Vanco CNP - Vanco CNP ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vanco CNP 500 mg, infusioonilahuse pulber Vanco CNP 1000 mg, infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 500 mg või 1000 mg vankomütsiinile. INN. Vancomycinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.
Valge kuni roosakas pruuni varjundiga peen pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Vankomütsiinile tundlike grampositiivsete bakterite põhjustatud tõsiste infektsioonide ravi, mida ei saa
ravida või mis on resistentsed või ei allu teistele antibiootikumidele nagu penitsilliin ja
tsefalosporiinid.
− Endokardiit,
− luude (osteiit, osteomüeliit) ja liigeste infektsioonid,
− alumiste hingamisteede infektsioonid (bakteriaalne pneumoonia/haiglatekkene pneumoonia),
− pehmete kudede infektsioonid.

Baktereemiaga patsientide ravi, kui baktereemia on seotud või oletatavalt seotud eelnevalt loetletud
infektsioonidega.

Enterokokkide, Streptococcus viridans’i või S. bovis’e põhjustatud endokardiidi ravis tuleb
vankomütsiini kombineerida aminoglükosiidiga.

Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi operatsioonieelseks profülaktikaks kõrge
riskiga patsientidel suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame või veresoonkonna protseduurid jne.)
puhul, kes ei talu teisi sobivaid beeta-laktaamantibiootikume.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb lähtuda kohalikest kehtivatest juhistest.


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annus tuleb kohandada individuaalselt vastavalt kehakaalule, vanusele ja neerufunktsioonile.
Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid, täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed: Tavaline intravenoosne annus on 500 mg iga 6 tunni järel või 1 g iga 12 tunni järel. Erijuhtudel ning raskete ja eluohtlike infektsioonide puhul tuleb kaaluda optimaalse kontsentratsiooni saavutamiseni annust 15...20 mg/kg kehakaalu kohta iga 8...12 tunni järel (vt selles lõigus Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis ning lõik 5.1).
Eakad patsiendid:
Glomerulaarfiltratsiooni kiiruse loomulik vähenemine seoses kõrgema vanusega võib annuse
mittekohandamisel tingida vankomütsiini kontsentratsiooni tõusu seerumis (vt annustamistabel
neerufunktsiooni kahjustuse korral).

Kuni 12-aastased lapsed:
Tavaline ööpäevane intravenoosne annus on 40 mg/kg kehakaalu kohta jagatuna enamasti neljaks
üksikannuseks, mis on 10 mg/kg kehakaalu kohta iga 6 tunni järel. Annust võib suurendada 60 mg/kg
kehakaalu kohta päevas (vt lõik 5.1).

Imikud ja vastsündinud: Imikute ja vastsündinute annused võivad olla madalamad. Soovitatav algannus on 15 mg/kg kehakaalu kohta ning säilitusannus 10 mg/kg kehakaalu kohta iga 12 tunni järel esimese elunädala jooksul ja seejärel iga 8 tunni järel kuni 1-kuulise vanuseni. Vajalik võib olla vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine.
Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid:
Neerukahjustusega patsientide puhul on vajalik annust kohandada vastavalt eritumise kiirusele. Eriti
muutunud neerufunktsiooniga raskelt haigetel patsientidel võib sellisel juhul abiks olla vankomütsiini
seerumikontsentratsiooni hindamine.

Järgmine annustamistabel võib abiks olla neerufunktsiooni kahjustusega patsientide puhul. Algannus ei tohi olla väiksem kui 15 mg/kg kehakaalu kohta.
Kreatiniini kliirens [ml/min]  Vankomütsiini annus [mg/24 tunni kohta] 
> 100  2000...1500 
100...70  1500...1000 
70...30  1000...500 
20  300 
10  150 

