Venlafaxine orion - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Venlafaxine Orion, 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Venlafaxine Orion, 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Venlafaxine Orion, 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

37,5 mg: iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 37,5 mg venlafaksiini
(venlafaksiinvesinikkloriidina).
75 mg: iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 75 mg venlafaksiini
(venlafaksiinvesinikkloriidina).
150 mg: iga toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 150 mg venlafaksiini
(venlafaksiinvesinikkloriidina).

INN: Venlafaxinum

Abiained:
Päikeseloojangukollane (E 110) 0,792 mg ühes 150 mg kapslis.
Alluurpunane (E 129) 0,396 mg ühes 150 mg kapslis.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM



Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

37,5 mg: helehall ja virsikuvärvi läbipaistmatu, suurus "3", kõva zelatiinkapsel jämedate ja peente radiaalsete
ringjoontega, punased jooned kapsli kaanel ja kehal. Kapsel sisaldab 3 väikest kaetud tabletti, mis on valged
kuni valkjad, ümmargused ja kaksikkumerad.

75 mg: virsikuvärvi läbipaistmatu, suurus "1", kõva zelatiinkapsel jämedate ja peente radiaalsete ringjoontega,
punased jooned kapsli kaanel ja kehal. Kapsel sisaldab 6 väikest kaetud tabletti, mis on valged kuni valkjad,
ümmargused ja kaksikkumerad.

150 mg: tumeoranz ja läbipaistmatu tumeoranz, suurus "0", kõva zelatiinkapsel jämedate ja peente radiaalsete
ringjoontega, valged jooned nii kapsli kaanel ja kehal. Kapsel sisaldab 12 väikest kaetud tabletti, mis on
valged kuni valkjad, ümmargused ja kaksikkumerad.


4.
KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.
Depressiooni retsidiivide profülaktika.
Generaliseerunud ärevushäire.
Sotsiaalärevushäire.
Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

4.2 Annustamine
ja
manustamisviis

Depressioon
Soovitatav toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiini algannus on 75 mg üks kord päevas.
Patsientidel, kellel raviefekt puudub, võib olla kasu kuni maksimaalse 375 mg päevaannuse kasutamisest.
Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu
kliiniliselt põhjendatud, võib annust suurendada ka lühemate intervallidega, kuid mitte kiiremini kui 4-päeva
tagant.
Seoses annusest sõltuvate kõrvaltoimetega, tuleb annust suurendada ainult peale kliinilist hindamist (vt lõik
4.4). Madalaim efektiivne annus peaks jääma ravi säilitusannuseks.

Patsiente tuleb ravida piisavalt kauaaegselt, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi efektiivsust peab regulaarselt
hindama juhtumipõhiselt. Pika-ajaline ravi võib samuti osutuda vajalikuks depressiivsete episoodide
ärahoidmiseks. Enamikel juhtudel on depressiivsete episoodide profülaktiline annus sama kui haigusperioodi
raviks kasutatud annus.

Antidepressiivsete ravimite võtmist peaks jätkama vähemalt 6 kuud peale remissiooni saavutamist.

Generaliseerunud ärevushäire
Generaliseerunud ärevushäire puhul on soovitavaks algannuseks prolongeeritud venlafaksiini kasutades 75 mg
üks kord päevas. Patsientidel, kellele 75 mg ei avalda toimet, võib annust suurendada kuni maksimaalse
annuseni 225 mg/ööpäevas. Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Seoses annusest sõltuvate kõrvaltoimetega, tuleb annust suurendada ainult peale kliinilist hindamist (vt lõik
4.4). Madalaim efektiivne annus peaks jääma ravi säilitusannuseks.

Patsiente tuleb ravida piisavalt kauaaegselt, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi efektiivsust peab regulaarselt
hindama juhtumi põhiselt.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovitatav annus on 75 mg üks kord päevas.
Puuduvad tõendid, et annuse suurendamine lisaks raviefekti.

Kui on siiski patsiente, kellele 75 mg ei avalda toimet, võib annust suurendada kuni maksimaalse annuseni
225 mg/ööpäevas. Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Seoses annusest sõltuvate kõrvaltoimetega, tuleb annust suurendada ainult peale kliinilist hindamist (vt lõik
4.4). Madalaim efektiivne annus peaks jääma ravi säilitusannuseks.

Patsiente tuleb ravida piisavalt kauaaegselt, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi efektiivsust peab regulaarselt
hindama juhtumi põhiselt.

Paanikahäire
Soovitatav on kasutada venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annust 37,5 mg üks
kord päevas 7 päeva jooksul. Seejärel tuleb annust suurendada kuni 75 mg-ni päevas. Patsiendid, kellel annus
75 mg ööpäevas ei avalda piisavat toimet, võib annust suurendada kuni maksimaalse annuseni 225
mg/ööpäevas. Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Seoses annusest sõltuvate kõrvaltoimetega tuleb annust suurendada ainult peale kliinilist hindamist (vt lõik
4.4). Madalaim efektiivne annus peaks jääma ravi säilitusannuseks.

Patsiente tuleb ravida piisavalt kauaaegselt, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi efektiivsust peab regulaarselt
hindama juhtumi põhiselt.

Eakad patsiendid
Ainult patsiendi vanusele tuginev annuse muutus ei ole vajalik. Siiski tuleb eakaid patsiente ravides olla
ettevaatlik (näiteks võib esineda neerupuudulikkust, neurotransmitterite sensitiivsuse ja afiinsuse ealisi
muutusi ). Madalaimat efektiivset annust peaks alati kasutama ja kui annuse suurendamine on vajalik, tuleb
patsienti hoolikalt jälgida.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid
Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.

