Diclofenac-ratiopharm 50mg - rektaalsuposiit (50mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
INN. Diclofenacum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Gastroresistentne tablett, rektaalsuposiit, süstelahus.
Selge, värvitu kuni kergelt kollaka värvusega lahus.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Valu. Reumaatilised haigused.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Suukaudsed ja rektaalsed ravimvormid.
Diklofenaki annus sõltub haiguse raskusest.
Lastel ja noorukitel kasutatakse diklofenakki ainult juveniilse artriidi raviks.
Sõltuvalt haiguse raskusastmest antakse üle 1aastastele lastele 0,5...2 (maksimaalselt 3) mg/kg kehakaalu kohta päevas, mis jagatakse 2...3 üksikannuseks.
Täiskasvanutele ja noorukitele alates 15 eluaastast on soovitatav ööpäevane annus 50...150 mg diklofenaknaatriumi, jagatuna 1...3 üksikannuseks.
Vanus |
Üksikannus |
Ööpäevane annus |
|
tabletid/rektaalsuposiidid |
tabletid/rektaalsuposiidid |
Üle 15aastased noorukid ja |
1 (vastavalt 50 mg |
1...3 (vastavalt 50...150 mg |
täiskasvanud |
diklofenaknaatriumi) |
diklofenaknaatriumi) |
Täiskasvanutele on soovitatav 1 rektaalsuposiit 1 kord ööpäevas (vastavalt 100 mg diklofenaknaatriumi).
Diklofenaknaatriumi süstelahust tuleb manustada intramuskulaarselt, süstides ravimit sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse neljandikku), et vähendada närvi- või koekahjustuse riski. Kui ööpäevas on vajalik kahe annuse manustamine, tuleb teine annus süstida teise tuharasse. Täiskasvanutele on ravi alustamiseks soovitatav ühekordne süste (vastavalt 75 mg diklofenaknaatriumi). Kui ravi on vaja jätkata, tuleks seda teha tablettide või rektaalsuposiitidega, seejuures ei tohiks süstepäeval manustatava toimeaine hulk ületada 150 mg diklofenaknaatriumi.
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades väikseimat efektiivset annust kõige lühema aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).
4.3 Vastunäidustused
Neid diklofenaki ravimvorme ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
-ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes,
-ebaselged verepildi muutused ja verehüübimishäired,
-anamneesis varasema
-äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu),
-raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6),
-kui pärast atsetüülsalitsüülhappe või teiste prostaglandiini süntetaasi pärssivate ravimite manustamist on esinenud astmahood, urtikaaria või äge riniit,
-raske südamepuudulikkus;
-raske neeru- või maksahaigus;
-väljakujunenud südame paispuudulikkus (NYHA
Vastunäidustused laste ja noorukite puhul:
Lastel tohib diklofenakki kasutada ainult juveniilse artriidi raviks. Toimeaine suure sisalduse tõttu on 100 mg rektaalsuposiidid vastunäidustatud alla 18aastastel noorukitel ja lastel; 50 mg tabletid ja rektaalsuposiidid on vastunäidustatud alla 15aastastel lastel; 25 mg diklofenakki sisaldavad tabletid on vastunäidustatud alla 6aastastel lastel.
Süstitava diklofenaki vastunäidustusteks on lisaks:
•anamneesis hemorraagiline diatees,
•samaaegne antikoagulantide (nt hepariin) kasutamine,
•anamneesis kindel või kahtlustatav hemorraagiline ajuinsult,
•suure verejooksuohuga operatsioonid,
•anamneesis astma, mõõdukas ja raske neerupuudulikkus, hüpovoleemia, dehüdratsioon.
Diklofenakki tohib kasutada vaid äärmisel vajadusel ja ettevaatlikkusega järgmistel juhtudel:
Oraseduse 1. ja 2. trimester (vt lõik 4.6),
Orinnaga toitmise periood (vt lõik 4.6),
Oindutseeritav porfüüria,
Osüsteemne erütematoosne luupus ja teised segakollagenoosid.
