Valsol - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE



1.
RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Valsol, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE
JA
KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Valsol 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40
mg valsartaani
INN. Valsartanum

Abiained:
sorbitool..................... 4,6 mg
laktoos....................... 0,54 mg
naatrium................... 0,16 mg (0,01 mmol)

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valsol 40 mg õhukese polümeerikattega tablett: silinderjas, kaetud, ühepoolse poolitusjoonega
kollane õhukese polümeerikattega tablett
Tableti saab jagada võrseteks annusteks.



4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Hiljutise müokardiinfarkti järgselt (12 tundi kuni 10 päeva) kliiniliselt stabiilsetel patsientidel, kellel
on vasaku vatsakese puudulikkuse ja/või vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooni sümptomid (vt
lõigud 4.4 ja 5.1).

Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi kui ei saa kasutada AKE inhibiitoreid või lisaravimina
koos AKE inhibiitoriga kui ei saa kasutada beetablokaatoreid (vt lk 4.4 ja 5.1).

4.2 Annustamine
ja
manustamisviis

Suukaudne
manustamine.
Hiljutise müokardiinfarkti järgselt
Kliiniliselt stabiilsete patsientide ravi võib alata juba 12 tundi pärast müokardiinfarkti. Pärast
esimest annust 20 mg kaks korda päevas, võib valsartaani annust järk-järgult tõsta järgmiste
nädalate jooksul 40 mg, 80 mg ja 160 mg-ni kaks korda päevas. Esimene annus on saadaval
jagatava 40 mg õhukese polümeerikattega tabletina.

1/13

Maksimaalne lõplik annus on 160 mg valsartaani kaks korda päevas. Üldiselt on soovitatav, et
patsiendid jõuaksid kahe nädala jooksul pärast ravi alustamist annuseni 80 mg valsartaani kaks
korda päevas. Maksimaalse lõpliku annuseni 160 mg valsartaani kaks korda päevas peaks jõudma
vastavalt patsiendi taluvusele kolme kuu jooksul. Kui ilmneb sümptomaatiline hüpotensioon või
neerufunktsiooni häire, tuleks kaaluda annuse vähendamist.

Müokardiinfarkti järgses ravis võib valsartaani võtta koos teiste ravimitega, nagu
trombolüütikumid, atsetüülsalitsüülhape, beetablokaatorid, statiinid ja diureetikumid.
Kombineerimine AKE inhibiitoritega ei ole soovitatav (vt lõik 4.4 ja 5.1).

Müokardi infarkti läbi teinud patsiente uurides tuleks alati läbi viia neerufunktsiooni uuringud.

Südamepuudulikkus
Soovitatav algannus on 40 mg valsartaani kaks korda päevas. Seejärel peaks annust astmeliselt
tõstma vähemalt kahenädalaste intervallidega kuni on saavutatud kõrgeim annus, mida patsient
talub, ehk esialgu 80 mg valsartaani kaks korda päevas ning hiljem 160 mg valsartaani kaks korda
päevas. Kui patsient saab samaaegselt diureetikumi, peaks kaaluma diureetikumi annuse
vähendamist. Kliinilistes uuringutes oli maksimaalne annus 320 mg valsartaani (160 mg valsartaani
kaks korda päevas).

Valsartaani võib südamepuudulikkuse ravis kasutada koos teiste ravimitega. Samas ei ole soovitatav
kasutada valsartaani koos AKE inhibiitori ja beetablokaatoriga (vt lõik 4.4 ja 5.1).

Südamepuudulikkusega patsientidel peab alati uurima neerufunktsiooni.

Manustamisviis
Valsol"i peaks võtma piisava koguse vedelikuga (näiteks klaasi veega). Seda võib võtta enne või
pärast sööki.

Maksa- ja neerufunktsiooni häired
Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole ei ole vaja annust kohandada (kreatiniini kliirens > 10
ml/min).

Ilma kolestaasita kerge ja mõõduka maksapuudulikkusega patsiendid ei tohiks saada valsartaani üle
80 mg.

Valsartaan on vastunäidustatud raske maksa- ja/või neerukahjustuste korral (vt lõik 4.3).

Vanemaealised patsiendid
Vanemaealistele patsientidele võib anda sama annuse valsartaani mis nooremaealistele.

Lapsed ja noorukid
Valsol"i ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate
andmete tõttu (vt lõik 5.1 ja 5.2).
Seetõttu ei tohiks valsartaani kasutada lastel ja noorukitel.
4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Raske maksapuudulikkus, biliaartsirroos ja kolestaas.