Kontrollitud kliinilised uuringud depressiooniga lastel ja noorukitel ei tõestanud ravi efektiivsust ning ei toeta
venlafaksiini kasutamist nendel patsiendidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini ei soovitata kasutada teistel näidustustel lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ohutuse ja
efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Maksakahjustusega patsiendid
Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientide puhul tuleks ööpäevast annust vähendada 50%. Siiski
seoses väga individuaalsele kliirensi varieeruvusele, peab annuse suuruse määrama konkreetsele patsiendile
individuaalselt.

Ravimi kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel on andmeid vähe. Vajalik on ettevaatus ja
soovitav on vähendada ööpäevast koguannust rohkem kui 50%. Raske maksakahjustusega patsientidel on
vajalik ravist tuleneva potentsiaalse kasu ning võimalike riskide suhte hindamine.

Neerukahjustusega patsiendid
Kuigi raviannuse muutmine ei ole vajalik patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) on 30...70
ml/min, peab siiski olema ettevaatlik. Raske neerukahjustusega patsientidel (GFR < 30 ml/min) või
hemodialüüsi patsientidel tuleb ööpäevast koguannust vähendada 50%. Siiski seoses väga individuaalsele
kliirensi varieeruvusele, peab annuse suuruse määrama konkreetsele patsiendile individuaalselt.

Ärajätunähud venlafaksiinravi katkestamisel
Järsku ravi katkestamist peaks vältima. Kui venlafaksiinravi lõpetatakse, peaks annust vähendama järk-järgult
vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul vähendamaks ärajätunähtude tekkeriski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui
annuse vähendamise või ravi lõpetamise järgselt ilmneb patsiendil soovimatuid sümptomeid, võib kaaluda ravi
jätkamist viimati kasutatud annusega. Seejärel on võimalik annuse vähendamine väiksemate hulkade kaupa.

Suukaudne.

Soovitatav on venlafaksiini prolongeeritult vabastavaid kapsleid võtta koos toiduga iga päev umbes samal
kellaajal. Kapslid tuleb alla neelata tervelt koos vedelikuga ja mitte neid poolitada, purustada, närida või
lahustada.

Patsientidel, keda juba ravitakse lühitoimeliste venlafaksiini tablettidega, võib ravi jätkata venlafaksiin
toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslitega lähima ekvivalentse annusega (arvestades mg/päevas).
Näiteks lühitoimeline venlafaksiin 37,5 mg 2 korda ööpäevas oleks toimeainet prolongeeritult vabastava
ravimi puhul 75 mg üks kord ööpäevas. Ravi muutmisel võib olla vajalik annuse individuaalne kohandamine.

4.3 Vastunäidustused


Ülitundlikkus venlafaksiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibiitoriga on vastunäidustatud
serotoniinisündroomi riski tõttu, mille sümptomiteks on agiteeritus, treemor ja hüpertermia. Ravi
venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega
monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga.

Venlafaksiini kasutamine tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega MAO
inhibiitoriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suitsiid/ suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi
ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks
venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb
muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga
patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt
jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-
kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide
suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, eriti kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda eriti
ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida
tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke),
suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel
juhtudel koheselt arsti poole.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid
Venlafaksiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes on ilmnenud
antidepressante kasutavate laste ja noorukite rühmas suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja -mõtteid)
ning vaenulikkust (valdavalt agressiooni, vastandavat käitumist ja viha) rohkem kui platseeborühmas. Kui aga
kliinilise seisundi tõttu on ravi siiski vajalik, peab patsienti suitsidaalsete sümptomite tekke suhtes hoolikalt
jälgima. Lisaks ei ole piisavalt ravimi pikaajalise ohutuse andmeid selle kohta, kuidas ravimi pikaajaline
kasutamine mõjutab laste ja noorukite kasvu, küpsemist ning kognitiivset ja käitumuslikku arengut.

Serotoniini sündroom
Nagu teiste serotonergiliste ainete puhul võib serotoniini sündroom, potentsiaalne eluohtlik seisund, ilmneda
ka venlafaksiinravi ajal, eriti teiste serotoninergiliste neurotransmitterite süsteeme mõjutada võivate ainete,
näiteks MAO-inhibiitorite, samaaegsel kasutamisel (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Serotoniini sündroomi nähtudeks võivad olla vaimse seisundi muutused (näiteks agiteeritus,
hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nagu tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia),
neuromuskulaarsed muutused (nagu hüperrefleksia, koordineerimatus) ja/või seedetrakti sümptomid (nagu
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus).

Suletud nurga glaukoom
Venlafaksiiniga seoses võib ilmneda müdriaas. Patsiente, kellel esineb silma siserõhu suurenemist või kellel
on oht ägeda kitsa nurga (suletud nurga) glaukoomi tekkele, tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida.

Vererõhk
Annustest sõltuvat vererõhu kõrgenemist on venlafaksiinravi ajal tihti märgatud. Turustamisjärgselt on
teatatud üksikutel juhtudel raskest kohest ravi vajavast vererõhu kõrgenemisest. Seetõttu on soovitatav
venlafaksiini kasutavatel patsientidel kontrollida vererõhku ja enne ravi algust peab eelnevalt kõrgenenud
vererõhu saama kontrolli alla. Vererõhku peab jälgima perioodiliselt eriti peale ravi algust ning peale ravimi
annuse suurendamist. Ettevaatlik peab olema patsientidega, kelle anamneesis on haigus, mida vererõhu
muutused võivad halvendada (näiteks südamepuudulikkus).

Südame löögisagedus
Südame löögisagedus võib suureneda ja seda eriti suurte raviannuste puhul. Ettevaatlik peab olema
patsientidega, kelle kaasuvat haigust võib halvendada südame löögisageduse kiirenemine.

Südamehaigus ja arütmiate tekkerisk
Venlafaksiini pole uuritud patsientidel, kellel on anamneesis hiljuti põetud südameinfarkt või ebastabiilne
südamehaigus. Seetõttu tuleb ravimit kasutada ettevaatusega selles patsiendirühmas.

