Exelon

EPAR CHMP "Rebif, Interferon beta-1a" 14.00 Normal 0 false false false RU X-NONE X-NONE

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Exelon 1,5 mg kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga kapsel sisaldab rivastigmiinvesiniktartraati koguses, mis vastab 1,5 mg rivastigmiinile.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Kõvakapslid

Peaaegu valget kuni helekollast värvi pulber kollase üla- ja kollase alaosaga kapslis. Kapsli alaosale on

punaselt trükitud “EXELON 1,5 mg”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Kerge kuni keskmise raskusega Alzheimer’i tõve sümptomaatiline ravi.

Idiopaatilise Parkinson’i tõvega kaasneva kerge kuni keskmise raskusega dementsuse sümptomaatiline

ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi peaks alustama ja selle käiku kontrollima Alzheimer’i tõve (dementsuse) või Parkinson’i tõvega

kaasneva dementsuse diagnoosimise ja ravi kogemusega arst. Diagnoos tuleb panna kehtivatest

ravijuhistest lähtuvalt. Ravi rivastigmiiniga tohib alustada ainult juhul, kui on olemas hooldaja, kes

regulaarselt jälgib ravimpreparaadi võtmist.

Rivastigmiini manustatakse kaks korda päevas, hommiku– ja õhtusöögi ajal. Kapslid neelatakse alla

tervetena.

Algannus

1,5 mg kaks korda päevas.

Raviannuse määramine

Algannuseks on 1,5 mg kaks korda ööpäevas. Kui see annus on vähemalt kahe ravinädala jooksul olnud

hästi talutav, võib annust suurendada 3 mg–ni kaks korda päevas. Annuste edasine suurendamine 4,5 mg

ja seejärel 6 mg–ni kaks korda ööpäevas eeldab samuti viimati kasutatud annuse head talumist.

Ajavahemik annuste suurendamise vahel peab olema vähemalt kaks nädalat.

Kui ravi ajal tekivad kõrvaltoimed (näiteks iiveldus, oksendamine, kõhuvalu või isutus), kehakaalu

langus või ekstrapüramidaalnähtude süvenemine (näiteks treemor) Parkinson’i tõvega kaasneva

dementsusega patsientidel, võivad need mööduda ühe või enama annuse vahelejätmisel. Kui

kõrvaltoimed püsivad, tuleks ööpäevast annust ajutiselt vähendada eelmise hästi talutud annuseni või

lõpetada ravi.

Säilitusannus

Efektiivne annus on 3…6 mg kaks korda päevas; maksimaalse ravitulemuse saamiseks tuleks kasutada

suurimat hästi talutud annust. Maksimaalne lubatud ööpäevane annus on 6 mg kaks korda ööpäevas.

Säilitusannuse kasutamist tuleks jätkata senikaua kuni patsiendil on ravist kasu. Seetõttu tuleb

rivastigmiinist saadavat kliinilist tulemust hinnata regulaarselt. See on vajalik eelkõige patsientidel, kelle

ravimiannus on väiksem kui 3 mg kaks korda päevas. Kui säilitusannuse kasutamisel 3 kuu jooksul

dementsuse sümptomid ei leevendu, tuleb ravi katkestada. Ravi katkestamist tuleks kaaluda ka siis, kui

enam ei täheldata ravist saadavat kasu.

Individuaalset vastusreaktsiooni rivastigmiinile ei saa prognoosida. Paremat ravitulemust täheldati

patsientidel, kellel Parkinson’i tõvega kaasnes keskmise raskusega dementsus. Parem oli ravitulemus ka

nägemishallutsinatsioonidega Parkinson’i tõve haigetel (vt lõik 5.1).

Platseeboga kontrollitud uuringutes on ravitoimet hinnatud kuni 6 kuud.

Ravi taasalustamine

Kui ravi on katkenud rohkem kui mõneks päevaks, tuleks seda taasalustada annusega 1,5 mg kaks

korda päevas. Annust tuleb seejärel suurendada nagu eespool kirjeldatud.

