Copegus - õhukese polümeerikattega tablett (200mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Copegus, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Ribaviriin

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

-Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

-Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1.Mis ravim on Copegus ja milleks seda kasutatakse

2.Mida on vaja teada enne Copegus’e kasutamist

3.Kuidas Copegus’t kasutada

4.Võimalikud kõrvaltoimed

5.Kuidas Copegus’t säilitada

6.Pakendi sisu ja muu teave

1.Mis ravim on Copegus ja milleks seda kasutatakse

Copegus’es sisalduv viirusevastane toimeaine ribaviriin pärsib paljude erinevate viiruste, sealhulgas C-hepatiidi viiruste (mis võivad põhjustada C-hepatiidiks nimetatud maksapõletikku) paljunemist.

Copegus’t kasutatakse kroonilise C-hepatiidi teatud vormide raviks kombinatsioonis teiste ravimitega.

Copegus’t tohib kasutada ainult kombinatsioonis teiste C-hepatiidi ravimitega. Copegus’t ei tohi eraldi manustada.

Lugege ka Copegus’ega kooskasutatavate ravimite pakendi infolehti.

2. Mida on vaja teada enne Copegus’e kasutamist

Ärge kasutage Copegus’t:

-kui olete ribaviriini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.

-kui te olete rase või toidate last rinnaga (vt lõik „Rasedus ja imetamine”).

-kui teil on olnud südameinfarkt või teil on viimase kuue kuu jooksul esinenud mõni muu raske südamehaigus.

-kui teil on mõni verehaigus, näiteks sirprakuline aneemia või talasseemia (punaste vereliblede nõrgenemine ja lagunemine).

Tutvuge ka Copegus’ega kooskasutatavate ravimite pakendi infolehtedega.

Ärge võtke Copegus’t kombinatsioonis interferoonideks või pegüleeritud interferoonideks nimetatud ravimitega, kui teil on kaugelearenenud maksahaigus (näiteks teie nahk on muutunud kollaseks ning teie kõhuõõnde on kogunenud üleliigset vedelikku).

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Copegus’e võtmist pidage nõu oma arstiga

-kui te olete sünnitamisealine naine (vt lõik „Rasedus ja imetamine”).

-kui te olete mees ja teie naispartner on sünnitamisealine (vt lõik “Rasedus ja imetamine”).

-kui teil on südamehaigus. Sellisel juhul tuleb teid hoolikalt jälgida. Enne ravi alustamist ja ravi ajal on soovitatav südametööd kontrollida EKG-uuringuga (elektrokardiogramm).

-kui teil tekib mingeid südameprobleeme, millega kaasneb tugev väsimus. See võib olla tingitud Copegus’e raviga kaasnenud aneemiast.

-kui teil on kunagi esinenud aneemiat (reeglina on aneemia tekkimise risk naistel suurem kui meestel).

-kui teil on mingi neeruhaigus. Vajalik võib olla Copegus’e annuste vähendamine.

-kui teile on siirdanud mõni organ (näiteks maks või neer) või on siirdamine plaanis lähitulevikus.

-kui teil tekivad allergilise reaktsiooni nähud nagu näiteks hingamisraskus, vilistav hingamine, äkki tekkinud naha- ja limaskestade turse, nahasügelus või -lööve. Sellistel juhtudel tuleb Copegus-ravi katkestada ja pöörduda koheselt arsti poole.

-kui teil on kunagi esinenud depressiooni või teil tekivad Copegus-ravi ajal depressioonile iseloomulikud sümptomid (nt kurvameelsus, masendustunne vms) (vt lõik 4).

-kui te olete täiskasvanu, kellel esineb või on esinenud ainete (nt alkohol või uimastid) kuritarvitamist.

-kui te olete alla 18-aastane. Copegus’e ja alfa-2a-peginterferooni või alfa-2a-interferooni kombinatsioonravi ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel patsientidel pole piisavalt uuritud.

-kui te olete samaaegselt nakatunud HIV-ga ning teid ravitakse mõne HIV-vastase ravimiga.

-kui teil on eelnev C-hepatiidi ravi katkestatud aneemia või vererakkude väikese arvu tõttu.

Enne Copegus-ravi alustamist tuleb kõigil patsientidel kontrollida neerude tööd. Teie arst peab teilt võtma ka vereanalüüsid enne ravi alustamist Copegus’ega. Vereanalüüse korratakse peale 2. ja 4. ravinädalat ja edaspidi nii tihti, kui arst peab vajalikuks.

Kui te olete sünnitamisealine naine, tuleb teil teha rasedustest enne Copegus-ravi alustamist, igal kuul ravi ajal ja 4 kuud pärast ravi lõppu (vt lõik „Rasedus ja imetamine”).

Järgmisi raskeid kõrvaltoimeid on seostatud eelkõige Copegus’e kasutamisega kombinatsioonis alfa-2a-interferooni või alfa-2a-peginterferooniga, üksikasjalikuma ohutusalase teabe saamiseks tutvuge palun nende ravimite pakendi infolehtedega:

-Psühhiaatrilised ja kesknärvisüsteemi häired (näiteks depressioon, enesetapumõtted, enesetapukatse ja agressiivne käitumine jms). Kui teil tekivad depressiooni ilmingud, enesetapumõtted või käitumise muutused, pöörduge kindlasti arsti poole. Võite paluda mõnelt pereliikmelt või lähedaselt sõbralt abi, et ta jälgiks teid depressiooni ilmingute või käitumise muutuste suhtes.

-Rasked silma kahjustused.

-Hammaste ja parodondi kahjustused: Copegus’e ja alfa-2a-peginterferooni kombinatsioonravi saavatel patsientidel on kirjeldatud hamba- ja igemekahjustusi. Hambaid tuleb korralikult puhastada kaks korda päevas, samuti tuleb regulaarselt käia hambaarsti vastuvõtul. Lisaks võib mõnedel patsientidel tekkida oksendamine. Kui te peaksite oksendama, tuleb pärast seda korralikult suud loputada.

-Kasvupeetus lastel ja noorukitel, mis mõnedel patsientidel võib olla pöördumatu.

Muud ravimid ja Copegus

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Samaaegse HIV nakkusega patsiendid: teavitage oma arsti sellest, et te saate HIV nakkuse vastast ravi.

HIV-vastase HAART (Highly Active Anti-Retroviral Therapy, aktiivne retroviirusevastane ravi) raviga seotud kõrvaltoimed on laktatsidoos (piimhappe kuhjumine organismis, mille tulemusena muutub veri happeliseks) ja maksafunktsiooni halvenemine. Kui te saate HAART-ravi, võib Copegus’e ja alfa-2a- peginterferooni või alfa-2a-interferooni lisamisel suureneda risk laktatsidoosi või maksapuudulikkuse tekkeks. Teie arst jälgib teid nende haiguste sümptomite suhtes.

Kui te manustate HIV nakkuse või AIDSi raviks zidovudiini või stavudiini, siis võib Copegus vähendada nende ravimite toimet. Seetõttu tuleb teil anda regulaarselt vereanalüüse veendumaks, et

HIV infektsioon ei ole süvenenud. Kui HIV infektsioon on halvenenud, võib teie arst otsustada Copegus’e ravi lõpetada. Lisaks on patsientidel, kes saavad zidovudiini kombinatsioonis Copegus’e ja alfainterferoonidega, suurem risk aneemia tekkeks.

Copegus’e ja didanosiini (HIV ravim) samaaegne manustamine ei ole soovitatav. Sagedamini võib esineda didanosiini teatud kõrvaltoimeid (nt maksaprobleemid, surisevad ning valulikud käed ja/või jalad, pankreatiit).

Patsientidel, kes saavad asatiopriini kombinatsioonis Copegus’e ja peginterferooniga, on suurem risk raskete veremuutuste tekkeks.

Tutvuge ka Copegus’ega kooskasutatavate ravimite pakendi infolehtedega.

Ribaviriin võib jääda teie organismi kuni 2 kuuks pärast ravi lõppu, seetõttu pidage nõu oma arsti või apteekriga enne, kui alustate ravi mõne muu ravimiga, mida on nimetatud käesolevas infolehes.

Copegus koos toidu ja joogiga

Copegus’e õhukese polümeerikattega tablette võetakse tavaliselt kaks korda päevas (hommikul ja õhtul) söögi ajal, tabletid tuleb neelata tervelt.

