Xorimax - kaetud tablett (250mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte
Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Xorimax, 250 mg kaetud tabletid
Xorimax, 500 mg kaetud tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks Xorimax 250 mg kaetud tablett sisaldab 300,72 mg tsefuroksiimaksetiili, mis vastab 250 mg tsefuroksiimile.
Üks Xorimax 500 mg kaetud tablett sisaldab 601,44 mg tsefuroksiimaksetiili, mis vastab 500 mg tsefuroksiimile.
INN. Cefuroximum
Teadaolevat toimet omav(ad) abiaine(d):
Üks Xorimax 250 mg kaetud tablett sisaldab 0,3 mg aspartaami (E951) Üks Xorimax 500 mg kaetud tablett sisaldab 0,4 mg aspartaami (E951)
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Kaetud tablett
Xorimax 250 mg tablett: valge kuni õrnkollane, kaksikkumer, piklik, kaetud tablett, läbimõõduga ca 7 x 18 mm, mille mõlemal küljel on poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.
Xorimax 500 mg tablett: valge kuni õrnkollane, kaksikkumer, piklik tablett, läbimõõduga ca 10 x 22 mm, ilma poolitusjooneta.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Tsefuroksiimaksetiil on näidustatud järgnevate infektsioonide raviks täiskasvanutel ja lastel alates 3. elukuust (vt lõigud 4.4 ja 5.1):
- Äge streptokokktonsilliit ja farüngiit.
- Äge bakteriaalne sinusiit.
- Äge keskkõrvapõletik.
- Kroonilise bronhiidi ägenemine.
- Tsüstiit.
- Püelonefriit.
- Naha ja pehmete kudede tüsistumata infektsioon.
- Puukborrelioosi varane staadium.
Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Tavaline ravikestus on 7 päeva (vahemikus 5...10 päeva).
Tabel 1. Täiskasvanud ja lapsed (≥ 40 kg)
| Näidustus | Annus |
|
|
|
| Äge tonsilliit ja farüngiit, äge bakteriaalne | 250 mg kaks korda päevas |
| sinusiit |
|
|
|
|
| Äge keskkõrvapõletik | 500 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| Kroonilise bronhiidi ägenemine | 500 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| Tsüstiit | 250 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| Püelonefriit | 250 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| Naha- ja pehmete kudede tüsistumata | 250 mg kaks korda päevas |
| infektsioon |
|
|
|
|
| Puukborrelioos | 500 mg kaks korda päevas 14 päeva |
|
| (vahemikus 10…21 päeva) |
|
|
|
Tabel 2. Lapsed (< 40 kg) |
| |
|
|
|
| Näidustus | Annus |
|
|
|
| Äge tonsilliit ja farüngiit, äge bakteriaalne | 10 mg/kg kaks korda päevas, |
| sinusiit | maksimaalselt 125 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| 2-aastased ja vanemad lapsed ägeda | 15 mg/kg kaks korda päevas, |
| keskkõrvapõletikuga või vajaduse korral | maksimaalselt 250 mg kaks korda päevas |
| tõsisemate infektsioonide ravi |
|
| Tsüstiit | 15 mg/kg kaks korda päevas, |
|
| maksimaalselt 250 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| Püelonefriit | 15 mg/kg kaks korda päevas, |
|
| maksimaalselt 250 mg kaks korda päevas, |
|
| 10…14 päeva |
| Naha- ja pehmete kudede tüsistumata | 15 mg/kg kaks korda päevas, |
| infektsioon | maksimaalselt 250 mg kaks korda päevas |
|
|
|
| Puukborrelioos | 15 mg/kg kaks korda päevas, |
|
| maksimaalselt 250 mg kaks korda päevas |
|
|
|
Xorimaxi kasutamise koha alla 3 kuu vanustel lastel kogemused puuduvad.
Tsefuroksiimatsetiili tabletid ja suukaudse suspensiooni valmistamiseks mõeldud graanulid ei ole bioekvivalentsed ega ole asendatavad sisalduse ümberarvutamisel milligrammide järgi (vt lõik 5.2).
