Vidotin - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Vidotin, 4 mg tabletid
Vidotin, 8 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Vidotin, 4 mg:
Üks tablett sisaldab 4 mg perindopriil tertbutüülamiini, mis on ekvivalentne 3,338 mg perindopriiliga.
Abiaine: Üks tablett sisaldab 60,30 mg laktoosmonohüdraati.

Vidotin, 8 mg:
Üks tablett sisaldab 8 mg perindopriil tertbutüülamiini, mis on ekvivalentne 6,676 mg perindopriiliga.
Abiaine: Üks tablett sisaldab 120,60 mg laktoosmonohüdraati.

INN. Perindoprilum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

Vidotin, 4 mg:
Ovaalsed lamedad valget värvi tabletid. Ühel küljel on poolitusjoon, teisel küljel on märgistus "C53".
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Vidotin, 8 mg:
Ümarad valget värvi tabletid, mille ühel küljel on märgistus "C54".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalse hüpertensiooni ravi.
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi (4 mg tablett).
Südamehaiguste tüsistuste riski vähendamine stabiilse isheemiatõvega patsientidel, kellel on anamneesis
müokardiinfarkt ja/või revaskularisatsioon.

4.2 Annustamine
ja
manustamisviis

Vidotin´i soovitatakse võtta üks kord ööpäevas hommikuti enne sööki.
Annus tuleb määrata individuaalselt, arvestades patsiendi anamneesi (vt lõik 4.4) ja vererõhu vastust.

Hüpertensioon
Vidotin´i võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teistesse klassidesse kuuluvate
hüpertensioonivastaste ravimitega.

Soovitatav algannus on 4 mg manustatuna üks kord ööpäevas hommikuti.
Tugevasti aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemiga patsientidel (eriti renovaskulaarse
hüpertensiooni, soola- ja/või vedelikupuuduse, südame dekompensatsiooni või raske hüpertensiooni
olemasolul) võib vererõhk pärast algannuse manustamist liigselt langeda. Sellistele patsientidele
soovitatakse algannusena 2 mg ning ravi peaks alustama meditsiinilise järelevalve all.
Pärast kuuajalist ravi võib annust suurendada 8 mg-ni üks kord ööpäevas.
Pärast ravi alustamist perindopriiliga võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon; see on tõenäolisem
samaaegselt diureetilist ravi saavatel patsientidel. Seetõttu on vajalik ettevaatus, sest nendel patsientidel
võib olla vedeliku- ja/või soolapuudus.
Võimalusel tuleks 2 kuni 3 päeva enne ravi alustamist perindopriiliga diureetikumide võtmine lõpetada (vt
lõik 4.4).
Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetilist ravi ei ole võimalik katkestada, tuleks ravi perindopriiliga
alustada 2 mg annusega. Jälgida tuleb neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. Järgnev perindopriili
annus tuleb kohaldada vastavalt vererõhu vastusele. Vajadusel võib jätkata diureetikumravi.
Vanemaealiste patsientide puhul tuleks ravi alustada annusega 2 mg, mida võib pärast kuuajalist ravi järk-
järgult suurendada 4 mg-ni ning vajadusel, sõltuvalt neerufunktsioonist (vt allpool olevat tabelit), edasi 8
mg-ni.

Sümptomaatiline südamepuudulikkus (4 mg tableti puhul)
Perindopriili manustatakse tavaliselt kombinatsioonis kaaliumit mittesäästva diureetikumi ja/või
digoksiini ja/või beetablokaatoriga; manustamist on soovitatav alustada hoolika meditsiinilise järelvalve
all soovitusliku algannusega 2 mg hommikuti. Patsiendi hea ravimtaluvuse korral võib annust vajadusel
suurendada 2 mg kaupa mitte vähem kui 2-nädalase intervalli järel kuni 4 mg-ni üks kord ööpäevas.
Annuse kohaldamine peaks põhinema patsiendi individuaalsel kliinilisel vastusel.
Raske südamepuudulikkusega ja teiste kõrge riskiga patsientide puhul (neerukahjustusega patsiendid ja
patsiendid, kellel on kalduvus elektrolüütide häiretele, samuti patsiendid, kes saavad samaaegselt
diureetikume ja/või vasodilateerivaid aineid) tuleb ravi alustada hoolika järelvalve all (vt lõik 4.4).
Kõrge sümptomaatilise hüpotensiooni riskiga patsientidel, nt soolavaeguse (koos hüponatreemiaga või
ilma) või hüpovoleemiaga patsiendid või need, kes on saanud tugevat diureetilist ravi, tuleks need
haigusnähud võimalusel enne perindopriil-ravi algust kõrvaldada. Perindopriili kasutamisel tuleks nii enne
ravi kui ka ravi jooksul jälgida hoolikalt vererõhku, neerufunktsiooni ja kaaliumisisaldust seerumis (vt
lõik 4.4).