Neeru– ja maksapuudulikkus

Kerge või mõõduka neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust muuta. Sellegipoolest

tuleks täpselt järgida annuse suurendamise juhiseid ja arvestada ravimi individuaalset talutavust, kuna

ravimi sisaldus plasmas suureneb ja kuna kliiniliselt olulise neeru- või maksakahjustusega patsientidel

võib esineda rohkem kõrvaltoimeid (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Tõsiste maksakahjustustega patsiente ei ole

uuritud (vt lõik 4.4).

Lapsed

Rivastigmiin ei ole näidustatud lastele.

4.3 Vastunäidustused

Selle ravimi kasutamine on vastunäidustatud järgmistel juhtudel: Ülitundlikkus toimeaine, teiste

karbamaadi derivaatide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suuremate annuste kasutamisel kõrvaltoimete esinemissagedus ja raskusaste üldiselt suurenevad. Kui

ravi katkeb rohkem kui mõneks päevaks, tuleks seda uuesti alustada annusega 1,5 mg kaks korda

päevas, et vähendada ohtu kõrvaltoimete tekkeks (näiteks oksendamine).

Raviannuse määramine: kõrvaltoimeid (näiteks hüpertensioon ja hallutsinatsioonid Alzheimer’i

dementsusega patsientidel ning ekstrapüramidaalnähtude süvenemine, eriti treemor, Parkinson’i

tõvega kaasneva dementsusega patsientidel) on täheldatud vahetult pärast annuse suurendamist.

Tekkinud kõrvaltoimed võivad taanduda pärast annuse vähendamist. Muudel juhtudel on Exelon’i

kasutamine lõpetatud (vt lõik 4.8).

Seedetrakti häired, nagu iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus on ravimi annusest sõltuvad ja võivad

tekkida eelkõige ravi alustamisel ja/või annuse suurendamisel (vt lõik 4.8). Neid kõrvaltoimeid esineb

sagedamini naistel. Patsiente, kellel esineb pikalt kestnud oksendamise või kõhulahtisuse tagajärjel

tekkinud dehüdratsiooni ilminguid või sümptomeid, võib ravida intravenoossete vedelike

manustamisega ja annuse vähendamise või ravi katkestamisega, kui diagnoosida ja ravida viivitamata.

Dehüdratsioonil võivad olla tõsised tagajärjed.

Alzheimer’i tõvega naistel võib kehakaal väheneda. Koliinesteraasi inhibiitoreid, sealhulgas

rivastigmiini, on nendel patsientidel seostatud kehakaalu langusega. Ravi ajal tuleb jälgida patsiendi

kehakaalu.

Rivastigmiini raviga seotud tugeva oksendamise korral tuleb korrigeerida annust vastavalt soovitustele

lõigus 4.2. Mõnedel juhtudel võib tugev oksendamine olla seotud söögitoru ruptuuriga (vt lõik 4.8).

Need nähud ilmnesid pärast annuse suurendamist või rivastigmiini suurte annuste kasutamist.

Rivastigmiini tuleb manustada ettevaatusega siinussõlme nõrkuse sündroomi või südame juhtehäiretega

(sinuatriaalne blokaad, atrioventrikulaarne blokaad) patsientidele (vt lõik 4.8).

Rivastigmiin võib põhjustada maohappe sekretsiooni suurenemist. Ettevaatusega tuleb ravida ägeda

mao– või kaksteistsõrmiksoolehaavandiga või vastava soodumusega patsiente.

Koliinesteraasi inhibiitoreid tuleb määrata ettevaatusega patsientidele, kes on põdenud astmat või

kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust.

Kolinomimeetikumide toimel võivad vallanduda või süveneda kusepeetus ja krambihood. Nende

haiguste või vastava eelsoodumusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega.

Rivastigmiini kasutamist Alzheimer’i tõve korral esineva või Parkinson’i tõvega kaasneva

raskekujulise dementsusega, samuti teist tüüpi dementsusega või teiste mäluhäiretega (näiteks

vanusega seotud kognitiivsed häired) patsientidel ei ole uuritud ning seetõttu kasutust selles

patsientide populatsioonis ei soovitata.