4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Eriti hoolikas arstlik järelvalve on vajalik järgmistel juhtudel:
Oseedetrakti vaevused või varasemalt teadaolevad
Okõrgvererõhutõbi ja/või südamepuudulikkus,
Oeelnevalt alanenud neerufunktsioon,
Omaksa funktsioonihäired,
Ovahetult pärast mahukaid operatsioone,
Oeakate patsientide puhul.
Eakad: Eakatel on
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.2 ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid).
Astmaga patsiendid.
Patsiendid, kes põevad bronhiaalastmat, allergilist nohu (pollinoos), kellel on nina limaskesta hüpertroofia (ninapolüübid) või kroonilised obstruktiivsed hingamisteede haigused, tohivad diklofenakki tarvitada vaid arstliku kontrolli all ja kindlaid ettevaatusabinõusid jälgides, kuna on suurenenud oht allergiliste reaktsioonide tekkeks. Need võivad avalduda astmahoogudena (nn analgeetikumidest indutseeritud astma), Quincke ödeemi või urtikaariana.
Sama kehtib ka patsientide puhul, kellel on varem esinenud ülitundlikkus teiste ravimite osas, sest
Diklofenak võib pärssida ajutiselt trombotsüütide agregatsiooni. Hüübivushäiretega patsiente tuleb seetõttu hoolikalt jälgida.
•äge dekompenseerunud südamepuudulikkus,
•II ja III astme
•bradükardia,
•ülitundlikkus
Ettevaatus on vajalik:
-kõrgenenud krambivalmiduse korral,
-intraventrikulaarsete ülejuhtehäirete ja I astme
Hüübimishäiretega patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt lõik 4.3).
Pikaajalise diklofenakravi korral tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid ning verepilti (vt lõik 4.8).
Toimed maksale.
Diklofenakravi tuleks lõpetada, kui ilmnevad maksahaiguse (nt hepatiidi) kliinilised sümptomid või muud ilmingud (eosinofiilia, nahalööve jne). Lisaks maksaensüümide aktiivsuse tõusule on harva tekkinud tõsised maksareaktsioonid, kaasa arvatud üksikutel juhtudel surmaga lõppenud fulminantne hepatiit. Hepatiit võib esineda ilma eelsümptomiteta. Hepaatilise porfüüriaga patsientide puhul tuleb diklofenakki kasutada ettevaatlikult, kuna see ravim võib vallandada podagrahoo.
Kuna prostaglandiinid etendavad tähtsat osa neerude vereringe alalhoidmisel, tuleb ettevaatlik olla südame või neeruhaigustega patsientide, vanurite ja diureetikumravil patsientide puhul ning dehüdratsiooniga patsientide puhul, samuti enne ja pärast suuremaid kirurgilisi operatsioone.
Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid.
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg ööpäevas) ja pikaajaliselt võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga.
Kardiovaskulaarsete haiguste märkimisväärsete riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) patsiente tuleb ravida diklofenakiga üksnes pärast hoolikalt kaalumist. Kuna diklofenakist põhjustatud kardiovaskulaarne risk võib suureneda koos annuse ja toime kestusega, tuleb diklofenakki kasutada võimalikult lühikest aega ja väikseimat efektiivset päevaannust. Perioodiliselt tuleb uuesti hinnata patsientide valu sümptomaatilise leevendamise vajadust ja ravivastust.
Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib diklofenakki kasutada ainult pärast põhjalikku kaalutlust.
Seedetrakti riskid.
Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon: Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide
Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eelkõige seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).
Kui diklofenakravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi koheselt katkestada.
Nahareaktsioonid.
enamasti tekib reaktsioon ravi esimesel kuul.
Valuvaigistavate ravimite harjumusliku kasutamise korral (eriti kui kasutatakse kombineeritult erinevaid valuvaigistavaid ravimeid) esineb oht neerukahjustuse tekkeks
Diklofenak võib ajutiselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni. Koagulatsioonihäirega patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida.