Stabiilne südame isheemiatõbi
Ravi alguses tuleks perindopriili manustada 4 mg üks kord ööpäevas kahe nädala jooksul ning siis võib
sõltuvalt neerufunktsioonist ning eeldusel, et 4 mg-st annust talutakse hästi, suurendada annust 8 mg-ni
üks kord ööpäevas.

Vanemaealised patsiendid peaksid saama ravimit esimesel nädalal annuses 2 mg üks kord ööpäevas ning
seejärel teisel nädalal 4 mg üks kord ööpäevas enne annuse suurendamist 8 mg-ni sõltuvalt
neerufunktsioonist (vt tabel 1). Annust tuleks suurendada vaid juhul, kui eelmine väiksem annus on olnud
hästi talutav.

Annuse kohaldamine neerukahjustuse korral:
Neerukahjustusega patsientidel peab annustamine põhinema kreatiniini kliirensil nagu on kirjeldatud
allpool asuvas tabelis 1:

Tabel 1: annuse kohaldamine neerukahjustuse korral
Kreatiniini kliirens (ml/min)
Soovitatav annus
ClCR > 60
4 mg ööpäevas
30 < ClCR < 60
2 mg ööpäevas
15 < ClCR < 30
2 mg üle päeva
Hemodialüüsi saavad patsiendid*

2 mg dialüüsi päeval
ClCR < 15

*Perindoprilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min. Hemodialüüsi saavad patsiendid peaksid
annuse võtma pärast dialüüsi


Annuse kohaldamine maksakahjustuse korral:
Maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohaldamine vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Kasutamine lastel
Ravimi efektiivsust ja ohutust ei ole lastel uuritud. Seega ei soovitata ravimit lastel kasutada.

4.3 Vastunäidustused

· Ülitundlikkus perindopriili, ravimi ükskõik millise abiaine või teiste AKE inhibiitorite suhtes;
· Angioödeem, mis on seoses varasema AKE inhibiitorraviga;
· Pärilik või idiopaatiline angioödeem;
· Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Stabiilne südame isheemiatõbi
Kui perindopriil-ravi esimese kuu jooksul ilmneb ebastabiilne stenokardia (tõsine või mitte), tuleks enne
ravi jätkamist hoolikalt hinnata kasu ja riske.

Hüpotensioon
AKE inhibiitorid võivad põhjustada ülemäärast vererõhu langust. Sümptomaatiline hüpotensioon ilmneb
mittekomplitseeritud hüpertensiivsetel patsientidel harva ja on tõenäolisem patsientidel, kellel on nt
diureetikumiravist, soolavabast dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest tekkinud
vedelikuvaegus või kellel on raske reniin-sõltuv hüpertensioon (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilist
hüpotensiooni on täheldatud sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel, kellel kaasneb (või ei
kaasne) neerupuudulikkus. See ilmneb kõige tõenäolisemalt raskema südamepuudulikkuse astmega
patsientidel, kes saavad suurtes annustes lingudiureetikume, kellel on hüponatreemia või funktsionaalne
neerukahjustus. Sümptomaatilise hüpotensiooni kõrgenenud riskiga patsiente tuleb ravi alustamisel ja
annuse kohaldamisel tähelepanelikult jälgida (vt lõigud 4.2 ja 4.8). Sama kehtib ka isheemiatõvega või
tserebrovaskulaarse haigusega patsientide kohta, kellel ülemäärane vererõhu langus võib kaasa tuua
müokardiinfarkti või ajuinsuldi.
Kui ilmneb hüpotensioon, tuleb patsient asetada selili lamama ning vajadusel tuleb manustada
veenisiseselt füsioloogilist lahust. Mööduva hüpotensiooni ilmnemine ei ole vastunäidustuseks ravimi
edasisele manustamisele. Tavaliselt võib ravimit raskusteta manustada, kui vererõhk on pärast veremahu
suurendamist tõusnud.
Mõnedel kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel, kellel on normaalne või madal vererõhk võib
perindopriil põhjustada ülemäärast süsteemse vererõhu langust. Selline toime on ettearvatav ning ei ole
tavaliselt ravi katkestamise põhjuseks. Kui hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib vajalikuks
osutuda perindopriili annuse vähendamine või ravi katkestamine.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teistegi AKE inhibiitorite puhul, tuleb perindopriili manustada ettevaatusega mitraalklapi stenoosi ja
vasaku vatsakese väljavoolu takistuse, nagu aordistenoosi või hüpertroofilise kardiomüopaatiaga
patsientidele.

