Videx - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Videx, 25 mg närimis- või dispergeeruvad tabletid
Videx, 100 mg närimis- või dispergeeruvad tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab vastavalt kas 25 mg või 100 mg didanosiini.
INN. Didanosinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Närimis- või dispergeeruv tablett.

Videx, 25 mg närimis- või dispergeeruv tablett: valge tablett, mille ühele küljele on pressitud "25" ja
teisele küljele "VIDEX".
Videx, 100 mg närimis- või dispergeeruv tablett: valge tablett, mille ühele küljele on pressitud "100"
ja teisele küljele "VIDEX".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Videx on näidustatud HIV-1 infektsiooniga patsientide raviks kombinatsioonis teiste
retroviirusevastaste ravimitega.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Suukaudne.

Manustamisel koos toiduga didanosiini imendumine väheneb, mistõttu Videx"it tuleb manustada
vähemalt 30 minutit enne sööki (vt lõik 5.2).

Annustamine

Videx"it võib manustada üks või kaks korda päevas (vt lõik 5.1). Kindlustamaks, et patsient saab
piisava koguse antatsiidi, mis väldib didanosiini lagunemise happelise pH juures, tuleb iga annus
manustada vähemalt kahe tabletina.

Täiskasvanud: soovitatav ööpäevane annus sõltub patsiendi kehakaalust:

ANNUSTAMISTABEL TÄISKASVANUTELE
Patsiendi kehakaal Kaks korda päevas(*) Üks kord päevas (**)
(annus, mg)
(annus, mg)
60 kg
200
400
< 60 kg
125
250

(*) Kindlustamaks, et patsient saab piisava koguse antatsiidi, tuleb iga annus anda vähemalt kahe
tabletina (nt annus 200 mg kaks korda päevas tuleb manustada kahes osas, kumbki 2 x 100 mg tabletti
umbes 12-tunnise intervalliga).

(**) Kindlustamaks, et patsient saab piisava koguse antatsiidi, tuleb iga annus anda vähemalt kahe
tabletina (nt annus 400 mg üks kord päevas tuleks manustada 2 x 150 mg tabletti + 1 x 100 mg tablett;
annus 250 mg üks kord päevas aga 1 x 100 mg + 1 x 150 mg tablett) (vt lõik 5.1).

Lapsed: soovitatav ööpäevane annus oleneb kehapindalast ­ 240 mg/m2/ööpäevas
(180 mg/m2/ööpäevas kombinatsioonis sidovudiiniga), manustatuna kas ühekordse annusena või
jagatuna kahele korrale.

ANNUSTAMISTABEL LASTELE

Keha pindala (m2) Ööpäevane
annus Kaks korda ööpäevas Üks kord ööpäevas

(mg/p)
(tablett, mg)
(tablett, mg)
240 mg/m2/p 0,5
120
50 + 25
100 + 25
1,0
240
100 + 25
100 + 150
1,5
360
150 + 25
150 + 150 + 50
180 mg/m2/p 0,5
90
25 + 25
50 + 50
1,0
180
50 + 50
150 + 25
1,5
270
100 + 50
150 + 100 + 25

Alla 3 kuu vanused imikud: Ebapiisava kliinilise kogemuse tõttu puuduvad annustamissoovitused
alla 3 kuu vanuste imikute raviks.

Annuse kohandamine

Neerupuudulikkus: Soovitatav annuse kohandamine on esitatud järgnevas tabelis:

Patsiendi kehakaal 60 kg
< 60 kg
(annus, mg*)
(annus, mg*)
Kreatiniini kliirens 2 x päevas 1 x päevas 2 x päevas 1 x päevas
(ml/min)
60
200
400
125
250
30-59
100
200
75
150
10-29
(**)
150
(**)
100
< 10
(**)
100
(**)
75

(*) Kindlustamaks, et patsient saab piisava koguse antatsiidi, tuleb iga annus anda vähemalt kahe
tabletina (nt annus 400 mg üks kord päevas tuleks manustada 2 x 150 mg tabletti + 1 x 100 mg tablett;
annus 200 mg kaks korda päevas aga kahes osas, kumbki 2 x 100 mg tabletti umbes 12-tunnise
intervalliga).

(**) Annustamine sellistele patsientidele on vaid üks kord päevas.

Annus tuleb manustada soovitatavalt pärast dialüüsi (vt lõik 4.4). Videx"i täiendava annuse
manustamine pärast hemodialüüsi ei ole siiski vajalik.

Lapsed: Kuna ekskretsioon uriiniga on ka lastel peamiseks didanosiini eliminatsiooniteeks, võib
neerupuudulikkusega lastel didanosiini kliirens olla vähenenud. Kuigi on ebapiisavalt andmeid
sellisele patsientide rühmale Videx"i täpsete annustamissoovituste andmiseks, tuleks kaaluda annuse
vähendamist ja/või annustamisintervalli pikendamist.

Maksapuudulikkus: Annuse kohandamine maksakahjustusega patsientidele ei ole vajalik (vt
lõik 5.2).

Kasutamisjuhend

Täiskasvanud: Iga annus tuleb võtta vähemalt kahe tabletina, et kindlustada piisav kogus antatsiidi
didanosiini lagunemise vältimiseks. Tabletid tuleb korralikult läbi närida või lahustada enne
sissevõtmist vähemalt 30 ml vees. Tablettide lahustamiseks tuleb lahust segada kuni ühtlase
suspensiooni tekkimiseni ja juua kogu suspensioon kohe ära. Kui soovitakse täiendavat maitsestamist,
võib suspensiooni lahjendada 30 ml puhta õunamahlaga. Suspensiooni tuleb vahetult enne sissevõtmist
segada.

Lapsed: Üle 1-aastased lapsed peavad võtma annuse kahe tabletina, alla 1-aastased lapsed ühe
tabletina. Tabletid tuleb korralikult läbi närida või lahustada enne sissevõtmist nagu ülalpool
kirjeldatud. Kui annus koosneb ühest tabletist, tuleb see lahustada 15 ml vees. Maitsestamiseks võib
suspensiooni lahjendada 15 ml puhta õunamahlaga. Suspensiooni tuleb vahetult enne sissevõtmist
segada.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus didanosiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Pankreatiit on HIV-infektsiooniga patsientidel esinev raske komplikatsioon. Seda on seostatud ka
didanosiinraviga ning mõnel juhul on see lõppenud letaalselt. Pankreatiidi anamneesiga patsiendil
nõuab didanosiini kasutamine äärmist ettevaatust. Pankreatiidi ohu ja didanosiini ööpäevase annuse
vahel on leitud positiivne seos.

