Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Vancomycin PharmaSwiss

Artikli sisukord

Vancomycin PharmaSwiss

Vancomycin PharmaSwiss kuulub glükopeptiid-antibiootikumide rühma.

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

Vancomycin PharmaSwiss, 500 mg infusioonilahuse pulber
Vancomycin PharmaSwiss, 1000 mg infusioonilahuse pulber
Vankomütsiin

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte.
• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile

kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased. • Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
Infolehes antakse ülevaade:
1.     Mis ravim on Vancomycin PharmaSwiss ja milleks seda kasutatakse

2.     Mida on vaja teada enne Vancomycin PharmaSwiss’i kasutamist

3.     Kuidas Vancomycin PharmaSwiss’i kasutada

4.     Võimalikud kõrvaltoimed

5.     Kuidas Vancomycin PharmaSwiss’i säilitada

6.     Lisainfo

1. MIS RAVIM ON VANCOMYCIN PHARMASWISS JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Vancomycin PharmaSwiss kuulub glükopeptiid-antibiootikumide rühma. Neid kasutatakse bakterite poolt põhjustatud infektsioonide raviks.
Vancomycin PharmaSwiss’i kasutatakse raskete infektsioonide raviks, mida põhjustavad bakterid, mis võivad olla resistentsed teiste antibiootikumide suhtes. Seda kasutatakse patsientidel, kelle puhul ei ole muu antibiootikumravi osutunud tõhusaks või kellel on tekkinud nende suhtes raske reaktsioon.
Seda kasutatakse südameklappide raskete infektsioonide, kopsude, luude ja pehmete kudede infektsioonide raviks. Samuti võidakse seda manustada teile infektsiooni vältimiseks enne mõningaid kirurgilisi protseduure.
Vancomycin PharmaSwiss’i võidakse kasutada ka suukaudselt jämesoolepõletiku raskete juhtude korral (pseudomembranoosne koliit).

2. MIDA ON VAJA TEADA ENNE VANCOMYCIN PHARMASWISS’I MANUSTAMIST

Ärge kasutage Vancomycin PharmaSwiss’i
• kui te olete allergiline (ülitundlik) vankomütsiini suhtes
Teavitage oma arsti, kui teil on varasemalt selle või mõne teise ravimiga olnud probleeme.

Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Vancomycin PharmaSwiss
Enne vankomütsiiniga ravi alustamist veenduge, et arst on teadlik teie haigusloost, eriti järgmistel juhtudel:
• kui teil on neeruprobleeme;

• kui teil on kuulmishäireid;

• kui te olete rase või planeerite rasedust;

• kui te toidate rinnaga;

• kui te olete eakas (60-aastane ja vanem);

• kui patsient on enneaegne imik või laps;

• kui te lähete operatsioonile

Vancomycin PharmaSwiss’i liiga kiire süstimine võib põhjustada vererõhu langust, šokki ja harva ka südameseiskumist. Infusiooni lõpetamisel need reaktsioonid tavaliselt lahenevad.
Võib ilmneda valu süstekohas, veeniseina põletik ja tromb ja need võivad olla tõsised. Aeglane manustamine vähendab ka neid kõrvaltoimeid.

Kui te olete allergiline antibiootikumi teikoplaniini suhtes, võite te olla allergiline ka vankomütsiinile.
Palun rääkige oma arstiga.

Kui teil on neerupuudulikkus või kui te saate samaaegset ravi ainetega, mis on neerudele toksilisede, on võimalus toksiliste toimete tekkimiseks palju suurem.

Teie arst võib teha erinevaid uuringuid, et veenduda, kas teie neerud ja maks töötavad korralikult. Kui te olete eakas või teil on neeruprobleemid, võib arst korrapäraselt kontrollida ka teie kuulmist ja määrata vankomütsiini sisaldust teie veres.

Osaline või täielik kurtus, millele võib eelneda helin kõrvus, võib tekkida neil patsientidel, kellel on juba eelnev kuulmiskahjustus, kes on saanud suuri annuseid või kes saavad samaaegselt ravimeid, mis on kuulmisele toksilised. Selle riski vähendamiseks tuleb kontrollida perioodiliselt ravimi taset veres ning samuti on soovitatav kuulmise perioodiline kontroll.

Vancomycin PharmaSwiss’i pikaajalise kasutamise tulemuseks võib olla resistentsete organismide vohamine, selle võimalikkust jälgib teie arst.

Kasutamine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti, kui te kasutate või olete hiljuti asutanud muid ravimeid, sealhulgas käsimüügiravimeid, taimseid preparaate või vitamiine ja mineraale, sest mõned neist võivad omada koostoimeid vankomütsiiniga. Ärge võtke ühtki uut ravimit oma arstiga nõu pidamata.

Järgnevatel ravimitel võivad tekkida vankomütsiiniga koostoimed:

• gentamütsiin (antibiootikum);
• amfoteritsiin B (antibiootikum);
• streptomütsiin (antibiootikum);
• neomütsiin (antibiootikum);
• kanamütsiin (antibiootikum);
• amikatsiin (antibiootikum);
• tobramütsiin (antibiootikum);
• batsitratsiin (antibiootikum);
• polümiksiin B (antibiootikum);
• kolistiin (antibiootikum);
• viomütsiin (antibiootikum);
• tsisplatiin (teatud vähiliikide raviks kasutatav preparaat).

Ka järgmised ravimid võivad koosmanustamisel reageerida vankomütsiiniga:
• tuimestid (kui te lähete nt üldanesteesiaga protseduurile).
• lihaslõõgastid (kasutatakse mõnikord üldanesteesia ajal).

Palun informeerige oma arsti või meditsiiniõde, kui te kasutate või olete hiljuti asutanud muid ravimeid, sealhulgas käsimüügiravimeid.
Arst võib vajadusel teha vereanalüüse ja kohandada vankomütsiini annust, eriti kui seda manustatakse koos muude ravimitega.

Rasedus ja imetamine
Rasedus
Teavitage oma arsti, kui te olete rasestunud või arvate end olevat rase. Teie arst otsustab seejärel, kas teile tohib Vancomycin PharmaSwiss’i manustada.
Imetamine
Teavitage oma arsti, kui toidate last rinnaga, sest vankomütsiin eritub rinnapiima. Teie arst otsustab, kas Vancomycin PharmaSwiss’i ravi on hädavajalik ning kas peate imetamise lõpetama.
Enne ravimi kasutamist pidage nõu oma arstiga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Vankomütsiinil ei ole või on väga väike mõju autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele.

