FOSAMAX 70 mg - FOSAMAX 70 mg ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

FOSAMAX 70 mg, tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 70 mg alendroonhapet 91,37 mg alendronaatnaatriumtrihüdraadina.
INN. Acidum alendronicum

Abiained:
Iga tablett sisaldab 113,4 mg veevaba laktoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.
Valged ovaalse kujuga tabletid, mille ühele küljele on pressitud luu kujutis ning teisele küljele number „31“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Postmenopausaalse osteoporoosi ravi. FOSAMAX vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa murdude riski.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Soovitatav annus on üks 70 mg tablett 1 kord nädalas.
Alendronaadi adekvaatseks imendumiseks:
FOSAMAX tuleb sisse võtta ainult tavalise veega (1 klaasitäis), vähemalt pool tundi enne hommikusööki, jooki või muu ravimi võtmist. Teised joogid (ka mineraalvesi), toit ja mõned ravimid võivad vähendada alendronaadi imendumist (vt lõik 4.5).
Et tagada ravimi jõudmine makku ja vähendada söögitoru võimalike ärritusnähtude/kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4), tuleb:
− FOSAMAX’i tablett sisse võtta vahetult pärast ärkamist terve klaasitäie (vähemalt 200 ml) veega; − FOSAMAX’i tablett tuleb neelata tervelt. Võimalike söögitoru haavandite tekkeriski tõttu ei tohi patsiendid tabletti purustada või närida või suus imeda; − patsiendid ei tohi seejärel pikali heita enne esimest söömist, mida tohib teha alles 30 min pärast
tableti sissevõtmist; − pärast FOSAMAX’i sissevõtmist ei tohi patsiendid enne 30 min möödumist pikali heita; − FOSAMAX’i ei tohi sisse võtta õhtul ega enne lõplikku hommikust ülestõusmist.
Juhul kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peavad patsiendid lisaks saama vastavaid toidulisandeid (vt lõik 4.4).
Kasutamine eakatel:
Kliinilistes uuringutes ei ole esinenud vanusega seotud erinevust alendronaadi efektiivsuses ja ohutuses. Seetõttu ei ole vajalik eakatel patsientidel annust korrigeerida.
Kasutamine neerupuudulikkusega patsientidel:
Patsientidel kreatiniini kliirensiga üle 35 ml/min ei ole annuse korrigeerimine vajalik. Alendronaati ei soovitata raske neerupuudulikkusega patsientidele kreatiniini kliirensiga <35 ml/min, sest kliiniline kogemus on ebapiisav.
Kasutamine (alla 18-aastastel) noorukitel ja lastel:
Alendronaati on uuritud vähestel alla 18-aastastel osteogenesis imperfectaga patsientidel. Tulemused on ebapiisavad, et toetada selle kasutamist lastel.
FOSAMAX 70 mg kasutamist glükokortikosteroidest tingitud osteoporoosi ravis ei ole uuritud.

4.3 Vastunäidustused
− Söögitoru tühjenemist takistavad seisundid, nt striktuur või akalaasia.
− Võimetus istuda või seista vähemalt 30 min järjest.
− Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
− Hüpokaltseemia.
− Vt ka lõik 4.4.


