Azitrox 250 - Ravimi Omaduste Kokkuvõte
Artikli sisukord
mycinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
AZITROX 250: valget või kollakat värvi, ümmargused, kaksikkumerad tabletid.
AZITROX 500: valget või kollakat värvi, kujult piklikud tabletid.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Asitromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid täiskasvanutel ja
noorukitel kehakaaluga üle 50 kg:
-
ülemiste hingamisteede infektsioonid: sinusiit, tonsillofarüngiit (vt lõik 4.4),
- äge
keskkõrvapõletik,
-
alumiste hingamisteede infektsioonid: kroonilise bronhiidi ägenemine ning kerge kuni
mõõduka raskusega keskkonnatekkene kopsupõletik,
-
naha ja pehmete kudede infektsioonid (erüsiipel, impetiigo, sekundaarne püodermia),
-
Chlamydia trachomatis"e poolt põhjustatud komplitseerumata kusiti- ja emakakaelapõletik (vt
lõik 4.4).
-
mükoplasmoos.
Kliiniliselt oluline toimespekter. Chlamydia, Corynebacterium diphtheriae, Corynebacterium
minutissimum, Moraxella catarrhalis, Mycoplasma, Staphylococcus aureus (esineb resistentseid
tüvesid), Streptococcus pneumoniae (v.a penitsilliinresistentne Streptococcus pneumoniae),
Streptococcus pyogenes (esineb resistentseid tüvesid), Ureaplasma urealyticum.
Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke juhiseid.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Asitromütsiini võetakse üks kord ööpäevas, vähemalt 1 tund enne või 2 tundi pärast sööki.
Täiskasvanud ja lapsed kehakaaluga üle 50 kg
Hingamiselundite, naha ja pehmete kudede infektsioonide korral on annuseks 1500 mg, mis
manustatakse kolme järjestikuse päeva jooksul - 500 mg ööpäevas. Alternatiivina võib sama annuse
(1500 mg) manustada ka viie päeva jooksul - esimesel ravipäeval manustatakse 500 mg ning teisest
kuni viienda ravipäevani 250 mg ööpäevas.
Sugulisel teel ülekantavad haigused (klamüdioos, mükoplasmoos): 1 g üksikannusena (kaks 500 mg
tabletti).
Lapsed ja noorukid kehakaaluga alla 50 kg. 250 mg ja 500 mg tablett ei sobi toimeaine suure
sisalduse tõttu alla 50 kg kaaluvatele lastele ja noorukitele (vt lõik 4.3).
Neerupuudulikkusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) ei
ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).
Maksakahjustusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.4).
4.3 Vastunäidustused
AZITROX on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb ülitundlikkus asitromütsiini või mõne teise
makroliidantibiootikumi suhtes; maksapuudulikkus.
Lapsed ja noorukid kehakaaluga alla 50 kg. 250 mg ja 500 mg tablett ei sobi toimeaine suure
sisalduse tõttu alla 50 kg kaaluvatele lastele ja noorukitele.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Asitromütsiini manustamisel on harva täheldatud raskeid ülitundlikkusreaktsioone, nt
angioneurootilist turset ja anafülaksiat (sh harvaesineva letaalse lõppega). Mõned neist asitromütsiini
poolt põhjustatud reaktsioonidest on põhjustanud korduvaid sümptome ning sellistel juhtudel on olnud
vajalik pikaajalisem jälgimisperiood ning ravi.
Makroliidantibiootikumide kasutamisel on täheldatud pseudomembranoosset koliiti. Selle diagnoosi
võimalusega tuleb arvestada juhul, kui pärast asitromütsiinravi alustamist tekib kõhulahtisus. Kui
pseudomembranoosne koliit on tingitud asitromütsiinist, ei tohi selle ravis kasutada sooleperistaltikat
pärssivaid ravimeid.
Puuduvad kogemused asitromütsiini pikaajalise kasutamise ohutuse ja tõhususe kohta ülalkirjeldatud
seisundite korral. Kiiresti taastuvate infektsioonide korral tuleb kaaluda alternatiivse antibiootikumi
kasutamist.
Neuroloogiliste või psühhiaatriliste häiretega patsientidele tuleks asitromütsiini manustada
ettevaatusega.
Asitromütsiin ei ole näidustatud infitseerunud põletushaavade raviks.