Anuuriaga patsiendid Algannus on 15 mg/kg terapeutilise seerumikontsentratsiooni saavutamiseni. Säilitusannus on ligikaudu 1,9 mg/kg 24 tunni jooksul. Tugevalt kahjustatud neerufunktsiooniga täiskasvanud patsientidele on soovitatav ööpäevaste annuste asemel manustada 250 mg…1000 mg säilitusannust mitmepäevaste intervallidega.
Annustamine hemodialüüsi korral Anuuriaga patsientide puhul, kes saavad ka regulaarselt hemodialüüsi võib kasutada järgnevat annustamist: küllastusannus 1000 mg, säilitusannus 1000 mg 7…10 päeva järel. Polüsulfoonmembraanide kasutamine hemodialüüsil („high flux dialüüs“) vähendab vankomütsiini poolväärtusaega. Regulaarse hemodialüüsi korral võib vajalikuks osutuda kõrgema säilitusannuse manustamine.
Maksapuudulikkusega patsiendid
Tõendeid annuse vähendamise vajalikkuse kohta maksapuudulikkusega patsientidel ei ole.

Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis:
Vankomütsiini seerumikontsentratsioon tuleks määrata teisel ravipäeval vahetult enne järgmise annuse
manustamist. Vankomütsiini terapeutiline (minimaalne) tase veres peaks normaalselt olema ≥10 mg/l.
Sõltuvalt süstekohast ning patogeenide tundlikkusest võib efektiivse toime saavutamiseks osutuda
vajalikuks tase 15...20 mg/l (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Kontsentratsioone tuleks tavaliselt määrata kaks või kolm korda nädalas.
Manustamisviis
Parenteraalselt võib vankomütsiini manustada ainult aeglase intravenoosse infusioonina (mitte üle 10
mg/min, või kasutades annuseid alla 600 mg vähemalt 60 minuti jooksul),  piisavalt lahjendatuna
(vähemalt 100 ml-s 500 mg annuse või vähemalt 200 ml-s 1000 mg annuse puhul).
Vedelikupiirangutega patsientidele võib manustada lahust 500 mg/50 ml või 1000 mg/100 ml.
Kõrgemate kontsentratsioonide puhul võib tõusta infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk.

Juhiseid lahuse valmistamise kohta vt lõik 6.6.

Ravi kestus
Raviperioodi kestus sõltub infektsiooni raskusastmest ning kliinilisest ja bakterioloogilisest kulust.