Neerukahjustus
Tsefuroksiimaksetiili tõhusus ja ohutus neerupuudulikkusega patsientidel ei ole kindlaks tehtud. Tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu. Märgatavalt halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel soovitatakse tsefuroksiimi annust vähendada, et kompenseerida selle aeglasemat eritumist. Tsefuroksiimi saab organismist efektiivselt eemaldada dialüüsiga.
Tabel 5. Xorimaxi soovituslikud annused neerukahjustuse korral
Kreatiniini kliirens | T1/2 (tundi) | Soovituslik annus |
≥ 30 ml/min/1,73 m | 1,4…2,4 | Annuse kohandamine ei ole vajalik (antakse |
|
| standardne 125…500 mg kaks korda päevas) |
|
|
|
10…29 ml/min/1,73 m | 4,6 | Standardne individuaalne annus antakse iga 24 tunni |
|
| tagant |
|
|
|
< 10 ml/min/1,73 m | 16,8 | Standardne individuaalne annus antakse iga 48 tunni |
|
| tagant |
|
|
|
Hemodialüüsil olevad | 2…4 | Standardne individuaalne lisaannus tuleb anda iga |
patsiendid |
| dialüüsi järel |
|
|
|
Maksakahjustus
Puuduvad andmed maksakahjustusega patsientide kohta. Et tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu, ei ole eelduspärane, et maksafunktsiooni kahjustus mõjutaks tsefuroksiimi farmakokineetikat.
Manustamisviis
Suukaudne.
Optimaalse imendumise saavutamiseks võetakse Xorimaxi tablette pärast sööki.
Xorimaxi tablette ei tohi purustada ja seetõttu ei sobi need patsientidele, kes ei saa tabletti neelata. Lastel võib kasutada tsefuroksiimaksetiili suukaudset suspensiooni.
Vastunäidustused
Ülitundlikkus tsefuroksiimi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Teadaolev ülitundlikkus tsefalosporiinantibiootikumide suhtes.
Varasem raskekujuline ülitundlikkusreaktsioon (nt anafülaktiline reaktsioon) mis tahes teist tüüpi beetalaktaamantibakteriaalse aine (penitsilliinid, monobaktaamid ja karbapeneemid) suhtes.
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Ülitundlikkusreaktsioonid
Eriline ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel on esinenud allergilisi reaktsioone penitsilliinide või teiste beetalaktaamide suhtes, sest esineb ristuva ülitundlikkuse oht. Nagu teiste beetalaktaamantibiootikumide puhul, on teatatud tõsistest ja vahel surmaga lõppenud ülitundlikkusreaktsioonidest. Tõsise ülitundlikkusreaktsiooni ilmnemisel tuleb ravi tsefuroksiimiga kohe lõpetada ja võtta asjakohased erakorralised meetmed.
Enne ravi alustamist tuleb kindlaks teha, kas patsiendil on anamneesis tõsist ülitundlikkust tsefuroksiimi, teiste tsefalosporiinide või muud tüüpi beetalaktaamühendite suhtes. Ettevaatlik tuleb olla ka juhul, kui tsefuroksiimi manustatakse patsiendile, kellel on anamneesis mittetõsine ülitundlikkus teiste beetalaktaamühendite suhtes.
Jarischi-Herxheimeri reaktsioon
Tsefuroksiimaksetiili kasutamisel Lyme’i tõve raviks on täheldatud Jarischi-Herxheimeri reaktsiooni esinemist. See reaktsioon on tingitud otseselt tsefuroksiimaksetiili bakteritsiidsest toimest haigustekitaja spiroheedi Borrelia burgdorferi vastu. Patsiendid peavad olema sellise reaktsiooni võimalikkusest teadlikud ning neile tuleb öelda, et tegemist on Lyme’i tõve ravimisel antibiootikumidega sageli tekkiva ja enamasti iseenesest mööduva nähtusega (vt lõik 4.8).
Mittetundlike mikroorganismide vohamine
Nagu teiste antibiootikumide puhul, võib ka tsefuroksiimaksetiili kasutamisel tekkida Candida ülekasv. Pikaajalisel kasutamisel või tekkida ka teiste resistentsete mikroorganismide (nt enterokokkide ja Clostridium difficile) ülekasv, mille tõttu võib olla vajalik ravi katkestamine (vt lõik 4.8).