Kasutamine neerukahjustuse korral
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus 10...80 ml/min) ei
ole annuse kohandamine vajalik. Raske neerukahjustusega patsientide puhul (glomerulaarfiltratsiooni
kiirus < 10 ml/min) on soovitav olla ettevaatlik, kuna ravimi süsteemne eksponeeritus võib olla
suurenenud (vt lõik 5.2).
Kasutamine maksakahjustuse korral
Kuna asitromütsiin metaboliseerub maksas ning eritub sapiga, ei tohiks seda ravimit raske
maksahaigusega patsientidel kasutada. Sellistel patsientidel ei ole asitromütsiinravi puudutavaid
uuringuid läbi viidud. Raske maksakahjustuse tekkimisel tuleb asitromütsiinravi lõpetada.
Teiste makroliidide kasutamisel on täheldatud kardiaalse repolarisatsiooniaja ja QT-intervalli
pikenemist, mis suurendavad kardiaalse arütmia ja torsades de pointes"i tekkeohtu. Sarnase
reaktsiooni tekkimist ei saa täielikult välistada ka asitromütsiini kasutamisel patsientidel, kellel on
suurenenud kardiaalse repolarisatsiooniaja pikenemise risk. Asitromütsiini ei tohi seetõttu kasutada:
-
patsientidel, kellel on kongenitaalne või tõestatud omandatud QT-intervalli pikenemine.
-
koos ravimitega, mis pikendavad QT-intervalli, nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tsisapriid
ning terfenadiin.
-
patsiendid, kellel on elektrolüütide tasakaalu häire (eelkõige hüpokaleemia ja
hüpomagneseemia korral).
-
patsientidel, kellel on kliiniliselt oluline bradükardia, südamearütmia või raske
südamepuudulikkus.
Erütromütsiinile resistentsete grampositiivsete bakteritüvede ja enamiku metitsilliinresistentsete
stafülokokitüvede puhul on tõenäoline ristuva resistentsuse esinemine.
Asitromütsiinile mittetundliku infektsiooni puhul tuleb arvestada ka superinfektsiooni võimalusega.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Toit. Toit vähendab asitromütsiini imendumist, seetõttu tuleb tablett manustada vähemalt 1 tund enne
või 2 tundi pärast sööki.
Antatsiidid. Antatsiidid aeglustavad asitromütsiini imendumist. Asitromütsiini ja antatsiidide
manustamise vahe peab olema vähemalt 2 tundi.
Ergotamiini derivaadid. Võimaliku ergotismi (tungalteramürgistust) ohu tõttu pole mõnede
makroliidantibiootikumide koosmanustamine ergotamiini derivaatidega lubatud. Asitromütsiini puhul
pole nimetatud koostoimet täheldatud, ent võimaliku kombineerimise korral peab olema ettevaatlik.
Digoksiin. Asitromütsiin võib suurendada digoksiini plasmasisaldust.
Tsüklosporiin. Mõned makroliidantibiootikumid inhibeerivad tsüklosporiini metabolismi. Ka
asitromütsiini ja tsüklosporiini koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik. Kui koosmanustamine on
vajalik, tuleb jälgida tsüklosporiini plasmataset.
Rifabutiin. Asitromütsiini ja rifabutiini samaaegne manustamine ei mõjutanud kummagi toimeaine
plasmakontsentratsioone. Isikutel, kes said samaaegset ravi asitromütsiini ja rifabutiiniga, täheldati
neutropeeniat. Kuigi neutropeeniat seostatakse rifabutiini kasutamisega, ei ole kindlaks tehtud
põhjuslikku seost rifabutiini ja asitromütsiini kombinatsioonravi ning neutropeenia tekkimise vahel.
.
Suukaudselt manustatavad kumariinirühma antikoagulandid. Asitromütsiini ja varfariini või
suukaudselt manustatavate kumariinirühma antikoagulantide samaaegsel kasutamisel on täheldatud
hemorraagiate esinemissageduse suurenemist. Tähelepanu tuleks pöörata protrombiiniaja määramise
sagedusele.
Tsisapriid. Tsisapriid metaboliseerub maksas ensüümi CYP 3A4 abil. Kuna makroliidid pärsivad selle
ensüümi aktiivsust, võib tsisapriidi samaaegne manustamine suurendada QT-intervalli pikenemise,
ventrikulaarse arütmia ja torsades de pointes"i tekkeohtu.
