Esmocard 10 mgml - süstelahus (10mg 1ml) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ESMOCARD 10 mg/ml, süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga 10 ml süstelahuse viaal sisaldab 100 mg esmoloolvesinikkloriidi. 1 ml vesilahust sisaldab 10 mg esmoloolvesinikkloriidi (10 mg/ml).

INN. Esmololum

Teadaolevat toimet omav abiaine: ravim sisaldab viaali kohta ligikaudu 0,34 mmol (või 7,88 mg) naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus

Lahus on selge ja värvusetu.

Lahuse pH on 4,5… 5.5 ja osmolaarsus ligikaudu 140 mOsm/l.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Supraventrikulaarne tahhükardia (v.a preekstsitatsiooni sündroomid) ja vatsakeste löögisageduse kiire kontrolli alla saamine kodade fibrillatsiooni või laperdusega patsientidel peri- ja postoperatiivselt või olukordades, kus on vajalik vatsakeste löögisageduse lühiajaline kontroll lühitoimelise ainega.

Perioperatiivses faasis tekkinud tahhükardia ja hüpertensioon ning kompenseerimata siinustahhükardia, kui kiire südamerütm vajab sekkumist.

ESMOCARD 10 mg/ml ei ole näidustatud kasutamiseks alla 18-aastastel lastel (vt lõik 4.2).

ESMOCARD 10 mg/ml ei sobi pikaajaliseks raviks.

Annustamine ja manustamisviis

ESMOCARD 10 mg/ml süstelahus on viaalis, mis sisaldab 10 ml läbipaistvat intravenoosseks manustamiseks valmis lahust. Selle ravimi kontsentratsioon on 10 mg/ml esmoloolvesinikkloriidi.

SUPRAVENTRIKULAARNE TAHHÜARÜTMIA

ESMOCARD 10 mg/ml annus tuleb individuaalselt kohaldada. Alustatakse algannusega, millele järgneb säilitusannus.

ESMOCARD 10 mg/ml efektiivne annus on 50…200 mikrogrammi/kg/min, kuigi on kasutatud ka annuseid kuni 300 mikrogrammi/kg/min. Mõnedel patsientidel on osutunud efektiivseks annuseks 25 mikrogrammi/kg/min.

Annustamise skeem ravi alustamiseks ja säilitusraviks

Löökannuse infusioon

500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul, SEEJÄREL 50 mikrogrammi/kg/min 4 minuti jooksul

RAVIVASTUS Infusioon säilitusannusega 50 mikrogrammi/kg/min

Ebapiisav ravivastus 5 minuti jooksul

Korrata 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul.

Suurendada säilitusannuse infusiooni kuni 100 mikrogrammi/kg/min 4 minuti jooksul.

RAVIVASTUS Infusioon säilitusannusega 100 mikrogrammi/kg/min

Ebapiisav ravivastus 5 minuti jooksul

Korrata 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul

Suurendada säilitusannuse infusiooni kuni 150 mikrogrammi/kg/min 4 minuti jooksul

RAVIVASTUS Infusioon säilitusannusega 150 mikrogrammi/kg/min

Ebapiisav ravivastus

Korrata 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul

Suurendada säilitusannuse infusiooni kuni 200 mikrogrammi/kg/min ja hoida sellel tasemel

Kui soovitud südame löögisagedus või ohutuse tulemusnäitaja (nt vererõhu alanemine) on saavutatud, JÄTKE löökannusega infusioon VAHELE ja vähendage säilitusannust 50 mikrogrammi/kg/min järk- järgult kuni 25 mikrogrammi/kg/min või veel väiksemaks. Vajadusel võib tiitrimistevahelist intervalli pikendada 5 minutilt 10-le.

NB: Säilitusannuste puhul üle 200 mikrogrammi/kg/min ei ole täheldatud märkimisväärset kasu suurenemist, suuremate annuste kui 300 mikrogrammi/kg/min ohutust ei ole uuritud.

Kõrvaltoimete esinemisel tuleb ESMOCARD 10 mg/ml annust vähendada või manustamine katkestada. Farmakoloogilised kõrvaltoimed peaksid mööduma 30 minutiga.

Kui tekivad lokaalsed manustamiskoha reaktsioonid, tuleb kasutada teist manustamise kohta ja rakendada ettevaatusabinõusid ekstravasatsiooni vältimiseks.

ESMOCARD 10 mg/ml infusiooni manustamist kauem kui 24 tundi ei ole täielikult uuritud. Üle 24 tunni kestvaid infusioone tuleb läbi viia ülima ettevaatusega.

Ümberarvutuse tabel: mikrogramm/kg/min →ml/min (esmolool on lahjendatud tugevuseni 10 mg/ml)

Ümberarvutuse tabel: mikrogramm/kg/min →ml/h (esmolool on lahjendatud tugevuseni 10 mg/ml)

ESMOCARD 10 mg/ ml järsk ärajätmine ei ole patsientidel põhjustanud selliste ärajätunähtude teket, nagu seda on täheldatud beetaadrenoblokaatorite järsul ärajätmisel pärast kroonilist manustamist

koronaararterite haigustega patsientidel. Sellegipoolest tuleb koronaararterite haigustega patsientidel ESMOCARD 10 mg/ ml infusiooni järsu katkestamise korral olla ettevaatlik.