Neerukahjustus

Neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens < 60 ml/min) tuleks perindopriili algannus määrata vastavalt
patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ning seejärel kohaldada seda vastavalt patsiendi ravivastusele.
Rutiinne kaaliumi- ja kreatiniini sisalduse jälgimine kuulub nende patsientide puhul tavalise ravipraktika
juurde (vt lõik 4.8 ).
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel võib AKE inhibiitor-ravi alustamisel tekkinud
hüpotensioon põhjustada neerukahjustuse süvenemist. Sellisel juhul on kirjeldatud ägedat (tavaliselt
pöörduvat) neerupuudulikkust.
Mõnedel bilateraalse neeruarteri stenoosi või ainsa neeru puhul neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda
on ravitud AKE inhibiitoritega, on täheldatud vere uurea ja seerumi kreatiniini tõusu, mis tavaliselt
taandub pärast ravi lõpetamist. See on eriti tõenäoline neerupuudulikkusega patsientidel. Kui sellele
lisandub ka renovaskulaarne hüpertensioon, on suurem risk tõsiseks hüpotensiooniks ja
neerupuudulikkuseks. Selliste patsientide puhul tuleb ravi alustada meditsiinilise järelvalve all väikeste
annustega ning hoolika tiitrimisega. Kuna diureetikumravi on sellise seisundi puhul soodustavaks teguriks,
tuleks nende manustamine lõpetada ning perindopriil-ravi esimeste nädalate jooksul jälgida
neerufunktsiooni.
Mõnedel hüpertensiivsetel patsientidel, kellel pole varem ilmnenud renovaskulaarset haigust, on
suurenenud vere uurea ja kreatiniini sisaldus (tavaliselt nõrk ja mööduv), eriti juhul kui perindopriili on
antud koos diureetikumidega. See on enam tõenäoline varasema neerukahjustusega patsientidel.
Vajalikuks võib osutuda diureetikumi ja/või perindopriili annuse vähendamine ja/või ravi katkestamine.

Hemodialüüsi patsiendid
Anafülaktoidsetest reaktsioonidest on teatatud patsientidel, kes on saanud dialüüsi high-flux
membraanidega ja keda on samaaegselt ravitud AKE inhibiitoriga. Selliste patsientide puhul tuleks
kaaluda teist tüüpi dialüüsimembraani või teise klassi kuuluva antihüpertensiivse ravimi kasutamist.

Neeru transplantatsioon
Puuduvad kogemused perindopriili kasutamise kohta hiljuti siirdatud neeruga patsientidel.

Ülitundlikkus/angioödeem:
Näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepaelte ja/või kõri angioödeemi on AKE inhibiitoritega
(sealhulgas perindopriiliga) ravitud patsientidel täheldatud harva (vt lõik 4.8). See võib ilmneda ükskõik
millal ravi jooksul. Sellistel juhtudel tuleb ravi perindopriiliga kohe katkestada ja alustada patsiendi
jälgimist, mida tuleks jätkata sümptomite täieliku taandumiseni. Juhtudel, kus turse piirdus näo ja
huultega, paranes seisund üldiselt ilma ravita, kuigi sümptomite leevendamiseks võib kasutada ka
antihistamiine.
Kõritursega seotud angioödeem võib lõppeda surmaga. Kui haaratud on keel, häälepaelad või kõri
(tõenäoline on hingamisteede obstruktsiooni tekkimine), tuleb viivitamatult alustada erakorralist ravi. See
võib hõlmata adrenaliini manustamist ja/või patsiendi hingamisteede avatuna hoidmist. Patsient peab
olema hoolika meditsiinilise järelvalve all sümptomite täieliku ja püsiva kadumiseni.
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid põhjustavad angioödeemi sagedamini mustanahalistel
patsientidel kui heledanahalistel patsientidel.
Patsientidel, kellel on anamneesis AKE inhibiitor-raviga mitteseotud angiödeem, võib esineda suurem
angioödeemi risk AKE inhibiitorite manustamisel (vt lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone esinenud patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid
dekstraansulfaadiga läbiviidud madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesi ajal. Neid reaktsioone
välditi AKE inhibiitor-ravi ajutise katkestamisega enne iga afereesi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal
Patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid desensibiliseeriva ravi (nt kiletiivaliste mürk) ajal, on esinenud
anafülaktoidseid reaktsioone. Samadel patsientidel välditi neid reaktsioone, kui AKE inhibiitoreid ajutiselt
ei kasutatud, kuid need ilmusid taas tahtmatul kokkupuutel.