Kui kliiniline seisund võimaldab, tuleb didanosiini manustamine katkestada, kuni pankreatiidi
diagnoos on asjakohaste laboratoorsete ja piltdiagnostika meetoditega välistatud. Kui on vajalik
manustada teisi pankrease suhtes toksilisi ravimeid (nt pentamidiini), tuleb võimalusel ravi
didanosiiniga katkestada. Kui samaaegne ravi on vältimatu, tuleb patsienti hoolikalt jälgida. Ravi
katkestamist tuleks kaaluda ka juhul, kui pankreatiidi biokeemilised näitajad suurenevad oluliselt, isegi
juhul, kui puudub sümptomaatika. Märkimisväärne triglütseriidide sisalduse suurenemine on
teadaolevalt pankreatiidi põhjuseks ja nõuab patsiendi hoolikat jälgimist.

Perifeerne neuropaatia: didanosiini saaval patsiendil võib tekkida perifeerne neuropaatia, mida
tavaliselt iseloomustab bilateraalne sümmeetriline distaalne tuimus, surisemine ja valu jalalabades,
harvem käelabades. Perifeerse neuropaatia sümptomite tekkimisel tuleb patsient üle viia alternatiivsele
ravile.

Silmapõhja või nägemisnärvi muutused: didanosiini saavatel patsientidel, eeskätt soovitatust
suuremate annuste kasutamisel, on harva esinenud reetina ja nägemisnärvi kahjustusi. Didanosiini
kasutaval patsiendil tuleks üks kord aastas ning samuti nägemise muutuste ilmnemisel teostada
oftalmoloogiline läbivaatus koos nägemisteravuse ja värvide eristamise hindamisega ning kontrollida
silmapõhju selleks eelnevalt pupille laiendades.

Laktatsidoos: nukleosiidi pöördtranskriptaasi inhibiitorite kasutamisel on teatatud laktatsidoosi
tekkest, millega kaasneb hepatomegaalia ja maksa steatoos. Selle (sümptomaatiline hüperlakteemia)
esmasteks tunnusteks on healoomulised seedetrakti vaevused (iiveldus, oksendamine ja kõhuvalu),
ebaselge enesetunde halvenemine, isutus, kaalulangus, respiratoorne (kiire ja/või sügav hingamine) või
neuroloogiline (sealhulgas motoorne nõrkus) sümptomaatika. Suremus laktatsidoosi on kõrge, sellega
võivad kaasneda ka pankreatiit, maksa- või neerupuudulikkus.
Üldjuhul tekib laktatsidoos pärast mõni või mitu kuud kestnud ravi.
Ravi nukleosiidi pöördtranskriptaasi inhibiitoritega tuleb katkestada sümptomaatilise hüperlakteemia
ja metaboolse või laktatsidoosi, progresseeruva hepatomegaalia või kiirelt tõusvate
aminotransferaaside väärtuste korral. Ettevaatust nõuab nukleosiidi pöördtranskriptaasi inhibiitorite
manustamine patsiendile (eriti ülekaalulistele naistele), kellel on hepatomegaalia, hepatiit või muud
maksahaiguse ja steatoosi riskitegurid (sealhulgas teatud ravimite või alkoholi tarvitamine). Riski
suurendab oluliselt ka hepatiit C, mida ravitakse alfa-interferooni ja ribaviriiniga.
Kõrgenenud riskiga patsiente tuleb sagedamini jälgida (vt lõik 4.6).

Maksahaigus: didanosiini saanud patsientidel on harva ilmnenud ebaselge etioloogiaga
maksapuudulikkus. Patsiente tuleb jälgida maksaensüümide aktiivsuse suurenemise suhtes ning
didanosiini manustamine tuleb katkestada, kui nende aktiivsus tõuseb > 5 korra normi ülemisest
piirist. Ravi taasalustamist võib kaaluda vaid juhul, kui oodatav kasu selgelt ületab võimalikud riskid.

Olulise kaasneva maksahaigusega patsientidel ei ole Videx"i ohutus ja efektiivsus tõestatud. Raskete ja
potentsiaalselt eluohtlike maksa kõrvaltoimete oht on suurem kombineeritud antiretroviirusravi saaval
kroonilise hepatiit B või C patsiendil. Tutvuge vastavate ravimite omaduste kokkuvõtetega, kui
samaaegne viirusvastane ravi on hepatiit B või C tõttu vajalik.

Maksatalituse kõrvalekallete sagedus on suurem kombineeritud antiretroviirusravi ajal kaasnevate
maksatalituse häiretega, sealhulgas kroonilise aktiivse hepatiidiga patsientidel ning nende seisundit
tuleb jälgida vastavalt ravijuhistele. Kui sellisel haigel ilmneb märke maksahaiguse süvenemisest,
tuleb kaaluda ravi katkestamist või lõpetamist.

Immuunsüsteemi reaktivatsiooni sündroom: raskekujulise immuunpuudulikkusega
HIV-infektsiooniga patsientidel võib kombineeritud retroviirusevastase ravi alustamisel tekkida
põletikuline reaktsioon asümptomaatilistele või residuaalsetele oportunistlikele patogeenidele ja
põhjustada tõsist kliinilise seisundi või sümptomite halvenemist. Tüüpiliselt on selliseid reaktsioone
täheldatud paaril esimesel nädalal või kuul pärast kombineeritud retroviirusevastase ravi alustamist.
Vastavad näited on tsütomegaloviiruse poolt põhjustatud retiniit, generaliseerunud ja/või fokaalsed
mükobakteriaalsed infektsioonid ja Pneumocystis jiroveci (varasemalt tuntud kui Pneumocystis
carinii) pneumoonia. Hinnang tuleb anda mis tahes põletikunähtudele ja vajadusel alustada ravi.