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Alendronaat võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalseid ärritusnähte. Kuna alendronaat võib põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, siis peab patsientidele, kellel esineb seedetrakti ülaosas probleeme, nagu düsfaagia, söögitoru haigus, gastriit, duodeniit, haavandid või viimase aasta jooksul esinenud raske seedetrakti haigus, nagu peptiline haavand või seedetrakti verejooks või operatsioon ülemises seedetraktis va püloroplastika, manustama ravimit ettevaatusega (vt lõik 4.3). Teadaoleva Barretti söögitoruga patsientide puhul peavad arstid kaaluma alendronaadi manustamisest saadavat kasu ja sellega seotud võimalikke riske iga patsiendi puhul individuaalselt.
Alendronaadiga ravitud patsientidel on esinenud järgmisi kõrvaltoimeid söögitorus (mõnikord raskeid ja hospitaliseerimist nõudnud), nagu ösofagiit, söögitoru haavandid ja erosioonid, mis on harva lõppenud söögitoru striktuuriga. Seetõttu peavad arstid olema valvsad kõigi sümptomite suhtes, mis võiksid viidata söögitoru võimalikule kahjustusele. Patsientidele tuleb selgitada, et söögitoru ärritusnähtude nagu düsfaagia, neelamisvalulikkus, valu rinnaku taga, kõrvetised või nende süvenemine, tekkimisel tuleb alendronaadi kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.
Raskete kõrvaltoimete tekkeoht söögitoru osas tundub olevat suurem neil haigetel, kes ei võta alendronaati sisse vastavalt juhistele ja/või jätkavad kasutamist pärast söögitoru ärritusele viitavate sümptomite tekkimist. Seetõttu on eriti oluline anda haigele põhjalik alendronaadi kasutamisõpetus ja jälgida, et haige instruktsioonist õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele tuleb selgitada, et juhistest mitte kinnipidamisel suureneb söögitoru ärritusnähtude risk.
Ravimi müügiletuleku järgselt on harva teatatud mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite tekkest, millest mõned olid rasked ja komplitseerunud, kuigi laiahaardelistes kliinilistes uuringutes riski suurenemist ei täheldatud. 
Kasvajatevastast ravikuuri, sh peamiselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate saavatel patsientidel on teatatud lõualuu piirdunud kärbusest, mis üldjuhul on olnud seotud hamba väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga) ning paraneb aeglaselt. Paljud neist patsientidest said ka kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu piirdunud kärbust on teatatud ka osteoporoosi patsientidel, kes on saanud suukaudseid bisfosfonaate.
Kaasnevate riskiteguritega (nt kasvaja, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidid, halb suuhügieen, parodontiit) patsientidel tuleb kaaluda enne ravi bisfosfonaatidega hammaste läbivaatust kohase ennetava hambaraviga. Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure.
Patsiente, kellel tekib lõualuu piirdunud kärbus ravi ajal bisfosfonaadiga, peab ravima suuõõnekirurg ning bisfosfonaatravi katkestamist peab kaaluma lähtudes individuaalsest kasu ja riski suhtest. Hambakirurgia võib muuta seisundi ägedamaks. 
Invasiivset hambaravi (nt hamba väljatõmbamist, hambaimplantaate) vajavate patsientide kohta puuduvad lõplikud andmed, et kindlaks määrata, kas bisfosfonaadi ravi katkestamine vähendab lõualuu piirdunud kärbuse tekkeriski. Seetõttu peab raviarsti ja/või suuõõnekirurgi kliiniline hinnang juhtima iga patsiendi raviplaani (kaasa arvatud bisfosfonaatravi) lähtudes individuaalsest kasu ja riski suhtest.
Bisfosfonaate saavatel patsientidel on kirjeldatud luu-, liigese- ja/või lihasevalu. Müügiletulekujärgse kogemuse põhjal on need sümptomid harva olnud raskekujulised ja/või liikumisvõimetust põhjustavad (vt lõik 4.8). Sümptomite avaldumise aeg varieerus ühest päevast mitme kuuni pärast ravi alustamist. Enamikel patsientidel leevendusid sümptomid pärast ravi lõpetamist. Osadel patsientidel kordusid sümptomid sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadi uuesti kasutusele võtmisel.