3. KUIDAS VANCOMYCIN PHARMASWISS’I KASUTADA

Vancomycin PharmaSwiss’i manustab teile haiglapersonal, kasutades infusiooni (see tähendab, et ravim voolab pudelist või kotikesest mööda voolikut veresoonde ja teie organismi). Arst või õde manustab seda ravimit alati veresoonde, mitte kunagi lihasesse. Vankomütsiin PharmaSwiss lahustatakse ja lahjendatakse eelnevalt ja see manustatakse aeglaselt, kestvusega tavaliselt vähemalt 60 minutit. Erandkorras võidakse vankomütsiini anda suu kaudu.
Arst otsustab, kui palju te seda ravimit igapäevaselt saate ja kui kaua ravi kestab.
Annus Annus, mida te saate, sõltub teie vanusest, infektsiooni tüübist, neerufunktsioonist, kuulmise seisukorrast ja teistest ravimitest, mida te võtate.
Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed:
Tavaline annus on 2000 mg ööpäevas, jaotatuna kaheks või neljaks üksikannuseks.
Lapsed alla 12 aasta
Annused on väiksemad sõltuvalt kehakaalust.
Neerufunktsiooni häirega patsiendid, eakad ja enneaegsed vastsündinud:
Arst vähendab ravimi annust või pikendab kahe annuse vahelist intervalli.
Suukaudne manustamine
Ainuke näidustus suukaudseks manustamiseks on teatav jämesoole põletik (pseudomembranoose koliit). Tavaline annus on 125 mg (2,5 ml) iga 6 tunni tagant 7…10 päeva jooksul. Laste ravis kasutatakse väiksemaid annuseid sõltuvalt kehakaalust. Ööpäevane koguannus ei tohi ületada 2000 mg.

Ravi ajal tehakse vere ja uriini analüüse ning võimalik, et ka kuulmisuuringuid, et avastada võimalikke kõrvaltoimeid.

Ravi kestus
Ravi kestus sõltub infektsioonist ja võib kesta nädalaid.

Kui te saate Vancomycin PharmaSwiss’i rohkem kui ette nähtud Seda ravimit manustatakse teile haiglas, seetõttu on ebatõenäoline, et võite saada seda liiga palju. Kui teile siiski miski muret teeb, rääkige kohe arsti või õega.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu om arstiga.

4. VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka Vancomycin PharmaSwiss põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest koheselt oma arstile või õele.

Kui teil tekib mõni järgnevatest allergilise reaktsiooni nähtudest, paluge ravimi manustamine koheselt lõpetada ja rääkige sellest kohe arstile:

•     nõgeslööve, näo, huulte, keele või kõri turse, hingamis- või neelamisraskused või pearinglus.
Kui teil on mõni järgnevatest kõrvaltoimetest või sümptomitest, rääkige sellest arstile niipea kui võimalik:
Sage (võib esineda ühel kuni kümnel kasutajal 100 patsiendi kohta)
•     vererõhu langus

•     turse, punetus ja valu piki veeni kulgu

•     õhupuudus, vilistav heli, mis on tingitud häiritud õhuvoolust ülemistes hingamisteedes

•     generaliseerunud lööve ja limaskestade põletik, sügelus, sügelev lööve

•     keha ülaosa ja näo punetus, valu ja jäikus rinnus ning seljalihastes

•     neeruhäired, mis on avastatavad eelkõige kreatiniini või uurea kontsentratsiooni tõusu põhjal veres

Aeg-ajalt (võib esineda ühel kuni kümnel kasutajal 1000 patsiendi kohta)
•     ajutine või püsiv kuulmiskadu
Harv (võib esineda ühel kuni kümnel kasutajal 10000 patsiendi kohta)
•     anafülaktilised reakstioonid, allergilised reaktsioonid

•     palavik, külmavärinad

•     suurenenud või vähenenud (mõnikord oluliselt vähenenud) uriini eritumine, verejäljed uriinis

•     mõnede vererakkude hulga suurenemine või vähenemine

•     müra kõrvus

•     minestamistunne

•     punane või purpurjas nahk (võimalik veresoonepõletiku signaal)

•     iiveldus

Väga harv (võib esineda vähem kui ühel kasutajal 10000 patsiendi kohta)
•     allergilise reaktsiooni põhjustatud nahahäired (nahakahjustused, liigesevalud)

•     südameseiskus

•     soolepõletik, mis põhjustab kõhuvalu ja verist kõhulahtisust.

5. KUIDAS VANCOMYCIN PHARMASWISS’I SÄILITADA

Enne lahustamist:
Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Pärast lahustamist:
Hoida külmkapis (2°C…8°C).

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage Vancomycin PharmaSwiss’i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja viaalil.
Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. LISAINFO

Mida Vancomycin PharmaSwiss sisaldab
Üks viaal sisaldab 500 mg vankomütsiini (vankomütsiinvesinikkloriidina). Üks viaal sisaldab 1000 mg vankomütsiini (vankomütsiinvesinikkloriidina).
• Toimeaine on vankomütsiin (vesinikkloriidina).
• Abiaineid ei ole.

Kuidas Vancomycin PharmaSwiss välja näeb ja pakendi sisu
Teie ravim on infusioonilahuse pulber. Enne kasutamist lahustatakse ja lahjendatakse see veenisiseseks manustamiseks sobiva vedelikuga, mida arst või meditsiini õde tilkinfusiooni teel aeglaselt manustab.
Homogeenne, helepruun pulber läbipaistvas klaasviaalis, kummikorgi ja alumiiniumist katterõngaga. 1 ja 10 viaali pappkarbis.
Vancomycin PharmaSwiss, 500 mg infusioonilahuse pulber
10 ml viaal sisaldab 512,57 mg vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 500 mg vankomütsiinile. Pärast lahustamist 10 ml süsteveega saadakse lahus kontsentratsiooniga 50 mg/ml.
Vancomycin PharmaSwiss, 1000 mg infusioonilahuse pulber
20 ml viaal sisaldab 1025,14 mg vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 1000 mg vankomütsiinile. Pärast lahustamist 20 ml süsteveega saadakse lahus kontsentratsiooniga 50 mg/ml.

Infoleht on viimati kooskõlastatud: aprillis 2011.

Järgnev informatsioon on mõeldud ainult meditsiinitöötajatele:
Ravimi manustamise kergendamiseks on siinkohal toodud väljavõte ravimi omaduste kokkuvõttest. Kasutamise asjakohasuse tagamiseks igal konkreetsel patsiendil peab ravimit määrav arst olema teadlik ravimi omaduste kokkuvõttes kirjutatust.

Annustamine ja manustamisviis
Intravenoosne manustamine
Vankomütsiini infusioonilahuse pulber on intravenoosseks manustamiseks.
Manustamine peab toimuma infusiooni kiirusega mitte üle 10 mg/min või vähemalt 60 minuti jooksul (vastavalt sellele milline aeg on pikem).

Annus kohandatakse individuaalselt arvestades kehakaalu, vanust ja neerufunktsiooni.

Soovituslikud annused:

Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed:
Soovitatav ööpäevane intravenoosne annus on 2000 mg jagatuna üksikannusteks 500 mg iga 6 tunni järel või 1000 mg iga 12 tunni järel. Kogu ravikuuri pikkus määratakse lähtuvalt infektsiooni tüübist ja raskusest ning patsiendi kliinilisest ravivastusest.
Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt aktsepteeritud raviskeem 1000 mg vankomütsiini veenisiseselt manustatuna iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või kombineerituna teiste antibiootikumidega (gentamütsiin+rifampiin, gentamütsiin, streptomütsiin). Enterokokkendokardiiti ravitakse 6 nädala vältel kombinatsioonis aminoglükosiidiga vastavalt kohalikele ravijuhistele.