Lipodüstroofia ja metaboolsed häired: kombineeritud antiretroviirusravi seostatakse rasvade
ümberpaiknemisega kehal (lipodüstroofia) HIV-infektsiooniga patsientidel. Selle ilmingu pikaajalised
tagajärjed ei ole teada. Tekkemehhanism on ebaselge. Kirjeldatud on seoseid vistseraalse lipomatoosi
ja proteaasi inhibiitorite ning lipoatroofia ja nukleosiidi pöördtranskriptaasi inhibiitorite kasutamise
vahel. Kõrgemat lipodüstroofia riski on seostatud individuaalsete teguritega nagu vanem iga, aga ka
ravimiga seostatud faktoritega nagu kauem kestnud antiretroviirusravi ja kaasnevad metaboolsed
häired. Patsiendi kliinilist seisundit jälgides tuleb hinnata ka rasvade ümberpaiknemisega seotud
muutusi. Kaaluda tuleks seerumi lipiidide ja veresuhkru sisalduse määramist pärast paastu. Lipiidide
ainevahetuse häireid tuleks ravida kliiniliste näidustuste kohaselt (vt lõik 4.8).

Osteonekroos: kuigi osteonekroosi etioloogiat peetakse multifaktoriaalseks (hõlmates
kortikosteroidide kasutamise, alkoholi tarvitamise, raske immuunsupressiooni ja kõrge kehamassi
indeksi), on teatatud haiguse esinemisest eriti kaugelearenenud HIV-haigusega ja/või pikaajalist
kombineeritud retroviirusevastast ravi saanud patsientidel. Patsientidele tuleb soovitada otsida arstiabi,
kui esineb liigesvalu, -jäikus või liikumisraskused.

Alla 3 kuu vanused imikud: ebapiisava kliinilise kogemuse tõttu soovitusi annustamiseks anda ei
saa.

Mitokondriaalne düsfunktsioon: on näidatud, et nukleosiidi ja nukleotiidi analoogid on põhjustanud
in vitro ja in vivo erineva ulatusega mitokondriaalset kahjustust. Mitokondriaalset düsfunktsiooni on
kirjeldatud ka HIV-negatiivsetel imikutel, kes on olnud in utero ja/või postnataalselt eksponeeritud
nukleosiidi analoogidele. Peamisteks teatatud kõrvalnähtudeks on vereloome (aneemia, neutropeenia)
või metaboolsed häired (hüperlakteemia, lipaasi aktiivsuse suurenemine). Need muutused on sageli
mööduvad. Kirjeldatud on ka mõnda hilist neuroloogilist häiret (hüpertoonus, krambid,
käitumishäired). Praeguseks ei ole teada, kas neuroloogilised häired on mööduvad või püsivad. Iga
last, ka HIV-negatiivset, kes on in utero olnud eksponeeritud nukleosiidi ja nukleotiidi analoogidele,
tuleb jälgida ja komplekselt uurida nii kliiniliste kui laboratoorsete muutuste suhtes, mis võiksid olla
seotud mitokondriaalse düsfunktsiooniga, kui ilmneb selle võimalik tunnus või sümptom. Need leiud
ei mõjuta siiski kehtivaid rahvuslikke rasedate antiretroviirusravi soovitusi HI-viiruse vertikaalse
ülekandumise vältimiseks.

Oportunistlikud infektsioonid: didanosiini või ükskõik millist retroviirusevastast ravi saaval
patsiendil võib tekkida oportunistlik infektsioon või muu HIV-infektsiooni või selle ravi
komplikatsioon. Seetõttu peavad patsiendid olema HIV-infektsiooniga seotud haiguste ravi
kogemusega arstide kliinilise järelvalve all.

Koostoimed teiste ravimitega:
Tenofoviir: tenofoviirdisoproksiilfumaraadi ja didanosiini koosmanustamise tagajärjel suureneb
40...60% didanosiini süsteemne ekspositsioon, mis võib suurendada didanosiiniga seotud
kõrvalnähtude riski (vt lõik 4.5). Harva on täheldatud mõnikord letaalselt lõppenud pankreatiiti ja
laktatsidoosi.
Vältimaks didanosiini ülemäärast ekspositsiooni manustamisel koos tenofoviirdisoproksiilfumaraadiga
on testitud didanosiini vähendatud annust (250 mg), kuid seda on seostatud kõrge viroloogilise
ebaõnnestumise astmega ja varase resistentsuse ilmnemisega mitmetes testitud kombinatsioonides.
Tenofoviirdisoproksiilfumaraadi ja didanosiini koosmanustamine ei ole seetõttu soovitatav, eriti suure
viiruse hulga ja madala CD4 rakkude arvuga patsientidel. Tenofoviirdisoproksiilfumaraadi ja
didanosiini päevase annuse 400 mg koosmanustamist on seostatud CD4 rakkude arvu olulise
vähenemisega, arvatavasti on see seotud rakusisese koostoimega, mille tulemusena suureneb
fosforileeritud (st aktiivse) didanosiini hulk. Juhul, kui see kombinatsioon on hinnatud rangelt
vajalikuks, peaks patsienti hoolikalt jälgima efektiivsuse ja didanosiiniga seotud kõrvalnähtude suhtes.

Allopurinool: allopurinooli ja didanosiini koosmanustamine põhjustab didanosiini süsteemse
ekspositsiooni tõusu, mille tulemusena võib tekkida didanosiiniga seotud toksilisus. Seetõttu ei tohi
allopurinooli koos didanosiiniga manustada. Didanosiiniga ravitud patsiendid, kes vajavad ka
allopurinooli, tuleb üle viia teistsugusele ravikombinatsioonile (vt lõik 4.5).

Gantsükloviir ja valgantsükloviir: didanosiini manustamisel koos gantsükloviiri või
valgantsükloviiriga võib suureneda didanosiini toksilisus. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida (vt lõik 4.5).