Reieluu proksimaalse osa väsimusmurde (mida nimetatakse ka stressimurdudeks) on kirjeldatud patsientidel, kes on saanud pikaajalist ravi alendroonhappega (enamikel juhtudel jäi murru tekkeni kulunud aeg vahemikku 18 kuud kuni 10 aastat). Murrud tekkisid minimaalse trauma tagajärjel või ilma traumata ning mõnedel patsientidel esines valu reiepiirkonnas, millega sageli kaasnesid väsimusmurdudele iseloomulikud radioloogilised tunnused, nädalaid kuni kuid enne täieliku reieluumurru teket. Murrud olid sageli kahepoolsed, seetõttu tuleb bisfosfonaatravi saavatel patsientidel, kellel on tekkinud reieluu proksimaalse osa murd, uurida ka vastaspoole reieluud. Kirjeldatud on ka nende murdude aeglast paranemist. Väsimusmurruga patsientidel soovitatakse bisfosfonaatravi katkestada kuni patsiendi individuaalse riski ja kasu suhte hindamiseni.
Patsiente tuleb juhendada, et FOSAMAX’i tableti sissevõtmise unustamisel võtaksid nad selle sisse meelde tulemisele järgneval hommikul. Samal päeval kahte tabletti sisse võtta ei tohi ning edaspidi tuleb ravimit manustada kord nädalas esialgselt plaanitud päeval.
Alendronaati ei soovitata kasutada neerupuudulikuse korral kui kreatiniini kliirens on vähem kui 35 ml/min (vt lõik 4.2).
Tuleb arvestada, et osteoporoos võib tekkida ka teistel põhjustel kui östrogeeni defitsiit ja vananemine.
Hüpokaltseemiat tuleb korrigeerida enne alendronaadiga ravi alustamist (vt lõik 4.3). Teisi mineraalainete metabolismihäireid (nt D-hüpovitaminoos ja hüpoparatüreoidism) tuleb samuti ravida. Nende seisunditega patsiente tuleb ravi ajal FOSAMAX’iga jälgida seerumi kaltsiumisisalduse ja hüpokaltseemia sümptomite suhtes.
Kuna alendronaat suurendab luu mineraalset tihedust, siis võib patsientidel esineda kerget asümptomaatilist seerumi kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse langust, eriti glükokortikoide kasutavatel patsientidel, kellel kaltsiumi imendumine võib olla vähenenud. Kuid on tulnud harvasid teateid sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis on mõnikord olnud raske ja tekkis sageli eelsoodumusega patsientidel (nt hüpoparatüreoidism, D-vitamiinivaegus ja kaltsiumi imendumise häire).
Piisava hulga kaltsiumi ja D-vitamiini manustamine on eriti oluline glükokortikosteroide kasutavatel patsientidel.
Abiained
See ravim sisaldab laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel on harva esinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasi vaegus või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Toit ja jook (sh mineraalvesi), kaltsiumipreparaadid, antatsiidid ja mõned suu kaudu manustatavad ravimid mõjutavad samaaegselt võetuna tõenaoliselt alendronaadi imendumist. Seetõttu peavad alendronaati manustanud patsiendid ootama vähemalt 30 minutit enne kui võtavad suukaudselt sisse mõnda teist ravimit (vt lõik 4.2 ja 5.2).
Teisi kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega ilmselt ei esine. Mõned haiged said kliiniliste uuringute käigus alendronaadile lisaks östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või suu kaudu). Nende ravimite koosmanustamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.
Kuna mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamist seostatakse seedetrakti ärritusega, peab olema ettevaatlik nende samaaegsel kasutamisel koos alendronaadiga.
Ehkki spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendronaati kliiniliste uuringute käigus koos paljude erinevate sageli väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi kõrvaltoimeid ei ilmnenud.