Rasedus ja imetamine

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Copegus võib veel sündimata lapsele olla väga kahjulik, sest võib põhjustada sünnidefekte. Seetõttu, kui te olete naispatsient, on väga oluline hoiduda rasestumisest kogu ravi ajal ja 4 kuu jooksul pärast ravi lõppu. Copegus võib kahjustada spermat ja seega ka loodet (veel sündimata last). Seetõttu, kui te olete meespatsient, on väga oluline, et teie naispartner hoiduks rasestumisest kogu teie ravi ajal ja 7 kuu jooksul pärast ravi lõppu.

Kui te olete sünnitamisealine naine, kes tarvitab Copegus’t, tuleb teil enne ravi alustamist, igal kuul ravi ajal ja 4 kuu jooksul pärast ravi lõppu teha rasedustest, mille tulemus peab olema negatiivne. Te peate kasutama efektiivset rasestumisvastast vahendit ravi ajal ja 4 kuu jooksul pärast ravi lõppu.

Konsulteerige selles osas oma arstiga. Kui teie meespartner saab ravi Copegus’ega, siis palun vaadake lõiku „Kui te olete mees“.

Kui te olete mees, kes tarvitab Copegus’t, siis olles seksuaalvahekorras raseda naisega peate te kasutama kondoomi. See vähendab riski, et ribaviriin satub naise organismi. Kui teie naispartner ei ole rase, kuid on sünnitamisealine, siis tuleb tal igal kuul teie ravi ajal ning 7 kuu jooksul peale ravi lõppu teha rasedustest, mille tulemus peab olema negatiivne. Teie või teie naispartner peab kasutama efektiivset rasestumisvastast vahendit ravi ajal ja 7 kuu jooksul pärast ravi lõppu. Konsulteerige selles osas oma arstiga. Kui teie naispartner saab ravi Copegus’ega, siis palun vaadake lõiku „Kui te olete naine“.

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Pole teada, kas Copegus imendub rinnapiima. Seoses võimaliku kahjustava toimega imikule peaksid naised Copegus’e manustamise ajal rinnaga toitmise katkestama. Kui ravi Copegus’ega on vajalik, tuleb rinnaga toitmine katkestada.

Tutvuge ka teiste ravimite pakendi infolehtedega, mida kasutatakse C-hepatiidi raviks kombinatsioonis Copegus’ega.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Copegus’el on väga väike toime autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.

Kuid mõju võivad avaldada teised ravimid, mida võtate koos Copegus’ega. Tutvuge ka Copegus’ega kooskasutatavate ravimite pakendi infolehtedega.

4.Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Ravi ajal teeb arst teile regulaarselt vereanalüüse, et avastada võimalikud vere valgeliblede (infektsiooni vastu võitlevad rakud), vere punaliblede (hapnikku transportivad rakud), vereliistakute (verehüübimises osalevad rakud), maksafunktsiooni või muude laboratoorsete väärtuste muutused.

Tutvuge ka teiste ravimite pakendi infolehtedega, mida kasutatakse kombinatsioonis Copegus’ega, et saada teavet nende ravimite kõrvaltoimete kohta.

Selles lõigus loetletud kõrvaltoimeid on täheldatud peamiselt Copegus’e kasutamisel kombinatsioonis alfa-2a-interferooni või alfa-2a-peginterferooniga.

Pöörduge otsekohe oma arsti poole, kui teil tekib ükskõik milline järgmistest sümptomitest: tugev valu rinnus, püsiv köha, ebaregulaarne südametöö, hingamisraskused, segasus, depressioon, tugev kõhuvalu, vere ilmumine väljaheitesse (või mustjas, tõrvataoline väljaheide), tugev ninaverejooks, palavik või külmavärinad, probleemid nägemisega. Need kõrvaltoimed võival olla tõsised ning võivad vajada kiiret arstlikku sekkumist.

Pegüleeritud alfainterferooni ja ribaviriini koosmanustamise väga sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida rohkem kui ühel inimesel kümnest):

Vere häired: aneemia ehk kehvveresus (madal vere punaliblede arv), neutropeenia (madal vere valgeliblede arv).

Ainevahetushäired: isutus.

Psühhiaatrilised häired: depressioon (masendustunne, madal enesehinnang või lootusetuse tunne), unetus.

Närvisüsteemi häired: peavalu, keskendumisraskused ja pearinglus. Respiratoorsed (hingamisteede) häired: köha, õhupuudus. Seedetrakti häired: kõhulahtisus, iiveldus, kõhuvalu.

Naha kahjustused: juuste väljalangemine ja nahareaktsioonid (sealhulgas sügelus, nahapõletik ja naha kuivus).

Lihas-skeleti kahjustused: liiges- ja lihasvalu.

Üldised häired: palavik, nõrkus, väsimus, värisemine, külmavärinad, valu ja kergesti ärritatavus.

Pegüleeritud alfainterferooni ja ribaviriini kombineeritud ravi sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel kümnest):

Infektsioonid: ülemiste hingamisteede infektsioon, bronhiit, suuõõne seennakkus ja herpes (huulte ja suuõõne sageli korduv viirusnakkus).

Vere häired: madal vereliistakute arv (mõjutab verehüübivust) ja lümfisõlmede suurenemine. Endokriinsüsteemi häired: kilpnäärme üle- või alatalitlus.

Psühhiaatrilised häired: meeleolu muutused/emotsionaalsed häired, ärevus, agressiivsus, närvilisus, sugutungi vähenemine.

Närvisüsteemi häired: mäluhäired, minestus, lihasjõu vähenemine, migreen, tuimus, surisemistunne, põletustunne, värinad, maitsetundlikkuse muutused, hirmuunenäod, unisus.

Silma kahjustused: ähmane nägemine, silmavalu, silmapõletik ja silmade kuivus. Kõrva kahjustused: pöörlemistunne, kõrvavalu, kohin kõrvus.

Südame häired: kiire südametegevus, südamekloppimine, jäsemete turse. Vaskulaarsed (veresoonte) häired: õhetus, madal vererõhk.

Respiratoorsed häired: koormusel tekkiv õhupuudus, ninaverejooksud, nina- ja neelupõletik, nina- ja ninakõrvalkoobaste (õhuga täidetud ruumid aju- ja näokolju luudes) nakkused, nohu, kurguvalu.

Seedetrakti häired: oksendamine, seedehäire, neelamisraskus, suuhaavandid, igemete veritsemine, keele- ja suupõletik, kõhupuhitus (kõhugaasid), kõhukinnisus, suukuivus.

Naha kahjustused: lööve, suurenenud higistamine, psoriaas, nõgestõbi, ekseem, suurenenud valgustundlikkus, öine higistamine.

Lihas-skeleti kahjustused: seljavalu, liigesepõletik, lihasnõrkus, luuvalu, kaelavalu, lihasvalu, lihaskrambid.

Reproduktiivse süsteemi häired: impotentsus (võimetus säilitada erektsiooni).

Üldised häired: valu rinnus, gripitaoline haigus, halb enesetunne, letargia, kuumahood, janu, kaalulangus.

Pegüleeritud alfainterferooni ja ribaviriini kombineeritud ravi aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel sajast):

Infektsioonid: alumiste hingamisteede infektsioonid, kuseteede infektsioon, nahainfektsioonid. Immuunsüsteemi häired: sarkoidoos (põletikulise koe kolded üle kogu organismi), kilpnäärmepõletik. Endokriinsüsteemi häired: suhkurtõbi (kõrge veresuhkrutase).

Ainevahetushäired: dehüdratsioon.

Psühhiaatrilised häired: enesetapumõtted, hallutsinatsioonid (tajuhäired), viha.

Närvisüsteemi häired: perifeerne neuropaatia (jäsemeid mõjutavate närvide häirunud funktsioon). Silma kahjustused: võrkkesta verejooks.

Kõrva ja labürindi kahjustused: kuulmise kaotus. Vaskulaarsed häired: kõrge vererõhk. Respiratoorsed häired: vilisev hingamine.

Seedetrakti häired: seedetrakti verejooks, huulepõletik, igemepõletik. Maksa häired: maksafunktsiooni häired.

Pegüleeritud alfainterferooni ja ribaviriini kombineeritud ravi harva esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel tuhandest):

Infektsioonid: südamelihase põletik, väliskõrvapõletik.