Sarnaselt teistele kolinomimeetikumidele võib rivastigmiin vallandada või muuta tugevamaks

ekstrapüramidaalnähud. Täheldatud on seisundi halvenemist (kaasa arvatud bradükineesia,

düskineesia, kõndimishäired) ja treemori sagenemist ning intensiivistumist (vt lõik 4.8). Mõnedel

juhtudel on nende nähtude tõttu rivastigmiin-ravi katkestatud (katkestamisi treemori tõttu oli näiteks

1,7% rivastigmiini ja 0% platseebo grupis). Neid kõrvaltoimeid on soovitatav kliiniliselt monitoorida.

Patsientide erirühmad

Kliiniliselt olulise neeru- või maksakahjustusega patsientidel võib esineda rohkem kõrvaltoimeid (vt

lõigud 4.2 ja 5.2). Raske maksapuudulikkusega patsiente pole uuritud. Sellegipoolest võib Exelon’i

mainitud patsientide populatsioonis kasutada, kuid vajalik on nende hoolikas jälgimine.

Patsientidel kehakaaluga alla 50 kg võib esineda rohkem kõrvaltoimeid ning nad võivad ravi suurema

tõenäosusega kõrvaltoimete tõttu katkestada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koliinesteraasi inhibiitorina võib rivastigmiin tugevdada suktsinüülkoliini tüüpi lihasrelaksantide toimet

anesteesia ajal. Anesteetikumide valimisel on ettevaatus soovituslik. Võimalik doosi kohandamine või

ajutine ravi katkestamine vajaduse korral on arvesse võetav.

Farmakodünaamilistest toimetest lähtuvalt ei tohi rivastigmiini manustada koos teiste

kolinomimeetiliste ainetega ning võimalik on mõju antikoliinergiliste ravimpreparaatide aktiivsusele.

Uuringutes osalenud tervetel vabatahtlikel ei ole täheldatud farmakokineetilisi koostoimeid rivastigmiini

ning digoksiini, varfariini, diasepaami või fluoksetiini vahel. Rivastigmiini manustamine ei mõjuta

varfariini toimel pikenenud protrombiini aega. Digoksiini ja rivastigmiini koos manustamisel ei

täheldatud kahjustavat toimet südame juhtesüsteemi.

Rivastigmiini metabolismi arvestades pole metaboolsed koostoimed teiste ravimpreparaatide vahel

tõenäolised. Rivastigmiin võib aga pärssida teiste ainete biotransformatsiooni butürüülkoliinesteraasi

poolt.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rivastigmiini kasutamise kohta raseduse ajal ei ole kliinilisi andmeid. Toimet viljakusele või

embrüofetaalsele arengule täheldati rottidel ja küülikutel ainult emasloomale toksiliste annuste

kasutamisel. Peri– ja postnataalsetes uuringutes rottidega täheldati tiinusaja pikenemist. Rivastigmiini

ei tohi kasutada raseduse ajal kui see ei ole hädavajalik.

Rivastigmiin eritub loomadel rinnapiima. Pole teada, kas rivastigmiin eritub inimese rinnapiima. Seetõttu

ei tohi naised rinnaga toitmise ajal rivastigmiini kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Alzheimer’i tõbi võib põhjustada autojuhtimise ja masinatega töötamise võime vähenemist. Lisaks võib

rivastigmiin põhjustada pearinglust ja somnolentsust, seda peamiselt ravi alustamisel või annuse

suurendamisel. Selle tulemusena rivastigmiin omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja

masinate käsitsemise võimele. Seetõttu peab raviarst reeglipäraselt hindama rivastigmiin–ravi saavate

dementsusega patsientide võimet juhtida autot või töötada masinatega.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks on olnud seedetrakti häired, sh iiveldus (38%) ja

oksendamine (23%), mis tekkisid eelkõige annuse suurendamise ajal. Kliinilistes uuringutes esines

naispatsientidel sagedamini seedetrakti häireid ja kehakaalu vähenemist kui meespatsientidel.

