Cardiostad - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

CARDIOSTAD, 6,25 mg tabletid
CARDIOSTAD, 12,5 mg tabletid
CARDIOSTAD, 25 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

CARDIOSTAD 6,25 mg
Üks tablett sisaldab 6,25 mg karvedilooli.

CARDIOSTAD 12,5 mg
Üks tablett sisaldab 12,5 mg karvedilooli.

CARDIOSTAD 25 mg
Üks tablett sisaldab 25 mg karvedilooli.
INN. Carvedilolum

Abiained:
CARDIOSTAD 6,25 mg
Üks tablett sisaldab 72,25 mg laktoosmonohüdraati ja 5,00 mg sahharoosi.

CARDIOSTAD 12,5 mg
Üks tablett sisaldab 144,50 mg laktoosmonohüdraati ja 10,00 mg sahharoosi.

CARDIOSTAD 25 mg
Üks tablett sisaldab 85,00 mg laktoosmonohüdraati ja 60,00 mg sahharoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett

6,25 mg: ovaalne, kergelt kaksikkumer, valge tablett, mille ühel küljel on poolitusjoon ja vastasküljel
märk "S2".

12,5 mg: ovaalne, kergelt kaksikkumer, valge tablett, mille ühel küljel on poolitusjoon ja vastasküljel
märk "S3".

25 mg: ümmargune, kergelt kaksikkumer, valge, längus servadega tablett, mille ühel küljel on
poolitusjoon.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti
võrdseteks annusteks jagamiseks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.
Krooniline stabiilne stenokardia.
1
Täiendava ravimina mõõduka kuni raske stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

CARDIOSTAD"i on saadaval 3 tugevusena: 6,25 mg, 12,5 mg ja 25 mg tablettidena.

Essentsiaalne hüpertensioon
Karvedilooli võib kasutada hüpertensiooni raviks üksi või koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega,
eelkõige tiasiiddiureetikumidega. Soovitatav on ravimit manustada üks kord ööpäevas, kuid
soovituslik maksimaalne üksikannus on 25 mg ja soovituslik maksimaalne ööpäevane annus on 50 mg.

Täiskasvanud:
Soovituslik algannus on 12,5 mg üks kord ööpäevas esimesel kahel päeval. Seejärel jätkub ravi
annusega 25 mg/ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi järk-järgult, 2-nädalaste intervallide järel
või harvem suurendada.

Eakad patsiendid:
Soovituslik algannus on hüpertensiooni puhul 12,5 mg üks kord ööpäevas, mis võib olla piisav ka ravi
jätkamiseks. Kui ravivastus ei ole selle annuse korral küllaldane, võib annust edaspidi järk-järgult, 2-
nädalaste intervallide järel või harvemini suurendada.

Krooniline stabiilne stenokardia
Soovitatav annustamisskeem on kaks korda ööpäevas.

Täiskasvanud:
Algannus on esimese kahe päeva jooksul 12,5 mg kaks korda ööpäevas. Pärast seda jätkatakse ravi
annusega 25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi järk-järgult, 2-nädalaste
intervallide järel või harvemini suurendada, kuni maksimaalse soovitatava annuseni 100 mg ööpäevas,
jagatuna kaheks üksikannuseks (kaks korda ööpäevas).

Eakad patsiendid:
Soovituslik algannus on kahel esimesel päeval 12,5 mg kaks korda ööpäevas. Seejärel jätkatakse ravi
annusega 25 mg kaks korda ööpäevas, mis on maksimaalne soovitatav ööpäevane annus.

Südamepuudulikkus
Karvedilooli kasutatakse mõõduka kuni raske südamepuudulikkuse korral lisaks traditsioonilisele
põhiravile diureetikumide, AKE inhibiitorite, digitaalise ja/või vasodilataatoritega. Patsient peab
olema kliiniliselt stabiilne (NYHA klass ei muutu, südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimisi ei
ole esinenud) ning baasravi peab olema stabiliseeritud vähemalt 4 nädalat enne karvediloolravi
alustamist. Lisaks peab patsiendil esinema vähenenud vasaku vatsakese väljutusfraktsioon, südame
löögisagedus peab olema üle 50 löögi minutis ja süstoolne vererõhk peab olema üle 85 mm Hg (vt lõik
4.3).

Algannus on 3,125 mg kaks korda ööpäevas kahe nädala jooksul. Kui seda annust talutakse hästi, võib
annust aeglaselt, vähemalt 2-nädalaste intervallide järel suurendada kuni 6,25 mg kaks korda
ööpäevas, seejärel kuni 12,5 mg kaks korda ööpäevas ning lõpuks kuni 25 mg kaks korda ööpäevas.
Annused tuleb suurendada kuni kõige kõrgema talutava tasemeni.