PERIOPERATIIVNE TAHHÜKARDIA JA HÜPERTENSIOON

Perioperatiivse tahhükardia ja/või hüpertensioon korral võib annustamisskeem varieeruda järgmiselt:

a)Operatsiooniaegseks raviks - narkoosi ajal, kus on vajalik vahetu jälgimine, tuleb manustada 15…30 sekundi jooksul boolussüste annusega 80 mg, millele järgneb infusioon annusega 150 mikrogrammi/kg/min. Infusiooni kiirus tiitritakse nõuete kohaselt annuseni

300 mikrogrammi/kg/min.

b)Kui patsient narkoosist ärkab, manustatakse 4 minuti jooksul infusioonina

500 mikrogrammi/kg/min, millele järgneb infusioon annusega 300 mikrogrammi/kg/min.

c)Kui postoperatiivses perioodis on vajalik tiitrida esmolooli, manustatakse kiire toime alguse saavutamiseks intravenoosne löökannus 500 mikrogrammi/kg/min 1 minuti jooksul iga kord enne järgmist tiitrimise astet. Kasutage tiitrimise astmeid 50, 100, 150, 200, 250 ja 300 mikrogrammi/kg/min manustatuna 4 minuti jooksul ja jääge annusele, kus ilmnes soovitud ravitoime.

ESMOCARD 10 mg/ml ravi asendamine alternatiivse ravimiga

Pärast patsiendi südamerütmi ja kliinilise stabiilsuse üle adekvaatse kontrolli saavutamist võib kaaluda üleminekut teistele ravimitele (nt antiarütmilised ravimid või kaltsiumikanalite antagonistid).

Annuse vähendamine

ESMOCARD 10 mg/ml asendamisel mõne teise sobiva ravimiga peab raviarst hoolikalt kaaluma valitud teise ravimi näidustust ja vähendama ESMOCARD 10 mg/ml annust järgmiselt:

1)Esimese tunni jooksul pärast alternatiivse ravimi esimest annust vähendada ESMOCARD 10 mg/ml infusioonikiirust poole võrra (50%).

2)Pärast alternatiivse ravimi teise annuse manustamist jälgida patsiendi ravivastust ja kui see on esimese tunni jooksul rahuldav, tuleb ESMOCARD 10 mg/ml infusioon katkestada.

Teave täiendava annustamise kohta: kui soovitud ravitoime või ohutuse tulemusnäitaja (nt langenud vererõhk) on saavutatud, jätke löökannus manustamata ja vähendage säilitusinfusiooni astmeliselt 12,5…25 mikrogrammi/kg/min kaupa. Vajadusel võib tiitrimiste vahelist intervalli pikendada 5 minutilt 10-le.

ESMOCARD 10 mg/ml tuleb katkestada, kui südamerütm või vererõhk kiiresti langeb või ületab ohutuspiirid, ja alustada uuesti väiksema annusega, ilma löökannuseta, kui südamerütm või vererõhk on saavutanud rahuldava taseme.

Eripopulatsioonid

Eakad

Eakaid tuleb ravida ettevaatusega, alustada väiksema annusega. Spetsiaalseid uuringuid eakatega ei ole läbi viidud. Siiski ei näidanud 252 üle 65-aastase patsiendi analüüsi tulemused farmakodünaamilistes toimetes erinevusi võrreldes alla 65-aastaste patsientide andmetega.

Neerupuudulikkusega patsiendid

Kui ESMOCARD 10 mg/ml manustatakse neerupuudulikkusega patsientidele infusioonina, on vajalik ettevaatus, sest ESMOCARD 10 mg/ml happelised metaboliidid erituvad neerude kaudu. Neeruhaigustega patsientidel on happeliste metaboliitide eritumine märkimisväärselt langenud, eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 10 korda suurenenud võrreldes normaalse neerufunktsiooniga ning plasmasisaldus oluliselt tõusnud.

Maksapuudulikkusega patsiendid

Maksapuudulikkuse korral ei ole erilisi ettevaatusabinõusid vaja rakendada, sest punavererakkudes olevatel esteraasidel on ESMOCARD 10 mg/ml metabolismis peamine roll.

Lapsed (alla 18-aastased)

ESMOCARD 10 mg/ml ohutust ja efektiivsust kuni 18-aastatel lastel ei ole seni kindlaks määratud. Seetõttu ei ole ESMOCARD 10 mg/ml näidustatud kasutamiseks lastel (vt lõik 4.1).

Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raske siinusbradükardia (alla 50 löögi minutis).
• Siinussõlme nõrkuse sündroom, rasked AVsõlme ülejuhtehäired (ilma kardiostimulaatorita), teise ja kolmanda astme AVblokaad.
• Kardiogeenne šokk.
• Raske hüpotensioon.
• Kompenseerimata südamepuudulikkus.
• Samaaegne või hiljutine intravenoosne verapamiili manustamine. ESMOCARD 10 mg/ml ei tohi manustada 48 tunni jooksul pärast verapamiili manustamise lõpetamist (vt lõik 4.5).
• Ravimata feokromotsütoom.
• Pulmonaalne hüpertensioon.
• Äge astmahoog.
• Metaboolne atsidoos.

Hoiatused

Kõigil ESMOCARD 10 mg/ml ravitavatel patsientidel on soovitatav pidevalt jälgida vererõhku ja EKG-d. Vererõhu järsul langemisel tuleb infusiooni kiirust vähendada või see vajadusel katkestada.

ESMOCARD 10 mg/ml kasutamisel vatsakeste löögisageduse kontrollimiseks supraventrikulaarsete arütmiatega patsientidel tuleb rakendada ettevaatust hemodünaamiliselt ebastabiilsetel patsientidel või haigetel, kes samaaegselt kasutavad ravimeid, mis mõjutavad negatiivselt mõnda järgmistest funktsioonidest: perifeerne resistentsus, müokardi eelkoormus, müokardi kontraktiilsus või elektrilise impulsi levik müokardis. Hoolimata ESMOCARD 10 mg/ml toime kiirest algusest ja lõppemisest võivad tekkida rasked reaktsioonid, sh teadvuse kadu, kardiogeenne šokk ja südame seiskus. On teatatud mitmetest surmajuhtudest situatsioonides, kus ESMOCARD 10 mg/ml on oletatavasti kasutatud vatsakeste löögisageduse kontrollimiseks.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoime on hüpotensioon, mis on seotud annusega, kuid võib ilmneda iga annuse korral. See võib olla raske. Vererõhu järsul langemisel tuleb infusiooni kiirust vähendada või see vajadusel katkestada. Hüpotensioon on tavaliselt pöörduv (30 minuti jooksul pärast ESMOCARD 10 mg/ml manustamise katkestamist). Mõnel juhul on vererõhu taastamiseks vajalik täiendav sekkumine.

Madala süstoolse vererõhuga patsientide puhul on annuste kohaldamisel ja säilitusinfusiooni manustamise ajal vaja rakendada erilist ettevaatust.

ESMOCARD 10 mg/ml kasutamisel on esinenud bradükardiat, sh rasket bradükardiat, ja südame seiskust. ESMOCARD 10 mg/ml tuleb kasutada erilise ettevaatusega madala ravieelse pulsisagedusega patsientidel ja ainult juhul, kui eeldatav kasu kaalub üles riski.

ESMOCARD 10 mg/ml on vastunäidustatud olemasoleva raske siinusbradükardiaga patsientidel (vt lõik 4.3). Kui pulsisagedus puhkeolekus langeb alla 50...55 löögi minutis ning patsiendil esinevad bradükardiaga seotud sümptomid, tuleb annust vähendada või manustamine lõpetada.

Infusioon on soovitatav lõpetada järk-järgult, et vältida tahhükardia taasteket.

Eakaid tuleb ravida ettevaatusega, alustada väikseima annusega, kuid talutavus on eakatel enamasti hea.

Südame paispuudulikkuse korral on vereringe toetamiseks vajalik sümpaatikuse stimulatsioon. Beetablokaad kätkeb endas potentsiaalset ohtu müokardi kontraktiilsuse edasisele pärssumisele ja veel raskema südamepuudulikkuse vallandumisele. Kui beetaadrenoblokaatorid avaldavad pika aja jooksul müokardile pärssivat toimet võib see mõnedele juhtudel viia südamepuudulikkuse tekkimiseni.

ESMOCARD 10 mg/ml kasutamine kahjustatud südamefunktsiooniga patsientidel peab toimuma ettevaatlikult. Esimeste südamepuudulikkuse nähtude või sümptomite ilmnemisel tuleb ESMOCARD 10 mg/ml ära jätta. Kuigi ESMOCARD 10 mg/ml lühikese poolväärtusaja tõttu võib piisata ka ainult ravimi ärajätmisest, võib kaaluda ka spetsiifilise ravi rakendamist (vt lõik 4.9). ESMOCARD 10 mg/ml on vastunäidustatud kompenseerimata südamepuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Negatiivse toime tõttu ülejuhteajale, tohib esimese astme südameblokaadiga või muude südame juhtehäiretega patsientidele beetaadrenoblokaatoreid manustada ainult ettevaatusega (vt lõik 4.3).

Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb ESMOCARD 10 mg/ml kasutada ettevaatusega ja ainult pärast eelravi alfablokaatoritega (vt lõik 4.3).

ESMOCARD 10 mg/ml tuleb kasutada ettevaatusega indutseeritud hüpotermiale järgneva hüpertensiooni ravimisel.