Valuvaigistite pikaajalisel suurtes annustes kasutamisel võivad tekkida peavalud, mis suurendatud ravimi annusega ei leevendu.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Diklofenaki ja digoksiini, fenütoiini, liitiumi preparaatide samaaegsel kasutamisel võib tõusta nende ravimite plasmakontsentratsioon.
Diklofenak võib vähendada antihüpertensiivsete ja diureetiliste ravimite toimet. Diklofenak võib vähendada
Diklofenaki ja kaaliumit säästvate diureetikumide samaaegne kasutamine tõstab vereplasma kaaliumisisaldust (hüperkaleemia), mistõttu on vajalik vereplasma kaaliumisisalduse kontroll. Diklofenaki ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite või glükokortikosteroidide samaaegsel kasutamisel on suurenenud oht seedetrakti kõrvaltoimete (verejooksu või haavandi) tekkeks. Diklofenaki tarvitamine 24 tundi enne või pärast metotreksaadi manustamist võib suurendada metotreksaadi kogust vereplasmas ja põhjustada metotreksaadi kõrvaltoimete ilmnemist. Probenetsiid ja sulfiinpürasoon pärsivad diklofenaki eritumist organismist.
Antikoagulandid ja antiagregandid: soovitatav on ettevaatlik kasutamine, sest samaaegne manustamine võib suurendada veritsusriski. Kuigi kliinilised uuringud ei näi osutavat diklofenaki mõjule antikoagulantide toimele, on samaaegselt diklofenakki ja antikoagulante saavatel patsientidel teatatud verejooksuriski suurenemist. Seega on neid patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.
Süsteemsete
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Raseduse viimasel trimestril on diklofenak vastunäidustatud. Kuna mõju prostaglandiinide sünteesi pärssimisele raseduse ajal on ebaselge, ei tohiks diklofenakki raseduse esimese 6 kuu jooksul kasutada. Seni puuduvad piisavad kogemused ravimi kasutamisest inimestel raseduse ajal. Diklofenak võib põhjustada sünnitegevuse nõrkust, enneaegset arterioosjuha sulgumist, suurenenud verekaotust emal ja lapsel ning tursete teket emal.
Diklofenak ning tema metaboliidid erituvad mõningal määral rinnapiima.
Kuna kindlaid kõrvaltoimeid seni imikutel täheldatud ei ole, siis ei ole vajalik rinnaga toitmist lühiajalise ravi korral katkestada. Pikaajalise või suurtes annustes ravimi kasutamise korral tuleb rinnaga toitmine katkestada.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Diklofenakravi ajal võivad ilmneda kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed nagu uimasus ja pearinglus, mis võivad üksikjuhtudel vähendada autojuhtimis- ja liikuvvahenditega töötamise võimet või tekitada tasakaaluhäireid. Sama kehtib ka ravimi kasutamise kohta koos alkoholiga.
4.8 Kõrvaltoimed
Diklofenaki kõrvaltoimete korral tuleb arvestada seda, et kõrvaltoimete ilmnemine on väga individuaalne ja sõltub ravimi annusest. Seedetrakti verejooksude (haavand, mao limaskesta põletik, erosioon) tekkimine sõltub ravimi annusest ja ravimi kasutamise kestusest. Patsiente peab informeerima, et veriroe, veriokse ja verise kõhulahtisuse sümptomite esinemisel tuleb ravi kohe katkestada ja sellest raviarsti informeerida.
Kõrvaltoimed on jaotatud järgmiste esinemissageduste järgi:
Väga sage (esineb rohkem kui ühel patsiendil
Sage (esineb 1 kuni 10 patsiendil
Harv (esineb 1 kuni 10 patsiendil 10
Väga harv (esineb vähem kui 1 patsiendil 10
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)
Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus. düspepsia, kõhuvalu, kõhupuhitus, söögiisu vähenemine. Harv: gastriit, seedetrakti verejooks, veriokse, veriroe, hemorraagiline diarröa, seedetrakti haavand (verejooksu ja/või perforatsiooniga või ilma).