Tabelis 1 toodud andmed kõrvaltoimete kohta on kogutud Exelon’iga ravitud Alzheimer’i tõve korral

esineva dementsusega patsientidelt.

Tabelis 1 toodud kõrvaltoimed on loetletud MedDRA organsüsteemi klassi ja esinemissageduse

kategooria järgi. Esinemissageduse kategooriad on määratletud järgmiselt: väga sage (1/10); sage

(1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100); harv (1/10 000 kuni <1/1000); väga harv

(<1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

4.9 Üleannustamine

Sümptomid

Enamuse tahtmatu üleannustamise juhtudega ei ole kaasnenud sümptomeid ega kaebusi ning peaaegu

kõik patsiendid jätkasid ravi rivastigmiiniga. Sümptomitena esines iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust,

hüpertensiooni ja hallutsinatsioone. Kuna koliinesteraasi inhibiitorid omavad vagotoonset toimet südame

löögisagedusele, võivad tekkida ka bradükardia ja/või minestus. Ühel juhul võeti sisse 46 mg;

konservatiivse ravi järgselt paranes patsient täielikult 24 tunniga.

Ravi

Kuna rivastigmiini plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 1 tund ja atstüülkoliinesteraasi pärssimise kestus

ligikaudu 9 tundi, ei soovitata asümptomaatilise üleannustamise korral järgneva 24 tunni jooksul

rivastigmiini kasutada. Rasket iiveldust ja oksendamist põhjustava üleannustamise korral tuleks kaaluda

antiemeetikumide kasutamist. Vajadusel teiste kõrvaltoimete sümptomaatiline ravi.

Väga suure üleannustamise korral võib manustada atropiini. Algannusena on soovitatav manustada veeni

0,03 mg/kg atropiinsulfaati, edasised annused olenevad kliinilisest vastusreaktsioonist. Skopalamiini

kasutamist antidoodina ei soovitata.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: koliinesteraasi inhibiitorid, ATC-kood: N06DA03

Rivastigmiin on karbamaadi tüüpi atsetüül– ja butürüülkoliinesteraasi inhibiitor, mille arvatavaks

toimeks on koliinergilise närviimpulsi ülekande soodustamine säilinud funktsiooniga koliinergilistest

neuronitest vabanenud atsetüülkoliini degradatsiooni aeglustamise tulemusena. Seega võib

rivastigmiin parandada koliinergiliselt vahendatud kognitiivseid häireid dementsuse puhul, mis

kaasnevad Alzheimer’i tõvega ja Parkinson’i tõvega.

Rivastigmiin moodustab märklaudensüümiga kovalentse sidemega kompleksi, inaktiveerides selle

ajutiselt. Tervetel noortel meestel vähendab 3 mg suukaudne annus atsetüülkoliinesteraasi (AChE)

aktiivsust liikvoris esimese 1,5 tunni jooksul pärast manustamist ligikaudu 40%. Ensüümi aktiivsus

taastub algnäitajateni ligikaudu 9 tunni möödumisel maksimaalse pärssiva toime saavutamisest.

Alzheimer’i tõvega patsientidel oli atsetüülkoliinesteraasi pärssimine liikvoris annusest sõltuv kuni

annuseni 6 mg kaks korda päevas, mis on suurim uuritud annus. Butürüülkoliinesteraasi aktiivsuse

pärssimine liikvoris oli 14 rivastigmiin-ravi saanud Alzheimer’i tõvega patsiendil sarnane

atsetüülkoliinesteraasiga saadud näitajale.