2/13
Raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens <10 ml/min) ja dialüüsravi saavad patsiendid.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõik 4.4 ja 4.6)

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Rasedus:
Valsol"iga ravi ei tohiks alustada raseduse ajal. Kui Valsol"iga ravi jätkamine pole esmavajalik,
tuleks rasedust planeerivatel patsientidel asendada ravim alternatiivse antihüpertensiivse ravi vastu,
mille kasutamise ohutus raseduse ajal on tõestatud. Raseduse diagnoosimisel tuleks Valsol"iga ravi
koheselt lõpetada ja võimalusel alustada alternatiivset ravi (vt lõik 4.3 ja 4.6).

Hüperkaleemia
Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumit sisaldavate soolaasendajate või
teiste kaaliumi taset seerumis tõstvate ravimite (näiteks hepariin) kasutamine samaaegselt
Valsol"iga võib põhjustada kaaliumi kontsentratsiooni tõusu seerumis. Seetõttu on vajalik sobivate
kombinatsioonide ettevaatlik kasutamine ja kaaliumi kontsentratsiooni regulaarne kontrollimine.

Naatriumi defitsiit ja/või hüpovoleemia
Väga harva võib raske naatriumi defitsiidiga ja/või hüpovoleemiaga (näiteks diureetikumid kõrges
annuses) patsientide Valsol"iga ravi alustamisel välja kujuneda sümptomaatiline hüpotensioon.
Enne Valsol"iga ravi alustamist on vajalik naatriumi defitsiidi ja/või hüpovoleemia korrigeerimine,
näiteks vähendades diureetikumide annust.

Neeruarteri stenoos
Bilateraalse või ühepoolse neeruarteri stenoosiga patsientide kohta puuduvad ohutuse andmed.

12 patsiendil, kellel oli ühepoolsest neeruarteri stenoosist põhjustatud renovaskulaarne
hüpertensioon, ei põhjustanud lühiaegne Valsol"i kasutamine olulisi muutusi neerude
hemodünaamikas, seerumi kreatiniini ega vere uurea tasemetes. Kuna teised reniin-angiotensiin-
aldosteroon süsteemi mõjutavad ravimid võivad tõsta vere uurea ja seerumi kreatiniini tasemeid, on
soovitav neid patsiente ennetavalt jälgida.

Neerutransplantaadid
Käesoleval hetkel ei ole kogemusi Valsol"i ohutu kasutamise kohta patsientidel, kes on hiljuti
saanud neerutransplantaadi.

Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid ei tohiks saada Valsol"iga ravi, kuna nende
reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteem on häiritud primaarse haiguse tõttu.

Aordi- ja bikuspidaalklapi stenoos või hüpertroofiline kardiomüopaatia.
Valsol"i peaks sarnaselt kõigile teistele vasodilataatoritele kasutama neil patsientidel ettevaatusega.

Neerupuudulikkus
Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole vaja annust kohandada (kreatiniini kliirens > 10 ml/min).

Maksapuudulikkus
Ilma kolestaasita kerge või mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel tuleks valsartaani kasutada
ettevaatusega. Nende valsartaani annus ei tohiks ületada 80 mg.


3/13
Hiljutise müokardiinfarkti järgselt
Ei ole näidatud, et kaptopriili ja valsartaani koos tarvitamine tõstaks ravi tulemuslikkust. Vastupidi,
võrreldes monoteraapiaga suureneb ravimite kooskasutamisel kõrvalnähtude oht (vt lõik 4.8 ja 5.1).
Seetõttu ei ole see kombinatsioon soovitatav.

Valsol"iga ravi tuleks müokardiinfarkti järgselt alustada ettevaatusega. Neerufunktsiooni hindamine
on vajalik kõigil infarkti läbi teinud patsientidel (vt lõik 4.2).

Valsol"i kasutamine müokardiinfarkti läbiteinud patsientidel põhjustab sageli vererõhu langust.
Samas ei vaja kestev sümptomaatiline hüpotensioon tavaliselt vahelesekkumist kui järgitakse ravimi
annustamise juhendit.

Südamepuudulikkus
Südamepuudulikkusega patsientidel ei tõstnud kolmikkombinatsioon koos AKE inhibiitori,
beetablokaatori ja valsartaaniga ravi tulemuslikkust (vt lõik 5.1). Ilmnes, et see kombinatsioon
tõstab kõrvalnähtude ohtu ja ei ole seetõttu soovitatav.