Ebasoovitavad kombinatsioonid: HIV-infektsiooniga patsientidel, kellele koos didanosiiniga
manustatakse hüdroksüuureat ja stavudiini, on täheldatud pankreatiiti (letaalse lõppega või
mitteletaalse lõppega) ja perifeerset neuropaatiat (mõnel juhul tõsine). Turustamisjärgsetes uuringutes
on retroviirusvastaseid ravimeid ja hüdroksüuureat saanud HIV-infektsiooniga patsientidel täheldatud
hepatotoksilisust ja letaalse lõppega maksakahjustust; letaalse lõppega maksakahjustust on täheldatud
sagedamini patsientidel, keda raviti didanosiini, hüdroksüuurea ja stavudiiniga. Seega tuleks sellise
kombinatsiooni kasutamisest hoiduda.

Ribaviriini ja didanosiini koosmanustamine ei ole soovitatav suurenenud kõrvaltoimete, eeskätt
mitokondriaalse toksilisuse ohu tõttu (vt lõik 4.5).

Kolmikravi nukleosiidiga: didanosiini, tenofoviirdisoproksiilfumaraadi ja lamivudiini
kombinatsiooni korral üks kord päevas on täheldatud ravi viroloogilist ebaõnnestumist ja resistentsuse
teket varajases faasis.

Fenüülketonuuria: Videx"i tabletid sisaldavad 36,5 mg fenüülalaniini (aspartaamina). Seetõttu võib
fenüülketonuuriaga patsientidele kaaluda Videx"i manustamist ainult selge näidustuse olemasolul.

Sorbitool: Videx"i tabletid sisaldavad sorbitooli (25 mg ja 100 mg tabletid vastavalt 342 mg, või
316 mg). Seetõttu võib fruktoositalumatusega patsientidele kaaluda Videx"i manustamist ainult selge
näidustuse olemasolul.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Spetsiifilised koostoimete uuringud on läbi viidud sidovudiini, stavudiini, ranitidiini, loperamiidi,
metoklopramiidi, foskarneti, trimetoprimi, sulfametoksasooli, dapsooni ja rifabutiiniga, milles
koostoimeid ei ilmnenud. Ketokonasooliga teostatud uuringu tulemuste alusel on soovitatav
manustada ravimeid, mida mao happesus võib mõjutada (nt suukaudsed asoolid nagu ketokonasool ja
itrakonasool) vähemalt 2 tundi enne didanosiini.

Didanosiini manustamisel kaks tundi enne gantsükloviiri või sellega samaaegselt seostus gantsükloviir
keskmiselt 111% didanosiini AUC suurenemisega tasakaalutingimustes. Vähest (21%) gantsükloviiri
AUC vähenemist tasakaalutingimustes täheldati, kui didanosiini manustati 2 tundi enne gantsükloviiri,
kuid mitte siis, kui neid manustati samaaegselt. Kummagi ravimi renaalne kliirens ei muutunud. Ei ole
teada, kas need muutused on seotud gantsükloviiri ohutuse või efektiivsuse muutustega. Puuduvad
tõendid, et didanosiin suurendaks gantsükloviiri või sidovudiini müelosupressiivset toimet. Kuigi
didanosiini ekspositsiooni suurenemise ulatus manustamisel koos valgantsükloviiriga ei ole kindlaks
tehtud, võib eeldada nende koosmanustamisel didanosiini ekspositsiooni suurenemist. Didanosiini
sobilikku annust manustamiseks koos gantsükloviiri või valgantsükloviiriga ei ole kindlaks tehtud.
Didanosiini ja gantsükloviiri või valgantsükloviiri kombinatsiooni kasutavaid patsiente tuleb hoolikalt
jälgida didanosiiniga seotud toksiliste toimete osas.

Didanosiini koosmanustamine perifeerset neuropaatiat või pankreatiiti põhjustavate ravimitega võib
suurendada vastava toksilisuse ohtu. Selliseid ravimeid saavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

In vitro andmete põhjal ribaviriin suurendab didanosiintrifosfaadi intratsellulaarset sisaldust.
Patsientidel, kes on saanud raviks didanosiini ja ribaviriini koos stavudiiniga või ilma, on täheldatud
letaalset maksapuudulikkust, nagu ka perifeerset neuropaatiat, pankreatiiti ja sümptomaatilist
hüperlakteemiat/laktatsidoosi. Didanosiini ja ribaviriini koosmanustamine ei ole soovitatav (vt
lõik 4.4).

Nagu ka teisi ravimeid, mis sisaldavad antatsiidseid magneesiumi- ja/või alumiiniumikomponente, ei
tohi ka Videx"i tablette võtta koos tetratsükliinidega. Ka mõne kinoloonirühma antibiootikumi (nt
tsiprofloksatsiini) plasmakontsentratsioon võib väheneda manustamisel koos antatsiidiga, mis sisaldub
või mida on manustatud koos Videx"iga. Ravimeid, mis reageerivad antatsiidiga ei ole soovitatav
manustada 2 tundi enne või pärast Videx"it.

Kui didanosiini gastroresistentseid kapsleid manustati 2 tundi enne või samaaegselt
tenofoviirdisoproksiilfumaraadiga, suurenes didanosiini AUC keskmiselt vastavalt 48% ja 60%. Kui
didanosiini puhverdatud tablette manustati üks tund enne tenofoviiri, oli didanosiini AUC keskmine
suurenemine 44%. Kummalgi juhul ei muutunud koos kerge einega manustatud tenofoviiri
farmakokineetilised näitajad. Tenofoviirdisoproksiilfumaraadi ja didanosiini koosmanustamine ei ole
soovitatav (vt lõik 4.4).

Didanosiini ja allopurinooli koosmanustamisel (14 tervele vabatahtlikule) suurenesid didanosiini AUC
ja Cmax märkimisväärselt, vastavalt 105% ja 71% võrra. Seetõttu ei tohi allopurinooli
(ksantiinoksüdaasi inhibiitor) koos didanosiiniga manustada. Didanosiiniga ravitud patsiendid, kes
vajavad ka allopurinooli, tuleb üle viia teistsugusele ravikombinatsioonile (vt lõik 4.4). Didanosiini
metabolismis osaleb ensüüm ksantiinoksüdaas. Teised ksantiinoksüdaasi inhibiitorid võivad
koosmanustamisel suurendada didanosiini ekspositsiooni ning suurendada võimalust didanosiiniga
seotud kõrvaltoimete ilmnemiseks. Selliseid patsiente tuleb hoolikalt jälgida didanosiinist tingitud
kõrvaltoimete suhtes (vt lõik 4.8).

