Vancomycin Nrim - Vancomycin Nrim ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1 RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vancomycin Nrim 500 mg infusioonilahuse kontsentraadi pulber

2 KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 500 mg vankomütsiini (vankomütsiinvesinikkloriidina), mis võrdub 500 000 RÜga. INN. Vancomycinum

3 RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraadi pulber
Valge kuni kreemika värvusega poorne aine. 
Pärast valmistamist saadakse lahus pH-ga ligikaudu 3.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Vankomütsiin on intravenoosselt manustatuna näidustatud järgmiste vankomütsiinile tundlike grampositiivsete bakterite põhjustatud tõsiste bakteriaalsete infektsioonide raviks, mida ei saa ravida või mis on resistentsed teistele antibiootikumidele, nagu penitsilliinid või tsefalosporiinid (vt lõik 5.1).
- Endokardiit,

- luude infektsioonid (osteomüeliit),

- pneumoonia,

- pehmete kudede infektsioonid.


Vankomütsiini võib vajadusel manustada koos teiste antibakteriaalsete ravimitega. See kehtib eriti endokardiidi ravis.
Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi operatsioonieelseks profülaktikaks kõrge riskiga patsientidel suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame ja veresoonkonna protseduurid jne) puhul patsientidel, kes ei talu beeta-laktaamantibiootikume.
Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb lähtuda kohalikest kehtivatest juhistest.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Manustamisviis Parenteraalset vankomütsiini tohib manustada ainult aeglase intravenoosse infusioonina (mitte rohkem kui 10 mg/min vähemalt 60 minuti jooksul), mis on piisavalt lahjendatud (vähemalt 100 ml 500 mg kohta või 200 ml 1000 mg kohta).  Vedeliku piirangut vajavatele patsientidele võib manustada lahust kontsentratsiooniga 500 mg / 50 ml või 1000 mg / 100 ml. Suuremate kontsentratsioonide puhul võib infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk suureneda. Infusiooniga kaasnevad kõrvaltoimed võivad esineda siiski mis tahes manustamiskiiruse või kontsentratsiooni korral. Annust tuleks kohandada individuaalselt vastavalt kehakaalule, vanusele ja neerufunktsioonile. Vankomütsiini koguseid võib mõõta, et hõlbustada annuste kohandamist.
Informatsiooni saamiseks lahuse ettevalmistamise kohta vt lõik 6.6
Intravenoosne kasutus (infusioon) normaalse neerufunktsiooniga patsientidele Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid: Soovitatav ööpäevane intravenoosne annus on 2000 mg jagatuna 500 mg annusteks iga 6 tunni järel või 1000 mg annusteks iga 12 tunni järel, või 30...40 mg/kg/ööpäevas jagatuna 2 kuni 4 manustuskorra vahel.
Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt kasutatav raviskeem 1000 mg vankomütsiini
intravenoosselt iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või koos teiste
antibiootikumidega (gentamütsiin pluss rifampitsiin, gentamütsiin, streptomütsiin). Enterokokk-
endokardiiti ravitakse 6 nädalat vankomütsiiniga kombineerituna aminoglükosiidiga vastavalt
kohalikele ravijuhistele.

Lapsed vanuses üks kuu kuni 12 aastat:
Tavaline intravenoosne annus on 10 mg/kg annuse kohta, mida manustatakse iga kuue tunni järel
(ööpäevane koguannus on 40 mg/kg kehakaalu kohta). Iga annust tuleb manustada vähemalt 60minutilise perioodi vältel.

Vastsündinud lapsed (ajalised)
0...7 päeva vanused: algannus 15 mg/kg, seejärel 10 mg/kg iga 12 tunni järel.
7...30 päeva vanused: algannus 15 mg/kg, seejärel 10 mg/kg iga 8 tunni järel.
Iga annust tuleb manustada 60 minuti vältel. Nende patsientide puhul võib olla vajalik vankomütsiini
kontsentratsiooni hoolikas jälgimine seerumis.