Alla 85 kg kehakaaluga patsientidel on maksimaalne soovitatav annus 25 mg kaks korda ööpäevas
ning üle 85 kg kaaluvatel patsientidel 50 kg kaks korda ööpäevas, kui neil ei esine raskekujulist
südamepuudulikkust. Annuse suurendamine kuni 50 mg kaks korda ööpäevas peab toimuma
ettevaatlikult, patsiendi tähelepaneliku meditsiinilise järelevalve tingimustes.

Ravi alustamisel või seoses annuse suurendamisega võib esineda südamepuudulikkuse sümptomite
ajutist halvenemist, eriti raskekujulise südamepuudulikkusega patsientidel ja/või kaasneva diureetilise
ravi suurte annuste korral. Tavaliselt ei nõua see ravi katkestamist, kuid annuse suurendamist tuleb
vältida. Pärast ravi alustamist või annuse suurendamist peab arst/kardioloog patsienti kahe tunni
2
jooksul jälgima. Enne igakordset annuse suurendamist tuleb hinnata südamepuudulikkuse halvenemise
võimalike sümptomite või liigse vasodilatatsiooni sümptomite osas (nt neerufunktsioon, kehakaal,
vererõhk, südame löögisagedus ja -rütm). Südamepuudulikkuse halvenemist või vedelikupeetust
ravitakse diureetikumiannuse suurendamise abil ning karvedilooli annust ei tohi suurendada, kuni
patsiendi seisund on stabiilne. Bradükardia ilmnemisel või AV juhte aeglustumisel tuleb kõigepealt
uurida digoksiini taset. Vahel võib vajalikuks osutuda karvedilooli annuse vähendamine või koguni
ravi ajutine täielik katkestamine. Isegi neil juhtudel saab karvedilooli annuse tiitrimist sageli edukalt
jätkata.

Annuse tiitrimise ajal tuleb neerufunktsiooni, trombotsüütide arvu ja glükoosi taset (insuliin-sõltumatu
diabeedi ja/või insuliinsõltuva diabeedi puhul) regulaarselt jälgida. Kuid pärast annuse väljatiitrimist
võib uuringute sagedust vähendada.

Kui karvedilool jäetakse ära rohkem kui kaheks nädalaks, tuleb ravi taasalustada annusega 3,125 mg
kaks korda ööpäevas, seda järk-järgult suurendades, vastavalt eelpool toodud soovitustele.

Neerupuudulikkus
Annus tuleb igale patsiendile individuaalselt määrata, kuid farmakokineetilised parameetrid ei näita, et
südamepuudulikkusega patsientidel oleks vaja annust kohandada.

Mõõdukas maksafunktsiooni häire
Vajalikuks võib osutuda annuse kohandamine.

Lapsed ja noorukid (< 18 eluaasta)
Karvedilooli efektiivsuse ja ohutuse kohta on vähe andmeid.

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid võivad olla karvedilooli toimete suhtes tundlikumad, mistõttu neid tuleb
tähelepanelikumalt jälgida.

Nii nagu teiste -blokaatorite puhul ­ eriti südame isheemiatõvega patsientidel ­ tuleb karvediloolravi
lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

Manustamisviis
Tablette tuleb võtta koos piisava koguse vedelikuga. Tablette ei ole vaja võtta söögi ajal. Siiski on
südamepuudulikkusega patsientidel soovitatav karvedilooli manustada koos toiduga, mis aeglustab
toimeaine imendumist ning vähendab seega ortostaatilise hüpotensiooni ohtu.

4.3 Vastunäidustused

- Ülitundlikkus karvedilooli või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Südamepuudulikkus, mis kuulub NYHA klassifikatsiooni järgi IV klassi ja mis nõuab
veenisisest inotroopset ravi.
- Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus bronhiaalobstruktsiooniga (vt lõik 4.4).
- Kliiniliselt märkimisväärne maksafunktsiooni häire.
- Bronhiaalastma.
- II või III astme AV blokaad.
- Raskekujuline bradükardia (alla 50 löögi minutis).
- Siinussõlme nõrkuse sündroom (sh sinuatriaalne blokaad).
- Kardiogeenne sokk.
- Raskekujuline hüpotensioon (süstoolne rõhk alla 85 mm Hg).
- Prinzmetali stenokardia.
- Ravimata feokromotsütoom.
- Metaboolne atsidoos.
- Rasked perifeerse arteriaalse vereringe häired.
- Kaasnev veenisisene ravi verapamiili või diltiaseemiga (vt lõik 4.5).

