Trajenta
Artikli sisukord
I LISA
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Trajenta 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablett sisaldab 5 mg linagliptiini.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
8 mm diameetrise läbimõõduga ümmargune helepunane õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele
küljele on graveeritud “D5” ja teisele küljele Boehringer Ingelheimi logo.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Trajenta on näidustatud täiskasvanud 2. tüüpi diabeediga patsientidel glükeemilise kontrolli
parandamiseks:
monoteraapiana
• patsientidel, kel ei saavutata piisavat vere glükoosisisalduse vähenemist dieedi ja füüsilise
koormusega ning kellele metformiin ei sobi talumatuse tõttu või on neerukahjustusest tingituna
vastunäidustatud.
kombinatsioonravina
• kombineeritult metformiiniga, kui metformiini, dieedi ja füüsilise koormusega ei saavutata
piisavat vere glükoosisisalduse vähenemist;
• kombineeritult sulfonüüluurea ja metformiiniga, kui dieedi, füüsilise koormuse ja ravi nende kahe
ravimiga ei ole andnud piisavat glükeemilist kontrolli.
• kombinatsioonis insuliiniga kas koos metformiiniga või ilma, kui dieedi ja füüsilise koormusega
ei saavutata piisavat glükeemilist kontrolli.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Linagliptiini annus on 5 mg üks kord ööpäevas. Linagliptiini lisamisel metformiinile peab metformiini
annus jääma samasuguseks ning samaaegselt manustama linagliptiini.
Kui linagliptiini kasutatakse kombineeritult sulfonüüluureaga või insuliiniga, võib kaalutleda
sulfonüüluurea või insuliini annuse vähendamist, et vähendada hüpoglükeemia riski (vt lõik 4.4).
Patsientide erirühmad
Neerupuudulikkusega patsiendid
Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole Trajenta annust vaja muuta.
Maksapuudulikkusega patsiendid
Farmakokineetika uuringud on näidanud, et maksapuudulikkusega patsientidel ei ole annuse
kohandamine vajalik, kuid kliiniline kogemus selliste patsientidega puudub.
Eakad patsiendid
Vanusel põhinevalt ei ole annuse kohandamine vajalik.
Siiski on kliiniline kogemus vanemate kui 80-aastaste patsientidega piiratud ja tuleb olla ettevaatlik
selle erirühma ravimisel.
Lapsed
Linagliptiini ohutus ja efektiivsus lastel ning noorukitel pole veel tõestatud. Andmed puuduvad.
Manustamisviis
Trajenta’t võib võtta ööpäeva jooksul olenemata söögi- ja kellaajast. Kui annus on vahele jäänud, tuleb
see võtta niipea kui see patsiendile meenub. Ühel päeval ei tohi võtta kahekordset annust.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine(te) suhtes.
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Üldine
Ravimit Trajenta ei tohi kasutada I tüüpi suhkurtõve või diabeetilise ketoatsidoosiga haigetel.
Hüpoglükeemia
Linagliptiini monoteraapia näitas platseeboga võrreldavat hüpoglükeemia esinemissagedust.
Kliinilises uuringus, milles linagliptiin oli üks komponent kombinatsioonravist selliste preparaatidega,
mis teadaolevalt ei põhjusta hüpoglükeemiat (metformiin), oli linagliptiini puhul registreeritud
hüpoglükeemia esinemissagedus sarnane platseebot võtnud patsientidel täheldatuga.
Kui linagliptiin lisati sulfonüüluureale (metformiini foonil), oli hüpoglükeemia esinemissagedus
kõrgem kui platseebo puhul (vt lõik 4.8).
On teada, et sulfonüüluuread ja insuliin põhjustavad hüpoglükeemiat. Seega tuleb olla tähelepanelik,
kui linagliptiini kasutatakse kombinatsioonis sulfonüüluureaga ja/või insuliiniga. Võib kaalutleda
sulfonüüluurea või insuliini annuse vähendamist (vt lõik 4.2).
Pankreatiit
Pärast linagliptiini registreerimist on spontaanselt teatatud ägedast pankreatiidist kui kõrvaltoimest.
Patsiente tuleb teavitada ägeda pankreatiidi iseloomulikest sümptomitest, milleks on püsiv ja tugev
kõhuvalu. Pärast linagliptiini ärajätmist on täheldatud pankreatiidi taandumist. Pankreatiidi kahtlusel
tuleb Trajenta kasutamine lõpetada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoimete hinnang in vitro
Linagliptiin on CYP isoensüüm CYP3A4 nõrgalt konkureeriv ja nõrk või mõõdukas
toimemehhanismil põhinev inhibiitor, kuid ei inhibeeri teisi CYP isoensüüme. Ta ei indutseeri CYP
isoensüüme. Linagliptiin on P-glükoproteiini substraat ning P-glükoproteiini poolt vahendatud
digoksiini transpordi nõrk inhibiitor. Neil tulemustel ja in vivo koostoime uuringutel põhinevalt
peetakse vähetõenäoliseks, et linagliptiin põhjustab koostoimeid teiste P-gp substraatidega.
Koostoimete hinnang in vivo
Teiste ravimite toimed linagliptiinile
Allpool kirjeldatud kliinilised andmed näitavad, et kliiniliselt oluliste koostoimete risk samaaegselt
manustatud ravimitega on madal.