Vere häired: vere punaliblede, vere valgeliblede ja vereliistakute arvu tõsine vähenemine. Immuunsüsteemi häired: tõsine allergiline reaktsioon, süsteemne erütematoosne luupus (haigus, mille puhul organism ründab oma enda rakke), reumatoidartriit (autoimmuunhaigus).

Psühhiaatrilised häired: suitsiid (enesetapp), psühhootilised häired (tõsised isiksusehäired ja normaalse sotsiaalse toimetuleku häirumine).

Närvisüsteemi häired: kooma (pikaajaline sügav teadvusetus), krambid, näonärvi halvatus. Silma kahjustused: nägemisnärvi põletik ja turse, võrkkestapõletik, sarvkesta haavand.

Südame häired: südamelihaseinfarkt, südamepuudulikkus, valu südames, kiire südamerütm, südame rütmihäired või südame sisekesta põletik.

Vaskulaarsed häired: ajuverejooks, vaskuliit (veresoonte põletik).

Respiratoorsed häired: interstitsiaalne pneumoonia (surmaga lõppev kopsupõletik), verehüübed kopsus Seedetrakti häired: maohaavand, kõhunäärmepõletik.

Maksa häired: maksapuudulikkus, sapijuhapõletik, rasvmaks. Lihas-skeleti häired: lihasepõletik.

Vigastus või mürgistus: ravimi üleannustamine.

Pegüleeritud alfainterferooni ja ribaviriini kombineeritud ravi väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel kümnest tuhandest):

Vere häired: aplastiline aneemia (luuüdis ei toodeta vere punaliblesid, vere valgeliblesid ja vereliistakuid).

Immuunsüsteemi häired: idiopaatiline (või trombootiline) trombotsütopeeniline purpur (suurenenud verevalumite, verejooksude teke, vereliistakute arvu vähenemine, kehvveresus ja väga tugev nõrkus) Silma kahjustused: nägemise kaotus.

Närvisüsteemi häired: insult.

Naha kahjustused: toksiline epidermise nekrolüüs/Stevensi-Johnsoni sündroom/multiformne erüteem (mitmesugused erineva raskusega lööbed, millega võib kaasneda villide teke suus, ninas, silmades ja muudel limaskestadel), angioödeem (naha ja limaskestade turse).

Teadmata esinemissagedusega kõrvaltoimed:

Vere häired: isoleeritud erütrotsütaarne aplaasia (raskekujuline aneemia vorm, mille puhul punaste vereliblede tootmine väheneb või lakkab); selle tagajärjel võivad sümptomitena tekkida väga tugev väsimus koos energiapuudusega.

Immuunsüsteemi häired: maksa- ja neerutransplantaadi äratõukereaktsioon ,Vogt Koyanagi Harada sündroom – harvaesinev haigus, mida iseloomustab nägemise ja kuulmise kaotus ning naha pigmentatsioon.

Psühhiaatrilised häired: mania (ülemääraselt kõrgenenud meeleolu episoodid) ja bipolaarsed häired (ülemääraselt kõrgenenud meeleolu episoodide vaheldumine kurbuse või lootusetuse tundega). Silma kahjustused: harv võrkkesta irdumise vorm vedelikuga võrkkestas.

Seedetrakti häired: isheemiline koliit (soolte ebapiisav verevarustus), haavandiline koliit (haavandite tekkega jämesoolepõletik, mis põhjustab kõhulahtisust), keele värvuse muutus.

Lihas-skeleti kahjustused: tõsine lihaskahjustus ja –valu.

Neerude häired: piisava neerutalitluse lakkamine, muud neeruprobleemidele viitavad vaevused.

Kui te olete samaaegselt nakatunud HCV ja HIV viirusega ja saate HAART (Highly Active Anti- Retroviral Therapy, aktiivne retroviirusevastane ravi) ravi lisaks Copegus’e ja alfa-2a-peginterferooni või alfa-2a-interferooni ravile, võivad kõrvaltoimetena tekkida surmaga lõppev maksapuudulikkus, perifeerne neuropaatia (tuimus, surisemistunne või valu kätes või jalgades), kõhunäärmepõletik (sümptomiteks võivad olla kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine), laktatsioos (piimhappe kogunemine organismis, mis viib vere happesuse tõusuni), gripp, kopsupõletik, emotsionaalne kõikumine (meeleolumuutused), apaatia (tuimus), neelu-kõri valu (valu suu tagaosas ning kurgus), huulepõletik (kuivad ja lõhenenud huuled), omandatud lipodüstroofia (suurenenud rasvkude selja ülaosas ja kaelal) ning kromatuuria (uriini värvuse muutumine).

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

5.Kuidas Copegus’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud sildil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge kasutage seda ravimit, kui täheldate, et selle pakend on rikutud.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Copegus sisaldab

-Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 200 mg ribaviriini.

-Teised koostisosad on:

Tableti sisu: preželatiniseeritud maisitärklis, naatriumtärklisglükolaat (tüüp A), mikrokristalliline tselluloos, maisitärklis, magneesiumstearaat.

Tableti kate: hüpromelloos, talk, titaandioksiid (E171), kollane raudoksiid (E172), punane raudoksiid (E172), etüültselluloosi vesidispersioon, triatsetiin.

Kuidas Copegus välja näeb ja pakendi sisu

Heleroosad lamedad ovaalse kujuga õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus „RIB 200” ja teisel küljel „ROCHE”.

Copegus 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid on saadaval purkides. Pakendid sisaldavad 28, 42, 112 ja 168 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Müügiloa hoidja: Roche Eesti OÜ Lõõtsa 2

11415 Tallinn

Tootja:

Roche Pharma AG

Emil-Barell-Strasse 1

D-79639 Grenzach-Wyhlen

Saksamaa

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2015

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Copegus, 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 200 mg ribaviriini. INN. Ribavirinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Heleroosa, lame ovaalse kujuga õhukese polümeerikattega tablett (märgistusegaga “RIB 200” ühel küljel ja “ROCHE” teisel küljel).

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Kroonilise C-hepatiidi ravi kombinatsioonis teiste ravimitega.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Ravi peaks alustama ja patsienti jälgima kroonilise C-hepatiidi ravi kogemusega arst.

Vt ka C-hepatiidi raviks kombinatsioonis Copegus’ega kasutatavate ravimpreparaatide ravimi omaduste kokkuvõtteid.

Manustamisviis

Copegus õhukese polümeerikattega tablette manustatakse suukaudselt söögi ajal kaheks annuseks jaotatuna (hommikul ja õhtul). Ribaviriini teratogeense toime tõttu ei tohi tablette poolitada ega purustada.

Annustamine

MANUSTATAV ANNUS

Copegus’e annus põhineb patsiendi kehakaalul, viiruse genotüübil ja Copegus’ega kombinatsioonis kasutataval ravimil (vt tabel 1). Copegus’e tablette manustatakse suu kaudu koos toiduga iga päev kaheks annuseks jaotatuna (hommikul ja õhtul).

Tabel 1. Copegus’e annustamissoovitused vastavalt samaaegselt kasutatavale ravimile

RAVI KESTUS

Ravi kestus sõltub ravimitest, mida kasutatakse kombinatsioonis Copegus’ega ning võib sõltuda mitmetest patsiendi ja viiruse omadustest, sealhulgas genotüübist, koinfektsiooni esinemisest, eelnevalt kasutatud ravist, raviaegsest ravivastusest.

Vt Copegus’ega kombineeritult kasutatava ravimpreparaadi ravimi omaduste kokkuvõtet.

Annuse muutmine kõrvaltoimete tekkimisel

Copegus’e annuse muutmine sõltub sellega kombinatsioonis kasutatavatest ravimitest.

Kui patsiendil tekib raske kõrvaltoime, mis on potentsiaalselt seotud ribaviriiniga, tuleb vajadusel ribaviriini annust muuta või ravi katkestada, kuni kõrvaltoime taandumiseni või selle raskusastme vähenemiseni. Tabelis 2 on toodud annuse muutmise ja ravi katkestamise juhised patsiendi hemoglobiini kontsentratsiooni ja kardiaalse seisundi alusel.