Turustamisjärgselt on teatatud fataalsete südame rütmihäirete esinemisest venlafaksiini kasutamisel, eriti
üleannuses. Enne ravimi määramist kõrge arütmiariskiga patsientidele tuleb arvestada kõiki ravist saadavaid
riski- ja kasutegureid.

Konvulsioonid
Venlafaksiinravi ajal võib esineda krampe. Nagu kõiki antidepressante, nii ka venlafaksiinravi tuleb
ettevaatusega alustada patsientidel, kellel on anamneesis konvulsioone ja patsiente tuleb hoolikalt jälgida.
Ravi tuleb katkestada igal patsientidel, kellel tekib krambihooge.

Hüponatreemia
Venlafaksiinravi ajal võib tekkida hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom
(SIADH). Seda on sagedamini ilmnenud hüpovoleemilistel ja dehüdreerunud patsientidel. Eakad patsiendid,
diureetikume tarvitavad patsiendid ja muul põhjusel hüpovoleemilised patsiendid on eelpool mainitu suhtes
kõrge riski patsiendid.

Ebanormaalne veritsus
Ravimpreparaadid, mis inhibeerivad serotoniini tagasihaaret võivad vähendada trombotsüütide funktsiooni.
Venlafaksiinravi saavatel patsientidel võib olla suurenenud risk naha ja limaskesta veritsusele sh. seedetrakti
veritsusele. Nagu teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul, peab ka venlafaksiini määrama
ettevaatusega patsientidele, kellel on soodumus verejooksule sh. antikoagulatiivset ravi ja trombotsüütide
inhibiitoreid kasutavad patsiendid.

Plasma kolesterool
Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes on ilmnenud, et vähemalt 3 kuu jooksul venlafaksiinravi saanud
patsientidel esines kliiniliselt oluliselt kõrgenenud kolesterooli tase 5,3 %-l, samas kui platseebot saanud
patsientidel oli vastav näitaja 0%. Seetõttu peab pikaajalise venlafaksiinravi korral patsiendil määrama
kolesterooli taset vereseerumis.

Koostarvitamine koos kaalualandajatega
Puuduvad tõendid ravi tõhususest ja turvalisusest kui venlafaksiini kasutatakse kombinatsioonis kaalu
alandavate preparaatidega sh fentermiiniga. Venlafaksiini ja kaalu alandavate preparaatide kooskasutamine ei
ole soovitav. Venlafaksiin üksi ei ole ette nähtud kaalu alandava ravimina ega ka kombinatsioonis teiste
preparaatidega.

Mania/hüpomania
Mania/hüpomania võib ilmneda väiksele hulgale meeleoluhäiretega patsientidele, kes on tarvitanud
antidepressante, sh. venlafaksiini. Nagu muid antidepressante, tuleb ka venlafaksiini määrata ettevaatusega
patsientidele, kellel endal või kelle perekonnaanamneesis on bipolaarset meeleoluhäiret.

Agressiivsus
Agressiivsust võib ilmneda väiksele hulgale patsientidele, kes on tarvitanud antidepressante, sh. venlafaksiini.
Seda on teatatud esinevat ravi alguses, ravimi annuse muutmisel ja ravi lõpetamise järgselt. Nagu muid
antidepressante, tuleb ka venlafaksiini määrata ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis olnud
agressiivsust.

Ravi lõpetamine
Ärajätunähud on tavalised ravi katkestamisel, eriti kui lõpetamine on toimunud järsult (vt lõik 4.8). Kliinilistes
uuringutes on ravi lõpetamise järgselt (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) esinenud kõrvaltoimeid
ligikaudu 31% patsientidel, kes said venlafaksiin ravi ja 17% patsientidel, kes võtsid platseebot.

Ärajätunähtude tekke ohud võivad olla seotud mitmete faktoritega, sealhulgas ravi kestvus ja annus ning
ravimi vähendamise astmelisus. Pearinglus, sensoorsed häired (sh paresteesiad), unehäired (sh insomnia ja
intensiivsed unenäod), agiteeritus ja rahutus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu on kõige enam
teatatud sümptomid. Tavaliselt on need sümptomid kerged või mõõdukad, kuid osadel patsientidel võivad olla
ka rasked nende intensiivsuse poolest. Peamiselt mööduvad nähud iseeneslikult 2 nädala jooksul, ent
mõningatel patsientidel võib paranemine pikeneda (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitatav, et ravi
venlafaksiiniga lõpetades vähendatakse annust astmeliselt mitme nädala või kuu vältel vastavalt patsiendi
vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/ psühhomotoorne rahutus
Venlafaksiini kasutamisega on seostatud akatiisia tekkimist, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või
kurnav rahutus ning vajadus end sageli liigutada, mistõttu patsiendid ei ole suutelised pikemat aega istuma või
paigal seisma. Kõige tõenäolisemalt tekib see seisund esimeste ravinädalate jooksul. Nendel patsientidel,
kellel sellised sümptomid tekivad, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus
Suukuivust on täheldatud 10% venlafaksiinravi saavatel patsientidel. See võib tõsta kaariese tekkeriski ja
patsientidele tuleb rõhutada suuhügieeni tähtsust.

150 mg Venlafaxine Orion"i kapslid sisaldavad värvainet päikeseloojangukollane (E 110) ja alluurpunane (E
129), mis võivad põhjustada allergilisi reaktsioone.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibiitorid

Pöördumatud mitteselektiivsed MAO inhibiitorid
Venlafaksiini ei tohi kasutada samaaegselt koos pöördumatute mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega. Pärast
pöördumatute mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega ravi lõpetamist peab venlafaksiini alustamisele eelnema
vähemalt 14-päevane vaheaeg. Üleminekul venlafaksiini kasutamiselt ravile pöördumatute mitteselektiivsete
MAO inhibiitoritega, peab vahele jääma vähemalt 7-päevane paus (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduv, selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniini sündroomi riski tõttu ei ole soovitav kasutada venlafaksiini kombinatsioonis pöörduva ja
selektiivse MAO inhibiitoriga nagu moklobemiid. Pärast ravi lõppu pöörduva MAO inhibiitoriga võib olla
lühem kui 14-päevane üleminekuperiood. Soovitatav on venlafaksiin lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi
algust pöörduva MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.4).