Maksapuudulikkus
Harva on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja progresseerub
fulminantse maksanekroosini ning (mõnikord) surmani. Selle sündroomi mehhanism ei ole teada. AKE
inhibiitoreid saavad patsiendid, kellel tekib ikterus või märkimisväärne maksaensüümide taseme tõus,
peavad ravi AKE inhibiitoriga lõpetama ning nad peavad jääma sobiva meditsiinilise järelvalve alla (vt
lõik 4.8).

Neutropeenia/agranulotsütoos/trombotsütopeenia/aneemia
AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel on esinenud neutropeeniat/agranulotsütoosi, trombotsütopeeniat ja
aneemiat. Normaalse neerufunktsiooni ja teiste komplitseerivate faktoriteta patsientidel tekib neutropeenia
harva. Perindopriili tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esineb kollageenhaigus, kes
saavad immunosupressiivset ravi, kes manustavad allopurinooli või prokaiinamiidi või kellel esineb
üheaegselt mitu komplitseerivat faktorit; seda eriti kui on olemas neerufunktsiooni häire. Osadel neist
patsientidest tekkisid tõsised infektsioonid, mis üksikutel juhtudel ei allunud intensiivsele
antibakteriaalsele ravile. Kui perindopriili kasutatakse selliste patsientide raviks, on soovitatav
perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu ja patsientidele tuleb öelda, et nad teataksid arstile igast
infektsioonile viitavast märgist. Kaasasündinud G6-PD defitsiidiga patsientidel on kirjeldatud üksikuid
hemolüütilise aneemia juhte.

Rass
AKE inhibiitorid põhjustavad angioödeemi sagedamini mustanahalistel patsientidel kui heledanahalistel
patsientidel.
Nagu teistelgi AKE inhibiitoritel, võib perindopriili vererõhku alandav toime olla mustanahalistel
patsientidel väiksem, kui teistel patsientidel. Seda tõenäoliselt madalama reniinitaseme suurema
esinemissageduse tõttu hüpertensiivsete mustanahaliste populatsioonis.

Köha
AKE inhibiitorite kasutamisel võib esineda köha. Oma iseloomult on köha kuiv, püsiv ja kaob pärast ravi
lõppu. AKE inhibiitoritest tingitud köha tuleks arvestada köha diferentsiaaldiagnoosimisel.

Kirurgia/anesteesia
Patsientidel, kellele planeeritakse teha suur operatsioon või anesteesia ravimitega, mis tekitavad
hüpotensiooni, võib perindopriil blokeerida angiotensiin II tekkimist, mis järgneb kompensatoorsele
reniini vabanemisele. Seetõttu tuleb perindopriil-ravi üks päev enne operatsiooni lõpetada. Kui ilmneb
hüpotensioon, mis arvatakse olevat sellest mehhanismist tingitud, saab seda korrigeerida vedelikumahu
suurendamisega.

Hüperkaleemia
Mõnedel AKE inhibiitoritega (sealhulgas perindopriiliga) ravitud patsientidel on täheldatud
kaaliumisisalduse suurenemist seerumis. Hüperkaleemia tekkeoht on patsientidel, kellel on
neerupuudulikkus, halvasti kontrollitud diabetes mellitus või neil, kes kasutavad samaegselt
kaaliumisäästvaid diureetikume, kaaliumipreparaate või kaaliumit sisaldavaid soolaasendajaid või neil
patsientidel, kes võtavad teisi selliseid ravimeid, mida seostatakse seerumi kaaliumisisalduse
suurenemisega (nt hepariin). Kui ülaltoodud ravimite samaaegne kasutamine on vältimatu, on soovitatav
regulaarselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Diabeeti põdevad patsiendid
Diabeetikutel, keda ravitakse suukaudsete diabeediravimite või insuliiniga, tuleb AKE inhibiitor-ravi
esimesel kuul jälgida hoolikalt glükeemilist kontrolli (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja perindopriili kombinatsiooni üldiselt ei soovitata (vt lõik 4.5).


Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumipreparaadid või kaaliumit sisaldavad soolaasendajad:
Perindopriili ja kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide või kaaliumit sisaldavate
soolaasendajate kombinatsiooni üldiselt ei soovitata (vt lõik 4.5).