Tabel 2. Annuste muutmise juhised ravi tõttu tekkinud aneemia puhul

[1]Patsientidel, kes saavad 1000 mg (< 75 kg) või 1200 mg (> 75 kg) annust, tuleb Copegus’e annust vähendada 600 mg-ni ööpäevas (manustatuna ühe 200 mg tabletina hommikul ja kahe 200 mg tabletina või ühe 400 mg tabletina õhtul). Kui kõrvaltoime on taandunud, võib raviarsti otsusel uuesti alustada Copegus’e manustamist annuses 600 mg ööpäevas ja suurendada annust 800 mg-ni ööpäevas. Suuremate annuste uuesti kasutuselevõtmine ei ole siiski soovitatav.

[2]Patsientidel, kes saavad 800 mg (< 65 kg)-1000 mg (65...80 kg)-1200 mg (81...105 kg) või 1400 mg

(> 105 kg) annust, on esimene Copegus’e annuse vähendamine 200 mg võrra ööpäevas (välja arvatud patsientidel, kes saavad 1400 mg, neil tuleb annust vähendada 400 mg võrra ööpäevas). Vajadusel leiab aset veel teine Copegus’e annuse vähendamine 200 mg võrra ööpäevas. Patsiendid, kellel vähendatakse Copegus’e annust 600 mg-ni ööpäevas, saavad ühe 200 mg tableti hommikul ja kaks 200 mg tabletti õhtul.

Annuse muutmise ja/või ravi katkestamise kohta vt alfapeginterferooni või alfainterferooni ravimi omaduste kokkuvõtteid juhul, kui tekib tõsine kõrvaltoime, mis võib olla seotud nende ravimitega.

Patsientide erirühmad

Kasutamine neerukahjustuse korral: neerukahjustusega patsientidel võib soovitatud annuste kasutamisel (kohandatud kehakaalule 75 kg) ribaviriini plasmakontsentratsioon oluliselt suureneda. Patsientidel kreatiniini kliirensiga ≤ 50 ml/min tuleb Copegus’e ööpäevast koguannust vähendada, nagu on toodud tabelis 3 (vt ka lõik 5.2).

Tabel 3. Annuse muutmine neerukahjustuse korral

Ravi tuleb alustada (või jätkata, kui neerukahjustus tekib ravi ajal) äärmise ettevaatusega, jälgides kogu raviperioodi vältel pidevalt hemoglobiini kontsentratsiooni ning vajadusel korrigeerida annuseid (vt lõik 4.4).

Raskete kõrvaltoimete või laboratoorsete kõrvalekallete tekkimisel tuleb ravi Copegus’ega vajadusel katkestada kuni kõrvaltoimete taandumiseni või nende raskusastme vähenemiseni. Kui talumatus püsib pärast Copegus-ravi taasalustamist, tuleb ravi lõpetada. Neerukahjustusega laste kohta andmed puuduvad.

Kasutamine maksakahjustuse korral: Maksafunktsioon ei mõjuta ribaviriini farmakokineetikat (vt lõik 5.2). Seetõttu pole vajalik Copegus´e annuste kohandamine maksakahjustusega patsientidel.

Kasutamine üle 65-aastastel eakatel patsientidel: Ribaviriini farmakokineetika ei sõltu vanusest. Alati tuleb aga sarnaselt noortele patsientidele enne Copegus´e manustamist hinnata neerufunktsiooni.

Kasutamine alla 18-aastastel patsientidel: Copegus-ravi ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel (vanuses alla 18 aasta) ribaviriini ja teiste C-hepatiidi ravimite kombinatsioonravi ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu. Alfa-2a-peginterferooniga kombineeritud ravi ohutuse ja efektiivsuse kohta lastel ja noorukitel (vanuses 6...18 aastat) on andmed vähesed. Copeguse’e kasutamise suhtes lastel on vajalik juhupõhine kasu ja riski suhte hindamine (vt lõik 4.4).

jooksul pärast HCV viirusevastase ravi ja samaaegse asatiopriini manustamise lõpetamist ning see ei tekkinud uuesti, kui kumbagi nimetatud ravi taasalustati üksinda (vt lõik 4.5).

Copegus’e ja alfa-2a-peginterferoon kombinatsioonravi kasutamist kroonilise C-hepatiidiga patsientidel, kes ei allunud eelnevale ravile, ei ole piisavalt uuritud patsientidel, kes katkestasid eelneva ravi hematoloogiliste kõrvaltoimete tõttu. Arstid, kes kaaluvad nende patsientide ravi, peavad hoolega kaaluma korduva raviga seotud riske ja kasu.

Äge ülitundlikkusreaktsioon: ägeda ülitundlikkusreaktsiooni tekkimisel (näiteks urtikaaria, angioödeem, bronhospasm, anafülaksia) tuleb Copegus´e manustamine koheselt katkestada ja rakendada vastavat ravi. Ajutise lööbe tekkimisel ei ole vajalik ravi katkestamine.

Maksafunktsioon: maksapuudulikkuse tekkimisel ravi ajal tuleb Copegus´e ja teiste ravimite kombinatsioonravi katkestada. Kui vaatamata annuse langetamisele ALT tase tõuseb püsivalt ja väljendub kliiniliselt või kaasneb direktse bilirubiini tõus, tuleks ravi katkestada.

Neerukahjustus: neerufunktsioonihäirega patsientidel on ribaviriini farmakokineetika muutunud seoses kliirensi langusega. Seetõttu on soovitatav enne Copegus´e ravi määramist hinnata patsientide neerufunktsiooni, eelkõige kreatiniini kliirensit. Patsientidel seerumi kreatiniiniga >2 mg/dl või kreatiniini kliirensiga <50 ml/min on täheldatud ribaviriini plasmakontsentratsiooni olulist suurenemist, seetõttu on nendel patsientidel soovitatav Copegus’e annust kohandada (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Ravi ajal tuleb pidevalt jälgida hemoglobiini kontsentratsioone ja vajadusel korrigeerida (vt lõik 4.2).

Transplantatsioon: Alfa-2a-peginterferoon ja Copegus-ravi ohutus ja efektiivsus maksatransplantaadiga ja teiste transplantaatidega patsientidel ei ole kindlaks tehtud. Alfa-2a- peginterferoon kasutamisel monoteraapiana või kombinatsioonis Copegus’ega on kirjeldatud maksa- ja neerutransplantaadi äratõukereaktsiooni.

HIV-HCV koinfektsioon: Palun tutvuge nende retroviirusevastaste preparaatide ravimi omaduste kokkuvõtetega, mida on plaanis kasutada koos HCV raviga, et teada igale preparaadile iseloomulikke toksilisi toimeid ja nende ravi ning võimalikku toksilisuse suurenemist ribaviriini ja teiste ravimite samaaegsel kasutamisel. Uuringus NR15961, kus patsiendid said samaaegselt stavudiini ja interferoonravi (koos ribaviriiniga või ilma), oli pankreatiidi ja/või laktatsidoosi esinemissagedus 3% (12/398).

HIV-nakkusega kroonilise C-hepatiidiga patsientidel, kes saavad retroviiruse vastast ravi (Highly Active Anti-Retroviral Therapy, HAART), on suurem risk tõsiste kõrvaltoimete tekkeks (näiteks laktatsidoos, perifeerne neuropaatia, pankreatiit).

Ravimisel Copegus kombinatsioonis interferoonidega võib koinfektsiooni ning progresseerunud tsirroosiga patsientidel retroviiruse vastast ravi saades olla suurem ka maksa dekompensatsiooni ja võimalik, et surma risk. Koinfektsiooniga tsirroosihaigetel esinevad ravieelsed näitajad, mis võivad olla seotud maksafunktsiooni dekompensatsiooniga: seerumi bilirubiinisisalduse suurenemine, hemoglobiinisisalduse vähenemine, alkaalse fosfataasi aktiivsuse suurenemine või trombotsüütide arvu langus ning ravi didanosiiniga (ddI). Seetõttu tuleb olla ettevaatlik lisades alfa-2a-peginterferoon ja Copegus´t HAART ravile (vt lõik 4.5).

Aneemia suurenenud riski tõttu ei ole ribaviriini ja zidovudiini samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.5).