Pöörduv, mitteselektiivne MAO inhibiitor (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduv ja mitteselektiivne MAO inhibiitor ja seda ei tohi anda
venlafaksiinravi saavatele patsientidele (vt lõik 4.4).
Kui venlafaksiinravi alustatakse peatselt pärast ravi lõpetamist MAO inhibiitoritega ning samuti kui ravi MAO
inhibiitoritega alustatakse varakult pärast ravi venlafaksiiniga, võivad tekkida rasked kõrvaltoimed. Nende
kõrvaltoimete hulgas on olnud treemor, müokloonus, higistamine, iiveldus, oksendamine, õhetus, pearinglus ja
maliigsele neuroleptilisele sündroomile sarnane hüpertermia, krambid ning surm.

Serotoniini sündroom
Nagu teiste serotonergiliste ravimite puhul võib serotoniini sündroomi esineda ka venlafaksiinravi ajal, eriti
kui tarvitatakse samaaegselt teisi serotonergilisele neurotransmitterite süsteemile mõjuvaid aineid (sh
triptaanid, SSRI´d, SNRI´d, liitium, sibutramiin, tramadool või liht-naistepuna [Hypericum perforatum]) koos
ravimpreparaatidega, mis vähendavad serotoniini metabolismi (sh MAO inhibiitorid) võï koos serotoniini
prekursoritega (nagu trüptofaani lisandid).

Kui venlafaksiini kooskasutamine koos SNRI´de, SSRI´de või serotoniiniretseptorite agonistidega (triptaanid)
on kliiniliselt vajalik, peaks patsienti hoolikalt jälgima, eriti just ravi alguses ja annuste muutmise järgselt.
Venlafaksiini ja serotoniini prekursorite (nagu trüptofaani lisandid) samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
(vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemi aktiviseerivad ained
Seniajani pole süstemaatiliselt uuritud venlafaksiini ja teiste kesknärvisüsteemi mõjutavate ravimite
samaaegse kasutamisega kaasnevaid riske. Järelikult peab ettevaatusega venlafaksiini määrama samaaegselt
koos teiste kesknärvisüsteemile mõjuvate ainetega.

Etanool
On tõestatud, et venlafaksiin ei süvenda etanoolist põhjustatud vaimsete ja motoorsete võimete halvenemist.
Kuid nagu kõikide närvisüsteemile toimet avaldavate ainete puhul, on patsientidel soovitatav hoiduda alkoholi
tarvitamisest.

Teiste ravimpreparaatide toime venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)
Farmakokineetilises uuringus ketokonasooliga CYP2D6 tugevate (TM) ja nõrkade metaboliseerijatega (NM)
oli tulemuseks kõrgem venlafaksiini kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) (vastavalt 70% ja 21%
CYP2D6 NM ja TM isikutel) ja metaboliit O-desmetüülvenlafaksiinil (vastavalt 33% ja 23% CYP2D6 NM ja
TM isikutel) ketokonasooli manustamise järgselt. CYP3A4 inhibiitorite (näiteks atasanaviir, klaritromütsiin,
indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool, ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir,
telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegne tarvitamine võib suurendada venlafaksiini ja O-
desmetüülvenlafaksiini (ODV) taset. Seetõttu on vajalik eriline ettevaatus kui patsiendi raviskeemis on
samaaegselt CYP3A4 inhibiitor ja venlafaksiin.

Venlafaksiini toime teistele ravimpreparaatidele

Liitium
Serotoniinisündroom võib ilmneda venlafaksiini ja liitiumi kooskasutamisel (vt ,,Serotoniini sündroom").

Diasepaam
Venlafaksiinil puudub toime diasepaami ja selle aktiivse metaboliidi desmetüüldiasepaami farmakokineetikale
ja farmakodünaamikale. Diasepaam ei mõjuta venlafaksiini ja ODV farmakokineetikat. Pole teada kas esineb
farmakodünaamilist või farmakokineetilist koostoimet teiste bensodiasepiinidega.

Imipramiin
Venlafaksiin ei mõjuta imipramiini ja 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Esines annusest sõltuv 2-OH-
desipramiini kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) tõus 2,5-lt 4,5-kordseks kui venlafaksiini manustati
75 kuni 150 mg päevas. Imipramiin ei mõjuta venlafaksiini ja ODV farmakokineetikat. Selle koostoime
kliiniline tähtsus on teadmata. Venlafaksiini ja imipramiini tuleb ettevaatusega koos manustada.

Haloperidool
Haloperidooli farmakokineetilises uuringus leiti, et suukaudne kliirens vähenes 42% võrra, AUC tõusis 70%
võrra, maksimaalne kontsentratsioon 88% võrra, ent haloperidooli poolestusaeg ei muutunud. Seda tuleb
arvestada kui patsiendid tarvitavad samaaegselt haloperidooli ja venlafaksiini, ent koostoime kliiniline tähtsus
pole teada.

Risperidoon
Venlafaksiin suurendas risperidooni AUC 50% võrra, ent ei muutnud märkimisväärselt kogu aktiivse osa
farmakokineetikat (risperidoon + 9-hüdroksürisperidoon). Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

Metoprolool
Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegne manustamine tervetele vabatahtlikele mõlema ravimpreparaadi
farmakokineetilises uuringus põhjustas metoprolooli plasmakontsentratsiooni tõusu 30...40% võrra, ent samas
ei muutnud selle aktiivse metaboliidi -hüdroksümetoprolooli sisaldust plasmas. Selle leiu kliiniline tähendus
hüpertensiivsetel patsientidel on teadmata. Metoprolool ei muutnud venlafaksiini või selle aktiivse metaboliidi
ODV farmakokineetilist profiili. Metoprolooli ja venlafaksiini tuleb koos manustada ettevaatusega.

