Azithromycin teva - dispergeeruv tablett (500mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

Nagu erütromütsiini ja teiste makroliidide puhul, on teatatud harvaesinevatest tõsistest allergilistest reaktsioonidest, sealhulgas angioödeemist ja anafülaksiast (harva fataalne). Mõned neist reaktsioonidest asitromütsiiniga on põhjustanud retsidiveeruvaid sümptomeid ja on vajanud pikemat jälgimis- ning raviperioodi.

Maksakahjustus

Kuna maks on peamine asitromütsiini eliminatsioonitee, peavad olulise maksahaigusega patsiendid kasutama asitromütsiini ettevaatusega. Asitromütsiini kasutamisel on teatatud fulminantse hepatiidi juhtudest, mis võivad viia eluohtliku maksapuudulikkuse tekkeni (vt lõik 4.8). Mõnedel patsientidel võis esineda varasem maksahaigus või nad võisid kasutada eelnevalt teisi hepatotoksilisi ravimeid. Maksafunktsiooni häire nähtude ja sümptomite (nt kiirelt arenev asteenia, millega kaasneb ikterus, uriini tumenemine, kalduvus veritsuste tekkeks või hepaatiline entsefalopaatia) ilmnemisel tuleb kohe teostada maksafunktsiooni testid/uuringud. Asitromütsiini manustamine tuleb lõpetada maksafunktsiooni häirete ilmnemisel.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4). Raske neerukahjustusega (glomerulaarfiltratsiooni kiirus <10 ml/min) patsientidel on täheldatud asitromütsiini plasmakontsentratsiooni suurenemist 33% võrra (vt lõik 5.2).

Tungaltera alkaloidid ja asitromütsiin

Tungaltera alkaloide saavatel patsientidel on mõnede makroliidantibiootikumide samaaegsel manustamisel tekkinud ergotism. Tungaltera alkaloidide ja asitromütsiini koostoime võimaluse kohta andmed puuduvad. Siiski ei tohi ergotismi tekkimise teoreetilise võimaluse tõttu asitromütsiini ja tungaltera alkaloide koos manustada (vt lõik 4.5).

Superinfektsioonid

Nagu kõigi antibiootikumide puhul, on soovitatav patsiente jälgida mittetundlike organismide, sealhulgas seente poolt põhjustatud superinfektsiooni nähtude suhtes.

Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisus

Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhoea, CDAD) on teatatud peaaegu kõigi antibakteriaalsete ravimite, sealhulgas asitromütsiini kasutamise korral ja see võib ulatuda kergest kõhulahtisusest kuni surmaga lõppeva koliidini. Antibakteriaalsete ravimite kasutamine muudab käärsoole tavapärast mikrofloorat, mis põhjustab C. difficile liigset kasvu.

C. difficile toodab A ja B toksiine, mis soodustavad CDAD väljakujunemist. Hüpertoksiini tootvad C. difficile tüved suurendavad haigestumust ja suremust, sest need infektsioonid võivad olla antimikroobsele ravile resistentsed ning vajada kolektoomiat. CDAD võimalusega tuleb arvestada kõikide patsientide puhul, kellel on pärast antibiootikumide kasutamist tekkinud kõhulahtisus. Vajalik

on hoolikas anamneesi kogumine, sest CDAD esinemisest on teatatud isegi enam kui kaks kuud pärast antibakteriaalsete ravimite manustamist. Kaaluda tuleb asitromütsiinravi katkestamist ja spetsiifilise C. difficile vastase ravi manustamist. Kui pseudomembranoosne koliit on indutseeritud asitromütsiini poolt, on peristaltikat vähendavate ravimite kasutamine vastunäidustatud.