Rasedus
On teatatud, et rasedatel patsientidel ravikontsentratsiooni saavutamiseks seerumis võivad olla
vajalikud oluliselt suuremad annused — vt lõik 4.6.

Eakad
Vähenenud neerufunktsiooni tõttu võib olla vajalik oodatust suurem annuse vähendamine (vt allpool).

Ülekaalulised patsiendid:
Vajalik võib olla tavapäraste ööpäevaste annuste kohandamine.

Maksapuudulikkusega patsiendid:
Puuduvad tõendid, et maksapuudulikkusega patsientide annuseid oleks tarvis vähendada.

Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid:
Toksiliste seerumitasemete vältimiseks tuleb annust kohandada. Enneaegsete imikute ja eakate puhul
võib neerufunktsiooni vähenemise tõttu olla vajalik oodatust suurem annuse vähendamine. Nende
patsientide puhul on soovitatav seerumitasemete regulaarne jälgimine, sest eriti pikaajalise ravi korral
on täheldatud akumulatsiooni.
Vankomütsiini seerumikontsentratsioonide määramiseks võib kasutada mikrobioloogilisi analüüse,
radioimmunoloogilisi analüüse, fluorestsentspolarisatsioon-immuunanalüüse,
fluorestsentsimmuunanalüüse või kõrgsurve vedelikkromatograafiat. Alljärgnev nomogramm, mis
põhineb kreatiniini kliirensi väärtustel, on antud annuste kohandamise juhisena:


Inglise keeles  Eesti keeles 
Vancomycin Clearance (ml/min/kg)  Vankomütsiini kliirens (ml/min/kg) 
Creatinine Clearance (ml/min/kg)  Kreatiini kliirens (ml/min/kg) 
Vancomycin Dose (mg/kg/24 hr)  Vankomütsiini annus (mg/kg/ööpäev) 
Dosage nomogram for vancomycin in  patients with impaired renal function  Vankomütsiini annustamise nomogramm neerufunktsiooni kahjustusega patsientidele 

Nomogramm ei kehti dialüüsi saavate ilma funktsioneeriva neeruta patsientide puhul. Nende patsientide puhul peab ravitaseme kiireks saavutamiseks seerumis manustama kõigepealt algannus 15 mg/kg kehakaalu kohta ning stabiilse taseme saavutamiseks vajalik säilitusannus on 1,9 mg/kg/24 tunni kohta. Et individuaalseteks säilitusannusteks sobivad annused 250 mg kuni 1 g, võib olulise neerukahjustusega patsientide puhul annust manustada pigem regulaarselt mitmepäevaste intervallidega kui igapäevaselt. Anuuria korral on soovitatav annus 1 g iga seitsme kuni kümne ööpäeva järel.
Kui ainult seerumi kreatiniini tase on võimalik määrata, võib kreatiniini kliirensi arvutamisel kasutada alljärgnevat valemit:
Mehed: Kehakaal (kg) x (140 – vanus (aastates))    72 x seerumi kreatiniin (mg/100 ml)
Naised: 0,85 x ülaltoodud valemiga arvutatud väärtus
Juhised lahuste ettevalmistamiseks vt lõik 6.6.
Vankomütsiini seerumikontsentratsioonide jälgimine Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni tuleks jälgida ravi teisel päeval vahetult enne järgmist annust ja üks tund pärast infusiooni. Vankomütsiini ravitase seerumis peaks olema 30...40 mg/l (maksimaalselt 50 mg/l) üks tund pärast infusiooni lõppu, minimaalne tase (vahetult enne järgmist manustamist) peab olema 5...10 mg/l.  Kontsentratsioone tuleks tavaliselt jälgida kaks või kolm korda nädalas.
Ravi kestus
Ravi kestus sõltub nii infektsiooni raskusest kui ka kliinilisest ja bakterioloogilisest dünaamikast.