Metformiin: kombinatsiooni metformiin 850 mg kolm korda ööpäevas ja linagliptiin 10 mg üks kord
ööpäevas mitmekordne manustamine ei muutnud tervetel vabatahtlikel kliiniliselt olulisel määral
linagliptiini farmakokineetikat.
Sulfonüüluuread: samaaegne glibenklamiidi (gliburiidi) ühekordse annuse 1,75 mg manustamine ei
muutnud 5 mg linagliptiini tasakaalukontsentratsioonide farmakokineetikat.
Ritonaviir: linagliptiini 5 mg suukaudse ühekordse annuse ja ritonaviiri, tugeva P-glükoproteiini ja
CYP3A4 inhibiitori korduvate annuste samaaegsel manustamisel suurenes linagliptiini AUC ligikaudu
kaks korda ja Cmax ligikaudu kolm korda. Seondumata kontsentratsioonid, mis on linagliptiini
terapeutilise annuse korral tavaliselt alla 1%, tõusid 4...5-kordselt pärast koos ritonaviiriga
manustamist. Linagliptiini plasma püsikontsentratsiooni modelleerimised koos ritonaviiriga ja ilma
näitasid, et tsirkuleeriva ravimihulga suurenemisega ei kaasne kumulatsiooni suurenemist. Neid
muutusi linagliptiini farmakokineetikas ei peetud kliiniliselt olulisteks. Seega ei ole oodata kliiniliselt
olulisi koostoimeid ka teiste P-glükoproteiini/CYP3A4 inhibiitoritega.
Rifampitsiin: 5 mg linagliptiini ja rifampitsiini mitmekordse koosmanustamise, tugeva Pglükoproteiini
ja CYP3A4 indutseerijaga, tulemuseks oli linagliptiini püsiseisundi AUC vähenemine
39,6% võrra ja Cmax vähenemine 43,8% võrra ning umbes 30% vähenenud DPP-4 inhibeerimine
minimaalsete kontsentratsioonide korral. Seega võib kombinatsioonis tugevate P-gp indutseerijatega
linagliptiini täielik efektiivsus mitte saabuda, eriti kui P-gp indutseerijaid manustatakse pikaajaliselt.
Samaaegset manustamist teiste tugevate P-glükoproteiini ja CYP3A4 indutseerijatega – nagu
karbamasepiin, fenobarbitaal ja fenütoiin – ei ole uuritud.
Linagliptiini toimed teistele ravimitele
Kliinilistes uuringutes, nagu allpool kirjeldatud, ei avaldanud linagliptiin kliiniliselt olulist toimet
metformiini, gliburiidi, simvastatiini, varfariini, digoksiini ega suukaudsete kontratseptiivide
farmakokineetikale, millel on in vivo tõestatud vähene kalduvus põhjustada ravimkoostoimeid
CYP3A4, CYP2C9, CYP2C8, P-glükoproteiini ja orgaanilise katioontransportija (OCT)
substraatidega.
Metformiin: linagliptiini 10 mg ööpäevaste annuste korduv manustamine koos 850 mg metformiiniga,
mis on OCT substraat, ei avaldanud tervetel vabatahtlikel olulist toimet metformiini
farmakokineetikale. Seega linagliptiin ei inhibeeri OCT-vahendatud transporti.
Sulfonüüluuread: linagliptiini ööpäevaste suukaudsete annuste 5 mg korduval manustamisel koos
glibenklamiidi (gliburiidi) ühekordse suukaudse annusega 1,75 mg kaasnes nii glibenklamiidi AUC
kui Cmax kliiniliselt mitteoluline, 14 %-line vähenemine. Kuna glibenklamiid metaboliseerub eeskätt
CYP2C9 abil, toetavad need andmed ka järeldust, et linagliptiin ei ole CYP2C9 inhibiitor. Kliinilise
tähtsusega koostoimeid ei ole oodata ka teiste sulfonüüluureatega (nt glipisiid, tolbutamiid ja
glimepiriid), mis – samuti nagu glibenklamiid – elimineeritakse eeskätt CYP2C9 abil.
Digoksiin: korduv 5 mg linagliptiini manustamine koos korduvate digoksiini 0,25 mg annustega ei
avaldanud tervetel vabatahtlikel toimet digoksiini farmakokineetikale. Seega ei ole linagliptiin Pglükoproteiini
poolt vahendatud transpordi inhibiitor in vivo.
Varfariin: linagliptiini korduvad ööpäevased annused 5 mg ei muutnud ühekordse annusena
manustatud S(-) või R(+) varfariini (CYP2C9 substraat) farmakokineetikat.
Simvastatiin: linagliptiini korduvad ööpäevased annused avaldasid tervetel vabatahtlikel simvastatiini,
tundliku CYP3A4 substraadi püsiseisundi farmakokineetikale minimaalset toimet. Pärast linagliptiini
supraterapeutiliste annuste 10 mg manustamist samaaegselt 40 mg simvastatiiniga ööpäevas 6 päeva
vältel suurenes simvastatiini plasma AUC 34 % võrra ja plasma Cmax 10 % võrra.
Suukaudsed kontratseptiivid: 5 mg linagliptiini samaaegne manustamine ei muutnud levonorgestreeli
ega etinüülöstradiooli püsiseisundi farmakokineetikat.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Uuringuid linagliptiini kasutamise kohta rasedatel ei ole läbi viidud. Loomuuringud ei ole osutanud
otseselt ega kaudselt kahjulikele toimetele seoses reproduktsioonitoksilisusega (vt lõik 5.3).