Bronhospastiliste haigustega patsientidele beetaadrenoblokaatoreid üldiselt ei manustata. Suhtelise beeta- selektiivsuse ja toime tiitritavuse tõttu tuleb bronhospastiliste haigustega patsientidel kasutada ESMOCARD 10 mg/ml ettevaatusega. Siiski ei ole -selektiivsusbeeta absoluutne, mistõttu tuleb ESMOCARD 10 mg/ml hoolikalt tiitrida madalaima võimaliku efektiivse annuseni. Bronhospasmi tekkimisel tuleb infusioon koheselt lõpetada ja vajadusel manustada -agonisti.beeta

Kui patsient juba kasutab mõnda -adrenomimeetikumi,beeta on vajalik selle ravimi annus üle vaadata.

ESMOCARD 10 mg/ml tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis vilistavat hingamist ja astmat.

Ettevaatusabinõud

ESMOCARD 10 mg/ml tuleb kasutada ettevaatusega diabeedi või tegeliku hüpoglükeemia kahtluse korral.

Hüpoglükeemia raskusaste on kergem kui vähem kardioselektiivsete beetaadrenoblokaatorite puhul täheldatud. Beetaadrenoblokaatorid võivad varjata hüpoglükeemia prodromaalseid sümptome, nagu tahhükardia.

Pearinglus ja higistamine ei pruugi siiski mõjutatud olla. Beetaadrenoblokaatorite ja diabeedivastaste ravimite koosmanustamine võib suurendada diabeedivastaste ravimite toimet (vere glükoosisisalduse langetamine) (vt lõik 4.5).

Infusioone kontsentratsioonis 20 mg/ml on loomadel ja inimestel seostatud märkimisväärse veeniärrituse ja tromboflebiidiga. 20 mg/ml kontsentratsiooniga lahuse ekstravasatsioon võib tekitada tõsise paikse reaktsiooni ja võimalik, et ka nahanekroosi.

Paikseid reaktsioone on täheldatud ka 10 mg/ml kontsentratsiooniga infusiooni manustamisel. Infundeerimist väikestesse veenidesse või läbi liblik-kanüüli tuleb seetõttu vältida.

Beetaadrenoblokaatorid võivad Prinzmetali stenokardiaga patsientidel suurendada stenokardia hoogude arvu ja kestvust alfaretseptorite kaudu vahendatud koronaararterite vasokonstriktsioonist. Nendel patsientidel ei tohi kasutada mitteselektiivseid beetaadrenoblokaatoreid ja -selektiivseidbeeta blokaatoreid kasutada äärmise ettevaatlikkusega.

Hüpovoleemilistel patsientidel võib ESMOCARD 10 mg/ml tekitada reflekstahhükardiat ja suurendada vereringekollapsi tekkeriski. Sellepärast tuleb ESMOCARD 10 mg/ml kasutada sellistel patsientidel ettevaatusega.

Perifeerse vereringehäiretega (Raynaud’ tõbi või sündroom, vahelduv lonkamine) patsientidel tuleb beetaadrenoblokaatoreid kasutada ülima ettevaatusega, sest need haigused võivad ägeneda.

Mõnesid beetaadrenoblokaatoreid, eriti intravenoosselt manustatavaid, sh ESMOCARD 10 mg/ml, on seostatud suurenenud seerumi kaaliumisisalduse ja hüperkaleemiaga. Oht on suurenenud riskifaktoritega patsientidel, nt neerukahjustus ja hemodialüüsitavad patsiendid.

Beetaadrenoblokaatorid võivad suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui anafülaktiliste reaktsioonide tõsidust. Beetaadrenoblokaatoreid kasutavad patsiendid ei pruugi alluda anafülaktiliste või anafülaktoidsete reaktsioonide ravis kasutatavatele tavapärastele epinefriini annustele (vt lõik 4.5).

Beetaadrenoblokaatoreid on seostatud psoriaasi või psoriaasikujuliste löövete tekkimisega ja psoriaasi süvenemisega. Patsientide puhul, kellel esineb psoriaas isiklikus või perekondlikus anamneesis, tuleb enne beetaadrenoblokaatorite manustamist hoolikalt kaalutleda eeldatavat kasu ja riske.

Beetaadrenoblokaatorid, nt propranolool ja metoprolool, võivad maskeerida hüpertüreoidismi (nt tahhükardia) teatud kliinilisi tunnuseid. Beetaadrenoblokaatoritega toimuva ravi järsk katkestamine türeotoksikoosi riski või selle kahtlusega patsientidel võib vallandada türeotoksilise kriisi ja neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Kasutamine lastel (alla 18-aastased)

ESMOCARD 10 mg/ml ohutust ja efektiivsust lastel ei ole tõestatud.

See ravimpreparaat sisaldab viaali kohta ligikaudu 0,34 mmol (või 7,88 mg) naatriumi. Seda tuleb arvesse võtta kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

ESMOCARD 10 mg/ml kasutamisel koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega või hüpotensiooni või bradükardiat tekitada võivate ravimitega tuleb alati rakendada ettevaatust: ESMOCARD 10 mg/ml toimed võivad võimenduda või võivad tugevneda hüpotensiooni või bradükardia kõrvaltoimed.