4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus vankomütsiini suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Ülemäärast hüpotensiooni, kaasa arvatud šokki ja harva südameseiskust, histamiini vabanemisest tingitud vastuseid ja makulopapuloosset või erütematoosset löövet („punase mehe sündroom“ või „punase kaela sündroom“) võib seostada kiire manustamisega (näiteks mõne minuti vältel). Vankomütsiini tuleks infundeerida lahjendatud lahuses vähemalt 60 minuti jooksul, et vältida kiire infusiooniga seotud reaktsioone. Infusiooni peatamisega kaasneb tavaliselt nende reaktsioonide kohene lõppemine (vt lõigud 4.2 ja 4.8). Vankomütsiini kasutamisega tuleb potentsiaalse ototoksilisuse ja nefrotoksilisuse tõttu olla ettevaatlik neerupuudulikkusega patsientide puhul ja annust tuleb vähendada vastavalt neerupuudulikkuse astmele. Toksilisuse oht on oluliselt suurem kõrgete verekontsentratsioonide või pikaajalise ravi korral. Regulaarselt tuleb jälgida veretaset ja teostada neerufunktsiooni uuringuid. Vankomütsiini kasutamist tuleks vältida ka varasemate kuulmishäiretega patsientidel. Kui vankomütsiini kasutatakse nendel patsientidel, tuleb kohandada ravimi annust, määrates võimalusel perioodiliselt ravimi taset veres. Kurtusele võib eelneda tinnitus.
Eakad on kuulmiskahjustustele vastuvõtlikumad. Kogemused teiste antibiootikumidega annavad alust oletada, et kurtus võib olla progressiivne ravi katkestamisest hoolimata.
Kasutamine pediaatrias: enneaegsete vastsündinute ja imikute puhul võib olla vajalik soovitud vankomütsiini seerumikontsentratsiooni kinnitamine. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset manustamist on seostatud erüteemi ja histamiini vabanemisest tingitud punastamisega sarnase punetusega lastel.
Kasutamine eakatel patsientidel: vanuse suurenemisega kaasnev loomulik glomerulaarfiltratsiooni vähenemine võib viia kõrgendatud vankomütsiini seerumikontsentratsioonideni, kui annust ei kohandata (vt lõik „Annustamine ja manustamisviis“).
Ettevaatusabinõud Vankomütsiini veretasemete regulaarne jälgimine on näidustatud pikemaajalisel kasutusel, eriti neeru- ja kuulmiskahjustusega patsientidel ja vastavalt ka nefrotoksiliste või ototoksiliste ainete samaaegsel kasutamisel.  Annused tuleks titreerida seerumi tasemete põhjal. Regulaarselt tuleb jälgida veretaset ja teostada neerufunktsiooni uuringuid.
Piiripealse neerufunktsiooniga ja üle 60-aastastel patsientidel tuleks teha kuulmisfunktsiooni teste ja jälgida vankomütsiini taset veres. Hematoloogilisi uuringuid, uriinianalüüse ja neerufunktsiooni uuringuid tuleks perioodiliselt teha kõigile ravimit saavatele patsientidele. Vankomütsiin on kudedele väga ärritav ja põhjustab intramuskulaarsel süstimisel süstekoha nekroosi, mistõttu tuleb ravimit infundeerida intravenoosselt. Paljudel vankomütsiini saavatel patsientidel võib esineda süstimiskohas valu ja tromboflebiiti, mis aeg-ajalt võib olla raskekujuline. Tromboflebiidi esinemissagedust ja raskust saab minimeerida ravimi aeglase manustamisega lahjendatud lahusena (2,5...5,0 g/l) ja infusiooni koha vahetamisega. Vankomütsiini pikaajaline kasutamine võib põhjustada mittetundlike organismide vohamist. Patsiendi hoolikas jälgimine on äärmiselt oluline. Kui ravi käigus esineb superinfektsioon, tuleb rakendada kohaseid meetmeid. Intravenoosselt vankomütsiini saanud patsientidel on üksikutel juhtudel täheldatud Clostridium difficile põhjustatud pseudomembranoosse koliidi teket.
Kuna on teatatud risttundlikkuse juhtumitest, tuleb vankomütsiini manustamisel olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel on ülitundlikkus teikoplaniini suhtes.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset manustamist on seostatud erüteemi, histamiini vabanemisest tingitud punastamisega sarnase punetuse ja anafülaktoidsete reaktsioonidega.
On olnud teateid, et infusiooniga seotud kõrvaltoimete sagedus on suurem anesteetikumide samaaegse manustamise korral. Infusiooniga kaasnevaid kõrvaltoimeid saab vähendada vankomütsiini manustamisega vähemalt 60 –minuti jooksul enne anesteesia induktsiooni. Kui on näidustatud teiste potentsiaalselt ototoksiliste, neurotoksiliste või nefrotoksiliste ravimite (näiteks amfoteritsiin B, aminoglükosiidid, batsitratsiin, polümüksiin B, kolistiin, viomütsiin või tsisplatiin) samaaegne või järjestikune süsteemne või paikne kasutamine, tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Vankomütsiini ja neuromuskulaarsete blokaatorite samaaegse manustamise korral suureneb neuromuskulaarse blokaadi võimalus.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus Puuduvad piisavad kogemused ohutuse kohta vankomütsiini kasutamisel inimese raseduse ajal. Toksikoloogilised reproduktsiooniuuringud loomadel ei näita mingeid efekte embrüo või loote arengul ega gestatsiooniperioodil (vt lõik 5.3).  Siiski läbib vankomütsiin platsentat ja välistada ei saa võimalikku embrüonaalse ja neonataalse ototoksilisuse ja nefrotoksilisuse riski. Seetõttu tuleb vankomütsiini raseduse ajal manustada vaid kindlal vajadusel ja pärast hoolikat riski/kasu hindamist. 
Imetamine
Vankomütsiin eritub rinnapiima ja seetõttu tohib seda imetamise ajal kasutada ainult juhul, kui teised
antibiootikumid ei toimi. Vankomütsiini tuleb imetavatele emadele manustada ettevaatusega ravimi
võimalike kõrvaltoimete tekke riski tõttu imikutele (soole mikrofloora häired kõhulahtisusega,
kolonisatsioon pärmisarnaste seentega ja võimalik sensibiliseerumine). 
Arvestades ravimi olulisust imetavatele emadele, tuleb kaaluda imetamise lõpetamist.