Alzheimer’i dementsuse kliinilised uuringud

Rivastigmiini efektiivsuse kinnitamiseks on kasutatud kolme sõltumatut erialaspetsiifilist

hindamismeetodit, mida rakendati kindlate ajavahemike järel kuuekuulistes raviperioodides. Nendeks

olid ADAS–Cog (kognitiivse funktsiooni hindamine sooritusvõime järgi), CIBIC–Plus (patsiendile

laiahaardelise üldhinnangu andmine arsti poolt, hõlmab ka hooldajalt saadud andmeid) ja PDS

(hooldajapoolne hinnang igapäevategevustele, sealhulgas isiklik hügieen, söömine, riietumine,

kodutööd, poes käimine, orienteerumisvõime, rahaga seotud tegevused jne).

Uuritud patsientidel oli MMSE (Mini-Mental State Examination) skoor 10–24.

Kliiniliselt olulise vastusreaktsiooniga patsientide kohta kogutud andmed on toodud tabelis 4.

Tulemused on saadud kahest fikseerimata annusega uuringust (kokku on korraldatud kolm keskset 26–

nädalast mitmekeskuselist uuringut), kus osalesid kerge kuni keskmise raskusastmega Alzheimer’i

tõvega haiged. Kliiniliselt olulist paranemist defineeriti nendes uuringutes a priori ADAS–Cog

vähemalt 4–punktilise paranemisena, CIBIC–Plus paranemisena ja PDS vähemalt 10%-lise

paranemisena.

Lisaks on samas tabelis toodud post–hoc vastuse definitsioon. Sekundaarse vastusreaktsiooni

definitsiooni järgi oli vajalik 4–punktiline või suurem paranemine ADAS–Cog osas ning mitte–

halvenemine CIBIC–Plus ja PDS osas. 6–12 mg grupis oli keskmine tegelik ööpäevane annus selle

definitsiooni järgi 9,3 mg. Oluline on märkida, et sellel näidustusel kasutatud skaalad varieeruvad ja

otsene võrdlus erinevate toimeainete vahel ei ole võimalik.

Parkinson’i tõvega kaasneva dementsuse kliinilised uuringud

Rivastigmiini efektiivsust Parkinson’i tõvega kaasneva dementsuse puhul on näidatud 24-nädalases

mitmekeskuselises topeltpimedas platseebo-kontrollitud baasuuringus ning sellele järgnenud 24-

nädalases avatud lisauuringus. Uuringus osalesid patsiendid, kelle MMSE (Mini-Mental State

Examination) skoor oli 10–24. Efektiivsust tõestati regulaarsete intervallide järel 6-kuulise

raviperioodi jooksul kahe iseseisva skaala abil nagu on näidatud allpool tabelis 5: kognitiivsuse määr

ADAS-Cog ja üldmäär ADCS-CGIC (Alzheimer’s Disease Cooperative Study-Clinician’s Global

Impression of Change).

ITT: Intent-To-Treat; RDO: Retrieved Drop Outs; LOCF: Last Observation Carried Forward

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Rivastigmiin imendub kiiresti ja täielikult. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu

1 tunniga. Seoses rivastigmiini mõjuga spetsiifilisele ensüümile on biosaadavuse suurenemine ligikaudu

1,5 korda suurem kui annuse suurenemisel oodata. Absoluutne biosaadavus pärast 3 mg annust on

ligikaudu 36%13%. Rivastigmiini võtmisel koos toiduga pikeneb imendumine (tmax) 90 minutit,

väheneb Cmax ja AUC väärtus suureneb ligikaudu 30%.

Jaotumine

Rivastigmiini seondumine plasmavalkudega on ligikaudu 40%. Ta läbib kergesti hematoentsefaalbarjääri

ja tema jaotusruumala on vahemikus 1,8–2,7 l/kg.

Metabolism

Rivastigmiin metaboliseeritakse peamiselt koliinesteraasi vahendatud hüdrolüüsil kiiresti ja ulatuslikult

(plasma poolväärtusaeg ligikaudu 1 tund) dekarbamüülitud metaboliidiks. In vitro pärsib nimetatud

metaboliit atsetüülkoliinesteraasi minimaalselt (<10%). In vitro ja loomkatsete andmetel on peamised

tsütokroom P450 isoensüümid rivastigmiini metabolismiga minimaalselt seotud. Rivastigmiini plasma

üldkliirens oli pärast 0,2 mg intravenoosse annuse manustamist ligikaudu 130 l/h ja vähenes pärast

2,7 mg intravenoosset annust 70 l/h–ni.