Ettevaatusabinõuna on eelistatav raseduse ajal Trajenta kasutamist vältida.
Imetamine
Olemasolevad loomadega saadud farmakokineetika andmed näitavad linagliptiini/metaboliitide
eritumist emapiima. Ei saa välistada riski rinnapiimaga toidetavale lapsele. Tuleb otsustada, kas
lõpetada imetamine või hoiduda Trajenta-ravist, võttes arvesse rinnapiima kasulikkust lapsele ja ravi
kasu emale.
Fertiilsus
Trajenta’ga ei ole läbi viidud uuringuid, mis kajastaksid selle toimet inimese fertiilsusele.
Loomuuringud ei näita otseselt ega kaudselt kahjulikke toimeid seoses fertiilsusega (vt lõik 5.3).
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Trajenta’l puudub või on ebaoluline toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Siiski tuleb
patsiente hoiatada hüpoglükeemia riski eest, eriti kui ravimit kombineeritakse sulfonüüluurea ja/või
insuliini ravimitega.
4.8 Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte
Trajenta ohutust on hinnatud kokku 6 602-l 2.tüüpi suhkurtõvega patsiendil, kellest 5 955 patsienti
said 5 mg terapeutilist annust.
Platseebokontrollitud uuringutesse oli kaasatud 6 666 patsienti, kellest 4 302 said raviks linagliptiini
terapeutilist annust 5 mg. 3 964 patsienti olid eksponeeritud linagliptiini annusele 5 mg üks kord
ööpäevas ≥ 12 nädalat.
Platseebokontrolliga uuringute koondanalüüsis oli platseebot saanud patsientidel üldine kõrvaltoimete
esinemissagedus sarnane 5 mg linagliptiini puhul nähtuga (63,1% versus 60,3%). Ravi lõpetamine
kõrvaltoimete tõttu oli sagedasem platseebot saanud patsientidel kui neil, keda raviti 5 mg
linagliptiiniga (4,4% versus 3,3%).
Kõige sagedamini registreeritud kõrvaltoimeks on olnud hüpoglükeemia, mida täheldati kolmekordse
kombinatsiooni – linagliptiini, metformiini ja sulfonüüluurea – korral 14,6%-l patsientidest, võrreldes
7,6%-ga platseebot saanud patsientidest.
Platseeboga kontrollitud uuringutes esines 6,2%-l linagliptiini saanud patsientidest kõrvaltoimena
hüpoglükeemia. Neist juhtudest 5,1% olid kerged ja 1,0% mõõdukad ja 0,1% loeti raskeks. Pankreatiit
tuvastati sagedamini linagliptiinile randomiseeritud patsientidel (5 juhtumit 4 302 patsiendiaasta kohta
versus 1 juhtum 2 364 patsiendiaasta kohta võrdlusrühmas).
Kõrvaltoimete loetelu tabelina
Kuna foonravi avaldab mõju kõrvaltoimetele (nt hüpoglükeemia juhtudele), analüüsiti ja esitati
kõrvaltoimed vastavatest ravirežiimidest lähtuvalt (monoteraapia, lisaks metformiinile, lisaks
metformiini ja sulfonüüluurea ravimi kombinatsioonile ning lisaks insuliinile).
Platseebo kontrolliga uuringud hõlmasid uuringuid, kus linagliptiini kasutati järgnevalt:
- lühiajalise monoteraapiana kestusega kuni 4 nädalat
- monoteraapiana kestusega ≥12 nädalat
- lisaks metformiinile
- lisaks metformiinile + sulfonüüluurea ravimile
- lisaks insuliinile koos või ilma metformiinita
Organsüsteemi klassi ja MedDRA eelistatavate terminite alusel klassifitseeritud kõrvaltoimed, mida
täheldati patsientidel, kes said 12 topeltpimedas uuringus 5 mg linagliptiini monoteraapiana või
lisaravina, on esitatud allpool toodud tabelis vastavalt ravirežiimile (vt tabel 1).
Kõrvaltoimed on loetletud absoluutse esinemissageduse alusel. Esinemissagedused on määratletud
järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1 000 kuni <1/100), harv
(≥1/10 000 kuni <1/1 000), väga harv (<1/10 000) või teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete
põhjal).
Tabel 1 Kõrvaltoimed, mida täheldati patsientidel, kes said linagliptiini 5 mg ööpäevaseid
annuseid kas monoteraapiana või täiendava ravina (platseebokontrolliga uuringute koondanalüüs)
Kõrvaltoimete esinemissagedus
Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime
Linagliptiini
monoteraapia
Linagliptiin
metformiin +
Linagliptiin +
metformiin +
sulfonüüluurea
Linagliptiin +
insuliin
Infektsioonid ja
infestatsioonid
Nasofarüngiit aeg-ajalt aeg-ajalt teadmata aeg-ajalt
Immuunsüsteemi häired
Ülitundlikkus
(näiteks urtikaaria,
angioödeem, bronhide
hüperaktiivsus)
teadmata aeg-ajalt teadmata teadmata
Ainevahetuse ja
toitumishäired
Hüpoglükeemia väga sage
Respiratoorsed, rindkere
ja mediastiinumi häired
Köha aeg-ajalt aeg-ajalt teadmata aeg-ajalt
Seedetrakti häired
Pankreatiit teadmata teadmata teadmata aeg-ajalt
Kõhukinnisus aeg-ajalt
Uuringud
Amülaasi taseme tõus aeg-ajalt aeg-ajalt teadmata teadmata
Turuletulekujärgne kogemus
Spontaansete kõrvaltoimeteatiste analüüsimisel leiti linagliptiini turuletulekujärgsele kogemusele
tuginedes täiendavad kõrvaltoimed angioödeem (harva) ja urtikaaria (harva). (Esinemissageduse
hinnangud põhinevad platseebokontrollitud uuringute koondanalüüsil).
