Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Vancomycin billev 500 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI

NIMETUS

Vancomycin Billev, 500 mg infusioonilahuse pulber
Vancomycin Billev, 1000 mg infusioonilahuse pulber


2.

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Vancomycin Billev, 500 mg
Üks viaal sisaldab 500 mg vankomütsiini (vankomütsiinvesinikkloriidina), mis on samaväärne
500 000 RÜ-ga.

Vancomycin Billev, 1000 mg
Üks viaal sisaldab 1000 mg vankomütsiini (vankomütsiinvesinikkloriidina), mis on samaväärne
1 000 000 RÜ-ga.

INN. Vancomycinum


3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.
Valge või peaaegu valge pulber.

Pärast infusioonilahuse valmistamist on lahuse pH umbes 3.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Vankomütsiini infusioonilahus on näidustatud vankomütsiinile tundlike gram-positiivsete
mikroorganismide põhjustatud tõsiste ning potentsiaalselt eluohtlike infektsioonide ravis, mida ei saa
ravida või mis ei allu teistele efektiivsetele, vähem toksilistele antimikroobsetele ravimitele, nagu
penitsilliin ja tsefalosporiinid.
Vankomütsiini tuleks resistentsuse ennetamiseks kasutada ainult spetsiifilistel näidustustel järgmiste
vankomütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonide ravis:
- endokardiit,
- luude infektsioon (osteomüeliit),
- pneumoonia,
- pehmete kudede infektsioonid.

Enterokokkide, Streptococcus viridans`i või S. bovis"e põhjustatud endokardiidi ravis tuleb
vankomütsiini kombineerida aminoglükosiidiga.

Vankomütsiini võib kasutada bakteriaalse endokardiidi profülaktikaks kõrge riskiga patsientidel või
operatsioonieelselt suurte kirurgiliste protseduuride (nt südame või veresoonkonna protseduurid jne)
puhul patsientidel, kes ei talu penitsillini ja teisi beeta-laktaamantibiootikume.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke ravijuhiseid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis
Vankomütsiini infusioonilahuse pulber on kasutamiseks intravenoosseka manustamiseks. Kõik
annused peavad olema manustatud mitte üle 10 mg/min või vähemalt 60 minuti jooksul (kumb on
pikem).

Annus peab olema kohandatud vastavalt vanusele, kehakaalule ning neerufunktsioonile.

Soovitatud on järgnevad annustamisskeemid:

Normaalse neerufunktsiooniga patsiendid

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed
Soovitatav ööpäevane intravenoosne annus on 2000 mg jagatuna 500 mg iga 6 tunni järel või 1000 mg
iga 12 tunni järel.

Bakteriaalse endokardiidi puhul on üldiselt aktsepteeritud raviskeem 1000 mg veenisiseselt
manustatud vankomütsiini iga 12 tunni järel 4 nädala jooksul kas monoteraapiana või kombineerituna
teiste antibiootikumidega (gentamütsiin + rifampitsiin, gentamütsiin, streptomütsiin). Enterokokkide
põhjustatud endokardiiti ravitakse 6 nädala jooksul vankomütsiiniga, mida kombineeritakse
aminoglükosiididega ­ vastavalt riiklikele soovitustele.

Operatsioonieelne profülaktika
Täiskasvanud saavad enne operatsiooni (enne anesteesia sissejuhatamist) 1000 mg vankomütsiini
veenisiseselt ning sõltuvalt operatsiooni kestusest ja tüübist võib postoperatiivselt manustada 1000 mg
vankomütsiini veenisiseselt 12 tunni jooksul.

Lapsed vanuses 1 elukuu kuni 12 aastat
Soovitatav intravenoosne annus on 10 mg/kg iga 6 tunni järel või 20 mg/kg iga 12 tunni järel.

Vastsündinud ja imikud
Soovitatav algannus on 15 mg/kg ning edasi manustada annust 10 mg/kg iga 12 tunni järel esimese
elunädala jooksul ja iga 8 tunni järel sellest vanusest kuni 1-kuulise vanuseni. Soovitatav on hoolikas
vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine (vt allpool).

Eakad patsiendid
Vajalikud võivad olla madalamad säilitusravi annused, mis on tingitud neerufunktsiooni
aeglustumisest.