4.6 Rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal
Raseduse ajal ei tohi alendronaati kasutada. Alendronaadi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt asjakohaseid andmeid. Loomkatsed ei näita otsest kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote või postnataalsele arengule. Tiinetele rottidele manustatud alendronaat põhjustas hüpokaltseemiaga seotud düstookiat (vt lõik 5.3).
Kasutamine rinnaga toitmise ajal
Ei ole teada, kas alendronaat eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi rinnaga toitvad naised alendronaati kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuid teatud kõrvaltoimed, mida on kirjeldatud FOSAMAX’i kasutamise ajal, võivad osadel patsientidel mõjutada autojuhtimise või masinatega töötamise võimet. Individuaalne reaktsioon FOSAMAX’ile võib olla erinev (vt lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed
Postmenopausis osteoporoosiga naistel läbi viidud uuringus, mis kestis 1 aasta, olid FOSAMAX 70 mg (n=519) ja alendronaat 10 mg/ööpäevas (n=370) ohutuselt sarnased.
Kahes 3 aastat kestnud sarnase ülesehitusega uuringus postmenopausis naistel (alendronaat 10 mg: n=196, platseebo: n=397) oli üldine ohutuse profiil sarnane, kui ööpäevas manustati kas alendronaati 10 mg või platseebot.
Võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti ravimiga seotud uurijate poolt teatatud kõrvaltoimed, mis esinesid 1-aastases uuringus >1% patsientidest kummaski ravigrupis või 3-aastastes uuringutes alendronaati 10 mg/ööpäevas saanud >1% patsientidest ja sagedamini kui platseebot saanud patsientidel, on toodud allolevas tabelis.
Seedetrakt
kõhuvalu düspepsia  maohappe regurgitatsioon iiveldus kõhupuhitus kõhukinnisus kõhulahtisus düsfaagia  flatulents (meteorism) gastriit  maohaavand  söögitoru haavand
Luu- ja lihaskond
luu-ja lihaskonna
(luud, lihased või liigesed) valu  lihaskrambid
Neurolooogiline
peavalu
Üheaastane uuring  Kolmeaastased uuringud 
FOSAMAX 70 mg/kord nädalas (n=519) % Alendronaat 10 mg/ööpäevas (n=370) %  Alendronaat 10 mg/ööpäevas (n=196) % Platseebo (n=397) % 
3,7 3,0  6,6 4,8 
2,7 2,2  3,6 3,5 
1,9 2,4  2,0 4,3 
1,9 2,4  3,6 4,0 
1,0 1,4  1,0 0,8 
0,8 1,6  3,1 1,8 
0,6 0,5  3,1 1,8 
0,4 0,5  1,0 0,0 
0,4 1,6  2,6 0,5 
0,2 1,1  0,5 1,3 
0,0 1,1  0,0 0,0 
0,0 0,0  1,5 0,0 
2,9 3,2  4,1 2,5 
0,2 1,1  0,0 1,0 
0,4 0,3  2,6 1,5 