4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Tervete inimestega läbiviidud kontrollitud kliinilistes uuringutes taluti linagliptiini ühekordseid
annuseid kuni 600 mg (vastab 120-kordsele soovituslikule annusele) üldiselt hästi. Üle 600 mg
annustega seoses inimesega kogemus puudub.
Ravi
Üleannustamise korral on õigustatud tavaliste toetusmeetmete, nt imendumata aine seedetraktist
eemaldamise rakendamine, kliiniline monitooring ja vajadusel kliiniliste abinõude kasutuselevõtt.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Diabeedi raviks kasutatavad ained, dipeptidüülpeptidaas 4 (DPP-4)
inhibiitorid, ATC-kood: A10BH05.
Toimemehhanism
Linagliptiin inhibeerib ensüüm DPP-4 (dipeptidüülpeptidaas 4, EC 3.4.14.5), mis on
inkretiinhormoonide GLP-1 ja GIP (glükagoonitaoline peptiid 1, glükoossõltuv insulinotroopne
polüpeptiid) inaktivatsioonis osalev ensüüm. Ensüüm DPP-4 alandab kiiresti nende hormoonide taset.
Mõlemad inkretiinhormoonid on kaasatud glükoosi homeostaasi füsioloogilisse regulatsiooni.
Inkretiinid nõristuvad madalal põhitasemel kogu ööpäeva vältel ning tasemed tõusevad vahetult pärast
sööki. GLP-1 ja GIP suurendavad insuliini biosünteesi ja eritumist pankrease β-rakkudest nii
normaalse kui kõrgenenud vereglükoosi kontsentratsiooni korral. Lisaks vähendab GLP-1 ka
glükagooni sekretsiooni pankrease α-rakkudest, mille tulemusel väheneb glükoosi väljutus maksast.
Linagliptiin seondub pöörduvalt ja väga efektiivselt DPP-4-ga ning põhjustab seega aktiivsete
inkretiinide tasemete aeglast tõusu ja pikenemist. Glükoosist sõltuvalt suurendab linagliptiin insuliini
sekretsiooni ja vähendab glükagooni sekretsiooni, mille tagajärjeks on üldine glükoosi homeostaasi
paranemine. Linagliptiin seondub valikuliselt DPP-4-ga ja näitab >10 000-kordset selektiivsust DPP-8
või DPP-9 aktiivsusega võrreldes in vitro.
Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Efektiivsuse ja ohutuse hindamiseks viidi läbi 8 III faasi randomiseeritud kontrollitud uuringut,
millesse oli kaasatud 5 239 patsienti 2. tüüpi diabeediga, kellest 3 319 said linagliptiinravi. Nendesse
uuringutesse oli lülitatud 929 vähemalt 65-aastast patsienti, kes said linagliptiini. Uuringus sai
linagliptiini ka 1 238 kergekujulise neerukahjustusega ja 143 mõõduka neerukahjustusega patsienti.
Linagliptiini manustamisega üks kord ööpäevas kaasnes glükeemilise kontrolli oluline paranemine
ilma kliiniliselt olulise kehakaalu muutuseta. Glükeeritud hemoglobiini A1c (HbA1c) taseme langused
olid sarnased erinevate alagruppide, sh soo, vanuse, neerukahjustuse ja kehamassi indeksiga (KMI).
Suurema esialgse HbA1c väärtusega kaasnes suurem HbA1c langus. Kogutud uuringutes täheldati
olulist HbA1c languse erinevust aasia pärioluga patsientide (0,8%) ja europiidsete patsientide (0,5%)
vahel.
Linagliptiini monoteraapia metformiinile sobimatutel patsientidel
Linagliptiini monoteraapia efektiivsust ja ohutust hinnati 24-nädalase kestusega topeltpimedas
platseebokontrollitud uuringus. Patsientidel, kel esines ravieelne HbA1c väärtus ligikaudu 8 %,
kaasnes linagliptiinraviga 5 mg üks kord ööpäevas oluline HbA1c taseme paranemine (-0,69 %
muutus, võrreldes platseeboga). Linagliptiini puhul esines ka märkimisväärne tühja kõhu plasma
glükoosikontsentratsiooni (FPG) ning, 2 tundi pärast sööki mõõdetud glükoosikontsentratsiooni (PPG)
paranemine võrreldes platseeboga.
Linagliptiiniga ravitud patsientidel täheldatud hüpoglükeemia esinemissagedus oli sarnane platseebo
puhul esinenuga.
18-nädalases topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus hinnati linagliptiini monoteraapiat ka
patsientidel, kellele metformiinravi ei sobi kas talumatuse või vastunäidustuse korral
neerupuudulikkuse tõttu. Linagliptiiniga kaasnesid olulised HbA1c väärtuste paranemised (– 0,57 %
muutus platseeboga võrreldes) keskmiselt HbA1c algväärtuselt 8,09 %. Linagliptiini puhul esinesid ka
olulised paranemised tühja kõhu plasma glükoosikontsentratsiooni (FPG) osas võrreldes platseeboga.