Kaltsiumikanalite antagonistidel, nt verapamiil ja vähemal määral ka diltiaseem, on negatiivne toime südame kontraktiilsusele ja AV-ülejuhtele. Ülejuhtehäiretega patsientidel ei tohi seda kombinatsiooni kasutada ning ESMOCARD 10 mg/ml ei tohi manustada 48 tunni jooksul pärast verapamiil-ravi lõpetamist (vt lõik 4.3).

Kaltsiumikanalite antagonistid, nagu dihüdropüridiini derivaadid (nt nifedipiin), võivad suurendada hüpotensiooni tekkeriski. Südamepuudulikkusega ja samal ajal kaltsiumikanalite antagonistidega ravitavatel patsientidel võib ravi beetaadrenoblokaatoritega viia südamepuudulikkuse süvenemiseni. Soovitatav on hoolikas ESMOCARD 10 mg/ml annuse tiitrimine ja kohane hemodünaamika jälgimine.

Samaaegsel ESMOCARD 10 mg/ml ja I tüüpi antiarütmikumide (nt disopüramiin, kinidiin) ning amiodarooni kasutamisel võib olla tugevnenud toime AV-ülejuhte ajale ja see võib tekitada negatiivset inotroopset toimet.

ESMOCARD 10 mg/ml ja insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite koosmanustamisel võib tugevneda vere glükoosisisaldust langetav toime (eriti mitteselektiivsed beetaadrenoblokaatorid). Beetaadrenergiline blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia tunnuseid (tahhükardia), kuid muud ilmingud, nt pearinglus ja higistamine, ei pruugi olla varjatud.

Anesteetikumid: situatsioonides, kus patsiendi voluumeni staatus on ebaselge või kui kaasuvalt kasutatakse antihüpertensiivseid ravimeid, võib esineda reflekstahhükardia nõrgenemine ja suureneda hüpotensiooni tekkerisk.

Beetablokaadi jätkamine vähendab induktsiooni ja intubatsiooni ajal arütmia tekkeriski. Anestesioloog peab olema informeeritud, kui patsient kasutab lisaks ESMOCARD 10 mg/ml-le veel mingit beetaadrenoblokaatorit. Inhalatsioonianesteetikumide hüpotensiivne toime võib ESMOCARD 10 mg/ml manulusel tugevneda. Mõlema ravimi annuseid võib soovitud hemodünaamika säilitamiseks vajadusel korrigeerida.

ESMOCARD 10 mg/ml kombinatsioon ganglionblokaatoritega võib võimendada hüpotensiivset toimet.

MSPVA-d võivad vähendada beetaadrenoblokaatorite hüpotensiivset toimet.

Erilist ettevaatust peab rakendama, kui samaaegselt beetaadrenoblokaatoritega kasutatakse floktafeniini või amisulpriidi.

Samaaegne manustamine tritsükliliste antidepressantide (nt imipramiin ja amitriptülliin), barbituraatide ja fenotiasiinidega (nt kloorpromasiin), aga ka teiste antihüpertensiivsete ainetega (nt klosapiin) võib võimendada vererõhku langetavat toimet. ESMOCARD 10mg/ml annust tuleb ootamatu hüpotensiooni vältimiseks vähendada.

Anafülaktiliste reaktsioonide riskiga patsiendid võivad olla ravi ajal beetaadrenoblokaatoritega reaktiivsemad kokkupuutele allergeenidega (juhuslik, diagnostiline või terapeutiline). Beetaadrenoblokaatoreid kasutavad patsiendid ei pruugi alluda anafülaktiliste reaktsioonide ravis kasutatavatele tavapärastele epinefriini annustele (vt lõik 4.4).

Beetaadrenergilise agonisti toimega sümpatomimeetikumid võivad koosmanustamisel neutraliseerida ESMOCARD 10 mg/ml toime. Mõlema ravimi annus võib vajada kohandamist patsiendi ravivastuse alusel või kaaluda alternatiivsete ravimite kasutamist.

Katehhoolamiinide depoosid tühjendavad ained, nt reserpiin, võivad omada beetaadrenoblokaatoritega koosmanustamisel aditiivset toimet. Patsiente, keda ravitakse samaaegselt ESMOCARD 10 mg/ml ja katehhoolamiinide depoosid tühjendavate ainetega, tuleb seetõttu hüpotensiooni või märkimisväärse bradükardia ilmingute suhtes hoolikalt jälgida, sest need võivad lõppeda vertiigo, minestuse või posturaalse hüpotensiooniga.

Beetaadrenoblokaatorite kasutamine koos moksonidiini või alfa-2 agonistidega (nt klonidiin) suurendab tagasilöögi-hüpertensiooni tekkeriski. Kui klodiniini või moksonidiini kasutatakse kombinatsioonis beetaadrenoblokaatoriga ja mõlemad ravid tuleb lõpetada, siis tuleb esmalt lõpetada ravi beetaadrenoblokaatoriga ja seejärel mõne päeva pärast ravi klodiniini või moksonidiiniga.