Operatsioonieelne profülaktika: Täiskasvanud saavad enne operatsiooni (enne anesteesia sissejuhatamist) 1000 mg vankomütsiini veenisiseselt ning sõltuvalt operatsiooni kestusest ja tüübist võib postoperatiivselt manustada 1000 mg vankomütsiini veenisiseselt 12 tunni jooksul.
Lapsed vanuses 1 elukuu kuni 12 aastat:
40 kuni 60 mg/kg/ööpäevas: annus tuleb jagada manustamiskordadeks 6…8 tunni järel.
Vastsündinud ja imikud:
Algannus on 15 mg/kg, seejärel jätkatakse annusega 10 mg/kg iga 12 tunni järel esimese nädala jooksul, sealt edasi annusega 10 mg/kg iga 8 tunni järel kuni 1 kuu vanuseni.
Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni hoolikas jälgimine on vajalik (vt allpool).

Eakad:
Vajalikud võivad olla väiksemad annused, mis on tingitud neerufunktsiooni aeglustumisest (vt allpool).
Ülekaalulised patsiendid:
Võib osutuda vajalikuks annuse muutmine.
Maksapuudulikkusega patsiendid:
Olemasolevad andmed ei viita annuse korrigeerimise vajadusele maksapuudulikkuse korral.
Neerufunktsiooni häirega patsiendid:
Neerufunktsiooni häirega patsientidel tuleb annust korrigeerida ja selleks võib kasutada allolevat nomogrammi. Vankomütsiini sisaldust vereseerumis tuleb hoolikalt jälgida (vt allpool).

Selgitus:
* Creatinine clearance (ml/s) – kreatiniini kliirens (ml/s)

* Creatinine clearance (ml/min) – kreatiniini kliirens (ml/min)

* Daily dose of vancomycin (mg) – vankomütsiini ööpäevane annus (mg)

Kerge ja mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel peab algannus olema mitte vähem kui 15 mg/kg. Raske neerupuudulikkuse korral on eelistatud manustada säilitusannuseid 250…1000 mg mõnepäevaste vahedega igapäevaste madalamate annuste asemel.
Anuuriaga patsiendid (neerufunktsioon praktiliselt puudub) peavad saama annuse 15 mg/kg kuni terapeutiline kontsentratsioon seerumis on saavutatud. Säilitusannus on 1,9 mg/kg /24 h. Manustamise hõlbustamiseks võib tugeva neerufunktsiooni häirega täiskasvanud patsientidele manustada 250…1000 mg mõnepäevaste vahedega igapäevase annustamise asemel.
Dialüüsipatsiendid:
Neerufunktsioonita patsientidel, isegi kui nad saavad regulaarselt hemodialüüsi, on võimalik kasutada ka järgmist annustamisskeemi: algannus 1000 mg, säilitusannus 1000 mg iga 7…10 päeva järel.

Polüsulfoonmembraanide kasutamisel hemodialüüsil (high flux dialüüs) vankomütsiini poolväärtusaeg lüheneb. Regulaarset hemodialüüsi saavatel patsientidel võib osutuda vajalikuks täiendav säilitusannus.

Vankomütsiini seerumikontsentratsioonide jälgimine
Vankomütsiini kontsentratsiooni seerumis tuleb mõõta ravi teisel päeval enne järgmise annuse saamist ning üks tund pärast infusiooni. Terapeutiline kontsentratsioon veres peaks olema 30…40 mg/l, maksimaalne 50 mg/l üks tund pärast infusiooni lõppu, minimaalne (enne järgmise annuse manustamist) vahemikus 5…10 mg/l.
Kontsentratsiooni tuleb määrata 2…3 korda nädalas.

Vankomütsiini sisalduse regulaarne kontrollimine on näidustatud pikaajalise ravi korral, eriti neerufunktsioonihäirega või kuulmislangusega patsientidel, aga ka samaaegsete nefro- või ototoksiliste ravimite manustamisel.

Annuseid tuleb tiitrida ravimi plasmakontsentratsiooni põhjal. Lisaks ravimi plasmakontsentratsiooni kontrollimisele tuleb regulaarselt teostada neerufunktsiooni teste. Üldine soovitus on kontrollida ravimi kontsentratsiooni 2…3 korda nädalas.

Vanemaealised on rohkem tundlikud kuulmiskahjustuse suhtes, seetõttu tuleb 60-aastastel ja vanematel isikutel kontrollida regulaarselt kuulmisfunktsiooni. Muude neurotoksiliste ravimite kaasnevat või järgnevat kasutamist tuleb vältida.

Vankomütsiini tuleb enneaegsetel vastsündinutel ja lastel kasutada erilise ettevaatusega neerufunktsiooni ebaküpsuse ja vankomütsiini seerumikontsentratsiooni võimaliku tõusu tõttu. Seetõttu tuleb vankomütsiini sisaldust veres hoolikalt jälgida. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja anafülaktiliste reaktsioonide tekkega (vt lõik 4.5). Kui vankomütsiini manustamine on vajalik profülaktikaks kirurgiliste manipulatsioonide juures, on soovitatav manustada anesteetikumid pärast vankomütsiini infusiooni lõppemist.

Suukaudne manustamine Ainuke näidustus suukaudseks manustamiseks on pseudomembranoose koliit. Tavaline annus on 125 mg (2,5 ml) iga 6 tunni tagant 7…10 päeva jooksul. Ööpäevane koguannus ei tohi ületada 2000 mg. Laste pseudomembranoosse koliidi raviks kasutatakse tavaliselt annust 40 mg/kg jaotatuna kolmeks või neljaks üksikannuseks 7…10 päeva jooksul. Ööpäevane koguannus ei tohi ületada 2 g.

Manustamismeetod:
Vankomütsiini manustatakse parenteraalselt aeglase intravenoosse infusioonina (mitte üle 10 mg/min või vähemalt 60 minuti jooksul), piisavalt lahjendatuna (vähemalt 100 ml 500 mg kohta või vähemalt 200 ml 1000 mg kohta).
Vedelikupiirangutega patsientidele võib manustada lahust 500 mg/50 ml või 100 mg/100 ml. Kõrgema kontsentratsiooni tõttu võib infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk olla suurem.

Vankomütsiini suukaudne annus lahustatakse 30 ml vees ja seejärel juuakse või manustatakse nasogastraalsondi kaudu.

Teavet lahuse valmistamise kohta vt lõik 6.6.

Ravi kestus
Ravi kestus sõltub infektsiooni raskusastmest, kliinilisest seisundist ja bakterioloogilisest paranemisest.

Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Lahustatud/lahjendatud lahus:
Lahustatud/lahjendatud ravim on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 48 tunni jooksul nii temperatuuril 2…8°C kui ≤25°C.

