Betmiga
Artikli sisukord
I LISA
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Betmiga 25 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga tablett sisaldab 25 mg mirabegrooni
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett.
Ovaalne, pruun, tablett, mille ühele küljele on pressitud ettevõtte logo ja “325”.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Uriinipakitsuse, sagenenud urineerimise ja/või sundinkontinentsi sümptomaatiline ravi üliaktiivse põie
sündroomiga täiskasvanud patsientidel.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Täiskasvanud (sh eakad patsiendid)
Soovitatav annus on 50 mg üks kord ööpäevas koos toiduga või ilma.
Patsientide erirühmad
Neeru- ja maksakahjustus
Betmigat ei ole uuritud lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus
< 15 ml/min/1,73 m2 või patsientidel, kes vajavad hemodialüüsi) või raske maksakahjustuse korral
(Child-Pugh’ klass C) ja seetõttu ei ole selle kasutamine nendes patsiendipopulatsioonides soovitatav
(vt lõigud 4.4 ja 5.2).
Alljärgnevas tabelis on toodud soovitatavad ööpäevased annused neeru- või maksakahjustusega
patsientidel sõltuvalt sellest, kas samal ajal kasutatakse tugevatoimelisi CYP3A inhibiitoreid (vt lõigud
4.4, 4.5 ja 5.2).
Tugevatoimelised CYP3A inhibiitorid(3)
Ilma inhibiitorita Inhibiitoriga
Neerukahjustus(1) Kerge 50 mg 25 mg
Mõõdukas 50 mg 25 mg
Raske 25 mg Ei ole soovitatav
Maksakahjustus(2) Kerge 50 mg 25 mg
Mõõdukas 25 mg Ei ole soovitatav
1. Kerge: glomerulaarfiltratsiooni kiirus 60…89 ml/min/1,73 m2; mõõdukas: glomerulaarfiltratsiooni
kiirus 30…59 ml/min/1,73 m2; raske: glomerulaarfiltratsiooni kiirus 15…29 ml/min/1,73 m2.
2. Kerge: Child-Pugh’ klass A; mõõdukas: Child-Pugh’ klass B.
3. Tugevatoimelised CYP3A inhibiitorid, vt lõik 4.5
Sugu
Soo alusel ei ole vaja annuseid kohandada.
Lapsed
Mirabegrooni ohutus ja efektiivsus lastel vanuses kuni 18 aastat ei ole veel tõestatud.
Andmed puuduvad.
Manustamisviis
Tablett tuleb võtta üks kord ööpäevas koos vedelikuga ja neelata tervelt alla. Seda ei tohi närida,
poolitada ega purustada.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Neerukahjustus
Betmigat ei ole uuritud lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus
< 15 ml/min/1,73 m2 või patsientidel, kes vajavad hemodialüüsi) ja seetõttu ei ole Betmiga kasutamine
selles patsiendipopulatsioonis soovitatav. Raske neerukahjustuse (glomerulaarfiltratsiooni kiirus
15…29 ml/min/1,73 m2) kohta on andmeid piiratud hulgal; lähtuvalt farmakokineetika uuringust (vt
lõik 5.2) soovitatakse selles patsiendipopulatsioonis vähendada annust 25 mg-ni. Raske
neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 15…29 ml/min/1,73 m2), kes saavad
samal ajal ravi tugevatoimeliste CYP3A inhibiitoritega, ei soovitata Betmigat kasutada (vt lõik 4.5).
Maksakahjustus
Betmiga kasutamist ei ole uuritud raske maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klass C) ja
seetõttu ei ole Betmiga kasutamine selles patsiendipopulatsioonis soovitatav. Mõõduka
maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klass B), kes saavad samal ajal ravi tugevatoimeliste
CYP3A inhibiitoritega, ei soovitata Betmigat kasutada (vt lõik 4.5).
Hüpertensioon
Betmigat ei ole hinnatud raske kontrollimatu hüpertensiooniga patsientidel (süstoolne vererõhk
≥ 180 mm Hg ja/või diastoolne vererõhk ≥ 110 mm Hg); seetõttu ei soovitata Betmigat selles
patsiendipopulatsioonis kasutada. Andmed 2. astme hüpertensiooniga patsientide kohta (süstoolne
vererõhk ≥ 160 mm Hg või diastoolne vererõhk ≥ 100 mm Hg) on piiratud.
Kaasasündinud või omandatud QT-intervalli pikenemisega patsiendid
Mirabegrooni kasutamisel terapeutilistes annustes ei ole kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulist QTintervalli
pikenemist näidatud (vt lõik 5.1). Et aga nendesse uuringutesse ei olnud kaasatud
patsiente, kellel oli teadaolev QT-intervalli pikenemine, või patsiente, kes kasutasid teadaolevalt QTintervalli
pikendavaid ravimeid, ei ole mirabegrooni toime nendele patsientidele teada. Mirabegrooni
manustamisel sellistele patsientidele tuleb olla ettevaatlik.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
In vitro andmed
Mirabegrooni transporditakse ja metaboliseeritakse mitmete teede kaudu. Mirabegroon on järgmiste
valkude substraat: tsütokroom P450 (CYP) 3A4, CYP2D6, butürüülkoliinesteraas, uridiindifosfaatglükuronosüültransferaasid
(UGT), väljavoolu transporter P-glükoproteiin (P-gp) ja orgaaniliste
katioonide sissevoolu transporterid OCT1, OCT2 ja OCT3. Mirabegrooni uuringud inimese maksa
mikrosoomide ja rekombinantsete CYP-ensüümidega näitasid, et mirabegroon on mõõdukas ja ajast
sõltuv CYP2D6 inhibiitor ning nõrk CYP3A inhibiitor. Mirabegrooni inhibeerib suurtel
kontsentratsioonidel P-glükoproteiini poolt vahendatud ravimite transporti.