Peaaegu kõikide antibakteriaalsete ainete puhul (sh tsefuroksiim) on teatatud antibakteriaalse ainega seotud pseudomembranoosse koliidi esinemisest. See võib varieeruda kergest kuni eluohtliku raskusega vormini. Diagnoosi tuleb kaaluda, kui patsiendil tekib tsefuroksiimi manustamise ajal või järel kõhulahtisus (vt lõik 4.8). Sellisel juhul tuleb ravi tsefuroksiimiga katkestada ja kaaluda spetsiifilist Clostridium difficile ravi. Peristaltikat pärssivaid ravimeid kasutada ei tohi (vt lõik 4.8).
Koosmõju diagnostiliste testidega
Coombsi testi positiivset tulemust on seostatud tsefuroksiimi kasutamisega ja see võib häirida vere ristsobivuse võrdlemist (vt lõik 4.8).
Ferritsüaniidi testis võib tekkida valenegatiivne tulemus. Tsefuroksiimaksetiili saavate patsientide vere/plasma glükoosisisalduse määramisel soovitatakse kasutada kas glükoosoksüdaasi või heksokinaasi meetodit.
Eriline ettevaatus on vajalik fenüülketonuuria korral, sest tableti kate sisaldab aspartaami.
Üks Xorimax 250 mg kaetud tablett sisaldab 0,3 mg aspartaami. Üks Xorimax 500 mg kaetud tablett sisaldab 0,4 mg aspartaami
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Ravimid, mis vähendavad maohappesust, võivad vähendada tsefuroksiimaksetiili biosaadavust võrreldes tühja kõhuga ja kaotada seega söömisjärgse parema imendumise.
Tsefuroksiimaksetiil võib mõjutada soole mikrofloorat.
Tsefuroksiim eritub glomerulaarfiltratsiooni ja tubulaarse sekretsiooniga. Probenetsiidi samaaegne kasutamine ei ole soovitatav. Kui samal ajal kasutatakse probenetsiidi, võib kujuneda tavalisest suurem ja pikenenud kestusega tsefuroksiimi kontsentratsioon vereseerumis ja eritumise poolväärtusaeg.
Samaaegne kasutamine antikoagulantidega võib pikendada protrombiiniaega.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Tsefuroksiimi kasutamise kohta rasedatel on andmed piiratud. Loomkatsed ei ole näidanud kahjulikku toimet tiinusele, embrüonaalsele ja fetaalsele arengule, poegimisele või postnataalsele arengule.
Xorimaxi võib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui kasulikkus ületab võimaliku riski.
Imetamine
Tsefuroksiim eritub väikeses koguses inimese rinnapiima. Terapeutilistes annustes on kõrvaltoimete tekkimise tõenäosus väike, kuid kõhulahtisust ja limaskestade seeninfektsiooni ei saa välistada. Nende toimete tõttu tuleb rinnaga toitmine lõpetada. Arvestada tuleb sensitisatsiooni võimalusega. Tsefuroksiimi võib imetamise ajal kasutada ainult pärast raviarsti hinnangut võimaliku kasulikkuse ja riski kohta.
Fertiilsus
Tsefuroksiimaksetiili toime kohta inimese fertiilsusele andmed puuduvad. Reproduktiivsusuuringud loomadel ei ole näidanud kahjulikku mõju fertiilsusele.
Toime reaktsioonikiirusele
Toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuid see ravim võib põhjustada pearinglust ja patsiente tuleb hoiatada, et nad oleksid autojuhtimisel ja masinatega töötamisel ettevaatlikud.
Kõrvaltoimed
Kõige sagedamad kõrvaltoimed on Candida vohamine, eosinofiilia, peavalu, pearinglus, seedetrakti häired ja mööduv maksaensüümide sisalduse suurenemine.