Koinfektsiooniga patsiente tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida maksa dekompensatsiooni tunnuste ja sümptomite suhtes (sh astsiit, entsefalopaatia, verejooks veenilaienditest, maksa sünteesifunktsiooni häired; nt Child-Pugh skoor 7 või enam). Child-Pugh skoori võivad mõjutada raviga seotud tegurid (st indirektne hüperbilirubineemia, albumiinisisalduse langus) ning see ei pruugi olla tingimata seotud maksa dekompensatsiooniga. Maksa dekompensatsiooni tekkimisel tuleb kombinatsioonravi Copegus’e ja teiste ravimitega otsekohe lõpetada.

seostatud müelotoksilisusega asatiopriinravi saavatel patsientidel. Copegus’e ja alfa-2a-peginterferoon manustamist koos asatiopriiniga tuleb vältida. Üksikjuhtudel, kui Copegus’e ja asatiopriini samaaegsest manustamisest saadav kasu ületab võimalikud riskid, on asatiopriini samaaegse kasutamise ajal soovitatav hoolikas verepildi kontroll, et avastada müelotoksilisuse ilmingud, mille puhul tuleb nende ravimite manustamine lõpetada (vt lõik 4.4).

HIV-HCV koinfektsiooniga patsiendid

Koostoimeid teiste ravimitega ei täheldatud 47 HIV-HCV koinfektsiooniga patsiendil, kes osalesid 12-nädalases farmakokineetika alauuringus, mis hindas ribaviriini toimet mõnede nukleosiid-pöördtranskriptaasi inhibiitorite (lamivudiini ja zidovudiini või stavudiini) intratsellulaarsele fosforüülimisele. Ent suure varieeruvuse tõttu olid usaldusvahemikud küllalt laiad. Nukleosiid-pöördtranskriptaasi inhibiitorite samaaegne manustamine ei mõjutanud ribaviriini plasmakontsentratsiooni.

Ribaviriinist tingitud aneemia süvenemist on kirjeldatud zidovudiini kasutamisel osana HIV-vastasest raviskeemist, kuigi selle täpne mehhanism ei ole teada. Aneemia suurenenud riski tõttu ei ole ribaviriini ja zidovudiini samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Kaaluda tuleb zidovudiini asendamist kombineeritud ART raviskeemis, kui see on juba kasutusele võetud. See on eriti tähtis patsientide puhul, kellel on teadaolevalt esinenud zidovudiinist tingitud aneemiat.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Prekliinilised andmed: erinevate loomaliikidega läbiviidud adekvaatsetes uuringutes on tõestatud ribaviriini märkimisväärne teratogeenne ja/või embrüotsiidne toime, mis on ilmnenud ka inimestel soovitatud annustest palju madalamate puhul. Täheldati kolju, suulae, silmade, lõua, jalgade-käte, luustiku ja seedetrakti väärarenguid. Teratogeensete toimete esinemissagedus ja raskusaste suurenesid ribaviriini annuste tõstmisel. Loodete ja vastsündinute elulemus langes.

Naispatsiendid: Copegus´t ei tohi manustada rasedatele naistele (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Raseduse vältimiseks tuleb naispatsientidel võtta tarvitusele maksimaalsed abinõud. Enne Copegus ravi alustamist peab vahetult enne ravi tehtud rasedustest olema negatiivne. Ükski rasestumisvastane meetod ei paku 100%-list kaitset. Seetõttu on äärmiselt oluline, et viljakas eas naised kasutaksid ravi ajal ja ravile järgneva 4 kuu jooksul efektiivset rasestumisvastast vahendit. Sama aja vältel tuleb teha iga kuu rasedustest. Rasestumise korral ravi ajal või 4 kuud pärast ravi lõppu, tuleb patsienti informeerida ribaviriini olulisest teratogeensest riskist lootele.

Meespatsiendid ja nende seksuaalpartnerid: Copegus-ravi saavate meespatsientide partnerid peavad võtma tarvitusele kõik vajalikud meetmed rasestumise ärahoidmiseks. Ribaviriin kuhjub rakusiseselt ja väljub organismist väga aeglaselt. Loomuuringute põhjal põhjustas ribaviriin sperma muutusi juba raviannustest madalamate juures. Pole teada, kas spermas sisalduv ribaviriin omab teratogeenset mõju munaraku viljastamise järgselt. Viljakas eas meespatsiendid või nende naissoost partnerid peavad seetõttu ravi ajal ja ravile järgneva 7 kuu jooksul kasutama efektiivset rasestumisvastast vahendit. Enne ravi alustamist peavad naised tegema rasedustesti. Rasedate naiste meespartneritele tuleb soovitada kondoomi kasutamist, et võimalus ribaviriini ülekandeks partnerile oleks võimalikult väike.

Imetamine: ei ole teada, kas ribaviriin eritub inimese rinnapiima. Kahjulike toimete võimaluse tõttu rinnapiimatoidul lastel tuleb imetamine lõpetada enne ravi alustamist.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Copegusel ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Siiski võib mõju avaldada Copegus’e kasutamine kombinatsioonis alfapeginterferooni või alfainterferooni või teiste ravimitega. Lisateabe saamiseks tutvuge Copegus’ega kombineeritult kasutatavate ravimpreparaatide ravimi omaduste kokkuvõtetega.

4.8Kõrvaltoimed

Ribaviriiniga seotud märkimisväärne ohutusalane probleem on hemolüütiline aneemia, mis tekib esimestel ravinädalatel. Ribaviriinraviga seotud hemolüütiline aneemia võib viia südametalitluse halvenemise ja/või olemasoleva südamehaiguse süvenemiseni. Mõnedel patsientidel täheldati ka hemolüüsiga seotud kusihappesisalduse ja indirektse bilirubiini väärtuste tõusu (vt allpool ja lõik 4.4).

Selles lõigus loetletud kõrvaltoimeid on kirjeldatud kliinilistes uuringutes ja/või nende kohta on saadud spontaanseid teateid peamiselt Copegus’e kasutamisel kombinatsioonis alfa-2a- interferooniga või alfa-2a-peginterferooniga.

Copegus’e kõrvaltoimed kombinatsioonis alfa-2a-interferooniga on põhiliselt samad, mis Copegus’e kombineerimisel alfa-2a-peginterferooniga.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Tutvuge ka Copegus’ega kooskasutatavate ravimpreparaatide ravimi omaduste kokkuvõtetega nende ravimite kõrvaltoimete osas.

Krooniline C-hepatiit

Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed Copegus´e kombineerimisel 180 mikrogrammi alfa-2a- peginterferooniga on kerged või mõõduka raskusega. Enamus neist olid lahendatavad ilma annuste muutmise või ravi katkestamiseta.

Krooniline C-hepatiit eelnevale ravile mittereageerinud patsientidel

Eelnevale ravile mittereageerinud patsientidel oli Copegus’e ja alfa-2a-peginterferoon kombinatsiooni ohutusprofiil üldiselt sarnane varem ravi mittesaanud patsientidel täheldatule. Kliinilises uuringus patsientidel, kes ei olnud reageerinud eelnevale ravile pegüleeritud alfa-2b-interferoon/ribaviriiniga, mida kasutati 48 või 72 nädala vältel, oli kõrvaltoimete või laboratoorsete kõrvalekallete tõttu alfa-2a-peginterferoon ravi ja Copegus-ravi katkestamise sagedus vastavalt 6% ja 7% 48-nädala rühmades ning vastavalt 12% ja 13% 72-nädala rühmades. Sarnaselt oli maksatsirroosiga või maksatsirroosi eelstaadiumis patsientidel alfa-2a-peginterferoon ravi ja Copegus-ravi katkestamise sagedus suurem 72-nädala ravirühmades (13% ja 15%) kui 48-nädala rühmades (6% ja 6%). Sellesse uuringusse ei kaasatud patsiente, kes katkestasid eelneva ravi pegüleeritud alfa-2b- interferoon/ribaviriiniga hematoloogilise toksilisuse tõttu.

Ühes teises kliinilises uuringus raviti 48 nädala vältel ravile mittereageerinud patsiente, kellel oli kaugelearenenud fibroos või tsirroos (Ishaki skoor 3...6) ja trombotsüütide algarv 50000/mm. Uuringu esimese 20 nädala jooksul täheldatud laboratoorsed hematoloogilised kõrvalekalded olid aneemia (26% patsientidest oli hemoglobiinisisaldus <10 g/dl), neutropeenia (30%-l oli neutrofiilide absoluutarv <750/mm) ja trombotsütopeenia (13%-l oli trombotsüütide arv <50000/mm) (vt lõik 4.4).