In vivo andmed
CYP2D6 polümorfism
CYP2D6 geneetiline polümorfism mõjutab mirabegrooni keskmist plasmakontsentratsiooni
minimaalselt (vt lõik 5.2). Mirabegroonil ei ole eeldatavalt koostoimet teadaolevate CYP2D6
inhibiitoritega ja seda ei ole uuritud. Mirabegrooni annuseid ei ole vaja kohandada, kui seda
manustatakse koos CYP2D6 inhibiitoritega, või patsientidel, kes on teadaolevalt CYP2D6 aeglased
metaboliseerijad.
Ravimitevahelised koostoimed
Samal ajal manustatavate ravimite mõju mirabegrooni farmakokineetikale ja mirabegrooni mõju teiste
ravimite farmakokineetikale uuriti ühekordsete ning korduvate annuste uuringutes. Enamiku
ravimitevaheliste koostoimete uurimiseks kasutati mirabegrooni 100 mg annust, mis manustati
toimeainet aeglaselt vabastava tabletina (suukaudne kontrollitud imendumissüsteem, ing k oral
controlled absorption system, OCAS). Mirabegrooni koostoime uuringutes metoprolooli ja
metformiiniga kasutati mirabegrooni toimeainet kiirelt vabastavat ravimvormi annuses 160 mg.
Eeldatavalt ei esine kliiniliselt olulisi ravimitevahelisi koostoimeid mirabegrooni ja ravimite vahel,
mis on mõne CYP isoensüümi või transporteri inhibeerija, indutseerija või substraat, välja arvatud
mirabegrooni inhibeeriv toime CYP2D6 substraatide metabolismile.
Ensüümi inhibiitorite toime
Tervetel vabatahtlikel suurenes mirabegrooni plasmatase (AUC) tugevatoimelise CYP3A/Pglükoproteiini
inhibiitori ketokonasooli mõjul 1,8 korda. Betmiga kombineerimisel CYP3A ja/või Pglükoproteiini
inhibiitoritega ei ole vaja annuseid kohandada. Samas on kerge kuni mõõduka
neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 30…89 ml/min/1,73 m2) või kerge
maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klass A), kes saavad pidevalt tugevatoimelisi CYP3A
inhibiitoreid, nagu itrakonasool, ketokonasool, ritonaviir ja klaritromütsiin, soovitatav annus 25 mg
üks kord ööpäevas koos toiduga või ilma (vt lõik 4.2). Betmiga kasutamist ei soovitata raske
neerukahjustusega patsientidele (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 15…29 ml/min/1,73 m2) või mõõduka
maksakahjustusega patsientidele (Child-Pugh’ klass B), kes saavad pidevalt tugevatoimelisi CYP3A
inhibiitoreid (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Ensüümi indutseerijate toime
CYP3A või P-glükoproteiini indutseerijad vähendavad mirabegrooni plasmakontsentratsiooni.
Mirabegrooni annuseid ei ole vaja kohandada, kui sellega koos manustatakse terapeutilistes annustes
rifampitsiini või muid CYP3A või P-glükoproteiini indutseerijaid.
Mirabegrooni toime CYP2D6 substraatidele
Tervetel vabatahtlikel oli mirabegrooni CYP2D6 inhibeeriv toime mõõdukas ja CYP2D6 aktiivsus
taastus 15 päeva jooksul pärast mirabegrooni kasutamise lõpetamist. Mirabegrooni toimeainet kiiresti
vabastava ravimvormi korduv annustamine intervalliga üks kord ööpäevas suurendas metoprolooli
ühekordse annuse Cmax-i 90% võrra ja AUC-d 229% võrra. Mirabegrooni korduv annustamine
intervalliga üks kord ööpäevas suurendas desipramiini ühekordse annuse Cmax-i 79% võrra ja AUC-d
241% võrra.
Ettevaatus on vajalik mirabegrooni kasutamisel koos ravimpreparaatidega, mis metaboliseeruvad
peamiselt CYP2D6 vahendusel ja millel on kitsas terapeutiline indeks, nagu tioridasiin, 1C klassi
antiarütmikumid (nt flekainiid, propafenoon) ja tritsüklilised antidepressandid (nt imipramiin,
desipramiin). Ettevaatus on vajalik ka mirabegrooni kasutamisel koos CYP2D6 substraatidega, kui
nende annust tiitritakse individuaalselt.