Südamepuudulikkusega patsientidel põhjustab Valsol"iga ravi üldiselt vererõhu teatud langust.
Samas ei ole ravi katkestamine kestva sümptomaatilise hüpotensiooni tõttu vajalik juhul, kui
ravimit manustatakse vastavalt juhisele. Südamepuudulikkusega patsientide ravi tuleks alustada
ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Patsientidel, kelle neerufunktsioon oleneb reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi aktiivsusest
(näiteks raske südamepuudulikkusega patsiendid) arenes AKE inhibiitoritega ravi ajal oliguuria
ja/või süvenev ureemia ning harva äge neerupuudulikkus. Valsartaan inhibeerib Angiotensiin II
retseptori antagonistina reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi. Seetõttu ei saa valsartaani
kasutamisel välistada neerufunktsiooni häire tekkevõimalust.


Hoiatus abiainete suhtes:
See ravim sisaldab sorbitooli. Päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohiks seda ravimit võtta.
See ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel esineb pärilik galaktoosi talumatus, Lapp-laktaasi
puudulikkus (puudulikkus, mida on täheldatud teatud Lapimaa elanikkonna hulgas) või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsioon, ei tohiks seda ravimit võtta.
Ühes annuses on vähem kui 23 mg naatriumit, mis tähendab, et ravim on peaaegu naatriumivaba.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid ei leitud järgmiste ravimitega, mida kasutatakse
sageli hüpertensiooniga patsientidel: tsimetidiin, varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool,
indometatsiin, hüdrokloortiasiid, amlodipiin ja glibenklamiid.

Valsol"i kasutamisel peab olema ettevaatlik, kui seda manustatakse koos kaaliumi säilitavate
diureetikumide, kaaliumpreparaatide, kaaliumit sisaldavate soolaasendajate või teiste kaaliumi taset
seerumis tõstvate ravimitega (näiteks hepariin) Nendel juhtudel on vajalik kaaliumi
kontsentratsiooni regulaarne kontroll.

Teised antihüpertensiivsed ravimid võivad vererõhku langetavat efekti tugevdada.


4/13
Kui Angiotensiin II retseptori antagoniste manustatakse koos mittesteroidsete põletikuvastaste
ravimitega (näiteks selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape (>3 g/päevas) ja
mitteselektiivsed NSAIDid), võib antihüpertensiivne efekt langeda.

Lisaks võib samaaegne Angiotensiin II retseptori antagonistide ja NSAIDide manustamine
põhjustada neerufunktsiooni halvenemist ja seerumi kaaliumi kontsentratsiooni tõusu. Seetõttu on
sellist ravi alustades vajalik patsiendi neerufunktsiooni hindamine ja adekvaatne hüdreerimine.
Ravimi manustamisel koos AKE inhibiitoritega sedastati liitiumi kontsentratsiooni ja toksilisuse
tõusu. Valsartaani ja liitiumi kooskasutamise kohta ravikogemus puudub. Seetõttu on vajalik
liitiumi kontsentratsiooni jälgimine seerumis.

Uuringud koostoimete kohta on läbi viidud ainult täiskasvanute seas.

4.6 Rasedus
ja
imetamine
Valsol"i ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri jooksul (vt lõik 4.4). Valsol"i kasutamine
raseduse teise ja kolmanda trimestri jooksul on vastunäidustatud (vt lõik 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendid AKE inhibiitorite teratogeensuse kohta raseduse esimesel trimestril ei
ole olnud lõplikud, kuid väikest tõusu riski ei saa välistada. Kuigi Angiotensiin II Retseptori
Inhibiitorite (AIIRA-d) ohtlikkuse kohta kontrollitud epidemioloogilised andmed puuduvad, võivad
sellel ravimgrupil esineda sarnased riskid. Kui ravi jätkamine angiotensiini retseptorite blokaatoriga
(ARB) pole hädavajalik, peaks rasedust planeerivatel patsientidel asendama ravimi alternatiivse
antihüpertensiivse ravi vastu, mille kasutamise ohutus raseduse ajal on tõestatud. Raseduse
diagnoosimisel tuleks Valsol"iga ravi koheselt lõpetada ja võimalusel alustada alternatiivset ravi
Valsol"iga ravi raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal võib teadaolevalt põhjustada inimese
fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise peetus) ja
neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3 Prekliinilised
ohutusandmed).
Kui Valsol"i on manustatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse ultraheliga kontrollida
neerufunktsiooni ja koljut.
Imikuid, kelle emad on tarvitanud Valsol"i, tuleb tähelepanelikult hüpotensiooni suhtes jälgida (vt
lõik 4.3 ja 4.4)

Imetamine
Kuna puudub informatsioon Valsol"i kasutamise kohta imetamise ajal, on soovitatav rinnaga
toitmise ajal kasutada Valsol"i asemel alternatiivset, paremini tõestatud ohutusega ravi, eriti kui
imetatakse vastsündinut või enneaegset last.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Siiski tuleks autojuhtimisel või masinatega töötamisel arvestada, et vahetevahel võib ilmneda
pearinglust või väsimust.