Kroonilise C-hepatiidi ja inimese immuunpuudulikkuse viiruse koinfektsioon

HIV-HCV koinfektsiooniga patsientidel olid kliinilised kõrvaltoimed, mida kirjeldati alfa-2a- peginterferoon kasutamisel monoteraapiana või kombinatsioonis ribaviriiniga, sarnased nendega, mida täheldati ainult HCV-infektsiooniga patsientidel. Copegus’e ja alfa-2a-peginterferoon kombinatsioonravi saavatel HIV-HCV koinfektsiooniga patsientidel on muid kõrvaltoimeid kirjeldatud esinemissagedusega ≥ 1% kuni ≤ 2%: hüperlaktatsideemia/laktatsidoos, gripp, kopsupõletik, meeleolu kõikumine, apaatia, neelu-kõri valu, huulepõletik, omandatud lipodüstroofia ja kromatuuria. Alfa-2a-peginterferoon ravi seostati CD4+ rakkude absoluutarvu vähenemisega esimese 4 nädala jooksul ilma CD4+ rakkude protsentuaalse vähenemiseta. CD4+ rakkude arvu langus oli pöörduv pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Alfa-2a-peginterferoon ravil ei olnud märkimisväärset ebasoodsat mõju HIV vireemia kontrollile ravi ajal või jälgimisperioodil. Piiratud

ohutusandmed on saadud koinfektsiooniga patsientidelt CD4+ rakkude arvuga < 200 raku/mikroliitris. (Vt alfa-2a-peginterferoon ravimi omaduste kokkuvõte.)

Tabelis 4 on toodud kõrvaltoimed, millest on teatatud Copegus’e kasutamisel peamiselt koos alfa-2a- peginterferoon või alfa-2a-interferooniga.

Tabel 4 Copegus’t peamiselt koos alfa-2a-peginterferoon või alfa-2a-interferooniga saanud HCV-ga patsientidel kirjeldatud kõrvaltoimed

Laboratoorsed analüüsid: kliinilistes uuringutes Copegus´e ja alfa-2a-peginterferoon või alfa-2a- interferoon kombinatsioonraviga möödusid enamus laboratoorsete anlüüside muutustest annuse kohandamisel (vt lõik 4.2). Alfa-2a-peginterferoon ja Copegus´e kombinatsioonraviga tekkis kuni 2%- l patsientidest ALT tasemete suurenemine, mis viis annuse muutmiseni või ravi katkestamiseni.

Hemolüüs on ribaviriinravi annust limiteerivaks kõrvaltoimeks. Copegus´e 1000/1200 mg ja alfa-2a- peginterferoon või alfa-2a-interferoon kombinatsioonravi 48 nädalat saanud patsientidest on vastavalt kuni 15%-l ja kuni 19%-l täheldatud hemoglobiinitaseme langust <10 g/dl. Kui 800 mg Copegus´t kombineeriti alfa-2a-peginterferooniga 24 nädalat, tekkis 3%-l patsientidest hemoglobiini langus <10 g/dl. Enamustel juhtudel langes hemoglobiini tase juba ravi alguses ja stabiliseerus seejärel kompensatoorse retikulotsüütide tõusu tõttu.

Enamus aneemia, leukopeenia ja trombotsütopeenia juhtudest olid kergekujulised (MTO raskusaste 1). MTO 2 raskusastme laboratoorsete analüüside muutusi täheldati hemoglobiini (4% patsientidest), leukotsüütide (24% patsientidest) ja trombotsüütide (2% patsientidest) puhul. Keskmist (neutrofiilide üldarv 0,749-0,5x10/l) ja rasket (neutrofiilide üldarv <0,5x10/l) neutropeeniat täheldati vastavalt 24%-l (216/887) ja 5%-l (41/887) patsientidest, kes said Copegus´e 1000/1200 mg ja alfa-2a- peginterferoon kombinatsioonravi 48 nädalat.

Hemolüüsist tingitud kusihappe ja indirektse bilirubiini väärtuste tõusu on samuti täheldatud mõnel Copegus alfa-2a-peginterferoon või alfa-2a-interferoon kombinatsioonravi saanud patsientidest. Neli nädalat pärast ravi lõppemist langesid nimetatud väärtused algtasemele tagasi. Harvadel juhtudel (2/755) põhjustas see kliinilist väljendumist (podagra).

Laboratoorsed väärtused HIV-HCV koinfektsiooniga patsientidel

Kuigi hematoloogilist toksilisust neutropeenia, trombotsütopeenia ja aneemia kujul esines sagedamini HIV-HCV koinfektsiooniga patsientidel, taandus enamik juhtudest annuse muutmise ja kasvufaktorite kasutamise järgselt; vajadus ravi enneaegse lõpetamise järele tekkis harva. ANC langust alla

500 raku/mm3 täheldati 13% ja 11% patsientidest, kes said alfa-2a-peginterferooni vastavalt monoteraapiana ja kombinatsioonravina. Trombotsüütide arvu langust alla 50000/mm3 täheldati 10% ja 8% patsientidest, kes said alfa-2a-peginterferooni vastavalt monoteraapiana ja kombinatsioonravina. Aneemiat (hemoglobiinisisaldus < 10 g/dl) kirjeldati 7% ja 14% patsientidest, kes said alfa-2a-peginterferooni vastavalt monoteraapiana või kombinatsioonravina.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

peginterferoon ja Copegus´e kombinatsioon oli oluliselt efektiivsem nii alfa-2b-interferoon ja ribaviriini kombineeritud ravist kui ka alfa-2a-peginterferoon monoteraapiast.

Uuring NV15942 (raviti 1284 patsienti) võrdles kahte erineva kestusega ravi (24 nädalat võrreldes 48 nädalaga) ja kahte Copegus´e annust (800 mg võrreldes 1000/1200 mg).

Ainult HCV-infektsiooniga patsientide ja HIV-HCV koinfektsiooniga patsientide raviskeemid, ravi kestus ja uuringu tulemused vt tabelid 5, 6, 7 ja 13. Viroloogiline vastus oli defineeritud kui mittemääratav HCV RNA mõõdetuna COBAS AMPLICOR HCV testiga, versioon 2,0 (määratavuse piir 100 koopiat/ml, mis on võrdne 50 rahvusvahelise ühikuga (IU, International Unit)/ml, ja püsiv ravivastus defineeriti kui üks negatiivne analüüs 6 kuud pärast ravi lõppemist.

Tabel 5. Viroloogiline vastus uuritavas populatsioonis (kaasa arvatud mittetsirrootilised ja tsirrootilised patsiendid)

*95% CI erinevusele: 3% ja 16% p-väärtus (stratifitseeritud Cochran-Mantel-Haenszel test) = 0,003

Copegus´e ja alfa-2a-peginterferoon kombinatsiooniga ravitud ainult HCV-infektsiooniga patsientide viroloogiliste vastuste seos genotüübi ja ravieelse vireemia tasemega ning seos genotüübi, ravieelse vireemia taseme ja 4. nädalaks saavutatud kiire viroloogilise ravivastusega on kokku võetud vastavalt tabelis 6 ja tabelis 7. NV15942 uuringu tulemused annavad loogilise aluse soovitamaks genotüübist, ravieelsest vireemia tasemest ja 4. nädalaks saavutatud viroloogilisest ravivastusest lähtuvaid raviskeeme (vt tabelid 1, 6 ja 7).

Erinevused eri raviskeemide vahel ei olnud üldiselt seotud tsirroosi olemasolu/puudumisega, seetõttu ei sõltu ravisoovitused genotüüp 1, 2 või 3 puhul sellest ravieelsest tunnusest.

4. nädalaks HCV RNA negatiivsete ja ravieelselt madala vireemia tasemega (LVL) patsientide retrospektiivses alagrupi analüüsis uuriti ka 16-nädalase ja 24-nädalase raviga saavutatud püsivat viroloogilist ravivastust (vt tabel 9).