QT-intervalli pikenemine

Ravi korral teiste makroliididega, sealhulgas asitromütsiiniga, on täheldatud kardiaalse repolarisatsiooniaja ja QT-intervalli pikenemist, mida on seostatud südame rütmihäirete ja torsade de pointes’i tekkimise riskiga (vt lõik 4.8). Seetõttu kuna järgnevad seisundid võivad suurendada ventrikulaarsete arütmiate (sh torsade de pointes) riski, mis võib omakorda põhjustada südameseiskust, tuleb asitromütsiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel esinevad proarütmilised seisundid (eriti naised ja eakad patsiendid), nt:

-patsiendid, kellel on kaasasündinud või dokumenteeritud QT-intervalli pikenemine;

-patsiendid, kes saavad hetkel ravi teiste toimeainetega, mis teadaolevalt pikendavad QT- intervalli, nt IA klassi (kinidiin ja prokaiinamiid) ja III klassi (dofetiliid, amiodaroon ja sotalool) antiarütmikumid, tsisapriid ning terfenadiin; antipsühhootikumid nagu fenotiasiinid ja pimosiid;

antidepressandid nagu tsitalopraam; ja fluorokinoloonid nagu moksifloksatsiin ja levofloksatsiin;

-patsiendid, kellel on elektrolüütide tasakaaluhäired, eriti hüpokaleemia ja hüpomagneseemia;

-patsiendid, kellel on kliiniliselt oluline bradükardia, südame rütmihäired või raske südamepuudulikkus.

Myasthenia gravis

Asitromütsiinravi saavatel patsientidel on teatatud myasthenia gravis’e sümptomite süvenemisest ja uue müasteenilise sündroomi ilmnemisest (vt lõik 4.8).

Streptokokkinfektsioonid

Penitsilliin on tavaliselt esimese valiku ravim Streptococcus pyogenes’e poolt põhjustatud farüngiidi/tonsilliidi raviks ja samuti ägeda reumaatilise palaviku profülaktikaks. Asitromütsiin on üldiselt efektiivne streptokokkide vastu suus ja neelus, kuid puuduvad andmed asitromütsiini efektiivsuse tõestamiseks ägeda reumaatilise palaviku ennetamisel.

Pikaajaline kasutamine

Puuduvad kogemused asitromütsiini pikaajalise kasutamise ohutuses ja efektiivsuses ülalmainitud näidustustel. Kiirete retsidiveeruvate infektsioonide korral tuleb kaaluda ravi teise antibiootikumiga.

Nahareaktsioonid

Teatatud on tõsistest eluohtlikest nahareaktsioonidest nagu Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermise nekrolüüs. Patsiente tuleb hoiatada, et nad jälgiksid ennast nahareaktsioonide tekkimise suhtes, samuti nähtude ja sümptomite suhtes, mis vastavad nendele ja mis üldiselt ilmnevad esimestel ravinädalatel. Sümptomite korral, mis vastavad nahareaktsioonile (nt progresseeruv lööve, tihti koos kahjustustega või villidega limaskestal) tuleb asitromütsiini kasutamine koheselt lõpetada. Ravi ei ole soovitatav uuesti alustada.

Enne asitromütsiini määramist tuleb kaaluda järgmist:

Asitromütsiini valik individuaalse patsiendi raviks peab arvestama makroliidantibiootikumi kasutamise sobivust adekvaatse diagnoosi alusel, et kinnitada infektsiooni bakteriaalset etioloogiat heakskiidetud näidustuste korral ja resistentsuse levimust asitromütsiini või teiste makroliidide suhtes.

Piirkondades, kus esineb sageli resistentsust erütromütsiin A suhtes, on eriti tähtis võtta arvesse tundlikkusmustri arenemist asitromütsiini ja teiste antibiootikumide suhtes.

Nagu teiste makroliidide puhul, on mõnedes Euroopa riikides teatatud asitromütsiini suhtes resistentse Streptococcus pneumoniae suurest esinemissagedusest (vt lõik 5.1). Sellega tuleb arvestada Streptococcus pneumoniae poolt põhjustatud infektsioonide ravimisel.

Asitromütsiin ei sobi raskete infektsioonide raviks, kui vajatakse kiiresti antibiootikumi suurt kontsentratsiooni veres.

Bakteriaalse farüngiidi korral soovitatakse asitromütsiini kasutada ainult juhtudel, kus esimese rea ravi beetalaktaamidega ei ole võimalik.