Laktoos
See ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse,
laktaasipuudulikkuse, glükoos-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Rasedus ja imetamine
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi raseduse ajal alustada. Kui just pidev ravi AKE inhibiitoritega ei ole
hädavajalik, peaks rasedust planeerival patsiendil alustama alternatiivse hüpertensioonivastase raviga,
millel on kindlaks tehtud ohutuse profiil rasedatel kasutamiseks. Raseduse tuvastamisel tuleb ravi AKE
inhibiitoritega koheselt lõpetada ning sobivusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Perindopriili ei soovitata rinnaga toitmise ajal kasutada.

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid
Diureetikume kasutavad patsiendid, eriti need kellel on soola ja/või vedeliku puudus, võivad pärast AKE
inhibiitor-ravi alustamist kogeda ülemäärast vererõhu langust. Hüpotensiooni tekkevõimalust võib
vähendada, katkestades diureetilise ravi, suurendades vedeliku või soola manustamist enne ravi algust
väikeste, astmeliselt suurenevate perindopriili annustega.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumipreparaadid või kaaliumit sisaldavad soolaasendajad
Kuigi seerumi kaaliumisisaldus jääb tavaliselt normaalsetesse piiridesse, võib mõnedel perindopriiliga
ravitud patsientidel ilmneda hüperkaleemia. Kaaliumisäästvad diureetikumid (nt spironolaktoon,
triamtereen või amiloriid), kaaliumipreparaadid või kaaliumit sisaldavad soolaasendajad võivad viia
märkimisväärse seerumi kaaliumisisalduse tõusuni. Seetõttu ei ole perindopriili kombineerimine
ülalmainitud ravimitega soovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne kasutamine on näidustatud väljendunud
hüpokaleemia tõttu, tuleks neid kasutada ettevaatusega ning jälgides sageli seerumi kaaliumisisaldust.

Liitium
Liitiumi ja AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel on teatatud mööduvast seerumi liitiumi
kontsentratsiooni ja toksilisuse suurenemisest. Tiasiiddiureetikumide samaaegne kasutamine võib
suurendada liitiumi mürgistuse ohtu ja suurendada veelgi AKE inhibiitoritest tingitud suurenenud liitiumi
mürgistuse ohtu. Perindopriili kasutamine koos liitiumiga ei ole soovitatav, kuid kui kombinatsioon
osutub vajalikuks, tuleks hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), sealhulgas atsetüülsalitsüülhape >3 g ööpäevas
Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine võib vähendada AKE inhibiitorite
antihüpertensiivset toimet. Lisaks võivad MSPVA-d ja AKE inhibiitorid avaldada aditiivset toimet
seerumi kaaliumisisalduse tõusu osas ja põhjustada neerufunktsiooni halvenemist. Need toimed on
tavaliselt pöörduvad. Harva võib ilmneda äge neerupuudulikkus, eriti nõrgenenud neerutalitlusega
patsientidel nagu eakad või dehüdreeritud patsiendid.

Antihüpertensiivsed ained ja vasodilataatorid
Nende ainete koosmanustamine võib suurendada perindopriili hüpotensiivseid toimeid. Nitroglütseriini ja
teiste nitraatide või teiste vasodilataatoritega koosmanustamine võib vererõhku veelgi alandada.

Antidiabeetilised ravimid
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja antidiabeetiliste ravimite (insuliinid,
suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid) samaaegne manustamine võib suurendada veresuhkrut alandavat

toimet koos hüpoglükeemia riskiga. Ilmnes, et selle fenomeni ilmnemine on kõige tõenäolisem
kombineeritud ravi esimestel nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütikumid, beetablokaatorid, nitraadid
Perindopriili võib manustada samaaegselt koos atsetüülsalitsüülhappega (kui seda kasutatakse
trombolüütikumina), trombolüütikumidega, beeta-blokaatoritega ja/või nitraatidega.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid:
Teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide koosmanustamine
AKE inhibiitoritega võib anda suurema vererõhu languse (vt lõik 4.4).

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivseid toimeid.