Ülekaalulised patsiendid
Tavalised ööpäevased annused võivad vajada muutmist.

Maksapuudulikkusega patsiendid
Tõendeid annuse vähendamise vajalikkuse kohta maksapuudulikkusega patsientidel ei ole.
.
Neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid:
Neerukahjustusega patsientide puhul on vajalik annust kohandada, kasutada võib allpool kirjeldatud
juhist. Soovitatav on hoolikas vankomütsiini seerumikontsentratsiooni jälgimine (vt allpool).




Kreatiniini kliirens (ml/min)
Vankomütsiini ööpäevane annus (mg)

Kerge või mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel peab olema algannus vähemalt 15mg/kg. Raske
neerupuudulikkusega patsientidel on eelistatum säilitusraviannus 250mg...1000mg manustada
mitmepäevaste intervallidega, selleasemel, kui manustada väiksemaid ööpäevaseid annuseid.

Anuuriaga patsientidele (neerufunktsioon praktiliselt puudub) peaks manustama annuseid 15 mg/kg
kehakaalu kohta kuni terapeutiline kontsentratsioon on saavutatud. Säilitusannused on 1,9 mg/kg 24
tunni jooksul. Raske neerukahjustusega patsientidele on soovitatav ööpäevaste annuste asemel
manustada säilitusannusena 250 mg...1000 mg mitmepäevaste intervallidega.

Annustamine hemodialüüsi korral
Patsientidel, kellel neerufunktsioon puudub, ka hemodialüüsi korral, võib kasutada järgmist
annustamist: saturatsiooniannus 1000 mg, säilitusannus 1000 mg 7...10 päeva järel.

Polüsulfoonmembraanide kasutamisel hemodialüüsil (high flux dialüüs) vankomütsiini poolväärtusaeg
väheneb. Regulaarset hemodialüüsi saavatel patsientidel võib osutuda vajalikuks täiendav
säilitusannus.

Vankomütsiini kontsentratsiooni jälgimine seerumis

Vankomütsiini kontsentratsiooni seerumis tuleb määrata teisel ravipäeval vahetult enne järgmist
annust ja üks tund pärast infusiooni. Vankomütsiini terapeutiline kontsentratsioon veres peaks olema
30...40 mg/l (maksimaalselt 50 mg/l) üks tund pärast infusiooni, ning minimaalne kontsentratsioon
peaks olema 5 mg/l kuni 10 mg/l.
Kontsentratsiooni veres peaks määrata kaks kuni kolm korda nädalas.

Manustamisviis
Parenteraalselt võib vankomütsiini manustada ainult aeglase intravenoosse infusioonina (kiirusega
mitte üle 10mg/min vähemalt 60 minuti või isegi pikema ajaperioodi vältel), mis on piisavalt
lahjendatud (vähemalt 100 ml 500 mg kohta või 200 ml 1000 mg kohta)

Vedelikupiirangutega patsientidel võib manustada lahuseid 500 mg/50 ml või 1000 mg/100 ml. Siiski
võib kõrgemate kontsentratsioonide kasutamine suurendada infusioonist tingitud kõrvaltoimete tekke
riski.

Informatsioon lahuse valmistamise kohta vt lõik 6.6.

Ravi kestus
Ravi kestus sõltub infektsiooni raskusest, kliinilisest ja bakterioloogilisest kulust.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus vankomütsiini suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatused
Ägeda anuuria ja sisekõrva kahjustuse korral võib vankomütsiini kasutada ainult absoluutsel vajadusel
ja ohutumate alternatiivide puudumisel.

Raskete ägedate ülitundlikkusreaktsioonide (nt anafülaksia) ilmnemisel tuleb ravi vankomütsiiniga
kohe lõpetada ning alustada tavapäraste sobivate esmaabi võtetega (nt antihistamiinsed preparaadid,
kortikosteroidid ja vajadusel kunstlik hingamine).