Didanosiini gastroresistentsete kapslite manustamisel kestvat metadoonravi saavatele
opiaatsõltuvusega patsientidele vähenes didanosiini ekspositsioon võrrelduna varasemate, ilma
metadoonravita uuringute kontrollrühmaga. See vähenemine oli rohkem väljendunud didanosiini
tablettide kasutamisel. Seetõttu tuleb didanosiini kasutamisel kombinatsioonis koos metadooniga jälgida
patsiente hoolikalt adekvaatse kliinilise ravivastuse suhtes.

Videx"i manustamine koos toiduga mõjutab didanosiini farmakokineetikat (vt lõik 5.2).

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus: asjakohaseid andmeid didanosiini kasutamisest rasedatel ei ole ning seetõttu ei ole teada, kas
raseduse ajal manustatud didanosiin võib loodet kahjustada või mõjustada reproduktiivsust. Mõnikord
on kirjeldatud letaalset laktatsidoosi (vt lõik 4.4) rasedatel, kes on saanud didanosiini kombinatsioonis
stavudiiniga koos või ilma teiste retroviirusevastaste ravimitega. Seetõttu võib didanosiini kasutamist
raseduse ajal kaaluda vaid selgete näidustuste olemasolul ning kui oodatav kasu ületab võimaliku ohu.

Rottidel ja küülikutel teostatud teratoloogilised uuringud ei näidanud mingeid embrüotoksilisi,
fetotoksilisi ega teratoloogilisi toimeid. Uuring rottidel näitas, et didanosiin ja/või selle metaboliidid
läbivad platsenta ja jõuavad lootesse.

Imetamine: ei ole teada, kas didanosiin eritub inimeste rinnapiima. Didanosiini kasutavale emale
tuleb soovitada last rinnaga mitte toita raskete kõrvaltoimete ohu tõttu imikul.

Didanosiin manustatuna rottidele annuses 1000 mg/kg/päevas oli mõneti toksiline emasloomale ja
poegadele laktatsiooni keskel ja lõpus (vähenes söödud toidu kogus ja kaaluiive), kuid järglaste
edasine füüsiline ja funktsionaalne areng ei häirunud. Uuring osutas, et rottidel eritub laktatsiooni ajal
suukaudselt manustatud didanosiin ja/või selle metaboliidid piimaga.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Masinate käsitsemise või autojuhtimise võimet mõjutavaid toimeid ei ole täheldatud.

4.8 Kõrvaltoimed

Täiskasvanud: enamus täheldatud rasketest kõrvaltoimetest väljendavad HIV-infektsiooni teadaolevat
kliinilist kulgu.

Varasemates monoteraapia uuringutes kogutud andmed ei näita erinevust ohutuses võrreldes allpool
esitatud andmetega kolmekomponentsest ravist. Võrdlevas uuringus, kus Videx"it manustati kas üks
või kaks korda päevas, ei täheldatud erinevusi pankreatiidi ja perifeerse neuropaatia
esinemissageduses.

Mõnel juhul letaalselt lõppenud pankreatiiti kirjeldati < 1% Videx"i gastroresistentseid kapsleid
saanud patsientidest, pankreatiidi tekke risk võib olla suurenenud kaugelearenenud HIV-infektsiooni
või varasema pankreatiidi anamneesiga patsientidel (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Videx"iga on seostatud perifeerseid neuroloogilisi sümptomeid (8%) (vt lõik 4.4).

Raskekujulise immuunpuudulikkusega HIV-infektsiooniga patsientidel võib kombineeritud
retroviirusevastase ravi alustamise ajal tekkida põletikuline reaktsioon asümptomaatilistele või
residuaalsetele oportunistlikele infektsioonidele (vt lõik 4.4).

Lipodüstroofia ja metaboolsed kõrvalekalded: kombineeritud antiretroviirusravi on seostatud rasvade
ümberpaiknemisega organismis (lipodüstroofia), sealhulgas perifeerse ja näo nahaaluse rasvkoe
vähenemine ning rasvade kogunemine kõhuõõnes ja siseorganites, rindade hüpertroofia ja
dorsotservikaalne rasva kogunemine (pühvliküür) HIV-infektsiooniga patsientidel.
Kombineeritud antiretroviirusravi on seostatud metaboolsete kõrvalekalletega, nagu näiteks
hüpertriglütserideemia, hüperkolesteroleemia, insuliinresistentsus, hüperglükeemia ja hüperlakteemia
(vt lõik 4.4).

Osteonekroos: teatatud on osteonekroosi juhtumitest, eriti patsientidel, kellel esinevad üldtuntud
riskifaktorid, kaugelearenenud HIV-haigus või kes on pikka aega kasutanud kombineeritud
retroviirusevastast ravi. Kõrvaltoimete esinemise sagedus pole teada (vt lõik 4.4).

Kõrvaltoimete esinemissagedus on toodud järgmiselt:
väga sage ( 1/10); sage ( 1/100, < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100); harv ( 1/10000, < 1/1000);
väga harv (< 1/10000). Igas sageduse alagrupis on kõrvaltoimed loetletud tõsiduse vähenemise
järjekorras.
Avatud kliinilises uuringus (uuring-148), milles osales 482 Videx-tablettide pluss stavudiini ja
nelfinaviiriga ravitud patsienti ning kliinilises uuringus (uuring-152), milles hinnati Videx"i
gastroresistentseid kapsleid osana kolmikravi skeemis 255 varem mitteravitud HIV-infektsiooniga
täiskasvanud patsiendil, teatati järgmistest ilmnenud kõrvaltoimetest (mõõdukad kuni rasked)
sagedamini kui 2% ja mille seost uuringuraviga pidas uuringut läbi viiv arst vähemalt võimalikuks.
Närvisüsteemi häired:
sage: perifeersed neuroloogilised sümptomid (sealhulgas neuropaatia), peavalu.
Seedetrakti häired:
väga sage: kõhulahtisus.
sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
sage: lööbed.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
sage: väsimus.