Mirabegrooni toime transporteritele
Mirabegroon on nõrk P-glükoproteiini inhibiitor. Tervetel vabatahtlikel suurendas mirabegroon Pglükoproteiini
substraadi digoksiini Cmax-i ja AUC-d vastavalt 29% ja 27% võrra. Patsientidele, kes
alustavad kombinatsioonravi Betmiga ja digoksiiniga, tuleb algul digoksiini määrata kõige väiksemas
annuses. Plasma digoksiini kontsentratsioone tuleb jälgida ja kasutada digoksiini annuse tiitrimisel, et
saavutada soovitud kliiniline toime. Mirabegrooni võimega P-glükoproteiini inhibeerida tuleb
arvestada Betmiga kombineerimisel P-glükoproteiini substraatidega, nt dabigatraaniga.
Teised koostoimed
Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud, kui mirabegrooni manustati koos solifenatsiini,
tamsulosiini, varfariini, metformiini või etinüülöstradiooli ja levonorgestreeli sisaldavate
kombineeritud suukaudsete kontratseptiivide terapeutiliste annustega. Annuste kohandamine ei ole
soovitatav.
Ravimitevahelistest koostoimetest tingitud mirabegroonisisalduse suurenemist võib seostada südame
löögisageduse suurenemisega.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Mirabegrooni kasutamise kohta rasedatel on andmeid piiratud hulgal. Loomkatsed on näidanud
kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Betmigat ei ole soovitav kasutada raseduse ajal ja
fertiilses eas naistel, kes ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid.
Imetamine
Mirabegroon eritub näriliste piimaga ja seetõttu eeldatakse, et see eritub ka inimese rinnapiimaga (vt
lõik 5.3). Ei ole läbi viidud uuringuid, mille käigus hinnataks mirabegrooni toimet inimese
piimaproduktsioonile, ravimi leidumisele rinnapiimas või selle toimeid rinnapiima saavale imikule.
Imetamise ajal ei tohi mirabegrooni manustada.
Fertiilsus
Mirabegroon ei avaldanud mingit raviga seotud toimet loomade fertiilsusele (vt lõik 5.3).
Mirabegrooni toimet inimeste fertiilsusele ei ole kindlaks tehtud.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Betmigal ei ole või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
4.8 Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Mirabegrooni ohutust hinnati 8433-l üliaktiivse põie sündroomiga patsiendil, kellest 5648 said
vähemalt ühe annuse mirabegrooni II/III faasi kliinilistes uuringutes; 622 patsienti said mirabegrooni
vähemalt 1 aasta jooksul (365 päeva). Kolmes 12-nädalases III faasi topeltpimedas
platseebokontrolliga uuringus lõpetas ravi mirabegrooniga 88%-l patsientidest ja 4% patsientidest
katkestas ravi kõrvalnähtude tõttu. Enamik kõrvaltoimeid olid kerge kuni mõõduka raskusastmega.
Kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed, mida täheldati patsientidel, kes said kolmes 12-nädalases III
faasi topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus mirabegrooni annuses 50 mg, olid tahhükardia ja
kuseteede infektsioonid. Patsientidel, kes said mirabegrooni annuses 50 mg, oli tahhükardia
esinemissagedus 1,2%. Patsientidest, kes said mirabegrooni annuses 50 mg, katkestas ravi tahhükardia
tõttu 0,1%. Patsientidel, kes said mirabegrooni annuses 50 mg, oli kuseteede infektsioonide
esinemissagedus 2,9%. Patsientidest, kes said mirabegrooni annuses 50 mg, ei katkestanud keegi ravi
kuseteede infektsioonide tõttu. Tõsiste kõrvatoimete hulka kuulus kodade virvendus (0,2%).
1-aastases (pikaajalises) aktiivse kontrolliga (muskariini antagonist) uuringus täheldatud kõrvaltoimed
olid tüübilt ja raskusastmelt sarnased kõrvaltoimetega, mida täheldati kolmes 12-nädalases III faasi
topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus.
Kõrvaltoimete nimekiri tabelina
Alltoodud tabelis on loetletud kõrvaltoimed, mida täheldati mirabegrooni kasutamisel kolmes 12-
nädalases III faasi topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus.
Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni
< 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000).
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskuse vähenemise järjekorras.
4.9 Üleannustamine
Mirabegrooni on manustatud tervetele vabatahtlikele ühekordsete annustena kuni 400 mg. Selle
annuse puhul täheldatud kõrvaltoimete hulka kuulus südamepekslemine (1 osalejal 6-st) ja südame
löögisageduse kiirenemine üle 100 löögi minutis (3 osalejal 6-st). Mirabegrooni korduv manustamine
annustes kuni 300 mg ööpäevas 10 päeva jooksul suurendas tervetel vabatahtlikel südame
löögisagedust ja tõusis süstoolne vererõhk.
Üleannustamise ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav. Üleannustamise korral soovitatakse
südame löögisageduse, vererõhu ja EKG jälgimist.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: uroloogilised, kuseteedesse spasmolüütiliselt toimivad ained, ATC-kood:
G04BD12.