4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus vankomütsiini suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hoiatused Raskete ägedate ülitundlikkusreaktsioonide (nt anafülaksia) puhul tuleb ravi vankomütsiiniga otsekohe katkestada ja alustada tavaliste sobivate esmaabimeetodite rakendamist.
Ägeda anuuria või sisekõrva kahjustuse korral tohib vankomütsiini kasutada ainult elulise näidustuse puhul.
Kiire boolusmanustamine (nt mitme minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni (kaasa arvatud šokk ja harva südameseiskus), histamiinisarnaste reaktsioonide ja makulopapulaarse või erütematoosse lööbe (“punase mehe sündroom” või “punase kaela sündroom”) tekkimisega.
Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes on allergilised teikoplaniini suhtes, kuna vankomütsiini ja teikoplaniini vahel on täheldatud ristuvaid ülitundlikkusreaktsioone.
Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega neerupuudulikkusega patsientidel, kuna pikaajalise kõrge plasmakonsentratsiooni puhul on toksiliste toimete tekkevõimalus palju suurem. Annust tuleb vastavalt neerupuudulikkuse astmele vähendada. Toksilisuse risk on märkimisväärselt suurenenud kõrge plasmakontsentratsiooni või pikaajalise ravi korral. Korduvalt tuleb määrata ravimi kontsentratsiooni veres ning teha neerufunktsiooni hindavaid teste.
Ototoksilisusest, mis võib olla mööduv või püsiv (vt lõik 4.8), on teatatud eelneva kuulmiskahjustusega patsientidel, kellele on manustatud liiga suuri intravenoosseid annuseid või kellele on manustatud samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid, nagu aminoglükosiidid. Kurtusele võib eelneda tinnitus. Teiste antibiootikumide kasutamise kogemus viitab sellele, et kurtus võib vaatamata ravi lõpetamisele progresseeruda. Ototoksilisuse riski vähendamiseks tuleks perioodiliselt määrata ravimi plasmakonsentratsiooni ning on soovitatav perioodiline kuulmisfunktsiooni testimine. Vankomütsiini manustamist tuleks vältida patsientidel, kellel on olnud eelnev kuulmislangus. Ravimi kasutamisel sellistel patsientidel tuleb annust reguleerida ravimi plasmakontsentratsiooni perioodilise määramise alusel. Eakad on kuulmisfunktsiooni kahjustuse suhtes vastuvõtlikumad.
Ettevaatusabinõud Vankomütsiini plasmakonsentratsiooni regulaarne kontrollimine on näidustatud kõrgete annuste või ravimi pikemaaegsel kasutamisel, eriti häirunud neerufunktsiooniga patsientidel või neil, kel on kuulmislangus ning ka nefro- või ototoksiliste ravimite samaaegsel kasutamisel (vt lõik 4.2).
Vankomütsiini manustamisel pikema ajaperioodi vältel või samaaegselt koos teiste neutropeeniat põhjustavate ravimitega tuleb vere valemit regulaarselt kontrollida.
Kasutamine lastel: Neerude ebaküpsuse ja vankomütsiini võimaliku plasmakontsentratsiooni suurenemise tõttu tuleb olla eriliselt ettevaatlik vankomütsiini kasutamisel enneaegsetel imikutel ja lastel. Vajalik on hoolikas vankomütsiini plasmakontsentratsiooni jälgimine. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja histamiinireaktsioonile sarnase punetuse tekkega (vt lõik 4.5).
Infusiooniga seotud reaktsioonide (hüpotensioon, punetus, erüteem, urtikaaria ja sügelus) esinemissagedus suureneb anesteetikumide samaaegse manustamisega (vt lõik 4.5).
Raske püsiva kõhulahtisuse korral tuleb arvestada pseudomembranoosse enterokoliidi võimalusega, mis võib osutuda eluohtlikuks (vt lõik 4.8). Kõhulahtisusevastaseid preparaate ei tohi kasutada.
Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib põhjustada superinfektsioone resistentsete mikroorganismidega. Seetõttu tuleb neid patsiente regulaarselt jälgida. Superinfektsiooni tekkimisel ravi ajal tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teised potentsiaalselt nefro- või ototoksilised ravimid Vankomütsiini samaaegne või järjestikune manustamine teiste potentsiaalselt oto- või nefrotoksiliste ravimitega võib tugevdada oto- või nefrotoksilisust. Seetõttu on eriti samaaegsel aminoglükosiidide manustamisel vajalik patsiendi tähelepanelik jälgimine. Sellistel juhtudel on vankomütsiini maksimaalne annus 500 mg iga 8 tunni järel.
Anesteetikumid Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegsel manustamisel on kirjeldatud potentsiaalsete kõrvaltoimete (nt hüpotensioon, naha punetus, erüteem, urtikaaria ja sügelus) teket. Kõrvaltoimete vältimiseks tuleb vankomütsiini manustada vähemalt 60 minutit enne anesteesia sissejuhatamist.
Lihasrelaksandid
Vankomütsiinvesinikkloriidi manustamisel operatsiooni ajal või vahetult peale operatsiooni võib
samaaegselt kasutatud lihasrelaksantide (nt suktsinüülkoliin) toime (neuromuskulaarne blokaad)
tugevneda või pikeneda.


4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Vankomütsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud katseloomadel ei ole viidanud kahjulikele toimetele gestatsiooniperioodil või embrüonaalses ja fetaalses faasis (vt lõik 5.3). Siiski, vankomütsiin läbib platentaarbarjääri ning ei saa välistada embrüonaalse ja neonataalse ototoksilisuse ja nefrotoksilisuse potentsiaalset riski. Seetõttu tohib vankomütsiini raseduse ajal kasutada ainult selgel näidustusel ja pärast hoolikat riski/kasu suhte kaalumist.
Imetamine
Vankomütsiin eritub rinnapiima ja seda tohib seetõttu imetamise ajal kasutada ainult juhul, kui teised antibiootikumid on olnud toimeta. Vankomütsiini tuleb rinnaga toitvatel emadel kasutada ettevaatusega potentsiaalsete imikul tekkivate kõrvaltoimete tõttu (soole mikrofloora häired koos kõhulahtisusega, pärmilaadsete seente kolonisatsioon ja võimalik sensibilisatsioon). Hinnates ravimi tähtsust imetavale emale, tuleb kaaluda rinnaga toitmise lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Vanco CNP 500 mg/1000 mg ei oma toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele või on see toime ebaoluline.