Linagliptiinravi saanud patsientidel täheldati samasugust hüpoglükeemia esinemissagedust nagu
platseebo puhul.
Linagliptiin metformiinravi lisana
24-nädalases topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus hinnati linagliptiini ja metformiini
kombinatsiooni efektiivsust ja ohutust. Linagliptiiniga kaasnes HbA1c näitaja oluline paranemine (-
0,64 % muutus platseeboga võrreldes) keskmiselt HbA1c algväärtuselt 8 %. Linagliptiini puhul esines
ka märkimisväärne tühja kõhu plasma glükoosikontsentratsiooni (FPG) ning, 2 tundi pärast sööki
mõõdetud glükoosikontsentratsiooni (PPG) paranemine võrreldes platseeboga. Linagliptiinravi saanud
patsientidel täheldati samasugust hüpoglükeemia esinemissagedust nagu platseebo puhul.
Linagliptiin metformiini ja sulfonüüluurea kombinatsiooni lisaravina
Viidi läbi 24-nädalane platseebokontrollitud uuring, milles hinnati linagliptiini 5 mg annuse
efektiivsust ja ohutust platseeboga võrreldes patsientidel, kes ei saanud piisavat ravivastust
metformiini ja sulfonüüluurea kombinatsioonile. Linagliptiini puhul esines märkimisväärne HbA1c
näitaja paranemine (-0,62 % muutus platseeboga võrreldes) keskmiselt HbA1c algväärtuselt 8,14 %.
Samuti esines linagliptiini puhul märkimisväärne paremus patsientide tühja kõhu plasma
glükoosikontsentratsiooni (FPG) ja 2 tundi pärast sööki mõõdetud glükoosikontsentratsiooni osas,
võrreldes platseeboga.
Linagliptiin insuliinravi lisana
Ainult insuliinile või insuliini ja metformiini ja/või pioglitasooni kombinatsioonile 5 mg linagliptiini
lisamise efektiivsust ja ohutust on hinnatud 24-nädalase kestusega topeltpimedas platseebokontrollitud
uuringus. Linagliptiiniga kaasnesid HbA1c olulised paranemised (-0,65%, võrreldes platseeboga)
keskmisest 8,3%-lisest HbA1c algväärtusest. Linagliptiiniga kaasnesid ka olulised paranemised tühja
kõhu plasma glükoosikontsentratsiooni (FPG) tasemetes ning platseeboga võrreldes saavutas suurem
proportsioon patsientidest HbA1c sihtväärtuse < 7,0%. See saavutati stabiilse insuliiniannusega
(40,1 TÜ). Kehakaal ei erinenud oluliselt ravirühmade vahel. Toimed plasmalipiididele olid tühised.
Linagliptiinravi saanud patsientidel täheldatud hüpoglükeemia esinemissagedus sarnanes platseebo
puhul täheldatule (22,2% linagliptiin; 21,2% platseebo).
24 kuu andmed linagliptiini kohta metformiinravi lisaravina, võrreldes glimepiriidiga
Uuringus, milles võrreldi linagliptiini 5 mg või glimepiriidi (keskmine annus 3 mg) lisamise
efektiivsust ja ohutust patsientidele, kel esines ebapiisav glükeemiline kontroll metformiini
monoteraapia korral, täheldati keskmisi HbA1c taseme vähenemisi linagliptiini korral –0,16%
(keskmine esialgne HbA1c 7,69%) ja glimepiriidi korral –0,36% (keskmine esialgne HbA1c 7,69%),
kusjuures keskmine ravi erinevus oli 0,20% (97,5% CI: 0,09; 0,299). Hüpoglükeemia esinemissagedus
oli linagliptiini rühmas oluliselt madalam (7,5%) kui glimepiriidi rühmas (36,1%). Linagliptiiniga
ravitud patsientidel esines oluline keskmine kehakaalu langus ravi algusega võrreldes, kusjuures
glimepiriidi saanud patsientidel esines oluline kehakaalu tõus (-1,39 vs +1,29 kg).
Linagliptiin täiendava ravina raske neerukahjustusega patsientidel, 12-nädalased platseebokontrollitud
andmed (stabiilne foon) ja 40-nädalane platseebokontrollitud jätku-uuring (kohandatav foon).
Linagliptiini efektiivsust ja ohutust hinnati ka 2. tüüpi suhkurtõve ja raskekujulise
neerupuudulikkusega patsientidel platseeboga võrreldes 12-nädalases topeltpimedas uuringus, mille
kestel hoiti glükeemilised foonravid stabiilsetena. Enamus patsiente (80,5%) said foonravina insuliini,
kas ainsa ravimina või kombinatsioonis suukaudsete antidiabeetiliste ravimitega nagu sulfonüüluurea,
gliniid ja pioglitasoon. Lisaks viidi läbi 40-nädalane jätkuravi, mille vältel olid lubatud
suhkurtõvevastaste foonravimite annuste kohandamised.
Linagliptiiniga kaasnesid olulised HbA1c taseme paranemised (-0,59% muutus 12 nädala pärast,
võrreldes platseeboga) keskmise esialgse HbA1c 8,2% suhtes. HbA1c tasemes täheldati 52 nädala
pärast –0,72%-list erinevust platseeboga võrreldes.