3
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatused, mida tuleb arvestada eeskätt südamepuudulikkusega patsientidel.
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel tuleb karvedilooli manustada peamiselt lisaks
diureetikumidele, AKE inhibiitoritele, digitaalisele ja/või vasodilataatoritele. Ravi tuleb alustada
haiglas arsti järelevalve all. Ravi tohib alustada ainult sel juhul, kui patsient on traditsioonilisel
baasravil stabiilsena püsinud vähemalt 4 nädala jooksul. Raske südamepuudulikkusega, vähenenud
vere sooladesisaldusega ning hüpovoleemilisi patsiente, eakaid või madala vererõhuga patsiente tuleb
ligikaudu 2 tundi pärast esimest annust või pärast annuse suurendamist jälgida, kuna võib esineda
hüpotensioon. Liigsest vasodilatatsioonist põhjustatud hüpotensiooni ravitakse alguses diureetikumi
annuse vähendamise abil. Sümptomite püsimisel võib iga AKE inhibiitori annust vähendada. Ravi
alguses või karvedilooli annuse suurendamisel võib esineda südamepuudulikkuse süvenemine või
vedeliku retentsioon. Sellisel juhul tuleb suurendada diureetikumi annust. Siiski vahel on vaja
karvedilooli annust vähendada või ravi lõpetada. Karvedilooli annust ei tohi suurendada, enne kui
südamepuudulikkuse süvenemise sümptomid või vasodilatatsioonist tingitud hüpotensioon on saadud
kontrolli alla.

Südamepuudulikkusega patsientidel, kel on madal vererõhk (süstoolne alla 100 mg), südame
isheemiatõbi ja difuusne ateroskleroos ja/või kaasnev neerupuudulikkus, on karvediloolravi ajal
täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist. Südamepuudulikkusega patsiendil, kel kaasnevad
need riskifaktorid, tuleb karvedilooli annuse tiitrimise ajal jälgida neerufunktsiooni. Neerufunktsiooni
märkimisväärse halvenemise korral tuleb karvedilooli annust vähendada või ravi lõpetada.

Digitaalisega ravitaval kroonilise südamepuudulikkusega patsiendil tuleb karvedilooli kasutada
ettevaatlikult, kuna nii digitaalis kui karvedilool pikendavad AV sõlme ülekandeaega (vt lõik 4.5).

Muud hoiatused karvedilooli ja üldiselt -blokaatorite kohta
Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ja bronhospasmi ohuga patsientidele, keda ei ravita suukaudsete
ega inhaleeritavate ravimitega, võib karvedilooli ordineerida ainult juhul, kui ravist loodetav kasu
ületab potentsiaalse ohu. Ravi alguses ning karvedilooli annuste kohandamise ajal tuleb patsiente
tähelepanelikult jälgida ning bronhospasmi korral annust vähendada.

Karvedilool võib muuta ägeda hüpoglükeemia sümptomeid ja nähte. Suhkurtõve ja
südamepuudulikkusega patsientidel võib karvedilooli kasutamisel aeg-ajalt esineda veresuhkru
kontrolli halvenemist. Seetõttu tuleb karvediloolravi saavaid suhkurtõvehaigeid tähelepanelikult
jälgida, mõõtes regulaarselt vere glükoosisisaldust, eriti annuse tiitrimise perioodil, ja vajadusel
reguleerida antidiabeetilist ravi (vt lõik 4.5). Samuti tuleb vere glükoositaset hoolikalt jälgida pärast
pikemat nälgimisperioodi.

Karvedilool võib muuta türeotoksikoosi sümptomeid.

Karvedilool võib põhjustada bradükardiat. Kui pulsisagedus langeb madalamale kui 55 lööki minutis
ning esinevad bradükardiaga kaasnevad sümptomid, tuleb karvedilooli annust vähendada.

Karvedilooli kasutamisel koos kaltsiumikanali blokaatoritega, nagu verapamiil ja diltiaseem, või teiste
arütmiavastaste ravimite, eriti amiodarooniga, tuleb jälgida patsiendi vererõhku ja EKG-d. Veenisisest
koosmanustamist tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Tsimetidiini tohib samaaegsalt kasutada ainult ettevaatlikult, kuna karvedilooli toimed võivad
tugevneda (vt lõik 4.5).

Kontaktläätsi kandvaid patsiente tuleb hoiatada võimaliku pisaravedeliku sekretsiooni vähenemise
suhtes.

Ettevaatlik tuleb olla karvedilooli ordineerimisel sellistele patsientidele, kellel on anamneesis raskeid
ülitundlikkusreaktsioone või kes saavad desensibiliseerivat ravi, sest -blokaatorid võivad suurendada
4
tundlikkust allergeenide suhtes ning raskendada anafülaktilisi reaktsioone. -blokaatoreid tuleb
ettevaatusega ordineerida psoriaasihaigetele, kuna nahareaktsioonid võivad raskeneda.

Kuna karvedilool on vasodilatoorne -blokaator, on perifeerse veresoonkonna haiguse ägenemine
vähem tõenäoline, kui tavapäraste -blokaatoritega. Siiski, selles patsiendigrupis on kliinilisi
kogemusi senini vähe. Sama käib ka Raynaud" sündroomiga patsientide kohta, kuid tekkida võib
sümptomite süvenemine.