Naha ja pehmete kudede infektsioonid

Peamine pehmete kudede infektsioonide tekitaja Staphylococcus aureus on tihti asitromütsiini suhtes resistentne. Seetõttu peetakse pehmete kudede infektsioonide korral asitromütsiinravi eeltingimuseks tundlikkuse testimist.

Infitseerunud põletushaavad

Asitromütsiin ei ole näidustatud infitseerunud põletushaavade raviks.

Sugulisel teel levivad haigused

Sugulisel teel levivate haiguste ravi korral tuleb välistada samaaegne T. pallidum’i infektsioon.

Neuroloogilised või psühhiaatrilised haigused

Asitromütsiini tuleb neuroloogiliste või psühhiaatriliste häiretega patsientidel kasutada ettevaatusega.

Migreeruv erüteem

Migreeruva erüteemiga patsiente peab kliiniliselt hoolikalt jälgima, sest asitromütsiinravi võib neil ebaõnnestuda.

Aspartaam

See ravimpreparaat sisaldab aspartaami. Aspartaam sisaldab fenüülalaniini allikat. Võib olla kahjulik fenüülketonuuriaga patsientidele.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Antatsiidid: Farmakokineetilises uuringus, mis vaatles antatsiidi ja asitromütsiini samaaegse manustamise toimeid, ei täheldatud toimet üldisele biosaadavusele, kuigi maksimaalne kontsentratsioon seerumis vähenes ligikaudu 25% võrra. Patsiendid, kes saavad nii asitromütsiini kui antatsiide, ei tohi neid ravimeid võtta samaaegselt. Asitromütsiini tuleb võtta vähemalt 1 tund enne või 2 tundi pärast antatsiide.

Tsetirisiin: Tervetel vabatahtlikel ei põhjustanud 5-päevane asitromütsiini kuur koos 20 mg tsetirisiiniga tasakaaluseisundis mingeid farmakokineetilisi koostoimeid ega olulisi QT-intervalli muutusi.

Didanosiin (dideoksüinosiin): Asitromütsiini manustamine annuses 1200 mg ööpäevas koos didanosiiniga annuses 400 mg ööpäevas kuuele HIV-positiivsele patsiendile ei mõjutanud didanosiini farmakokineetikat tasakaaluseisundis võrreldes platseeboga.

Digoksiin (P-gp substraadid): On teatatud, et makroliidantibiootikumide, sh asitromütsiini, manustamine koos P-glükoproteiini substraatidega (nt digoksiin) suurendab P-glükoproteiini substraatide sisaldust seerumis. Seetõttu, kui asitromütsiini manustatakse koos P-gp substraadiga (nt digoksiin) tuleb arvestada võimaliku substraadi kontsentratsiooni tõusuga seerumis.

Zidovudiin: Asitromütsiini ühekordsed 1000 mg ja korduvad 1200 mg või 600 mg annused mõjutasid vähe zidovudiini või selle glükuroniidmetaboliidi plasma farmakokineetikat või eritumist neerude kaudu. Siiski suurendas asitromütsiini manustamine kliiniliselt aktiivse metaboliidi fosforüülitud zidovudiini kontsentratsioone perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes. Selle leiu kliiniline tähtsus ei ole selge, kuid see võib patsientidele kasulik olla.

Asitromütsiinil ei esine olulist koostoimet maksa tsütokroom P450 süsteemiga. Arvatakse, et asitromütsiinil ei esine farmakokineetilisi ravimitevahelisi koostoimeid, mida täheldatakse erütromütsiinil ja teistel makroliididel. Asitromütsiini kasutamisel ei teki maksa tsütokroom P450 indutseerimist ega inaktiveerimist tsütokroomi-metaboliidi kompleksi poolt.

Tungaltera alkaloidid: Teoreetilise ergotismi tekkimise võimaluse tõttu ei soovitata asitromütsiini kasutada koos tungaltera alkaloididega (vt lõik 4.4).

Farmakokineetilised uuringud on tehtud asitromütsiini ja järgmiste ravimite vahel, mis teadaolevalt metaboliseeritakse ulatuslikult tsütokroom P450 vahendusel.

Astemisool, alfentanüül: Puuduvad andmed koostoimete kohta astemisooli või alfentanüüliga. Nende ravimite ja asitromütsiini samaaegsel manustamisel on soovitav rakendada ettevaatust, kuna on teada, et nende ainete toime tugevneb makroliidantibiootikum erütromütsiini samaaegsel manustamisel.

Atorvastatiin: Samaaegne atorvastatiini (10 mg ööpäevas) ja asitromütsiini (500 mg ööpäevas) manustamine ei muutnud atorvastatiini plasmakontsentratsiooni (HMG CoA-reduktaasi inhibeerimise analüüsi alusel). Siiski on turuletulekujärgselt teatatud rabdomüolüüsi juhtudest patsientidel, kes said asitromütsiini koos statiinidega.

Kõrvaltoimed, mis arvatavasti või tõenäoliselt on seotud Mycobacterium Avium kompleksi profülaktika ja raviga, põhinevad kliiniliste uuringute ja turuletulekujärgsel kogemusel. Need kõrvaltoimed erinevad ülaltoodud tabelis toodud kõrvaltoimetest kas tüübi või esinemissageduse poolest:

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Sümptomid

Soovitatavatest suuremate annuste manustamisel tekkinud kõrvaltoimed olid sarnased tavaannuste korral täheldatutega.

Üleannustamise ravi

Üleannustamise korral on näidustatud üldised sümptomaatilised ja toetavad meetmed vastavalt vajadusele.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks; makroliidid; ATC-kood: J01FA10.

Toimemehhanism

Asitromütsiin on asaliidide rühma kuuluv makroliidantibiootikum. Molekul saadakse lämmastikuaatomi lisamisega erütromütsiin A laktooni ringi. Asitromütsiini toimemehhanism põhineb bakteriaalse valgusünteesi inhibeerimisel, seondudes ribosomaalsete 50s alaühikutega ja inhibeerides peptiidide translokatsiooni.

Farmakokineetiline/farmakodünaamiline suhe (FK/FD)

Asitromütsiini jaoks on AUC/MIC peamine FK/FD parameeter, mis korreleerub asitromütsiini efektiivsusega.

Resistentsuse mehhanism

Resistentsus asitromütsiini suhtes võib olla loomulik või omandatud. Bakteritel esineb kolm peamist resistentsuse mehhanismi: sihtmärgi muutumine, antibiootikumi transpordi muutumine ja antibiootikumi modifitseerimine.

Gram-positiivsete organismide resistentsus makroliidide suhtes hõlmab tavaliselt antimikroobse seondumiskoha muutust. MLSB tüüpi resistentsust (vt allpool), mis võib olla konstitutiivne stafülokokkidel või indutseeritud stafülokokkidel ja streptokokkidel ekspositsiooni tõttu teatud makroliididele, vahendavad erinevad omandatud geenid (erm perekond), mis kodeerivad 23S ribosomaalse RNA peptidüültransferaasi tsentris asuvaid metülaase.

Metüülimine takistab antibakteriaalsete ainete seondumist ribosoomiga ja põhjustab ristresistentsust makroliidide (kõigi makroliidide, kui resistentsus on konstitutiivne), linkosamiidide ja B-tüüpi streptogramiinide suhtes, kuid mitte A-tüüpi streptogramiinide suhtes. Harvem esinevate resistentsusmehhanismide hulka kuuluvad antimikroobsete ravimite lagundamine inaktiveerivate ensüümide, nagu esteraaside poolt ja antimikroobsete ravimite aktiivne bakterist väljaviimine.

Gram-negatiivsed organismid võivad olla makroliidide vastu sisemiselt resistentsed makroliidide võimetuse tõttu tungida efektiivselt läbi raku välismembraani. Parema läbitungivusega makroliididel võib esineda aktiivsus teatud gram-negatiivsete organismide vastu.

Samuti võivad gram-negatiivsed organismid toota ribosomaalset metülaasi või makroliide inaktiveerivaid ensüüme.

Piirväärtused

Asitromütsiini tundlikkuse piirväärtused tüüpiliste bakteriaalsete patogeenide jaoks: EUCAST (Euroopa antimikrobiaalse tundlikkuse testimise komitee, European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing)

Tundlikkus

Omandatud resistentsuse esinemine võib valitud liigi jaoks varieeruda geograafiliselt ja ajas ning kohalik teave resistentsuse kohta on vajalik, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Kui kohalik resistentsuse levik muudab vähemalt mõnede infektsioonitüüpide puhul ravimi kasulikkuse küsitavaks, tuleb vajaduse korral küsida nõu ekspertidelt.

Tundlike liikide tabel

Tavaliselt tundlikud liigid

Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Haemophilus influenzae*

Moraxella catarrhalis*

Teised mikroorganismid

Chlamydophila pneumoniae

Chlamydia trachomatis

Legionella pneumophila

Mycobacterium avium

Mycoplasma pneumonia*

Liigid, mille puhul võib olla probleemiks omandatud resistentsus

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus*

Streptococcus agalactiae

Streptococcus pneumoniae*

Streptococcus pyogenes*

Teised mikroorganismid

Ureaplasma urealyticum

Loomupäraselt resistentsed mikroorganismid

Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid

Staphylococcus aureus – metitsilliinresistentsed ja erütromütsiinresistentsed tüved Streptococcus pneumoniae – penitsilliinresistentsed tüved

Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Escherichia coli Pseudomonas aeruginosa Klebsiella spp.

Anaeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid

Bacteroides fragilis grupp

* Kliiniline efektiivsus on tõestatud eraldatud tundlikel organismidel kinnitatud kliinilistel näidustustel.

5.2Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Biosaadavus pärast suukaudset manustamist on ligikaudu 37%. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu 2...3 tundi pärast ravimi võtmist. Keskmine maksimaalne kontsentratsioon (CMAX) pärast 500 mg üksikannust on ligikaudu 0,4 mikrogrammi/ml.

Jaotumine

Suu kaudu manustatud asitromütsiin jaotub organismi kudedes ulatuslikult. Farmakokineetilised uuringud on näidanud, et asitromütsiini kontsentratsioon kudedes on märkimisväärselt (kuni 50 korda) suurem kui plasmas, mis viitab sellele, et ravim seondub tugevalt kudedega. Kontsentratsioon märklaudkudedes nagu kops, mandlid ja eesnääre ületas tõenäoliste patogeenide MIC90 pärast 500 mg üksikannuse manustamist.

Loomkatsetes leiti kõrgeid asitromütsiini kontsentratsioone fagotsüütides. Samuti on kindlaks tehtud, et aktiivse fagotsütoosi ajal vabanevad suuremad asitromütsiini kontsentratsioonid kui inaktiivsetest fagotsüütidest. Seetõttu olid loomkatsetes mõõdetud asitromütsiini kontsentratsioonid põletikukolletes suured.

Asitromütsiini seondumine seerumi valkudega varieerub sõltuvalt kontsentratsioonist, ulatudes 12%-st 0,5 mikrogrammi/ml puhul kuni 52%-ni 0,05 mikrogrammi/ml puhul. Keskmine arvutatud jaotusruumala tasakaaluolekus (VVss) on 31,1 l/kg.

Biotransformatsioon ja eritumine

Terminaalne plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg peegeldab suurel määral eliminatsiooni poolväärtusaega kudedest, mis on 2...4 päeva. Ligikaudu 12% intravenoosselt manustatud asitromütsiini annusest eritub uriiniga muutumatul kujul järgmise kolme päeva jooksul. Eriti kõrgeid muutumatu asitromütsiini kontsentratsioone on leitud inimese sapis. Samuti leiti sapis kümme metaboliiti, mis tekkisid N- ja O-demetüülimise, desoamiin- ja aglükoonringide hüdroksüülimise ja kladinooskonjugaadi lagunemise teel. Vedelikukromatograafia ja mikrobioloogiliste analüüside tulemuste võrdlus on näidanud, et asitromütsiini metaboliidid ei ole mikrobioloogiliselt aktiivsed.

Farmakokineetika erirühmades

Neerukahjustus

Pärast asitromütsiini 1 g üksikannuse suukaudset manustamist suurenesid keskmine CMAX ja AUC0-120 kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) vastavalt 5,1% ja 4,2% võrra, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga (glomerulaarfiltratsiooni kiirus > 80 ml/min). Raske neerukahjustusega isikutel suurenesid keskmine CMAX ja AUC0-120 vastavalt 61% ja 35% võrra võrreldes normaalsega.

Maksakahjustus

Puuduvad tõendid selle kohta, et kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel esineks märkimisväärseid muutusi asitromütsiini seerumi farmakokineetikas võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Neil patsientidel tundub asitromütsiini kontsentratsioon uriinis olevat suurenenud, arvatavasti vähenenud hepaatilise kliirensi kompenseerimiseks.

Eakad

Asitromütsiini farmakokineetika oli eakatel meestel samasugune kui noortel täiskasvanutel. Eakatel naistel täheldati siiski suuremaid maksimaalseid kontsentratsioone (suurenenud 30%...50% võrra), kuid olulist akumuleerumist neil ei esinenud.

Eakatel vabatahtlikel (> 65 aastat) täheldati alati suuremaid (29%) AUC väärtusi pärast 5-päevast ravikuuri kui noorematel vabatahtlikel (< 40 aastat). Siiski ei peeta neid erinevusi kliiniliselt olulisteks ja seetõttu ei soovitata annust kohandada.

Lapsed

Farmakokineetikat on uuritud 4 kuu kuni 15 aasta vanustel lastel, kes võtsid kapsleid, graanuleid või suspensiooni. Annuse 10 mg/kg puhul 1. päeval, millele järgnes 5 mg/kg 2. kuni 5. päeval, oli saavutatud CMAX veidi väiksem kui täiskasvanutel, olles 224 mikrogrammi/l imikutel, väikelastel ja lastel vanuses 0,6...5 aastat pärast 3-päevast annustamist ja 383 mikrogrammi/l lastel ja noorukitel vanuses 6...15 aastat. T1/2 väärtus 36 tundi vanematel lastel ja noorukitel oli täiskasvanute jaoks oodatavas vahemikus.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes, milles kasutati annuseid, mis ületasid kuni 40 korda terapeutilist annust, põhjustas asitromütsiin pöörduvat fosfolipidoosi, kuid reeglina märgatavaid toksikoloogilisi tagajärgi ei täheldatud. Selle leiu tähtsus inimeste jaoks, kes saavad asitromütsiini vastavalt annustamissoovitustele, ei ole teada.

Elektrofüsioloogilised uuringud on näidanud, et asitromütsiin pikendab QT-intervalli.

Kartsinogeenne potentsiaal

Kartsinogeense potentsiaali hindamiseks ei ole pikaajalisi loomkatseid tehtud, sest ravim on ette nähtud ainult lühiajaliseks kasutamiseks. Teistes uuringutes ei ole täheldatud nähte, mis viitaksid kartsinogeensele aktiivsusele.

Mutageenne potentsiaal

Puudusid tõendid geneetiliste ja kromosoomimutatsioonide potentsiaali kohta in vivo ja in vitro testmudelites.

Reproduktsioonitoksilisus

Hiirtel ja rottidel tehtud asitromütsiini embrüotoksiliste toimete uuringutes ei täheldatud teratogeenseid toimeid. Rottidel põhjustasid asitromütsiini annused 100 ja 200 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas loote luustumise kerget pidurdust ja emaslooma kehakaalu suurenemist. Peri- ja postnataalses uuringus rottidel esines kerge arengupeetus pärast ravi asitromütsiini annuste juures

50 mg/kg/ööpäevas ja rohkem.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Naatriumsahhariindihüdraat Mikrokristalliline tselluloos Krospovidoon tüüp A Povidoon Naatriumlaurüülsulfaat Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat Aspartaam (E951)

Apelsini lõhna- ja maitseaine (sisaldab lõhna- ja maitseaineid, maisi maltodekstriini ja alfatokoferooli)

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.