4.8 Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimete esinemissagedus  on määratud vastavalt järgmisele tabelile:
Väga sage (≥1/10)
Sage (≥1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100)
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000)
Väga harv (<1/10000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on flebiit ja pseudoallergilised reaktsioonid, mis on seotud
vankomütsiini liiga kiire intravenoosse manustamisega.

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Harv: agranulotsütoos, neutropeenia, trombotsütopeenia, eosinofiilia.
Immuunsüsteemi häired:
Harv: anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid.
Kõrva ja labürindi kahjustused:
Aeg-ajalt: mööduv või püsiv kuulmislangus. Harv: tinnitus, pearinglus.
Südame häired:
Väga harv: südameseiskus.
Vaskulaarsed häired:
Sage: vererõhu langus, tromboflebiit. Harv: vaskuliit.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Sage: düspnoe, striidor.
Seedetrakti häired:
Harv: iiveldus.
Väga harv: pseudomembranoosne enterokoliit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Sage: eksanteem ja limaskestade põletik, sügelemine, urtikaaria.
Harv: IgA indutseeritud bulloosne dermatoos.
Väga harv: rasked nahareaktsioonid eluohtlike üldiste sümptomitega (nt eksfoliatiivne dermatiit,
Stevens-Johnsoni sündroom või Lyelli sündroom).

Neerude ja kuseteede häired:
Sage: neerupuudulikkus, mis väljendub peamiselt seerumi kreatiniini või seerumi uurea
kontsentratsiooni tõusuna.
Harv: interstitsiaalne nefriit ja/või äge neerupuudulikkus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: flebiit, ülakeha punetus („punase kaela“ või „punase mehe sündroom“), rindkere ja seljalihaste
valulikkus ja spasmid.
Harv: ravimpalavik, külmavärinad.


4.9 Üleannustamine
Üleannustamise korral on teatatud toksilisuse nähtudest. 500 mg i.v. manustamine 2-aastasele lapsele viis letaalse intoksikatsiooni tekkimiseni. 56 g koguannuse manustamine 10 päeva jooksul täiskasvanule põhjustas neerupuudulikkuse. Teatud kõrge riski seisundite puhul (nt raske neerukahjustus) võib seerumi kontsentratsioon tõusta kõrgele tasemele ja võivad ilmneda oto- ja nefrotoksilised toimed.
Meetmed üleannustamise korral
• Spetsiifilist antidooti ei ole teada.

• Vajalik on sümptomaatiline ravi koos neerufunktsiooni säilitamisega.

• Vankomütsiin eemaldub verest hemodialüüsil või peritoneaaldialüüsil vähesel määral. Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni alandamiseks on kasutatud hemofiltratsiooni või hemoperfusiooni polüsulfoonkummidega.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: antibakteriaalsed glükopeptiidid, ATC-kood: J01XA01.

Toimemehhanism:
Vankomütsiin on tritsükliline glükopeptiidantibiootikum, mis inhibeerib tundlike bakterite rakuseina
sünteesi seondudes raku seina prekursorite kõrge afiinsusega D-alanüül-D-alaniin terminaalidega.
Vankomütsiinil on bakteritsiidne toime jagunevatesse bakteritesse.

FK/FD suhe:
Vankomütsiinil on kontsentratsioonist sõltuv toime, mille kontsentratsioonikõvera aluse pindala
(AUC) ja sihtmärkorganismi minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) suhe on tõhususe
peamiseks prognostiliseks parameetriks. In vitro uuringutel, loomkatsetel ja inimestel saadud piiratud
andmete põhjal on leitud, et FK/FD eesmärgiks peab vankomütsiini AUC/MIK suhe olema 400, et
saavutada kliiniline tõhusus. Kui MIK >0,5 mg/l on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik annustamine
ülemises vahemikus ning kõrge seerumi kontsentratsioon (15...20 mg/l)(vt lõik 4.2).