Ravi alguses tuleb tähelepanelikult jälgida patsiente, kes on teadaolevalt halvad debrisokiini
metaboliseerijad (vt lõik 5.2).

Kuna kliinilisi kogemusi on vähe, siis ei tohi karvedilooli manustada patsientidele, kellel esineb
labiilne või sekundaarne hüpertensioon, ortostaatiline hüpotensioon, südame äge põletikuline haigus,
hemodünaamiliselt oluline südameklappide või väljavoolu trakti obstruktsioon, lõppstaadiumis
perifeersete arterite haigus või kes saavad kaasnevat ravi alfa1-retseptori antagonisti või alfa2-retseptori
agonistiga.

Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb ravi -blokaatoriga alustada enne -blokaatori kasutamist.
Vaatamata sellele, et karvedilool omab nii - kui -retseptoreid blokeerivaid toimeid, on vähe andmeid
seoses selle haigusega, mistõttu nende patsientidega tuleb olla ettevaatlik.

Et karvedilool omab negatiivset dromotroopset toimet, tuleb teda kasutada ettevaatusega esimese
astme südameblokaadiga patsientidel.

-blokaatorid vähendavad arütmiate ohtu anesteesia korral, kuid hüpotensiooni oht võib samas
suureneda. Seega peab olema ettevaatlik teatavate anesteetikumide kasutamisel. Siiski uuemad
uuringud on tõestanud -blokaatorite kasulikkust perioperatiivse kardiaalse haigestumuse
profülaktikas ja kardiovaskulaarsete komplikatsioonide esinemissageduse vähendamises.

Nii nagu teiste -blokaatorite puhul, ei tohi ka karvediloolravi lõpetada järsult. See kehtib eriti südame
isheemiatõbe põdevate patsientide korral. Karvediloolravi tuleb lõpetada järk-järgult kahe nädala
jooksul, nt vähendades iga kolme päeva järel ööpäevast annust poole võrra. Vajadusel tuleb samal ajal
alustada asendusravi stenokardia ägenemise profülaktikaks.

See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesinevate pärilike häiretega ­ galaktoositalumatusega,
laktaasipuudulikkusega või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega ­ patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.

See ravim sisaldab sahharoosi. Harvaesinevate pärilike häiretega ­ fruktoositalumatusega, glükoosi-
galaktoosi imendumishäirega või sahharaasi-isomaltaasi puudulikkusega ­ patsiendid ei tohi seda
ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Arütmiavastased ravimid: Suukaudse karvedilooli samaaegsel kasutamisel suukaudse diltiaseemi,
verapamiili ja/või amiodarooniga on üksikjuhtudel esinenud erutusjuhte häireid (harva ka puudulikku
hemodünaamikat). Nagu ka teiste -blokaatoritega, tuleb samaaegsel verapamiili- ja diltiaseemitüüpi
kaltsiumikanali blokaatorite kasutamisel hoolikalt jälgida EKG-d ja vererõhku, kuna esineb AV-
juhtehäirete ja südamepuudulikkuse oht (sünergistlik toime). Karvedilooli ja (suukaudse) amiodarooni
või I klassi arütmiavastaste ravimite samaaegsel kasutamisel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Amiodarooni saavatel patsientidel on vahetult pärast -blokaatorravi alustamist registreeritud
bradükardiat, südameseiskumist ja vatsakeste fibrillatsiooni. Ia või Ic klassi arütmiavastaste ravimite
samaaegse veenisisese manustamise korral esineb südamepuudulikkuse oht.

Tsentraalse toimega antihüpertensiivsed ravimid ja MAO inhibiitorid: Samaaegne ravi reserpiini,
guanetidiini, metüüldopa, guanfatsiini ja monoaminooksüdaasi inhibiitoritega (v.a MAO-B
5
inhibiitorid) võib põhjustada südame löögisageduse täiendavat langust. Soovitatav on eluliste näitajate
jälgimine.

Dihüdropüridiinid: Karvedilooli ja dihüdropüridiinide samaaegsel kasutamisel tuleb patsienti hoolikalt
jälgida, kuna on esinenud südamepuudulikkust ja rasket hüpotensiooni.

Nitraadid: Hüpotensiivse toime suurenemine.

Südameglükosiidid: Karvedilooli samaaegsel kasutamisel digoksiiniga on hüpertensiivsetel
patsientidel täheldatud digoksiini tasakaalukontsentratsiooni tõusu ca 16% võrra ja digitoksiini vastava
kontsentratsiooni tõusu ca 13% võrra. Karvediloolravi alustamisel, lõpetamisel või annuse
kohandamisel on soovitatav jälgida digoksiini kontsentratsiooni plasmas.