Indinaviir
Indinaviiriga teostatud farmakokineetiline uuring näitas indinaviiri AUC vähenemist 28% võrra ja
maksimaalse kontsentratsiooni vähemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjuta venlafaksiini ja ODV
farmakokineetikat. Selle leiu kliiniline tähtsus pole teada.

4.6 Rasedus
ja
imetamine


Rasedus
Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel naistel puuduvad adekvaatsed andmed.

Loomkatsed on näidanud reproduktiivset toksilisust (vt lõik 5.3), ent potentsiaalne risk inimesele on siiski
teadmata. Seetõttu võib venlafaksiini raseduse ajal tarvitada ainult juhul kui võimalik kasu kaalub üles iga
võimaliku riski.

Nagu ka teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI"d/SNRI"d) puhul, võib vastsündinul esineda
ärajätunähte kui raseda ravi venlafaksiiniga on jätkatud sünnituseni. Mõnedel 3. trimestri lõpus venlafaksiinile
eksponeeritud vastsündinutel on olnud komplikatsioone, mis on vajanud kunstlikku toitmist, hingamise toetust
või pikka haiglaravi. Need komplikatsioonid võivad ilmneda kohe peale sünnitust.

Raseduse viimases faasis SSRI/SNRI preparaate tarvitanud emade vastsündinul võib olla järgmisi nähte:
ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pidev nutt, raskused söömisel või magamisel. Need sümptomid võivad olla
serotonergilisest toimest või ravimi mõjust. Enamikel juhtudel on need sümptomid märgatavad koheselt või
sünnitusjärgselt esimese 24 tunni jooksul.

Imetamine
Venlafaksiin ja tema aktiivne metaboliit, O-desmetüülvenlafaksiin, erituvad rinnapiima. Ravimi toimet
rinnapiimaga toidetavale imikule ei saa välistada. Seetõttu tuleb otsustada, kas jätkata/lõpetada rinnapiimaga
toitmine või jätkata/lõpetada ravi venlafaksiiniga. Otsustamisel võetakse arvesse nii rinnaga toitmise
kasulikkust lapsele kui ka venlafaksiinravist saadavat kasu emale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Iga psühhoaktiivne meditsiiniline preparaat võib avaldada mõju otsustusvõimele, mõtlemisele ja motoorsele
võimekusele. Seetõttu tuleb iga venlafaksiiniga ravitavat patsienti hoiatada, et ravimil on mõju autojuhtimise
ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini (>1/10) esinevatest kõrvaltoimetest on kliiniliste uuringute põhjal iiveldus, suukuivus,
peavalu ja higistamine (kaasa arvatud öine higistamine).

Kõrvaltoimed on loetletud allpool esinemissageduse ja organsüsteemi põhjal.
Esinemissageduse hindamine:
Väga sage: 1/10
Sage: 1/100 kuni <1/10
Aeg-ajalt: 1/1 000 kuni <1/100
Harv: 1/10 000 kuni <1/1 000
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Organsüsteem
Väga sage Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
Vere ja

Ekhümoos,
Limaskesta
veritsus,
lümfisüsteemi
seedetrakti
pikenenud
häired
verejooks
veritsusaeg,
trombotsütopeenia,
vere düskraasiad (sh
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
neutropeenia ja
pantsütopeenia)
Ainevahetus- ja
Seerumi
Kehakaalu tõus

Maksaensüümide
toitumishäired
kolesterooli-
muutused,
taseme tõus,
hüponatreemia,
kehakaalu
hepatiit,
langus
SIADH sündroom,

prolaktiinitaseme
tõus
Närvisüsteemi
Suukuivus
Ebatavalised
Apaatsus,
Akatiisia/ Maliigne
häired
(10,0%),
unenäod,
hallutsinatsioo-
psühho-
neuroleptiline
peavalu
libiido langus,
nid, müokloonus, motoorne sündroom,
(30,3%)*
pearinglus,
agiteeritus,
rahutus,
serotoniinisündroom,
lihastoonuse
halvenenud
krambid, deliirium,
tõus
kordinatsioon ja
mania
ekstrapüramidaalsed
(hüpertoonia),
tasakaal

nähud (sh düstoonia
unetus,

ja düskineesia),
närvilisus,
tardiivdüskineesia,
paresteesiad,
suitsidaalsed mõtted
unisus,
ja käitumine**
treemor,

segasus,
impersonalisee-
rumine
Meeleelundite
Akommodat-
Maitsemuutus,
Suletud
nurga
häired
sioonihäired,
tinnitus
glaukoom
müdriaas,
nägemishäired
Südame ja
Hüpertensioon,
Posturaalne
Hüpotensioon,
veresoonkonna
vasodilatat-
hüpotensioon,
QT-aja pikenemine,
häired
sioon (enamasti sünkoop,
ventrikulaarne
punastamine/
tahhükardia
fibrillatsioon,
kuumahood),

ventrikulaarne
palpitatsioonid
tahhükardia (sh
torsade de pointes)
Respiratoorsed,
Haigutamine


Pulmonaarne
rindkere ja
eosinofiilia
mediastiinumi
häired
Seedetrakti
Iiveldus
Söögiisu
Bruksism,
Pankreatiit
häired
(20,0%)
vähenemine
diarröa

(anoreksia),

kõhukinnisus,
oksendamine
Naha ja
Higista-
Lööve,

Erythema
nahaaluskoe
mine (sh
alopeetsia
multiforme,
kahjustused
öine higis-
Stevensi-Johnsoni
tamine)
sündroom,
[12,2%]
toksiline
epidermaalne
nekrolüüs,
urtikaaria
Lihas-skeleti ja