Beetaadrenoblokaatorite kasutamine koos ergotamiini derivaatidega võib põhjustada raske perifeerse vasokonstriktsiooni ja hüpertensiooni.

ESMOCARD 10 mg/ml ja varfariiniga läbi viidud koostoimeuuringu andmetel leiti, et ESMOCARD 10 mg/ml ja varfariini koosmanustamisel ei täheldatud toimet plasma varfariinisisaldusele. Kuid ESMOCARD 10 mg/ml kontsentratsioon oli varfariiniga koos manustades kõrgem.

Kui digoksiini ja ESMOCARD 10 mg/ml manustati samaaegselt intravenoosselt tervetele vabatahtlikele, oli digoksiini sisaldus veres mõnel hetkel suurenenud 10…20%. ESMOCARD 10 mg/ml kombinatsioon digitaalise glükosiididega võib suurendada AV-ülejuhte aega. Digoksiin ei mõjuta ESMOCARD10 mg/ml farmakokineetikat.

Kui tervetel vabatahtlikel uuriti intravenoosse morfiini ja ESMOCARD 10 mg/ml kootoimet, ei täheldatud veres morfiini kontsentratsiooni muutusi. Täheldati ESMOCARD 10 mg/ml tasakaalukontsentratsiooni 46% suurenemist morfiini juuresolekul, kuid teised farmakokineetilised parameetrid ei muutunud.

Kirurgilistel patsientidel uuriti ESMOCARD 10 mg/ml toimet suksametoonkloriidi või mivakuuriumi poolt tekitatud neuromuskulaarse blokaadi kestusele. ESMOCARD 10 mg/ml ei muutnud suksametoonkloriidi poolt tekitatud neuromuskulaarse blokaadi algust, kuid blokaadi kestvus pikenes 5-st minutist 8 minutini. ESMOCARD 10 mg/ml pikendas mõõdukalt mivakuuriumi kliinilist kestust (18,6%) ja taastumisindeksit (6,7%).

Kuigi varfariini, digoksiini, morfiini, suksametoonkloriidi või mivakuuriumi uuringutes täheldatud koostoimetel väga suurt kliinilist tähtsust ei ole, tuleb ESMOCARD 10 mg/ml annust ettevaatusega tiitrida samaaegselt varfariini, digoksiini, morfiini, suksametoonkloriidi või mivakuuriumi saavatel patsientidel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Esmoloolvesinikkloriidi kasutamise kohta rasedatel on vähe andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Esmoloolvesinikkloriidi ei soovitata raseduse ajal kasutada.

Võimaliku kahjuliku toime tuvastamiseks esmoloolvesinikkloriidi kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Praeguseks ei ole sünnidefektide suurenenud riski kohta inimesel mingeid viiteid. Võimalik risk inimesele ei ole teada. Tuginedes farmakoloogilisele toimele, tuleb raseduse hilises perioodis võtta arvesse võimalikke kõrvaltoimeid lootele ja vastsündinule (eriti hüpoglükeemia, hüpotensioon ja bradükardia).

Kui ravi esmoloolvesinikkloriidiga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset vereringet ja loote kasvu. Vastsündinut peab hoolikalt jälgima.

Imetamine

Esmoloolvesinikkloriidi ei tohi imetamise ajal kasutada.

Ei ole teada, kas esmoloolvesinikkloriid/metaboliidid erituvad rinnapiima. Riski vastsündinutele/imikutele ei saa välistada.

Fertiilsus

Andmed esmoloolvesinikkloriidi toime kohta inimese fertiilsusele puuduvad.

Toime reaktsioonikiirusele

Ei ole asjakohane.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete tekkimisel tuleb ESMOCARD 10 mg/ml annust vähendada või ravi katkestada.

Enamik täheldatud kõrvaltoimeid on olnud kerged ja mööduvad. Olulisim neist on olnud hüpotensioon.

Alljärgnevad kõrvaltoimed on loetletud MedDRA organsüsteemi klasside ja nende esinemissageduse alusel.

1. Pearinglus ja higistamine on seotud sümptomaatilise hüpotensiooniga.
2. Seotud süste- ja infusioonikoha reaktsioonidega.
3. Beetaadrenoblokaatorid kui ravimklass võivad mõnedes situatsioonide tekitada psoriaasi või seda ägestada. 4 Sealhulgas valu abaluude vahel ja kostokondriit.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

On esinenud suuri juhuslikke üleannustamise juhtumeid ESMOCARD 10 mg/ml kontsentreeritud lahustega. Mõned nendest juhtudest on lõppenud surmaga või tekitanud püsiva puude. Löökannused vahemikus 625 mg... 2,5 g (12,5…50 mg/kg) on osutunud surmavaks.