Muud vererõhku alandavad ravimid: Karvedilool võib potentseerida teiste samaaegselt manustatavate
antihüpertensiivsete ravimite (nt alfa1-retseptori antagonistide) ja antihüpertensiivsete kõrvaltoimetega
ravimite, nt barbituraatide, fenotiasiinide, tritsükliliste antidepressantide, vasodilataatorite ja alkoholi
toimeid.

Tsüklosporiin: Samaaegsel karvedilooli manustamisel tõuseb tsüklosporiini tase plasmas.
Tsüklosporiini kontsentratsiooni soovitatakse tähelepanelikult jälgida.

Diabeedivastased ravimid, sh insuliin: Insuliini ja suukaudsete diabeedivastaste ravimite veresuhkru
taset alandav toime võib tugevneda. Hüpoglükeemia sümptomid võivad olla maskeeritud. Suhkurtõbe
põdevatel patsientidel tuleb regulaarselt jälgida vere glükoositaset.

Klonidiin: Karvedilool- ja klonidiinravi lõpetamisel tuleb karvedilool ära jätta mitu päeva enne
klonidiinravi järk-järgulist lõpetamist.

Inhaleeritavad anesteetikumid: Seoses anesteesiaga tuleb olla ettevaatlik, kuna karvedilool koos teatud
anesteetikumidega võib avaldada sünergistlikke negatiivseid inotroopseid ja hüpotensiivseid toimeid.

MSPVA-d, östrogeenid ja kortikosteroidid: Karvedilooli antihüpertensiivne toime väheneb vee ja
naatriumi retentsiooni tõttu.

Tsütokroom P450 rühma ensüüme indutseerivad või inhibeerivad ravimid: Tsütokroom P450 rühma
ensüüme indutseerivaid (nt rifampitsiin ja barbituraadid) või inhibeerivaid ravimeid (nt tsimetidiin,
ketokonasool, fluoksetiin, haloperidool, verapamiil, erütromütsiin) saavaid patsiente tuleb samaaegse
karvediloolravi ajal tähelepanelikult jälgida, kuna nende ensüümide induktorid võivad vähendada ning
inhibiitorid suurendada karvedilooli kontsentratsiooni plasmas.

- ja -mimeetiliste toimetega sümpatomimeetikumid: Hüpertensiooni ja bradükardia oht.

Ergotamiin: Vasokonstriktsiooni suurenemine.

Neuromuskulaarsed blokaatorid: Neuromuskulaarse blokaadi suurenemine.

4.6 Rasedus ja imetamine

Raseduse ja imetamise perioodil ei soovitata karvedilooli kasutada.

Loomade reproduktsiooniuuringutes ei ilmnenud karvediloolil mingisuguseid teratogeenseid toimeid,
kuid ravimi kasutamise ohutuse kohta rasedatel ei ole piisavalt kliinilist tõendusmaterjali (vt lõik 5.3).

-blokaatorid vähendavad platsenta verevarustust, mille tulemuseks võib olla loote üsasisene surm,
nurisünnitus või enneaegne sünnitus. Lisaks võivad vastsündinul ja lootel avalduda kõrvaltoimed (eriti
hüpoglükeemia, bradükardia, respiratoorne depressioon ja hüpotermia). Samuti esineb postnataalsel
perioodil vastsündinul kardiaalsete ja pulmonaalsete komplikatsioonide suurenenud oht. Karvedilooli
6
tohib rasedatel kasutada ainult sel juhul, kui loodetav kasu emale ületab võimaliku ohu
lootele/vastsündinule. Ravi tuleb lõpetada 2...3 päeva enne sünnitustähtaega. Kui see ei ole võimalik,
tuleb vastsündinut esimesel 2...3 elupäeval jälgida.

Karvedilool on lipofiilne ning vastavalt imetavate loomadega läbiviidud uuringutele erituvad
karvedilool ja tema metaboliidid emapiima, mistõttu karvediloolravi saavad emad ei tohi imetada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Hästi tasakaalustatud ravi korral ei avalda karvedilool teadaolevalt autojuhtimise ja masinate
käsitsemise võimet kahjustavaid toimeid. Mõnedel patsientidel võib nõrgeneda tähelepanuvõime, eriti
ravi alguses või annuse suurendamisel.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed esinevad peamiselt ravi alguses.

Kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed südamepuudulikkusega patsientidel.
Alljärgnevas tabelis on loetletud kõrvaltoimed, mis esinesid kliinilistes uuringutes
südamepuudulikkusega patsientidel ning ei esinenud nii sageli platseebot saanud patsientidel.