4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Vankomütsiinil on autojuhtimisele ja masinatega töötamise võimele väga väike mõju.

4.8 Kõrvaltoimed
Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Allpool äratoodud kõrvaltoimed määratletakse järgnevalt MedDRA alusel:
väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni
<1/1000); väga harv (<1/10 000); ei ole teada (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Intravenoosne infusioon
Vankomütsiini liiga kiire intravenoosse infusiooniga kaasnevad sagedasemad kõrvaltoimed on
veenipõletik ja pseudoallergilised reaktsioonid.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): trombotsütopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia.  

Immuunsüsteemi häired
Harv (≥10 000 kuni ≤1/1000): anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikud reaktsioonid.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100): ajutised või püsivad kuulmiskahjustused.
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): tinnitus, pearinglus.

Südame häired
Väga harv (<1/10 000): südameseiskus.

Vaskulaarsed häired

Sage (≥1/100 kuni <1/10): vererõhu langus.
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage (≥1/100 kuni <1/10): düspnoe, striidor.

Seedetrakti häired
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): iiveldus.
Väga harv (<1/10 000): pseudomembranoosne enterokoliit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage (≥1/100 kuni <1/10): eksanteem ja limaskestapõletik, kihelus,
urtikaaria.
Väga harv (<1/10 000): eksfoliatiivdermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, Lyelli sündroom, lineaarse
IgA bulloosne dermatoos

Neerude ja kuseteede häired
Sage (≥1/100 kuni <1/10): neerupuudulikkus, mis avaldub eeskätt suurenenud seerumi
kreatiniinisisalduses.
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudulikkus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage (≥1/100 kuni <1/10): flebiit, ülakeha ja näo punetus.
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1000): ravimist tingitud palavik, värisemine. Valu rindkeres ja seljalihastes.