Laborinäitajate kõrvalekalded:
Kõrvalekalded laboratoorsetes näitajates (3...4. raskusaste), mida kirjeldati kliinilistes uuringutes -148
(tabletid) ja -152 (gastroresistentsed kapslid), olid lipaasi aktiivsuse suurenemine, vastavalt 7% ja 5%,
ALT aktiivsuse suurenemine, vastavalt 3% ja 6%, AST aktiivsuse suurenemine, vastavalt 3% ja 5%,
kusihappe sisalduse suurenemine 2% mõlemas uuringus ja bilirubiini sisalduse suurenemine, vastavalt
1% ja < 1% patsientidest. Neutropeeniat (3...4. raskusaste) kirjeldati 2% -148 ja -152 uuringus
osalenud patsientidest, aneemiat vastavalt < 1% ja 1% ning trombotsütopeeniat vastavalt 1% ja < 1%
patsientidest.

Lapsed: andmed ohutusest lastel on üldiselt sarnased täiskasvanute andmetega. Võrreldes
monoteraapiaga esines kombinatsioonis sidovudiiniga sagedamini hematotoksilisust. Väikesel arvul
lastel on teatatud võrkkesta või nägemisnärvi kahjustusest, tavaliselt siis, kui kasutati soovitatust
suuremaid annuseid (vt lõik 4.4).

Turustamisjärgne kogemus:
Seoses nukleosiidi analoogide kasutamisega on mõnikord kirjeldatud letaalselt lõppenud laktatsidoosi,
millega on tavaliselt kaasnenud raskekujuline hepatomegaalia ja maksa stetoos (vt lõik 4.4).
Videx"i müügiloa väljastamise järgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:

Infektsioonid ja infestatsioonid: sialadeniit.

Vere ja lümfisüsteemi häired: aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired: anafülaktiline reaktsioon.

Ainevahetus- ja toitumishäired: laktatsidoos, anoreksia, diabetes mellitus, hüpoglükeemia,
hüperglükeemia.

Silma kahjustused: kuivad silmad, reetina depigmentatsioon, silmanärvi neuriit.

Seedetrakti häired: kõhugaasid, kõrvasüljenäärmete suurenemine, suu kuivus.

Maksa ja sapiteede häired: maksa steatoos, hepatiit, maksapuudulikkus (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused: alopeetsia.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused: müalgia (koos või ilma kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse
suurenemiseta), rabdomüolüüs koos hemodialüüsi tingiva ägeda neerupuudulikkuse, artralgia,
müopaatiaga.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: asteenia, külmavärinad ja palavik, valu.

Uuringud: suurenenud/ebanormaalne seerumi amülaas, alkaalne fosfataas ja kreatiinfosfokinaas.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: günekomastia.

4.9 Üleannustamine

Didanosiini üleannustamise korral antidoot puudub. Varajastest uuringutest, milles kasutati soovitatust
kümneid kordi suuremaid didanosiiniannuseid, saadud kogemused osutavad, et üleannustamise
eeldatavateks komplikatsioonideks võivad olla pankreatiit, perifeerne neuropaatia, hüperurikeemia ja
maksafunktsiooni häired.

Didanosiin ei ole dialüüsitav peritoneaaldialüüsil, kuigi mõningane kliirens toimub hemodialüüsil
(keskmiselt 3...4 tundi kestnud hemodialüüsi protseduuriga eemaldatakse 20...35% fraktsioon dialüüsi
algul organismis olnud didanosiinist).


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: nukleosiidsed pöördtranskriptaasi inhibiitorid
ATC-kood: J05AF02

Didanosiin (2",3"-dideoksüinosiin) on HIV replikatsiooni inhibiitor in vitro inimrakkude ja rakuliinide
kultuuris. Pärast didanosiini sisenemist rakku konverteeritakse see ensümaatiliselt aktiivseks
metaboliidiks dideoksüadenosiintrifosfaadiks (ddATP). Viiruse nukleiinhappe replikatsioonil väldib
2"3"-dideoksünukleosiidi inkorporatsioon ahela pikenemist ja pärsib sellega viiruse replikatsiooni.

Lisaks sellele inhibeerib ddATP HIV-pöördtranskriptaasi, konkureerides dATP-ga seondumises
ensüümi aktiivtsentriga, takistades proviraalse DNA sünteesi.

Ei ole tõestatud, et HIV tundlikkus in vitro didanosiinile ja kliiniline ravivastus oleksid seotud. Lisaks
sellele erinevad in vitro tundlikkuse tulemused suuresti ning meetodid viroloogilise vastuse
määramiseks ei ole kontrollitud.

Videx"i tablettide efektiivsust manustatuna kaks korda päevas monoteraapiana või kombinatsioonis
sidovudiiniga on uuritud mitmes ulatuslikus võrdlevas randomiseeritud kliinilises uuringus (ACTG
175, ACTG 152, DELTA, CPCRA 007). Need uuringud kinnitasid HIV-infektsiooni progresseerumise
või letaalsuse vähenemist ainult Videx"i tablette või neid kombinatsioonis sidovudiiniga saanud
patsientidel, võrreldes ainult sidovudiini saanud HIV-infektsiooniga patsientidega, sealhulgas
sümptomaatilised ja asümptomaatilised täiskasvanud patsiendid CD4 rakkude arvuga < 500
rakku/mm3 ja immuunsupressiooni nähtudega lastel. Didanosiinist saadav kliiniline kasu tõestati
esmakordselt uuringus ACTG 175, milles Videx"i puhverdatud tablette manustati kaks korda päevas.
See uuring näitas, et 8-nädalane ravi sidovudiini, Videx"i tablettidega kaks korda päevas või Videx"i
tabletid kaks korda päevas koos sidovudiiniga vähendas plasma keskmist HIV RNA taset vastavalt
0,26; 0,65 ja 0,93 log10 koopiat/ml. Videx (200 mg) kaks korda päevas koos stavudiini ja indinaviiriga
kolmikravi kooseisus on võrreldud sidovudiini, lamivudiini ja indinaviiri kombinatsiooniga avatud
randomiseeritud uuringus (START II, n= 205), milles 48 nädalane ravi näitas paremust Videx"i grupis.
Siiski ei ole selle alusel võimalik teha lõplikke järeldusi nende kahe raviskeemi ekvivalentsuse kohta.