Väga
sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
(>1/10)
(>1/100, <1/10)
(>1/1000,
(>1/10000,
< 1/100)
< 1/1000)
Vere ja
Kerge


lümfisüsteemi
trombotsütopeenia
häired
Ainevahetus- ja
Hüperglükeemia*


toitumishäired
Hüpovoleemia
Vedeliku
retentsioon
Närvisüsteemi
Pearinglus

Sünkoop
häired
Silma
Nägemishäired


kahjustused
Südame häired
Bradükardia


Täielik
atrioventrikulaarne
blokaad
Südamepuudulikkuse
süvenemine
Neeru- ja

Neerufunktsiooni
kuseteede häired
halvenemine
Vaskulaarsed
Ortostaatiline



häired
hüpotensioon
Seedetrakti
Iiveldus
Kõhukinnisus

häired
Kõhulahtisus
Oksendamine
Reproduktiivse
Genitaalide turse



süsteemi ja
rinnanäärme
häired
Üldised häired ja Tursed, sh



manustamiskoha
perifeersed tursed
reaktsioonid
* Hüperglükeemia (suhkurtõvega patsientidel, vt lõik 4.4).

7
Difuusse ateroskleroosiga ja/või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on harvade
kõrvaltoimetena esinenud äge neerupuudulikkus ja neerufunktsiooni häire. Kõrvaltoimete ­ välja
arvatud pearingluse, nägemishäirete, bradükardia ja südamepuudulikkuse süvenemise ­
esinemissagedus ei sõltu annusest.

Annuse tiitrimise perioodil võib harvadel juhtudel väheneda südame kontraktsioonijõudlus.

Kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed hüpertensiooni ja stenokardiaga patsientidel.
Hüpertensiooni ja stenokardiaga patsientidel on kõrvaltoimete profiil samasugune nagu
südamepuudulikkuse korral. Siiski hüpertensiooni ja stenokardiaga patsientidel on kõrvaltoimete
esinemissagedus väiksem.

Väga
sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
(>1/10)
(>1/100, <1/10) (>1/1000, (>1/10000,
(<1/10000)
< 1/100)
<1/1000)
Vere ja


Kerge
lümfisüsteemi
trombotsütopeenia
häired
Leukopeenia
Aneemia
Ainevahetus- ja
Hüper-
Perifeersed
tursed

toitumishäired
kolesteroleemia
Anoreksia/
kaalulangus
Psühhiaatrilised

Unehäired

häired
Depressioon
Närvisüsteemi
Pearinglus*

Paresteesiad

häired
Peavalu*
Sünkoop*
Silma
Pisaraerituse

Nägemishäired
kahjustused
vähenemine
Silmaärritus
Südame häired
Bradükardia*



Vaskulaarsed
Ortostaatiline
Perifeerse
vereringe

häired
hüpotensioon
puudulikkus
Respiratoorsed,


Ninakinnisus

rindkere ja
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
Iiveldus
Kõhukinnisus
Suukuivus
häired
Kõhuvalu
Oksendamine
Kõhulahtisus
Lihas-skeleti ja
Jäsemevalu

Lihasatroofia

sidekoe
kahjustused
Neerude ja


Neerufunktsiooni
Urineerimis-
kuseteede häired
halvenemine
häired
(kusepidamatus,
eriti naistel)
Reproduktiivse



Impotentsus
süsteemi ja
rinnanäärme
häired
Üldised häired
Väsimus*



ja
manustamiskoha
reaktsioonid
Uuringud


Seerumi

transaminaaside
aktiivsuse tõus
8
* Need reaktsioonid esinevad eriti ravi alguses.

Väga harvadeks kõrvaltoimeteks on stenokardia, AV blokaad ja claudicatio intermittens (vahelduv
lonkamine) või Raynaud" sündroomi ägenemine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired. Vastava eelsoodumusega patsientidel on sageli
täheldatud astmahooge.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused. Harva on täheldatud erinevaid nahareaktsioone (nt allergilist
eksanteemi, urtikaariat, sügelust ja lichen planus"e taolist reaktsiooni). Võivad esineda psoriaatilised
nahakahjustused või olemasolevad kahjustused võivad raskeneda.

Eriti mitteselektiivse toimega -blokaatorid võivad põhjustada ka varjatud suhkurtõve
manifesteerumist ja süvenemist ning veresuhkru regulatsiooni häirumist. Karvediloolravi ajal võivad ­
ehkki mitte sageli ­ esineda ka kerged glükoosi tasakaalu häired.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid
Üleannus võib põhjustada rasket hüpotensiooni, bradükardiat, südamepuudulikkust, kardiogeenset
sokki ja südameseiskumist. Samuti võivad tekkida hingamishäired, bronhospasm, oksendamine,
teadvushäired ja krambid.