Rühmade vahel ei esinenud olulisi kehakaalu erinevusi. Linagliptiiniga ravitud patsientidel täheldati
suuremat hüpoglükeemia esinemissagedust kui platseebo patsientidel, mille võis omistada
asümptomaatiliste hüpoglükeemia juhtude arvu sagenemisele linagliptiini korral. Selle võib kanda
hüpoglükeemiliste foonravimite (insuliin ja sulfonüüluurea või gliniid) arvele. Rühmade vahel ei
täheldatud erinevust raskete hüpoglükeemia juhtude osas.
Linagliptiin lisaravina 2. tüüpi diabeediga eakatel patsientidel (vanus ≥ 70 aastat)
Linagliptiini efektiivsust ja ohutust 2. tüüpi diabeediga eakatel (vanus ≥ 70 aastat) patsientidel hinnati
24-nädalase kestusega topeltpimedas uuringus. Foonravina said patsiendid metformiini ja/või
sulfonüüluureat ja/või insuliini. Diabeedifoonravimite annused hoiti esimese 12 nädala jooksul
stabiilsetena ning pärast seda oli lubatud annuseid korrigeerida. Linagliptiiniga kaasnesid HbA1c
olulised paranemised (-0,64%-line muutus, võrreldes platseeboga, 24 nädala pärast) keskmisest 7,8%-
lisest HbA1c algväärtusest. Linagliptiiniga kaasnesid ka olulised paranemised tühja kõhu plasma
glükoosikontsentratsiooni (FPG) tasemetes, võrreldes platseeboga. Kehakaal ei erinenud oluliselt
ravirühmade vahel.
Kardiovaskulaarne risk
Viieteistkümne 3. faasi kliinilise uuringu (kestusega 18 nädalat kuni 24 kuud), millesse oli kaasatud
8 622 2. tüüpi diabeediga patsienti, sõltumatult määratud kardiovaskulaarsete juhtude ajakohastatud,
prospektiivse, eelnevalt täpsustatud metaanalüüsi analüüsi põhjal ei kaasnenud linagliptiinraviga
kardiovaskulaarse riski tõusu. Esmane tulemusnäitaja, milleks oli kardiovaskulaarse (KV) surma,
mitteletaalse lõppega müokardiinfarkti, mitteletaalse lõppega ajuinfarkti või ebastabiilse stenokardia
tõttu hospitaliseerimise esinemise või esimese esinemiseni kulunud aja koondnäitaja, oli madalam
linagliptiini puhul, kuid statistliselt mitte oluliselt võrreldes kombinatsioonravi ja platseebo
võrdluspreparaatidega [riskisuhe 0,83 (95% usaldusintervall 0,57; 1,21)]. Kokku oli linagliptiini puhul
56 ja võrdluspreparaatide puhul 55 esmasjuhtu. Tänaseni puuduvad tõendid KV riski tõusu kohta, kuid
juhtude arv kliinilistes uuringutes välistab kindlad järeldused. Siiski kardiovaskulaarsete juhtude
esinemissagedus oli linagliptiini ja platseebo rühma vahel sarnane (1,06% linagliptiiniga vs 1,21%
platseeboga).
Lapsed
Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada linagliptiiniga läbi viidud uuringute tulemused
2. tüüpi suhkurtõvega laste ühe või mõne alarühma kohta (vt lõik 4.2 informatsioon kasutamisel
pediaatrias).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Linagliptiini farmakokineetikat on ulatuslikult iseloomustatud nii tervetel inimestel kui 2. tüüpi
suhkurtõvega patsientidel. Pärast 5 mg annuse suukaudset manustamist tervetele vabatahtlikele või
patsientidele imendus linagliptiin kiiresti, kusjuures maksimaalne plasmakontsentratsioon (keskmine
Tmax) saabus 1,5 tundi annustamisjärgselt.
Linagliptiini kontsentratsioonid plasmas langevad 3-faasiliselt, omades pikka poolväärtusaega
(linagliptiini lõplik poolväärtusaeg üle 100 tunni), mis on peamiselt tingitud linagliptiini küllastuvast,
kindlast seondumisest DPP-4-ga ning ei soodusta ravimi kumuleerumist. Linagliptiini
kumuleerumiseks efektiivne poolväärtusaeg on ligikaudu 12 tundi, nagu on kindlaks tehtud pärast
linagliptiini korduvate 5 % mg annuste suukaudset manustamist. Pärast linagliptiini 5 mg annuste
manustamist üks kord ööpäevas saabub püsikontsentratsioon plasmas pärast 3-ndat annust.
Linagliptiini plasma AUC suurenes ligikaudu 33 % pärast 5 mg annuseid püsiseisundis, võrreldes
esimese annusega. Linagliptiini AUC intraindividuaalsed ja interindividuaalsed
variatsioonikoefitsiendid olid väikesed (vastavalt 12,6 % ja 28,5 %). Vastavalt linagliptiini
kontsentratsioonist sõltuvale seondumisele DPP-4-ga on farmakokineetika, põhinedes kogu
tsirkuleeriva linagliptiini kogusel, mittelineaarne. Küll aga suurenes linagliptiini täielik plasma AUC
vähem kui annusega proportsionaalselt, samas kui seondumata aine AUC suureneb umbes annusega
proportsionaalselt. Linagliptiini farmakokineetika tervetel inimestel ja 2. tüüpi diabeediga patsientidel
oli üldiselt sarnane.