Infusiooniga kaasnevad nähud:
Kiire infusiooni ajal või vahetult pärast seda võivad esineda anafülaktilised reaktsioonid, k.a
hüpotensioon, düspnoe, urtikaaria või kihelus. Esineda võib ka ülakeha naha punetus (punase mehe
sündroom), valu ja krambid rindkeres või seljalihastes.
Reaktsioonid vähenevad manustamise lõpetamisel, tavaliselt 20 minuti kuni kahe tunni jooksul.
Vankomütsiini tuleb infundeerida aeglaselt (kauem kui 60 minutit — vt lõik 4.4).

Ototoksilisus võib olla pöörduv või pöördumatu ja sellest on peamiselt teatatud üledoosi saanud
patsientide ning vaegkuulmisega patsientide puhul ja samaaegse ravi korral teiste ototoksiliste
ravimitega (näiteks aminoglükosiidid).


4.9 Üleannustamine
Soovitatav on sümptomaatiline ravi koos glomerulaarfiltratsiooni jälgimisega. Vankomütsiin eraldub verest hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsiga halvasti. Täheldatud on piiratud kasu hemoperfusioonil Amberlite’i XAD-4 vaiguga.

5 FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, antibakteriaalsed
glükopeptiidid“, ATC-kood: JO1XA01”. 

Toimemehhanism
Vankomütsiin on tritsükliline glükopeptiidantibiootikum, mis inhibeerib tundlike bakterite rakuseina
sünteesi, seostudes rakuseina prekursorite D-alanüül-D-alaniini ühikutega. Ravimil on jagunevatele
mikroorganismidele bakteritsiidne toime.

FK/FD suhe
Vankomütsiini toimet peetakse ajast sõltuvaks.

Resistentsuse mehhanism
Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes on kõige enam levinud enterokokkide puhul ning
põhineb erinevatel van geeni kompleksidel, mis muudab D-alanüül-D-alaniini sihtmärgi D-alanüül-Dlaktaadiks või D-alanüül-D-seriiniks, mis seovad vankomütsiini halvasti. Täheldatud on
ristresistentsust teikoplaniini suhtes mõnede van geenide puhul. Van geene on üksikutel juhtudel leitud
Staphylococcus aureuse puhul, siis põhjustavad rakuseina struktuuri muutused „keskmise“
tundlikkuse, mis on enamasti heterogeenne.

Tundlikkus  
Vankomütsiin on eriti tõhus grampositiivsete bakterite (näiteks stafülokokkide, streptokokkide,
enterokokkide, pneumokokkide ja klostriidide ning difteroidide) vastu. Gramnegatiivsed bakterid on
resistentsed.

Omandatud resistentsuse levimus võib geograafiliselt ja ajaliselt teatud liikidel erineda ning soovitakse
saada kohalikku teavet resistentsuse kohta, eriti tõsiste infektsioonide ravimisel. Kui kohalik
resistentsuse valdavus on selline, et ravimi kasulikkus vähemalt mingit tüüpi infektsioonide puhul on
küsitav, tuleb vajadusel nõu küsida ekspertidelt.

Murdepunktid
EUCASTi (European Committee on Antimicrobial Susceptibility testing – Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee) soovitused
Tundlik  Resistentne 
Staphylococcus spp.  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Enterococcus spp.  ≤ 4 mg/l  > 4 mg/l 
Streptococcus spp  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Streptococcus pneumoniae  ≤ 2 mg/l  > 2 mg/l 
Gram-positiivsed anaeroobid  ≤ 2 mg/l  ≤ 2 mg/l 
Liikidega mitte seotud*  ≤ 2 mg/l  > 4 mg/l 