Rabdomüolüüs
sidekoe
kahjustused
Neerude ja
Ejakulatsiooni/
Orgasmihäired


kuseteede häired
orgasmihäired
(naistel),
(mehed),
kusepeetus
anorgasmia,
erektsiooni-
häired
(impotentsus),
urineerimis-
häired (kõige
sagedamini
kusepakitsus),
menstruatsioo-
nihäired
veritsemise
suurenemise
või veritsemise
ebaregulaarse-
maks
muutumisega
(nt
menorraagia,
metrorraagia),
pollakisuuria
Üldised häired ja
Asteenia
Fotosensitiivne

Anafülaksia
manustamiskoha
(kurnatus),
reaktsioon
reaktsioonid
külmavärinad
* Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt esines peavalu venlafaksiini rühmal 30,0% vs 31.3% platseebo
rühmal.
** Venlafaksiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Venlafaksiinravi lõpetamine (eriti järsk) põhjustab tavaliselt ärajätunähte. Enamasti on kirjeldatud nendena
pearinglust, tundehäireid (sh paresteesiat), unehäireid (sh unetust ja eredaid-pingelisi unenägusid), agiteeritust
või ärevust, iiveldust ja/või oksendamist, treemorit, peavalu ja külmetushaigusele iseloomulikke sümptomeid.
Tavaliselt on need nähud kerged või mõõdukad ning mööduvad spontaanselt, ent mõnedel patsientidel võivad
need olla rasked ja/või kesta pikemalt. Seetõttu soovitatakse ravimi vajaduse lõppemisel venlafaksiini
ravikuuri lõpetada järk-järgulise doosi alandamisega (vt lõigud 4.2 ja lõik 4.4).

Pediaatrilised patsiendid
Üldiselt oli lastel ja noorukitel (vanuses 6 kuni 17 eluaastat) tehtud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute
põhjal venlafaksiini kõrvaltoimete profiil sarnane täiskasvanutel esinevatele. Täiskasvanutele sarnaselt märgati
vähenenud söögiisu, kehakaalu langust, kõrgenenud vererõhku ja suurenenud vere kolesteroolitaset (vt lõik
4.4).

Lastel tehtud kliinilistes uuringutes täheldati kõrvalnähtudena suitsidaalseid mõtteid. Teatati ka suurenenud
vägivaldsusest ja, eriti depressiooni puhul, enesevigastamisest,

Lapspatsientidel märgati eelkõige järgmiseid kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, düspepsia, ekhümoosid,
ninaverejooks ning müalgia.

4.9 Üleannustamine


Turustamisjärgse kogemuse kohaselt on andmeid surmaga lõppenud venlafaksiini üleannustamiste juhtumitest
kui seda on võetud kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste ravimitega. Üleannustamise järgselt on esinenud
kõige rohkem tahhükardiat, teadvushäireid (somnolentsusest koomani), müdriaasi, krampe ja oksendamist.
Teistel juhtudel on kirjeldatud muutuseid elektrokardiogrammis (QT-intervalli pikenemine, Hisi kimbu
blokaad, QRS-kompleksi pikenemine), ventrikulaarset tahhükardiat, bradükardiat, hüpotensiooni, peapööritust
ja surma.

Retrospektiivsed uuringud on näidanud, et venlafaksiini üleannustamine võib olla seotud suurenenud
surmajuhtude esinemise riskiga võrreldes SSRI rühma antidepressantidega, ent risk on siiski madalam kui
tritsükliliste antidepressantide rühmas. Epidemioloogiliste uuringute põhjal on leitud, et venlafaksiinravi
saavatel patsientidel on võrreldes SSRI rühmaga suurem hulk enesetapuga seotud riskitegureid. Ei ole teada,
mil määral surmaga lõppemise ohu täheldatud suurenemine võib olla põhjustatud venlafaksiini toksilisusest
üleannustamise korral ning mitte niivõrd venlafaksiiniga ravitavate patsientide teatavatest iseärasustest
Venlafaksiini tuleb retseptiga määrata võimalikult väike hulk korraga, kooskõlas hea arsti-patsiendi vahelise
suhtega, vähendamaks üleannustamise riski.

Soovituslik ravi
Üleüldine toetav ja sümptomaatiline ravi on soovitatav, südamerütmi ja elulisi näitajaid peab pidevalt jälgima.
Aspiratsiooniohu korral pole soovitav esile kutsuda oksendamist. Vahetult pärast ravimi manustamist või
sümptomaatilistel patsientidel on näidustatud maoloputus. Aktiveeritud söe manustamine võib samuti
vähendada toimeaine imendumist. Teadaolevalt ei anna diureesi forsseerimine, dialüüs, hemoperfusioon ega
verevahetus soodsat efekti. Venlafaksiinile spetsiifilist antidooti ei ole.


5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antidepressandid,
ATC-kood: N06AX16.

Venlafaksiini antidepressiivse toime mehhanism inimestel arvatakse olevat seotud neurotransmitterite
aktiivsuse suurendamisega kesknärvisüsteemis. Prekliinilised uuringud on näidanud, et venlafaksiin ja selle
peamine metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin (ODV) on potentsiaalsed serotoniini ja noradrenaliini
tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin inhibeerib nõrgalt ka dopamiini tagasihaaret. Venlafaksiin ja ODV
vähendavad beeta-adrenergiliste retseptorite tundlikkust nii ägedal (ühe annuse manustamisel) kui ka korduval
manustamisel. Venlafaksiin ja ODV on oma toimelt neurotransmitterite tagasihaardele ja retseptoriga
sidumisele väga sarnased.