Väga harv: koliit (sh hemorraagiline koliit ja haavandilise koliidi või Crohni tõve ägenemine), kõhukinnisus, stomatiit (sh haavandiline stomatiit), glossiit, söögitoru kahjustused, soolestriktuurid, pankreatiit.
Teadmata: isheemiline koliit.
Närvisüsteemi häired.
Sage: peavalu, pearinglus. Harv: uimasus.
Väga harv: paresteesia, mäluhäired, krambid, treemor, aseptiline meningiit, maitsetundlikkuse häired, insult.
Silma kahjustused
Väga harv: nägemishäired (ähmane nägemine või topeltnägemine).
Psühhiaatrilised häired.
Väga harv: desorientatsioon, depressioon, unetus, hirmuunenäod ärrituvus, psühhootilised reaktsioonid.
Kõrva ja labürindi kahjustused.
Sage: vertiigo.
Väga harv: tinnitus, kuulmishäired.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused.
Sage: nahalööve. Harv: urtikaaria.
Väga harv: bulloosne reaktsioon, ekseem, erüteem, multiformne erüteem,
Neerude ja kuseteede häired.
Väga harv: äge neerupuudulikkus, hematuuria, proteinuuria, nefrootiline sündroom, interstitsiaalne nefriit, renaalne papillaarnekroos.
Maksa ja sapiteede häired.
Sage: transaminaaside aktiivsuse suurenemine.
Harv: hepatiit, ikterus, maksakahjustus.
Väga harv: fulminantne hepatiit, maksanekroos, maksapuudulikkus.
Vere ja lümfisüsteemi häired.
Väga harv: aneemia (sh hemolüütiline ja aplastiline aneemia), leukopeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos.
Vaskulaarsed häired
Väga harv: hüpertensioon, vaskuliit.
Südame häired.
Väga harv: südamepekslemine, valu rinnus, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv: astma (sh düspnoe).
Väga harv: pneumoniit.
Immuunsüsteemi häired.
Harv: ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaktiline ja anafülaktoidne reaktsioon (sh hüpotensioon ja šokk). Väga harv: angioneurootiline ödeem (sh näoturse).
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid.
Harv: tursed.
Sage: manustamiskoha ärritus.
Sage: süstekoha reaktsioonid, süstekoha valu, süstekoha induratsioon.
Harv: süstekoha nekroos.
Infektsioonid ja infestatsioonid.
Väga harv: süstekoha abstsess.
Üksikutel juhtudel võib
Kui diklofenakravi ajal tekivad põletiku tunnused (punetus, turse, valu, temperatuuri tõus) või olemasolevad haigustunnused süvenevad, peaks patsient kohe konsulteerima raviarstiga; vajalikuks võib osutuda infektsioonivastane või antibakteriaalne ravi.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg päevas), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9 Üleannustamine
Sümptomid.
Üleannustamise sümptomitena võivad ilmneda kesknärvisüsteemi häired (peavalu, pearinglus, uimasus, teadvuskadu), lastel lihastõmblused (müokloonilised krambid), järgnevalt seedetrakti häired (kõhuvalu, iiveldus, oksendamine). Hiljem võib esineda
üleannustamisel esineda süsteemseid kõrvaltoimeid: pearinglust, uimasust, somnolentsust, krampe, segasusseisundit, iiveldust, oksendamist, bradükardiat, rütmihäireid, vererõhu langust, šokki.
Ravi.
Spetsiifiline diklofenaki antidoot puudub. Ägeda mürgistuse ravi on toetav ja sümptomaatiline. Eesmärgiks on eemaldada või inaktiveerida ravim, kas oksendamise esilekutsumise või maoloputuse abil, patsiendile tuleb manustada aktiivsütt. Forsseeritud diureesist, dialüüsist või hemoperfusioonist on eeldatavasti vähe abi.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained;
Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane ravim, mis prostaglandiinide sünteesi pärssides on toimiv loomkatsete põletikumudelites.