Kliinilistes uuringutes ja/või ravimi turuletuleku järgselt on teatatud veel järgmistest kõrvaltoimetest:
(Sage (≥1/100, <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10000,
sealhulgas üksikjuhud))
Immuunsüsteemi häired: Harv:
Ainevahetus- ja toitumishäired: Harv:
Närvisüsteemi häired:
Sage:
Silma kahjustused:
Harv:

Seedetrakti häired:
Sage:
Aeg-ajalt:
Harv:

* Vt lõigud 4.2 ja 4.4.
ülitundlikkusreaktsioonid sh nõgestõbi ja angiödeem.

sümptomaatiline hüpokaltseemia, mis sageli on seotud soodustavate
seisunditega (vt lõik 4.4).

peavalu.

uveiit, kõvakestapõletik, kõvakesta-pinnapõletik.

kõhuvalu, seedehäire, kõhukinnisus, -lahtisus, meteorism, söögitoru
haavand*, neelamisraskus*, kõhupuhitus, maohappe tagasiheide.
iiveldus, oksendamine, maopõletik, söögitorupõletik*, söögitoru
limaskestamarrastused*, veriroe.
söögitoruahend*, suuõõne ja neelu haavandid*, ülemise seedetrakti
kõrvaltoimed (mulgustus, haavandid, veritsus) (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: nahalööve, kihelus, nahaverevus.
Harv: nahalööbega kulgev fotosensitiivsus.

Väga harvad ja üksikjuhud:     üksikud rasked nahareaktsioonid, sh Stevens-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalnekrolüüs.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sage: lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu.
Harv: bisfosfonaatidega ravi saavatel patsientidel on teatatud lõualuu

piirdunud kärbusest. Enamus neist teadetest viitavad vähihaigetele,
kuid selliseid juhtumeid on teatatud ka patsientidel, kellel on ravitud
osteoporoosi. Üldiselt seostatakse lõualuu piirdunud kärbust hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga) ning
aeglase paranemisega. Riskiteguriteks peetakse ka kasvaja diagnoosi,
kemoteraapiat, kiiritusravi ja halba suuhügieeni.
Tugev lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: Harv: Tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid nagu immuunvastuse ägedas faasis (müalgia, väsimus ning harva palavik).
Ravimi turuletulekujärgsel perioodil on kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid (esinemissagedus teadmata):
Närvisüsteemi häired: pearinglus, maitsetundlikkuse häire Kõrva ja labürindi kahjustused: vertiigo Naha ja nahaaluskoe kahjustused: alopeetsia Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: liigeste turse, reieluu proksimaalse osa väsimusmurrud (vt lõik 4.4).Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia, perifeersed tursed. Muutused laboratoorsetes analüüsides:
Kliinilistes uuringutes on esinenud mööduvat, sümptomiteta kulgevat kaltsiumi- ja fosfaadisisalduse vähenemist seerumis alendronaati 10 mg/ööpäevas saanud haigetest vastavalt 18% ja 10%-l, platseebot saanud haigetest vastavalt 12% ja 3%-l. Kuid kaltsiumisisalduse vähenemist seerumis kuni <8,0 mg/dl (2,0 mmol/l) ja fosfaadisisalduse vähenemist kuni ≤2,0 mg/dl (0,65 mmol/l) esines mõlemas grupis võrdse sagedusega.