Eritumine

Muutumatul kujul ei ole rivastigmiini uriinist sedastatud; metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu.

14C–rivastigmiini manustamise järgselt oli renaalne eliminatsioon kiire ja 24 tunni jooksul praktiliselt

täielik (>90%). Alla 1% manustatud annusest eritub roojaga. Alzheimer’i tõvega patsientidel ei toimu

rivastigmiini ega selle dekarbamüleeritud metaboliidi kuhjumist.

Eakad

Kuigi rivastigmiini biosaadavus on eakatel suurem kui noortel tervetel vabatahtlikel, ei näidanud

uuringud Alzheimer patsientidega vanuses 50...92 aastat biosaadavuse muutusi seoses vanusega.

Maksafunktsiooni häirega isikud

Kerge kuni keskmise maksakahjustusega isikutel oli rivastigmiini Cmax ligikaudu 60% suurem ja

rivastigmiini AUC üle kahe korra suurem kui tervetel.

Neerufunktsiooni häirega isikud

Keskmise neerukahjustusega isikutel olid rivastigmiini Cmax ja AUC rohkem kui kaks korda suuremad

kui tervetel vabatahtlikel; raske neerukahjustusega isikutel aga ei esinenud muutusi rivastigmiini Cmax ja

AUC osas.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Kroonilise toksilisuse uuringutes rottide, hiirte ja koertega täheldati vaid tugevnenud

farmakoloogilisest toimest tingitud nähte. Organspetsiifilist toksilisust ei täheldatud. Kuna katsetes

kasutatud loomaliikide tundlikkus koliinergilise stimulatsiooni suhtes oli suur, ei õnnestunud kindlaks

teha ohutuspiire inimesele.

Tavapärastes in vitro ja in vivo testides ei olnud rivastigmiin mutageense toimega, va kromosoomi

aberratsiooni testid inimese perifeersete lümfotsüütidega annuses, mis ületas 104 korda kliiniliselt

kasutatud maksimaalse annuse. In vivo mikronukleuse test oli negatiivne.

Hiirte ja rottidega läbiviidud uuringutes maksimaalse talutava annusega ei leitud viiteid

kartsinogeensele toimele, kuigi rivastigmiini ja selle metaboliitide sisaldus oli väiksem kui inimeste

puhul. Kehapindala järgi kohandades vastas rivastigmiini ja selle metaboliitide sisaldus ligikaudu

inimesel kasutatud maksimaalse annuse 12 mg päevas saavutatud sisaldusele. Võrreldes aga inimese

maksimaalse annusega, saavutati loomadel ligi 6–kordne tõus.

Loomadel läbib rivastigmiin platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima. Suukaudselt manustatud ravimiga

uuringud tiinetel rottidel ja küülikutel ei andnud viiteid rivastigmiini teratogeensusele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Želatiin

Magneesiumstearaat

Hüpromelloos

Mikrokristalne tselluloos

Veevaba kolloidne ränidioksiid

Kollane raudoksiid (E172)

Punane raudoksiid (E172)

Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

- Läbipaistvast PVC fooliumist alusega ja sinise kattefooliumiga blister sisaldab 14 kapslit. Iga karp

sisaldab 2, 4 või 8 blisterpakendit.

- HDPE purgid plastkorgiga, mille kaitseriba tuleb eemaldada enne esmaavamist. Igas purgis on

250 kapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Novartis Europharm Limited

Wimblehurst Road

Horsham

West Sussex, RH12 5AB

Ühendkuningriik

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/98/066/001–3

EU/1/98/066/014

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Esmase müügiloa väljastamise kuupäev: 12.05.1998

Müügiloa uuendamise kuupäev: 12.05.2008

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti kodulehel