, eriti ravi alguses.

4.8 Kõrvaltoimed
Gliklasiidi ja teiste sulfonüüluureate kasutamise kogemuse põhjal tuleb mainida järgnevaid kõrvaltoimeid.

Hüpoglükeemia
Nagu teiste sulfonüüluureapreparaatide puhul, võib ravi Glizipexiga põhjustada hüpoglükeemiat, kui
söögikorrad on ebaregulaarsed, eriti juhul, kui söögikord jäetakse vahele. Hüpoglükeemia tunnused
võivad olla peavalu, tugev näljatunne, iiveldus, oksendamine, roidumus, unehäired, erutatus, agressiivsus,
keskendumisvõime vähenemine, teadvushäired ja reageerimisvõime aeglustumine, depressioon;
segasusseisund, kõne- ja nägemishäired, kõnevõime kaotus, lihastõmblused, halvatus, tundlikkushäired,
pearinglus, jõuetus, enesekontrolli kaotus, deliirium, krambid, pindmine hingamine, bradükardia, uimasus
ja teadvuse kaotus kuni kooma või surmani.
Adrenergilise vasturegulatsiooni tõttu võib tekkida ka higistamine, külm-niiske nahk, ärevus, tahhükardia,
hüpertensioon, südamepekslemine, stenokardia ja südame rütmihäired.
Tavaliselt taanduvad hüpoglükeemia tunnused süsivesikute (glükoosi) manustamisel. Suhkruasendajad on
toimetud. Kogemused teiste sulfonüüluureapreparaatidega on näidanud, et hüpoglükeemia võib
taastekkida ka siis, kui esialgne ravi oli tulemuslik.
Raske või pikaajalise hüpoglükeemia korral, isegi siis, kui glükoosi manustamisega saavutati esialgne
positiivne tulemus, on vajalik kohene meditsiiniline ravi või isegi hospitaliseerimine.

Muud kõrvaltoimed On teatatud seedetrakti häiretest, nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, düspepsia, kõhulahtisus, ja kõhukinnisus). Neist on võimalik hoiduda või viia see miinimumini, kui ravimit võtta hommikusöögi ajal.
Järgmisi kõrvaltoimeid on esinenud harva.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Hematoloogilisi muutusi esineb harva. Nendeks võivad olla aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia, granulotsütopeenia. Mainitud kõrvaltoimed mööduvad tavaliselt pärast ravi lõpetamist.
Silma kahjustused
Vere glükoosisisalduse muutuse tõttu võivad esineda mööduvad nägemishäired, eriti ravi alguses.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Lööve, sügelus, nõgestõbi, erüteem, makulopapuloosne lööve, villiline lööve.
Maksa ja sapiteede häired
Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine (ASAT, ALAT, alkaalne fosfataas), hepatiit (üksikjuhud).
Kolestaatilise ikteruse korral tuleb ravi katkestada.
Need kõrvaltoimed on tavaliselt ravi lõpetamisel taandunud.

Ravimirühmale omased toimed
Teiste sulfonüüluureapreparaatide kasutamisel on täheldatud erütrotsütopeeniat, agranulotsütoosi,
hemolüütilist aneemiat, pantsütopeeniat ja allergilist vaskuliiti.
Teiste sulfonüüluureapreparaatide puhul on samuti täheldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist,
isegi maksafunktsiooni häireid (nt kolestaas ja ikterus) ja hepatiiti, mis taandus pärast
sulfonüüluureapreparaadi võtmise lõpetamist või üksikjuhtudel viis eluohtliku maksakahjustuseni.