4.6 Rasedus
ja
imetamine

Rasedus
Raseduse esimesel trimestril ei ole AKE inhibiitorite kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Raseduse teisel
ja kolmandal trimestril on AKE inhibiitorite kasutamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised tõendusmaterjalid teratogeensuse riski kohta AKE inhibiitorite kasutamisel raseduse
esimesel trimestril ei ole olnud lõplikud; siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Kui just pidev
ravi AKE inhibiitoritega ei ole hädavajalik, peaks rasedust planeerival patsiendil alustama alternatiivse
hüpertensioonivastase raviga, millel on kindlaks tehtud ohutuse profiil rasedatel kasutamiseks. Raseduse
tuvastamisel tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt lõpetada ning sobivusel alustada alternatiivse raviga.
AKE inhibiitorite kasutus raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal võib teadaolevalt põhjustada inimese
fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, koljuluude luustumise peetus) ja
neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3 Prekliinilised
ohutusandmed). Kui AKE inhibiitorit on manustatud alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse
ultraheliga kontrollida neerufunktsiooni ja koljut. Imikuid, kelle emad on tarvitanud AKE inhibiitoreid,
tuleb tähelepanelikult hüpotensiooni suhtes jälgida (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Ei ole teada, kas perindopriil eritub inimese rinnapiima. Seetõttu ei soovitata perindopriili kasutada
naistel, kes toidavad last rinnaga.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Autojuhtimisel või masinatega töötamisel tuleks arvestada, et vahetevahel võib ilmneda pearinglust või
väsimust.

4.8 Kõrvaltoimed

Ravi ajal perindopriiliga on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid, mis on jaotatud järgneva esinemissageduse
järgi:
Väga sage (1/10)
Sage (1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100)
Harv (1/10 000 kuni <1/1000),
Väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harva on esinenud hemoglobiini ja hematokriti väärtuste langust, trombotsütopeeniat,
leukopeeniat/neutropeeniat ja agranulotsütoosi või pantsütopeenia juhtumeid. Kaasasündinud G-6PDH
puudulikkusega patsientidel on väga harva täheldatud hemolüütilise aneemia juhtumeid (vt lõik 4.4).

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt: meeleolu- või unehäired

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu, pearinglus, peapööritus (vertigo), paresteesia
Väga harv: segasus

Silma kahjustused
Sage: nägemishäired

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage: tinnitus

Kardiovaskulaarsed häired
Sage: hüpotensioon ja sellega seotud toimed
Väga harv: arütmia, rinnaangiin, müokardiinfarkt ja insult, kõrge riskiga haigetel on võimalik sekundaarne
teke ülemäärase hüpotensiooni tõttu (vt lõik 4.4).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha, düspnoe
Aeg-ajalt: bronhospasm
Väga harv: eosinofiilne kopsupõletik, riniit

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, düsgeusia, düspepsia, diarröa, kõhukinnisus
Aeg-ajalt: suukuivus
Väga harv: pankreatiit

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: tsütolüütiline või kolestaatiline hepatiit (vt lõik 4.4)

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, pruritus
Aeg-ajalt: näo, jäsemete, huulte, limaskestade, keele, häälepilu piirkonna ja/või kõri angioödeem,
urtikaaria (vt lõik 4.4)
Väga harv: erythema multiforme

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihaskrambid

Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: neerupuudulikkus
Väga harv: äge neerupuudulikkus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: impotentsus

Üldised häired
Sage: asteenia

Aeg-ajalt: higistamine

Uuringud
Ilmneda võivad vere uurea ja plasma kreatiniini tõus ning ravi katkestamisel mööduvat hüperkaleemiat,
eriti neerupuudulikkuse, raske südamepuudulikkuse ja renovaskulaarse hüpertensiooni korral. Harva on
kirjeldatud maksaensüümide aktiivsuse suurenemist ja bilirubiini tõusu seerumis.

Kliinilised uuringud
Juhuslikult valitud perioodil EUROPA uuringus peeti arvestust vaid tõsiste kõrvaltoimete üle. Tõsised
kõrvaltoimed ilmnesid vaid vähestel patsientidel: 16 (0,3%) patsiendil 6122-st perindopriili saanutest ja 12
(0,2%) patsiendil 6107-st platseebot saanutest. Perindopriil-ravi saanud patsientidest täheldati
hüpotensiooni kuuel patsiendil, angioödeemi kolmel patsiendil ja äkilist südameseisakut ühel patsiendil.
Köha, hüpotensiooni või teiste talumatuse nähtude tõttu ravist loobunud patsientide arv oli perindopriili
rühmas suurem kui platseebo rühmas, vastavalt 6,0% (n=366) ja 2,1% (n=129).