Mikrobioloogilistest põhimõtetest lähtuvalt tuleb ravim kohe ära kasutada Kui ravimit koheselt ei kasutata, vastutab säilitusaja ja –tingimuste eest kasutaja ja see ei tohi ületada 24 tundi temperatuuril 2º…8ºC, kui lahustamisprotsessi ei viida läbi kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.
Lahustamine ja stabiilsus, vt Erihoiatused ravimi käsitlemiseks .

Erihoiatused ravimi käsitlemiseks
Pulber tuleb lahustada ja saadud kontsentraat enne manustamist täiendavalt lahjendada.

Kontsentraadi valmistamine
Lahustage iga 500 mg viaali sisu 10 ml steriilse süsteveega.
Lahustage iga 1000 mg viaali sisu 20 ml steriilse süsteveega.
Üks ml kontsentraati sisaldab 50 mg vankomütsiini.

Kontsentraadi välimus
Selge, värvitu või kergelt kahvatukollane-pruunikas ilma nähtavate osakesteta lahus.

Lahustatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõigust 6.3.

Lõplikult lahjendatud infusioonilahuse valmistamine
50 mg/ml vankomütsiini sisaldav valmislahus tuleb sõltuvalt manustamisviisist täiendavalt lahjendada.

Sobivad lahustid on:
5% glükoosilahus või 0,9% naatriumkloriidilahus.
Vahelduvinfusioon:
500 mg vankomütsiini sisaldavat valmislahust (50 mg/ml) tuleb lisaks lahjendada vähemalt 100 ml lahustiga (5 mg/ml).
1000 mg vankomütsiini sisaldavat valmislahust (50 mg/ml) tuleb lisaks lahjendada vähemalt 200 ml lahustiga (5 mg/ml) .
Vankomütsiini kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 5 mg/ml.
Soovitud annus tuleb süstida veenisiseselt aeglaselt mitte kiiremini kui 10 mg/minutis vähemalt 60 minuti või isegi pikema aja vältel.

Pidevinfusioon:
Kasutada ainult juhul kui vahelduvinfusiooni kasutamine ei ole võimalik. Lahjendage 1000 mg või 2000 mg vankomütsiini piisava koguse ülalmainitud lahjendiga ja manustage infusioonina nii, et patsient saaks ettenähtud ööpäevase annuse 24 tunniga.

Suukaudne manustamine: 500 mg ja 1000 mg vankomütsiini lahuse kontsentraadid võib lahjendada 30 milliliitris vees ja lasta patsiendil ära juua, samuti võib manustada nasogastraalsondi kaudu.

Lahjendatud lahuse välimus
Lahus on selge ja osakestevaba.
Lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

Enne valmislahuse ning lahjendatud lahuste manustamist tuleb lahuseid visuaalselt sademe ja värvimuutuse osas kontrollida. Kasutada võib ainult selget ning värvitut sademevaba lahust.

Hävitamine
Viaalid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud ravim tuleb hävitada.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vancomycin PharmaSwiss, 500 mg infusioonilahuse pulber Vancomycin PharmaSwiss, 1000 mg infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Vancomycin PharmaSwiss, 500 mg infusioonilahuse pulber
10 ml viaal sisaldab 512,57 mg vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 500 mg vankomütsiinile.
Vancomycin PharmaSwiss, 1000 mg infusioonilahuse pulber
20 ml viaal sisaldab 1025,14 mg vankomütsiinvesinikkloriidi, mis vastab 1000 mg vankomütsiinile.
Üks milliliiter lahuse kontsentraati sisaldab 50 mg vankomütsiini.
INN. Vancomycinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.
Homogeenne valge kuni helepruun tükk.

Valmislahuse pH on 2,5...4,5.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Vankomütsiin on intravenoosselt manustatuna näidustatud vankomütsiinile tundlike grampositiivsete
mikroorganismide põhjustatud tõsiste ning potentsiaalselt eluohtlike infektsioonide raviks, mida ei saa
ravida või mis ei allu teistele efektiivsetele, vähem toksilistele antimikroobsetele ravimitele, nagu
penitsilliin ja tsefalosporiinid.

Vankomütsiini tuleks resistentsuse ennetamiseks kasutada ainult spetsiifilistel näidustustel järgmiste vankomütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonide ravis (vt lõik 5.1):
• endokardiit,
• luude infektsioon (osteomüeliit),
• pneumoonia,
• pehmete kudede infektsioonid.

Enterokokkide, Streptococcus viridans’i või S. bovis’e põhjustatud endokardiidi ravis tuleb vankomütsiini kombineerida aminoglükosiidiga.

Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi profülaktikaks kõrge riskiga patsientidel või operatsioonieelselt suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame või veresoonkonna protseduurid jne.)
puhul patsientidel, kes ei talu penitsilliini ja teisi beeta-laktaamantibiootikume.

Vankomütsiini võib manustada suukaudselt:

-antibiootikumraviga seotud ja tavaliselt Clostridium difficile põhjustatud pseudomembranoosse koliidi raskete juhtude raviks.
Tähelepanu: intravenoosselt manustatud vankomütsiin ei ole pseudomembranoosse koliidi ravis efektiivne.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Intravenoosne manustamine
Vankomütsiini infusioonilahuse pulber on intravenoosseks manustamiseks.
Manustamine peab toimuma infusiooni kiirusega mitte üle 10 mg/min või vähemalt 60 minuti jooksul (vastavalt sellele, milline aeg on pikem).

Annus kohandatakse individuaalselt, arvestades kehakaalu, vanust ja neerufunktsiooni.
Soovituslikud annused:
Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid
Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed:
Soovitatav ööpäevane intravenoosne annus on 2000 mg jagatuna üksikannusteks 500 mg iga 6 tunni järel või 1000 mg iga 12 tunni järel. Ravikuuri pikkus määratakse lähtuvalt infektsiooni tüübist ja raskusest ning patsiendi kliinilisest paranemisest.
Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt aktsepteeritud raviskeem 1000 mg vankomütsiini veenisiseselt manustatuna iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või kombineerituna teiste antibiootikumidega (gentamütsiin+rifampiin, gentamütsiin, streptomütsiin). Enterokokkendokardiiti ravitakse 6 nädalat kombinatsioonis aminoglükosiidiga vastavalt kohalikele ravijuhistele.
Operatsioonieelne profülaktika:
Täiskasvanutel manustada enne operatsiooni (enne anesteesia sissejuhatamist) 1000 mg vankomütsiini veenisiseselt ning sõltuvalt operatsiooni kestusest ja tüübist võib postoperatiivselt manustada 1000 mg vankomütsiini veenisiseselt 12 tunni jooksul.
Lapsed vanuses 1 elukuu kuni 12 aastat:
40 kuni 60 mg/kg/ööpäevas: annus tuleb jagada manustamiskordadeks 6…8 tunni järel.
Vastsündinud ja imikud:
Algannus on 15 mg/kg, seejärel jätkatakse annusega 10 mg/kg iga 12 tunni järel esimese nädala
jooksul, sealt edasi annusega 10 mg/kg iga 8 tunni järel kuni 1 kuu vanuseni.
Vankomütsiini seerumikontsentratsiooni hoolikas jälgimine on vajalik (vt allpool).