4.8 Kõrvaltoimed

Hüpertensiooniga patsientide hulgas läbi viidud kontrollitud kliinilistes uuringutes oli valsartaani
kõrvaltoimete esinemine võrreldav platseeboga. Kõrvaltoimete esinemine ei sõltu ilmselt annusest,
ravi kestusest, patsiendi soost, vanusest ega rassist.
Hüpertensiooniga patsientide hulgas viidi läbi kliinilised uuringud. Mõned kõrvaltoimed ilmnesid
valsartaanil platseeboga võrreldes sagedamini ning need esinesid ilma põhjusliku seoseta.

5/13
Võimalike kõrvaltoimete loetelu on toodud allpool. Kõrvaltoimed on jaotatud organsüsteemide
kaupa.

Valsartaani ohutusprofiil müokardiinfarkti läbiteinud patsientidel on vastavuses toimeaine
farmakoloogiaga ja üldjoontes põhihaigusega. Mittefataalsed tõsised kõrvalnähud, mis võivad olla
seotud uuritava ravimiga, on toodud tabelis allpool (kõrvalnähtude esinemissagedus VALIANT-
uuringus 0,1%).

Südamepuudulikkusega patsientidel tehtud uuringutes ilmnenud kõrvalnähud, mille esinemine oli
0,1% või üle selle ja sagedus valsartaani puhul suurem kui platseebol, on toodud tabelis allpool.

- Kõrvaltoimed on jaotatud järgneva esinemissageduse järgi:
- väga sage (1/10)
- sage (1/100 kuni <1/10)
- aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100)
- harv (1/10000 kuni <1/1000)
- väga harv (kuni <1/10 000),
- teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage:

viirusinfektsioonid
Aeg-ajalt:
ülemiste hingamisteede infektsioon, farüngiit, sinusiit
Väga harv:
gastroenteriit, riniit

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv:
trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Harv:

ülitundlikkusreaktsioonid (k.a. seerumhaigus)

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt:
hüperkaleemia*, #

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt:
depressioon, insomnia

Närvisüsteemi häired
Sage:

peapööritus asendi muutmisel #
Aeg-ajalt:
minestamine*, sünkoop
Harv:

pearinglus # #, neuralgia
Väga harv:
peavalu # #

Silma kahjustused
Aeg-ajalt:
konjuktiviit

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt:
vertiigo

Südame häired

6/13
Aeg-ajalt:
südamepuudulikkus*

Vaskulaarsed häired
Sage:

ortostaatiline hüpotensioon #
Aeg-ajalt:
hüpotensioon*, # #
Harv:

vaskuliit
Väga harv:
hemorraagiad

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt:
köha, epistaksis

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt:
diarröa, kõhuvalu
Väga harv:
iiveldus# # kerge ja mööduv maitsetundlikkuse häire.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv:
maksafunktsiooni häired

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv:

angiödeem**, ekseem, nahasügelus

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt:
seljavalu, lihaskrambid, müalgia, artriit
Väga harv:
artralgia

Neerude ja kuseteede häired
Väga harv:
neeru funktsioonihäired**, # #,neerukahjustus**, neerupuudulikkus**

Üldised häired
Aeg-ajalt:
väsimus, asteenia, libiido langus

* Ilmnenud müokardiinfarkti läbiteinud patsientidel
** `Aeg-ajalt" ilmnenud müokardiinfarkti läbiteinud patsientidel
# Ilmnenud südamepuudulikkusega patsientidel
## Sagedamini ilmnenud südamepuudulikkusega patsientidel
(sageli: pearinglus, neerufunktsiooni häired, hüpotensioon; aeg-ajalt: peavalud, iiveldus).

VALIANT uuringus jälgiti konkreetselt nelja liiki kõrvaltoimeid: hüpotensiooni, neerufunktsiooni
häireid, köha ja angiödeemi. Kõige sagedamini lõpetasid patisendid uuritava ravimi võtmise
hüpotensiooni tõttu. Seda esines 1,8%-l valsartaani ja kaptopriili saanud patsientidest. Ainult
valsartaani saanud patsientidest esines hüpotensiooni 1,4%-l ja ainult kaptopriili saanutest 0,8%-l.
Kõige harvem esines kaptopriili saanutel neerufunktsiooni häireid ja valsartaani saanud patsientidel
köha. Angioneurootiliste ödeemide esinemissageduses erinevusi ei olnud.