Kõrvaltoimetele omistatud esinemissageduste kategooriad on hinnangulised, sest enamiku reaktsioonide kohta ei olnud esinemissageduse arvutamiseks vastavaid andmeid (nt platseebokontrolliga uuringutest) saada. Lisaks võib tsefuroksiimatksetiiliga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus olla sõltuvalt näidustusest erinev.
Väga sagedaste kuni harvade kõrvaltoimete esinemissageduste hindamiseks kasutati andmeid suurtest kliinilistest uuringutest. Teiste kõrvaltoimete esinemissagedused (st sagedusega < 1/10 000) on saadud turustamisjärgsetest uuringutest ja need viitavad pigem teatamiste sagedusele kui tegelikule esinemissagedusele. Platseebokontrolliga uuringute andmeid ei olnud saada. Kui esinemissagedus arvutati kliiniliste uuringute andmete alusel, põhinesid need ravimiga seotud (uurija tuvastatud) andmetele. Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Raviga seotud kõrvaltoimete kõik klassid on allpool toodud MedDRA organsüsteemide klasside, esinemissageduse ja tõsiduse astmete kaupa. Esinemissageduse hindamiseks kasutati järgmist klassifikatsiooni: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Organsüsteemi klass | Sage | Aeg-ajalt | Teadmata |
Infektsioonid ja | Candida |
| Clostridium difficile vohamine |
infestatsioonid | vohamine |
|
|
|
|
|
|
Vere ja lümfisüsteemi | eosinofiilia | positiivne Coombsi test, | hemolüütiline aneemia |
häired |
| trombotsütopeenia, |
|
|
| leukopeenia (vahel |
|
|
| väljendunud) |
|
Immuunsüsteemi |
|
| ravimipalavik, seerumtõbi, |
häired |
|
| anafülaksia, Jarischi-Herxheimeri |
|
|
| reaktsioon |
Närvisüsteemi häired | peavalu, |
|
|
|
| 5/12 |
|
Organsüsteemi klass | Sage | Aeg-ajalt | Teadmata |
| pearinglus |
|
|
Seedetrakti häired | kõhulahtisus, | oksendamine | pseudomembranoosne koliit |
| iiveldus, |
|
|
| kõhuvalu |
|
|
Maksa ja sapiteede | mööduv |
| ikterus (peamiselt kolestaatiline), |
häired | maksaensüümide |
| hepatiit |
| sisalduse |
|
|
| suurenemine |
|
|
Naha ja nahaaluskoe |
| nahalööbed | urtikaaria, sügelus, multiformne |
kahjustused |
|
| erüteem, Stevensi-Johnsoni |
|
|
| sündroom, toksiline epidermaalne |
|
|
| nekrolüüs (eksanteemne |
|
|
| nekrolüüs) (vt immuunsüsteemi |
|
|
| häired), angioneurootiline turse |
Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Tsefalosporiinide klass kaldub absorbeeruma erütrotsüütide rakumembraanide pinnale ja reageerima ravimi vastu suunatud antikehadega, andes Coombsi testi positiivse tulemuse (võib segada vere ristsobivuse määramist) ja tekitades väga harva hemolüütilise aneemia.
Täheldatud on mööduvat maksaensüümide sisalduse suurenemist, mis on tavaliselt pöörduv.
Lapsed
Tsefuroksiimaksetiili ohutusprofiil lastel vastab täiskasvanute ohutusprofiilile.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Üleannustamine võib põhjustada neuroloogilisi tüsistusi, sh entsefalopaatia, krambid ja kooma. Üleannustamise sümptomid võivad tekkida, kui neerukahjustusega patsientidel ei ole õigesti annust vähendatud (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Tsefuroksiimisisaldust seerumis saab vähendada hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsiga.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, teise põlvkonna tsefalosporiinid.
ATC-kood: J01DA06
Toimemehhanism
Esteraasensüümid hüdrolüüsivad tsefuroksiimaksetiili aktiivseks tsefuroksiimiks. Tsefuroksiim pärsib bakteriraku seinasünteesi, seondudes penitsilliini siduva valguga. Selle tulemusena häiritakse rakuseina (peptidoglükaani) süntees, mille tulemusena bakterirakk lüüsub ja hukkub.