Eakad:
Vajalikud võivad olla väiksemad annused tingituna neerufunktsiooni aeglustumisest (vt allpool).
Ülekaalulised patsiendid:
Võib osutuda vajalikuks annuse muutmine.
Maksapuudulikkusega patsiendid:
Olemasolevad andmed ei viita annuse korrigeerimise vajadusele maksapuudulikkuse korral.
Neerufunktsiooni häirega patsiendid:
Neerufunktsiooni häirega patsientidel tuleb annust korrigeerida ja selleks võib kasutada allolevat nomogrammi. Vankomütsiini sisaldust seerumis tuleb hoolikalt jälgida (vt allpool).

Selgitus:
* Creatinine clearance (ml/s) – kreatiniini kliirens (ml/s)

* Creatinine clearance (ml/min) – kreatiniini kliirens (ml/min)

* Daily dose of vancomycin (mg) – vankomütsiini ööpäevane annus (mg)

Kerge ja mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel peab algannus olema mitte vähem kui 15 mg/kg.
Raske neerupuudulikkuse korral on eelistatud manustada säilitusannuseid 250…1000 mg mõnepäevaste vahedega igapäevaste madalamate annuste asemel.

Anuuriaga patsiendid (neerufunktsioon praktiliselt puudub) peavad saama annuse 15 mg/kg kuni terapeutiline kontsentratsioon seerumis on saavutatud. Säilitusannus on 1,9 mg/kg /24 h.
Manustamise hõlbustamiseks võib tugeva neerufunktsiooni häirega täiskasvanud patsientidele manustada 250…1000 mg mõnepäevaste vahedega igapäevase annustamise asemel.

Dialüüsipatsiendid:
Neerufunktsioonita patsientidel, isegi kui nad saavad regulaarselt hemodialüüsi, on võimalik kasutada ka järgmist annustamisskeemi: algannus 1000 mg, säilitusannus 1000 mg iga 7…10 päeva järel.
Polüsulfoonmembraanide kasutamisel hemodialüüsil (high flux dialüüs) vankomütsiini poolväärtusaeg lüheneb. Regulaarset hemodialüüsi saavatel patsientidel võib osutuda vajalikuks täiendav säilitusannus.

Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis
Vankomütsiini kontsentratsiooni seerumis tuleb mõõta ravi teisel päeval enne järgmise annuse saamist ning üks tund pärast infusiooni. Terapeutiline kontsentratsioon veres peaks olema 30…40 mg/l (vastab 20…26,9 mmol/l), maksimaalne 50 mg/l (vastab 33,6 mmol/l) üks tund pärast infusiooni lõppu, minimaalne (enne järgmise annuse manustamist) vahemikus 5…10 mg/l.
Kontsentratsiooni tuleb määrata 2…3 korda nädalas.

Vankomütsiin 500 mg suukaudne manustamine
Ainuke näidustus suukaudseks manustamiseks on pseudomembranoose koliit. Tavaline annus on 125 mg (2,5 ml) iga 6 tunni tagant 7…10 päeva jooksul. Ööpäevane koguannus ei tohi ületada 2000 mg.
Laste pseudomembranoosse koliidi raviks kasutatakse tavaliselt annust 40 mg/kg jaotatuna kolmeks või neljaks üksikannuseks 7…10 päeva jooksul. Ööpäevane koguannus ei tohi ületada 2 g.

Manustamismeetod:
Vankomütsiini manustatakse parenteraalselt aeglase intravenoosse infusioonina (mitte üle 10 mg/min või vähemalt 60 minuti jooksul), piisavalt lahjendatuna (vähemalt 100 ml 500 mg kohta või vähemalt 200 ml 1000 mg kohta).
Vedelikupiirangutega patsientidele võib manustada lahust 500 mg/50 ml või 100 mg/100 ml. Kõrgema kontsentratsiooni tõttu võib infusiooniga seotud kõrvaltoimete risk olla suurem.

Vankomütsiini suukaudne annus lahustatakse 30 ml vees ja seejärel juuakse või manustatakse nasogastraalsondi kaudu.
Juhiseid lahustamise kohta vt lõik 6.6.

Ravi kestus
Ravi kestus sõltub infektsiooni raskusastmest ja patsiendi kliinilisest ja bakterioloogilisest paranemisest.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hoiatused Ägeda anuuria või kohleaarkahjustuse puhul võib vankomütsiini kasutada ainult äärmise vajaduse korral juhul kui ohutumaid alternatiive ei ole.
Raskete ägedate ülitundlikkusreaktsioonide (nt anafülaksia) ilmnemisel tuleb ravi vankomütsiiniga koheselt lõpetada ning alustada tavapäraste erakorralise esmaabi meetmetega (nt antihistamiinikumid, kortikosteroidid ja vajadusel kunstlik hingamine).

Kiire boolussüste (nt mõne minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni, sh šoki ja harvaesineva südameseiskuse, histamiinireaktsioonile sarnaste juhtude ning makulopapuloosse või erütematoosse lööbe (“punase mehe sündroom” või “punase kaela sündroom”) tekkega.
Vankomütsiini tuleb manustada lahjendatud lahuses (2,5 g…5 g/l) aeglaselt vähemalt 60 minuti jooksul (mitte kiiremini) vältimaks kiire infusiooniga seotud reaktsioonide teket. Infusiooni lõpetamisel nimetatud reaktsioonid mööduvad tavaliselt kohe.

Vankomütsiini tuleb nekroosiohu tõttu manustada ainult intravenoosselt.
Veeniärritust saab minimeerida ravimi aeglase manustamisega lahjendatud lahusena (vt lõik 6.6) ning manustamiskoha regulaarse vahetamisega.

Vankomütsiini manustamist intraperitoneaalselt pikema ambulatoorse peritoneaaldialüüsi käigus on seostatud keemilise peritoniidi sündroomiga.

Nefrotoksilisus
Neerupuudulikkusega patsientidel tuleb vankomütsiini kasutada ettevaatlikkusega, kuna pikaajalise kõrge plasmakontsentratsiooni puhul on toksiliste toimete tekkevõimalus oluliselt suurem. Sellistel patsientidel ja neil, kes saavad kaasuvat ravi muude nefrotoksiliste ravimitega (nt aminoglükosiidid), tuleb teha korduvaid neerufunktsiooni uuringuid ning leida sobivaim annustamisrežiim, et vähendada nefrotoksilisuse riski miinimumini (vt lõik 4.2).