Kõrvaltoimete tõttu jättis ravi pooleli 5,8% valsartaani, 7,7% kaptopriili ja 9% mõlemat ravimit
koos saanud patsientidest.

Laboratoorsed leiud
Mõnedel juhtudel võib valsartaaniga ravi ajal langeda hemoglobiini kontsentratsioon ja hematokrit.
Kontrollitud kliinilistes uuringutes ilmnes oluline langus (> 20%) hematokritis 0,8% ja

7/13
hemoglobiini kontsentratsioonis 0,4% valsartaani saanud patsientidest. Samas langes hematokrit või
hemoglobiini kontsentratsioon ka 0,1% platseebot saanud patsientidest.

1,9%-l valsartaani saanud patsientidest diagnoositi neutropeenia. 1,6% neist võttis lisaks AKE
inhibiitorit, näiteks enalapriili annuses 20 mg või lisinopriili annustes 10 mg või 20 mg. Platseebot
saanud patsientidel esines seda 0,8%.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes osalenud patsientidel, kes said valsartaani, mõõdeti 0,8%-l
kreatiniini, 4,4%-l kaaliumi ja 6%-l üldbilirubiini kontsentratsiooni oluline tõus. AKE inhibiitorit
saanud patsientidel olid need väärtused vastavalt 1,6%, 6,4% ja 12,9%.

Müokardiinfarkti järgselt kahekordistusid seerumi kreatiniini väärtused 4,2%-l valsartaani, 4,8%-l
varsataani ja kaptopriili ning 3,4%-l ainult kaptopriili saanud patsientidest.

Üle 50%-line seerumi kreatiniini tõus mõõdeti 3,9%-l valsartaani ja 0,9%-l platseebot saanud
südamepuudulikkusega patsientidest. Üle 20%-line seerumi kaaliumi tõus mõõdeti 10%-l
valsartaani ja 5,1%-l platseebot saanud südamepuudulikkusega patsientidest.

Südamepuudulikkuse uuringutes mõõdeti üle 50%-list vere uurea lämmastiku taseme (BUN) tõusu
16,6%-l valsartaani ja 6,3%-l platseebot saanud patsientidest.

Aeg-ajalt esines hüpertensiooni põdevatel valsartaani saanud patsientidel maksanäitajate tõusu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid
Valsol"i üleannustamise korral on võimalik väljendunud hüpotensioon, mis võib põhjustada
teadvushäireid, vereringe kollapsit ja/või sokki.

Ravi
Üleannustamise ravi sõltub ravimi võtmisest möödunud ajast ning sümptomite tüübist ja raskusest.
Peaeesmärgiks on stabiilse vereringe taastamine.

Üleannustamise järgselt peaks patsient saama piisavas koguses aktiveeritud sütt.

Hüpotensiooni korral peaks patsiendi panema lamavasse asendisse. Oluline on kiire soolade ja
plasma asendamine.

Kuna valsartaan seondub tugevalt plasmavalkudega, ei saa seda eemaldada hemodialüüsi teel.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiin II antagonistid, sileda pinnaga
ATC-kood: C09CA03

Reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi (RAAS) aktiivne hormoon on angiotensiin II, mida
sünteesitakse angiotensiin I-st angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) abil. Angiotensiin II

8/13
seondub erinevates kudedes esinevatele spetsiifilistele rakumembraani retseptoritele, mille kaudu
mõjutab erinevaid füsioloogilisi protsesse. Peamiselt mõjutab ta nii otseselt kui kaudselt vererõhu
regulatsiooni. Angiotensiin II on tugev vasokonstriktor ja tõstab seeläbi vererõhku otseselt. Lisaks
soodustab ta naatriumi retentsiooni ja stimuleerib aldosterooni sekretsiooni.

Valsartaan on suukaudselt aktiivne, spetsiifiline ja tugevatoimeline angiotensiin II retseptori
antagonist. Ravim omab selektiivset toimet AT1 retseptori alatüübi suhtes, mille kaudu avalduvad
angiotensiin II teadaolevad toimed. AT1 retseptori blokaad põhjustab angiotensiin II taseme tõusu
veres. Arvatavasti stimuleeritakse seetõttu blokeerimata AT2 retseptorit, mis kompenseerib AT1
retseptori blokaadi. Valsartaan ei oma osalist agonistlikku toimet AT1 retseptorile. Selle afiinsus
AT1 retseptori suhtes on ligikaudu 20 000 korda suurem kui AT2 retseptori suhtes.