Kuna didanosiin on näidanud väga pikka intratsellulaarset poolväärtusaega (> 24 tunni), mis
võimaldaks ka selle farmakoloogiliselt aktiivse ddATP metaboliidi ekspositsiooni pikaks
ajaperioodiks, on kliiniliselt uuritud Videx"i ööpäevase annuse manustamist ka üks kord päevas.

Videx"i tablettidega, annustatuna üks kord päevas, on viidud läbi mitmeid kliinilisi uuringuid,
sealhulgas:
Randomiseeritud avatud kolmikravi uuring ­147 näitas, et peamiselt asümptomaatilistel patsientidel (n
= 123), kelle ravivastus oli esialgses kombinatsioonis stabiilne, säilis Videx"it kaks korda päevas
annustades lühiajalise (24 nädalat) ravi jooksul olemasolev viirustevastane toime pärast lülitamist
sarnasele raviskeemile, milles Videx"it manustati üks kord päevas.
Randomiseeritud avatud kolmikravi uuring ­148 (n = 756), milles Videx"it üks kord päevas koos
stavudiini ja nelfinaviiriga võrreldes sidovudiini, lamuvudiini ja nelfinaviiriga näitas 48-nädalase ravi
järel sidovudiini (kaks korda päevas), lamivudiini ja nelfinaviiri ravigrupi paremust Videx"i (üks kord
päevas), stavudiini ja nelfinaviiri grupist, kui vaadeldi mittemääratava viirustearvuga patsientide
osakaalu (patsientide osakaal HIV RNA < 400 koopia/ml oli 53% Videx"i grupis ja 62%
kontrollgrupis). Siiski ei ole metodoloogilistel põhjustel võimalik teha lõplikke järeldusi selle uuringu
tulemuste kohta.

Praeguseks olemasolevad andmed osutavad, et resistentsust didanosiinile esineb harva ning kui see
ilmneb, on resistentsus mõõdukas. Didanosiinile in vivo resistentseks kujunenud tüved on seotud
spetsiifiliste genotüübi muutustega pöördtranskriptaasi koodoni piirkonnas (koodon L74V (kõige
sagedasem), K65R, M184V ja T69S/G/D/N). Patsientidelt isoleeritud tüved, mis näitasid vähenenud
tundlikkust didanosiinile, sisaldasid üht või enamat didanosiiniga assotsieerunud mutatsiooni.
Mutantsed viirused L74V asendusega on nõrgenenud eluvõimega ning didanosiini puudumisel
asenduvad kiirelt metsiku viirustüübiga. Ristuv resistentsus didanosiini ja proteaasi inhibiitorite või
mittenukleosiidsete pöördtranskriptaasi inhibiitoritega on ebatõenäoline. Ristuvat resistentsust
didanosiini ja nukleosiidsete pöördtranskriptaasi inhibiitorite vahel on täheldatud multiresistentsust
tingivate mutatsioonidega tüvedel nagu näiteks Q151M ja T69S-XX (aminohappelised asendused 2-
aminohappe sisestusega) ja mitme nukleosiidi analoogidega assotsieerunud mutatsioonid (NAM).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Täiskasvanud

Adsorptsioon: didanosiin laguneb happelise pH juures kiiresti. Seetõttu sisaldavad tabletid puhvreid,
mis tõstavad maosisaldise pH väärtust. Didanosiini manustamine koos toiduga põhjustab
märkimisväärse (umbes 50%) biosaadavuse vähenemise. Videx"i tablette peab manustama vähemalt
30 minutit enne sööki. Uuring 10 asümptomaatilise HIV-seropositiivse patsiendiga näitas, et Videx"i
tablettide manustamisel 30 minutit kuni 1 tund enne sööki ei põhjusta võrreldes tühja kõhuga
võtmisega märkimisväärset muutust didanosiini biosaadavuses. Tableti manustamisel 1...2 tundi
pärast sööki vähenesid maksimaalse kontsentratsiooni ja AUC näitajad 55%, mis olid võrreldavad
langusega tablettide manustamisel vahetult pärast sööki.

30 patsiendil, kes said 400 mg didanosiini üks kord päevas paastu järgselt Videx"i puhverdatud
tablettidena, oli ühekordse annuse järgselt AUC 2516 ± 847 ng·t/ml (34%) (keskmine ± SD [%CV]) ja
Cmax 1475 ± 673 ng/ml (46%).

Jaotumine: tasakaalu saavutamisel on jaotusruumala keskmiselt 54 l, mis viitab didanosiini
mõningasele seondumisele organismi kudedega. Didanosiini sisaldus tserebrospinaalvedelikus oli
üks tund pärast infusiooni keskmiselt 21% samaaegsest plasmakontsentratsioonist.

Biotransformatsioon: didanosiini metabolismi ei ole inimestel uuritud. Loomkatsete põhjal võib
siiski oletada, et didanosiin metaboliseerub mööda samasid metaboolseid teid kui endogeensed
puriinid.

Eliminatsioon: didanosiini eliminatsiooni keskmine poolväärtusaeg pärast veeniinfusiooni oli umbes
1,4 tundi. Renaalne kliirens moodustab umbes 50% kogukliirensist (800 ml/min), mis viitab, et lisaks
aktiivsele tubulaarsele sekretsioonile on renaalses kliirensis oluline ka glomerulaarfiltratsioon.
Suukaudsel annustamisel eritub uriiniga 20% manustatud annusest. Didanosiini kumulatsiooni pärast 4
nädalat väldanud suukaudset manustamist ei täheldatud.