Sümptomid

Üleannustamisel võivad tekkida järgmised sümptomid: raske hüpotensioon, siinusbradükardia, atrioventrikulaarne blokaad, südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk, südame seiskus, bronhospasm, hingamispuudulikkus, teadvusetus kuni koomani, krambid, iiveldus, oksendamaine, hüpoglükeemia ja hüperkaleemia.

Ravi

ESMOCARD 10 mg/ml lühikese poolväärtusaja tõttu (ligikaudu 9 minutit), on toksilisuse tekke ravimisel esmane tegevus ravimi manustamise katkestamine. Üleannusest tingitud sümptomite kadumise aeg on seotud manustatud ESMOCARD 10 mg/ml kogusega. See võib võtta ESMOCARD 10 mg/ml terapeutiliste annuste kasutamise ärajätmise korral ka kauem kui 30 minutit. Vajalik võib olla kunstlik hingamine. Tuginedes kliinilisele kogemusele tuleks kaaluda ka järgmiste üldiste meetmete kasutamist:

Bradükardia: manustada intravenoosselt atropiini või teisi kolinoblokeerivaid aineid. Kui bradükardiat edukalt kupeerida ei õnnestu, võib vajalik olla kardiostimulaator.

Bronhospasm: tuleb manustada -adrenomimeetikumebeeta nebuliseerituna. Kui see ei aita, tuleb kaaluda -adrenomimeetikumidebeeta või aminofülliini manustamist intravenoosselt.

Sümptomaatiline hüpotensioon: intravenooselt tuleb manustada vedelikke ja/või pressoorseid amiine.

Kardiovaskulaarne puudulikkus või kardiaalne šokk: võib manustada diureetikume või adrenomimeetikume. Adrenomimeetikumide (sõltuvalt sümptomaatikast: dobutamiin, dopamiin, noradrenaliin, isoprenaliin jt) annus sõltub terapeutilisest toimest.

Kui on vaja ravi jätkata, võib lähtuvalt kliinilisest olukorrast ja raviarsti hinnangul manustada intravenoosselt järgmisi ravimeid:

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

• Atropiin: 0,5…2 mg
• Inotoopsed ained
• Kaltsiumi ioonid.

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid,

ATC-kood: C07AB09

Esmoloolvesinikkloriid on beetaselektiivne (kardioselektiivne) adrenoblokaator.

Terapeutilistes annustes ei oma esmoloolvesinikkloriid olulist sisemist sümpatomimeetilist aktiivsust ega membraane stabiliseerivat aktiivsust.

ESMOCARD 10 mg/ml toimeaine esmoloolvesinikkloriid on keemiliselt seotud beetaadrenoblokaatorite fenoksü-propanoolamiini klassiga.

Lähtuvalt farmakoloogilistest omadustest on esmoloolvesinikkloriidil kiire algusaeg ja väga lühike toime kestus, mistõttu on võimalik kiiresti annust korrigeerida:

Sobiva löökannuse kasutamisel saabub tasakaalukontsentratsioon veres 5 minutiga. Kuid terapeutiline toime saabub siiski enne, kui stabiilne plasmakontsentratsioon. Seejärel võib infusiooni kiirust soovitud farmakoloogilise toime saamiseks muuta.

Esmoloolvesinikkloriidil on beetaadrenoblokaatoritele omane hemodünaamiline ja elektrofüsioloogiline toime:

• Südame löögisageduse vähendamine rahuolekus ja füüsilise koormuse korral
• Isoprenaliinist põhjustatud südame suurenenud löögisageduse vähendamine
• Sinoatriaalse sõlme taastumisaja pikendamine
• AVülejuhte pikendamine
• AV intervalli pikendamine normaalse siinusrütmi foonil ja kodade stimulatsiooni korral ilma impulssi ülekande aeglustumiseta His’iPurkinje süsteemis
• Pikendab PQaega, II astme AVblokaadi teke
• Pikendab kodade ja vatsakeste funktsionaalset reftaktaarperioodi
• Negatiivne inotroopne toime koos väljutusfraktsiooni vähenemisega
• Vererõhu langus.

Lapsed

Mittekontrollitud farmakokineetilised/efektiivsuse uuringud viidi läbi 26-l supraventrikulaarse tahhükardiaga (SVT) pediaatrilisel patsiendil vanuses 2…16 eluaastat. Löökannusena manustati 1000 mikrogrammi/kg esmoloolvesinikkloriidi, millele järgnes püsiinfusioon annuses

300 mikrogrammi/kg/min. SVT lõppes 65% patsientidest 5 minuti jooksul pärast esmoloolvesinikkloriidi manustamise algust.