Tabel 9 Püsiv viroloogiline ravivastus üldiselt ja 4. nädalaks saavutatud kiire viroloogilise ravivastuse põhjal genotüübi 2 või 3 puhul pärast Copegus’e ja alfa-2a- peginterferoon kombinatsioonravi HCV patsientidel

Uuring NV17317

Madal vireemia tase= ravieelselt ≤ 800000 IU/ml; kõrge vireemia tase= ravieelselt > 800000 IU/ml RVR = kiire viroloogiline ravivastus (HCV RNA mittemääratav) 4. nädalal

Praegu ei ole selge, kas Copegus’e suurema annuse (nt 1000/1200 mg ööpäevas kehakaalu alusel) kasutamisel saavutatakse suurem püsiva viroloogilise ravivastuse määr kui 800 mg ööpäevas puhul, kui ravi lühendatakse 16 nädalani.

Andmed näitasid, et ravi kestuse lühendamine 16 nädalani on seotud suurema riskiga retsidiivi tekkeks (vt tabel 10).

Tabel 10 Viroloogilise ravivastuse kadumine pärast ravi lõppu kiire viroloogilise ravivastuse saavutanud genotüübiga 2 või 3 patsientidel

Uuring NV17317

Krooniline C-hepatiit eelnevale ravile mittereageerinud patsientidel

Uuringus MV17150 randomiseeriti patsiendid, kes ei olnud reageerinud eelnevale ravile pegüleeritud alfa-2b-interferoon pluss ribaviriiniga, saama nelja erinevat ravi:

-alfa-2a-peginterferoon 360 mikrogrammi nädalas 12 nädala vältel, millele järgnes 180 mikrogrammi manustamine nädalas veel 60 nädala jooksul

-alfa-2a-peginterferoon 360 mikrogrammi nädalas 12 nädala vältel, millele järgnes 180 mikrogrammi manustamine nädalas veel 36 nädala jooksul

-alfa-2a-peginterferoon 180 mikrogrammi nädalas 72 nädala vältel

-alfa-2a-peginterferoon 180 mikrogrammi nädalas 48 nädala vältel

Kõik patsiendid said Copegus’t (1000 või 1200 mg päevas) kombinatsioonis alfa-2a-peginterferooniga. Kõikides ravirühmades leidis aset 24-nädalane ravivaba järelkontroll.

*alfa-2a-peginterferoon 180 mikrogrammi + Copegus 800 mg vs. Pegasys 180 mikrogrammi: riskisuhe (95% usaldusvahemik) = 2,89 (1,93…4,32), P-väärtus (stratifitseeritud Cochran-Mantel-Haenszel’i test) = < 0,0001;

*alfa-2a-interferoon 3 MIU + Copegus 800 mg VS. alfa-2a-peginterferoon 180 mikrogrammi: riskisuhe (95% usaldusvahemik) = 0,53 (0,33…0,85), P-väärtus (stratifitseeritud Cochran-Mantel-Haenszel’i test) = < 0,0084.

Järgnevas uuringus (NV18209), kus osalesid HCV 1. genotüübi ja HIV koinfektsiooniga patsiendid, võrreldi 180 µg/nädalas alfa-2a-peginterferoon kasutamist koos Copegus’ega annuses 800 mg või 1000 mg (<75 kg)/1200 mg (≥75 kg) ööpäevas 48 nädala jooksul. Uuringul ei olnud võimsust efektiivsuse hindamiseks. Mõlemas Copegus’e rühmas oli ohutusprofiil kooskõlas alfa-2a- peginterferoon ja Copegus’e kombinatsioonravi teadaoleva ohutusprofiiliga ning ei näidanud olulisi erinevusi; erandiks oli aneemia esinemissageduse vähene suurenemine Copegus’e suure annuse rühmas.

Ribaviriin kombineerituna alfa-2a-interferooniga

Alfa-2a-interferoon monoteraapia ja kombineeritult suukaudse ribaviriiniga kasutamise terapeutilisi toimeid uuriti varem mitteravitud patsientidel ja taastekkinud haigusega patsientidel, kellel oli viroloogiliselt, biokeemiliselt ja histoloogiliselt dokumenteeritud krooniline C-hepatiit. Kuus kuud pärast ravi lõpetamist hinnati püsivat bikeemilist ja viroloogilist vastust ja ka histoloogilist paranemist.

Taastekkinud haigusega patsientidel (M23136; N=99) leiti püsiva viroloogilise ja biokeemilise vastuse statistiliselt oluline kümnekordne tõus (4 % kuni 43%, p <0,01). Soodsat profiili kombinatsioonravi kasuks näitasid ka uuringud ravivastuse seotusest HCV genotüübi ja algse vireemia suurusega. Kombinatsioonravi ja interferooni monoteraapia gruppides olid püsiva ravivastuse sagedused patsientidel HCV genotüüp 1-ga vastavalt 28% ja 0% ja mitte-1 genotüübiga patsientidel 58% ja 8%. Lisaks näitas kombineeritud ravi eelist ka histoloogiline paranemine. Soodsad tulemused (monoteraapia vs kombineeritud ravi; 6% vs 48%, p<0,04) saadi ka väikeses publitseeritud uuringus varem ravi mittesaanud patsientidega (N=40), kus kasutati alfa-2a-interferooni (3 MIU 3 korda nädalas) koos ribaviriiniga.

5.2Farmakokineetilised omadused

Ühe annuse Copegus´e suukaudsel manustamisel imendub ribaviriin kiiresti (keskmine TMAX = 1...2 tundi). Keskmine ribaviriini terminaalfaasi poolväärtusaeg ühe Copegus´e annuse manustamisel on 140...160 tundi. Kirjanduse andmetel on ribaviriini imendumine ulatuslik, ligikaudu 10% radioaktiivselt märgistatud annusest eritub väljaheitega. Absoluutne biosaadavus on ligikaudu 45...65% ning seda tõenäoliselt seoses maksapassaaži läbimisega. Annuse ja AUCTF suhe on ribaviriini ühekordse annuse 200...1200 mg manustamisel peaaegu lineaarne. Üksikannuse 600 mg Copegus´e manustamisel on ribaviriini suukaudne kliirens vahemikus 22...29 l/h. Copegus´e manustamisel on jaotusruumala ligikaudu 4500 liitrit. Ribaviriin ei seondu plasmaproteiinidega.

Copegus´e ühekordse suukaudse annuse manustamisel on ribaviriinil tõestatud suur farmakokineetiliste omaduste varieerumine nii erinevate isikute vahel kui ka samas organismis (erinevused isikute vahel 25% nii AUC kui ka CMAX osas). Seda võib seletada ulatusliku esmase maksapassaažiga ja jaotumisega verekomponentide vahel.

Ribaviriini transporti mitteplasma koostisosadesse on kõige enam uuritud erütrotsüütidel ja see toimub primaarselt eS-tüüpi tasakaalustava nukleosiid transporteri vahendusel. Seda tüüpi transporterit esineb praktiliselt kõikides rakutüüpides ja see võib olla ribaviriini suure jaotusruumala põhjuseks. Sisaldus üldveres: plasma ribaviriini kontsentratsioonid on ligikaudu 60:1; ribaviriini liig talletatakse erütrotsüütides ribaviriin-nukleotiidi sekvestritena.

Ribaviriinil on kaheastmeline ainevahetus: 1) pöörduv fosforülatsioon 2) degradatsioon, sh deribosülatsioon ja amiidhüdrolüüs, mille tulemusena tekivad triasoolkarboksühappe metaboliidid. Ribaviriin ja mõlemad tema triasoolkarboksamiid ja triasoolkarboksühappe metaboliidid väljutatakse neerude kaudu.

Korduval manustamisel kuhjub ribaviriin olulises koguses plasmasse, kirjanduse andmetel on mitmekordsete ja ühekordsete AUCHR suhe kuuekordne. Suukaudsel 600 mg kaks korda päevas manustamisel saavutati tasakaalukontsentratsioon ligikaudu 4 nädalaga, keskmiseks plasmakontsentratsiooniks oli ligikaudu 2200 nanogrammi/ml. Manustamise katkestamisel oli poolväärtusaeg ligikaudu 300 tundi, mis peegeldab tõenäoliselt aeglast eliminatsiooni mitteplasma kompartmentidest.