Valsartaan ei inhibeeri AKE-t (kininaas II), ensüümi, mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin
II-ks ja lagundab bradükiniini. Seetõttu ei tohiks ilmneda bradükiniinist põhjustatud kõrvaltoimeid.
Valsartaani ja AKE inhibiitorit võrdlevates kliinilistes uuringutes ilmnes kuiva köha valsartaani
kasutajatel oluliselt vähem (p< 0,05) kui AKE inhibiitori kasutajatel (vastavalt 2,6%-l ja 7,9%-l).
Kliinilises uuringus jälgiti patsiente, kellel oli anamneesis AKE inhibiitorravi ajal tekkinud kuiv
köha. 19,5%-l valsartaani, 19,0%-l tiasiid-diureetikumi ja 68,5%-l uuesti AKE inhibiitorit saanud
patsientidest algas köha taas. Valsartaanil ei ole teadaolevalt olulist toimet teistesse
kardiovaskulaarsüsteemi reguleerivatesse hormoonretseptoritesse ega ioonkanalitesse.

Hüpertensioon
Valsartaan langetab hüpertooniaga patsientidel vererõhku ilma pulsisagedust mõjutamata. Enamikel
patsientidel algab antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul pärast ühe annuse suukaudset
manustamist; maksimaalne vererõhu langus saavutatakse 4 kuni 6 tunni pärast. Pärast manustamist
kestab antihüpertensiivne toime üle 24 tunni. Maksimaalne vererõhku langetav toime saavutatakse
tavaliselt 2 kuni 4 nädalat pärast ravi algust ning säilib pikaajalisel ravil. Hüdroklorotiasiidiga
kombineerides on võimalik vererõhku veel märgatavalt suurendada.

Siiani ei ole märgatud, et valsartaani kasutamise järsul katkestamisel tekiks kiiret (tagasilöögi)
hüpertensiooni või muid kõrvaltoimeid.

Hiljutise müokardiinfarkti järgselt
Uuring: "Valsartaan ägedas müokardiinfarktis" (VALIANT) oli randomiseeritud, kontrollitud,
rahvusvaheline, topeltpime uuring, milles osales 14703 uuritavat, kes olid läbi teinud ägeda
müokardiinfarkti ja kellel esines südamepuudulikkuse ja/või vasaku vatsakese süstoolse
düsfunktsiooni tunnuseid, sümptomeid või radioloogiline leid (väljutusmaht 40% [radionukleotiid
ventrikulograafia] või 35% [ehhokardiograafia või ventrikulaarne kontrastangiograafia]). 12 tunni
kuni 10 päeva jooksul pärast müokardiinfarkti sümptomite tekkimist jaotati uuringus osalejad
juhuslikult kolme ravigruppi: valsartaani, kaptopriili või nende kahe kombinatsiooni ravigruppi.
Keskmine ravi kestus oli 2 aastat.

Müokardiinfarkti läbiteinud patsientide kogusuremust langetas valsartaan sama efektiivselt kui
kaptopriil. Kogusuremus oli kõigis kolmes rühmas sarnane 19,9% valsartaani, 19,9% kaptopriili ja
19,3% mõlemat ravimit saanud patsientide grupis. Valsartaani ja kaptopriili kombinatsioon ei
andnud võrreldes kaptopriiliga paremat ravitulemust. Kogusuremuse vähendamise efektiivsuses ei
olnud erinevusi, olenemata vanusest, soost, rassist, baasravist ega põhihaigusest.


9/13
Valsartaan pikendas samuti aega enne järgmiste juhtude esinemist või lükkas nende teket edasi:
surm kardiovaskulaarsetel põhjustel, hospitaliseerimine südamepuudulikkuse tõttu, korduva
müokardiinfarkti teke, südameinfarkt, mis vajas elustamist ja mittefataalne südameinfarkt.

Beetablokaatorite manustamisel koos valsartaani ja kaptopriiliga, ainult valsartaaniga või ainult
kaptopriiliga ei ilmnenud erinevust kogusuremuse ega kardiovaskulaarse suremuse või
haigestumuse osas. Kasutatud uuringuravimist olenemata oli suremus väiksem grupis, kus kasutati
ka beetablokaatorit. Sellega kinnitati veelkord, et beetablokaatorite kasutamine neil patsientidel on
tulemuslik.