Resistentsuse mehhanismid
Bakterite resistentsus tsefuroksiimi suhtes võib olla tingitud ühest või mitmest alljärgnevast resistentsuse mehhanismist.
•Hüdrolüüs beetalaktamaaside poolt. Tsefuroksiim hüdrolüüsitakse teatud laia toimespektriga beetalaktamaaside (ESBL) poolt ja kromosoomide kaudu edasikantava ensüümi (AmpC) poolt, mis võivad olla indutseeritud või stabiilselt indutseeritud repressori deaktivatsiooni kaudu teatud aeroobsetes gramnegatiivsetes bakteriliikides.
•Penitsilliini siduva valgu afiinsuse vähenemine tsefuroksiimi suhtes.
•Välismembraani impermeaablus gramnegatiivsetel mikroorganismidel, mistõttu on takistatud tsefuroksiimi jõudmine penitsilliini siduva valguni.
•Ravimi väljapumpamine bakterirakust.
Mikroorganismid, millel on omandatud resistentsus teiste süstitavate tsefalosporiinide suhtes, on tõenäoliselt resistentsed ka tsefuroksiimi suhtes.
Sõltuvalt resistentsuse mehhanismist võivad penitsilliinide suhtes resistentsed mikroorganismid olla vähenenud tundlikkusega või resistentsed tsefuroksiimi suhtes.
Tsefuroksiimaksetiili tundlikkuse piirid
Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, EUCAST) määratud minimaalne inhibeeriv kontsentratsioon on järgmine:
Mikroorganism | Tundlikkuse piir (mg/l) | |
|
|
|
| S | R |
|
|
|
Enterobacteriaceae 1, 2 | ≤ 8 | > 8 |
|
|
|
Staphylococcus spp. | Kommentaar | Kommentaar |
|
|
|
Streptococcus A, B, C ja G | Kommentaar | Kommentaar |
|
|
|
Streptococcus pneumoniae | ≤ 0,25 | > 0,5 |
|
|
|
Moraxella catarrhalis | ≤ 0,125 | > 4 |
|
|
|
Haemophilus influenzae | ≤ 0,125 | > 1 |
|
|
|
Liigiga mitteseotud tundlikkuse | Tõendid puuduvad | Tõendid puuduvad |
piirid | (insufficientia evidence) |
|
|
|
|
- Tsefalosporiinide tundlikkuse piir Enterobacteriaceae jaoks tuvastab kõik kliiniliselt olulised resistentsuse mehhanismid (sh ESBL ja plasmiidi vahendatud AmpC). Mõned tüved, mis produtseerivad beetalaktamaase, on tundlikud või vahepealsed 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinide suhtes nende tundlikkuspiiride juures ning nendest tuleb teatada, st ESBL-i (laiendatud spektriga beeta-laktamaasid) olemasolu või puudumine iseenesest ei mõjuta tundlikkuse määramist. Paljudes piirkondades on ESBL-i tuvastamine või iseloomustamine soovituslik või kohustuslik nakkuskontrolli eesmärgil.
- Ainult kuseteede tüsistuseta infektsioon (tsüstiit) (vt lõik 4.1).
- Stafülokokkide tundlikkus tsefalosporiinide suhtes on tuletatud tundlikkusest metitsilliini suhtes, v.a tseftasidiim, tsefiksiim ja tseftibuteen, millel puudub tundlikkuse piir ja neid ei kasutata stafülokokkinfektsioonide korral.
- Beetahemolüütilise streptokokkide A, B, C ja G tundlikkus beetalaktaami suhtes on tuletatud tundlikkusest penitsilliinide suhtes.
- IE näitab, et ei ole piisavalt tõendeid pidamaks kõnealust liiki sobivaks sihtmärgiks ravimi
kasutamisele.