Üleannustamise ravi
Lisaks tavalistele ravimeetmetele tuleb patsiendi elulisi funktsioone jälgida ning vajadusel
intensiivravi osakonnas ravida. Kasutada võib järgmisi toetavaid meetmeid.
- Atropiin: 0,5...2 mg intravenoosselt (raske bradükardia korral).
- Glükagoon: Algul 1...10 mg intravenoosselt, millele järgneb vajadusel aeglane infusioon, ning
seejärel 2...5 mg/h (kardiovaskulaarsete funktsioonide säilitamiseks).
- Sümpatomimeetikumid vastavalt efektiivsusele ja patsiendi kehakaalule: dobutamiin,
isoprenaliin või adrenaliin.
- Kui üleannuse domineerivaks nähuks on perifeerne vasodilatatsioon, tuleb patsiendile
manustada noradrenaliini või etilefriini. Patsiendi vereringet tuleb pidevalt jälgida.

Kui patsiendil esineb farmakoteraapiale allumatu bradükardia, on näidustatud kardiostimulatsioon.
Bronhospasmi raviks tuleb patsiendile manustada -sümpatomimeetikume (inhaleeritult või
intravenoosselt, kui inhaleerimise toime ei ole piisav) või intravenoosselt teofülliini. Kui patsiendil
esinevad krambid, võib aeglase intravenoosse süstina manustada diasepaami.

NB! Suure üleannuse korral, kui patsient on sokis, tuleb toetusravi jätkata piisavalt pika aja vältel, sest
karvedilooli eliminatsioon ja ümberjaotumine toimuvad tõenäoliselt aeglasemini kui tavaliselt.
Antidootravi kestus oleneb üleannuse suurusest. Toetusravi peab jätkuma niikaua, kuni patsiendi
seisund stabiliseerub.

Karvedilool seondub suurel määral valkudega, mistõttu teda ei saa eemaldada dialüüsi abil.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: alfa- ja beeta-blokaatorid.
ATC-kood: C07AG02.

Karvedilool on veresooni laiendav, mitteselektiivne -blokaator, millel on antioksüdatiivsed
omadused. Vasodilatatsioon on tingitud eelkõige selektiivsest 1-retseptorite blokaadist.
Karvediloolist põhjustatud vasodilatatsioon vähendab perifeerset resistentsust ja -retseptorite blokaad
9
reguleerib reniini-angiotensiini süsteemi. Vereplasmas esineva reniini aktiivsus väheneb ning vedeliku
retentsioon tekib harva.

Karvediloolil puudub sümptatomimeetiline aktiivsus (ISA) ning sarnaselt propranoloolile omab ta
membraane stabiliseerivaid omadusi.

Karvedilool on kahe stereoisomeeri ratseemiline segu. Loomuuringutes blokeerivad mõlemad
enantiomeerid -adrenoretseptoreid. Adrenergiliste 1- ja 2-retseptorite mitteselektiivne
blokeerimine tuleneb peamiselt S(-)-enantiomeerist.

Karvedilool on tugev antioksüdant ja hapniku vabade radikaalide absorbeerija. Karvedilooli ja tema
metaboliitide antioksüdatiivseid omadusi on tõestatud loomuuringutes in vitro ja in vivo ning mitmetel
inimraku tüüpidel in vitro.

Kliinilistes uuringutes on tõestatud, et karvedilooli vasodilatoorsed ja -blokeerivad omadused
avaldavad patsientidel järgmisi toimeid: hüpertensiivsetel patsientidel langeb vererõhk, kuid perifeerne
resistentsus ei suurene, erinevalt ainult -blokeeriva toimega ravimitest. Südame löögisagedus veidi
väheneb. Neerude vereringe ja funktsioon ning perifeerne vereringe jäävad normaalseks, mistõttu
jäsemete külmust, mis on -blokaatorite tavaline toime, esineb harva.

Stenokardiaga patsientide pikaajalise ravi uuringutes täheldati, et karvedilool vähendab müokardi
isheemiat ja vähendab valu. Hemodünaamika uuringud on näidanud, et karvedilool vähendab nii
vatsakeste eel- kui järelkoormust. Vasaku vatsakese funktsioonihäire või kongestiivse
südamepuudulikkuse korral avaldab karvedilool kasulikku toimet hemodünaamikale ja vasaku
vatsakese väljutusmahule ja vatsakese mõõtmetele. Südamepuudulikkusega patsientidel vähendab
karvedilool suremust ja kardiovaskulaarsetel põhjustel hospitaliseerimise vajadust.

Karvedilool ei avalda ebasoodsat toimet seerumi lipiidide profiilile ega elektrolüütide tasemele. HDL
(kõrge tihedusega lipoproteiinide) ja LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) suhe jääb normaalseks.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Üldine kirjeldus.
Karvedilooli absoluutne biosaadavus on ligikaudu 25%. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas
saabub ligikaudu üks tund pärast manustamist. Annuse suuruse ja ravimi seerumikontsentratsiooni
vahel on lineaarne sõltuvus. Debrisokiini aeglastel hüdroksüülijatel saavutatakse koguni 2...3-kordsed
karvedilooli kontsentratsioonid plasmas, võrreldes debrisokiini kiirete hüdroksüülijatega. Toit ei
mõjusta biosaadavust, kuid maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub hiljem. Karvediloolil on
tugevad lipofiilsed omadused. Ligikaudu 98...99% karvediloolist seondub plasmavalkudega. Ravimi
jaotusruumala on ligikaudu 2 L/kg ning see on suurem maksatsirroosi korral. Pärast suukaudset
manustamist metaboliseerub esmasel maksapassaazil ligikaudu 60...75% ravimist. Loomkatsetes on
tõestatud metaboliseerimata ravimi ringlust enterohepaatilises tsirkulatsioonis.