Kiire boolusmanustamine (nt mõne minuti jooksul) võib olla seotud raske hüpotensiooni (kaasa
arvatud sokk ja harvaesinev südameseiskus), histamiinireaktsioonile sarnaste juhtude ning
makulopapuloosse või erütematoosse lööbe ("punase mehe sündroom" või "punase kaela sündroom")
tekkega. Vankomütsiini tuleb manustada aeglaselt lahjendatud lahuses (2,5...5,0 g/l) mitte kiiremini
kui 10 mg/min vähemalt 60 minuti jooksul vältimaks kiire infusiooniga seotud reaktsioonide teket.
Infusiooni lõpetamisel nimetatud reaktsioonid tavaliselt kohe mööduvad.
Nekroosi tekke riski tõttu tuleb vankomütsiini manustada ainult intravenoosselt. Veenide ärritust saab
vähendada vankomütsiini lahjendatud lahusena kasutamisega ning süstekohtade vahetamisega.

Vankomütsiini intraperitoneaalne manustamine pideva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi ajal on seotud
keemilise peritoniidi sündroomi tekkega.

Nefrotoksilisus: kuna pikaajalise kõrge plasmakontsentratsiooni puhul on toksiliste toimete
tekkevõimalus oluliselt suurem, tuleb neerupuudulikkusega patsientidel vankomütsiini
ettevaatlikusega kasutada. Nefrotoksilisuse tekke riski miinimumini viimiseks tuleb
neerupuudulikkusega patsientidel ning neil, kes saavad samaaegselt ravi teiste nefrotoksiliste
ravimitega (aminoglükosiididega) korduvalt kontrollida neerufunktsiooni ning kinni pidada sobivast
annustamisskeemist (vt lõik 4.2).

Ototoksilisus: ototoksilise toime teket, mis võib olla mööduv või püsiv (vt lõik 4.8) on kirjeldatud
eelneva kuulmispuudulikkusega patsientidel, kes on saanud liiga suuri intravenoosseid annuseid või
kes saavad samaaegselt ravi teiste ototoksiliste ravimitega nagu aminoglükosiidid. Kurtusele võib
eelneda tinnitus. Kogemus teiste antibiootikumidega viitab sellele, et kurtus võib ravi lõpetamisele
vaatamata progresseeruda. Ototoksilisuse riski vähendamiseks tuleb perioodiliselt kontrollida ravimi
plasmakontsentratsiooni. Samuti on soovitatav perioodiliselt testida kuulmisfunktsiooni.

Ettevaatusabinõud
Vankomütsiin mõjub kudedele väga ärritavalt ning põhjustab lihasesisesel manustamisel süstekoha
nekroosi. Paljudel vankomütsiini saavatel patsientidel võib tekkida valulikkus ja tromboflebiit, mis
mõnikord väljenduvad ägedal kujul. Tromboflebiidi esinemissagedust ja raskusastet saab minimeerida
ravimi aeglase manustamisega lahjendatud lahusena (vt lõik 6.6) ning manustamiskoha regulaarse
vahetamisega. Infusiooniga seotud kõrvaltoimed (hüpotensioon, punetus, erüteem, urtikaaria ja
sügelus) sagenevad ravimi samaaegsel manustamisel anesteetikumidega. Seda saab vähendada
vankomütsiini manustamisega infusioonina vähemalt 60 minuti jooksul enne anesteesia
sissejuhatamist. Vankomütsiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on tekkinud
allergilised reaktsioonid teikoplaniini suhtes, kuna vankomütsiini ja teikoplaniini vahel on tekkinud
ristülitundlikkusreaktsioone.

Vankomütsiin võib suurendada anesteetikumidest tingitud müokardi depressiooni. Anesteesia ajal
tuleb annuseid hästi lahjendada ning koos hoolika südametegevuse monitoorimisega aeglaselt
manustada. Asendi muutmisega tuleks oodata infusiooni lõppemiseni vältimaks posturaalset
kohandamist.

Patsientidel, kes saavad vankomütsiini pikema ajaperioodi vältel või samaaegselt koos teiste
neutropeeniat või agranulotsütoosi põhjustada võivate ravimitega tuleb leukotsüütide sisaldust
regulaarselt kontrollida.

Kõikidel vankomütsiini saavatel patsientidel tuleb aeg-ajalt teha vereanalüüse, uriini analüüsi ning
maksa- ja neerufunktsiooni teste.

Vankomütsiini pikaaegne kasutamine võib põhjustada superinfektsioone resistentsete
mikroorganismidega. Seetõttu tuleb neid patsiente regulaarselt jälgida. Superinfektsiooni tekkimisel
ravi ajal tuleb kasutusele võtta vastavad meetmed.