Südamepuudulikkus
Val-HeFT oli randomiseeritud, kontrollitud rahvusvaheline kliiniline uuring, milles uuriti
valsartaani mõju suremusele ja haigestumisele 5010 patsiendil, võrreldes platseeboga. Uuringus
osalejad põdesid NYHA II (62%), III (36%) ja IV (2%) funktsionaalse klassi südamepuudulikkust
vasaku vatsakese väljutusfraktsiooniga <40% ja vasaku vatsakese diastoolse sisediameetriga
(LVIDD) >2,9 cm/m2. Algses ravis said nad AKE inhibiitoreid (93%), diureetikume (86%),
digitalist (67%) ja beetablokaatoreid (36%). Uuring kestis patsiendi jaoks keskmiselt peaaegu kaks
aastat. Valsartaani keskmine päevaannus oli 254 mg. Uuringul oli kaks peamist tulemusnäitajat:
surm sõltumata põhjusest (aeg surmani) ja haigestumine südamepuudulikkuse tõttu (aeg esimese
haigusnähuni), mida määratleti surma, elustamisega äkksurma korral, südamepuudulikkusest
tingitud hospitaliseerimise või intravenoossete inotroopsete või vasodilatatiivsete ravimite
manustamisena vähemalt nelja tunni jooksul, ilma hospitaliseerimiseta.

Kogusuremus oli valsartaani ja platseebo rühmas sarnane. Haigestumus vähenes oluliselt:
valsartaani saanute rühmas oli haigestumus 13,2% madalam kui platseebo rühmas (vastavalt 28,8%
ja 32,1%). Põhiline kasulikkus seisnes 27,5%-lises riski vähenemises esmakordse
südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimise suhtes (13,9% võrreldes 18,5%-ga).
Beetablokaatorite, AKE inhibiitorite, ja valsartaani kolmikkombinatsiooni kasutanud patsientidega
saadud tulemused näisid olevat soodsamad platseeborühmas. Hirmu kolmikravi ees on aga
vähendanud VALIANT ja muud uuringud, mis näitasid, et nende patsientide hulgas suremus ei
suurenenud.

Ravi oli kõige tulemuslikum patsientidel, kes ei saanud AKE inhibiitorit ega beetablokaatorit.
Patsientide hulgas, kes ei saanud AKE inhibiitorit, vähenes haigestumus oluliselt 44% (24,9% vs.
42,5%). Valsartaani kasutajate hulgas vähenes ka ajavahemik kuni südamepuudulikkuse tõttu
hospitaliseerimiseni 53% võrra, võrreldes platseeboga (vastavalt 13,0% ja 26,5%).

Uuringu Val-HeFT populatsioonis paranesid üldiselt valsartaaniga ravitud patsientidel platseeboga
võrreldes oluliselt NYHA klass ning südamepuudulikkuse nähud ja sümptomid, sealhulgas
hingamisraskused, väsimus, ödeem ja hingeldus. Valsartaaniga ravitud patsientidel oli platseeboga
võrreldes parem elukvaliteet, mida näitas Minnesota südamepuudulikkusega patsientide
elukvaliteedi skoori muutus uuringu lõpuks uuringu algusega võrreldes. Valsartaaniga ravi saanud
patsientidel suurenes väljutusfraktsioon võrreldes platseeboga oluliselt. Lisaks vähenes oluliselt
vasaku vatsakese diastoolne seesmine diameeter.

5.2
Farmakokineetilised omadused

Valsartaan absorbeerub suukaudsel manustamisel kiiresti, kuid absorbtsiooni määr on varieeruv.
Keskmine absoluutne biosaadavus on 23%. Valsartaanil on multieksponentsiaalne kineetika (t½
<1 t ja t½ß umbes 9 t).

10/13

Uuritud annuses oli valsartaani farmakokineetika lineaarne. Korduval kasutamisel valsartaani
kineetika ei muutunud. Valsartaani manustamisel üks kord päevas akumuleerub ravim ainult
vähesel määral. Ravimi plasmakontsentratsioonid olid meestel ja naistel sarnased.

Valsartaan seondub tugevalt seerumivalkudega (94-97% ulatuses), eriti albumiiniga Ravimi
püsiseisundi jaotusruumala oli ligikaudu 17 liitrit. Plasma kliirens on ligikaudu 2 l/h.

Valsartaan eritub peamiselt uriini ja sapiga. Normaalse glomerulaarfiltratsiooni juures (120 ml/min)
moodustab renaalne kliirens ligikaudu 30% plasma kogukliirensist. Plasmast on leitud madalas
kontsentratsioonis hüdroksümetaboliiti (alla 10% valsartaani plasma kontsentratsioonikõvera
alusest piirkonnast [AUC]) See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.

Suukaudse manustamise järgselt väljub valsartaan peamiselt muutumatul kujul 83% ulatuses
roojaga ja 13% ulatuses uriiniga.

Toiduga võttes vähenes valsartaani AUC 48%, kuid 8 tundi pärast manustamist ei erine valsartaani
plasmakontsentratsioonid patsientide gruppides, kes võtsid ravimit toiduga või tühja kõhuga.