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise kohta inimestel on andmed piiratud. AKE inhibiitorite üleannustamisega seotud
sümptomid võivad olla hüpotensioon, tsirkulatoorne sokk, elektrolüütide häired, neerupuudulikkus,
hüperventilatsioon, tahhükardia, palpitatsioonid, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha.
Soovitatav üleannustamise ravi on füsioloogilise lahuse intravenoosne infusioon. Hüpotensiooni ilmnedes
tuleb patsient panna sokiasendisse. Võimalusel võib kaaluda ravi angiotensiin II infusiooniga ja/või
intravenoossete katehhoolamiinidega. Perindopriili ja perindoprilaati saab üldisest vereringest eemaldada
hemodialüüsil (vt lõik 4.4). Ravile raskesti alluva bradükardia korral on näidustatud südamestimulaatori
kasutamine. Pidevalt tuleb jälgida elulisi näitajaid, seerumi elektrolüütide ja kreatiniini konsentratsiooni.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA04

Perindopriil on ensüümi, mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks (angiotensiini konverteeriv
ensüüm AKE), inhibiitor. Konverteeriv ensüüm, või kinaas, on eksopeptidaas, mis võimaldab angiotensiin
I konverteerimist vasokonstriktor angiostensiin II-ks ning põhjustab ka vasodilataator bradükiniini
degradatsiooni inaktiivseks heptapeptiidiks. AKE pärssimise tulemuseks on angiotensiin II sisalduse
vähenemine plasmas, mis tingib plasma reniini aktiivsuse suurenemise (inhibeerides reniini vabanemise
negatiivset tagasisidet) ja aldesterooni sekretsiooni vähenemise. Kuna AKE inaktiveerib bradükiniini, siis
viib AKE inhibeerimine ka tsirkuleeriva ja paikse kallikreiin-kiniini süsteemi aktiivsuse tõusuni (ning
seega ka prostaglandiini süsteemi aktiveerumiseni). On võimalik, et nimetatud mehhanism aitab kaasa
AKE inhibiitorite vererõhku langetavale toimele ja on osaliselt vastutav nende teatavate kõrvaltoimete (nt
köha) eest.
Perindopriil toimib oma aktiivse metaboliidi ­ perindoprilaadi ­ kaudu. Teised metaboliidid ei näita in
vitro mitte mingisugust AKE aktiivsust pärssivat toimet.

Hüpertensioon
Perindopriil on toimiv kõigis hüpertensiooni astmetes: kerge, mõõdukas, raske; täheldatakse süstoolse ja
diastoolse vererõhu alanemist nii lamavas kui ka püstises asendis.
Perindopriil vähendab perifeerset vaskulaarset resistentsust, mis viib vererõhu languseni. Selle tulemusena
suureneb perifeerne verevool, ilma mingisuguse toimeta südame löögisagedusele. Verevool neerudes
reeglina suureneb, kuid glomerulaarfiltratsioon (GFR) jääb tavaliselt muutumatuks.

Antihüpertensiivne aktiivsus on maksimaalne 4...6 tundi pärast üksikannuse võtmist ja püsib vähemalt 24
tundi. Minimaalne toime moodustab umbes 87...100% maksimaalsest.
Vererõhu langus ilmneb kiiresti. Ravile reageerivatel patsientidel saavutatakse normaliseerumine ühe kuu
jooksul ja see püsib ilma tahhüfülaksia tekketa.
Ravi katkestamine ei vii tagasilöögiefektini. Perindopriil vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Perindopriili vasodilateerivad omadused inimesel on leidnud kinnitust. See parandab suurte arterite
elastsust ja vähendab väikeste arterite meedia/valendiku suhet.
Abistav ravi tiasiiddiureetikumiga annab aditiivset tüüpi sünergia. Samuti vähendab AKE inhibiitori
kombineerimine tiasiidiga diureetikumravist tingitud hüpokaleemia riski.

Südamepuudulikkus
Perindopriil vähendab südame tööd alandades eel- ja järelkoormust.
Südamepuudulikkusega patsientide uuringud on näidanud:
- vasaku ja parema vatsakese täitumusrõhkude vähenemist;
- üldise perifeerse vaskulaarse resistentsuse vähenemist;
- südame minutimahu suurenemist ja südame indeksi paranemist.

Võrdlevates uuringutes ei põhjustanud 2 mg Vidotin`i esmakordne manustamine kerge ja keskmise
astmega südamepuudulikkusega patsientidel olulist vererõhu langust võrreldes platseeboga.