Peaaegu kõikide antibiootikumide sh vankomütsiini kasutamisel on kirjeldatud pseudomembranoosse
koliidi teket, mille raskusaste võib ulatuda kergest eluohtlikuni. Seetõttu tuleb seda diagnoosi kaaluda
patsientidel, kellel vankomütsiini manustamise järel tekib kõhulahtisus. Antiperistaltikumid on
vastunäidustatud.

Vankomütsiini regulaarne kontrollimine veres on näidustatud ravimi pikemaaegsel kasutamisel, eriti
häirunud neerufunktsiooniga patsientidel või neil, kel on kuulmishäireid ning ka nefro- või
ototoksiliste ravimite samaaegsel kasutamisel.

Annuseid tuleb tiitrida ravimi plasmakontsentratsiooni põhjal. Lisaks ravimi plasmakontsentratsiooni
kontrollimisele tuleb regulaarselt teostada neerufunktsiooni teste.
Üldine soovitus on kontrollida ravimi kontsentratsiooni 2...3 korda nädalas.
Üle 60-aastastel patsientidel soovitatakse teha korduvalt kuulmisfunktsiooni teste, kuna eakad on
kuulmiskahjustusele tundlikumad. Vältida tuleks teiste neurotoksiliste ravimite samaaegset või
järjestikust kasutamist.

Neerude ebaküpsuse ja vankomütsiini võimaliku plasmakontsentratsiooni suurenemise tõttu tuleb
vankomütsiini kasutamisel enneaegsetel imikutel ja lastel eriliselt ettevaatlik olla. Vajalik on hoolikas
vankomütsiini plasmakontsentratsiooni jälgimine. Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegset
kasutamist lastel on seostatud erüteemi ja anafülaktiliste reaktsioonide tekkega. Kui vankomütsiini
manustamine on vajalik kirurgilise protseduuri profülaktikaks on soovitatav manustada anesteetikum
pärast vankomütsiini infusiooni lõppu.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Teised potentsiaalselt nefro- või ototoksilised ravimid
Vankomütsiini samaaegne või järjestikune manustamine teiste potentsiaalselt neuro- või/ja
nefrotoksiliste ravimitega eriti gentamütsiini, amfoteritsiin B, streptomütsiini, neomütsiini,
kanamütsiini, amikatsiini, tobramütsiini, viomütsiini, batsitratsiini, polümüksiin B, kolistiini ja
tsisplatiiniga võib potenseerida vankomütsiini nefro- ja/või ototoksilist toimet ning nõuab seega
patsiendi tähelepanelikku kontrollimist.
Sellistel juhtudel tuleb sünergistliku toime tõttu (nt gentamütsiiniga) vankomütsiini maksimaalset
annust piirata 500 mg iga 8 tunni järel.

Anesteetikumid
Vankomütsiini ja anesteetikumide samaaegne manustamine on seotud erüteemi,
histamiinireaktsioonile sarnase punetuse ja anafülaktoidsete reaktsioonide tekkega. Seda saab
vähendada vankomütsiini manustamisega vähemalt 60 minuti jooksul enne anesteesia sissejuhatamist.

Lihasrelaksandid
Vankomütsiini manustamisel operatsiooni ajal või vahetult peale operatsiooni võib lihasrelaksantide
(nt suktsinüülkoliin) toime (neuromuskulaarne blokaad) samaaegsel manustamisel tugevneda või
pikeneda.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus:
Vankomütsiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed ei näita otsest või
kaudset kahjulikku toimet rasedusele ega embrüo/loote arengule (vt 5.3).
Siiski läbib vankomütsiin platsentat ning välistada ei saa võimalikku embrüonaalse ja neonataalse oto-
ja nefrotoksilisuse riski. Seetõttu tuleb vankomütsiini raseduse ajal manustada ainult kindlal vajadusel
ning pärast hoolikat riski/kasu suhte hindamist.