*Liikidega mitteseotud murdepunktid on määratud peamiselt FK/FD andmete põhjal ja ei sõltu kindlate liikide MIC jaotumisest. Need on mõeldud kasutamiseks ainult liikide jaoks, mille puhul pole liigispetsiifilist murdepunkti antud, ja mitte liikide jaoks, mille puhul tundlikkuse testimine soovitatav pole.
Klassid 
Tavaliselt tundlikud liigid 
Gram-positiivsed Enterococcus faecalis Staphylococcus aureus Koagulaasnegatiivne Staphylococcus Streptococcus spp. Streptococcus pneumoniae Clostridium spp. 
Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib olla probleemiks 
Enterococcus faecium 
Loomupäraselt resistentsed  
Gram-negatiivsed bakterid Chlamydia spp. Mycobacteria Mycoplasma spp. Rickettsia spp. 


5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Vankomütsiini manustatakse süsteemsete infektsioonide raviks intravenoosselt. Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel annab 1 g vankomütsiini korduvannuse (15 mg/kg) 60-minutiline intravenoosne infusioon kohe, 2 ja 11 tundi pärast infusiooni lõpetamist ligikaudse keskmise plasmakontsentratsiooni vastavalt 50...60 mcg/mL, 20...25 mcg/mL ja 5...10 mcg/mL. 500 mg korduvannuse 30-minutiline intravenoosne infusioon annab kohe, 2 ja 6 tundi pärast infusiooni lõpetamist ligikaudse keskmise plasmakontsentratsiooni vastavalt 40...50 mg/l, 19...20 mg/l ja 10...11 mg/l. Korduvannustega saavutatud plasmatasemed sarnanevad üksikannusega saavutatud tasemetega. Suukaudse manustamise korral kõrge polaarsusega vankomütsiin tegelikult ei imendu. Ravim ilmub suukaudse manustamise järel aktiivse vormina väljaheitesse ja on seetõttu sobiv kemoterapeutikum pseudomembranoosse koliidi ja stafülokokk-koliidi puhul.
Jaotumine
Vankomütsiini seerumikontsentratsioonide 10 mg/l kuni 100 mg/l korral seondub ligikaudu 30...55%
ravimist plasmavalkudele, mõõdetuna ultrafiltratsiooni teel.

Pärast vankomütsiinvesinikkloriidi intravenoosset manustamist leidub inhibeerivaid kontsentratsioone
pleura-, südamepauna, astsiidi- ja sünoviaalvedelikus, uriinis ja peritoneaaldialüüsi vedelikus ning
arteriaalse apendiksi koes.
Mittepõletikulises ajukelmes läbib vankomütsiin hematoentsefaalse barjääri vaid vähesel määral.

Eliminatsioon
Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on vankomütsiini eliminatsiooni poolväärtusaeg 4 kuni 6
tundi. Esimese 24 tunni jooksul eritub ligikaudu 80% manustatud vankomütsiini annusest
glomerulaarfiltratsiooni teel uriini kaudu. Neerukahjustus aeglustab vankomütsiini eritumist. Ilma
funktsionaalse neeruta patsientidel on keskmine poolväärtusaeg 7,5 päeva. Ravim praktiliselt ei
metaboliseeru. Ligikaudu 35...65% peritoneaaldialüüsi vältel manustatud vankomütsiini
intraperitoneaalsest annusest absorbeeritakse süsteemselt kuue tunni jooksul. Vankomütsiini 30 mg/kg
intraperitoneaalse süstiga saavutatakse seerumikontsentratsioon ligikaudu 8 mg/liitris. Kuigi
vankomütsiin ei elimineeru efektiivselt hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsiga, on täheldatud
vankomütsiini suuremat kliirensit hemoperfusiooni või hemofiltratsiooni korral. Eakate patsientide
puhul võib vankomütsiini süsteemne kogukliirens ja neerukliirens olla vähenenud. 