Toidu mõju: 600 mg Copegus´e üksikannuse manustamisel suurenes biosaadavus kõrge rasvasisaldusega toidu samaaegsel manustamisel. Copegus´e manustamisel kõrge rasvasisaldusega hommikusöögiga suurenesid ribaviriini AUC(0...192T) ja CMAX vastavalt 42% ja 66% võrreldes tühja kõhuga manustamisega. Selle üksikannustega läbiviidud uuringu kliiniline tähtsus pole selge. Ribaviriini toime korduval söögi ajal manustamisel oli võrreldav Copegus´e/alfa-2a-peginterferooni ja ribaviriini/alfa-2b-interferooni vastavate näitajatega. Optimaalsete ribaviriini plasmakontsentratsioonide saavutamiseks on soovitatav manustada ribaviriini koos toiduga.

Neerufunktsioon: Patsientidel kreatiniini kliirensiga ≤50 ml/min, sealhulgas kroonilist hemodialüüsi saavatel lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel, on ribaviriini kliirens vähenenud, moodustades ligikaudu 30% normaalse neerufunktsiooniga patsientidel esinevast väärtusest. Väikese uuringu põhjal, kus osalenud keskmise raskusega või raske neerukahjustusega patsiendid (kreatiniini kliirens ≤50 ml/min) said Copegust’t vähendatud ööpäevastes annustes 600 mg ja 400 mg, oli ribaviriini ekspositsioon plasmas (AUC) 20...30% kõrgem kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel (kreatiniini kliirens >80 ml/min), kes said Copegus’t tavaannuses. Kroonilist hemodialüüsi saavatel lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel, kes said Copegus’t ööpäevases annuses 200 mg, oli ribaviriini keskmine ekspositsioon (AUC) ligikaudu 20% madalam kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, kes said Copegus’t ööpäevases tavaannuses 1000/1200 mg. Plasma ribaviriin on hemodialüüsitav ekstratsioonisuhtega ligikaudu 50%, siiski ei ole ribaviriin suure jaotusruumala tõttu olulistes kogustes hemodialüüsi teel organismist eemaldatav. Selles uuringus hinnatud annuseid kasutanud keskmise raskusega ja raske neerukahjustusega patsientidel täheldati kõrvaltoimete esinemissageduse suurenemist.

Farmakokineetilise modelleerimise ja simulatsiooni põhjal soovitatakse olulise neerukahjustusega patsientidel kohandada ravimi annust (vt lõik 4.2). Kohandatud annuste kasutamisel on oodata ribaviriini ekspositsiooni väärtusi plasmas, mis on võrreldavad Copegus’e tavaannust saavatel normaalse neerufunktsiooniga patsientidel saavutatavate väärtustega. Enamik soovitatavaid annuseid saadi farmakokineetilise modelleerimise ja simulatsiooni põhjal ning neid ei ole uuritud kliinilistes uuringutes.

Maksafunktsioon: kerge, keskmise ja raske maksafunktsiooni häirega (Child-Pugh klassifikatsiooni järgi A, B ja C) patsientidel on ribaviriini üksikannuse farmakokineetika sarnane tervetele kontrollisikutele.

Kasutamine üle 65-aastastel eakatel patsientidel: spetsiifilisi farmakokineetilisi uuringuid eakatel patsientidel pole läbi viidud. Avaldatud farmakokineetika populatsiooniuuringute põhjal ei olnud vanusel olulist rolli ribaviriini kineetika mõjutamisel; määravaks faktoriks oli neerufunktsioon.

Alla 18-aastased patsiendid: tutvuge ravimpreparaatide, mis on näidustatud kasutamiseks kombinatsioonis Copegus’ega antud patsientidel, ravimi omaduste kokkuvõtetega.

Alla 18 aasta vanustel patsientidel ei ole Copegus’e farmakokineetilist analüüsi teostatud.

Populatsiooni farmakokineetika: populatsiooni farmakokineetiline analüüs viidi läbi kasutades plasmakontsentratsioonide väärtusi viiest erinevast uuringust. Kui kehakaal ja rass olid statistiliselt olulised seotud muutujad kliirensi mudelil, siis kliiniliselt oluline oli vaid kehakaal. Kliirens suurenes kehakaalu funktsioonina ja eeldatavaks varieeruvuseks 17,7 kuni 24,8 l/h kaaluvahemikus 44 kuni 155 kg. Kreatiniini kliirensi väärtused (isegi 34 ml/min) ei mõjutanud ribaviriini kliirensit.

Ülekanne seemnevedelikku: Uuritud on ribaviriini ülekannet seemnevedelikku. Ribaviriini kontsentratsioon seemnevedelikus on ligikaudu kaks korda suurem kui seerumis. Samas on hinnatud

ribaviriini süsteemset ekspositsiooni naissoost partneri organismis pärast seksuaalvahekorda ravi saava patsiendiga ning leitud, et see on äärmiselt väike võrreldes ribaviriini terapeutilise plasmakontsentratsiooniga.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Kõikide adekvaatsete uuringute põhjal on ribaviriin erinevatele loomaliikidele embrüotoksilise ja/või teratogeense toimega ning seda inimestele soovitatud annustest oluliselt väiksemate puhul. Kirjeldatud on kolju, suulae, silmade, lõua, jalgade-käte, luustiku ja seedetrakti väärarenguid. Annuse suurendamisel tõusis ka teratogeensete toimete esinemissagedus ja raskusaste. Loodete ja vastsündinute elulemus langes.

Loomuuringute (sh koerte ja ahvidega) põhjal on ribaviriin kõige toksilisem erütrotsüütide suhtes. Aneemia tekib kiiresti pärast ravi alustamist, kuid pöördub ravi katkestamisel ka kiiresti tagasi. Hüpoplastilist aneemiat täheldati ainult subkrooniliste uuringute käigus rottidel annustes 160 mg/kg päevas.

Korduvate annustega ribaviriini toksilisuse uuringutes näriliste ja koertega ja samuti ribaviriini subkroonilistes uuringutes ahvidega (lühiajaliselt) täheldati leukotsüütide ja lümfotsüütide arvu vähenemist. Korduvannustega toksilisuse uuringutes rottidel täheldati tüümuse lümfotsüütide varude tühjenemist ja/või põrnas (periarteriolaarsed lümfoidsed kogumikud, valge pulp) ning mesenteeriumi lümfisõlmedes tüümusest sõltuvate varude tühjenemist. Ribaviriini mitme annuse manustamisel koertele täheldati soolekrüptide dilatatsiooni/nekrooside sagenemist ning samuti peensoole kroonilise põletiku ja erosioonide sagenemist.

Hindamaks ribaviriini toimet testistele ja spermale teostati korduvate annustega uuringuid hiirtega, kus tekkisid loomadel sperma muutused terapeutilistest annustest palju madalamate juures. Pärast ravimi manustamise katkestamist möödus toksiline toime testistele ühe või kahe spermatogeense tsükli vältel täielikult.

Genotoksilisuse uuringute põhjal on ribaviriinil teatud genotoksiline toime. Ribaviriin oli aktiivne in vitro Transformation Assay testis. Genotoksilisust on täheldatud in vivo hiirte mikronukleuse testides. Dominantne letaalsuse test rottidel oli negatiivne, mis viitab sellele, et kui rottidel tekkisid mutatsioonid, siis ei kantud neid gameetidega edasi. Ribaviriin on inimestele potentsiaalselt kartsinogeense toimega.

Ribaviriini ja alfa-2a-peginterferooni kombinatsiooni manustamine ei põhjustanud seniteadmata toksilisi toimeid rottidel. Põhiline raviga seotud muutus oli kerge kuni keskmise astmega pöörduv aneemia, mis oli raskekujulisem võrreldes mõlema ravimi eraldi manustamisega.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Preželatiniseeritud maisitärklis

Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)

Mikrokristalliline tselluloos

Maisitärklis

Magneesiumstearaat

Tableti kate:

Hüpromelloos

Talk

Titaandioksiid (E171)

Kollane raudoksiid (E172)

Punane raudoksiid (E172)

Etüültselluloosi vesidispersioon

Triatsetiin

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

4 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Copegus on saadaval kõrgtihedast polüetüleenist (HPDE) purkides, millel on polüpropüleenist lastekindel keeratav kork. Pakend sisaldab 28, 42, 112 või 168 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7.MÜÜGILOA HOIDJA

Roche Eesti OÜ

Lõõtsa 2

11415 Tallinn

8.MÜÜGILOA NUMBER

9.ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 7.02.2003

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 25.06.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2015