Inimestel vähendab diklofenak põletikust tingitud valu, turset, palavikku, pärsib ADP- ja kollageenindutseeritud trombotsüütide agregatsiooni.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Enterotablettide (gastroresistentsete diklofenaki ravimvormide) suukaudsel manustamisel toimub ravimi täielik imendumine maost distaalsemal. Sõltuvalt maopassaažist saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon 1...16 tunni, keskmiselt 2...3 tunni pärast. Intramuskulaarse manustamise korral saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon 10...20 minuti, rektaalsel manustamisel ligikaudu 30 minuti pärast.
Suukaudsel ravimi manustamisel metaboliseerub 35...70% imendunud toimeainest esmasel maksapassaažil. Ligikaudu 30% toimeainest eritub metaboliitidena väljaheitega. Ligikaudu 70% eritub pärast esmast metabolismi maksas (hüdroksüleerumine ja konjugatsioon) renaalselt, inaktiivsete metaboliitidena. Sõltuvalt maksa- ja neerufunktsioonist on eliminatsiooni poolestusaeg u 2 tundi. Seonduvus plasmavalkudega on u 99%.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Äge toksilisus.
Loomkatsed ei ole ägeda mürgistuse nähtude osas lisainformatsiooni andnud.
Krooniline toksilisus.
Kroonilist toksilisust on uuritud rottidel, koertel, ahvidel. Sõltuvalt loomaliigist on toksilised annused 0,5...2,0 mg/kg kehakaalu kohta. Need põhjustavad seedetrakti haavandeid ja muutusi verepildis.
Mutageenne ja kartsinogeenne toime.
In vitro ja in vivo katsetes ei ole diklofenakil mutageenset toimet ilmnenud.
Lidokaiin. On viiteid, et rottidel, seetõttu võimalik, et ka inimestel, võib olla mutageense toimega ainevahetusprodukt
Reproduktsioonitoksilisus. Diklofenaki embrüotoksilisust on uuritud kolmel loomaliigil (rottidel, hiirtel, küülikutel). Ravimi toksiliste annuste juures ilmnes loote surma ja kasvupeetust. Väärarenguid ei esinenud. Tiinuse kestus ja sünnitegevuse aeg pikenesid diklofenaki manustamisel. Ravimi toimet
viljakusele ei ole täheldatud. Ravimi annused, mis on toksilistest annustest väiksemad, ei põhjustanud järglastel postnataalses perioodis mingeid arenguhäireid.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
6.2 Sobimatus
6.3 Kõlblikkusaeg
Kõlblikkusaeg 5 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25 ⁰C
Hoida originaalpakendis valguse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Polüetüleeniga kaetud alumiiniumblister, mis sisaldab 10 rektaalsuposiiti.
3, 5 või 10 pruuni
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Suukaudsed ravimvormid. Tablett tuleb sisse võtta tervelt, koos piisava koguse vedelikuga, mitte tühja kõhuga. Kergelt tekkiva maoärrituse korral tuleks ravim sisse võtta toidukorra ajal. Tabletid ei ole poolitatavad.
Rektaalsuposiidid. Rektaalsuposiidid tuleks võimaluse korral pärast defekatsiooni paigaldada sügavale pärasoolde.
Süstelahus süstitakse sügavale tuharalihasesse.
Anafülaktilise reaktsiooni ja šoki tekkeohu tõttu tuleks süstelahuse manustamise järgselt patsienti jälgida vähemalt tunni aja jooksul ning olla vajadusel valmis kiireks esmaabiks. Patsienti tuleb eelnevalt informeerida ravimi süstimisel kaasnevast kõrvaltoimete ohust.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
ratiopharm GmbH,
8. MÜÜGILOA NUMBRID
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Jaanuar 2017