Randomiseeritud, kuid mittekontrollitud annuse võrdlusuuringus hinnati efektiivsust aordi koarktatsiooni kõrvaldamise järgselt 116-l hüpertensiivsel pediaatrilisel patsiendil vanuses 1 nädal kuni 7 aastat. Patsiendid said algselt infusioonina kas 125 mikrogrammi/kg, 250 mikrogrammi/kg või

500 mikrogrammi/kg, sellele järgnes püsiinfusioon annuses vastavalt 125 mikrogrammi/kg/min,

250 mikrogrammi/kg/min või 500 mikrogrammi/kg/min. Hüpotensiivses toimes märkimisväärset erinevust 3 annusegrupi vahel ei olnud. Kokku vajas vererõhu langetamiseks soovitud tasemele 54% patsientidest lisaks esmoloolvesinikkloriidile veel teisi ravimeid. Seoses sellega ei ilmnenud samuti annusegruppide vahelisi erinevusi.

Farmakokineetilised omadused

Tervetel täiskasvanutel on esmoloolVESINIKKLORIIDi kineetika lineaarne, plasmakontsentratsioon on annusega proportsionaalne. Kui löökannust ei kasutata, saabub tasakaalukontsentratsioon veres annustega 50…300 mikrogrammi/kg/minutis 30 minutiga.

Esmoloolvesinikkloriidi jaotumise poolväärtusaeg on väga kiire, ligikaudu 2 minutit.

Jaotusruumala on 3,4 l/kg.

Esmoloolvesinikkloriid metaboliseerub esteraaside abil happeliseks metaboliidiks (ASL-8123) ja metanooliks. See tekib erütrotsüütides läbi ester-grupi hüdrolüüsi esteraaside poolt.

Esmoloolvesinikkloriidi metabolism on annusest sõltumatu, kui need on vahemikus 50…300 mikrogrammi/kg/min.

Esmoloolvesinikkloriidi seondumine inimese plasmavalkudega on 55%, happelisel metaboliidil võrreldes sellega aga ainult 10%.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg on pärast intravenoosset manustamist ligikaudu 9 minutit.

Totaalne kliirens on 285 ml/kg/min; see ei sõltu maksa ega teiste organite verevarustusest. Esmoloolvesinikkloriid eritub neerude kaudu, osaliselt muutumatul kujul (alla 2% manustatud kogusest), osaliselt happelise metaboliidina, millel on nõrk (vähem kui 0,1% esmoloolist) beetablokeeriv toime. Happeline metaboliit eritub uriiniga ja selle poolväärtusaeg on ligikaudu 3,7 tundi.

Lapsed

Farmakokineetilisse uuringusse kaasati 22 pediaatrilist patsienti vanuses 3…16 aastat. Löökannusena manustati 1000 mikrogrammi/kg/min esmoloolvesinikkloriidi, millele järgnes püsiinfusioon annuses 300 mikrogrammi/kg/min. Organismi keskmine totaalne kliirens oli 119 ml/kg/min, keskmine jaotusruumala 283 ml/kg ja keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg 6,9 min, mis viitab sellele, et esmoloolvesinikkloriidi kineetika lastel on sarnane täiskasvanute omale. Kuigi täheldati suuremat üksikisikute vahelist varieeruvust.

Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes ei ole teratogeenset toimet täheldatud. Küülikutel täheldati embrüotoksilist toimet (loote suurenenud resorptsioon), mis tõenäoliselt oli põhjustatud esmoloolvesinikkloriidist. Seda toimet täheldati annuste korral, mis olid vähemalt 10 korda suuremad kui terapeutiline annus. Esmoloolvesinikkloriidi

toimest fertiilsusele ja peri- ning postnataalsetele toimetele ei ole uuringuid läbi viidud. Esmoloolvesinikkloriid ei osutunud mutageenseks mitmetes in vitro ja in vivo testides. Pikaajalistes uuringutes ei ole esmoloolvesinikkloriidi ohutust uuritud.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Naatriumatsetaattrihüdraat Äädikhape 99%

Vesinikkloriidhape 10 % (pH kohaldamiseks) Süstevesi

Sobimatus

ESMOCARD 10 mg/ml süstelahust EI TOHI kasutada koos naatriumbikarbonaadilahuse või teiste ravimitega (nt furosemiid, diasepaam ja tiopentaal), sest need on esmolooliga keemiliselt sobimatud.

Kõlblikkusaeg

24 kuud.

Avatud toode on füüsikalis-keemiliselt stabiilne 24 tunni jooksul temperatuuril 2…8 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2…8 °C, välja arvatud juhul, kui avamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Valmis lahuse säilitamistingimused vt lõik 6.3

Pakendi iseloomustus ja sisu

Üks viaal 10 ml lahusega sisaldab 100 mg esmoloolvesinikkloriidi (10 mg/ml).

Selge, värvitu klaasviaal klorobutüülkummist korgiga, sisaldab 10 ml süstelahust. Viaalid on pakendatud kartongist karpi.

PAKENDI SUURUS: 5 VIAALI KARBIS.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Iga viaal on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks. Vältida kokkupuudet leelistega.

Lahust tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida võõrosakeste ja värvuse muutuse suhtes. Kasutada tohib ainult selgeid ja värvusetuid lahuseid.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Orpha-Devel Handels und Vertriebs GmbH

Wintergasse 85/1B

A-3002 Purkersdorf

Austria

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.02.2007

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 20.12.2010

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuli 2018