Karvedilooli eliminatsiooni poolväärtusaeg on vahemikus 6...10 tundi. Plasma kliirens on 590 ml/min.
Ravim eritub peamiselt sapi kaudu roojaga, vähesel määral ka uriiniga metaboliitidena.

Loomade ja inimestega läbiviidud uuringutes on selgunud, et karvedilool metaboliseerub suurel
määral mitmeks metaboliidiks, mis elimineeruvad peamiselt sapiga. Karvedilool metaboliseerub
maksas peamiselt aromaatse tuuma oksüdeerumise ja glükuroniseerumise teel. Fenooltsükli
demetülatsiooni ja hüdroksülatsiooni teel tekib 3 aktiivset metaboliiti, millel on -adrenoblokeerivad
omadused. Prekliiniliste uuringute põhjal on teada, et metaboliit 4"-hüdroksüfenooli -adrenoblokeeriv
toime on ligikaudu 13 korda tugevam kui karvediloolil. Võrreldes karvedilooliga on kolmel aktiivsel
metaboliidil nõrk vasodilatoorne toime. Nende kontsentratsioon seerumis on peaaegu 10 korda
väiksem kui karvediloolil. Kaks karvedilooli hüdroksükarbasool-metaboliiti on väga tugevad
antioksüdandid (30...80 korda tugevamad antioksüdandid kui karvedilool).

Omadused patsiendil
10

Ravimi farmakokineetika sõltub patsiendi vanusest. Karvedilooli sisaldus plasmas on eakatel
ligikaudu 50% suurem kui noortel.
Uuringud näitasid, et tsirrootilise maksahaigusega patsiendil on ravimi biosaadavus 4 korda, ravimi
maksimaalne kontsentratsioon seerumis 5 korda ning jaotusruumala 3 korda suurem kui tervetel
vabatahtlikel.
Mõnel hüpertensiivsel patsiendil, kellel on mõõdukas (kreatiniini kliirens 20...30 ml/min) või raske
neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens alla 20 ml/min), on karvedilooli kontsentratsioon plasmas
ligikaudu 40...55% suurem kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel.
Tulemuste osas esines siiski tunduvat kõikumist.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Rottide ja hiirtega läbiviidud uuringud ei näidanud karvediloolil annuste 75 mg/kg ja 200 mg/kg
(38...100-kordne maksimaalne inimese ööpäevane annus) korral mingit kartsinogeenset potentsiaali.

Imetajate ja teiste loomadega läbiviidud in vitro või in vivo uuringutes ei ilmnenud karvediloolil
mingit mutageenset potentsiaali.

Karvedilooli suurte annuste manustamisel tiinetele rottidele ( 200 mg/kg, mis vastab 100-kordsele
inimese maksimaalsele ööpäevasele annusele) täheldati ebasoodsaid kõrvaltoimeid tiinusele ja
viljakusele. Annustega 60 mg/kg ( 30-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) kaasnes
loote füüsilise kasvu ja arengu peetus. Esines embrüotoksilisust (suremuse tõus pärast embrüo
implantatsiooni), kuid rottidel ja küülikutel ei esinenud deformatsioone vastavalt annuste 200 mg/kg ja
75 mg/kg korral (38...100-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus).


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Sahharoos
Laktoosmonohüdraat
Povidoon K25
Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Al/Al fooliumblister
Pakendite suurused:

CARDIOSTAD 6,25 mg
5, 10, 14, 20, 28, 30, 40, 50, 56, 60, 90, 98, 100, 120, 150, 200, 250, 300, 400, 500, 1000 tabletti.
11

CARDIOSTAD 12,5 mg
5, 10, 14, 20, 28, 30, 40, 50, 56, 60, 98, 100, 120, 150, 200, 250, 300, 400, 500, 1000 tabletti.

CARDIOSTAD 25 mg
5, 7, 10, 14, 20, 28, 30, 32, 40, 50, 56, 60, 90, 98, 100, 150, 200, 250, 300, 400, 500, 1000 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Stada Arzneimittel AG
Stadastrasse 2-18
61118 Bad Vilbel
Saksamaa


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

CARDIOSTAD 6,25 mg: 488705
CARDIOSTAD 12,5 mg: 489505
CARDIOSTAD 25 mg: 489605


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

26.08.2005/06.02.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2009
12