Teatada võidakse kommentaariga, kuid kaasneva S- või R-kategooriata MIK-st
S = tundlik, R = resistentne
Mikrobioloogiline tundlikkus
Omandatud resistentsuse esinemine konkreetse liigi osas võib varieeruda sõltuvalt geograafilisest asendist ja ajast ning seetõttu tuleks juhinduda kohalikest resistentsust käsitlevatest andmetest, seda eriti raskete infektsioonide ravimisel. Vajaduse korral tuleks kasutada eksperdi arvamust, kui kohalikul tasandil esineb resistentsust vähemalt mõnede infektsioonitüüpide puhul sellisel määral, et tsefuroksiimaksetiili kasulikkus on kaheldav.
Tavaliselt tundlikud mikroobiliigid
Grampositiivsed aeroobid
Staphylococcus aureus (metitsilliinitundlik)*
Streptococcus pyogenes
Streptococcus agalactiae
Gramnegatiivsed aeroobid
Haemophilus influenzae
Haemophilus para influenzae
Moraxella catarrhalis
Spiroheedid
Borrelia burgdorferi
Mikroorganismid, mille puhul võib esineda omandatud resistentsuse probleem
Grampositiivsed aeroobid:
Streptococcus pneumoniae
Gramnegatiivsed aeroobid:
Citrobacter freundii
Enterobacter aerogenes
Enterobacter cloacae
Escherichia coli
Klebsiella pneumoniae
Proteus mirabilis
Proteus spp. (v.a P. vulgaris)
Providencia spp.
Grampositiivsed anaeroobid
Peptostreptococcus spp.
Propionibacterium spp.
Gramnegatiivsed anaeroobid:
Fusobacterium spp.
Bacteroides spp.
Loomupäraselt resistentsed mikroorganismid
Grampositiivsed aeroobid:
Enterococcus faecalis
Enterococcus faecium
Gramnegatiivsed aeroobid:
Acinetobacter spp.
Campylobacter spp.
Morganella morganii
Proteus vulgaris
Pseudomonas aeruginosa
Serratia marcescens
Gramnegatiivsed anaeroobid:
Bacteroides fragilis
Muud:
Chlamydia spp.
Mycoplasma spp.
Legionella spp.
*Kõik metitsilliiniresistentsed S. aureus'ed on tsefuroksiimi suhtes resistentsed
Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Suukaudse manustamise järel imendub tsefuroksiimaksetiil seedetraktist kiiresti ning hüdrolüüsub soole limaskestas ja veres kiiresti, mille tulemusel vabaneb süsteemsesse vereringesse aktiivne toimeaine tsefuroksiim. Imendumine on optimaalne siis, kui seda manustatakse lühikese aja jooksul pärast sööki.
Tsefuroksiimaksetiili tablettide manustamise järel saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon (2,9 µg/ml 125 mg annusega, 4,4 µg/ml 250 mg annusega, 7,7 µg/ml 500 mg annusega ja 13,6 µg/ml 1000 mg annusega) umbes 2,4 tunniga, kui seda manustati koos toiduga. Tsefuroksiimi imendumismäär suspensioonist on võrreldes tablettidega väiksem, mis põhjustab hilisema ja väiksema maksimaalse plasmakontsentratsiooni ning väiksema biosaadavuse (4…17% väiksem). Tsefuroksiimaksetiili suspensioon ei ole tablettidega bioekvivalentne (testiti tervetel vabatahtlikel täiskasvanutel) ja seetõttu ei saa neid milligrammipõhisena asendada (vt lõik 4.2). Tsefuroksiimi farmakokineetika on lineaarne suukaudse annuse vahemikus 125…1000 mg. Korduva 250…500 mg manustamise järel ei tekkinud tsefuroksiimi kumulatsiooni.
Jaotumine
Seondumine verevalkudega on märgitud (sõltuvalt kasutatud määramise metoodikast) 33…50%. Tsefuroksiimaksetiili ühekordse 500 mg annuse manustamise järel 12 vabatahtlikule oli jaotusruumala 50 l (CV% = 28%). Tsefuroksiimi kontsentratsioon üle minimaalse inhibeeriva taseme saavutatakse tavaliste patogeenide suhtes mandlites, ninakudedes, bronhide limaskestas, luudes, pleuravedelikus, liigesevedelikus, sünoviaalvedelikus, interstitsiaalvedelikus, sapis, rögas ja vesivedelikes. Tsefuroksiim läbib hematoentsefaalbarjääri ainult siis, kui ajukelmed on põletikulised.