See AUC vähenemine ei ole seotud toime kliiniliselt olulise vähenemisega.

Südamepuudulikkusega patsientidel on valsartaani keskmine aeg maksimaalse kontsentratsiooni
saavutamiseni ja eliminatsiooni poolväärtusaeg sarnane tervete osalejatega uuringus. Valsartaani
AUC ja Cmax-väärtused on kliinilises annustamisvahemikus (40­160 mg kaks korda päevas)
annuse suurenedes annusega peaaegu proportsionaalsed. Keskmine akumulatsioonitegur on
ligikaudu 1,7. Valsartaani näiv kliirens pärast suukaudset manustamist on ligikaudu 4,5 l tunnis.
Vanus südamepuudulikkusega patsientide näivat kliirensit ei mõjuta.

Kineetika patsientide erigruppides

Vanemaealised patsiendid
Mõnel eakal osalejal uuringus täheldati valsartaani mõnevõrra suuremat süsteemset ekspositsiooni
kui noortel osalejatel uuringus, see ei olnud siiski kliiniliselt oluline.

Neerufunktsiooni häirega patsiendid:
Nagu võib eeldada ühendi puhul, mille renaalne kliirens moodustab plasma kogukliirensist ainult
30%, ei ole neerufunktsioon ja valsartaani süsteemne ekspositsioon omavahel seotud. Annuse
kohandamine ei ole seega neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens > 10 ml/min) vajalik.
Puuduvad andmed valsartaani kasutamise ohutuse kohta neerufunktsiooni raske häirega (kreatiniini
kliirens <10 ml/min) ja dialüüsi saavatel patsientidel. Valsartaan seondub tugevalt plasmavalkudega
ega ole seetõttu tõenäoliselt dialüüsiga kõrvaldatav.

Maksafunktsiooni häirega patsiendid:
Farmakokineetilises uuringus suurenes kerge (n=6) kuni mõõduka (n=5) maksafunktsiooni
kahjustusega patsientidel valsartaani ekspositsioon tervete osalejatega uuringus võrreldes
kahekordselt. Puuduvad andmed valsartaani kasutamise kohta maksafunktsiooni raske kahjustusega
patsientidel.

5.3
Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktiiv-

11/13
toksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Mittekliinilistes ohutusuuringutes vähendas valsartaani kasutamine suurtes annustes (200­600 mg
kehamassi kg kohta) rottidel punaliblede parameetreid (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) ja
tekitas muutusi neerude hemodünaamikas (vähene plasma uureasisalduse suurenemine ja
neerutuubulite hüperplaasia ja basofiilia isasloomadel). Küünisahvidel tekkisid sarnastel annustel
sarnased muutused, kuigi raskekujulisemad, eelkõige neerudes. Neerukahjustused kulgesid koos
uurea ja kreatiniini kontsentratsiooni tõusuga.

Rottidel, kes said valsartaani 600 mg/kg päevas gestatsiooni viimasel trimestril ja laktatsiooni ajal,
ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise aeglustumine ja arengu hilinemine
(kõrvalesta ja kõrvakanali avanemine).

Mõlemal liigil tekkis ka neerude juksta-glomerulaarrakkude hüpertroofia. Kõik muutused leiti
olevat seotud valsartaani farmakoloogilise toimega, mis kutsub eelkõige küünisahvidel esile
pikaajalise hüpotensiooni. Valsartaani inimestel kasutatavate raviannuste puhul ei ole neerude
juksta-glomerulaarrakkude hüpertroofia asjakohane.

Ei täheldatud mutageensust, kromosoomide katkemist ega kartsinogeensust.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu
Mikrokristalliline tselluloos
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Sorbitool
Magneesiumkarbonaat
Prezelatiniseeritud tärklis
Povidoon
Naatriumstearüülfumaraat
Naatriumlaurüülsulfaat
Krospovidoon

Tableti kate
Laktoosmonohüdraat
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E 171)
Makrogool 4000

Valsol 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid lisaks: Kollane raudoksiid (E 172).

6.2 Sobimatus

Ei
ole
kohaldatav

6.3 Kõlblikkusaeg
2
aastat

12/13

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30ºC. Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult

6.5 Pakendi
iseloomustus
ja
sisu

PVC/PE/PVDC (Triplex)/alumiiniumblister.
14, 28, 56, 98, 280 õhukese polümeerikattega tabletti


Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded
puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Laboratorios LICONSA, S.A.
Gran Vía Carlos III, 98, 7th, 08028 Barcelona
Hispaania


8. MÜÜGILOA
NUMBER
(NUMBRID)

629403


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

17.04.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV


Ravimiametis kinnitatud aprillis 2009


13/13