Resistentsuse mehhanism:
Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes põhineb erinevate van geeni komplekside
omandamisel ning D-alanüül-D-alaniini sihtmärgi muutmisel D-alanüül-D-laktaadiks või D-alanüül-
D-seriiniks, mis seob vankomütsiini halvasti, sest puudub vesiniku sidumiseks  vajalik kriitiline
seondumiskoht. Sellist resistentsuse vormi on eriti täheldatud Enterococcus faecium puhul.
Vankomütsiini vähenenud tundlikkus või resistentsus Staphylococcus’e puhul ei ole hästi arusaadav.
Selleks on vaja mitmeid geneetilisi elemente ja mitmekordseid mutatsioone.
Teatatud on ristuvast resistentsusest teikoplaniiniga.

Tundlikkus:
Vankomütsiin toimib gram-positiivsetesse bakteritesse. Gram-negatiivsed bakterid on resistentsed.

MIK murdepunktid eristamaks tundlikke organisme resistentsetest on järgmised:

Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee (EUCAST, European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing) soovitused
Tundlik  Resistentne 
Staphylococcus spp.  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Enterococcus spp.1  ≤ 4 mg/l  > 4 mg/l 
Streptococcus spp  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Streptococcus pneumoniae  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Gram-positiivsed anaeroobid  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Mitteseotud liigid2  ≤ 2 mg/l  > 4 mg/l 

1Vältimaks teatud liikide metsikut tüüpi MIK jagunemist suurendati S/I murdepunkti vankomütsiini
puhul 4 mg/l.
2Mitteseotud liikide jaoks on murdepunktid määratud peamiselt FK/FD suhte alusel ning on
spetsiifiliste liikide MIK jaotusest sõltumatud. Need on ainult selliste liikide puhul kasutamiseks,
millele ei ole antud liigispetsiifilist murdepunkti ning mitte nendele liikidele, mille puhul tundlikkuse
testi tegemine ei ole soovitatav.

Omandatud resistentsuse levimus võib varieeruda geograafiliselt ning ajaliselt ning Resistentsuse osas on soovitav valikuliste liikide puhul arvestada kohalikku informatsiooni, eriti raskete infektsioonide. Kui kohalik teave resistentsuse kohta viitab ravimi kasulikkuse küsitavusele vähemalt mõnede infektsioonide puhul, tuleb vajadusel otsida eksperdi abi.
Tavaliselt tundlikud liigid Gram-positiivne Enterococcus faecalis. Staphylococcus aureus Staphylococcus (koagulaas-negatiivne) Streptococcus spp. Streptococcus pneumoniae Clostridium spp. 
Liigid, kus omandatud resistentsus võib olla probleemiks Enterococcus faecium 
Primaarselt resistentsed organismid Gram-negatiivsed bakterid Chlamydia spp. Mükobakterid Mycoplasma spp. Rickettsia spp. 