5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse ja kroonilise toksilisuse tavapäraste uuringute mittekliinilised andmed ei näita kahjulikku toimet inimestele. Vähesed andmed mutageensete toimete kohta on näidanud negatiivseid tulemusi, pikaajalised kartsinogeenset potentsiaali puudutavad uuringud loomadel ei ole saadaval. Teratogeensuse uuringutes said rotid ja küülikud annuseid, mis vastasid ligikaudu keha pindalal (mg/m2) põhinevale inimese annusele. Otseseid ega kaudseid teratogeenseid toimeid ei täheldatud. Loomkatsed ravimi kasutamise kohta sünnieelsel/sünnijärgsel perioodil ja viljakusvõimet puudutavate toimete kohta ei ole saadaval.

6 FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Puudub.

6.2 Sobimatus
Vankomütsiini lahusel on madal pH, mis võib põhjustada teiste ravimpreparaatidega segamisel keemilist või füüsilist ebastabiilsust. Vältida tuleks segamist leeliseliste lahustega. Iga parenteraalset lahust tuleks enne kasutamist visuaalselt sademe ja värvi muutuse suhtes kontrollida.
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus
6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg
Müügipakendis pulber 2 aastat
Valmistatud kontsentraat
Valmis kontentraat tuleb kohe pärast valmistamist täiendavalt lahjendada.

Lahjendatud ravim
Mikrobioloogilisest ja füsiokeemilisest seisukohast on oluline, et preparaati kasutataks kohe. 


6.4 Säilitamise eritingimused
Müügipakendis pulber
Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Valmistatud kontsentraat ja lahjendatud ravim
Valmistatud kontsentraadi ja lahendatud ravimi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.


6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
10 ml värvitu 1. tüüpi klaasviaal, mis on suletud klorobutüülist 1. tüüpi silikooniga kaetud
punnkorgiga ja halli alumiiniumist/polüpropüleenist ärarebitava korgiga.
Pakendi suurused: 1 viaal
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Enne kasutamist tuleb pulber lahustada ja saadud kontsentraat seejärel lahjendada.

Kontsentraadi valmistamine
Lahustage iga 500 mg viaali sisu 10 ml steriilses süstvees. 
Valmistatud kontsentraadi välimus
Selge, värvitu ja ilma osakesteta lahus.

Üks ml valmistatud kontsentraati sisaldab 50 mg vankomütsiini.
Valmistatud kontsentraadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.
Lõplikult lahjendatud infusioonilahuse ettevalmistus 50 mg/ml vankomütsiini sisaldav valmistatud kontsentraat tuleb kohe pärast valmistamist täiendavalt lahjendada.
Sobivad lahustid on: 
9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi süstelahus, 50 mg/ml (5%) glükoosi süstelahus, 9 mg/ml (0,9%)
naatriumkloriidi  ja 50 mg/ml (5%) glükoosi süstelahus või Ringeri atsetaadi süstelahus.
Enne manustamist tuleks lahustatud ja lahjendatud lahuseid visuaalselt osakeste ja värvi muutumise
suhtes kontrollida. Kasutada tuleks ainult selget, värvitut ja ilma osakesteta lahust.
Vahelduv infusioon

500 mg vankomütsiini sisaldav valmistatud kontsentraat (50 mg/ml) tuleb täiendavalt lahjendada vähemalt 100 ml lahustiga kohe pärast valmistamist. 
Infusioonilahuses ei tohi vankomütsiini kontsentratsioon olla suurem kui 5 mg/ml. 
Soovitud annust tuleb manustada aeglaselt intravenoosse infusiooniga mitte kiiremini kui 10 mg
minutis vähemalt 60 minuti või veel pikema aja vältel.

Lahjendatud ravimi säilitamistingimusi vt lõigust 6.3.

Hävitamine
Viaalid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud ravim tuleb ära visata.  
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7 MÜÜGILOA HOIDJA

NRIM Limited  Marlborough House 298 Regents Park Road Finchley London, N3 2UA Ühendkuningriik

8 MÜÜGILOA NUMBER

733911

9 ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

28.02.2011

10 TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2011.