Imendumine
Linagliptiini absoluutne biosaadavus on ligikaudu 30 % . Linagliptiini manustamisel koos rasvarikka
toiduga pikenes Cmax saavutamise aeg 2 tunni võrra ning Cmax vähenes 15 % võrra, kuid mingit mõju
AUC0-72h–le ei täheldatud. Seoses Cmax ja Tmax muutustega ei ole oodata mingit kliiniliselt olulist mõju,
mistõttu linagliptiini võib manustada söögiajast olenematult.
Jaotumine
Koeseonduvuse tulemusena on pärast linagliptiini 5 mg veenisisest ühekordset annust tervetel
inimestel püsiseisundis keskmine jaotusruumala ligikaudu 1 110 liitrit, mis näitab, et linagliptiin
jaotub ulatuslikult kudedesse. Linagliptiini seonduvus plasmavalkudega sõltub kontsentratsioonist,
vähenedes 1 nmol/l korral umbes 99 %-lt kuni 75…89 %-ni ≥30 nmol/l korral, mis kajastab DPP-4-ga
seondumise küllastumist linagliptiini kontsentratsioonide tõustes. Kõrgete kontsentratsioonide puhul,
kui DPP-4 on täielikult küllastunud, seondus 70…80 % linagliptiinist muude plasmavalkude kui DPP-
4-ga – järelikult 20…30 % ei seondunud plasmas.
Biotransformatsioon
Pärast 14C-märgistusega 10 mg linagliptiini suukaudset manustamist eritus ligikaudu 5 %
radioaktiivsusest uriiniga. Metabolism mängib linagliptiini eliminatsioonis teisejärgulist rolli. Avastati
üks peamine metaboliit, mille suhteline kontsentratsioon püsiseisundis on 13,3 % linagliptiini
kontsentratsioonist, mis osutus farmakoloogiliselt inaktiivseks ning seega ei toeta linagliptiini DPP-4
inhibeerivat toimet plasmas.
Eritumine
Pärast [14C] linagliptiini annuse suukaudset manustamist tervetele inimestele elimineerus ligikaudu
85 % manustatud radioaktiivsusest väljaheitega (80 %) või uriiniga (5 %) 4 päeva jooksul pärast
manustamist. Renaalne kliirens püsikontsentratsiooni korral oli ligikaudu 70 ml/min.
Patsientide erirühmad
Neerukahjustus
Erinevate astmete kroonilise neerupuudulikkusega patsientide ja normaalse tervisega kontrollisikute
võrdlemiseks viidi läbi korduvannuste avatud uuring, hindamaks linagliptiini (5 mg annuse)
farmakokineetikat. Uuringusse olid kaasatud patsiendid, kel esines neerupuudulikkus, mis oli
kreatiniini kliirensi alusel klassifitseeritud kergekujuliseks (50…<80 ml/min), mõõdukaks
(30…<50 ml/min) ja raskekujuliseks (<30 ml/min), ning ka hemodialüüsravi saavad neeruhaiguse
lõppstaadiumis (ESRD) patsiendid. Lisaks võrreldi II tüüpi suhkurtõve (T2DM) ja raskekujulise
neerupuudulikkusega (<30 ml/min) patsiente normaalse neerufunktsiooniga T2DM patsientidega.
Kreatiniini kliirensit mõõdeti ööpäevase uriini kreatiniini kliirensi mõõtmistega või hinnati seerumi
kreatiniinist Cockroft-Gaulti valemi alusel:
CrCl = (140 – vanus) x kehakaal/72 x seerumi kreatiniin [x 0,85 naistel], kus vanus on aastates,
kehakaal kg-des ja seerumi kreatiniin mg/dl.Püsiseisundis oli kergekujulise neerukahjustusega
patsientidel linagliptiini kontsentratsioon võrreldav tervetel inimestel täheldatuga. Mõõduka
neerukahjustuse korral täheldati kontsentratsiooni mõõdukat, umbes 1,7-kordset tõusu, võrreldes
kontrollrühmaga. Raskekujulise neerupuudulikkusega T2DM patsientidel oli kontsentratsioon
suurenenud umbes 1,4 korda, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga T2DM patsientidega.
Linagliptiini AUC prognoosid püsikontsentratsiooni korral ESRD patsientidel näitasid mõõduka või
raskekujulise neerupuudulikkusega patsientidega võrreldavat kontsentratsiooni. Lisaks ei ole
linagliptiin arvatavasti elimineeritav terapeutiliselt olulisel määral hemodialüüsi ega
peritoneaaldialüüsi abil. Seega ei ole linagliptiini annust vaja kohandada neerupuudulikkuse ühegi
raskusastmega patsientidel..
Maksakahjustus
Kergekujulise, mõõduka ja raskekujulise maksapuudulikkusega (vastavalt Child-Pugh’
klassifikatsioonile) ilma suhkurtõveta patsientidel olid linagliptiini keskmine AUC ja Cmax pärast
linagliptiini korduvate 5 mg annuste manustamist sarnased tervetel sobivatel kontrollisikutel
täheldatuga. Kergekujulise, mõõduka või raskekujulise maksakahjustusega suhkurtõve patsientidel ei
ole linagliptiini annuse kohandamine vajalik.
Kehamassi indeks (KMI)
Annust ei ole vaja KMI-põhiselt kohandada. Erirühma I ja II faasi uuringute andmete
farmakokineetilisel analüüsil põhinevalt ei avaldanud kehamassi indeks linagliptiini
farmakokineetikale kliiniliselt olulist toimet. Enne müügiloa saamist läbiviidud kliinilised uuringud on
teostatud kuni 40 kg/m2-le vastavate KMI-tega.