Stabiilse südame isheemiatõvega patsiendid
EUROPA uuring oli multitsentriline, rahvusvaheline, randomiseeritud, topelt-pime, platseebokontrollitud
kliiniline uuring, mis kestis 4 aastat.
Kaksteist tuhat kakssada kaheksateist (12218) üle 18 aasta vanust patsienti randomiseeriti 8 mg
perindopriili (n=6110) või platseebo (n=6108) rühma.
Uuringus osalenutel olid südamepärgarteritõve tunnused ilma südamepuudulikkuse kliiniliste nähtudeta.
Kõikidest patsientidest oli 90%-l olnud eelnev müokardiinfarkt ja/või tehtud pärgarterite
revaskularisatsioon. Enamik patsiente sai uuringuravimit lisaks konventsionaalsele ravile, mille hulka
kuulusid trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, vere lipiide alandavad ravimid ja beeta-blokaatorid.
Peamine efektiivsuse hindamise kriteerium oli kombinatsioon kardiovaskulaarsest suremusest,
mitteeluohtlikust müokardiinfarktist ja/või edukalt ravitud südameseiskusest. Ravi perindopriili 8 mg
annusega üks kord ööpäevas andis esmase tulemusnäitaja märkimisväärse 1,9% vähenemise (suhteline
risk vähenes 20%, 95%CI [9,4; 28,6] ­ p<0,001).
Müokardiinfarkti ja/või revaskularisatsiooni anamneesiga patsientide puhul vähenes platseeboga võrreldes
esmane lõpptulemus 2,2% ja vastav risk 22,4% (95%CI [12,0; 31,6] ­ p<0,001).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast suukaudset manustamist imendub perindopriil kiiresti ning maksimaalne plasmakontsentratsioon
saabub 1 tunni jooksul. Biosaadavus on 65...70%.
Umbes 20% kogu imendunud perindopriili kogusest muudetakse aktiivseks metaboliidiks
perindoprilaadiks. Lisaks aktiivsele perindoprilaadile on perindopriilil veel viis inaktiivset metaboliiti.
Perindopriili poolväärtusaeg plasmas on 1 tund. Perindoprilaadi maksimaalne plasmakontsentratsioon
saabub 3...4 tunni jooksul.
Toit vähendab perindopriili muundumist perindoprilaadiks, sellest tulenevalt ka biosaadavust, seega tuleb
perindopriili manustada suukaudselt ühekordse ööpäevase annusena hommikuti enne sööki.
Seondumata perindoprilaadi jaotusruumala on ligikaudu 0,2 1/kg. Plasmavalkudega seondumine on
vähene (perindoprilaadi seonduvus angiotensiini konverteeriva ensüümiga on vähem kui 30%), kuid see
sõltub kontsentratsioonist.
Perindoprilaat eritub uriiniga ja seondumata fraktsiooni poolväärtusaeg on umbes 3...5 tundi. Seondunud
perindoprilaadi vabanemine angiotensiini konverteerivalt ensüümilt annab ,,efektiivse" eliminatsiooni
poolväärtusaja 25 tundi, mistõttu püsikontsentratsioon saabub 4 päeva jooksul.
Pärast korduvat manustamist ei ole perindopriili kumulatsiooni täheldatud.


Perindoprilaadi eliminatsioon on vähenenud eakatel ning samuti südame- või neerupuudulikkusega
patsientidel. Neerupuudulikkuse puhul on soovitatav annuse kohaldamine sõltuvalt kahjustuse astmest
(kreatiniini kliirens).
Perindopriilaadi dialüüsi kliirens on 70 ml/min.
Tsirroosipatsientidel on perindopriili kineetika muutunud: algmolekuli maksakliirens on vähenenud poole
võrra. Moodustunud perindoprilaadi kogus ei ole siiski vähenenud ning seetõttu ei ole annuse
kohendamine vajalik (vt ka lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Kroonilise toksilisuse uuringutes suukaudsel manustamisel (rottidel ja ahvidel) olid märklaudorganiks
neerud, kuid kahjustus oli mööduv.
In vitro ja in vivo uuringutes ei ole täheldatud mutageensust.
Reproduktsioonitoksikoloogia uuringutes (rotid, hiired, küülikud ja ahvid) ei ilmnenud embrüotoksilisust
ega teratogeensust. Siiski on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite kui ravimiklassi puhul
kirjeldatud kõrvaltoimeid loote hilisele arengule, mille tagajärjeks on loote surm ja kaasasündinud toimed
nii närilistel kui ka küülikutel: täheldatud on neerukahjustusi ja suurenenud peri- ja postnataalset
suremust.
Kartsinogeensust rottidel ja hiirtel pikaajalistes uuringutes ei täheldatud.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 ºC.

6.5 Pakendi
iseloomustus
ja
sisu

Tabletid on pakendatud alumiinium/alumiinium blisterpakenditesse, mis sisaldavad 30 tabletti.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA


Gedeon Richter Plc.
Gyömri út 19-21, H-1103 Budapest
Ungari


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

4 mg: 583208
8 mg: 583308


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

16.05.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud juunis 2008