Imetamine
Vankomütsiin eritub inimese rinnapiima ning seetõttu tohib teda imetamise ajal kasutada ainult juhul,
kui teised antibiootikumid ei toimi. Vankomütsiini tuleb imetavatele emadele manustada ettevaatusega
ravimi võimalike kõrvaltoimete tekke riski tõttu imikutele (soole mikrofloora häired kõhulahtisusega,
kolonisatsioon pärmisarnaste seentega ning võimalik sensibiliseerumine).
Arvestades ravimi olulisust imetavatele emadele, tuleb kaaluda imetamise lõpetamist.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Vankomütsiin ei oma toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele või on see toime
ebaoluline.

4.8 Kõrvaltoimed

Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Allpool
äratoodud kõrvaltoimed määratletakse järgneva MedDRA konventsiooni ja organsüsteemi klasside
andmebaasi järgi:
väga sage ( 1/10); sage ( 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100); harv ( 1/10 000
kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Seoses vankomütsiini liiga kiire intravenoosse manustamisega on kõige sagedasemateks
kõrvaltoimeteks flebiit ja pseudoallergilised reaktsioonid.

Vere- ja lümfisüsteemihäired
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): trombotsütopeenia, neutropeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia.

Immuunsüsteemi häired
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): anafülaktilised reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100): mööduv või püsiv kuulmislangus.
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): tinnitus, pearinglus.

Südame häired
Väga harv ( 1/10 000): südameseiskus.

Vaskulaarsed häired
Sage (> 1/100 kuni 1/10): vererõhu langus, tromboflebiit.
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage ( 1/100 kuni < 1/10): düspnoe, striidor.

Seedetrakti häired
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): iiveldus.
Väga harv ( 1/10 000): pseudomembranoosne enterokoliit.

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused
Sage (> 1/100 kuni < 1/10): eksanteem, limaskesta põletik, sügelus, urtikaaria.
Väga harv ( 1/10 000): eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, Lyelli sündroom, IgA
bulloosne dermatoos.

Neerude ja kuseteede häired
Sage (> 1/100 kuni < 1/10): neerupuudulikkus, mis avaldub peamiselt kreatiniini või uurea
kontsentratsiooni suurenemisena seerumis.
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): interstitsiaalne nefriit, äge neerupuudulikkus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage (> 1/100 kuni < 1/10): ülakeha ja näo punetus, rindkere- ja seljalihaste valulikkus ja spasmid.
Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000): ravimist tingitud palavik, värin.

Vankomütsiini infusiooni kiire manustamise ajal või lühikese aja vältel pärast seda võivad ilmneda
anafülaktilised reaktsioonid. Reaktsioonid taanduvad manustamise lõpetamisel, üldiselt vahemikus 20
minutit kuni 2 tundi pärast ravimi manustamise lõpetamist.

Ototoksilise toime teket on kirjeldatud peamiselt patsientidel, kes on saanud kõrgeid annuseid või
samaaegselt teisi ototoksilisi ravimeid või kellel on neerufunktsiooni või kuulmishäireid.

4.9 Üleannustamine

Kirjeldatud on üleannustamisest tingitud toksilisust. Kaheaastasele lapsele on manustatud
intravenoosselt 500 mg. Selle tagajärg oli surmlõppega mürgistus. 56 g ravimi manustamine 10 päeva
jooksul täiskasvanule põhjustas neerupuudulikkuse. Teatud riskijuhtudel (nt raske neerupuudulikkuse
korral) võib ilmneda kõrge seerumi kontsentratsioon ja oto- ning nefrotoksiline toime.

Üleannustamise puhul rakendatavad meetmed
· Spetsiifiline antidoot puudub.
· Sümptomaatiline ravi neerufunktsiooni säilitamisega.
· Vankomütsiin elimineerub hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel verest halvasti.
Vankomütsiini plasmakontsentratsiooni vähendamiseks on kasutatud hemofiltratsiooni või
hemoperfusiooni polüsulfoonvaiguga.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused


Üldised omadused

ATC klassifikatsioon
Farmakoterapeutiline grupp: antibakteriaalsed glükopeptiidid, ATC-kood: J01XA01.

Toimemehhanism
Vankomütsiin on glükopeptiidantibiootikum. Tal on bakteritsiidne toime prolifereeruvatele bakteritele,
inhibeerides rakuseina biosünteesi. Peale selle kahjustab ta bakteriraku membraani permeaablust ja
inhibeerib RNA sünteesi.