Sugu
Annust ei ole vaja soopõhiselt kohandada. Erirühma I ja II faasi uuringute andmete farmakokineetilisel
analüüsil põhinevalt ei avaldanud sugu linagliptiini farmakokineetikale kliiniliselt olulist toimet.
Eakad patsiendid
Kuni 80-aastastel patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik, kuna erirühma I ja II faasi uuringute
andmete farmakokineetilisel analüüsil põhinevalt ei avaldanud vanus linagliptiini farmakokineetikale
kliiniliselt olulist mõju. Eakatel patsientidel (65...80, vanim patsient oli 78-aastane) olid nooremate
inimestega võrreldavad linagliptiini kontsentratsioonid plasmas.
Lapsed
Linagliptiini farmakokineetikat iseloomustavaid uuringuid ei ole veel lastega läbi viidud.
Rass
Annust ei ole vaja rassipõhiselt kohandada. Europiidse, hispaania, aafrika ja aasia päritoluga
patsientide olemasolevate farmakokineetiliste andmete koondanalüüsi põhjal ei omanud rass selget
toimet linagliptiini kontsentratsioonidele plasmas. Lisaks osutusid linagliptiini farmakokineetika
karakteristikumid jaapani, hiina ja europiidsete tervete vabatahtlikega läbiviidud eriotstarbelistes I
faasi uuringutes sarnasteks.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Linagliptiini korduvate annuste korral, mis ületasid rohkem kui 300-kordselt inimestel täheldatud
kontsentratsiooni, olid hiirtel ja rottidel toksilisuse peamisteks sihtorganiteks maks, neerud ja
seedetrakt.
Rottidel täheldati toimeid reproduktiivse süsteemi organitele, kilpnäärmele ja lümfisüsteemi organitele
kontsentratsioonidel, mis ületasid rohkem kui 1 500-kordselt terapeutilise kontsentratsiooni. Koertel
täheldati keskmiste annuste puhul tugevaid pseudoallergilisi reaktsioone, mis põhjustasid
sekundaarselt kardiovaskulaarseid muutusi, mida peeti koeraspetsiifiliseks. Rohkem kui 450-kordse
terapeutilise kontsentratsiooni puhul olid Cynomolgus ahvidel toksilisuse sihtmärgiks maks, neerud,
magu, reproduktiivse süsteemi organid, harknääre, põrn ja lümfisõlmed. Rohkem kui 100-kordse
terapeutilise annuse puhul oli neil ahvidel peamiseks leiuks mao ärritus.
Linagliptiin ja selle peamine metaboliit ei näidanud genotoksilist potentsiaali.
2-aastane suukaudse annuse kartsinogeensusuuring rottidel ja hiirtel ei andnud kartsinogeensuse
tõendeid rottidel ega isashiirtel. Pahaloomuliste lümfoomide oluliselt kõrgemat esinemissagedust
ainult emashiirtel kõige suuremate annuste (>200-kordne terapeutiline kontsentratsioon) korral ei
peeta inimese puhul oluliseks (seletus: mitte raviga seotud, vaid ülimalt muutlikust taustafaktorite
esinemissagedusest tingitud). Neil uuringuil põhinevalt ei ole inimestel kartsinogeensuse ohtu.
Mittesedastatava kahjuliku efekti tasemeks (NOAEL) fertiilsuse, loote varajase arengu ja
teratogeensuse osas rottidel tuvastati >900-kordne terapeutiline annus. Rottidel tuvastati ema-,
embrüo- ja järglastoksilisuse NOAEL-na 49-kordne terapeutiline kontsentratsioon. Küülikutel ei
täheldatud >1 000-kordse terapeutilise kontsentratsiooni puhul mingeid teratogeenseid toimeid.
Küülikutel tuvastati embrüonaalse toksilisuse NOAEL-na 78-kordne terapeutiline kontsentratsioon
ning ematoksilisuse NOAEL oli 2,1-kordne terapeutilne annus. Seega peetakse ebatõenäoliseks, et
linagliptiin võiks terapeutiliste annuste puhul inimestel reproduktsiooni kahjustada.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Mannitool
Preželatineeritud tärklis (mais)
Maisitärklis
Kopovidoon
Magneesiumstearaat
Kate
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Talk
Makrogool (6000)
Punane raudoksiid (E172)
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
Ravim ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Perforeeritud alumiinium/PVC/polüvinüülatsetaat kopolümeer-akrülaat ühikannuse blistrid karpides,
mis sisaldavad 10 x 1, 14 x 1, 28 x 1; 30 x 1, 56 x 1, 60 x 1, 84 x 1, 90 x 1, 98 x 1, 100 x 1 ja 120 x 1
õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Boehringer Ingelheim International GmbH
Binger Str. 173
D-55216 Ingelheim am Rhein
Saksamaa
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/11/707/001 (10 tabletti)
EU/1/11/707/002 (14 tabletti)
EU/1/11/707/003 (28 tabletti)
EU/1/11/707/004 (30 tabletti)
EU/1/11/707/005 (56 tabletti)
EU/1/11/707/006 (60 tabletti)
EU/1/11/707/007 (84 tabletti)
EU/1/11/707/008 (90 tabletti)
EU/1/11/707/009 (98 tabletti)
EU/1/11/707/010 (100 tabletti)
EU/1/11/707/011 (120 tabletti)
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 24. august 2011
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Täpne teave selle ravimi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu/.