Maksakahjustus: didanosiini farmakokineetikas ei täheldatud olulisi muutusi hemofiiliaga
patsientidel (n= 5) kroonilise püsiva maksaensüümide aktiivsuse tõusuga, mis võis viidata maksa
kahjustusele, hemofiiliaga patsientidel (n= 8) normaalse või vähem olulise maksaensüümide aktiivsuse
tõusuga ja hemofiiliata patsientidel (n= 8) normaalse maksaensüümide aktiivsusega, kui didanosiini
manustati ühekordse suukaudse või intravenoosse annusena. Didanosiini farmakokineetikat uuriti ka
12-l HIV-nakkuseta, mõõduka (n=8) kuni raske (n=4) maksakahjustusega patsiendil (Child-Pugh klass
B või C). Didanosiini ühekordse 400 mg annuse manustamise järgselt olid maksakahjustusega
patsientidel keskmised AUC ja Cmax väärtused vastavalt ligikaudu 13% ja 19% kõrgemad kui
maksakahjustuseta patsientidel. Nendel maksakahjustusega patsientidel olid AUC ja Cmax väärtused
sarnased sellele, mida täheldati tervetel katsealustel teistes uuringutes ning olid didanosiini
farmakokineetika varieeruvuse piires (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus: suukaudsel manustamisel on didanosiini poolväärtusaeg suurenenud keskmisest 1,4
tunnist normaalse neerufunktsiooni korral kuni 4,1 tunnini dialüüsi vajava raske neerupuudulikkusega
patsientidel. Suukaudse manustamise järgselt ei ole didanosiin määratav peritonaaldialüüsi vedelikus;
pärast 3...4 tunnilist dialüüsi oli hemodialüsaadis leitav 0,6...7,4% annusest. Patsientidel kreatiniini
kliirensiga < 60 ml/min võib risk didanosiini toksilistele toimetele olla suurem selle vähenenud
kliirensi tõttu. Neil patsientidel on soovitatav annust vähendada (vt lõik 4.2).

Lapsed

Imendumine: erinevused didanosiini imendumises on lastel suuremad kui täiskasvanutel. Didanosiini
absoluutne biosaadavus suukaudsel manustamisel oli pärast esimest annust umbes 36% ja
tasakaalustunud manustamisel 47%.

Jaotumine: pärast didanosiini intravenoosset manustamist annustes 60 või 90 mg/m2 või ekvivalentset
suukaudset manustamist annustes 120 või 180 mg/m2 oli kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus
keskmiselt 46% samaaegsest plasmakontsentratsioonist. Didanosiini kontsentratsioon oli
tserebrospinaalvedelikus mõõdetav kuni 3,5 tundi pärast manustamist.

Eliminatsioon: keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast didanosiini manustamist veeni on
umbes 0,8 tundi. Renaalne kliirens moodustab umbes 59% kogukliirensist (315 ml/min/m2), mis
viitab, et eliminatsioon toimub nii mööda renaalset kui ka mitterenaalset teed. Suukaudsel
annustamisel eritub uriiniga 17% manustatud annusest. Didanosiini kumulatsiooni pärast 26-päevast
suukaudset manustamist ei esine.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Väikseim annus, mis põhjustas ägeda toksilisuse uuringutes hiirtel, rottidel ja koertel katselooma
surma, oli suurem kui 2000 mg/kg, mis on ekvivalentne umbes 300-kordse suurima inimesele
soovitatud annusega.

Kroonilise toksilisuse uuringud: toksilisuse uuringutes korduval suukaudsel manustamisel ilmnes
närilistel (kuid mitte koertel) annustamist piirav skeletilihaste toksilisus pärast didanosiini pikaajalist
(> 90 päeva) manustamist annustes, mis ületasid umbes 1,2...12 korda inimesel kasutatava annuse.
Täiendavalt täheldati koertel ja rottidel korduvate annuste manustamisel leukopeeniat ja seedetrakti
häireid (pehme väljaheide, diarröa) 5...14 korda inimesele soovitatavat suurimat annust ületavate
dooside juures.

Kartsinogeensus: kartsinogeensusuuringutes täheldati mitte-neoplastilisi muutusi, sealhulgas
skeletilihaste müopaatia, maksamuutused, ja spontaanse vanusest tingitud kardiomüopaatia
ägenemine.
Hiirtel ja rottidel on teostatud vastavalt 22 või 24 kuud väldanud eluaegsed kartsinogeensusuuringud
manustamisel koos toiduga. Mingeid ravimist sõltuvaid uudismoodustisi ei täheldatud didanosiini
saanud hiirte rühmas ei uuringu ajal ega lõppedes. Suures annuses didanosiini saanud emastel rottidel
täheldati statistiliselt olulist granuloosrakuliste tuumorite esinemuse sagenemist ja isastel, kes said
suures annuses didanosiini, subkutaanse fibrosarkoomi ja histiotsüütse sarkoomi sagenemist ning
hemangioomide sagenemist keskmist ja suurt annust saanud isastel. Nende statistiliste tähelepanekute
kliiniline tähendus ja sõltuvus ravimist ei ole selged.

Genotoksilisus: genotoksilisuse uuringute tulemused osutavad, et didanosiin ei ole bioloogiliselt ja
farmakoloogiliselt kasutatavate annuste juures mutageenne. Märkimisväärselt kõrge kontsentratsiooni
juures in vitro oli didanosiini genotoksiline toime samasuguse ulatusega nagu seda täheldati ka
looduslike DNA nukleosiidide puhul.

Reproduktiivsus: didanosiini annused kuni 1000 mg/kg/ööpäevas ei mõjutanud isas- ega emasrottidel
reproduktiivsust, kui seda manustati enne innaaega, selle ajal, gestatsiooni ja laktatsiooni ajal. Peri- ja
postnataalses reproduktiivsusuuringus rottidel ei põhjustanud didanosiin toksilisi toimeid.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Kaltsiumkarbonaat, magneesiumhüdroksiid, aspartaam, sorbitool, mikrokristalne tselluloos,
krospovidoon, mandariini-apelsini maitseaine (tangeriiniõli, mandariiniõli, kummiaraabik, alfa-
tokoferool, kolloidne ränidioksiid) ja magneesiumstearaat.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.
Lahustamisel vees on dispersioon füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilne kuni 1 tund.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida purk tihedalt suletud. Hoida niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Kõrge tihedusega polüetüleenpurk lastekindla korgiga.
Pakendi suurus: 60 tabletti purgis.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Bristol-Myers Squibb Gyógyszerkereskedelmi Kft.
Lövház u. 39
1024, Budapest
Ungari


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

25 mg tabletid: 479205
100 mg tabletid: 251599


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

25 mg tabletid: 17.06.2005 / 24.08.2007
100 mg tabletid: 09.04.1999 / 24.08.2007


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2009