Toimemehhanism
Mirabegroon on tugevatoimeline ja selektiivne beeta-3-adrenoretseptori agonist. On näidatud, et
mirabegroon lõõgastab põie silelihast nii rotil kui ka inimese eraldatud koel, suurendades tsüklilise
adenosiinmonofosfaadi (cAMP) kontsentratsioone roti kusepõie koes. Roti kusepõie
funktsioonimudelites näidati põit lõõgastavat toimet. Mirabegroon suurendas üliaktiivse põie
rotimudelis keskmist ühekorraga väljutatud uriini hulka ja vähendas uriini mitteväljutavate
kontraktsioonide esinemissageduse arvu väljutamise rõhku või jääkuriini kogust mõjutamata.
Ahvimudelis näidati, et mirabegroon vähendab urineerimiskordade arvu. Need tulemused viitavad
sellele, et mirabegroon suurendab uriini kogumise funktsiooni, stimuleerides põies beeta-3-
adrenoretseptoreid.
Uriini kogunemise faasi ajal, kui uriin põide koguneb, domineerib sümpaatiline närvistimulatsioon.
Närvilõpmetest vabanev noradrenaliin põhjustab peamiselt beetaadrenoretseptorite aktiveerimist
põielihastes ja seega põie silelihase lõõgastumist. Uriini väljutamisfaasi ajal on põis peamiselt
parasümpaatilise närvisüsteemi kontrolli all. Vaagna närvilõpmetest vabanev atsetüülkoliin stimuleerib
kolinergilisi M2 ja M3 retseptoreid, indutseerides põie kontraktsiooni. M2 raja aktiveerimine
inhibeerib ka beeta-3-adrenoretseptorite poolt indutseeritud cAMP sisalduse suurenemist. Seetõttu ei
tohiks beeta-3-adrenoretseptorite stimulatsioon uriini väljutamisprotsessi segada. Seda kinnitati osalise
ureetra obstruktsiooniga rottidel, kui mirabegroon vähendas uriini mitteväljutavate kontraktsioonide
esinemissageduse arvu, mõjutamata seejuures ühekorraga väljutatud uriini hulka, uriini väljutamise
rõhku või jääkuriini mahtu.
Farmakodünaamilised toimed
Urodünaamika
Annustes 50 mg ja 100 mg üks kord ööpäevas 12 nädala jooksul alumiste kuseteede sümptomite ja
põie väljavoolu obstruktsiooniga meestel ei avaldanud mirabegroon mingit toimet tsüstomeetria
parameetritele, oli ohutu ja hästi talutav. Mirabegrooni toimeid uriini maksimaalsele voolukiirusele ja
detruusori rõhule maksimaalse voolukiiruse juures hinnati urodünaamika uuringus, milles osales 200
alumiste kuseteede sümptomite ja põie väljavoolu obstruktsiooniga meessoost patsienti. Mirabegrooni
manustamine annustes 50 mg ja 100 mg üks kord ööpäevas 12 nädala jooksul ei avaldanud
kõrvaltoimeid uriini maksimaalsele voolukiirusele ja detruusori rõhule maksimaalse voolukiiruse
juures. Selles alumiste kuseteede sümptomite / põie väljavoolu obstruktsiooniga meessoost
patsientidel läbi viidud uuringus oli kohandatud keskmine (standardviga) urineerimisjärgne jääkuriini
hulga (ml) muutus algtasemest kuni ravi lõpetamiseni platseebo-, mirabegrooni 50 mg annuse ja
mirabegrooni 100 mg annuse rühmas vastavalt 0,55 (10,702), 17,89 (10,190), 30,77 (10,598).
Toime QT-intervallile
Annustes 50 mg või 100 mg ei avaldanud mirabegroon mingit toimet QT-intervallile, mis oli
individuaalselt korrigeeritud südame löögisageduse suhtes (QTcI), sõltumata sellest, kas seda hinnati
uuringu üldpopulatsioonis või sugude alusel moodustatud alarühmades.
Põhjalikus QT uuringus (n = 164 terved meessoost ja n = 153 terved naissoost vabatahtlikud keskmise
vanusega 33 aastat) hinnati mirabegrooni toimet QTcI intervallile korduval manustamisel näidustatud
annuses (50 mg üks kord ööpäevas) ja kahes supraterapeutilises annuses (100 ja 200 mg üks kord
ööpäevas). Supraterapeutiliste annuste kasutamisel oli ravimi plasmakontsentratsioon vastavalt 2,6 ja
6,5 korda suurem kui terapeutilise annuse kasutamisel. Positiivse kontrollina kasutati moksifloksatsiini
ühekordset 400 mg annust. Iga mirabegrooni ja moksifloksatsiini annuse taset hinnati eraldi
ravirühmades ja igaühe juurde kuulus ka platseebokontroll (paralleelne ristuv uuring). Nii naistel kui
ka meestel, kellele manustati mirabegrooni annustes 50 mg ja 100 mg, ei ületanud ühepoolse 95%
usaldusintervalli ülemine piir ühelgi ajahetkel 10 msek - kõige pikema QT aja järgi kõrvutatud QTcI
intervallide keskmine erinevus platseebost. Naistel, kellele manustati mirabegrooni annuses 50 mg, oli
QTcI intervalli keskmine erinevus platseebost 5 tundi pärast annuse manustamist 3,67 msek
(ühepoolse 95% usaldusintervalli ülemine piir 5,72 msek). Meestel oli see erinevus 2,89 msek
(ühepoolse 95% usaldusintervalli ülemine piir 4,90 msek). Mirabegrooni 200 mg annuse puhul ei
ületanud QTcI intervall meestel ühelgi ajahetkel 10 msek, samas kui naistel ületas ühepoolse 95%
usaldusintervalli ülemine piir 10 msek ajavahemikus 0,5...6 tundi. Maksimaalne erinevus platseebost
ilmnes 5. tunnil, kus keskmine mõju oli 10,42 msek (ühepoolse 95% usaldusintervalli ülemine piir
13,44 msek). QTcF-i ja QTcIf-i tulemused olid kooskõlas QTcI tulemustega.