Venlafaksiinil puudub in vitro praktiliselt igasugune afiinsus roti aju muskariini, kolinergiliste, H1-
histaminergiliste või 1-adrenergiliste retseptorite suhtes. Nende retseptorite farmakoloogilist aktiivsust võib
aga seostada erinevate kõrvaltoimetega, mis esinevad teiste antidepressantide puhul, nt antikolinergilised,
sedatiivsed ja kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed.

Venlafaksiinil ei ole monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibeerivat toimet.

In vitro uuringud on näidanud, et venlafaksiinil pole peaaegu mitte mingit afiinsust opiaatidele ja
bensodiasepiinidele tundlikele retseptoritele.

Depressioon
Venlafaksiini efektiivsust toimeainet kiiresti vabastavas ravimvormis depressiooni ravis demonstreeriti viies
randomiseeritud, topeltpimedas, platseebo-kontrollitud lühiajalistes uuringutes, mis kestsid 4 kuni 6 nädalat ja
kus kasutati ravimi annuseid kuni 375 mg/ööpäevas. Venlafaksiini tõhusus prolongeeritud toimeainet
vabastava ravimvormina depressiooni ravis uuriti kahes lühiajalises platseebo-kontrollitud uuringus
kestvusega 8 kuni 12 nädalat, kus kasutati ravimi annuseid alates 75 mg kuni 225 mg/ööpäevas.

Ühes pikemaajalises uuringus täiskasvanud ambulatoorsed patsiendid, kellel esines ravivaste 8-nädalat
kestnud avatus uuringus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormiga (75, 150 või 225
mg), randomiseeriti gruppidesse, kus nad jätkasid sama raviannuse või platseebo võtmist. Tagasilanguse
esinemist jälgiti kuni 26 nädalat.

Teises pikemaajalises uuringus tuvastati venlafaksiini tõhusus hoidmaks ära korduvaid depressiivseid perioode
12 kalendrikuu jooksul. Platseebo-kontrollitud, topeltpime kliiniline uuring teostati täiskasvanud
ambulatoorsetel patsientidel, kellel esines korduvaid depressiivseid perioode ja kelle haigus oli allunud
venlafaksiinravile (100 kuni 200 mg/ööpäevas, annus jagatud võtmiseks 2 korda päevas) viimase
haigusepisoodi ajal.

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini efektiivsus prolongeeritud toimeainet vabastavate kapslitena generaliseerunud ärevushäire ravis
tõestati kahes 8-nädalases platseebo-kontrollitud fikseeritud annusega (75 kuni 225 mg/ööpäevas) uuringus ja
ühes 6-kuud kestnud, platseebo-kontrollitud paindliku annusega (37.5, 75 ja 150 mg/ööpäevas) uuringus
täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel.

Kuigi tõestati ka annuse 37,5 mg päevas paremust platseeboga võrreldes, ei olnud selle annuse efektiivsus
sama järjekindel kui suurematel annustel.

Sotsiaalärevushäire
Venlafaksiini efektiivsus toimeainet prolongeeritult vabastava kapslina sotsiaalärevushäire ravis tõestati neljas
topeltpimedas paralleelrühmaga 12-nädalases mitmekeskuselises platseebo-kontrollitud paindliku annusega
uuringus ja ühes topeltpimedas paralleelsete gruppidega 6-kuulises platseebo-kontrollitud kindla/paindliku
annusega uuringus täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel. Patsientide ravimi annused olid 75 kuni 225
mg/ööpäevas. 6 kuud kestva uuringu põhjal polnud tõendeid, et ravimit 150 kuni 225 mg/ööpäevas saanud
grupil oleks ravi olnud tulemuslikum kui ravimit 75 mg/ööpäevas saanud grupil.

Paanikahäire
Venlafaksiini efektiivsust prolongeeritud toimeainet vabastavate kapslitena paanikahäire ravis uuriti kahes
topeltpimedas 12-nädalases mitmekeskuselises platseebo-kontrollitud uuringus koos agorafoobiaga või ilma
paanikahäire all kannatavatel täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel. Algannus paanikahäire uuringus oli
37,5 mg/ööpäevas 7-päeva jooksul. Patsiendid said kindla fikseeritud ravimiannuse 75 või 150 mg/ööpäevas
ühes uuringus ja 75 või 225 mg/ööpäevas teises uuringus.

Ravimi tõhusust vaadati samuti ühes pikaajalises topeltpimedas platseebo-kontrollitud paralleelsete
gruppidega uuringus, mis uuris ravimi pikaajalist ohutust, efektiivust ja haiguse kordumise profülaktikat
patsientidel, kellel oli tekkinud avatud uuringus ravivastus. Patsiendid jätkasid sama venlafaksiini toimeainet
prolongeeritult vabastava ravimvormi annusega, mis oli neil uuringu avatud faasis (75, 150 või 225
mg/ööpäevas).

5.2
Farmakokineetilised
omadused

Venlafaksiin metaboliseeritakse suures ulatuses, peamiselt aktiivseks metaboliidiks O-
desmetüülvenlafaksiiniks (ODV). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD plasma poolestusaeg on vastavalt 5±2
tundi ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja ODV stabiilne plasmakontsentratsioon saavutatakse 3 päevaga suukaudse
mitmekordse ravi korral. Venlafaksiin ja ODV eksponeerivad lineaarset kineetikat üle annusvahemiku 75 kuni
450 mg/ööpäevas.

Imendumine
Ühekordsel manustamisel imendub vähemalt 92% suukaudsest venlafaksiini annusest toimeainet koheselt
vabastava ravimvormi puhul. Venlafaksiini absoluutne biosaadavus on 40 kuni 45% presüstemaalse
metabolismi tõttu. Pärast toimeainet koheselt vabastavas ravimvormis venlafaksiini manustamist saavutatakse
maksimaalsed venlafaksiini ja ODV plasmakontsentratsioonid vastavalt 2 ja 3 tunniga. Toimeainet
prolongeeritult vabastava kapsli manustamise järgselt saavutatakse venlafaksiini ja ODV maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid vastavalt 5,5 ja 9 tunniga. Kui manustatakse sama päevane annus toimeainet
koheselt vabastava tabletina või prolongeeritult vabastava kapslina, imendub viimane aeglasemalt kuid samas
hulgas kui koheselt toimeainet vabastav ravimvorm. Toit ei mõjuta venlafaksiini ega ODV imendumist.