Ototoksilisus
Ototoksilisust, mis võib olla mööduv või püsiv (vt lõik 4.8) on kirjeldatud eelneva kuulmiskahjustusega patsientidel, kes on saanud liiga suuri intravenoosseid annuseid või kes saavad samaaegselt ravi teiste ototoksiliste ravimitega nagu aminoglükosiidid. Kurtusele võib eelneda tinnitus. Kogemus teiste antibiootikumidega viitab sellele, et kurtus võib ravi lõpetamisele vaatamata progresseeruda. Ototoksilisuse riski vähendamiseks tuleb perioodiliselt kontrollida ravimi plasmakontsentratsiooni ja samuti on soovitatav perioodiliselt testida kuulmisfunktsiooni.

Ettevaatusabinõud Vankomütsiin mõjub kudedele väga ärritavalt ning põhjustab lihasesisesel manustamisel süstekoha nekroosi. Paljudel vankomütsiini saavatel patsientidel võib tekkida valulikkus ja tromboflebiit, mis mõnikord väljenduvad ägedal kujul. Tromboflebiidi esinemissagedust ja raskusastet saab minimeerida ravimi aeglase manustamisega lahjendatud lahusena (vt lõik 6.6) ning manustamiskoha regulaarse vahetamisega. Infusiooniga seotud kõrvaltoimed (hüpotensioon, punetus, erüteem, urtikaaria ja sügelus) sagenevad ravimi samaaegsel manustamisel anesteetikumidega.

Seda saab vähendada vankomütsiini manustamisega infusioonina vähemalt 60 minuti jooksul enne anesteesia sissejuhatamist.
Vankomütsiini tuleb kasutada ettevaatusega teikoplaniinile allergilistel patsientidel, sest vankomütsiini ja teikoplaniini vahel on täheldatud ristuvaid ülitundlikkusreaktsioone.
Vankomütsiin võib suurendada anesteetikumist põhjustatud müokardi nõrkust. Anesteesia käigus manustamisel tuleb südametegevust tähelepanelikult jälgida, annused peavad olema vajalikul määral lahjendatud ja manustatud aeglaselt. Asendi muutustega tuleb oodata kuni infusioon on lõpetatud, et tagada posturaalne kohandumine.
Kõikidel ravimit saavatel patsientidel tuleb teha perioodiliselt vere- ja uriinianalüüse ning määrata maksa- ja neerufunktsiooni näitajad..
Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib põhjustada superinfektsioone resistentsete mikroorganismidega. Seetõttu tuleb neid patsiente regulaarselt jälgida. Superinfektsiooni tekkimisel ravi ajal tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

Peaaegu kõikide antibakteriaalsete ravimite sh vankomütsiini puhul on täheldatud pseudomembranoosset koliiti, mille raskusaste varieerub kergest eluohtlikuni. Seetõttu tuleb selle diagnoosi võimalikkusega arvestada patsientidel, kellel vankomütsiini manustamise järgselt tekib kõhulahtisus. Antiperistaltikumid on vastunäidustatud.
Vankomütsiini sisalduse regulaarne kontrollimine on näidustatud pikaajalise ravi korral, eriti neerufunktsioonihäirega või kuulmislangusega patsientidel, aga ka samaaegsete nefro- või ototoksiliste ravimite manustamisel.

Annuseid tuleb tiitrida ravimi plasmakontsentratsiooni põhjal. Lisaks ravimi plasmakontsentratsiooni kontrollimisele tuleb regulaarselt kontrollida neerufunktsiooni. Üldine soovitus on kontrollida ravimi kontsentratsiooni 2…3 korda nädalas.
Vanemaealised on rohkem tundlikud kuulmiskahjustuse suhtes, seetõttu tuleb 60-aastastel ja vanematel isikutel kontrollida regulaarselt kuulmisfunktsiooni. Muude neurotoksiliste ravimite kaasnevat või järgnevat kasutamist tuleb vältida.
Vankomütsiini tuleb enneaegsetel imikutel ja lastel kasutada erilise ettevaatusega neerufunktsiooni ebaküpsuse ja vankomütsiini seerumkontsentratsiooni võimaliku tõusu tõttu. Seetõttu tuleb vankomütsiini sisaldust veres hoolikalt jälgida. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja anafülaktiliste reaktsioonide tekkega (vt lõik 4.5). Kui vankomütsiini manustamine on vajalik profülaktikaks kirurgiliste manipulatsioonide juures, on soovitatav manustada anesteetikumid pärast vankomütsiini infusiooni lõppemist.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teised potentsiaalselt nefro- või ototoksilised ravimid Vankomütsiini samaaegne või järjestikune manustamine teiste potentsiaalselt neuro- ja/või nefrotoksiliste ravimitega eriti gentamütsiini, amfoteritsiin B, streptomütsiini, neomütsiini,
kanamütsiini, amikatsiini, tobramütsiini, viomütsiini, batsitratsiini, polümüksiin B, kolistiini ja tsisplatiiniga võib potentseerida vankomütsiini nefro- ja/või ototoksilist toimet ning nõuab seega patsiendi hoolikat jälgimist. Sünergilise toime tõttu (nt gentamütsiiniga) on sellistel juhtudel vankomütsiini maksimaalne annus 500 mg iga 8 tunni järel.

Anesteetikumid
Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegne manustamine on seotud erüteemi, histamiinireaktsioonile sarnase punetuse ja anafülaktoidsete reaktsioonide tekkega.
Seda saab vähendada, kui vankomütsiini manustamine lõpeb vähemalt 60 minutit enne anesteesia sissejuhatamist.

Lihasrelaksandid Kui vankomütsiini manustatakse operatsiooni ajal või kohe pärast seda, võib samaaegselt kasutatud lihasrelaksantide (nt suktsinüülkoliin) mõju (neuromuskulaarne blokaad) olla tugevam ja pikemaajalisem.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus Vankomütsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet rasedusele ega embrüo/loote arengule (vt lõik 5.3). Siiski läbib vankomütsiin platsentat ning ei saa välistada võimalikku embrüonaalse ja neonataalse oto- ja nefrotoksilisuse riski. Seetõttu tuleb vankomütsiini raseduse ajal manustada ainult kindlal vajadusel ning pärast hoolikat riski/kasu suhte hindamist. Uuringus vastsündinutega, kelle emad olid saanud raseduse ajal vankomütsiini, ei täheldatud sensorineuraalset vaegkuulmist või nefrotoksilisust. Ühel vastsündinul, kelle ema oli saanud vankomütsiini raseduse kolmandas trimestris, tekkis konduktiivne kuulmiskadu, kuid põhjuslikku seost ei leitud.
Imetamine Vankomütsiin eritub inimese rinnapiima ning seetõttu võib seda imetamisperioodi ajal kasutada ainult siis, kui muud antibiootikumid on osutunud ebaefektiivseks. Vankomütsiini tuleb imetavatele emadele manustada ettevaatusega ravimi võimalike kõrvaltoimete tekke riski tõttu imikutele (soole mikrofloora häired kõhulahtisusega, kolonisatsioon pärmisarnaste seentega ning võimalik sensibiliseerumine). Arvestades ravimi olulisust imetavatele emadele, tuleb kaaluda imetamise lõpetamist. Kuna vankomütsiin eritub inimese rinnapiima, ei soovitata seda imetamise ajal kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Vankomütsiini toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele on ebaoluline.