Põhjalikus QT uuringus suurendas mirabegroon uuritud 50 mg kuni 200 mg annuse skaalal südame
löögisagedust EKG-l annusest sõltuvalt. Südame löögisageduse maksimaalne keskmine erinevus
platseebost jäi tervetel uuringus osalejatel vahemikku 6,7 lööki minutis (mirabegrooni 50 mg annuse
puhul) kuni 17,3 lööki minutis (mirabegrooni 200 mg annuse puhul).
Toimed üliaktiivse põie sündroomiga patsientide südame löögisagedusele ja vererõhule
Üliaktiivse põie sündroomiga patsientidel (keskmine vanus 59 aastat), kes said mirabegrooni annuses
50 mg üks kord ööpäevas kolmes 12-nädalases III faasi topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus,
täheldati südame löögisageduse keskmist suurenemist, mis erines platseebo kasutamisel registreeritust
ligikaudu 1 löögi võrra minutis, ja süstoolse/diastoolse vererõhu keskmist tõusu, mis erines platseebo
kasutamisel registreeritust ligikaudu 1 mm Hg võrra või vähem. Pulsisageduse ja vererõhu muutused
on ravi lõpetamisel pöörduvad.
Toime silma siserõhule
Tervetel uuringus osalejatel ei suurendanud 56-päevane mirabegroonravi annustes 100 mg üks kord
ööpäevas silma siserõhku. I faasi uuringus, mille käigus hinnati mirabegrooni toimet silma siserõhule
Goldmanni aplanatsiooni tonomeetri abil 310 tervel uuringus osalejal, ei olnud 100 mg mirabegrooni
annus platseebost halvem esmase tulemusnäitaja osas, milleks oli ravi käigus, algtasemest kuni 56.
päevani, tekkiv keskmine erinevus uuringus osalejate keskmises silma siserõhus; mirabegrooni
100 mg annuse ja platseebo võrdlusel oli ravist tingitud erinevuse ühepoolse 95% usaldusintervalli
ülemine piir 0,3 mm Hg.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Mirabegrooni efektiivsust hinnati kolmes III faasi randomiseeritud, topeltpimedas,
platseebokontrollitud, 12-nädalases uuringus üliaktiivse põie sündroomi ravis, millega kaasnevad
uriinipakitsuse ja urineerimissageduse suurenemise sümptomid koos uriinipidamatusega või ilma.
Uuringusse kaasati naisi (72%) ja mehi (28%) keskmise vanusega 59 aastat (vanuse vahemik 18...95
aastat). Uuringupopulatsioon koosnes ligikaudu 48% ulatuses patsientidest, kes ei olnud varem
antimuskariinset ravi saanud, ja ligikaudu 52% ulatuses patsientidest, kes olid varem antimuskariinset
ravi saanud. Ühes uuringus said 495 patsienti aktiivset kontrollravimit (tolterodiini toimeainet
prolongeeritult vabastav ravimvorm).
Esmased efektiivsuse liittulemusnäitajad olid (1) keskmise uriinipidamatuse episoodide arvu muutus
24 tunni kohta alates uuringu algusest kuni ravi lõpetamiseni ja (2) keskmise urineerimiste arvu
muutus 24 tunni kohta alates uuringu algusest kuni ravi lõpetamiseni. Mirabegrooni kasutamisel
näidati mõlema esmase tulemusnäitaja ja samuti teiseste tulemusnäitajate märkimisväärselt suuremat
paranemist võrreldes platseebo kasutamisega (vt tabelid 1 ja 2).
FAS: Kogu analüüsi populatsioon (ing k full analysis set, FAS), kõik randomiseeritud patsiendid, kes
võtsid topeltpimedas uuringus vähemalt ühe annuse ravimit ja kelle urineerimist hinnati
uuringupäevikus algtasemel ning vähemalt üks kord uuringupäevikus, mida täideti algtaseme visiidile
järgnenud visiidil.
FAS-I: FAS-i alarühm, kellel esines algtasemel täidetud uuringupäevikus ka vähemalt üks
uriinipidamatuse episood.
CI: usaldusintervall
* Statistiliselt olulisel määral parem võrreldes platseeboga tasemel 0,05 mitmekordsuse suhtes
kohandamata.