Biotransformatsioon
Tsefuroksiim ei metaboliseeru.
Eritumine
Seerumi poolestusaeg on 1…1,5 tundi. Tsefuroksiim eritub glomerulaarfiltratsiooni ja tubulaarsekretsiooni tee. Renaalne kliirens jääb vahemikku 125…148 ml/min/1,73 m.
Patsientide eripopulatsioonid
Sugu
Tsefuroksiimi farmakokineetikas meeste ja naiste vahel ei täheldatud erinevusi.
Eakad
Kuni maksimaalse lubatud päevaannuseni (1 g) ei ole eriline ettevaatus vajalik nende eakate patsientide puhul, kelle neerufunktsioon on normaalne. Et eakatel patsientidel on neerufunktsioon sagedamini halvenenud, võib olla vajalik annuse kohandamine neerufunktsiooni järgi (vt lõik 4.2).
Lapsed
Vanematel imikutel (> 3 kuu) ja lastel on tsefuroksiimi farmakokineetika sarnane täiskasvanute omaga.
Kliiniliste uuringute andmed tsefuroksiimaksetiili manustamise kohta alla 3 kuu vanustele lastele ei ole kättesaadavad.
Neerukahjustus
Tsefuroksiimaksetiili ohutust ja efektiivsust neerupuudulikkusega patsientidel ei ole selgitatud. Tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu. Nagu teiste antibiootikumide puhul, on ka nüüd märgatava neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (st kreatiniini kliirens < 30 ml/min) soovitatav tsefuroksiimi annust vähendada, et kompenseerida selle aeglasemat eritumist (vt lõik 4.2). Tsefuroksiimi saab efektiivselt dialüüsiga eemaldada.
Maksakahjustus
Andmed maksakahjustusega patsientide kohta puuduvad. Et tsefuroksiim eritub peamiselt neerude kaudu, ei ole eelduspärane, et maksafunktsiooni kahjustus mõjutaks tsefuroksiimi farmakokineetikat.
FK/FD suhe
Tsefalosporiinide jaoks on kõige olulisem farmakokineetika-farmakodünaamika indeks (mis korreleerub in vivo efektiivsusega) annustamisintervalli protsent (%T), mille juures seondumata raviaine kontsentratsioon ületab tsefuroksiimi minimaalset inhibeerivat kontsentratsiooni (MIC) üksikute sihtmärkliikide suhtes (st %T > MIK).
Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Kartisnogeenusuuringuid ei ole läbi viidud, kuid karsinogeenset potentsiaali ei eeldata.
Rottide uriinis on erinevate tsefalosporiinide toimel pärsitud gammaglutamüültranspeptidaasi aktiivsus, kuid tsefuroksiimiga on inhibeerimine väiksem. See võib olla inimese puhul tähtis häirete hindamisel kliinilistes laboritestides.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
Tableti sisu
Naatriumlaurüülsulfaat
Kopovidoon
Naatriumkroskarmelloos (E468)
Magneesiumstearaat (E470B)
Kolloidne veevaba räni (E551)
Granuleeritud mannitool (E421)
Mikrokristalne tselluloos (E460)
Krospovidoon (E1202)
Talk (E553B)
Tableti kate
Mannitool (E421)
Lahustuv kartulitärklis
Talk (E553B)
Titaandioksiid (E171)
Aspartaam (E951)
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
3 aastat
Säilitamise eritingimused
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.
Pakendi iseloomustus ja sisu
Al/Al-ribapakend või -blisterpakend
Pakendite suurused:
Xorimax 250 mg tabletid: 8, 10, 12, 24 tabletti pakendis
Xorimax 500 mg tabletid: 8, 10, 12 ,14, 24 tabletti pakendis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
MÜÜGILOA HOIDJA
Sandoz GmbH
Biochemiestrasse 10
A-6250 Kundl
Austria
MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
Xorimax 250 mg, kaetud tabletid: 588808
Xorimax 500 mg, kaetud tabletid: 588908
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
06.2008/7.06.2013
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Mai 2016