5.2 Farmakokineetilised omadused
Keskmine plasma kontsentratsioon pärast 1 g vankomütsiini intravenoosset infusiooni 60 minuti jooksul oli ligikaudu 63 mg/l infusiooni lõpus, ligikaudu 23 mg/l 2 tundi pärast infusiooni ja umbes 8 mg/l 11 tundi pärast infusiooni.
Vankomütsiini manustamisel peritoneaaldialüüsi ajal intraperitoneaalselt liigub ligikaudu 60% manustatud annusest esimese 6 tunni jooksul süsteemsesse tsirkulatsiooni. Pärast 30 mg/kg annuse manustamist intraperitoneaalselt saavutatakse seerumi kontsentratsiooni umbes 10 mg/l.
Vankomütsiin jaotub pärast intravenoosset manustamist peaaegu kõikides kudedes. Pleuraal-, perikardiaal-, astsiidi ja sünoviaalvedelikus ning südamelihases ja südameklappides saavutatakse sarnane kontsentratsioon kui vereplasmas. Näiline jaotusruumala tasakaalutingimustes on 0,43 l/kg (kuni 0,9 l/kg). Mittepõletikuliste ajukelmete korral imendub vankomütsiin tserebrospinaalvedelikku ainult vähesel määral.
Vankomütsiin seondub plasma proteiinidega kuni 55%. Ta metaboliseerub vähesel määral. Pärast parenteraalset manustamist eritatakse vankomütsiin peaaegu täielikult mikrobioloogiliselt aktiivse vormina (umbes 70…80% 24 tunni jooksul) glomerulaarfiltratsiooni teel uriini kaudu. Biliaarne eritumine on vähetähtis (alla 5% manustatud annusest). Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on poolväärtusaeg seerumis umbes 4…6 tundi, lastel 2,2…3 tundi. Kahjustatud neerufunktsiooni korral võib vankomütsiini eliminatsioon pikeneda (kuni 7,5 päeva). Vankomütsiini plasma kliirens korreleerub ligikaudu glomerulaarfiltratsiooni kiirusega. Vankomütsiini täielik süsteemne ja renaalne kliirens võib väheneda eakatel patsientidel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse ja kroonilise toksilisuse konventsionaalsete uuringute mittekliinilised andmed ei ole näidanud spetsiifilisi kahjulikku toimet inimesele. Mutageensete toimete piiratud andmed on näidanud negatiivseid tulemusi. Pikaaegseid kartsinogeensuse uuringuid loomadel ei ole teostatud. Teratogeensuse uuringutes, kus rottidele ja küülikutele manustati inimese annustega proportsionaalseid annuseid (kehapindala mg/m2 põhjal), ei
leitud otseseid ega kaudseid teratogeenseid toimeid.
Loomkatseid ravimi kasutamisel perinataal/postnataalperioodis ja fertiilsuse osas ei ole teostatud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Preparaat ei sisalda abiaineid.

6.2 Sobimatus
Vankomütsiini lahuste pH tase on madal, mistõttu võib selle segamisel teiste ainetega esineda füüsikalist ja keemilist sobimatust. Seetõttu tuleb parenteraalset lahust enne kasutamist kontrollida visuaalselt sademete ja värvi muutuse osas. Sademe tekkimise vältimiseks tuleb Vanco CNP ja teiste ravimite manustamise vahel süstlaid ja intravenoosseid kateetreid füsioloogilise naatriumkloriidi lahusega loputada.
Teavet kokkusobivate lahuste kohta vt lõik 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.
Valmis infusioonilahuse säilivusaeg Valmis infusioonilahus on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 96 tundi (2...8°C). Mikrobioloogilisest vaatenurgast tuleb valmis infusioonilahus koheselt ära kasutada. Koheselt kasutamata infusioonilahuse säilitusaja ja -tingimuste eest vastutab kasutaja ning tavaliselt ei tohi need ületada 24 tundi temperatuuril 2…8°C, välja arvatud juhul, kui lahuse valmistamine/lahjendamine toimus kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Värvitu klaasist viaal, mis on suletud bromobutüülist kummikorgi ja äratõmmatava kaanega.
Pakendis on 1 või 5 viaali.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Lahuse valmistamine Enne kasutamist tuleb pulber lahustada süstevees. Vajalik on edasine lahjendamine sobiva infusioonilahusega.  Valmislahus tuleb lahjendada kokkusobivate lahustega, vt allpool. Käsitsemisel tuleb järgida aseptika põhimõtteid. Ühe Vanco CNP 500 mg/1000 mg viaali sisu lahustatakse 10 ml/20 ml süstevees. Üks ml valmislahust sisaldab 50 mg vankomütsiini. Kontsentraati tuleb edasi lahjendada teiste infusioonilahustega (mitte vähem kui 100...200 ml/200...400 ml). Vankomütsiini kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 2,5...5 mg/ml.
Sobivus veenisiseste lahustega
Järgmised lahused sobivad infusioonilahuse valmistamiseks: − süstevesi − 5% glükoosilahus − füsioloogiline naatriumkloriidilahus
Vankomütsiinilahused manustatakse põhimõtteliselt eraldi, kui keemiline ja füüsikaline sobivus teiste infusioonilahustega ei ole tõestatud (vt lõik 6.2).
Kombineeritud ravi Vankomütsiini kombineerimisel teiste antibiootikumide või kemoterapeutikumidega tuleb preparaadid manustada eraldi.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

CNP Pharma GmbH Marienplatz 10-12 94081 Fürstenzell Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBRID

500 mg: 740111 1000 mg: 740011

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

03.05.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2011.