Resistentsuse mehhanism(id)
Omandatud resistentsus glükopeptiidide suhtes põhineb erinevate van geeni kompleksite
omandamisel. Harvadel juhtudel on van geen esinenud Staphylococcus aureus`es, kus muutused
rakuseina ehituses annavad ,,keskmise" tundlikkuse, mis on kõige sagedamini heterogeenne.
Ristresistentsus vankomütsiini ja teiste antibiootikumide vahel puudub, kuid see võib esineda teiste
glükopeptiidantibiootikumide (nt teikoplaniin) vahel. Sekundaarse resistentsuse teke ravi ajal on harv.
Mõnedes riikides on just enterokokkide puhul täheldatud resistentsuse suurenemist; eriti alarmeerivad
on Enterococcus faecium`i multiresistentsed tüved.

Sünergism
Vankomütsiini kombineerimisel aminoglükosiididega esineb sünergistlik toime paljudesse
Staphylococcus aureuse tüvedesse, non-enterokoksetesse D-grupi streptokokkidesse, enterokokkidesse
ja Viridans grupi streptokokkidesse. Vankomütsiini kombineerimisel tsefalosporiiniga avaldub
sünergistlik toime mõnedesse oksatsilliinile resistentsetesse Staphylococcus epidermidis`e tüvedesse,
kombineerimisel rifampitsiiniga esineb sünergistlik toime Staphylococcus epidermidis`e ning osaline
sünergistlik toime mõnedesse Stphylococcus aureus`e tüvedesse. Kuna vankomütsiini
kombineerimisel tsefalosporiiniga võib esineda ka antagonistlik toime mõnedesse Staphylococcus
epidermidis`e tüvedesse ning kombineerimisel rifampitsiiniga mõnedesse Staphylococcus aureus`e
tüvedesse on kasulik eelnev sünergismi testimine.
Tuleb võtta proovid bakterikultuuridele, et isoleerida ja tuvastada tekitavad organismid ning määrata
nende tundlikkus vankomütsiini suhtes.

Murdepunktid
Antimikroobse Tundlikkuse Euroopa Analüüsikomitee (European Committee on Antimicrobial
Susceptibility Testing,
EUCAST) määratud minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC)
murdepunktide väärtused Staphylococcus spp. ja Streptococcus spp, jaoks: tundlik 2 mg/l ja
resistentne > 2 mg/l. Enterococcus spp. jaoks: tundlik 4 mg/l ja resistentne > 4 mg/l. Mitteseotud
liikide jaoks: tundlik 2 mg/l ja resistentne > 4 mg/l.

Tundlikkus
Omandatud resistentsuse levimus võib geograafiliselt ning ajaga teatud liikide suhtes varieeruda ning
eriti raskete infektsioonide ravimisel on soovitav kohalik teave resistentsuse kohta. Kui kohalik teave
resistentsuse kohta on selline, et ravimi kasulikkus on vähemalt mõnede infektsioonide puhul küsitav,
tuleb vajadusel otsida eksperdi abi

Vankomütsiinil on kitsas toimespekter.
Tavaliselt tundlikud liigid
Staphylococcus spp
Streptococcus pneumoniae
Streptococcus
spp
Corynebacterium spp
Enterococcus spp
Liigid, mille puhul võib probleemiks olla omandatud
resistentsus
Enterococcus faecium
Loomupäraselt resistentsed organismid
Gram-negatiivsed bakterid, mükobakterid, seened

5.2 Farmakokineetilised
omadused

· Jaotuvus:
Intravenoosse manustamise järel levib vankomütsiin peaaegu kõikidesse kudedesse ning
difundeerub pleura-, perikardi-, astsiidi ja sünoviaalvedelikku ning ka südamelihasesse ja südame
klappidele. Seal saavutatakse sarnane kõrge kontsentratsioon kui vereplasmas. Andmed
vankomütsiini kontsentratsiooni kohta luudes (käsn- ja plinkolluses) varieeruvad laialt. Näiline
püsiv jaotusruumala on 0,43 (kuni 0,9) L/kg. Mittepõletikulises ajukelmes läbib vankomütsiin
hematoentsefaalbarjääri vaid vähesel määral. Vankomütsiin on plasmavalkudega seotud 30...55%
ning isegi rohkem.
· Eritumine:
Vankomütsiin metaboliseerub ainult vähesel määral. Parenteraalse manustamise järel eritatakse
peaaegu täielikult mikrobioloogiliselt aktiivsete ainetena (u. 75...90% 24 tunni jooksul)
glomerulaarfiltratsiooni teel läbi neerude. Eritumine sapi kaudu on vähene (vähem kui 5%
annusest).

Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel on poolväärtusaeg seerumis umbes 4...6 (5...11) tundi,
lastel 2,2...3 tundi. Kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel võib vankomütsiini poolväärtusaeg
märgatavalt pikeneda (kuni 7,5 päeva). Vankomütsiini ototoksilise toime tõttu on sellistel juhtudel
näidustatud ravimi kontsentratsiooni kontrollimine plasmas.

1000 mg vankomütsiini veenisisese infusiooni manustamise järel 60 minuti jooksul oli keskmine
plasma kontsentratsioon infusiooni lõppedes umbes 63 mg/l, 2 tunni möödudes umbes 23 mg/l ning 11
tunni pärast umbes 8 mg/l.

Vankomütsiini kliirens plasmas on ligilähedases seoses glomerulaarfiltratsiooni kiirusega.

Vankomütsiini totaalne süsteemne ja renaalne kliirens võib eakatel patsientidel väheneda.

Uuringutes eemaldatud neeruga patsientidel ilmnes, et metaboolne kliirens näib olevat väga madal.
Seni ei ole inimestel vankomütsiini metaboliite tuvastatud.

Vankomütsiini manustamisel peritoneaaldialüüsi ajal intraperitoneaalselt jõuab umbes 60% 6 tunni
pärast süsteemsesse tsirkulatsiooni. 30 mg/kg annuse intraperitoneaalse manustamise järel
saavutatakse seerumis tase, mis on umbes 10 mg/l.

Suukaudse manustamise korral kõrge polaarsusega vankomütsiin tegelikult ei imendu. Ravim ilmub
suukaudse manustamise järel aktiivse vormina väljaheitesse ning on seetõttu sobiv kemoterapeutikum
pseudomembranoosse koliidi ja stafülokokk-koliidi puhul.

Vankomütsiin läbib kergesti platsenta ning levib nabaväädi verre.
Vankomütsiini korduva suukaudse manustamise järel võib ägeda pseudomembranoosse
enterokoliidiga patsientidel aeg-ajalt ilmneda mõõdukas seerumi kontsentratsioon.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ja kroonilise toksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku
toimet inimesele.
Mutageensete toimete kohta on andmeid vähe, kuid need on näidanud negatiivseid tulemusi.
Kartsinogeenset potentsiaali puudutavad pikaajalised uuringud loomadel ei ole saadaval.
Teratogeensuse uuringutes said rotid ning küülikud annuseid, mis vastasid umbkaudu keha pinnal
(mg/m2) põhinevale inimese annusele. Otseseid ega kaudseid teratogeenseid toimeid ei täheldatud.
Loomkatsed ravimi kasutamise kohta perinataalsel/postnataalsel perioodil ja viljakusvõimet
puudutavate toimete kohta ei ole saadaval.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Puuduvad

6.2 Sobimatus

Vankomütsiini lahuste pH tase on madal, mistõttu võib selle segamisel teiste ainetega esineda
füüsikalist ja keemilist ebapüsivust. Seega tuleb iga parenteraalselt manustatavat lahust enne
kasutamist visuaalselt sademe ja värvi muutuse suhtes kontrollida.

Vankomütsiini ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Kombineeritud ravi
Vankomütsiini kombineerimisel teiste antibiootikumidega/kemoterapeutikumidega tuleb preparaadid
manustada eraldi.

Vankomütsiini ja beeta-laktaamantibiootikumide lahuste segud on füüsikaliselt kokkusobimatud.
Sademe tekke tõenäosus suureneb vankomütsiini kõrgemate kontsentratsioonidega. Nende
antibiootikumide manustamise vahel on soovitatav veenisisene kanüül korralikult läbi loputada.
Samuti soovitatakse lahjendada vankomütsiini lahused kontsentratsioonini 5 mg/mL või vähem.

6.3 Kõlblikkusaeg

Pulber:
3 aastat

Valmislahus:
Ravim on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 25 ºC juures 24 tundi ning 2...8 ºC juures 96 tundi.