Jaotumine
Venlafaksiin ja ODV on terapeutilistes kontsentratsioonides plasmavalkudega seotud minimaalselt (vastavalt
27% ja 30% ulatuses). Venlafaksiini jaotuvus tasakaalu tingimustes on 4,4±1.6 L/kg intravenoosse
manustamise järgselt.

Metabolism
Venlafaksiin allub ulatuslikule metabolismile maksas. In vitro ja in vivo uuringud viitavad, et venlafaksiin
biotransformeerub aktiivseks metaboliidiks, ODV-ks, CYP2D6 osalusel. In vitro ja in vivo uuringud viitavad,
et venlafaksiin metaboliseerub vähemtähtsaks ja vähem aktiivseks metaboliidiks N-desmetüülvenlafaksiiniks
CYP3A4 osalusel. In vitro ja in vivo uuringud viitavad, et venlafaksiin on CYP2D6 nõrk inhibiitor.
Venlafaksiin ei inhibeeri ensüüme CYP1A2, CYP2C9 või CYP3A4.

Eliminatsioon
Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad eelkõige neerude kaudu.Ligikaudu 87% venlafaksiini annusest
eritub uriiniga 48 tunni jooksul kas muutumatul kujul venlafaksiinina (5%), mittekonjugeeritud ODV-na
(29%), konjugeeritud ODV-na (26%) või teiste vähemoluliste inaktiivsete metaboliitidena (27%).
Venlafaksiini ja ODV keskmised tasakaalukontsentratsiooni plasmakliirensid ± standardhälve on vastavalt
1.3±0.6 L/h/kg ja 0.4±0.2 L/h/kg.

Spetsiifilised patsientide rühmad

Vanus ja sugu
Patsiendi vanus ja sugu ei mõjuta oluliselt venlafaksiini ja ODV farmakokineetikat.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad
Venlafaksiini plasmakontsentratsioonid on kõrgemad CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel võrreldes kiirete
metaboliseerijatega. Kuna venlafaksiini ja ODV kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) on
samasugused kiiretel ja aeglastel metaboliseerijatel, siis pole nende kahe grupi puhul ravimi annuse
korrigeerimine vajalik.

Maksakahjustusega patsiendid
Child-Pugh A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh B (mõõdukas maksakahjustus) rühma kuuluvatel
patsientidel on võrreldes tervete inimestega venlafaksiini ja ODV poolestusaeg pikenenud. Suukaudne kliirens
vähenes nii venlafaksiini kui ODV puhul. Märgati laialdast individuaalse varieeruvuse esinemist. Raske
maksakahjustusega patsientide kohta on piiratud andmed (vt lõik 4.2).

Neerukahjustusega patsiendid
Dialüüsipatsientidel pikenes venlafaksiini poolestusaeg ligikaudu 180% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu
57%, võrreldes tervete inimestega. Samas pikenes ODV poolestusaeg ligikaudu 142% võrra ja kliirens
vähenes ligikaudu 56%. Annuse kohandamine on vajalik raske neerukahjustusega ja hemodialüüsi saavatel
patsientidel (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed


Venlafaksiini uuringud hiirtel ja rottidel ei näidanud kartsinogeense toime olemasolu. Venlafaksiinil ei olnud
laialdastes in vivo ja in vitro uuringutes mutageenset toimet..

Loomadega läbiviidud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes leiti rottidel vastsündinud poegadel kehamassi
vähenemist, surnult sündide osakaalu suurenemist ja poegade suremuse sagenemist 5 esimese
laktatsioonipäeva jooksul. Nende surmajuhtumite põhjused on teadmata. Need toimed avaldusid ravimi
annusega 30 mg/kg/ööpäevas, 4 kordne inimestel kasutatav venlafaksiini annus 375 mg/ööpäevas (võtteks
aluseks annuse mg/kg kohta). Eelpool mainitud toimeid ei avaldunud 1,3 kordse inimese annuse juures.
Potentsiaalne risk inimesele ei ole teada

Fertiilsuse vähenemist märgati uuringus, kus nii meessoost kui naissoost rotid eksponeeriti venlafaksiini
peamisele metaboliidile, O-desmetüülvenlafaksiinile. ODV ekspositsioon oli 1 kuni 2 korda venlafaksiini
inimestel kasutatav doos 375 mg/ööpäevas. Selle leiu tähtsus inimestel pole teada.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu
Mikrokristalne tselluloos
Povidoon K-90
Talk
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat
Etüültselluloos
Kopovidoon

Kapsli kest 37,5 mg:
Zelatiin
Titaandioksiid (E171)
Must raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Kollane raudoksiid (E172)
Tint (sellak, punane raudoksiid, E172)

Kapsli kest 75 mg:
Zelatiin
Titaandioksiid (E171)
Must raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Tint (sellak, punane raudoksiid, E172)

Kapsli kest 150 mg:
Zelatiin
Päikeseloojangukollane (E110)
Alluurpunane (E 129)
Briljantsinine (E 133)
Titaandioksiid (E171)
Tint (sellak, titaandioksiid, E171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakendis (PVC/ACLAR/alumiinium): 28 ja 98 toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad


7.
MÜÜGILOA HOIDJA

Orion Corporation
Orion Pharma
Orionintie 1, FIN-02200 Espoo
Soome


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

37,5 mg: 618509
75 mg: 618609
150 mg: 618409


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

06.02.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2009