4.9 Üleannustamine
Suukaudse üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ning järgmised seedetrakti kõrvaltoimed nagu seedehäired, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand.
Alendronaadi üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Alendronaadi sidumiseks tuleb manustada piima või antatsiide. Söögitoru ärritusnähtude tekkeohu tõttu ei tohi oksendamist esilekutsuda ja haige peab jääma püstiasendisse.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Bisfosfonaadid, ATC-kood: M05BA04
FOSAMAX’i toimeaine alendronaatnaatriumtrihüdraat on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastidega seotud luuresorptsiooni ning ei oma otsest toimet luu formeerumisele. Prekliinilistes uuringutes on täheldatud, et alendronaat eelistatult koguneb aktiivse resorptsiooni kohtadesse. Osteoklastide aktiivsus on pärsitud, kuid osteoklastide juurdetekkimine või kinnitumine ei muutu. Alendronaatravi ajal formeerub normaalse kvaliteediga luu.
Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on luu mirneraalse tiheduse (LMT) langus lülisambas või reieluu proksimaalses osas 2,5 standardhälvet alla terve noore populatsiooni keskmise või luuhõrenemisest tingitud luumurd olenemata LMT väärtusest.
FOSAMAX’i 70 mg võetuna üks kord nädalas (n=519) ja alendronaadi 10 mg/ööpäevas (n=370) terapeutilist ekvivalentsust hinnati 1-aastases multitsentrilises uuringus osteoporoosiga postmenopausis naistel. Aasta möödudes oli lülisamba nimmepiirkonna LMT võrreldes algväärtusega tõusnud 70 mg üks kord nädalas ravigrupis 5,1% (95% CI, 4,8%;5,4%) ning 10 mg üks kord päevas ravigrupis 5,4% (95% CI: 5,0%;5,8%). Keskmine LMT tõus reieluukaelas oli 70 mg üks kord nädalas ja 10 mg üks kord päevas gruppides vastavalt 2,3% ja 2,9% ning reieluu proskimaalses osas 2,9% ja 3,1%. Luustiku teistes piirkondades oli LMT tõus mõlemas ravigrupis samuti sarnane.
Alendronaadi toimet luumassile ning luumurdude esinemissagedusele hinnati postmenopausis naistel (n=994) esimeses kahes sarnase ülesehitusega kliinilises uuringus ja samuti FIT-uuringus (Fracture Intervention Trial, FIT, Luumurdude vältmise uuring) (n=6495).
Esimestes efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandal raviaastal LMT alendronaati 10 mg/ööpäevas saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja pöörlis vastavalt 8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes platseebot saanutega. Üldine LMT suurenes ka märkimisväärselt. Alendronaadiga ravitud patsientide hulgas vähenes võrreldes platseebot saanutega ühe või enama vertebraalse luumurruga patsientide osakaal 48% (alendronaadi rühmas 3,2% vs platseebo rühmas 6,2%). Uuringu jätkamisel veel kaks aastat tõusis jätkuvalt lülisamba ja pöörli LMT ning säilus reieluukaela ning üldine LMT.
FIT-uuring koosnes kahest platseeboga kontrollitud uuringust alendronaadiga üks kord päevas (5 mg päevas kaks aastat ja 10 mg päevas üks või kaks aastat veel lisaks). − FIT 1. Kolmeaastane uuring 2027 patsiendil, kellel oli vähemalt üks eelnev lülisamba
(kompressioon) murd. Selles uuringus vähendas alendronaat üks kord päevas manustatuna
≥1 uue lülisamba murru esinemissagedust 47% (alendronaadi rühmas 7,9% vs platseeborühmas
15,0%). Lisaks leiti statistiliselt oluline reieluu proksimaalse osa murdude esinemissageduse
vähenemine (1,1% vs 2,2%, vähenemine 51%). − FIT 2. Nelja-aastane uuring 4432 patsiendil, kellel oli madal luu mass, kuid polnud eelnevaid
lülisamba murdusid. Selles uuringus leiti osteoporoosiga naiste (37% kogupopulatsioonist
vastas ülaltoodud osteoporoosi definitsioonile) alagrupi analüüsimisel oluline erinevus reieluu
proksimaalse osa murdude (alendronaadiga 1% vs platseeboga 2,2%, vähenemine 56%) ning
≥1 lülisamba murru esinemissageduses (2,9% vs 5,8%, vähenemine 50%).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Veenisisesele referentsannusele vastavalt on ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset hommikueinet 5 kuni 70 mg annuste suukaudsel manustamisel alendronaadi keskmine biosaadavus naistel 0,64%. Sarnaselt vähenes biosaadavus pärast alendronaadi manustamist üks tund või pool tundi enne standardset hommikueinet ning oli vastavalt 0,46% ja 0,39%. Osteoporoosi kliinilistes uuringutes oli alendronaat efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne päeva esimest sööki või jooki.
Koos hommikueinega või kuni kaks tundi pärast einet alendronaadi manustamisel oli biosaadavus väga madal. Alendronaadi manustamisel koos kohvi või apelsinimahlaga langes biosaadavus umbes 60%.
Tervetele vabatahtlikele suu kaudu manustatud prednisoon (20 mg kolm korda päevas 5 päeva järjest) ei mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendronaadi suukaudset biosaadavust (suurenes keskmiselt 20...40%).
Jaotumine
Pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist rottidele võib alendronaati leida mööduvalt pehmetes kudedes, kuid järgnevalt jaotub ta kiiresti luudesse või eritub uriiniga. Keskmine jaotusruumala püsikontsentratsiooni tingimustes, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit. Ravimi kontsentratsioon plasmas peale raviannuse suukaudset manustamist on määramiseks liiga madal (<5 ng/ml). Seonduvus inimese plasmavalkudega on umbes 78%.
Biotransformatsioon
Andmed alendronaadi metaboliseerumise kohta loomade ja inimorganismis puuduvad.
Eritumine
Pärast ühekordset veenisisest 14C-ga märgistatud alendronaadi manustamist eritus 72 tunniga umbes 50% radioaktiivsusest uriiniga; väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel määral. Pärast ühekordset 10 mg alendronaadi veenisisest manustamist oli renaalne kliirens 71 ml/min ja süsteemne kliirens ei ületanud 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist langes plasma kontsentratsioon 6 tunniga rohkem kui 95%. Lõplik poolväärtusaeg inimesel on rohkem kui 10 aastat, peegeldades alendronaadi vabanemist luustikust. Alendronaat ei eritu rottidel neerude happeliste või aluseliste transpordisüsteemide kaudu ja seetõttu eeldatakse, et see ei mõjuta teiste ravimite nende süsteemide kaudu eritumist inimesel.
Patsientide erigupid
Prekliinilised uuringud näitasid, et ravim, mis ei deponeeru luudesse, eritub kiiresti uriiniga. Pärast pikaajalist kumulatiivse annuse – kuni 35 mg/kg veenisisest manustamist loomadel ei ilmnenud küllastumist luudes. Kuigi puudub vastav kliiniline informatsioon, on väga tõenäoline, et nii nagu loomadelgi, väheneb neerupuudulikkusega haigetel alendronaadi eritumine neerude kaudu. Seetõttu on neerupuududlikkusega haigetel oodata alendronaadi suuremat kumuleerumist luudesse (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud rottidel on näidanud, et raseduse ajal manustatav alendronaat võib põhjustada emasloomal väljutamise ajal hüpokaltseemiast tingitud düstookiat. Suurte annuste manustamisel rottidele suurenes loote puuduliku luustumise esinemine. Samade toimete kohta inimestel andmed puuduvad.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos Veevaba laktoos Kroskarmelloosnaatrium Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium/alumiinium blistrid, pakendis 4 tabletti.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Merck Sharp & Dohme OÜ, Peterburi tee 46, 11415 Tallinn, Eesti

8. MÜÜGILOA NUMBER

341001

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

9.02.2001/28.02.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2011