Lõplikult lahjendatud lahus:
Infusioonilahused, mis on lahjendatud kontsentratsioonini 5 mg/ml 5% glükoosilahusega või 0,9%
naatriumkloriidilahusega on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsed külmkapis (2°C - 8°C) 48 tundi või
kuni 25°C juures 24 tundi.
Infusioonilahused, mis on lahjendatud kontsentratsioonini 5 mg/ml 5% glükoosilahuse ja 0,9%
naatriumkloriidilahusega on keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilsed külmkapis (2°C...8°C) 48 tundi või
kuni 25°C juures 24 tundi.

Mikrobioloogilisest vaatenurgast tuleb ravim kohe ära kasutada, kui lahustamisprotsessi ei viida läbi
kontrollitud ja kinnitatud aseptilistes tingimustes.
Mittekohesel kasutamisel vastutab säilitusaja ja ­tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Pulber:
Hoida temperatuuril kuni 25 ºC.

Manustamiskõlblikuks muudetud ja lahjendatud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Vancomycin Billev 500 mg: 15 ml värvitu I tüüpi klaasviaal, mis on suletud bromobutüülist
kummikorgi ja alumiiniumist/plastist kaanega.

Vancomycin Billev 1000 mg: 25 ml värvitu I tüüpi klaasviaal, mis on suletud bromobutüülist
kummikorgi ja alumiiniumist/plastist kaanega.

Pakendi suurus: 1, 5, 10 ja 100 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Enne kasutamist tuleb ravim lahustada ning saadud kontsentraati tuleb lahjendada..

Valmislahuse valmistamine
Lahustage vankomütsiini 500 mg infusioonilahuse valmistamiseks mõeldud pulber 10 ml steriilses
süstevees.
Lahustage vankomütsiini 1000 mg infusioonilahuse valmistamiseks mõeldud pulber 20 ml steriilses
süstevees.
Üks ml valmislahust sisaldab 50 mg vankomütsiini.

Valmislahuse välimus
Pärast valmislahuse valmistamist on lahus selge ja värvitu või kergelt kollakaspruun ning ilma
nähtavate osakesteta.

Valmislahuse säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

Lõplikult lahjendatud infusioonilahuse valmistamine
50 mg/ml vankomütsiini sisaldav valmislahus tuleb lisaks lahjendada.
Sobivad lahustid on:
5% glükoosilahus või
0,9% naatriumkloriidilahus või
5% glükoosilahus koos 0,9% naatriumkloriidilahusega.

Vahelduv infusioon:
500 mg vankomütsiini sisaldavat valmislahust (50 mg/ml) tuleb lisaks lahjendada vähemalt 100 ml
lahustiga (kuni 5mg/ml).
1000 mg vankomütsiini sisaldavat valmislahust (50 mg/ml) tuleb lisaks lahjendada vähemalt 200 ml
lahustiga (kuni 5mg/ml).
Vankomütsiini kontsentratsioon infusioonilahuses ei tohi ületada 5 mg/ml.

Soovitud annus tuleb süstida veenisiseselt aeglaselt mitte kiiremini kui 10 mg minutis vähemalt 60
minuti või isegi pikema aja vältel.

Pidev infusioon:
Seda võib kasutada vaid juhul, kui ravi vahelduva infusiooniga ei ole võimalik läbi viia. Lahjendage
1000...2000 mg lahustatud vankomütsiini piisavas koguses eelnevalt nimetatud sobivas lahustis ning
manustage see tilkinfusioonina nii, et patsient saab määratud ööpäevase annuse 24 tunni jooksul.

Pideva infusiooni välimus:
Pärast lahjendamist on lahus selge ja värvitu, ilma nähtavate osakesteta.

Lahjendatud ravimi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

Enne valmislahuse ning lahjendatud lahuste manustamist tuleb lahuseid visuaalselt sademe ja värvi
muutuse osas kontrollida. Kasutada võib ainult selget ning värvitut sademevaba lahust.

Hävitamine
Viaalid on ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud ravimid tuleb ära visata.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Billev Pharma aps
Fuglebækgaard
Elmegårdsvej 1A, Tørslev
DK-3630 Jægerspris
Taani


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

500mg: 658709
1000mg: 658609


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.12.2009


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009.