4.9 Üleannustamine
Sulfonüüluureapreparaatide üleannustamine võib põhjustada hüpoglükeemiat. Mõõdukat hüpoglükeemiat teadvusekaotuse ja neuroloogiliste häireteta ravitakse kohese süsivesikute manustamise, diabeedivastase ravimi annuse muutmise ja/või dieedi muutusega. Patsiendi seisundit tuleb hoolikalt jälgida, kuni arst on patsiendi ohutuses kindel. Raske hüpoglükeemia, mille korral võivad tekkida kooma, krambid või muud neuroloogilised sümptomid, vajab erakorralist meditsiinilist ravi ja patsient tuleb hospitaliseerida. Hüpoglükeemilise kooma või selle kahtluse korral manustada intravenoosse süstena 50 ml kontsentreeritud (20...30%) glükoosilahust. Vajaduse korral tuleb jätkata väiksema kontsentratsiooniga (10%) glükoosilahuse infusiooni, kuni vere glükoosisisaldus jääb püsima tasemel üle 1 g/l. Patsiendi seisundit tuleb hoolikalt jälgida, kuni arst otsustab edasise jälgimise vajalikkuse üle. Hemodialüüsist ei ole kasu, sest gliklasiid seondub tugevalt plasmavalkudega.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: sulfoonamiidid, uurea derivaadid ATC-kood: A10BB09
Gliklasiid on hüpoglükeemilise toimega sulfonüüluurea derivaatide klassi kuuluv suukaudne suhkrutõveravim, mis erineb teistest sulfonüüluureapreparaatidest selle poolest, et sisaldab endotsüklilise N-sidemega heterotsüklilist ringi. Gliklasiid vähendab plasma glükoosisisaldust, stimuleerides insuliini sekretsiooni pankrease Langerhansi saarekestes paiknevatest beetarakkudest. Einejärgse insuliini ja C-peptiidi sekretsiooni suurenemine säilib ka pärast 2 aastat kestnud ravi. Lisaks nendele metaboolsetele omadustele on gliklasiidil mikrovaskulaarsed omadused.
Toime insuliini sekretsioonile
Gliklasiid võimendab 2. tüüpi suhkrutõve korral oluliselt insuliini sekretsiooni esimeses (varases) faasis vastusena glükoosi plasmasisalduse suurenemisele, samuti suureneb insuliini sekretsioon teises (hilises) faasis. Vastusena toidu või glükoosi indutseeritud stimulatsioonile suureneb insuliini sekretsioon märkimisväärselt.
Hemovaskulaarsed toimed Gliklasiid takistab mikrotrombide teket kahe mehhanismi vahendusel, mis on seotud suhkrutõve tüsistuste kujunemisega:
- inhibeerib osaliselt trombotsüütide adhesiooni soone seintele ja agregatsiooni veresoontes, pärssides trombotsüütide aktivatsiooni markerite vabanemist (beeta-tromboglobuliin, tromboksaan B2),
- soodustab fibrinolüüsi veresoone endoteelis, suurendades koe plasminogeeni aktivaatori aktiivsust.


5.2 Farmakokineetilised omadused
Gliklasiidisisaldus plasmas suureneb järk-järgult 6 tunni vältel pärast manustamist ja saavutab seejärel
platooväärtuse, mis jääb püsima 6...12 tunniks.
Individuaalsed erinevused on minimaalsed.
Gliklasiid imendub seedetraktist täielikult. Söömine ei mõjuta imendumise kiirust ega määra.
Kuni 120-milligrammise manustatud annuse ja ravimi plasmakontsentratsiooni vaheline sõltuvus on
lineaarne.
95% ravimist on seotud plasmavalkudega.
Gliklasiid metaboliseerub peamiselt maksas ja eritub neerude kaudu: uriinis võib leida alla 1%
muutumatust toimeainest. Aktiivseid metaboliite plasmas leitud ei ole.
Gliklasiidi eliminatsiooni poolväärtusaeg on vahemikus 12…20 tundi.
Jaotusruumala on ligikaudu 30 liitrit.
Kliiniliselt märkimisväärseid farmakokineetilisi muutusi eakatel ei ole täheldatud.
Glizipexi manustamisel üks kord ööpäevas säilitab gliklasiidi efektiivne plasmakontsentratsioon 24
tunniks.


5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Kroonilise toksilisuse ja genotoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Puuduvad pikaajalised kartsinogeensuse uuringud. Loomkatsetes ei ole täheldatud teratogeenseid toimeid, kuid esines väiksema sünnikaaluga järglasi, kui emasloomadele manustati gliklasiidi 25 korda suuremaid annuseid, kui on maksimaalne annus inimestel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Hüpromelloos Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat Laktoosmonohüdraat Kolloidne veevaba ränidioksiid Naatriumstearüülfumaraat

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Al/PVC-blister
Avamata pudelit tõendava võru ja keeratava korgiga plastikpudel (HDPE), milles on niiskust imav kapsel.
Blister: 10, 20, 30, 60, 90, 100, 120 või 180 toimeainet modifitseeritult vabastavat tabletti.

Plastikpudel: 10, 20, 30, 60, 90 või 100 toimeainet modifitseeritult vabastavat tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d. Verovskova 57 SI-1000 Ljubljana Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBER

702010

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

31.08.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septembris 2010.