# Statistiliselt olulisel määral parem võrreldes platseeboga tasemel 0,05 mitmekordsuse suhtes
kohandamata.
‡ Statistiliselt mitteolulisel määral parem võrreldes platseeboga tasemel 0,05 koos kohandamisega
mitmekordsuse suhtes.
FAS: Kogu analüüsi populatsioon (ing k full analysis set, FAS), kõik randomiseeritud patsiendid, kes
võtsid topeltpimedas uuringus vähemalt ühe annuse ravimit ja kelle urineerimist hinnati
uuringupäevikus algtasemel ning vähemalt üks kord uuringupäevikus, mida täideti algtaseme visiidile
järgnenud visiidil.
FAS-I: FAS-i alarühm, kellel esines algtasemel täidetud uuringupäevikus ka vähemalt üks
uriinipidamatuse episood.
Mirabegroon annuses 50 mg üks kord ööpäevas osutus efektiivseks esimesel hindamiste tegemise
ajahetkel 4. nädalal, efektiivsus säilis kogu 12-nädalase raviperioodi jooksul. Randomiseeritud aktiivse
kontrolliga pikaajalises uuringus näidati, et efektiivsus säilis kogu 1-aastase raviperioodi jooksul.
Tervisega seotud elukvaliteedi näitajate subjektiivne paranemine
Kolmes 12-nädalases III faasi topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus parandas üliaktiivse põie
sündroomi sümptomite ravi mirabegrooniga üks kord ööpäevas järgnevaid tervisega seotud
elukvaliteedi parameetreid statistiliselt olulisel määral võrreldes platseeboga: rahulolu raviga ja
sümptomite häirivus.
Efektiivsus patsientidel, kes olid või ei olnud varem üliaktiivse põie sündroomi tõttu antimuskariinset
ravi saanud
Efektiivsust näidati nii patsientidel, kes olid üliaktiivse põie sündroomi tõttu antimuskariinset ravi
saanud, kui ka neil, kes ei olnud. Lisaks näidati mirabegroonravi efektiivsust patsientidel, kes olid
üliaktiivse põie sündroomi antimuskariinse ravi varem ebapiisava toime tõttu katkestanud (vt tabel 3).
Koondandmed sisaldavad uuringuid 046 (Euroopa/Austraalia), 047 (Põhja-Ameerika) ja 074
(Euroopa/Põhja-Ameerika).
† Vähimruutude keskmine, mis on koondatud uuringutes kohandatud algtaseme, soo, uuringu,
alarühma ja ravi koostoimete alarühma järgi, ning vähimruutude keskmine, mis on uuringus 046
kohandatud algtaseme, soo, geograafilise regiooni, alarühma ja ravi koostoimete alarühma järgi.
FAS: Kogu analüüsi populatsioon (ing k full analysis set, FAS), kõik randomiseeritud patsiendid, kes
võtsid topeltpimedas uuringus vähemalt ühe annuse ravimit ja kelle urineerimist hinnati
uuringupäevikus algtasemel ning vähemalt üks kord uuringupäevikus, mida täideti algtaseme visiidile
järgnenud visiidil.
FAS-I: FAS-i alarühm, kellel esines algtasemel täidetud uuringupäevikus ka vähemalt üks
uriinipidamatuse episood.
Lapsed
Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Betmigaga läbi viidud uuringute tulemused laste
ühe või mitme alarühma kohta idiopaatilise üliaktiivse põie sündroomi raviks ja detruusorlihase
neurogeense üliaktiivsuse raviks (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Pärast mirabegrooni suukaudset manustamist tervetele vabatahtlikele saabus mirabegrooni
maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) 3…4 tunni pärast. Absoluutne biosaadavus suurenes
29%-lt 25 mg annuse puhul 35%-ni 50 mg annuse puhul. Keskmine Cmax ja AUC suurenesid uuritud
annusevahemikus annuse suurendamisel rohkem kui proportsionaalselt. Meeste ja naiste
üldpopulatsioonis suurenesid mirabegrooni annuse kahekordse suurendamise järel 50 mg-lt 100 mg-ni
Cmax ja AUCtau vastavalt ligikaudu 2,9 ning 2,6 korda, samas kui mirabegrooni annuse neljakordse
suurendamise järel 50 mg-lt 200 mg-ni suurenesid Cmax ja AUCtau vastavalt ligikaudu 8,4 ning 6,5
korda. Mirabegrooni manustamisel üks kord ööpäevas saavutatakse tasakaalukontsentratsioonid 7
päeva jooksul. Pärast korduvat manustamist üks kord ööpäevas on mirabegrooni sisaldus plasmas
ligikaudu kaks korda suurem kui ühekordse annuse puhul täheldatud.
Toidu mõju imendumisele
50 mg tableti manustamisel koos rasvarikka toiduga vähenesid mirabegrooni Cmax ja AUC vastavalt
45% ning 17% võrra. Väikese rasvasisaldusega toidu tõttu vähenesid mirabegrooni Cmax ja AUC
vastavalt 75% ning 51% võrra. III faasi uuringutes manustati mirabegrooni nii toiduga kui ka ilma ja
näidati seejuures selle ohutust ning efektiivsust. Seetõttu võib mirabegrooni soovitatud annustes võtta
nii toiduga kui ka ilma.