Astemisool, triasolaam, midasolaam, alfentanüül. Puuduvad andmed koostoimete kohta astemisooli,
triasolaami, midasolaami või alfentanüüliga. Nende ravimite ja asitromütsiini samaaegsel kasutamisel
on vajalik ettevaatus, kuna on kirjeldatud nimetatud ainete toime tugevnemist erütromütsiini
(makroliidantibiootikumi) samaaegsel manustamisel.
Muud ravimid. Kliiniliste uuringute käigus koostoimeid asitromütsiini ja teofülliini, karbamasepiini,
metüülprednisolooni, terfenadiini või tsimetidiiniga ei täheldatud.
Erinevalt nt klaritromütsiinist ja erütromütsiinist ei mõjuta asitromütsiin tsütokroom P-450 aktiivsust.
4.6 Rasedus ja imetamine
Loomkatsetes on näidatud, et asitromütsiin läbib platsentaarbarjääri. Rottidel läbiviidud
reproduktsiooniuuringute käigus teratogeenseid toimeid ei täheldatud (vt lõiku 5.3).Asitromütsiini
kasutamise kohta raseduse ajal ei ole siiski piisavalt andmeid selleks, et hinnata ravim täiesti ohutuks.
Seega võib preparaati ordineerida ainult juhul, kui ravist saadav kasu ületab võimaliku ohu lootele.
Asitromütsiin eritub rinnapiima. Asitromütsiinravi ajaks tuleb rinnaga toitmine katkestada, kuna ei ole
teada, kas asitromütsiinil võib esineda kõrvaltoimeid imikule. Teiste nähtude kõrval võivad imikul
esineda kõhulahtisus, limaskestade seeninfektsioon ning sensibilisatsioon. Imetamisest on soovitatav
loobuda kogu ravi ajaks ning kuni kaheks päevaks pärast ravi lõppu. Pärast seda võib imetamisega
jätkata.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Asitromütsiin ei mõjuta mootorsõidukite juhtimise ega masinate kasutamise võimet.
Sellest hoolimata tuleb nende tegevuste juures arvestada kõrvaltoimena ilmneva pearingluse ja
krampide esinemise võimalusega.
4.8 Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimed on tavaliselt kerged, lühiajalised ega ole põhjustanud ravi katkestamist. Peamiste
kõrvaltoimete hulka kuuluvad iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu ja soolegaasid.
Alljärgnevas tabelis on toodud kokkuvõte kõrvaltoimetest nende esinemissageduse järgi: väga sage
(1/10); sage (1/100...<1/10); aeg-ajalt (1/1000...<1/100); harv (1/10000...<1/1000); väga harv
(<1/10000), ei ole teada (lähtuvalt olemasolevatest andmetest ei saa esinemissagedust hinnata).
MedDRA organsüsteemi klass
Sagedus
Kõrvaltoime
Infektsioonid ja infestatsioonid
Harv
Vaginiit
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Eosinofiilia, neutropeenia
Harv
Trombotsütopeenia
hemolüütiline aneemia
Kliinilistes uuringutes on aeg-ajalt täheldatud
neutrofiilide arvu kerget ja mööduvat vähenemist,
kuid selle põhjuslikku seost asitromütsiinraviga ei
ole kindlaks tehtud
Immuunsüsteemi häired
Harv
Angioödeem
Psühhiaatrilised häired
Harv
Agressiivsus, unetus, ärrituvus, ärevus,
depersonalisatsioon. Eakatel patsientidel võib
tekkida deliirium.
Närvisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Peavalu, pearinglus, unisus peavalu krambid lõhna-
ja/või maitse-tundlikkusehäired
Harv
Paresteesia, minestus ja asteenia, unetus,
hüperaktiivsus
Nägemishäired Väga
harv
Nägemishäired
Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga harv Kuulmishäired*
On teateid selle kohta, et makroliid-antibiootikumid
põhjustavad kuulmiskahjustust. Mõnedel
patsientidel, kes said asitromütsiini on teatatud
kuulmiskahjustusest, kurtusest ja helinast kõrvus.
Paljud nendest juhtudest olid seotud
eksperimentaalsete uuringutega, milles asitromütsiini
kasutati suurtes annustes pika aja jooksul. Vastavalt
järgnevatele uuringutele olid enamik neist
probleemidest pöörduvad.
Südame häired
Harv
Palpitatsioonid, arütmia (sh ventrikulaarne
tahhükardia).
Esineb potentsiaalne risk QT intervalli pikenemiseks
ning torsades de pointes"i tekkeks, eriti patsientidel,
kes on nendele seisunditele vastuvõtlikud.
Väga harv Valu rinnus, tursed (seotud rindkere häiretega)
Vaskulaarsed häired
Harv
Hüpotensioon
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt
Kõhuvalu, soolegaasid, iiveldus, kõhulahtisus,
oksendamine
Aeg-ajalt
vedel väljaheide, kõhupuhitus, isutus,
seedehäired
Harv
kõhukinnisus, keele värvuse muutus, pankreatiit,
hammaste värvuse muutus, pseudomembranoosne
koliit
Väga harv Düspepsia, gastriit
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv Kolestaatiline ikterus*, muutused maksafunktsiooni
näitajates, hepatiit, maksanekroos ja
maksapuudulikkus, mis on harva lõppenud surmaga
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt
allergilised reaktsioonid, sh punetus ja lööve
Harv
Erüteem, eksanteem, allergilised reaktsioonid, sh
angioneurootiline ödeem, urtikaaria ja
valgustundlikkus; tõsised nahareaktsioonid, sh
multiformne erüteem, Stevens-Johnson"i sündroom
ja toksiline epidermaalne nekrolüüs
Väga
harv
Makulo-papuloosne
lööve
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt
Artralgia
Neerude ja kuseteede häired
Väga harv Interstitsiaalne nefriit*, äge neerupuudulikkus
Uuringud
Harv
Seerumi transaminaaside või bilirubiini sisalduse tõus**
Märkus:
*...kõrvatoimest on teatatud ainult üksikutes haiguslugudes.
**...normaliseerumine toimub enamasti 2...3 nädala jooksul pärast ravi lõpetamist.
4.9 Üleannustamine
Asitromütsiini üleannustamise kohta andmed puuduvad. Tüüpilisteks makroliidantibiootikumide
üleannustamise sümptomiteks on mööduv kuulmiskaotus, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus.
Üleannustamise korral on näidustatud maoloputus ning üldised toetavad meetmed.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: makroliidid, ATC-kood: J01FA10.
Asitromütsiin on makroliidantibiootikum ning kuulub asaliidide rühma. Makroliidid seontuvad
ribosoomi 50S-alaühikuga ja blokeerivad peptiidahela translokatsiooni ühelt ribosoomipoolelt teisele,
pärssides seega tundlike mikroorganismide valgusünteesi.
Asitromütsiini toimespekter on lai ravim toimib erinevatele grampositiivsetele ja gramnegatiivsetele
bakteritele, anaeroobidele, rakusisestele mikroorganismidele (vt lõik 4.1).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine. Asitromütsiin imendub suukaudsel manustamisel hästi; ravim jõuab kiiresti erinevatesse
kudedesse ja organitesse. Ravimi biosaadavus on umbes 37%. Ühe 500 mg tableti manustamisel
saabub maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmaks) 0,4 mg/l 2...3 tunni möödudes.
Jaotumine organismis. Asitromütsiini farmakokineetilistes uurimustes on näidatud toimeaine kuni 50
korda suuremat sisaldust kudedes plasmaga võrreldes (jaotusruumala ligikaudu 31 l/kg). Seondumine
plasmavalkudega on erinev ning sõltub ravimi plasmasisaldusest: 50%-st 0,05 mg/l korral 12%-ni 0,55
mg/ml korral. Asitromütsiin jaotub enamikes kudedes kiiresti ning sõltuvalt koest saavutab 12...72
tundi pärast 500 mg annuse suukaudset manustamist kõrgeid kontsentratsioone (vahemikus 1...9
mg/kg). Asitromütsiini terapeutiline kontsentratsioon püsib kudedes 5...7 päeva pärast viimase
suukaudse annuse manustamist.
Ravimi üheks tähelepanuväärsemaks omaduseks on asitromütsiini mööduv haaramine fagotsüütide
poolt, mis omakorda migreeruvad infektsioonikoldesse. Seega transporditakse ravim nakkuskoldesse,
kus asitromütsiin saavutab suuremaid kontsentratsioone kui mitteinfitseerunud kudedes.
Asitromütsiini vabanemine fagotsüütidest ja fibroblastidest on suhteliselt aeglane protsess. Siiski
vabaneb asitromütsiin fagotsüütidest kiiresti viimaste kokkupuutel bakteritega. Seda pole fibroblastide
puhul täheldatud; fibroblastid käituvad reservuaarina, millest eritub aeglaselt asitromütsiini.
Eritumine. Eliminatsiooni poolväärtusaeg kajastab ravimi eliminatsiooni kudedest (2...4 päeva).
Asitromütsiin eritub peamiselt sapiga, ligikaudu 50% muutumatu toimeainena. Väike kogus (umbes
6%) eritub uriiniga.
Asitromütsiin metaboliseerub ligikaudu 10 antimikroobset aktiivsust mitteomavaks metaboliidiks, mis
tekivad N- ja O-demetüleerimise, desoksamiini ja laktoontuumade hüroksüülimise ning
konjugeerimise teel.
Vanemaealistel vabatahtlikel (>65 a) täheldati pärast 5 päeva kestnud ravikuuri nooremate
vabatahtlikega (<45 a) võrreldes AUC väärtuste kerget suurenemist (30% võrra). Sellele vaatamata ei
ole tegemist kliiniliselt olulise leiuga ning annuse korrigeerimine ei ole vajalik.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Asitromütsiini ägedat toksilisust on loomuuringutes hinnatud madalaks. Ägedat hepatotoksilisust
võrreldi erütromütsiiniga (ekvivalentses annuses), manustades asitromütsiini 30...500 mg/kg
üksiksüstena. Mõlemal juhul olid AST väärtused suurte kontsentratsioonide puhul kõrged.
Histopatoloogilisel uurimisel täheldati periportaalseid rasvinfiltraate. AST muutused olid ajutised ning
taandusid 14 päeva möödudes.
Alaägeda ja kroonilise toksilisuse testid rottide ja koertega näitasid annusest sõltuvate ja mööduvate
histopatoloogiliste muutuste olemasolu kõikides elundites (v.a kopsud ja aju), mis väljendusid
asitromütsiini kuhjumisena lüsosoomides. Rottidel organtoksilisi nähte ei täheldatud. Koertel, kes said
6 kuu vältel ravimit annuses 100 mg/kg ööpäevas, tekkisid 2 kuud hiljem toksilisusnähud neerudes
(glomerulonefriit), maksas (koldeline nekroos) ja sapipõies (hüperplaasia ja koldeline nekroos).
Eelmainitud muutusi ei täheldatud sama annuse vahelduval manustamisel (10-päevaste kuuridena,
kokku 100 annust). >20 mg/kg ööpäevas asitromütsiini manustamisel rottidele ja koertele täheldati
transaminaaside aktiivsuse ajutist tõusu plasmas.
Teratogeensust on uuritud hiirtel ja rottidel. Hiirtele manustati tiinuse 5...6. päeval asitromütsiini
annustes 340...690 mg/kg. Vastsündinutel muutusi ei täheldatud. Tiinetel rottidel, kellele manustati
>100 mg/kg asitromütsiini ööpäevas, täheldati kaalulangust, samuti täheldati lootel luustumise
aeglustumist. Rottide postnataalse toksilisuse uurimisel märgiti >50 mg/kg ööpäevas saanud rottide
puhul füüsilise arengu pidurdumist ja reflektoorse käitumise häireid. Rottidel ja koertel läbi viidud
neonataalne uurimus ei näidanud muutusi võrreldes samast soost täiskasvanud loomadega.
Genotoksilisuse test (Amesi test, mikromolekulaarne test) oli negatiivne, samuti ei täheldatud teiste
standardsete testide käigus asitromütsiini mutageenset potentsiaali.
Asitromütsiini kartsinogeensust ei ole uuritud seetõttu, et mutageensustestid olid negatiivsed ning
ravimi manustamiskestus inimestel on lühike.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Eelzelatiniseeritud maisitärklis, kroskarmelloosnaatrium, kaltsiumvesinikfosfaat, magneesiumstearaat,
naatriumlaurüülsulfaat, hüpromelloos 2910/5, titaandioksiid, polüetüleenglükool (Macrogol 6000),
talk, simetikooniemulsioon SE 4, polüsorbaat 80.
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.
6.4 Säilitamistingimused
Säilitada temperatuuril kuni 25 ºC, originaalpakendis. Hoida niiskuse eest kaitstult.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Pakend: PVC/Al mullpakend, infoleht, volditud karp.
AZITROX 250: 3 või 6 õhukese polümeerikattega tabletti pakendis.
AZITROX 500: 3 õhukese polümeerikattega tabletti pakendis.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Zentiva k.s.
U kabelovny 130,
Dolní Mcholupy,
102 37 Praha 10,
Tsehhi Vabariik
8. MÜÜGILOA NUMBER
250 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 418203
500 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 418103
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
8.08.2003/22.08.2008
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Juuli 2005.
Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2010