4.8 Kõrvaltoimed
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Allpool äratoodud kõrvaltoimed määratletakse järgneva MedDRA konventsiooni ja organsüsteemi
klasside andmebaasi järgi:
väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000
kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Seoses vankomütsiini liiga kiire intravenoosse manustamisega on kõige sagedasemateks
kõrvaltoimeteks flebiit ja pseudoallergilised reaktsioonid.

Vere- ja lümfisüsteemi häired:
Harv: trombotsütopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia.

Immuunsüsteemi häired:
Harv: anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid.

Kõrva ja labürindi kahjustused:
Aeg-ajalt: mööduv või püsiv kuulmislangus.
Harv: tinnitus, pearinglus.

Südame häired:
Väga harv: südameseiskus.

Vaskulaarsed häired:
Sage: vererõhu langus, tromboflebiit.
Harv: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Sage: düspnoe, striidor.

Seedetrakti häired:
Harv: iiveldus.
Väga harv: pseudomembranoosne enterokoliit.

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused:
Sage: eksanteem, limaskesta põletik, sügelus, urtikaaria.
Väga harv: eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, Lyelli sündroom, IgA bulloosne dermatoos.

Neerude ja kuseteede häired:
Sage: neerupuudulikkus, mis avaldub peamiselt kreatiniini või uurea kontsentratsiooni suurenemisena seerumis.
Harv: interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudulikkus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: flebiit, ülakeha ja näo punetus, rindkere- ja seljalihaste valulikkus ja spasmid.
Harv: ravimist tingitud palavik, värin.

Anafülaktilised reaktsioonid võivad ilmneda infusiooni ajal või vahetult pärast seda.
Reaktsioonid vaibuvad manustamise lõpetamisel tavaliselt 20 minuti kuni 2 tunniga.

Ototoksilise toime teket on kirjeldatud peamiselt patsientidel, kes on saanud kõrgeid annuseid või samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid või kellel on neerufunktsiooni või kuulmishäireid.

4.9 Üleannustamine
Kirjeldatud on üleannustamisest tingitud toksilisust. Kaheaastasele lapsele on manustatud intravenoosselt 500 mg. Selle tagajärg oli letaalse lõppega mürgistus. Kokku 56 g ravimi manustamine 10 päeva jooksul täiskasvanule põhjustas neerupuudulikkuse. Teatud riskijuhtudel (nt raske neerupuudulikkuse korral) võib ilmneda kõrge seerumi kontsentratsioon ja oto- ning nefrotoksiline toime.
Üleannustamise puhul rakendatavad meetmed:
- Spetsiifiline antidoot puudub.

- Sümptomaatiline ravi neerufunktsiooni säilitamisega.

- Vankomütsiin elimineerub hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel verest halvasti. Vankomütsiini plasmakontsentratsiooni vähendamiseks on kasutatud hemofiltratsiooni või hemoperfusiooni polüsulfoonvaiguga.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Antibakteriaalsed glükopeptiidid, ATC-kood: J01XA01
Toime
Vankomütsiin on glükopeptiidantibiootikum, millel on bakteritsiidne toime prolifereeruvatele
mikroorganismidele läbi tundlike bakterite rakuseina sünteesi inhibeerimise.
Lisaks vähendab see rakuseina membraani permeaablust ja RNA sünteesi.

PK/PD suhe Vankomütsiini efektiivsuse peamine determinant on minimaalsest inhibeerivast kontsentratsioonist (T>MIK) suurem aeg.
Resistentsuse mehhanism
Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes põhineb erinevate van gene komplekside omandamisel.
Neid on harva leitud Staphylococcus aureuse puhul, kus rakuseina struktuurimuutused viivad
keskmise tundlikkuseni, mis on tavaliselt heterogeenne.
Vankomütsiinil ei ole ristresistentsust muude antibiootikumidega, v.a. glükopeptiidantibiootikumidega
nagu teikoplaniin. Sekundaarse resistentsuse teke ravi ajal on harv.
Mõnedes riikides on täheldatud resistentuse tõusu peamiselt enterokokkidel; Enterococcus faecium´i
multiresistentsete tüvede tekkimine on eriti alarmeeriv.

Sünergism Vankomütsiini ja aminoglükosiidi kombinatsioon omab sünergilist efekti paljude Staphylococcus aureus´e, mitte-enterokokiliste D-streptokokkide, enterokokkide ja Viridans-grupi streptokokkide vastu. Vankomütsiini ja tsefalosporiini kombinatsioon omab sünergilist efekti mõnede oksatsilliinresistentsete Staphylococcus epidermidis´e tüvede vastu; vankomütsiini ja rifampitsiini kombinatsioonil on sünergiline efekt Staphylococcus epidermidis´e ja osaline sünergiline efekt mõnede Staphylococcus aureus´e tüvede vastu. Vankomütsiin kombinatsioonis tsefalosporiiniga võib omada antagonistlikku efekti mõnede Staphylococcus epidermidis´e tüvede vastu ja kombinatsioon rifampitsiiniga mõnede Staphylococcus aureus´e tüvede vastu. Eelnev sünergismi väljaselgitamine on kasulik. Vajalik on saada proovid bakterkultuuride jaoks, et isoleerida ja identifitseerida haigustekitajad ning määrata nende tundlikkus vankomütsiini suhtes.
Tundlikkusläved
MIK tundlikkusläved eristamaks tundlikke organisme resistentsetest on järgmised: Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee (EUCAST, European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing) soovitused
tundlik resistentne
Staphylococcus spp. ≤ 2 mg/l > 2 mg/l
Enterococcus spp. ≤ 4 mg/l > 4 mg/l
Streptococcus spp. ≤ 2 mg/l > 2 mg/l
Mitteseotud liigid ≤ 2 mg/l > 4 mg/l

Omandatud resistentsuse esinemine võib varieeruda geograafiliselt ja ajas, seetõttu on kohalik informatsioon resistentsuse kohta vajalik, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Eksperthinnang on vajalik juhul, kui kohalik resistentsuse levimus on selline, et ravimi kasutamine vähemalt mõnda tüüpi infektsiooni korral on küsitav.
Vankomütsiinil on kitsas toimespekter.
Tavaliselt tundlikud liigid
Staphylococcus spp
Streptococcus pneumoniae
Streptococcus spp

Corynebacterium spp
Enterococcus spp
Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib olla probleem
Enterococcus faecium
Clostridium difficile
Loomupäraselt resistentsed
Gramnegatiivsed bakterid, mükobakterid. seened

5.2 Farmakokineetilised omadused
Jaotumine Pärast intravenoosset manustamist esineb vankomütsiini peaaegu kõikides kudedes ja pleura-, perikardi-, astsiidi- ja sünoviaalvedelikus, samuti südamelihases ja südameklappides. Võrreldav kõrge kontsentratsioon saavutatakse ka vereplasmas. Andmed vankomütsiini kontsentratsiooni kohta luukoes (spongiosa, compacta) varieeruvad küllaltki suures ulatuses. Jaotusruumala püsikontsentratsiooni tingimustes on eeldatavalt 0,43 (kuni 0,9) L/kg. Mittepõletikulise ajukelme korral läbib vankomütsiin hematoentsefaalbarjääri väheses ulatuses. Vankomütsiin seondub plasmavalkudega 33…55% või veelgi rohkem.
Eliminatsioon
Vankomütsiin metaboliseerub ainult vähesel määral. Parenteraalse manustamise järel eritatakse peaaegu täielikult mikrobioloogiliselt aktiivsete ainetena (ligikaudu 75...90% 24 tunni jooksul) glomerulaarfiltratsiooni teel läbi neerude. Eritumine sapi kaudu on vähene (vähem kui 5% annusest).

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on poolväärtusaeg seerumis ligikaudu 4...6 (5...11) tundi, lastel 2,2...3 tundi.
Kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel võib vankomütsiini poolväärtusaeg märgatavalt pikeneda (kuni 7,5 päeva). Sellistel juhtudel tuleb ototoksilisuse tõttu jälgida plasmakontsentratsioone.

Keskmised plasmakontsentratsioonid pärast 1000 mg vankomütsiini intravenoosse infusiooni teel manustamist rohkem kui 60 minuti jooksul olid järgmised: 63 mg/l infusiooni lõpus, ligikaudu 23 mg/l kahe tunni pärast ja 8 mg/l 11 tunni pärast.

Vankomütsiini plasmakliirens korreleerub ligilähedaselt glomerulaarfiltratsiooni kiirusega.

Süsteemne kogukliirens ja renaalne kliirens võib eakatel patsientidel väheneda.

Ilma neeruta patsientidel läbi viidud uuringud näitavad, et metaboolne kliirens on väga väike.
Vankomütsiini metaboliite inimestel ei ole seni kindlaks tehtud.

Kui vankomütsiini manustatakse peritoneaaldialüüsi käigus intraperitoneaalselt, jõuab ligikaudu 60% süsteemsesse ringesse 6 tunni jooksul. Pärast intraperitoneaalset manustamist 30 mg/kg saavutatakse seerumis tase 10 mg/l.

Suukaudsel manustamisel kõrge polaarsusega vankomütsiin praktiliselt ei imendu. See on suukaudse manustamise järgselt leitav aktiivse vormina väljaheites ja seetõttu on ta sobiv kemoterapeutikum pseudomembranoosse koliidi ja stafülokokilise koliidi raviks.

Vankomütsiin difundeerub kergesti platsentas ja jõuab ka nabaväädiverre.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Reproduktsiooniuuringuid loomadel ei ole vankomütsiiniga tehtud, mistõttu ei ole teada, kas sellel on mõju reproduktsioonivõimele. Konventsionaalses teratogeensuse uuringus emase rotiga ei leitud teratogeenseid toimeid, sama tulemus saadi samasuguses uuringus emase küülikuga. Nendel loomaliikidel oli toksilisuse märklaudorganiks neer.
Vankomütsiini on uuritud mutageense potentsiaali suhtes erinevate standardtestidega in vitro ja in vivo, sealhulgas mittespetsiifilise DNA kahjustuse, juhuslike mutatsioonide, kromosoomikahjustuse ja kromosoomikaotuse suhtes.
Vankomütsiinil ei ole täheldatud genotoksilisust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Abiained puuduvad.

6.2 Sobimatus
Vankomütsiinil on madal pH, mis võib teiste ainetega kokkusegamisel põhjustada keemilist või füüsikalist sobimatust. Tuleb vältida segamist leeliseliste lahustega.
Vankomütsiin ei ole keemiliselt sobiv deksametasoonfosfaadiga, hepariinnaatriumiga, metitsilliinnaatriumiga.
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg
Müügipakendis pulber:
3 aastat.

Lahjendatud lahus:
Lahustatud/lahjendatud ravim on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 48 tunni jooksul nii temperatuuril 2…8°C kui ≤25°C.

Mikrobioloogilistest seisukohast lähtudes tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit kohe ei kasutata, on kõlblikkusaeg ja säilitamistingimused kasutaja vastutusel ja tavaliselt ei tohi ületada 24 tundi temperatuuril 2…8ºC, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Ravimpreparaadi lahjendamine vt lõigust 6.6.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Sisepakend:
Tüüp I värvitu klaasviaal, mis on suletud kummikorgiga ja alumiiniumkorgiga, millel on äratõmmatav plastikkate.

Välispakend:
Kartongkarp.

Pakendi suurused: 1 või 10 viaali karbis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi käsitlemiseks
Pulber tuleb lahustada ja siis saadud kontsentraat koheselt enne manustamist edasi lahjendada.
Kontsentraadi valmistamine
Lahustage iga 500 mg viaali sisu 10 ml steriilse süsteveega.
Lahustage iga 1000 mg viaali sisu 20 ml steriilse süsteveega.
Üks ml kontsentraati sisaldab 50 mg vankomütsiini.

Valmislahuse välimus
Selge, värvitu või kergelt kahvatukollane-pruunikas ilma nähtavate osakesteta lahus.

Valmistatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõigust 6.3.

Lõplikult lahjendatud infusioonilahuse valmistamine
50 mg/ml vankomütsiini sisaldav valmislahus tuleb sõltuvalt manustamisviisist täiendavalt lahjendada.

Sobivad lahustid on:
5% glükoosilahus või 0,9% naatriumkloriidilahus.
Vahelduvinfusioon:
500 mg vankomütsiini sisaldavat valmislahust (50 mg/ml) tuleb lisaks lahjendada vähemalt 100 ml lahustiga (5 mg/ml).
Vankomütsiini kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 5 mg/ml.
Soovitud annus tuleb süstida veenisiseselt aeglaselt mitte kiiremini kui 10 mg/minutis vähemalt 60 minuti või isegi pikema aja vältel.

Pidevinfusioon:
Kasutada ainult juhul kui vahelduvinfusiooni kasutamine ei ole võimalik. Lahjendage 1000 mg või 2000 mg vankomütsiini piisava koguse ülalmainitud lahjendiga ja manustage infusioonina nii, et patsient saaks ettenähtud ööpäevase annuse 24 tunniga.

Suukaudne manustamine: 500 mg ja 1000 mg vankomütsiini lahuse kontsentraadid võib lahjendada 30 ml vees ja lasta patsiendil ära juua, samuti võib manustada nasogastraalsondi kaudu.

Lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

Enne valmislahuse ning lahjendatud lahuste manustamist tuleb lahuseid visuaalselt sademe ja värvimuutuse osas kontrollida. Kasutada võib ainult selget ning värvitut sademevaba lahust.

Hävitamine
Viaalid on ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud ravim tuleb hävitada.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

PharmaSwiss Česka republika s.r.o Jankovcova 1569/2c 170 00 Praha 7 Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBRID

500 mg: 706010 1000 mg: 705910

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

27.09.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2011.