Jaotumine
Mirabegroon jaotub organismis ulatuslikult. Tasakaalukontsentratsiooni juures on jaotusruumala (Vss )
ligikaudu 1670 l. Mirabegroon seondub (ligikaudu 71% ulatuses) inimese plasmavalkudega ja sellel on
mõõdukas afiinsus albumiini ning alfa-1-happe glükoproteiini suhtes. Mirabegroon jaotub
erütrotsüütidesse. In vitro oli 14C-mirabegrooni kontsentratsioon erütrotsüütides ligikaudu kaks korda
suurem kui plasmas.
Biotransformatsioon
Mirabegroon metaboliseerub mitmete radade kaudu, mis hõlmavad dealküülimist, oksüdeerimist,
(otsest) glükuroonimist ja amiidi hüdrolüüsi. Pärast ühekordse annuse 14C-mirabegrooni manustamist
oli peamine vereringes leiduv komponent mirabegroon. Inimese plasmas on täheldatud kahte peamist
metaboliiti; mõlemad olid II faasi glükuroniidid, mis moodustasid 16% ja 11% kogu ravimi
plasmakontsentratsioonidest. Need metaboliidid ei ole farmakoloogiliselt aktiivsed.
Lähtudes in vitro uuringute andmetest ei ole tõenäoline, et mirabegroon inhibeeriks samal ajal
manustatavate ravimite metaboliseerumist järgnevate tsütokroom P450 ensüümide vahendusel:
CYP1A2, CYP2B6, CYP2C8, CYP2C9, CYP2C19 ja CYP2E1, sest mirabegroon ei inhibeerinud
nende ensüümide aktiivsust kliiniliselt olulistes kontsentratsioonides. Mirabegroon ei indutseeri
ensüüme CYP1A2 või CYP3A. Eeldatavalt ei inhibeeri mirabegroon orgaaniliste katioonide
sissevoolu transporterite vahendatud ravimite transporti.
Kuigi in vitro uuringud viitavad CYP2D6 ja CYP3A4 osale mirabegrooni oksüdatiivses metabolismis,
näitavad in vivo uuringute tulemused, et nende isoensüümide osa üldises eritumises on piiratud. In
vitro ja ex vivo uuringud on lisaks ensüümidele CYP3A4 ning CYP2D6 näidanud
buturüülkoliinesteraasi, UGT ja võimalik, et alkoholi dehüdrogenaasi osalemist mirabegrooni
metabolismis.
CYP2D6 polümorfism
Tervetel vabatahtlikel, kes olid genotüübilt aeglased CYP2D6 substraatide (kasutatud surrogaadina
CYP2D6 inhibeerimiseks) metaboliseerijad, olid pärast mirabegrooni toimeainet kiiresti vabastava
ravimvormi 160 mg annust keskmine Cmax ja AUCinf vastavalt 14% ja 19% võrra kõrgemad kui kiiretel
metaboliseerijatel, mis viitab sellele, et CYP2D6 geneetilisel polümorfismil on minimaalne toime
plasma keskmisele mirabegroonisisaldusele. Mirabegroonil ei ole eeldatavalt koostoimet teadaolevate
CYP2D6 inhibiitoritega ja seda ei ole uuritud. Mirabegrooni annuseid ei ole vaja kohandada, kui seda
manustatakse koos CYP2D6 inhibiitoritega, või patsientidel, kes on teadaolevalt CYP2D6 aeglased
metaboliseerijad.
Eritumine
Üldine plasmakliirens (CLtot) on ligikaudu 57 l/h. Lõplik eritumise poolväärtusaeg (t1/2) on ligikaudu
50 tundi. Renaalne kliirens (CLR) on ligikaudu 13 l/h, mis vastab peaaegu 25%-le üldisest kliirensist
(CLtot). Mirabegrooni eritumine neerude kaudu toimub peamiselt aktiivse tubulaarse sekretsiooni teel
koos glomerulaarse filtratsiooniga. Muutumatu mirabegrooni eritumine uriiniga on annusest sõltuv ja
jääb vahemikku ligikaudu 6,0% pärast 25 mg ööpäevast annust kuni 12,2% pärast 100 mg ööpäevast
annust. Pärast 160 mg 14C-mirabegrooni manustamist tervetele vabatahtlikele leiti ligikaudu 55%
radioaktiivse märgisega ühendist uriinist ja 34% roojast. Muutumatul kujul eritunud mirabegroon
moodustas 45% uriinis tuvastatud radioaktiivsusest, mis viitab metaboliitide olemasolule. Muutumatul
kujul eritunud mirabegroon moodustas enamiku roojas tuvastatud radioaktiivsusest.
Vanus
Pärast korduvate suukaudsete annuste manustamist eakatele vabatahtlikele ( ≥ 65 aastat) olid
mirabegrooni ja selle metaboliitide Cmax ja AUC sarnased noorematel (18...45 aastat) vabatahtlikel
täheldatutega.
Sugu
Naistel on Cmax ja AUC ligikaudu 40% kuni 50% võrra suuremad kui meestel. Soost tulenevad
erinevused Cmax-is ja AUC-s on seotud erinevustega kehakaalus ning biosaadavuses.
Rass
Rass ei mõjuta mirabegrooni farmakokineetikat.
Neerukahjustus
Pärast mirabegrooni ühekordse 100 mg annuse manustamist kerge neerukahjustusega vabatahtlikele
[hinnanguline glomerulaarfiltratsiooni kiirus MDRD valemi järgi (eGFR-MDRD)
60…89 ml/min/1,73 m2], suurenesid mirabegrooni keskmine Cmax ja AUC vastavalt 6% ning 31%
võrreldes täheldatud tulemustega normaalse neerufunktsiooniga vabatahtlikel. Mõõduka
neerukahjustusega vabatahtlikel (eGFR-MDRD 30…59 ml/min/1,73 m2) suurenesid Cmax ja AUC
vastavalt 23% ning 66%. Raske neerukahjustusega vabatahtlikel (eGFR-MDRD
15…29 ml/min/1,73 m2) suurenesid Cmax ja AUC vastavalt 92% ja 118%. Mirabegrooni ei ole uuritud
lõppfaasis neeruhaigusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus < 15 ml/min/1,73 m2 või
hemodialüüsi vajavatel patsientidel).
Maksakahjustus
Pärast ühekordse 100 mg annuse mirabegrooni manustamist kerge maksakahjustusega vabatahtlikele
(Child-Pugh’ klass A) suurenesid mirabegrooni keskmine Cmax ja AUC vastavalt 9% ning 19%
võrreldes täheldatud tulemustega normaalse maksafunktsiooniga vabatahtlikel. Mõõduka
maksakahjustusega vabatahtlikel (Child-Pugh’ klass B) olid keskmised Cmax ja AUC väärtused 175%
ning 65% suuremad. Mirabegrooni ei ole uuritud raske maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’
klass C).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Prekliinlistes uuringutes on leitud toksiliste toimete sihtmärkorganid, mis on kooskõlas kliiniliste
tähelepanekutega. Rottidel täheldati mööduvat maksaensüümide sisalduse suurenemist ja muutusi
hepatotsüütides (nekroosi ja glükogeeni sõmerate vähenemist). Rottidel, küülikutel, koertel ja ahvidel
täheldati südame löögisageduse suurenemist. Genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei ole
näidanud genotoksilist või kartsinogeenset potentsiaali in vivo.
Subletaalsetes annustes (inimese ekvivalentne annus oli 19 korda suurem kui maksimaalne soovitatud
inimestel kasutatav annus) ei täheldatud mingeid toimeid fertiilsusele. Küüliku embrüofetaalse arengu
uuringu peamised leiud olid südame väärarendid (aordi laienemine, kardiomegaalia) süsteemsete
ekspositsioonide juures, mis ületasid 36 korda inimestel kasutatava soovitatava maksimaalse annuse.
Peale selle täheldati küülikutel süsteemsete ekspositsioonide juures, mis ületasid 14 korda inimestel
kasutatava soovitatava maksimaalse annuse, kopsu väärarendeid (kopsu lisasagara puudumine) ja
suurenenud implanteerumisjärgset embrüote kaotust, samas kui rottidel märgati pöörduvaid toimeid
luustumisele (lainelised roided, hilinenud luustumine, luustunud rinnakute, metakarpaalregioonide või
metatarsaalregioonide arvu vähenemine) süsteemsete ekspositsioonide juures, mis ületasid 22 korda
inimestel kasutatava soovitatava maksimaalse annuse. Täheldatud embrüofetaalne toksilisus tekkis
selliste annuste kasutamisel, mis põhjustasid toksilisi toimeid ka emasloomal. Näidati, et küülikutel
täheldatud kardiovaskulaarsed väärarendid on vahendatud beeta-1-adrenoretseptori aktiveerimise
poolt.
Radiomärgistatud mirabegrooniga läbi viidud farmakokineetika uuringutes on näidatud, et põhiühend
ja/või selle metaboliidid erituvad rottide piimaga koguses, mis on ligikaudu 1,7 korda suurem kui
ravimisisaldus plasmas 4 tundi pärast manustamist (vt lõik 4.6).
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Makrogoolid
Hüdroksüpropüültselluloos
Butüülhüdroksütolueen
Magneesiumstearaat
Õhuke polümeerikate
Hüpromelloos
Makrogool
Kollane raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
6.2 Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat
Kõlblikkusaeg pärast pudeli esmakordset avamist: 6 kuud
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alumiinium-alumiiniumblistrid pappkarpides, mis sisaldavad 10, 20, 30, 60, 90 või 200 tabletti.
Lastekindlate polüpropüleenist (PP) korkide ja silikageelist kuivatusainega, suure tihedusega
polüetüleenist (HDPE) pudelid, mis sisaldavad 90 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Astellas Pharma Europe B.V.
Sylviusweg 62
2333 BE Leiden
Holland
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/12/809/001 – 007
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 20/12/2012
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
{PP/KK/AAAA}
Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel